1905.aastal puhkes Vene impeeriumis, eriti selle läänepoolsetel ääremaadel ulatuslik poliitiliste ja sotsiaalsete rahutuste laine, mille mitmekülgsete põhjuste sekka kuulusid rahulolematus riigi autokraatliku põhikorraga, vastumeelsus majandusliku ebavõrdsuse ja rahvusliku rõhumise suhtes ning edutult kulgenud Vene-Jaapani sõda. Revolutsiooni alguspunktiks peetakse 1905. aasta jaanuarikuist Verist Pühapäeva, mil Peterburis tsaari paleed valvanud soldatid avasid tule preestri (ja salapolitsei agendi) Georgi Gaponi juhitud rahumeelse töölismeeleavalduse pihta. Pea kohe puhkesid laialdased streigid vabrikutööliste ja raudteelaste seas ning rahutused maapiirkondades. Sama aasta sügisel püüdis Nikolai II rahvast maha rahustada, kuulutades välja nn Oktoobrimanifesti, mis lubas tsaaririigi kohta enneolematuid reforme, nagu kodanikuvabaduste kehtestamine ja valitava Riigiduuma – Venemaa esimese parlamendi – asutamine. Eestis jäid sellega alanud „vabaduspäevad“ siiski lühikeseks ning juba mõni nädal hiljem kehtestati sõjaseadus, millele omakorda vastukaaluks siirdusid tööliste võitlussalgad detsembris maale mõisu rüüstama, et ennast relvastada ja baltisaksa mõisnikele kätte maksta. See 24. detsembril[1] toimunud Volta koosolekuga avapaugu saanud väljaastumine suruti mõisnike ja riigivõimu koostöös maale toodud karistussalkade abil veriselt maha.
Kokkuvõttes ebaõnnestus 1905. aasta alguses alanud revolutsioon eri põhjustel, millest üks kesksemaid oli revolutsionääride kehv ettevalmistus. Eestiski jäi repressiivse tsaarivalitsuse ja baltisaksa pärusvõimu vastu üles tõusnud meestel ja naistel vajaka mitmesugustest eeldustest, mis võinuks nende tegutsemist tulemuslikumaks muuta. Esile on tõstetud sotsialistlike parteiorganisatsioonide nõrkust ja algelisust, seda mh võrreldes Lätiga,[2] ning üldse revolutsioonilise töölisklassi väiksearvulisust, mis muutis iga vähegi aktiivsema isiku politseile märgatavaks ja organiseerimistöö keeruliseks.[3] Rahvale olid halvasti tuntud ka tolleaegsete vasakpoolsete juhtkujud, mis ei lubanud neil eesti rahvusluse peavoolu, eriti revolutsiooni kriitiliselt suhtunud Jaan Tõnissoni ja Postimehe ringkonna varjust piisavalt esile tõusta.[4]
Ent võib-olla enam kui miski muu takistas Eestis vastuhaku laienemist ja kinnistumist siiski sõjariistade puudus, mistõttu osa revolutsioonilise võitluse meetodeid jäi paratamatult kättesaamatuks. Nii pole 1905. aasta Eesti linnadest teada ühtegi inimohvritega lõppenud vägivallaintsidenti, mille taga olnuks ülestõusnud, mitte aga Vene riigivõim.[5] Relvade puudumine tähendas sedagi, et pärast Vene-Jaapani sõja lõppu, kui tsaaririigil oli taas võimalik rakendada sõjaväge senisest ulatuslikumalt siseriiklikeks politseifunktsioonideks (st karistussalkadena), suudeti ülestõus ilma suurema vaevata maha suruda ning selle juhtfiguurid vangistada või hukata – kui neil just ei õnnestunud põranda alla minna või välismaale põgeneda.
Revolutsionäärid ise teadsid muidugi väga hästi, millest neil puudus on, ning jõudumööda püüti olukorda parandada. Plaanid ja lootused sõjariistade hankimiseks, et töölissalku ja maamiilitsat relvastada, olid ülestõusuliikumise juhtidel ja aktiivsematel tegelastel kahtlemata olemas; samuti ei puudunud kavatsused relvastatud väljaastumisteks.[6] Seega pakub teema võimalust kontrafaktuaalsuse piiril balansseerivaks ajaloouurimiseks: kust ja kuidas kavatseti relvi saada (kuigi eriti palju ei saadud) ja mida nendega taheti teha (kuigi enamjaolt jäi tegemata)?
Kuidas relvi saada?
Küsimusele, kuidas relvi saada, oli mitu võimalikku vastust. Esiteks oli neid võimalik ise teha. On teada, et Dvigateli vabriku töölised tegelesid 1905. aasta sügisel võitlussalkade tarbeks külmrelvade valmistamisega, mille kohta 20. sajandi Eesti juhtiv sotsiaaldemokraat Mihkel Jürisson (Martna) hiljem märkis, et seda, milliste tapamasinatega nende „odade ja orade“ näol tegemist oli, võib igaüks endale ise ette kujutada.[7] Seesuguse teguviisi kiitis tegelikult vähemalt esiotsa heaks ka sotsiaaldemokraatlik aktiiv: 1905. aasta alguse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) Tartu grupi lendlehest võib lugeda, et „talupoegade ajaloolikud sõjariistad on vikatid, hangud, kirved ja muud terariistad ning tule tunglad. Neid tarvitatagu“.[8]
Võimalik oli ka omal käel pomme konstrueerida, millega tegelesidki mitmed revolutsionäärid, sh VSDTP Tallinna komitee tehnilise grupi liikmed Johannes Pikkov („Mapp“), Aleksander Dooner (Tooner), Otto Sternbeck („Jüri“) ja „lätlase omadustega“ hilisem enamlane Eduard Ott („Professor“, „Mehaanik“), ilmselt Aleksander Kesküla („Kivi“) üldjuhtimisel.[9] Pomme valmistasid ka Riia kaubanduskooli õpilane ja hilisem suurärimees Joakim Puhk („Jaša“)[10] ning Tallinna töölised Karl Sinka ja Heinrich Kiviloo. Viimastel olnud tavaks käia Paljassaarel ja Koplis „pommide võimet proovimas“.[11]
Kohati lõppes pommitegu meistri enda jaoks vigastustega. Karl Ast-Rumor mäletab, et juba 1904. aasta varakevadel olevat Eduard Ott saanud „hirmsaid põletushaavu“, kui nitroglütseriinis puuvilla leotamisel kogu ta keemia tulepilveks plahvatas.[12] Ilmselt Ast siiski eksib ning tegemist oli 1905. aasta kevadega: Alma Ast-Ani andmetel toodi just selle aasta 1. maiks Tartusse sotnja kasakaid, millele põrandaalused ringkonnad otsustasid reageerida kasakasalga keskele pommide heitmisega. Pommid pidi valmistama Ott kui selle valdkonna huviline, valmistamise käigus aga lõhkeaine plahvatas, pommimeister sai näost põletada ning pidi kolm nädalat haiglas veetma.[13]
Teistel juhtudel jäid kurvad tagajärjed olemata ilmselt ainult üle noatera. 1906. aasta alguses tegid sandarmid tagantjärele kindlaks, et Tartu Ülikooli peahoone väljakäigust oli leitud lausa mitu pommi, millest osa olid leidjatest mustavedajad jõudnud müüa „plekisepp Blum[berg]ile, kes ühe neist oli koguni kirvega pooleks löönud, kusjuures aga õnnetus õnnelikul kombel on jäänud tulemata“.[14] Teisisõnu, inimohvritega pommiplahvatustes poleks 1905. aasta Eestis olnud midagi üllatavat.
