Eesti kinod mängivad sel talvel dokumentaalfilmi Eesti presidendist 2006–2016 Toomas Hendrik Ilvesest, keda vanemad põlvkonnad tunnevad hästi, nooremad ei ehk enam. Mis olekski parem hetk täiendada presidendist räägitavat lugu episoodiga, millest film vaikib?
2. märtsil 2025 möödub 10 aastat päevast, kui presidendi kantseleis peeti esmaspäeva hilishommikune nõunike koosolek. Tavapärane koosolek lõppes aga tavatult. Kantselei direktor Siim Raie ja ametnik Mailis Neppo palusid minul koosoleku lõppedes koosolekuruumi paigale jääda. Selgus, et neil olid kaasas valmis kirjutatud ja välja trükitud “koondamispaberid”. “Koondamine” sooritati ametikoha — vabariigi presidendi nõunik — lõpetamise teel. Meediale teatati, et ametikoht muutus ühtäkki tarbetuks. Seda hoolimata sellest, et presidendi kalendris oli kirjas minu nimi paljude tulevaste oluliste kõnede, mh septembrikuise ÜRO peaassamblee kõne eest vastutava nõunikuna. Elimineerimine sooritati kohese täideviimisega, ehkki Eesti Vabariigi tööseadus nõuab koondamise puhul vähemalt kahekuulist hoiatusaega ja võimalusel koondatavale teiste tööülesannete pakkumist. See eeldab ka majandusliku paratamatuse olemasolu, millise kohta kantseleis kõnealusel ajal puudub avalik info.
Minu kõhklusele ootamatute koondamispaberite kohesel allakirjutamisel keset tähtajalist töölepingut (leping oli sõlmitud president Ilvese ametiaja lõpuni) ja keset argist tööpäeva vastasid Raie ja Neppo ähvardusega kutsuda relvastatud valvurid — keda Kadrioru lossis jätkub — ja lasta neil mind vägisi majast välja tõsta. Tegelik väljatõstmine sellest palju ei erinenudki, mind koheldi sõna otseses mõttes kui ohtlikku kurjategijat. Neppo valvsa silma all pidin korjama kokku oma asjad, luba lõunat süüa, kellegagi rääkida, kuhugi helistada või isegi WC-s käia ma ei saanud. Mind tõsteti mu töökohalt keset tööpäeva füüsiliselt välja. Samal ajal istus president Ilves, kes oli elimineerimisotsuse teinud minuga sõnagi selle põhjustest rääkimata, paar korrust ülalpool oma kabinetis, seltsiks meediaekspert Raul Rebane ja Postimehe toimetaja Urve Eslas.
Mis oli see kuritegu, mis sellise kohtlemise põhjustas? Otseselt sellist ei olnudki. “Tarve kadus ära”, lasti Kadrioru pressiesindajal, kolleeg Piret Perdil meediale seletada. Raie — ja veidi ka Ilves ise, viimases mulle saadetud meilis, mille juurde tulen allpool tagasi — süüdistas mind selles, et olin hakanud protesteerima meedia poolt levitatavate valelike väidete vastu, justkui oleksin presidendi salajane armuke. Ligi aasta olin neid jutte vaikselt talunud, alates sellest, kui Kroonika ja Postimees need 17.04.2014 avalikkusesse paiskasid. Postimehe vastutav peatoimetaja Mart Luik tunnistas meilis mulle juba mõned päevad hiljem, 21.04.2014, et nad teavad, et nende poolt minu kohta levitatud info on vale, aga ta ei nõustunud oma lehe poolt levitatud laimu avalikult ümber lükkama ega avalikult vabandama. Raie keelas kuulujuttude avaliku ümberlükkamise ka minul endal. Selline nõue oleks lääneriikides täiesti mõeldamatu — käskida kõrge riikliku institutsiooni töötajat leppida vaikides avaliku laimuga, eeldades, et laim on institutsioonile kuidagi kasulik. Minu “kuritegu” oli keelu trotsimine, kui mõnitamine hakkas üle jõu käima. Formaalselt piisas minust rahvavaenlase tegemiseks ühest tviidist, millega ma ühe laimaja tegevust arvustasin. Tviitisin 02.02.2015, et Soome Yle korrespondent Risto Vuorinen levitab kremliitlikku laimu ja et temaga tasub olla ettevaatlik, kui ta peaks intervjuud küsima. Sedasama kordaksin tänagi; mitmed teisedki ütlesid veidi hiljem sama, saamata karistust.
