„Vikerkaar! Oled pärit taevaste kõrgeil võlvidelt – suur särav look üle laia ilma … Sina ilus särav vikerkaar!
Meie noored südamed kiirgavad valgust ja rõõmu, kui päikesed. Meie noored mõtted on puhtad, kui selgemad kristallid, ja meie noorustaevast ehib suur, rõõmus vikerkaar …
Vikerkaar! Oled pärit kõrgeilt taevavõlvidelt, oled pärit noorus-päevade kristall-selgusest.‟
Selliste luuleliste saatesõnadega alustas 1922. aasta märtsis ilmumist ajakiri Vikerkaar. Ei mingit pealetükkivat programmkõnet. Ei mingit püüete ja eesmärkide sõnastamist esilehel. Ju pidi väljaanne ennast kõigepealt ise sisu kaudu tutvustama ja selgitama. Ja otsekui kõige eespoololeva kinnituseks sõnastati neile, kes just aru ei saanud, ajakirja kõige üldisemad sihid ilusasti numbri viimastel lehtedel. Kirjas on need nii: noorte kirjanduslik kuukiri Vikerkaar on „Noorsoo kirjavara“ raamatute eriseeria „Noorte jutukirjastik“ perioodiline väljaanne. Vikerkaar „säeb omale ülesandeks pakkuda lugejaile pääasjalikult hääd ja huvitavat jutukirjandust“, kuid jutukirjanduse kõrval lubati ka teaduslikke artikleid populaarses ja huvitavas käsitluses noori huvitavatel teemadel; noorsoo näitekirjandust, luuletusi ja arvustusi noorsookirjandusele (Vikerkaar, 1922, nr 1, lk 31). Numbri lõppu paigutatud eeskavas oli mõndagi kodust ja lähedast: ‟Vikerkaar tahab oma ümber koondada üheks vikerlaste pereks kirjandusest huvitatud noorsoo ja noortele kaasatundvad täiskasvanud – kasvatajad, kirjanikud, teadusmehed‟ (lk 32).
Madis Küla-Nurmik – Vikerkaare algataja
Uue ajakirja väljaandjaks oli Tallinna kirjastusühisus Kool, mis oli asutatud 1920. aastal ja mille tegevus oli seni piirdunud vaid õpikute ja kooliprogrammi kuuluvate eesti kirjanike teoste kirjastamisega. Nii oli Vikerkaare väljaandmine neile suhteliselt uus kogemus.
Vikerkaare mõtte algataja oli aga Madis Küla (kirjanikunimega Nurmik, 1890 –1969), Muhust pärit algkooliõpetaja, kes oli ilukirjanduse tõlkeid vene ja saksa keelest ajakirjanduses (Saarlane, Hääl, Hüüdja, Perekonnaleht jt) avaldanud juba alates 1906. aastast. Eesti haridustegelaste huvi tema vastu tekkis siis, kui hakkasid ilmuma tema koostatud ja toimetatud koolilugemikud: „Esimene lugemik‟ (1920), „Teine lugemik‟ (1921), „Kolmas lugemik‟ (1922) ja nii edasi kuni viienda lugemikuni (1925) välja. Nurmiku lugemikke hinnati kui „uut lainet koolikirjanduses‟, aga ka kui „venelaste ekstreemsusest nakatatud labaste keelenäidetega, rikutud tekstidega‟ raamatuid (Postimees, 1921, nr 262). Hinnang olenes hindaja suhtumisest, arusaamistest ja vaateviisist. Igatahes on need lugemikud emotsionaalsemad ja lastele huvitavamad kui varasemad. Aastatel 1922–1923 oli M. Nurmik koos Ernst Enno ja Julius Oengoga ka Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse ajakirja Laste Rõõm toimetajaks. Töö Laste Rõõmus (mis sisu poolest oli tol ajal mõeldud eelkõige kooliealistele lastele) ja soov anda välja päris oma tahtmise järgi tehtud ajakirja neile, kel lapseiga lõppemas ja noorusaeg algamas, andsid Küla-Nurmikule Vikerkaare asutamiseks vajaliku hoo ja energia. Üldiselt oli tahte- ja sihikindlus üks Madis Küla-Nurmiku iseloomustavaid jooni. Kui ta „võttis ühe sihi, siis sinnapoole rühkis, hoolimata sellest, kas ruineerub või võidule pääseb‟, kirjutas Päevaleht 1930. aastal. Küla-Nurmiku vankumatu tahtejõud oma eesmärkide saavutamisel ei jäänud avalikkusele märkamata. Mõned panid seda pahaks, tituleerides Küla piirideta trügijaks. Teised kiitsid ja tunnustasid. Päevaleht, nimetades Küla-Nurmikut küll „täiesti isetehtud meheks‟, kinnitas, et ‟Ei tea kedagi teist Eestis, kes nii on elanud ainult lastele kui härra Nurmik, Rõõmu onu‟ (Päevaleht, 1930, nr 295). Enamus eestikeelsest lastekirjandusest oli just Nurmiku poolt toimetatud, inspireeritud või tema ideedele rajatud. Ainuüksi tema juhitud kirjastuse Pääsuke (1924–1940) väljaandel ilmus üle 50 sellise raamatu (näiteks sarjad „Kooli näitelava‟, „Laste jututuba‟, „Pääsukese pildijutud‟, „Vaimusuurused‟).