Et pommiasjanduses paremaid tulemusi saavutada, saadeti „partei lahingu-grupi pürotehnik“[15] Karl Sinka 1906. aasta algul Peterburisse mõnekuulisele koolitusele, mida korraldas sealne VSDTP põrandaalune organisatsioon. Sinka läbis väljaõppe edukalt, kuid August Rei („Kusti“) kinnitas hiljem oma mälestustes, et tema oskused jäid Tallinna komitee poolt siiski rakendamata.[16] Üks teine omaaegne seltsimees väitis, et Sinka oli provokaator, kes püüdis kaaslasi „püssidega sisse kukutada“.[17] Sellegipoolest pole võimatu, et pomme Eestis teatud määral diversiooniaktideks kasutati. Nii olevat Paadenurme sepp Jakob Pleimann lasknud õhku Raasiku silla, mille tõttu rongi esiots jõkke sõitis.[18] See oli 20. sajandi alguse Eestis üks suuremaid raudteeõnnetusi.[19] Samas pole selge, kas tegemist oli lõhkeaine kasutamisega: teistes allikates mainitakse lihtsalt silla lõhkumist tööliste poolt.[20]
Teiseks oli teatud määral relvi võimalik hankida relvakaupluste, politseijaoskondade, sõjaväeosade ja mõisade röövimise teel. VSDTP Tartu grupp õpetaski sügiseses lendlehes töölisi: „Tungige sõjariistade ladudesse ja poodidesse, muretsege omale vägivallaga sõjariistu, kui teile neid heaga ei anta. Ühinege kõik! Uulitsakivid, teibad, revolvrid ja püssid – need toovad vabadust!“[21]
Üleskutsele ei jäetud reageerimata. 1905. aasta 9. novembril, kui Tallinnas algas üleüldine streik, jäeti tänavavalgustust toitev gaasivabrik seisma ning õhtul pimedas linnas toimus rüüstamine, mille käigus võeti poodide (sh kroonu viinapoodide) lõhkumise kõrval ära Meyeri ja Suntja sõjariistade magasinides leiduvad relvolvrid ja padrunid,[22] lootes neid vajadusel kasutada võitluses valitsusvõimude esindajate vastu.[23] 8.–10. novembrini toimus ka esimene suurem tööliste „maaleminek“: kaks Tallinnast lähtunud salka (umbes 100 meest) röövisid kümnest Harju- ja Läänemaa mõisast ja pastoraadist relvi, raha ja lauahõbedat ning rüüstasid kaks kroonu viinapoodi ja postkontori.[24] Ilmselt õnnestus mõned relvad riisuda ka otse nendelt isikutelt, kellel neid oli (politseinikud, sõjaväelased, mõisnikud), kuid mitte kusagil Eestis ei läinud õnneks hankida suuremas koguses relvi sõjaväe ladudest, kuigi relvavagunite hõivamist Rakveres ja Tapal üritati.[25]
Relvitule vastasele võisid mingit mõju avaldada muidugi ka vähesed relvad: nii on teada, et tolleaegsel käredal enamlasel Aleksander Keskülal oli tavaks ekspropriatsioonide jmt käigus psühholoogilise efekti saavutamiseks teisi revolvriga ähvardada.[26] Sellega asi siiski piirdus – pole teada, et Kesküla oleks revolvrist kunagi mõne paugu teinud. Politsei ja sõjaväe vastu jäid kõik ülalkirjeldatud relvahankeviisid aga kindlasti väga vähe-efektiivseks.
Kolmas ja eelnevatest mõnevõrra tõsiseltvõetavam viis relvade hankimiseks oli vedada neid sisse väljastpoolt Eestit. Peamiselt toodi relvi Peterburist ja Riiast sealsete eestlastest seltsimeeste kaasabil, kes olid partei keskorganitele ja relvaladudele lähemal. Nii on teada, et Riiast Tartusse toimetas relvi Joakim Puhk, kes sai lisaks 1906. aastal parteilt ülesande korraldada poliitvangide põgenemine Tallinna Vene tänava arestimajast. Selleks saadi Peterburist revolvreid, dünamiiti ja valmis dünamiidipomme, mis anti Otto Sternbecki hoole alla, kuid plaan jäi puuduliku ettevalmistuse tõttu teostamata.[27] Seda, et Kaukaasia, Läti ja Eesti seltsimehed olid Peterburis relvi saamas käinud, kinnitas hiljem ka VSDTP enamliku tiiva salakaubaveospetsialist Nikolai Burenin.[28]
On teada, et eestlastest tegutsesid keisririigi pealinnas relvaveo alal viiulikunstnik Eduard Sõrmus ja tema külmaverelisuse poolest tuntud kaaslanna Ida Põder („Kroonlinna Iida“), kellel oli ülesanne varustada relvadega Kroonlinna parteiliikmeid. Sama valdkonnaga oli seotud ka maalikunstnik ja Sõrmuse endine viiuliõpilane Konrad Mägi, kusjuures relvi ja lõhkeainet peideti Mägi patrooni, kohaliku eestlasest väikeettevõtja Peeter Rootslase korteris ja tema ettevõtte kontoris. See grupp tellis Berliinist eneseharimiseks isegi lõhkeainete kasutamise käsiraamatu, mis saadeti kohale lehekaupa.[29] Ühe korra vedas Kroonlinna Iida asemel väikeses luksussumadanis 25 brauningut ära hilisem Eesti diplomaat Ferdinand Kull.[30]
Siiski leidus ka teine, palju riskantsem ja ebatõenäolisem, kuid samas paljulubavam illegaalse relvatranspordi suund: nimelt üle Läänemere ja Soome lahe. Seda mööda võinuks Eestisse jõuda Lääne-Euroopast pärinevad relvad. Pole kahtlust, et selle võimaluse peale ülestõusnute ringkondades loodeti, ja mitte päris ilmaasjata: asjaolude soodsal kokkulangemisel oleks niimoodi võinud Tallinna tööliste kätte sattuda päris korralik arsenal. Kuid nagu paljusid teisi 1905. aasta ettevõtmisi, tabas sedagi üritust ebaedu. Miks ja kuidas?
Laevahukk Läänemerel
1905. aasta revolutsiooni vahetu rahvusvaheline taust oli 1904. aasta veebruaris alanud ning 1905. aasta septembris tsaaririigi lüüasaamisega lõppenud Vene-Jaapani sõda. Kiiresti ebapopulaarseks muutunud sõjal oli nii või teisiti oluline roll siseriikliku rahulolematuse tekkes, kuid Jaapanil oli ka otsene huvi igasugustele Vene riiki nõrgestavatele tendentsidele kaasa aidata. Seetõttu asus sealne sõjaväeluure otsima koostöövõimalusi kõigi teovõimeliste riigivastaste liikumistega – seda eriti impeeriumi ääremaades, kus nende toetamine oli logistiliselt hõlpsam.