Ei Soome ega Eesti meedia ei küsinud kunagi, miks oli Vuorinen nii püha, et tema valede arvustamine paari lausega oli nii suur kuritegu, et arvustaja tuli elimineerida kui ohtlik rahvavaenlane? Miks lasi president Ilves oma nõuniku välja visata, täites otseselt teise vabakutselise soome ajakirjaniku Sami Lotila labases Eesti-vaenulikus blogis esitatud nõudmist? Lotila ja Vuorinen levitasid tollal propagandat koos; Lotila lahmis ja sõimas, Vuorinen Yle korrespondendina lisas vaenuliku sõnumi usutavust. Lotila on olnud oma stiilile kaua truu — tuleb meelde Peeter Oja hüüd 2010. aasta “Kolmeraudse” saates: “Ta lihtsalt sõimab!” Talvel 2015 oli Lotila sõim ühtäkki püha ja puutumatu. Lotila “lihtsalt sõimas” mind ka isiklikult, lahmis ja valetas blogilehel nimega Masso Watch, kus ta kutsus mind Il Massoliniks, fašistiks, Soomet kulisside taga NATO-sse ajavaks salaliitlaseks. Lotila nõudis otsesõnu minu lahtilaskmist kantseleist. Miks toimis Ilves oma nõunikuga täpselt nii, nagu Lotila käskis? Lotila isegi oli selle üle hämmastunud. Meedia seda küsimust ei esitanud, meedia keskendus samuti laimajate kaitsele.
*
Et kafkalikust lõpust selgust saada, alustame algusest. Kuidas üldse emigreerunud, Soomes ülikoolihariduse saanud ja Soome kodanikuks hakanud eesti soost akadeemiline boheem väljaspoolt karjääriredeleid 2013. aasta algusest presidendi nõunikuks sattus? Kohtusin president Ilvesega esimest korda põgusalt 2007. aastal, Avatud Eesti Fondi seminaril, kus meid esitles fondi direktriss Mall Hellam. Eesti on teatavasti väike, lehtedesse kirjutavate inimeste arvamusi märgatakse, ka poliitikute hulgas. Positiivset vastukaja Eesti poliitikamaailmast hakkasin saama aastal 2009, kui kremlimeelne propagandist Johan Bäckman Soomes Eestit ja eestlasi nõukogulikus stiilis fašistideks hakkas sõimama. Kuulusin koos kirjanike Sofi Oksase ja Imbi Pajuga nende hulka, kes selle vastu häält tõstsid — ajal, mil Bäckman Soome meedia ja akadeemia silmis veel aumees oli. Tõsi, primitiivse propagandistina oli Bäckman, kes läinud sügisel sai oma teenete eest Putinilt Vene kodakondsuse, edukamate “kolleegidega” võrreldes poisike.
Samal aastal, 2009, tegin president Ilvesega paar intervjuud Soome lehtedele Uusi Suomi ja Korjaamo Tabloid. Ilves leidis, et ma saan, erinevalt ajakirjanike enamusest, tema mõtetest aru, ja mu koostöö temaga jätkus ta soomekeelse esseekogu „Omalla Äänellä‟ (“Omal häälel”) toimetajana. Raamatu avaldas väärikas WSOY kirjastus 2011, kui olin ise siirdunud tööle Soomest Eestisse, Diplomaatia peatoimetajaks. Soome saatkonnas sosistati, et tollane välisminister Erkki Tuomioja — kelle avalik vastastikune antipaatia Ilvesega oli kõigile ümbritsevatele hästi teada – oli raamatust väga huvitatud juba enne avaldamist. Raamat müüdi Soomes sügisel 2011 kiirelt läbi ja see jõudis teabekirjanduse bestsellerite hulka. Uut trükki läbimüüdud raamatust ei tehtud, vastupidi, isegi viited sellele kadusid WSOY kodulehelt. Eestikeelne versioon raamatust avaldati 2012, ja lätikeelne 2015 — seda kuulsin takkajärgi tõlkijalt Juris Putrinsilt; presidendi kantselei ei pidanud vajalikuks raamatu toimetajat selle tõlke avaldamisest teavitada.