Vikerkaare esimesed aastad
Vikerkaare esimene aastakäik koosnes kaheteistkümnest 32-leheküljelisest numbrist, neist kaks olid kaksiknumbrid. Numbrite ülesehitus oli sarnane: üks luuletus, siis osa järjejutust, mõned lühemad ilukirjanduslikud palakesed ja siis mõnusas vestelises laadis jutud seentest, leivast, elust ja inimestest. Keskseks paigaks nendes vestetes oli Hallasoo kool, „väike madal külakoolimaja Hallasoo ääres‟. Hallasoolastes oli palju sellist, millest igapäevases elus puudu. Nad olid head, tublid, ausad ja töökad. Elu ja inimesi enda ümber vaatasid nad mõistvalt, mitte hukkamõistvalt. On iseloomulik, et just nemad nägid ja kirjeldasid kevadel ka vikerkaart: ‟Vikerkaar on ilus sümbol noorusele,‟ ütles kord õpetaja. „Nii palju helendavat rõõmu, nii palju vaikset ilu. Valguse kiir, murdunud läbi veepiiskade prisma seitsevärvilisena. Kui palju vikervärvilist ei avane noorusele, õppivale vaatama läbi teaduse prisma! Kui palju ilu, mitmekesisust ja sära sääl, kus paistis enne kõik nii lihtne ja väheütlev!‟ (Vikerkaar, 1922, nr 3, lk 90).
Esimese aastakäigu järjejutuks oli Mark Twaini „Prints ja kerjus‟, mis polnud eesti keeles enne ilmunud. Vastukajadest Vikerkaare esimesele kaheteistkümnele numbrile selgub, et „Prints ja kerjus‟ võitis ajakirjale nii lugejaid kui tellijaid, oli omamoodi „tõmbenumber“ (Päevaleht, 1923, nr 330). Teisteks ajakirja enamoodatud osadeks olid rubriigid „Oma nurk‟ ning „Küsimused ja vastused‟. Kui „Oma nurk‟ oli algajate suleseppade kirjanduslike katsetuste avaldamiseks, siis „Küsimused ja vastused‟ põhines lugejate kirjadel. Nimelt sisaldas see küsimusi ja vastuseid, mida noored üksteisele ajakirja vahendusel esitasid. Et ettevõtmist põnevamaks teha, pani toimetus ette, et noored saadaksid nii küsimused kui ka vastused varjunimede all. Nii ilmusidki ajakirjaveergudele nimed Lainemäng, Hämari Rand, Kaljuvald, For-Kolumbus jt. Näiteks oli üks küsimus: kelleks tahad saada, kui suureks saad? Vastuseid oli palju ja need olid väga erinevad, aga kõik heatahtlikud ja eluterved: „Minust saab politseinik, sest igas riigis peab valitsema kindel kord. Tahan hoolega kõige korralageduse vastu võidelda‟, „Minust saab asjatundlik, hoolas ja mitte rahaahnitseja arst. Haigus on inimsoo vaenlane, millega võitlemise maksab võtta elutööks‟, „Tahan saada kooliõpetajaks. Olgu see amet ka lihtne ja vähe silmapaistev, siiski oleneb just sellest ametkonnast suur osa rahva võimeist ja intelligentsist‟ (Vikerkaar, 1922, lk 188–189). Vastuseid lugedes aina imesta tollaste noorte isamaa-armastuse, kohuse- ja vastutustunde suuruse üle. Selline suhtumine oli ühiskonnas, seda kandsid kool ja kodu. Eesti Vabariik oli ju alles sündinud, oma riigi ülesehitamine ja kindlustamine ülim eesmärk.
Kogu esimese aastakäigu juures on märgata lapsi tundva inimese hoolitsevat kätt. Ajakirja numbrid on päikselised, ka tõsistest asjadest rääkides jääb kõlama lootusrikas toon ja rõõm elust. Ja on põhjust uskuda, et toimetus ei kiida üleliia, kui kümnenda numbri lõpul teatab, et toimetuse kirjavahetus oma noorte sõpradega on olnud algusest peale väga tihe, et kirjasõpru on olnud igas kodumaa nurgas, maal ja linnas. Eriline soojus elu ja inimeste vastu, armastus ja heatahtlikkus on ajakirjale ainuomane ja eristab seda teistest selle aja noorsooväljaannetest. Ei mingeid suuresõnalisi programme ja sõnastusi. Ei katsetki teisi arvustada, et iseennast esile tõsta. Ideeliselt toetati muidugi oma riiki ja rahvusaadet, kuid kuidagi ja kordagi ei kaldutud selle ülistamisesse. Pigem õhkus nt Johannes Aaviku kirjatükist „Suured ja väikesed rahvad‟ kriitilist meelt aja ja vaimu, rahva iseloomu ja tahtmiste suhtes. Tunnistades küll väikese rahva majanduslikke raskusi (vähe raamatulugejaid, kallid raamatud), jagas ta seisukohta, et rahva vägevust, tublidust ja väärtust ei saa mõõta ainult ta rahva arvu ja maa suuruse järgi. „Kõige tähtsam on rahva iseloomu tublidus: töökus ja püsivus, korralikkus, ausus, elujõuline, elujulge ja vahva olek,‟ kirjutas Aavik. Just töökat, püüdlikku ja ettevõtlikku vaimu leidis ta eesti rahval olevat veidi vähevõitu, isikliku kasu instinktid, mida peeti liikumapanevaks jõuks, ei jõudvat kõigile anda seda ergutist, mis üldisemate ettevõtete kordasaatmiseks vaja (Vikerkaar, 1922, nr 7, lk 214–217).