1906. aasta jaanuaris või veebruaris alustas Soome kodanliku revolutsioonilise liikumise, nn aktiivse vastupanupartei (Finska Aktiva Motståndspartiet, Suomen aktiivinen vastustuspuolue) juht, ajakirjanik ja seikleja Konni Zilliacus läbirääkimisi Stockholmis resideeriva kolonel Motojiro Akashiga, kellele oli Jaapani kindralstaabi poolt tehtud ülesandeks toetada revolutsioonilisi liikumisi Venemaal. Zilliacus, kellega olid mestis ka Soome liberaalsed konstitutsionalistid, soovis raha nii soomlastele kui teistelegi revolutsionääridele relvade muretsemiseks ning lubas vastutasuks juunikuuks suuremat ülestõusu. Aprillikuus kiideti rahataotlus heaks, mille järel Zilliacus pakkus suuremat osa tulevasest relvaabist Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (esseeride) keskkomiteele, väites, et see on Ameerikas kogutud toetus kõigi Vene revolutsiooniliste jõudude relvastamiseks. Esseerid võtsid pakkumise vastu ning smugeldamisoperatsioon võis alata.[31]
Relvade transpordiks õnnestus osta kaks madala süvisega aurujahti (Cecil ja Cysne), mis olid mõeldud peamiselt relvade vedamiseks põhialuse ja kalda vahel, ning ühelt Londoni veinikaupmehelt 1883. aastal ehitatud 315-tonnine aurik John Grafton,[32] mis pidi kandma põhiosa arsenalist. Ühelt Hamburgi relvakaupmehelt osteti Mauseri ja Browningu püstoleid, otse Šveitsist saadi aga vintpüssid, mis transporditi Rotterdami kaudu Londonisse, kust hangiti lisaks revolvreid ja lõhkeainet. Londoni sadamast palgati laevale läti ja soome meremeestest internatsionaalne meeskond esmalt läti (Janis Strautmanis), hiljem soome kapteni (John W. Nylander) juhtimise all. Relvad lastiti kolme salakaubalaeva peale Guernsey lähedal augusti alguses.[33]
John Graftoni relvalast oli oma aja kohta soliidne, sisaldades 15 500 (küll juba vanamoodsat) Šveitsi päritolu Vetterli M/1869-71 10 mm kaliibriga vintpüssi, 2,5 miljonit padrunit, 2500 Webley Mk IV ja WG revolvrit ning kolm tonni lõhkeainet.[34] Viimasel minutil enne teele asumist õnnestus Akashil muretseda veel kuulipildujaid ja 30 000 padrunit laskemoona. Need laaditi Cysne pardale, kuid konfiskeeriti Briti tolliametnike poolt.[35] Siiski õnnestus Cysnel jätkata teed Kopenhaageni kaudu Rootsi Karlshamni sadamasse ning sealt Stockholmi, pardal 300 mausrit ja 200 brauningut.[36]
Akashi mälestuste järgi pidi John Grafton sõitma läbi Taani väinade ja Warnemünde 14. augusti öösel, seejärel laadima Ventspilsi lähedal maha relvad lätlastele, kes pidid neist osa 18. augustil Moskvasse edasi toimetama, ning lõpuks 19. augusti öösel kohtuma Peterburi esseeride esindajatega väikesel asustamata saarel Viiburi lähedal ja laadima neile mõeldud osa arsenalist väiksemale laevale, mis pidi selle pealinna viima.[37]
Akashi mäletab, nagu oleks osa relvi tõesti Ventspilsis lossitud ja lätlaste kätte jõudnud,[38] mis pole ilmselt tõsi, sest muudes allikates seda teavet ei leidu.[39] Kindel on aga see, et kokkulepitud kohtumiskohast Viiburi lähedal John Grafton kedagi ees ootamas ei leidnud ning kapten oli sunnitud pöörduma tagasi Kopenhaagenisse.[40] Samal ajal oli Soomest saadetud saare juurde kaks ekspeditsiooni, kuid laeval jäid need nägemata. Oleks kohtumine aset leidnud, oleks kapten Strautmanis kuulnud soomlaste käest kurba tõde, et esseeridel olid kõik relvade vastuvõtuks vajalikud ettevalmistused jäänud tegemata.[41]
Tekkinud olukorra põhjusi võib seletada kombinatsiooniga reetmisest, politsei vastutegevusest ja liigsest optimismist. 1905. aasta jaanuarikuus Verise Pühapäeva ajal kuulsaks saanud preester Georgi Gapon, kes oli Šveitsi põgenenud ja seal esseeridega ühinenud, oli Zilliacusele väitnud, et Peterburis ootab tegutsemissignaali tema kontrolli all olev organisatsioon, mis polnud aga tõsi: tegelikult olid esseeride partei võitlussalka imbunud sandarmeeria agendid, Peterburi organisatsiooni (enam) ei eksisteerinud ning ülestõusu keskuseks määratud linnas polnud seega võimekust John Graftoni relvi vastu võtta.[42]
Seejärel otsustati laeva marsruuti muuta nõnda, et John Grafton pidi suunduma hoopis Botnia lahte Kemi linna lähistele, kus tuli maha laadida üks osa lastist, ning sealt samal viisil edasi Pietarsaarisse (Jakobstad), mis mõlemad olid Soome vastupanuliikumise tugipunktid. Ülejäänud laadung tuli maha laadida „lõuna pool“.[43] Kuna suurema ülestõusu plaan oli vett vedama läinud, kavatseti relvad ära peita väiksemates kogustes ranniku lähistel asuvatesse kohtadesse, kust neid oleks võimalik hiljem kätte saada. Samas oli tavapärastest laevateedest kõrvale kaldumine ja rannikuäärses skääristikus ringi sõitmine auriku jaoks ohtlik, nagu sündmused seda varsti näitasid.[44]
4. septembri hommikul õnnestus Möylynkari juures Kemi lähedal osa relvadest maha laadida, mille järel liiguti edasi lõuna poole Kokkola ja Pietarsaari vahel asuvasse Larsmo skääristikku. 6. septembri öösel anti kohalikele usaldusmeestele Pietarsaari lähedal üle teine relvalaadung ning peeti plaane juba järgmiseks peatuseks Ahvenamaal. Nõnda see siiski ei läinud: udusel 7. septembri hommikul jooksis John Grafton mõne miili kaugusel Pietarsaari linnast karile, suurem osa relvadest ikka veel pardal.[45]
Laeva vabastada ei olnud võimalik ning meeskond asus tööle, et võimalikult suur osa laadungist päästepaatidega lähedal asuvale saarele viia. Pärastlõunal tõusis aga tuul ning kapten J. W. Nylander otsustas, et ülejäänud last tuleb koos laevaga õhku lasta. Üks Zilliacuse kohalikke usaldusmehi, Pietarsaari panga juhataja, käis paadiga laeva juures ja lubas järgmisel päeval saata aurujahid, millega meeskonnal oleks võimalik pääseda Rootsi. Tormi tõttu jahtide saabumine viibis, kuni need 8. septembri pärastlõunal kohale jõudsid. Täpselt kell neli lasti John Grafton koos järele jäänud lastiga õhku. Enne pardalt lahkumist heiskas kapten Nylander laeva mastitoppi punase lipu.[46]
Litvinov Naissaarel
Sidemed Soomega olid eesti revolutsionääridel kahtlemata olemas. On teada, et VSDTP Tallinna komitee kasutas juuni alguses toimunud Tallinna seltside organiseeritud tööliste lõbusõitu Helsingisse, et tihendada sidemeid Soome sotsiaaldemokraatidega. Sama aasta augustis levitati Eestis Soome sotsiaaldemokraatide välja antud ja Tallinnas eesti keelde tõlgitud lendlehti. Üks neist, mis on säilinud politsei poolt tehtud venekeelse ümberkirjutuse kujul, kutsus „Soome kaugete kaljude elanikke ja meie kaasmaalasi – eestlasi“ üles ühisesse vennalikku võitlusesse autokraatia ja iseäranis rahvusliku rõhumise vastu.[47]
Siiski oli Tallinna sotsiaaldemokraatlik-tsentristlik parteiorganisatsioon 1905. aastal (eriti enne oktoobris alanud „vabaduspäevi“) veel liiga algeline, et Zilliacuse-taolistele rahvusvahelistele mahhinaatoritele otseseks partneriks olla. Sama ei saa öelda vene ja läti sotsiaaldemokraatide kohta. Lätlased olid asjaga seotud mäletatavasti kuni selleni välja, et John Graftoni esimene kapten ja suurem osa meeskonnast olid lätlased. Ent juba varakult olid esseeride ja soome aktivistide relvaveoplaanidesse pühendatud ka vene enamlased, kes alguses küll otsustasid nendes osalemisest loobuda. Töölistel oli relvi aga hädasti tarvis ning pärast seda, kui augusti alguses oli selgunud, et esseeridel on Peterburis vajalikud ettevalmistused tegemata, pöördusid Zilliacuses ja esseerides pettunud soome konstitutsionalistid koostööpakkumisega taas enamlaste poole.[48]