Ilves ja Raie esitasid mulle kutse nõunikuna kantseleisse tööle minna 2012 suvel. See oli kutse, millest ei keelduta. Alustasin 2013. aasta alguses ja minu tööks kujunesid presidendi tekstid — nende visandamine autori mõtete põhjal, nende toimetamine, kui ta neid ise üles kirjutas, nende vormimine eri pikkustesse ja formaatidesse vastavalt tellimusele, üritustele, kus kõnesid peeti või tekste avaldati. Minu toimetatud raamatu pealkiri sai mõnevõrra sümboolseks mu ühe peamise tööülesande kirjeldajana: presidendi “oma hääle” kaitsmine selle kakofoonia eest, mida kollektiivne tiimitöö ja erinevad mõjutuspürgimused mitmelt suunalt paratamatult tekitasid. Ma polnud poliitiku “kõnekirjutaja”, kes ametiisikule ette ütleb, mida too ütlema peab. Ma kuulasin, märkasin ja talletasin nii mällu kui paberile Ilvese mõtteid ja panin need tema eest kirja, kui tal endal aeg lõputute kohtumiste peale kulus. Vahel pidin neid oma kolleegide eest kaitsma. Tööd oli palju, sest Ilves oli nõutud esineja, ka laias maailmas, teda kutsuti kõnelema ja taheti kuulata palju enam, kui ta ametlik roll Eesti presidendina seda eeldas.
Alguses märkas president, et ta oli “kaitseingli” — või tema “häält” kaitsva emalõvi? — tööle saanud, ja oli sellega rahul. Märtsis 2013 ühel üritusel paari veiniklaasi järel teatas ta, et minu palkamine abiliseks oli parim, mida ta kogu oma presidendiajal oli teinud. Minust tehti kiirelt presidendi “parem käsi”, üldnõunik, kes oli kantseleis toimuvaga kursis ja kaasas, kelle laualt käisid läbi kõik presidendi nimel avaldatavad tekstid. Eesti ja Soome suhetes elati tollal lootusrikast aega. Ilves käskis mul kutsuda kohvile Soome suursaadik Aleksi Härkönen ja anda talle teada, et mina olen nüüd kantselei Soome-kontaktisik, “meie soomlane”. “Meie soomlasena” esitles Ilves mind oma Soome kolleegidele veel 2014. aasta kevadel, kui ta muuhulgas Soome riigivisiidi ajal maikuus esitles mind Soome president Sauli Niinistöle isikuna, kes “vastutab kõige eest, mida mina ütlen Soomes ja Soome kohta” (everything I say in and about Finland). See polnud väike vastutus, arvestades sellega, kui närvilised olid mõned Soome poliitikud ja diplomaadid Ilvese samal reisil peetud suure Ooperimaja kõne pärast: nad kartsid, et Ilves esitleb NATO-t Soome publikule liiga positiivses valguses. Tol ajal oli Soome ametlik seisukoht veel see, et Venemaa Soome turvalisust mingil moel ei ohusta ja et Soomel ei ole NATO-sse asja.
Aga tagasi algusesse. 2013. aasta märtsis saatsin presidenti ja proua Evelin Ilvest Lapimaal poolametlikul Põhjala juhtide kohtumisel, mille korraldasid tollane Soome peaminister, koonderakonna juht Jyrki Katainen ja tema erakonnakaaslane välisminister Alexander Stubb, tänane Soome Vabariigi president. Ilves oli üritusest vaimustuses, Eesti-Soome suhetes valitses entusiastlik vaim, Kataineni ja Stubbiga tehti igasuguseid tulevikuplaane (millest suurem osa ei teostunud).