Nurmikul oli abiks kindel autorite seltskond: Udriku nõrgamõistuslike kooli juhataja Hugo Valma, kes tõlkis ilukirjandust, kirjutas ise seletusi ja kirjeldusi; tegevtoimetaja Adeele Oengo-Johanson, kes oli nii tõlkija kui ka mitmete palade kokkuseadja, luuletuste ja olukirjelduste autor; koolidirektor Victor Neggo (kirjanikunimega Sander Jursi). Victor Neggo oli asjatundlik aineõpetaja ning viljakas kirjutaja ning tänu temale ilmus Vikerkaares palju häid lugusid füüsikast ja loodusnähtustest.
Ajakirja II aastakäigus on harivaid artikleid loodusest ja huvitavatest loodusnähtustest märksa rohkem kui esimeses. Pikalt ja põhjalikult, koos illustreeriva fotomaterjaliga, kirjutatakse vulkaanidest, pilvelõhkujatest Ameerikas, ürgilma hiigelloomadest, maakerast, kuust, Saturnist. Samas on laste omalooming peaaegu olematuks kahanenud. Esimeste numbrite veidi kahvatut väljanägemist võib seletada raskustega, mis tabasid senist väljaandjat, kirjastusühisust Kool. Viimane lõpetas oma tegevuse suurte rahaliste puudujääkidega. Õnneks leidis Nurmik alates neljandast numbrist uue väljaandja Eesti suurima kirjastusühisuse, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse näol. 1923. aasta ajakirjanumbritest nähtub uue väljaandja tegevus eelkõige märgatavalt suurenenud fotomaterjalist. Kui esimeses aastakäigus piirduti põhiliselt joonistustega, siis nüüd ei saa kurta ei illustratsioonide ega fotomaterjali nappuse üle. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisusel olid lihtsalt hoopis paremad tehnilised võimalused ja ka märksa suurem kogemus ajakirjade kirjastamisel.
Ajakirja järjejutt oli sel aastal Robert Louis Stevensoni ‟Varanduste saar‟ („Aarete saar‟) ja mitu lühemat ilukirjanduslikku tõlget, sh ka tõlked vene keelest (Dmitri Mamin-Sibirjak, Aleksandr Serafimovitš). Täiesti uudsena hakkas Vikerkaar avaldama näitemängude tekste. Rubriigis „Meie näitelava‟ ilmuvad Zacharias Topeliuse järgi kohandatud „Rinaldo Rinaldini ehk röövliliit. Noorte seiklused kolmes vaatuses ja neljas pildis‟ ning Andi Laose „Käsi peseb kätt‟. Kunstilist väärtust neil tükkidel pole, kuid et neid mitme kooli näiteringides lavastati, läksid mõlemad ilmselt asja ette.
Anonüümseks jääda soovinud kooliõpetaja, kiites Päevalehes Vikerkaart, tunnistas ajakirja esimese aastakäigu lastepärasust ja teise aastakäigu soliidsust, sisukust, harivat külge (Päevaleht, 1923, nr 330).
Noorsooajakirjad kui sellised
„Noorsoo ajakirjandusel on oma ülesanne täita. Tal pole küll väljaspoole mõju, kuid tal on suur tähtsus noorsoo enese arenemise seisukohast. See on katsepõld, kus tehakse esimesed nii kirjanduslikud kui publitsistlikud harjutused. poolt on tähtis, et osa noorsoo kasvatustööst sünniks just noorte eneste poolt. Noorsoo ajakirjad on tähtsad ka nende noorte arenemise kohta, kes ise tegelikult neis ajakirjus ei esine. Mõjutajate ja mõjualuste samaealisus võimaldab hingeelulise kokkukõla, mida ametlik pedagoogika vaevalt võib saavutada,‟ kirjutas Friedebert Tuglas 1923. aastal, vaadates eestikeelse noorsooajakirjanduse arengujooni kirjutamise hetkest taha- ja ettepoole (Looming, 1923, nr 3, lk 233). Tuglas, kellel oli kahtlemata kõige suurem kogemus kirjanduslikkude ajakirjade toimetamisel ja väljaandmisel (Odamees, Ilo, Tarapita, Looming), pidas vähe mõttekaks noorte puhtkirjanduslikku ajakirja. Tema poolehoid ja toetus kuulusid noorte väljaandele, mille siht ja sisu oleksid üldideelised, mis jälgiks kogu noorsoo vaimset elu nagu Eesti Koolinoorsoo Keskliidu ajakiri Uudismaa (1919–1924). Vikerkaarest Tuglas ei räägi. Ometi oli Vikerkaar Tallinnas juba ilmumas, ajakirja nimetati koguni „sündmuseks meie elus“ (Päevaleht, 1923, nr 330). Kas Tuglase meelest polnud Vikerkaar siis mainimistki väärt?