10. augustil toimus Peterburis enamlaste keskkomitee koosolek, kus otsustatigi relvad ise vastu võtta. Burenin ja Krassin läkitati enamlaste tehnilise võitlusgrupi esindajatena soome aktivistide jutule, seal aga selgus, et need ei kavatsegi relvalasti enamlastele loovutada, vaid plaanivad relvad esmalt Soome jätta. Lenini partei pidi oma jao saama alles hiljem, kui sõjariistad Venemaale edasi toimetatakse.[49] Seepeale püüdsid enamlased korraldada kiirkorras kohtumise Maksim Gorki ja Gaponi vahel, lootes, et Gorkil õnnestub Gaponi (kelle rolli nad ülehindasid) veenda relvi kohe enamlastele loovutama. Augusti lõpuks oligi Gapon Stockholmi jõudnud ja toimetati sealt edasi Helsingi lähistele; segastel asjaoludel jäi kohtumine aga toimumata ning Gapon oli sunnitud tühjade kätega Genfi tagasi pöörduma.[50]
Lootes läbirääkimiste õnnestumisele, olid enamlased samal ajal juba alustanud ettevalmistusi relvade vastuvõtmiseks. See tehti ülesandeks hilisemale NSVL-i välisministrile Maksim Litvinovile, kes tol ajal resideeris VSDTP keskkomitee loodepiirkonna volinikuna Riias.[51] Litvinov ise meenutas hiljem, et korralduse relvalast vastu võtta oli ta 1905. aasta suvel saanud Bureninilt. Uurinud maakaardil hoolikalt Läänemere rannajoont, valis ta kõige sobivama kohana välja Tallinna-lähedase Naissaare (sks ja vn Nargen). Pikemalt kõhklemata asus Litvinov Tallinna poole teele.[52]
VSDTP Tallinna komitee liige Johannes Pikkov meenutab omalt poolt, et 1905. aasta suvel ilmus Tallinnasse keegi vene seltsimees Peterburi komitee esindajana ja teatas, et „lähemail päevil tuleb Rootsist laev sõjariistadega“, mille last tuleb Tallinna lähedal maha laadida. Peterburi seltsimehe lähemaks kaastööliseks sai Volta tööline Reimann, kellega koos osteti purjepaat ja sõideti sellega Naissaarele ettevalmistusi tegema. Kuna saarel paiknes piirivalvekordon, võeti kavaks piirivalvurid maha tappa, kui need peaksid relvalasti maale toomist takistama.[53] Litvinov ise kirjutab, et saarel valitsevate oludega tutvumisel selgus soodne tõsiasi, et kahemehelisest piirivalvekomandost käib patrullimas ainult üks mees korraga kindlatel aegadel kord päevas ning öösel patrulle ei toimu.[54]
Seepeale töötas Litvinov välja plaani kaevata Naissaare liivasele rannale piisav hulk sügavaid auke, mille sisse tuli relvad peita. Laev pidi kaldale liginema öösel ja ilma tuledeta ning tooma relvad maale omaenda paatidega ja oma meeskonna jõul. Rannal pidid teised mehed relvad vastu võtma ja need liivaaukudesse peitma. Litvinov arvas, et kogu operatsiooni saaks teostada ühe ööga ning hiljem relvad vähehaaval Tallinnasse toimetada.[55] Seda, et relvad tuli randa liiva sisse matta ja sealt pikkamööda ära viia, kinnitab ka Pikkov. [56]
Pikkovile ja teistele Tallinna seltsimeestele tundus see kava väga julge ja ühtlasi pealiskaudne, kuna Naissaarel ei leidunud ühtki partei liiget ega teist vähegi usaldatavat inimest. Kuna aga laev pidi juba järgmisel ööl kohale jõudma ja Peterburi seltsimehe sõnul oli sellele lossimiskoht juba teada antud, polnud võimalik enam midagi muuta.[57] Litvinovi mälestuste põhjal avaneb Naissaarel tehtud ettevalmistustest suurejoonelisem pilt: tal olla õnnestunud värvata usaldusväärne grupp üliõpilasi ja töölisi Peterburist ja Tallinnast, kes anti öömajale asjasse pühendatud rannarootsi kalurite juurde. Päeva ajal jäädud siseruumidesse, et mitte tähelepanu äratada, öösel aga kaevatud auke, mis kaeti pealt oksarisuga. Aega tuli võtta isegi poliitilisteks loenguteks: Litvinovil tuli paljastada neil päevil välja kuulutatud nn Bulõgini-duuma manifesti reeturlikkust, et mehed oleksid nõus tööd jätkama.[58]
Pikkov, kelle mälestustest jääb mulje, et kogu operatsioon leidis aset kõigest paari päeva jooksul, ei räägi pikematest kaevetöödest midagi, vaid meenutab, et järgmisel õhtul olid kuus või seitse seltsimeest valmis paadiga Naissaarele sõitma sõjariistu vastu võtma, kui hommikul tuli teade, et laev ei saa randuda, kuna seda valvatakse.[59] Litvinov mingit eraldi teadet ei maini, vaid kirjutab, et üritus katkes siis, kui nädal hiljem saabus uudis, et John Grafton on kaugel Soome skäärides karile jooksnud. Seda, miks John Grafton oli Botnia lahte sõitnud, Litvinov ei teadnud, kuid pidas võimalikuks reetmist.[60] Pikkov kinnitab omalt poolt, et ka eestlaste seas kahtlustati provokatsiooni, kusjuures kahtlusevari langes kogu ettevõtmist „suure agarusega“ korraldanud Reimanni peale. Igal juhul oli Pikkovil tagantjärele hea meel, et operatsioon nurjus, kuna vastasel juhul see „oleks lõppenud tingimata katastroofiga“.[61]
Selle loo tagajärjel sai VSDTP Tallinna komitee endale Litvinovi paadi: „vana truu“ lahtise kahemastilise Destroieri, mis seisis Kalarannas ning millel väidetavalt korraldati lõbusõitude kattevarju all nii mõnigi linnakomitee koosolek. Paadi kapteniks oli Rotermanni tööline E. Saar ja purjeseadjaks-madruseks Lutheri vabriku tööline Kuulmann. Saare sõnul oli merel koosolekuid kõige kindlam pidada, sest pealtkuuljaid-nägijaid ei olnud. Asjaolu, et Tallinna komiteesse kuulus nii mehi kui naisi, lasi sõite paista „väliselt ʻkurameerija’ seltskonna lõbureisina“. [62] Alma Ostra-Oinas mäletas, et koosolekuid peeti paar korda isegi Aegna saarel.[63]
Nagu juba 1960. aastatel märkis Daniil Rudnev, on küsimuses, miks John Grafton jäi Naissaare lähedale tulemata, jätkuvalt palju lahtist.[64] On võimalik, et vastavad juhtnöörid jäid laevale edastamata: enamlased olid kogu ettevõtmise juhtkujuks pidanud Gaponi, kuid tegelikult sai laev oma käsud Zilliacuselt ning soome aktivistid ei soovinud relvi enamlaste kätte toimetada, eelistades need Soome rannikualadele peita. Selles mõttes võib öelda, et 1979. aastal vändatud Läti telefilmi „Oota John Graftonit“ (Gaidiet „Džonu Graftonu“) ühes dialoogis leiduvad sõnad „Teata Strautmanile, et Maksim Maksimovitš ootab Nargenil 20. augustini“ (передай Страутману Максим Максимович ждёт на Наргин до 20 августа)[65] sihtkohta ei jõudnud – kui need üldse kunagi välja öeldi.
Teatava vastupidise vihje võib anda aga novembrikuus Eesti ajalehtedes avaldatud teade, et John Graftonilt relvade maha laadimiseks oli kasutatud 100–200 tonnist väiksemat aurikut, „tõenäoliselt sedasama, mida Tallinna vetes nähtud oli“.[66] Kui see päriselt nii oli, siis võiks see kinnitada, et üks kahest aurujahist (tõenäoliselt Cysne) oli tõesti püüdnud Naissaarele ligineda, kuid (nagu väidab Pikkov) oli valvet nähes tagasi pöördunud.
Kogu ürituse ebaõnnestumise põhjused olid muidugi laiemad. Nagu öeldud, kahtlustasid Litvinov ise ja ilmselt ka teised enamlased tagantjärele, et kuna esseeride organisatsioon oli politseispioonidest läbi imbunud, võis laeva ohtlikesse Botnia lahe rannikuvetesse juhatamine olla teadlik sabotaaž.[67] Zilliacus omakorda arvas, et esseeride reeturlikkuse kraesse tuleb kirjutada toimumata jäänud randevuu Viiburi lähistel.[68] Tegelikult võib arvata, et John Graftoni reisi nurjumise põhjuseks olid eelkõige hooletud ettevalmistustööd, vastuolud revolutsionääride eneste keskel ja kindlasti ka samasse aega langenud Vene-Jaapani sõja lõppemine (5. septembril), mis muutis ürituse jaapanlastest leivaisad John Graftoni edasise saatuse suhtes ükskõikseks.