Kaugematel tööreisidel erinevatele julgeolekukonverentsidele märkas Ilvese tiim, et president veedab palju aega, ilmselt mitte ainult professionaalselt, noore lätlannast kaunitari seltsis. Kaunitar külastas ka Lennart Meri konverentsi maikuus 2013 Tallinnas, ja aastaid hiljem, 2024. aasta alguses, tunnistas Postimees esimest korda avalikult, et lätlannast oli toimetuses juba tollal (2013) räägitud: “Postimehele kinnitas 2015. aastal mitu anonüümsust palunud diplomaati ja riigiametnikku, et tegelikult on Ilvese ja Kupce erilist suhtumist teineteisesse märgatud juba vähemalt kaks aastat” (Postimees, 06.01.2024). Presidendi eraelu ei oleks tema tööst rääkides oluline, aga paraku tehti mainitud seigast oluline siin kirjutatud loo seisukohalt. See, et salapärase lätlanna olemasolu oli Postimehe toimetuses teada juba 2013. aastal, ei takistanud ajalehte mind 2014. aasta kevadel avalikkuse silmis valelikult presidendi salajaseks armukeseks tembeldamast. Miks?
Aga tagasi 2013. aasta kevadesse, mis oli tööd tihedalt täis nii presidendile kui ta abilistele. Kõnede visandajana ja vormijana olin kaasas neil reisidel, kus kõnesid peeti; tihtipeale toimetasime kõnesid esitamiskõlbulikuks sõna otseses mõttes viimastel minutitel enne presidendi esinemist. Mina olin see inimene, kes siis, kui presidendil oli öösel või lennukis tulnud meelde kaks uut tähtsat mõtet, mida ta tahtis kõnesse lisada, oskas leida tekstis kiirelt koha, kuhu need sobisid ja siluda need muu jutuga sujuvalt haakuvaks. Hoolitsesin ka selle eest, et kõnedest jäi alati jälg, kirjalik tekst ja helisalvestus. Salvestuse põhjal toimetati avalikkusele võimalikult tõetruu esitatud versioon kõnest. Konverentsidel istusin, iPhone käes, ja toksisin meediale kokkuvõtteid esinemiste kesksetest sõnumitest.
Mitte kõigile ei meeldinud, et nõuniku “emalõvi” roll ulatus ka välismaale. Mais 2013, kui käisime suure delegatsiooniga Kanadas riigivisiidil, kuulsin kolleeg Jana Vanaveskilt, kes hoolitses presidendi välissuhete eest, et välisministeeriumis küsitakse, miks see Masso igal pool kaasas peab olema. Kanada visiidi ajal püüdis Eesti USA ja Kanada suursaadik Marina Kaljurand mind igapidi delegatsioonist eemal hoida. Kellelgi oli välisministeeriumis mure, et Ilves ei olnud piisavalt tõhusalt ministeeriumi kontrolli all, ja mind kui “süsteemivälist” abilist, kes kaitses presidendi mõtteid rohkem kui abstraktseid “riigi huve”, nähti ilmselt segava tegurina presidendi kontrolli alla saamisel.
Suuremad muutused kantselei töös käivitusid siis, kui Vanaveski liikus 2013. aasta augustis oma diplomaatilisel karjääril edasi Stockholmi saatkonda ja tema asemele kantselei välispoliitika osakonna juhatajaks tuli diplomaat Kai Kaarelson. Kaarelson ei varjanud algusest peale oma antipaatiat minu vastu ja tegi omalt poolt kõik, et eemaldada mind esmalt kantselei välissõitude delegatsioonidest, siis välismaiste esinemiste ettevalmistajana ja lõpuks üleüldse kõnede vormijana. Raie tunnistas 2014. aasta aprillis, et Kaarelson saadeti kantseleisse “korda majja saama”, Ilvest kontrolli alla võtma. Aga kelle kontrolli alla, mille jaoks, millistes huvides? Miks ei olnud riigi presidendi mõtted sobivad “riigi huvide” esindamiseks laias ilmas, miks olid anonüümsed ametnikud tähtsamad?