Tegelikult nimetasid end „noorsooajakirjadeks“ nii need väljaanded, mis asutatud noorte endi algatusel, kui ka need, mille eestvedajaiks ja tegijaiks täiskasvanud. Esimeste hulka kuulub Uudismaa ja teiste hulka Vikerkaar. Tuglas vaatles just seda esimest liiki, mille eelkäijateks olid käsikirjalised koolialmanahhid, 1905. aastani juba oma eestikeelse sisu tõttu keelatud ja „põrandaalune kirjandus“ ning mille suunitluseks oli algusest peale vajadus olla teatud mõttelaadi kandva seltskonna häälekandja. Uudismaa asutaminegi otsustati 1919. aasta märtsis õpilaste poolt esimesel Tartu Õppiva Noorsoo Kongressil. Ajakirja viieliikmeline toimetus (Oskar Krigul, Hans Käsebier, Aleksander Juhanson, Eva Pedriks, Agnes Kauts) koosnes kooliõpilastest. Tõsi, toimetuse koosseis muutus pea iga numbri järel, kuid ajakirja sisulist poolt see ei kahjustanud. Vastutava toimetaja amet oli kogenenumates kätes: algusnumbrite vastutava toimetaja Villem Ernitsa vahetas 1920. aastal välja Aleksander Johanson (1924. aastast Elango). Uudismaa kõrvale tuli 1923. aastal Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Keskjuhatuse väljaandena ajakiri Urikivi ja samal aastal ka Eesti Noorsoo Karskusliidu väljaanne Kevadik. Lisaks veel üks number Aleksander Antsoni toimetatud radikaalse ja pahempoolse meelsusega ajakirja Viisnurk. Omavahelisest konkurentsist ja erinevatest ideelistest pürgimustest hoolimata ühendas neid kõiki püüd olla „Eesti radikaalse noorusideoloogia ja leegitseva noorustahte väljendajaks ning arendajaks, Eesti noorsoo ilukirjandusliseks ja teaduslikuks katselavaks, Eesti noorsoo häälekandjaks‟ (Uudismaa, 1921/1922, nr 1, lk 3).
Vikerkaarel selliseid püüdeid ei olnud. Vikerkaare eelkäijana tuleks vaadelda hoopis Jaan Tõnissoni poolt Postimehe kaasandena aastatel 1909/1910 ellu kutsutud ajakirja Noorsooleht. Koostatud ja toimetatud täiskasvanute poolt, oli neil väljaandeil eelkõige hariv-kasvatuslik eesmärk. Noorte ühendamise ja koondamise vajadus oli selle kõrval teisejärguline.
Kolmas aasta ja uus nägu
1924. aastal, ajakirja kolmandal eluaastal, sai Vikerkaar uue ilme. Nüüd oli Vikerkaar noorte nädalakiri, mis ilmus igal reedel, õhemana, aga suuremas kaustas. Toimetus laienes. Vastutavaks toimetajaks oli endiselt Madis Nurmik, tegevtoimetajateks Tallinna 21. algkooli juhataja Adeele Oengo-Johanson ja Jenny Neggo-Võssokotsky (ka Neggo-Võsalo), tõlkija ja Päevalehe ajakirjanik.
Väljaandja varasem kogemus ajakirjadega paistab kohe silma, kui jälgida, kuidas nüüd ajakirja reklaamitakse ja tutvustatakse. Ikka ja jälle olid iga numbri esi- ja tagakaane siseküljel read, mis kinnitasid, et kõik õpilased, kes tahavad koolis hästi edasi jõuda, tellivad ja loevad ajakirja Vikerkaar ja et iga tõsine õpetaja teab, et ajakiri on talle heaks aitajaks ka õppetöös. Uute tellijate võitmiseks, nimetades seda küll Vikerkaare lugejate omavaheliseks tutvumiseks, lubas väljaandja üle Eesti hakata korraldama Vikerkaare õhtuid, kuhu sissepääs ajakirja tellijatele tasuta. Tegelikkuses selliste õhtuteni küll ei jõutud, aga reklaamina oli üleskutse üpris tõhus.
Ajakirja sisulisel poolel jäi luuletuste osa endiselt tagasihoidlikuks. Jutustuste ja muinaslugude alt leiame väga kirevat ja mitmekesist materjali. Tõlgiti Oscar Wilde’i ja Jack Londonit, Sakari Topeliust, Sandor Petöfit, Anatole France’i, Selma Lagerlöfi jt. Algupärase ilukirjanduse osa oli tunduvalt tagasihoidlikum, kuid seda mitte oma kvaliteedilt. Ilmusid Richard Rohu „Metsaelanikud‟, Anna Haava luuletused. Artiklites oli ülekaalukalt esindatud loodusteema. Alates 18. numbrist hakkas regulaarselt ilmuma Johannes Aaviku keelenurk (ka nime all „Keelelised märkused‟), mis sisaldas ‟väikesi keelelisi märkusi, seletusi, hoiatusi, kõiksugu keelevigade, ebajärjekindluste ja soovimatuste yle, millest meie ajakirjandus kubiseb‟ (Vikerkaar, 1924, nr 18, lk 451).
Sel aastal rõhutati ajakirja tutvustuses hoopis uusi momente: ajakiri olevat parim õhutaja aatelisele tööle isamaa ja inimkonna kasuks. Ilmuma hakkasid ülevaated kodumaa ja maailma „paremate tegelaste‟ elulugudest ja nende vaimutööst. Tutvustati Jakob Hurta ja vanavara kogumist, Anatole France’i, Friedrich Kuhlbarsi, Miina Hermanni (Miina Härma), Sakari Topeliust ja teisi. Loomulikult avaldati kirjutised koos piltidega.