20. septembril kirjutas vahepeal Berliini jõudnud Litvinov pettunult Leninile ja Krupskajale, et töölised nõuavad jätkuvalt relvi, kuid pole neid kuskilt saanud. Korraldatud oli küll rünnak Riia relvapoele, kust saadi saagiks 65 revolvrit, kuid ülestõus on võimatu ilma vintpüssideta – seda isegi niisugustes revolutsiooni keskustes nagu Riia. Litvinov arvas, et olnuks enamlastel käsutada samad summad (100 000 rubla) kui need, mille soomlased ja esseerid olid oma kurva saatusega auriku peale kulutanud, oleks neil relvade hankimine kindlasti õnnestunud.[69]
Läbi elatud pettumus jäi Litvinovile veel kauaks meelde. 1919. aasta novembris, kui ta oli Nõukogude diplomaadina viibinud Eestis seoses ettevalmistustega Tartu rahuläbirääkimisteks,[70] jätkas Litvinov teed Tallinnast Kopenhaagenisse Briti ristleja pardal. Hiljem jutustas temaga kaasas olnud telegrammide šifreerija Diza Milanova, et ristleja pardalt olnud hästi näha Naissaar, millelt Litvinov kaua silmi ei pööranud.[71]
John Graftoni järellainetus
Kemi-lähedase Möylynkari juures madalas vees olnud relvalaadungi avastas juba 7. septembril keegi kohalik vanarauavedaja, kes leidis sealt 98 kasti 659 vintpüssiga.[72] Ajalehtedes teatati, et kastid olid veekindlad, relvad korralikult õlitatud ning koht, kus need asusid, jäi mõõna ajal kuivale.[73] Ametivõimud kuulsid leitud relvadest niisiis umbes samal ajal, kui saabus teade laeva õhku lendamisest Pietarsaari lähedal, ja enamik neist konfiskeeriti, kuigi hinnanguliselt umbes 400 vintpüssi jäi kohalike elanike kätte. Väiksemaid peidukohti avastati Botnia lahe rannikult veel mitme järgmise aasta jooksul.[74]
Veel rohkem sõjariistu saadi kätte poolenisti uppunud laeva vrakist. Nordlivländisches Zeitung edastas 18. septembril Peterburi telegrammiagentuuri teate, et õhku lennanud aurikult oli selleks ajaks kätte saadud juba 1780 Šveitsi päritolu vintpüssi, 11 kasti sõjaväerevolvreid, igaühes 50 tükki, suur hulk kaste laskemoona, 97 50-kilost kasti lõhkeainet geligniiti, üks kast kartetše ja üks väike kast veel kindlaks tegemata tüüpi pommidega.[75] Ametlike dokumentide järgi olid kohalikud kalamehed leidnud vraki juurest kohe 36 relva, kuid seal järgmised kaks nädalat tööd teinud tuukritel õnnestus neid välja tuua veel mitu tuhat. Ühtekokku viidi pinnaletoodud vintpüsse Vene ristlejal Kroonlinna üle üheksa tuhande.[76] Samal ajal raporteeriti välisajakirjandusele tuginevalt, et Rootsi olid jõudnud John Graftoni meeskonnaliikmed (seitse meest), kellest üks olnud rootslane, teine inglane ja ülejäänud eestlased (st eestlasi lätlastega segi ajades).[77]
Kui väga kahju revolutsiooni jaoks kaotsi läinud relvadest ka poleks olnud, tuleb tunnistada, et John Graftoni laadungi edukas vastuvõtmine poleks veel tingimata taganud relvade jõudmist nende kasutajateni. Ajaloolane Michael Futrell arvab, et isegi õnnestunud lossimise korral olnuks sõjariistu keeruline pealinna transportida, ilma et ametivõimud oleksid seda märganud.[78] Seda kinnitab 1906. aastal aset leidnud teine, väiksem relvaveoepisood mootorkuunariga Peter (2500 Vetterli vintpüssi), millel õnnestus toodud relvad Soome rannikul maha laadida, kuid suur osa neist langes ikkagi peatselt ametivõimude kätte – sobivat võrgustikku suurema koguse relvade varjamiseks ja transpordiks Soomes ei olnud.[79]
John Graftoni afääri tulemusena said Soome aktivistid kokkuvõttes ainult umbes 300 vintpüssi ning Cysne pardal olnud 300 mausrit ja 200 brauningut.[80] Täiesti ilma ei jäänud siiski ka enamlased: Bureninil ja tema seltsimeestel õnnestus mingi kogus vintpüsse osta kohaliku rannarahva käest ning toimetada need VSDTP Peterburi organisatsiooni kätte.[81] VSDTP keskkomitee andis Siberi asumiselt pealinna põgenenud revolutsionäär Pjotr Zalomovile isegi eraldi ülesande end kaluriks maskeerida ja minna Soome lahe põhjast vintpüssidega kaste välja õngitsema. Zalomov võttis ülesande vastu ja sõitis Soome, kuid pole kindel, kas kalastusretk õnnestus.[82] Mitmed Burenini grupi liikmed mäletavad plaane peita John Graftonilt kätte saadud relvad Peterburi luteri surnuaiale.[83]
Mis aga võib-olla kõige olulisem: John Graftoni retk näitas, et relvaimport Läänest on põhimõtteliselt võimalik. Niisiis jätkasid enamlased edasistele relvatarnetele mõeldes sidemete tugevdamist Soomega ning peamise raskusena ei nähtud enam mitte niivõrd relvade puudust kui raha puudust nende ostmiseks.[84] Õli valasid tulle ajalehtedes ilmuvad kuulujutud: novembrikuus kinnitati, et John Graftonil olevat läinud õnneks 25 000 relva Peterburi lähedal maale toimetada, nii et karile jooksmise järel Vene ametivõimude kätte sattunud relvad olid ainult murdosa pardal olnud kogulaadungist. Ka Soomes olevat õnnestunud relvi maha laadida.[85]
Seega polnud ka Eesti ülestõusnute lootused ülemere-relvade saamiseks John Graftoni laevahuku järel kadunud, vaid pigem hoopis kasvanud. Just sellel ajal asuti Tallinna vabrikutes looma relvastatud võitlussalku ning nõukogude historiograafia väitel käis Dvigateli võitlussalga üks organiseerijaid Jakob Leis septembrikuus VSDTP Tallinna komitee ülesandel Soomes toomas relvi, mis seejärel salkade liikmetele välja jagati.[86] Samuti toimusid sel ajal juba ülal kirjeldatud relvaveod Tallinna ja Peterburi ning Tallinna ja Riia vahel. Kui palju relvi niimoodi koguda õnnestus ja kas nende seas oli ka mõni John Graftonilt pärinev sõjariist, pole võimalik öelda, kuid kindlasti tundus relvade saamine nüüd varasemast tõenäolisem. 11. detsembri (28. novembri) aulakoosolekul, kus arutati relvastatud ülestõusu küsimust ning täheldati, et püsse saada ei ole, avaldas üliõpilane Karl Ast arvamust, et püsse on saada küll, ent kust ja kuidas, ei saavat avalikult öelda, et mitte juhtida sellele valitsuse tähelepanu.[87]
Lisaks püssidele tegeleti pommide varumisega. VSDTP Tallinna komitee liikmele Johannes Pikkovile tehti 25. detsembri hommikul ülesandeks sõita Põltsamaale ja tuua sealt kaasa umbes puud püroksüliini ning keegi sealne pommimeister K.[88] Pole selge, millise objekti õhkulaskmist kavatseti, kuid ilmselt see ei teostunud, kui tegemist ei olnud just 26. detsembril lõhutud Raasiku raudteesillaga.[89] 29. detsembril arreteeriti Paldiski tänaval talupoeg Mart Sommer, kelle juurest leiti küllalt keeruka konstruktsiooni ja klaasampullist sütikuga pomm ning paberil juhendid selle kasutamiseks. Sommerile olevat pommi hoiule andnud Aleksander Kesküla.[90]
Kõige rohkem seostataksegi 1905. aasta hilissügise ja talve suurejoonelisi relvahankimisplaane siiski VSDTP Tallinna komitee juhtfiguuri Aleksander Keskülaga, kes sel ajal oli eesti revolutsionääride seas üks peamisi relvastatud ülestõusu pooldajaid ning tegeles nii relvastatud töölissalkade kui ka maamiilitsa organiseerimisega.[91] Tõenäoliselt andis just tema hoogu sel ajal ringelnud juttudele välismaalt saabuvatest relvalastidest. Kuigi tagantjärele sai Kesküla oma „õhulosside“ eest seltsimeeste käest hüüdnimeks Aleksander Suur,[92] ei tähenda see, et neid kuuldusi poleks detsembrikuise mõisade põletamise eel ja ajal tõsiselt võetud. Sellele aitas kindlasti kaasa eelnenud kuudel ajalehtede kaudu levinud teave John Graftoni juhtumi kohta.
