Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Arg pole hing mu sees, ei tuules-tormis värise mu rind: näen taeva sära ees ja sama särav usk teeb julgeks mind. Oo Jumal vägevaim ja kõikjal viibiv, sind on täis mu põu, mu sees on eluvaim, saan – Surematu Elu – sinult jõu. Nii tühine, nii nõrk on usundite lunastusejaht kui närtsind maltsavõrk või ääretut merd laisalt kirjav vaht, et läita kahtlust neis, kes lõpmatusega on ühendet, kel kindlais sidemeis on surematusega ankrukett. Su armastuse väed maailma juhivad, sa elu tood ja kõrgelt kõike näed, vaed, muudad, hoiad, lahustad ja lood; kui lõpeb ilm ja maa ja universumeidki tabab hääb ning üksinda jääd sa, siis sinus iga olend kestma jääb; kaob surm, tal puudub ruum, ei käi ta üle ainsast aatomist; sa oled kõige tuum ja kannad hävimatut olemist.
Ilmunud 2015, nr 6