Omaette kunstiteosed olid Vikerkaare erinumbrid: Vabaduspäeva Vikerkaar, Ülestõusmispüha Vikerkaar, Noorte Püha Vikerkaar. Kõik värviliste kaanepiltidega, suurte pilditahvlitega, pidulikud ja vastava tähtpäevalise sisuga. Vabaduspäeva Vikerkaar algas koguni riigivanem Konstantin Pätsi juhtsõnaga: „Rõemus, elujõuline, tahtevõimeline ja ilutundeline noorus – see on üks iseseisva Eesti nurgakividest.‟ Selles numbris oli kõik veidi ülendatud. Kuulutati au eesti sõdureile, au eesti emadele. Asjalikud kirjutised olid kooliõpilastest Vabadussõjas ja ülevaade sellest, kus ja kuidas Vikerkaart tehakse. Üks keskkooli- õpetaja hindas Päevalehes Vabaduspäeva Vikerkaart pari- maks vabariigi pidupäeva märkivaks väljaandeks (Päevaleht, 1924, nr 59).
Poole aastakäigu pealt muudeti Vikerkaare toimetust. Uueks vastutavaks toimetajaks sai Ernst Raudsepp. Tegevtoimetaja ametisse jäi edasi Jenny Neggo-Võsalo. Vastuolude tõttu väljaandjatega, kes süüdistasid Nurmikut oskamatuses ajakirja edukalt toimetada (kõigist pingutustest hoolimata ei suudetud tiraaži kasvatada 2000 eksemplarini), oli Nurmik sunnitud lahkuma. Ta ei läinud rõõmsa meelega, sest tegemist oli ju tema enda „lapsega‟. Kas ja mis siis Nurmiku lahkumisega muutus? Tegelikult suurt ei midagi. Sest muutumine oli alanud juba aastakäigu algusest: pretensioonitu lastepärasus ja rõõmus meel olid asendunud asjaliku ja hariva tooniga. Isegi „Oma nurk‟ ja „Küsimused ja vastused‟ olid kokku kuivanud ja ilmusid ebaregulaarselt. Vähenesid lahedas laadis kirjutised loodusnähtuste kohta. Selline oli väljaandjate tahe. Nende soov oli teha selge vahe Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse lasteajakirja Laste Rõõm ja noorteajakirja Vikerkaar vahele. Muinasjutud, vested, seletused, piltmõistatused jäeti Laste Rõõmule. Artiklid, ülevaated suurtest meestest Eesti ja välismaa kultuurielus, ka ilmuva noorsookirjanduse hindamine, õpetused füüsikast, astronoomiast jm jäid Vikerkaarele. Sellest aastakäigust väärib omaette tähelepanu Jakob Mändmetsa poolt kirjutatud ja kõikidele ajakirjanduse kaastöölistele suunatud kirjatükk ‟Kuidas kirjutada ajalehele‟.
Toimetuse kommentaaris soovitati kirjutisega eriti tähelepanelikult tutvuda neil, kes soovi väljendanud kord isamaale kasuks olla ajakirjanikuna. Mändmets ise arvas, et ajalehes kirjutamine on pea igale haritud inimesele otse möödapääsmatu: „Ilma ajaleheta ei ole õieti mingikülgne elu enam mõeldavgi. Olgu riikline, majandusline, haridusline jne. elu – igal pool on ajaleht elustaja, valgustaja ja isegi osalt sihimääraja. Sellest siis ka tuleb, et iga haritud inimene, kes tahab rahva edenemisloos kaastegev olla, peab tihti kätte võtma sule ja oma mõtteid ja arvamusi hulkadele avaldama ajalehe kaudu‟ (Vikerkaar, 1924, nr 34, lk 866). Mändmetsa kirjutis kõlbab ka tänapäeval lugeda. Põhitõed on ju samaks jäänud: „Sõnumid peavad olema õiged. Ajalehte ei tohi mingil viisil tarvitada selleks, et oma ligimesele kuidagi halba teha. (…) Tõsine, erapooletu leht ei luba omale kunagi saata niisuguseid teateid, mis teatud liiki inimeste pääle heidaksid varju. Ta sääb omale kõrgemad ülesanded: tema silmis on inimesed ühesugused – kus pahed, neid ta paljastab, kus midagi tehtud, mis kasulik, seda ei salga ta kunagi maha‟ (Vikerkaar, 1924, nr 37, lk 868). Mändmets seletas, mis on artikkel, veste, intervjuu, kirjeldus, juhtkiri. Lõpuks jagas ka konkreetseid näpunäiteid, millest ja kuidas üldse tasub kirjutada.
Nagu heale ja asjatundlikule toimetusele kohane, püüdis ka Vikerkaare toimetus määratleda oma lugejat, kõrvutades ja võrreldes end teiste ilmuvate noorsooväljaannetega. Uudismaa kohta arvati, et see on ikka enam võrsuva ideelise ja kirjandusliku üliõpilasnoorsoo ja muude vabameelsete ajakirjaks, riivates vaid ühe servaga ärksamat koolinoorsugu. Kevadiku lugejaid arvati kuuluvat samasse ikka nagu Vikerkaare omad. Seega pidi ajakirja valikul lugejate-tellijate otsuse aluseks saama ajakirjade erinev sisu. Kevadik kandis Vikerkaare meelest eelkõige enesekasvatuslikku ideed ja elureformi aluseid. Selle kohta ei öelda otseselt küll midagi halba, kuid kindlalt võis välja lugeda, et Vikerkaar oma sisulise mitmekülgsusega oli Kevadikust märgatavalt huvitavam ja parem (Vikerkaar, 1924, nr 15, lk 381).