Lihula tegelane Tõnis Braks meenutab, et novembri teisel poolel ja detsembri algul, kui Tallinnas olid tööseisakud ja streigid, sõitis hulk tehasetöölisi ja „teisi isikuid“ (st ilmselt VSDTP Tallinna komitee agitaatoreid) maale, kus avaldati kindlat usku revolutsiooni võitu ning räägiti, et Tallinna sadamasse on saabunud juba mitu paaditäit relvi, mis on töölistele välja jagatud, Lätist olevat mitu tuhat meest eestlastele appi tulemas jne.[93]
Mõisade põletamisele, mis uue kalendri järgi sai alguse 25. detsembril, järgnes karistussalkade tegevus, millega ülestõus veriselt maha suruti. Relvade küsimus omandas tol ajal küllaltki äärmusliku iseloomu. Jaanuari alguses toimus VSDTP Tallinna komitee koosolek, kus arutati linna vanglatesse toodud ülestõusnute vabastamist ning tehti Hans Pöögelmannile ülesandeks hankida Pika Hermanni all asuva sõjariistade lao võtmed, et töölistest organiseeritud relvastatud salkadega maale karistussalkadele vastu minna. Pole selge, kas Pöögelmann võtmed sai, kuid plaan jäi unistuseks, sest ühtegi salka, mida relvastada, Tallinna komiteel tegelikult ei olnud.[94] Arutelu kaasmaalastele appimineku üle käis ka keisririigi pealinnas. Narva päritolu Peterburi eestlane Robert Astrem meenutas hiljem, et karistussalkade tegutsemise ajal otsustas Peterburi eesti parteiorganisatsioon saata Eestisse lööksalgad karistussalkade ülemate ja parunite mahanottimiseks. Talle (18-aastasele noormehele) usaldati aga Narva raudteesilla õhkulaskmine, et takistada Sise-Venemaalt sõjavägede juurdevedamist. Eduard Sõrmuse vahendusel sai Astrem ilmselt Peeter Rootslase käest 8 või 12 brauningut ja hulga padruneid, mis Eestisse siirduvatele seltsimeestele välja jagati. Narva silla õhkulaskmine jäi lõhkeaine puudusel aga teostamata.[95]
Relvastatud vastuhakuks valmistumine jätkus järgmisel aastal. 1906. aasta jaanuaris tõi Alma Ast-Ani Kesküla veenmise peale Peterburist Tallinnasse riiete alla peidetuna lõhkepadrunite vöö.[96] Umbes samal ajal tõi Tallinna komitee konspiratiivkorterisse Peterburist pomme keegi „Mitri“ või Dimitrijev.[97] Sama aasta märtsi keskel vahistati Tallinnas Uuel tänaval asuvas korteris kuus meest ja üks naine, kes viibisid seal enda sõnul vene keele tunni algust oodates, kuid läbiotsimisel leiti lisaks illegaalsele kirjandusele, trükitehnilisele varustusele, sotsiaaldemokraatliku partei pitsatitele ning eesti- ja venekeelsetele lendlehtedele ka püssirohust pommide valmistamise üksikasjalik õpetus.[98] Samuti toimus relvavedu Eesti sees. Tallinna ja Tartu parteiorganisatsioonide vahel oli sidepidajaks Volta 24. detsembri koosolekul arreteeritud ja 1906. aasta veebruarikuus vangist vabanenud Friedebert Tuglas, kes tegi kaks-kolm sõitu ka relvadega. Tuglasel oli seejuures seljas „jõukalt tuttavalt laenatud linnunahkne kasukas ja kotikmüts“, et kahtlustusi vältida.[99]
Soome roll muutus 1906. aastal aga varasemast olulisemaks, kuna sel ajal tekkis Helsingisse terve eesti kogukond, kuhu kuulus umbes 3000 inimest, enamik neist karistussalkade eest pagenud eesti revolutsionäärid.[100] Sidemed Eesti ja Soome sotsiaaldemokraatide vahel kujunesid nüüd palju tihedamaks ning Työväentalos peeti eesti-soome sotsialistide kinnisi koosolekuid. Samuti tihenes ülelahe-liiklus: eesti väikelaevnikud tõid teatava regulaarsusega Helsingisse uusi põgenikke ja teateid kodumaal toimuvast ning viisid vähemalt mõnel juhul tagasi relvi ja ülestõusnute salku, mis Eestisse eksproprieerima sõitsid.[101]
Pole selge, kui palju selliseid retki toimus, kuid vähemalt ühest on jätnud värvikad mälestused mõisade põletamise ajal vabrikutevahelise võitlussalga juhina tegutsenud töölisvanem Karl Kiiman.[102] Soomes redutanud pagulasrevolutsionääride salk, millesse lisaks Kiimanile kuulusid ka Anton Holunder, Hindrek Peerand ja Eduard Pohla, sai kuulsaks Eestimaa maanõuniku ja Riiginõukogu liikme, Vanamõisa paruni Otto Budbergi röövmõrvaga 1907. aasta 17. veebruaril, mis toimus ilmselt Tallinna ja Tartu VSDTP organisatsioonide ühisettevõtmisena.[103]
Enne Budbergi tapmist jõudis Holunder tegeleda Soomest Tallinnasse relvade ja padrunite saatmisega,[104] ning kindlasti ei olnud ta ainuke omataoline. Nii puutus poliitilise põgenikuna Helsingis redutav Friedebert Tuglas 1906. aasta novembris taas kokku vana seltsimehe Otto Sternbeckiga, kes ilmus ühel tormisel ööl tema juurde üleni märjana, olles relvaveooperatsiooni käigus oma „purjealusega“ Kaivopuisto kaljudele kihutanud.[105] Pole võimatu, et Sternbecki purjealus oli VSDTP Tallinna komitee vana truu Destroier, mida mälestuste järgi kasutati reisideks Soome sõjariistade ja kirjanduse järele.[106] Sellisel juhul ei jäänud John Grafton ainukeseks Soomes karile jooksnud relvaveolaevaks.
Tsaarivõim kartis eelkõige muidugi suuremaid relvaveooperatsioone. Briti suursaadik Peterburis teatas oma valitsusele, et John Graftoni afäär oli Vene ametivõimud väga ärevaks muutnud.[107] Ka Genfis paguluses viibiv Lenin kaebas oktoobrikuus VSDTP keskkomiteele, et „Venemaal on ranna ja merepolitseid neljakordselt tugevdatud. Pärast juhtumit John Graftoniga on kogu tähelepanu spetsiaalselt pööratud rannikule lähenevatele laevadele. Paljudes kohtades on leitud relvi ja neid otsitakse nüüd erilise hoolega. Peetakse täiesti võimalikuks, et provotseeritakse meelega kokkupõrkeid, et segada vahele relvajõuga“.[108]
Võimalike relvavedude ennetamisega tegeles ka Vene välisluure, mille Pariisis asuval peakontoril olid oma agendid kõigis olulisemates Põhja-Euroopa sadamates. 1906. aasta septembri keskel raporteeriti Pariisist Peterburi, et Edinburghi Grantoni sadamast on Göteborgi suunas teele asunud kahemastiline aurik Bele, pardal kümme kasti Colti süsteemi kuulipildujatega, 20 kasti kuulipilduja moona ja 40 kasti brauninguid. Laeval olevat kuueliikmeline eestlastest meeskond. Ohrankal ei õnnestunud „oma inimesi“ alusele sokutada, kuid kohalikul agendil Palmeril olevat pardal kaks informaatorit: Ellenbogen ja Stern. Ohranka ülem oletas, et relvad kavatsetakse maha laadida mingis väiksemas Rootsi sadamas enne Göteborgi jõudmist, ning oli juba palunud Vene saatkonda Stockholmis, et see pöörduks omakorda Rootsi ametivõimude poole palvega, et Bele last võimalikult varakult vahi alla võetaks.[109] Mis sellest loost kokkvõttes sai, on praegu aga teadmata.