Kaarelsoni saabumise järel hakkas mul üha enam tekkima tunne, et ma ei tea enam, mis kantseleis toimub, minust läheb mööda info, mida vajan oma töö tegemiseks. Sisutöö tegijana olin sõltuv ametnike kaudu kulgevast infost: ametlikud kutsed tulid neile, sõnavõttude ettevalmistamiseks oli vaja kontakti kutsujate ja korraldajatega, et teada ürituste teemasid, iseloomu, oodatavate kõnede pikkust jne. Näiteks infot igasügisese New Yorki sõidu kohta, kus president esines lisaks ÜRO peaassambleele ja kõrvalüritustele ka mitmes ülikoolis ja mõttekojas, leidsin sügisel 2013 juhtumisi välja prinditud meilidest, mis oli saadetud suurele rühmale kantselei töötajatele ja diplomaatidele, aga mitte presidendi kõnede eest vastutavale nõunikule. Üha enam “unustati” edastada mulle infot kõnesid ettevalmistavate koosolekute kohta, mul polnud enam kohta kohtumistel jne.
Tolle sügise USA-reisil olin siiski kaasas. Ilves pidas tihedalt kõnesid ja oli eriti ülikoolides, sealhulgas oma Alma Materis Columbias publiku suur lemmik. USA Cambridge’is, Tuftsi ülikooli Fletcheri välispoliitika instituudis kõneles ta maailmapoliitikast, avaldades muuhulgas muret Venemaa agressiivse hoiaku ja retoorika pärast. Pärast loengut kutsus president delegatsiooni enda juurde päevasündmusi arutama, ja selgus, et omad ametnikud polnud sugugi nii vaimustuses kui publik. Suursaadik Kaljurand ja välisnõunik Kaarelson hakkasid Ilvest hurjutama liigse kriitika pärast Venemaa ja Putini aadressil. Ilves vihastas ja karjus: “Ma ei kavatse minna soometumise teele!” Lõpuks, nagu näeme, ta tegi siiski just seda. Miks? Ka seda pole veel ükski ajakirjanik küsinud.
Aasta 2013 lõppes kantseleis tihedalt just presidendi sisuliste esinemistega. Ilves kõneles Londonis muuhulgas Chatham House’i ja Legatum Institute’i mõttekodades, kohtus rahvusvaheliste internetivabaduse kaitsjatega, sai Washingtonis USA endise välisministri Madeleine Albrighti juhitud National Democracy Institute’i Vabaduse auhinna ja pidas seda vastu võttes emotsionaalse, vabadust ülistava kõne. Kantseleis ja Kodu-Eestis ei pööratud maailmas saadud tunnustusele mingit tähelepanu. Ajalehed süüdistasid presidenti liigses reisimises ja raharaiskamises, kantseleis vaadati kaasas olnud meeskonnale altkulmu. President Ilvese Vene-kriitiline maailmapoliitika analüüs võeti võõrsil selgelt paremini vastu kui kodus.
2014. aasta algusest hakkas Kaarelson nõudma välisdelegatsioonide koostamise põhimõtetesse muutust: enam ei vajata kaasa kõnede kirjapanejat. Mulle tähendas see endisest enam kojujäämist ja ka ülikiire töörütmi rahunemist. Märkasin, et siis, kui ma reisil kaasas ei olnud, ei jäänud presidendi kõnedest enam jälge, ei kirjalikult ega helisalvestusena, ei meediale ega oma arhiivi. 24. veebruari Vabariigi aastapäeva kõne üle käis kulisside taga kisma, mõned nõunikud püüdsid asendada presidendi kõnet täiesti teistsuguse tekstiga. Mulle jäi jälle kord “emalõvi” töö: kõne lõplik tekst oli presidendi oma. Sellest hoolimata (või just sellepärast?) tulid inimesed vastuvõtul pärast kõnet mind kõne eest kiitma, justkui see oleks endastmõistetavalt olnud minu, mitte presidendi kõne.
President Ilvesele oli oluline, et ta on ise oma esitatud mõtete autor. Tundus, et kuskil levitatakse kuulujuttu, et autor olen mina — ehk teadlikult selleks, et edasist koostööd õõnestada? Märtsis 2014, Eesti riigivisiidi ajal Poolas teatas Ilves mulle valjusti kõigi kuuldes: “Kõik ju niikuinii arvavad, et sina kirjutad minu kõned!” Samal ajal muutus igasugune kommunikatsioon ja infovahetus kantseleis üha keerulisemaks.
Märtsis 2014 tungis Venemaa Krimmi ja korraldas rahvahääletuse poolsaare anastamiseks. Ukraina sõda oli de facto alanud, ehkki maailmas märgati seda alles kaheksa aastat hiljem.