1925. aastast nimetas Vikerkaar end noorte nädalakirjaks. Ajakirjanumbri formaat suurenes, kuid maht kuivas 16 leheküljeni. Toimetus (vastutav toimetaja Ernst Raudsepp, tegevtoimetaja J. Neggo-Võsalo) esines esimeses numbris programmiga, milles rõhutatakse, et Vikerkaar tahab edasi sammuda tõsiste väärtuste saavutamise sihis, et väljaanne on vabameelne, taotledes ühtlasi olla küpsemale noorsoole haridusallikaks kooli kõrval. Vikerkaare püüdluseks oli äratada noortes esivanemate tublit vaimu, edendada Eesti omapärast kultuuri, arendada kirjanduslikku maitset ja ilutunnet, kasvatada sihikindlaid ja teadlikke iseloome, arendada lugejate silmaringi. Vastavalt programmile kohendati ka ajakirja sisu. Vähenes ilukirjanduse pool ning harivate ja silmaringi laiendavate artiklite („Eskimod‟, „Keha soojusasjandusest‟, „Miks on veri punane?‟) kõrval hakati üha rohkem ruumi andma enesekasvatuse küsimustele („Mõtteid endakasvatusest‟, „Iseloomu mõju‟, „Tugevusest‟ jt). Keeleliste märkustega jätkas Johannes Aavik ja küllalt järjepidevalt ilmusid noorte kaastööd. Need olid enamasti lühikesed jutukesed ja kirjeldused. Luuletusi oli vähe, küll aga tutvustati eesti rahvaluulet, avaldades Kihnu rahvalaule.
Oma kindla koha leidsid ajakirjas maleülesanded ja nende lahendused, samuti piltmõistatused ja koomiksid.
Lisaks juba tuttavatele autoritele (Hugo Valma, Sander Jursi, Adeele Oengo-Johanson) olid juurde tulnud Karl Ehrmann ja Juhan Klein. Esimene kirjutas ülevaateid noorsooraamatutest ja eesti kultuuritegelastest (Mart Raua „Kangastused‟, Ernst Enno 50), teine füüsikast ja loodusteadusest.
Väljaanne oli paljude teiste tollaste ajakirjadega võrreldes kahtlemata väga hästi illustreeritud. Numbrite kaanepildid olid põhiliselt Peet Arenilt. Vabaduspäeva Vikerkaar ja Emadepäeva Vikerkaar olid kogunisti värvilised. Kõige terviklikum ja aatelisem oli Vabaduspäeva Vikerkaar. Saatesõnad selles numbris kirjutas Riigikogu esimees Jaan Tõnisson: ‟Meie noorte käes on kord näidata, mis suudab vaba rahva kasvav sugu elu suurte ülesannete kallal vaba enesemääramise avarustes. Rahvuslik vabariik, riiklik iseseisvus ja rippumatus, kõige kõrgem, mida meie rahvas võib taga nõuda‟ (Vikerkaar, 1925, nr 8, lk 115).
Ajakiri avaldas ka eraldi fototahvleid, millest mainimist väärt on 42 pildiga ‟Maailma suurvaimud – inimkonna kultuuri ehitajad‟ (nr 18) ja „Eesti Vabariigi pääministrid ja riigivanemad seitsme aasta iseseisvuse kestel‟ (nr 8).
Kuid märtsist alates ei ilmunud ajakiri enam korrapäraselt igal reedel, nagu lubatud, vaid üle nädala ja sedagi väga ebaregulaarselt. Lõpuks teatas toimetus suhteliselt napisõnaliselt, et ajakiri peab oma ilmumise hoopis katki jätma. Kestvad majanduslikud raskused ei lubavat Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisusel kahjudega elavat väljaannet ülal pidada. Palvetest hoolimata ei tahtvat ajakirja väljaandmist toetada ka haridusministeerium. Põhipõhjuseks ajakirja kadumisel kinnitas aga toimetus rahva vähest huvi: rahvas ei telli ega loe, rahval ükskõik, kas selline ajakiri on olemas või mitte.
Vikerkaare tiraaž polnud kunagi tõusnud üle 1500 eksemplari. Tellimisrahad laekusid aeglaselt ja tavaliselt suure hilinemisega. Ja et Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisusel juba oli üks kahjumiga ilmuv ajakiri Laste Rõõm, tehti julm otsus – jätta alles Laste Rõõm ja lõpetada Vikerkaar. Otsust Vikerkaare kahjuks mõjutas kindlasti asjaolu, et Laste Rõõmu toimetus oli entusiastlikum ja tugevam kui Vikerkaare oma, seistes kindlalt ajakirja sulgemise vastu. Vikerkaar kadus õige mitmeks aastaks.
Julius Elango, kirjutades Postimehes kõmu- ja sopakirjanduse levimisest ja uue noorsooajakirja asutamise mõttest õpetajate hulgas, avaldas Vikerkaare näitele tuginedes arvamust, et sellise noorsooväljaande asutamine pole raske, kuid raske on just selle levitamine. Vikerkaar oli ju kirjastuse „pailaps‟, mille reklaamimiseks ei hoitud kokku ei ruumi ega rahaga. Tulemus oli siiski kurvavõitu. Elango meelest võis loota pikemale elueale vaid see väljaanne, mida noorsugu võtaks „kui oma asja‟, mille levitamine toimuks organisatsioonide kaudu ja mis suudaks erinevaid jõudusid koondada (Postimees, 1925, nr 245).