Kokkuvõtteks
1905. aasta revolutsionäär Karl Ast väitis hiljem, et eesti sotsialistidel oli küll mingeid teadmisi relvavedudest Läänemerel – John Graftoni juhtum kaasa arvatud –, ent „pisiprovintsliku Eesti relvastamise vastu ei oleks tundnud ühegi riigi sõjaväeline luure huvi ega poleks leidnud erakapitaliste, kes oleks selleks miljoneid lendu lasknud“.[110] Astiga võib osalt nõustuda: see, et eesti revolutsionääre ei peetud välismaal mingiks eraldiseisvaks grupiks, mida relvastama peaks, on kahtlemata tõsi; kuid tõsi on seegi, et teised jõud – nende sekka kuulusid lisaks välisriikidele ja erakapitalistidele ka muud riigivastased liikumised Vene Keisririigis – ei pruukinud tingimata mõelda nendes „pisiprovintslikes“ kategooriates, mis isegi Asti-sarnastele sotsiaaldemokraatidele Eestiga seostuma kippusid.
Tüüpilised probleemid, mis ülestõusnuid kimbutasid – sh organisatsioonide ja võrgustike nõrkus, kommunikatsiooni aeglus, plaanide läbimõtlematus, omavahelised vastuolud, sügav ressursinappus –, olid enam-vähem samasugused igal pool mujalgi. Selles mõttes võib eesti revolutsionääride võitlust relvade saamise nimel käsitleda mikrokosmosena, mis peegeldas tsaaririigi revolutsioonilise ökosüsteemi kehva seisu tervikuna. Samuti pole põhjust pidada 1905. aasta Eestit kuidagi olemuslikult perifeersemaks piirkonnaks kui Soomet või Lätit. Nagu allikad näitavad, polnud võimalus, et 1905. aastal oleks Eestisse jõudnud arvestatavas koguses Lääne-Euroopa päritolu relvi, kuigivõrd väiksem võimalusest, et samad relvad oleksid jõudnud kuskile mujale lähiregioonis. Muude relvahankimisviperuste kõrval näitab John Graftoni juhtum eriti ilmekalt, kuivõrd sõltuvad olid 1905. aasta revolutsioonilised liikumised keerukatest ja habrastest koostöövõrgustikest, mis ei pruukinud enda ees seisvate logistiliste väljakutsetega toime tulla isegi juhul, kui relvad olid juba ostetud ja laevadele laaditud.
Eesti 1905. aasta relvade hankimise problemaatikal olid oma kohalikud, üleriigilised ja rahvusvahelised mõõtmed. See asjaolu juhib laiemaltki tähelepanu vajadusele käsitleda 1905. aasta revolutsiooni Eestis mitte ainult lokaalse või regionaalse fenomenina, vaid osana laiematest geopoliitilistest protsessidest, mille mõjujooned ulatusid kuni Jaapanini välja. Globaalset rahvusülest lähenemist aitab omakorda konkretiseerida mikroajalooline, kohalikul andmestikul ja egodokumentidel põhinev uurimistasand, mis lubab käsitleda ülestõusnute tegutsemisstrateegiaid ja nendega kaasnenud raskusi konkreetsete näidete varal. Lisaks asetub 1905. aastal relvade hankimise küsimus eesti ajalookirjutuses veel vähe kõlapinda leidnud materiaalse ajaloouurimise raamistikku, mis rõhutab taristu ja logistikaga seotud küsimuste olulisust poliitiliste ja ideoloogiliste eesmärkide saavutamisel.
[1] Kuupäevad on artikli põhitekstis antud uue kalendri järgi.
[2] L. Kann, Inimohvritega revolutsioonisündmused Eesti linnades 1905. aastal. Tartu Ülikooli doktoritöö. Tartu, 2023, lk 188.
[3] K. Ast Rumor, Aegade sadestus I-III. Olusid, iseloomustusi, hinnanguid. Tallinn, 2010, lk 339.
[4] J. D. White, The 1905 Revolution in Russia’s Baltic Provinces. Rmt-s: The Russian Revolution of 1905: Centenary Perspectives. Toim. A. J. Heywood, J. D. Smele. Abingdon, 2005, lk 66.
[5] L. Kann, Inimohvritega revolutsioonisündmused, lk 187.
[6] Sealsamas, lk 28.
[7] M. Jürisson [Martna], Punased aastad Eestis 1905–1906. Eesti revolutsioonilise liikumise ajaloolikud ja majanduslikud põhjused. Peterburi, 1907, lk 167
[8] T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid 1905. aasta revolutsioonis. Tuna, 2015, nr 2, lk 46.
[9] T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid 1905. aasta revolutsioonis II. Tuna, 2015, nr 3, lk 41.
[10] K. Ast Rumor, Aegade sadestus, lk 359; T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid 1905. aasta revolutsioonis II, lk 42.
[11] K. Kiiman, 1905.-06. a. võitlus ja vangipõli. Rmt-s: 1905. a. revolutsiooni päevilt. Mälestiste kogu. Tallinn, 1931, lk 100.
[12] K. Ast Rumor, Aegade sadestus, lk 283–284.
[13] A. Ast-Ani, Mõningaid andmeid Gottlieb Asti ja 1905. a. sündmuste kohta. Eesti Rahvusarhiiv, ERA.5011.1.20, l. 20.
[14] Kui Tartu ülikoolis mässu sepitseti. Kaja, 04.11.1931, lk 5.
[15] J. Puhk, Mälestised 1905. a. revolutsioonist Riias, Tartus ja Tallinnas. Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, f. 172, m. 3:2, l. 6.
[16] A. Rei, Mälestusi tormiselt teelt. Tallinn, 2010, lk 121–122.
[17] Mälestused 1905. aasta revolutsioonist (stenogramm). Eesti Rahvusarhiiv, ERAF. 247.51.586, l. 8.
[18] J. Grünling, Mälestused 1905. aasta töölisliikumisest Tallinnas. Eesti Rahvusarhiiv, ERAF.27.1.151, l. 14.
[19] Reisirong kihutas jõkke… Uudisleht, 29. 09.1935, lk 3.
[20] Treipingi taga punaseil aastail. Vaba Maa, 25.04.1935, lk 7.
[21] T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid, lk 45.
[22] 1905. aasta sündmused Eestis. Lühike ülevaade. Rmt-s: 1905. aasta Eestis. Kirjeldused, mälestused, dokumendid. Toim. H. Pöögelmann. Leningrad, 1926, lk 176.
[23] A. Rei, Mälestusi tormiselt teelt, lk 64.
[24] T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid II, lk 39.
[25] Sealsamas, lk 40–41.
[26] J. Jans, Mälestusi ja vaatlusi. Tartu, 2008, lk 170–171.
[27] J. Puhk, Mälestised 1905. a. revolutsioonist, l. 4–6.
[28] Д. Руднев, Джон Графтон. Rmt-s: Д. Руднев, Сбереженное людьми и временем: документальные очерки. Tallinn, 1966, lk 57.
[29] E. Epner, Konrad Mägi. Tallinn, 2017, lk 124–125.
[30] F. Kull, Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate. Tallinn, 2010, lk 14–15.
[31] A. Kujala, The Russian Revolutionary Movement and the Finnish Opposition, 1905. Scandinavian Journal of History, 1980, nr 5, lk 261.
[32] Kuigi John Grafton ristiti ümber nimega Luna, on see ajalukku siiski läinud John Graftoni nime all.
[33] M. Futrell, Northern Underground. Episodes of Russian Revolutionary Transport and Communications Through Scandinavia and Finland, 1863–1917. London, 1963, lk 68–71.
[34] A. R. G. Griffiths, Clandestine Japanese Activity in the Baltic During the Russo-Japanese War. Journal of Baltic Studies, 1987, kd 18, nr 1, lk 73.
[35] M. Futrell, Northern Underground, lk 72.
[36] Sealsamas, lk 73–74, 79.
[37] M. Akashi, Rakka Ryusui. Rmt-s: M. Akashi, Rakka ryusui. Colonel Akashi’s Report on His Secret Cooperation with the Russian Revolutionary Parties during the Russo-Japanese War. Helsingi, 1988, lk 49–50.
[38] M. Akashi, Rakka Ryusui, lk 50.
[39] K. G. Olin, Grafton-affären. Jakobstad, 1994, lk 279–280.