Financial Times, Ilvese lemmikajaleht, tellis Ilveselt arvamusloo olukorrast Ukrainas. Kogusime mõtteid, kirjutasime, mida president tahtis asjast maailmale ja Euroopale öelda, diplomaadid lugesid, arutasid ja nõustasid. Ilves kirjutas artiklis, et Euroopa peaks suhtuma olukorda palju tõsisemalt. Ta hoiatas olukorra eskaleerumise ja Euroopasse Ukrainast valguvate miljonite pagulaste eest. Artikkel oli valmis, viimistletud, leht ootas seda pikisilmi. Ometi jäeti artikkel riiulile, pärast Kaarelsoni isiklikku “arutelu” presidendiga, tekstiga töötava rühma ja minu kui artikli eest vastutava nõuniku selja taga, ja ma pidin saatma Financial Timesile vabandused: artiklit siiski ei tule.
Artiklit ei avaldatudki. Miks Ilves nõustus selle tagasitõmbamisega — teades, et ta esines meeleldi rahvusvahelise avalikkuse ees, pidas FT-i parimaks ajaleheks üldse ja võttis asju, millest ta artiklis kirjutas, väga tõsiselt? Millega Kaarelson ta vaikima sundis?
Samal päeval, 17.04.2014, kui Ilvese FT artikkel riiulisse otsustati jätta, avaldasid Kroonika ja Postimees suure kõmuloo presidendi eraelust, väites, et Ilveste abielus ei ole kõik korras ja süüdistades selles mind; tembeldades mind valelikult presidendi salajaseks armukeseks. FT artikkel “tapeti” samal päeval kui alustati süstemaatiline laimukampaania nõuniku vastu, kes artiklit aitas kirja panna. Juhus, või peenelt läbimõeldud operatsioon?
Laimukampaania pani veerema lumepalli, mille kasvamist enam miski ei peatanud. Kadriorus vaikiti lehtedes karjuvast laimust. Ilves ei öelnud väljamõeldud “suhte” kohta kunagi midagi, Raie käskis minul sellest vait olla ja mitte protesteerida. Kohtusse minek keelati üheselt: “Meie ei lähe oma maa meedia vastu kohtusse!” Raie ja presidendi õigusnõunik Ülle Madise leidsid, et ma võiksin olla meedia tähelepanust meelitatud. “Nad näitavad, et sa oled pandav!” julgustas tulevane õiguskantsler. Olin laimu ees üksi. Kirjutasin peatoimetajatele. Krista Lensin ülbitses, irvitas ja mõnitas mind, nagu ka Postimehe laimaja Anu Saagim. Mart Luik tunnistas, et Postimees valetas, aga ei nõustunud valesid avalikult ümber lükkama ega nende eest avalikult vabandama.
Kantselei IT-asjatundjad teatasid, et meediasse satub väljamõeldud skandaale selleks, et midagi muud varjata: “Ka meie teeme nii”. 2014. aasta kevadise Lennart Meri konverentsi õhtusöögil istusin kõrvuti Soome Yle veterantoimetaja Jarmo Mäkelä ja Kapo direktori Arnold Sinisaluga. Mäkelä võttis “armukese”-kõlaka jutuks ja ütles, et oli seda kuulnud “kolm nädalat tagasi VIP-saunas”, kus seltskonnas oli muuhulgas Eesti kaitseminister, Rootsi suursaadik ja ajakirjanikke. Kui vastasin, et olin ise oma “salasuhtest” teada saanud alles nädala eest, kui Kroonika selle avaldas (õigupoolest kaks päeva varem, 15.04.2014, kui Kroonika toimetaja Jaanus Hämarsoo minult e-posti teel juba valmis loole “kinnitust” küsis), kohmetus Mäkelä ja vahetas kõneainet. Hiljem ta lisas, et oli kuulnud kõlakat Ilvese sõbralt ja mitteametlikult avalike suhete nõustajalt Raul Rebaselt. Sinisalu muheles ega öelnud midagi — näis, et Kapo silmis polnud riigi meedia laimukampaania riigi presidendi väljamõeldud “salasuhtest” kantselei töötajaga kuidagi tähelepanuväärne.