Augustis viie aasta pärast
1930. aasta augustis ilmutas Vikerkaar end taas. Seekord raamatu formaadis, 32-leheküljelise kuukirjana. Saatesõnas kinnitati, et iga number tahab pakkuda omaette sisulise terviku, et avaldatud jutt jääks vikerlaste raamatukokku kestvalt, väärtuslikuna. Ühest numbrist teise avaldatavaid jutte ei tulevat. Lisaks juttudele lubati rohkesti õpetlikku teaduse ja tehnika alalt. Madis Nurmik oli taas Vikerkaare eestvedaja, tegev- ja vastutav toimetaja. Toimetuse koosseis oli soliidne: Jüri Parijõgi, Johannes Käis, Adeele Oengo-Johanson, Hugo Valma, Linda Jürisson, Albert Burmeister. Peab kohe ütlema, et Käisi toimetatud „Loodusesõbra nurk‟, Jürissoni „Margikorjaja nurk‟ ja Burmeistri „Malenurk‟ olid sel aastal igas numbris ka olemas.
Eriti hinnatav oli muidugi Albert Burmeistri koostöö. Eesti meister males toimetas aastakümneid malenurka ka ajalehes Päevaleht ja tema nimel oli kaalu.
Avaldatavad jutud olid isesugused, Charles G. D. Robertsi „Loomade kuningast‟ Boriss Žitkovi „Orkaani‟ ja Jüri Parijõe jutuni „Jõuluõhtud rohelises majakeses‟ välja. Ilukirjanduslikust poolest märksa huvitavam ja kaasakisku-vam oli väljaande ajakirjaline pool: „Oma nurk‟, „Kõvu pähkleid‟, kõik juba nimetatud „nurgad‟. Neis oli jällegi tunda, et ajakirja tehakse lastele selleks, et lapsed end seda lugedes hästi tunneksid. Kunagise Hallasoo kooli tegemiste asemel on nüüd uus elu ja nähtuste kommenteerija ja registreerija. See oli Vandismäe Endu, kes kirjutas oma tegemistest ja sellest, mis teda hämmastama ja imestama paneb, onkel Jaagule. „Vandismäe Endu kiri onkel Jaagule‟ ilmus pea igas numbris ning annab ajakirjale taas mõnusalt koduse ja sõbraliku tooni.
Ega ajakirja taaselustamine Madis Nurmikule kerge olnud. Ta ei suutnud hoiduda ka raskuste üle kaebamast ja kurtmast: tellimused tulevad väga vaevaliselt, paljud kiidavad väljaannet, kuid raha ei saada, sentigi abiraha ega toetust pole keegi andnud. Kõik kulud maksab toimetaja oma taskust kinni (Vikerkaar, 1931, nr 6, lk 31).
Noorte kaasahaaramiseks pandi ajakirjas käima vaidlusnurk „Löö sekka!‟.
1931. aastal oli vaidlusnurk ajakirjas üks olulisemaid rubriike, mille vahendusel peeti lugejatega kontakti. Enamasti vaieldi teadmiste üle. Maailmavaatelised küsimused ja enesekasvatuse probleemid jäeti kõrvale. Uued rubriigid 1931. aastal olid „Õhuasjanduse osa‟ ja igapäevases elus esilekerkivate küsimuste selgitamiseks rubriik „Mis? Kus? Kuidas?‟. See ilmus stiilis: küsimus-vastus. Näiteks: Miks ahi kumiseb küdedes? Mida söödi vanasti? Mida joodi vanasti?
Fotode poolest oli ajakiri vaeseks jäänud. Värvifotod ja suured fototahvlid puudusid hoopis, sest ajakirja nüüdne väljaandja, 1922. aastal asutatud kirjastus-osaühing Töökool oli eelmisest väljaandjast tehniliselt kehvem ja tema põhitöö oli õppevahendite tellimine ja muretsemine. Kuid ajakirja illustratsioonid olid head (autoriks E. Isok). Illustratsioonidega toetasid jätkuvalt ka Natalie Mey ja Roman Espenberg (Haavamägi), kes mõlemad olid aktiivsed kaastöölised olnud juba ka kahekümnendatel aastatel.
1930. aastal ilmus ajakirja viis numbrit. Järgmisel aastal alustati kuuendast. Ja anti välja kümme numbrit, nagu oligi plaanitud ja lubatud. Ajakirja ülesehitus oli sama mis 1930. aastal. Ka ilukirjandus oli juba tuttavatelt nimedelt: Roberts, Žitkov, London. Seletus autorite kordumisele on väga lihtne: Madis Nurmik ja Hugo Valma ise tõlkisid.
1932. aastast oli Nurmiku kõrval ajakirjaga tõsiselt ametis ka Hugo Valma, ametinimetusega talitusejuht. Ajakirja aastakäiku hakati nüüd arvestama kooliaasta algusest. Vikerkaare aasta kestis sügisest kevadeni. Suvel ajakiri puhkas.