[40] M. Futrell, Northern Underground, lk 74.
[41] A. Kujala, The Russian Revolutionary Movement and the Finnish Opposition, lk 268–273; M. Futrell, Northern Underground, lk 75.
[42] M. Kuldkepp, 1905. aasta revolutsioonist Eestis ja Soomes: rahvuslaste ja sotsialistide ühisrinded. Vikerkaar, 2015, nr 7/8, lk 118.
[43] M. Futrell, Northern Underground, lk 75; M. Akashi, Rakka Ryusui, lk 50.
[44] С. Познер, Версии о пароходе „Джон Графтон“. Rmt-s: С. Познер, Первая боевая организация большевиков 1905–1907 гг. Статьи, воспоминания и документы. Moskva, 1934, lk 270.
[45] M. Futrell, Northern Underground, lk 76–77.
[46] Sealsamas, lk 77–78.
[47] A. Blumfeldt, Eesti proletariaadi internatsionaalsed sidemed 1905.–1907. a. revolutsiooni ajajärgul. Töid NLKP ajaloo alalt II. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, 1963, nr 137, lk 5; Х. Мосберг, О связях эстонских и финских трудящихся в 1900—1918 гг. Скандинавский Сборник. Skandinaavia Kogumik, Skrifter om Skandinavien, 1962, nr 5, lk 144.
[48] M. Futrell, Northern Underground, lk 79.
[49] A. Kujala, The Russian Revolutionary Movement and the Finnish Opposition, lk 269–270.
[50] Sealsamas, lk 272–273, M. Futrell, Northern Underground, lk 79–80.
[51] D. Rudnev, Grunja. Eesti Kommunist, 1964, nr 10, lk 29.
[52] М. Литвинов, Транспортирование оружия в Россию. Rmt-s: Боевая группа при ЦК РСДРП (б) (1905–1907 гг.): статьи и воспоминания. Toim. S. Pozner. Moskva; Leningrad, 1927, lk 77–78.
[53] J. Pikkov, Tallinnas 1905. aastal. Rmt-s: Punased aastad. Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis I. Toim. H. Kruus. Tartu, 1932, lk 175.
[54] М. Литвинов, Транспортирование оружия в Россию, lk 78.
[55] Sealsamas, lk 78.
[56] J. Pikkov, Tallinnas 1905. aastal, lk 175.
[57] Sealsamas.
[58] М. Литвинов, Транспортирование оружия в Россию, lk 77–78.
[59] J. Pikkov, Tallinnas 1905. aastal, lk 175.
[60] М. Литвинов, Транспортирование оружия в Россию, lk 77–78.
[61] J. Pikkov, Tallinnas 1905. aastal, lk 175–176.
[62] E. Saar, Kilde punaseilt päevilt. Rmt-s: 1905. a. revolutsiooni päevilt. Mälestiste kogu, lk 72.
[63] A. Ostra-Oinas, Antje trükikoja eksprop-rieerimine. Sealsamas, lk 118.
[64] Д. Руднев, Джон Графтон, lk 57.
[65] P. Puškin, Relvad töölistele. Aja Pulss, 1985, nr 10, lk 11.
[66] Pernausche Zeitung, 08.11.1905.
[67] Д. Руднев, Джон Графтон, lk 57.
[68] K. Zilliacus, Från ofärdstid och oroliga år. Politiska minnen. Helsingfors, 1919, lk 67.
[69] Litvinov Leninile ja Krupskajale, 5(20). 12.1905. Rmt-s: Боевая группа при ЦК РСДРП (б) (1905–1907 гг.), lk 283.
[70] E. Laaman, Eesti iseseisvuse sünd. Stockholm, 1964, lk 670–676.
[71] D. Rudnev, Punased suursaadikud. Eesti Kommunist, 1965, nr 1, lk 15.
[72] С. Познер, Версии о пароходе „Джон Графтон“, lk 264.
[73] Soomemaalt. Postimees, 03.09.1905, lk 2.
[74] M. Futrell, Northern Underground, lk 78–79.
[75] Nordlivländische Zeitung, 05(18).09. 1905, lk 3.
[76] С. Познер, Версии о пароходе „Джон Графтон“, lk 264.
[77] Soomemaalt. Postimees, 09.09.1905, lk 3.
[78] A. Kujala, The Russian Revolutionary Movement and the Finnish Opposition, lk 274.
[79] M. Futrell, Northern Underground, lk 82.
[80] Sealsamas, lk 79.
[81] С. Познер, Деятельность первой боевой организации с.-д. большевиков (за 1905–1907 гг). Rmt-s: Боевая группа при ЦК РСДРП (б) (1905–1907 гг.), lk 5.
[82] Г. Усыскин, Из революционной истории Карельского перешейка, 1820–1920. Люди. События. Памятные места. Ленинград, 1987, lk 169–170
[83] M. Futrell, Northern Underground, lk 82.
[84] С. Познер, Деятельность первой боевой организации с.-д. большевиков, lk 5.
[85] Pernausche Zeitung, 08.11.1905, lk 3.
[86] T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid II, lk 39.
[87] Rahva asemikkude koosolek ülikooli aulas, esmaspäeval 28. nov. Postimees, 12.12. 1905, lk 3.
[88] J. Pikkov, Mälestusi 1905. aastast. Rahva Sõna, 01.03.1930, lk 9.
[89] 1905. aasta sündmused Eestis. Lühike ülevaade, lk 189.
[90] Polkovnik parun Nolde aruanne (1905. a detsember?). Eesti Rahvusarhiiv, ERAF.27.1. 210a, l. 8.
[91] Vt M. Kuldkepp, „Mõisad maatasa!“, töölissalgad ja maamiilits. Veel kord Volta koosolekust (ilmumas).
[92] H. Pöögelmann, Haripunktil. 1905. aasta Eestis. Tallinn, 1926, lk 88.
[93] T. Braks, Lihula 1905./06. aasta sündmuste keerises. Rmt-s: Punased aastad. Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis I, lk 191–192.
[94] R. Vakman, Venemaa sotsiaaldemokraatlise töölistepartei tegevus Tallinnas 1905. aastal. Rmt-s: 1905. aasta Eestis. Kirjeldused, mälestused, dokumendid, lk 118.
[95] R. Astrem, Peterburi eestlased 1905. a. revolutsioonilises liikumises. Rmt-s: Punased aastad. Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis I, lk 219.
[96] A. Ast-Ani, Sotsialistliku noorsoo keskel enne revolutsiooni. Tartus ja Viljandimaal 1905–1906. Sealsamas, lk 48.
[97] R. Vakman, Venemaa sotsiaaldemokraatlise töölistepartei tegevus Tallinnas 1905. aastal, lk 118.
[98] Tallinna politseimeister G. A. Norbekov ajutisele Eestimaa kindralkubernerile J. S. Sarantšovile 03.03.1906. Rmt-s: Революция 1905–1907 гг. в Эстонии: Сборник документов и материалов. Toim. V. Boikov jt. Tallinn, 1955, lk. 476; T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid II, lk 41.
[99] F. Tuglas, Mälestused. Tallinn, 1960, lk 249–250; T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid II, lk 42–43.
[100] Sealsamas, lk 55.
[101] A. Palm, Vilde maapagulasena Soomes ja tema satiiriajakiri „Kaak“. Rmt-s: Vaateid Vilde elusse. Lühiuurimusi Eduard Vilde 100 aasta sünnipäeva puhul. Toim. J. Toomla. Tallinn, 1965, lk 107.
[102] K. Kiiman, 1905.-06. a. võitlus ja vangipõli, lk 104.
[103] T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid II, lk 46, 50–54.
[104] Sealsamas, lk 53.
[105] Sealsamas, lk 43.
[106] E. Saar, Kilde punaseilt päevilt, lk 72; A. Ostra-Oinas, Antje trükikoja eksproprieerimine, lk 118.
[107] M. Futrell, Northern Underground, lk 82.
[108] P. Puškin, Relvad töölistele, lk 11.
[109] Ohranka välisagentuuri juhataja Politseidepartemangu direktorile 02(15).09.1906. Hoover Institution Archives, Russia. Departament politsii. Zagranichnaia agentura (Paris) Okhrana records, Index No. XVId, Folder 4.
[110] K. Ast Rumor, Aegade sadestus, lk 373.