Tegelikult oli Vikerkaare taassünni aeg majanduslikult küllalt raske ja keeruline. Majanduskriis polnud jätnud puudutamata ei ajakirjanduslikke väljaandeid ega nende lugejaid. Aastatel 1930–1932 oli eesti ajakirjanduspildis kõige rohkem selliseid ajalehti ja ajakirju, mida ilmus vaid üks-kaks numbrit ning mis sõnagi selgitamata majanduslike raskuste tõttu lõpetasid. Nurmikul õnnestus, tänu oma visadusele ja sihikindlusele, Töökool siiski ajakirja väljaandmisele meelitada. Majanduslikku tulu ja kasu sellest muidugi ei tõusnud. Igale numbrile tuli juurde maksta.
Esimesed tõsised tagasilöögid tulidki juba 1932. aastal. Ajakirja hakati septembrist trükkima õhemale ja kehvemale paberile. Eksemplaride arvu vähendati 1200-lt tuhandeni. Ja toimetuselt võeti lootuski kunagi oma töö eest tasu saada (Vikerkaar, 1932, nr 21, lk 321). Kõige selle juures kinnitati, et ajakirja sisu ei muutu viletsamaks. Et saab olema üks põnevate ja huvitavate, hästi illustreeritud juttudega raamat-ajakiri. Juttude kõrval lubati ruumi ka huviküllastele kirjeldustele tehnilistelt ja loodusloolistelt aladelt, aga ka jõukohaste vaatluste ja katsete kirjeldusi.
1932. aastal kõik enam-vähem nii läkski, kuigi planeeritud kümne numbrini ei jõutud.
Vikerkaare vaikne hääbumine
1933. aastal ilmus seitse 16-leheküljelist numbrit. Natuke püüti kokkukuivamist heaks teha ilmumissagedusega: Vikerkaar hakkas ilmuma kaks korda kuus. Samas läks ajakirja tegemine aina keerulisemaks: kirjastati ja toimetati Tallinnas, kuid trükiti Tartus Postimehe trükikojas. Veel kirjutas Vandismäe Endu oma kirju onkel Jaagule, veel arutati füüsika võimalusi ja arenguteid, õpetati purilennukit tegema ja jälgima. Jätkus ka margikorjaja nurk. Kuid see oligi kõik. Mingit elujõudu ja tahtmist ajakirjast enam ei paistnud. 1934. aasta kuus numbrit ilmusid otsekui inertsist. Kuigi kunagi oli lubatud ja kinnitatud, et raamat-ajakiri ei avalda järjejutte, viimased numbrid järjejutust just elasid: Leo Waisenbergi „Jack Londoni seiklused‟ algas 1934. aasta esimeses numbris ja lõppes viimases. Selle kõrvale mahtus veel natuke Ch. G. D. Robertsilt, V. Landilt ja teistelt suhteliselt teisejärgulistelt nimedelt. Oma ajakirjapärase ilme oli väljaanne täiesti kaotanud. Ja juturaamatuid ilmus aastal 1934 juba küllaldaselt. Seega ei saanud raamat-ajakirjal Vikerkaar olla mingit helget tulevikku. Hüvastijätusõnadeta ajakiri kaduski.
Võib-olla poleks Madis Nurmik nii kergesti veel alla andnud, kuid tal olid juba teised ettevõtmised käsil. 1932. aastal pani ta käima nädalalehe Õpilasleht (1932–1939). Kõik ajakirjanduslikud rubriigid, kaasa arvatud vested ja vaidlusnurk, küsimused-vastused ja arupärimised, hakkasid nüüd ilmuma Õpilaslehes. Ajalehte oli odavam trükkida, lihtsam levitada. 1933. aastal on Nurmik politseivalitsuses registreerinud kord kuus ilmuva ajakirja Laste Jututuba, nimetades end nii ajakirja toimetajaks kui ka väljaandjaks. Ilmumiseni see kuukiri kahjuks ei jõudnud. Nurmiku töö lasteraamatute väljaandjana kirjastuses Pääsuke ning vahepeal ka kirjastuse ning trükikojaga Kiirtrükk (kuni 1937) käis aga hoogsalt edasi.
„Noorsoo kirjandus, eriti ajakirjandus, peab olema see tõrvik, mis läheb ees ja millele sammutakse järgi, jättes maha vanad tasapinnad …‟ kirjutas ajakiri Urikivi 1923. aastal (nr 3/4, lk 23). Oma algusaastatel suutis ka Vikerkaar olla selliseks tõrvikuks, pakkudes eriti loodusteaduse vallas palju uut ja huvitatavat lugemismaterjali. Kui Vikerkaar taandus vaid tõlkeliste järjejuttude avaldamise kohaks, polnud teda enam vajagi. Ja et ajakirja lõpp oli vaikne hääbumine, ei märganud seda õieti keegi.
Ikka ja jälle tekkisid ja kadusid noorsooajakirjad. Kuid alati kaasnes nende olemasoluga mingit elevust, uusi vaatenurki ja paremaid võimalusi end harida ja täiendada. Selles osas täitis ka Vikerkaar oma rolli lausa suurepäraselt. Olles rippumatu kõikidest organisatsioonidest, parteidest, intriigidest ja suurejoonelistest püüdlustest, oli ajakiri alati avatud iseseisvusele, heatahtlikkusele ja sõbralikule meelele. Nii nagu Vikerkaarele kohane.
1997, nr 6, lk 79–89.