Aprillis 2014 oli Tallinnas teinegi suur konverents, Freedom Online, kus president samuti kõneles. Kõne oli minu vastutusel, aga välisministeerium unustas saata mulle kutse konverentsile, ja kui sinna lõpuks pääsesin, liitus seal minuga Postimehe ajakirjanik Urve Eslas. President tellis minult kõne, mis põhines ta varem väljaöeldud mõtetel, Kaarelson saatis Ilvesele öösel enne mu tähtaega oma võistleva versiooni, kus presidendi vabadusepaatost ja kriitikat BRIC-maade netivabaduse piiramise plaanide vastu asendasid välisministeeriumi kuivavõitu ametlikud jutupunktid. Ilves kasutas minu koostatud teksti, mis oli tegelikult ta enda oma, nagu ikka. Olukord tundus mulle aga üha kummalisem.
Ööl vastu 30. aprilli 2014 saatis Kai Kaarelson mulle pika e-kirja, milles ta süüdistas mind selles, et olin püüdnud protesteerida meedia laimu vastu ja selgitada, kust see liikvele saadeti. Kiri oli õpikunäide gaslighting’ust: veidi kiitust (“Sinu roll kõnekirjutana on oluline!”), veidi hoolitsust (“Tahaksin aru saada. Ja ka aidata, kui võimalik. Täiesti siiralt.”), veidi manitsusi (“Praegu ei ole veel hilja lihtsalt rahuneda ja nautida seda, mis on”), veidi kinnitusi, et sinu mure on vaid sinu kujutluses (“mul [on] tõesti kahju vaadata seda, kuidas sa mingit kukepoksi mängid varjudega, mida ma väidaksin, et ei ole olemas”; “Miks Sa meid umbusaldad???”) veidi etteheiteid (“Iivi, lihtsalt, Stop doing, what you are doing, palun!!!! Sinu enda pärast. Meie kõigi pärast. Sa teed halba eelkõige iseendale. Aga ka teistele.”), varjatud ähvardusi (“kui meie juures suurima ülemusega suhted tuksi peaks minema, on edasi töötamine suhteliselt pointless” … “Kallis Iivi, Sa teed sellega halba ainult endale ja tegelikult väga palju, ma usun Sul ei ole vaenlasi, aga sellise tegevusega tekitad Sa mõne endale varem või hiljem.”) jne — jutumärkides on otsesed tsitaadid.
Maikuus 2014 oli riigivisiit Soome, kus president pidas oma Ooperimaja kõne, milles ta selgitas NATO algupära Euroopa sotsialistide ja mitte Ameerika sõjardite väljamõeldisena. Ilves tänas mind vaikselt abi eest kõne ettevalmistamisel, aga ei rääkinud minuga avalikult kogu reisi ajal praktiliselt üldse. Laevasõitude ajal mind presidendi lähimate nõunike lauda ei kutsutud. Vastuvõtul esitles Ilves mind Soome presidendile, nagu ülal juba öeldud, isikuna, kelle vastutusel on kõik Ilvese Soomes ja Soome kohta öeldud sõnumid.
Juunis 2014 tegi Ilves “Vabaduse orgiaks” kutsutud turnee idapoolses Euroopas, sai jälle märkimisväärseid autasusid ja pidas jälle jõulisi kõnesid vabaduse kaitseks maailmas. Imetlejate hulka kuulusid lisaks juba mainitud proua Albrightile USA senaatorid John McCain ja Joe Lieberman. Välisnõunik Kaarelson kritiseeris aga Ilvest “vale tonaalsuse” eest Vene suunal, ta rõhutas, et Putinit pole ilus arvustada ja Venemaaga on oluline häid suhteid hoida. Reisil saatis Ilvest ka ajakirjanik Eslas, kes kirjutas meediasse lugu tema tööst.
Olulisim 2014. aasta sündmus hilisemate arengute ennetajana oli võidupäev, mille puhul peetud presidendi kõnet märgati piiri taga, Soomes. Ilves kritiseeris kõnes loomulikult Venemaa tegevust Ukrainas ja avaldas muret Euroopa julgeoleku pärast. Soome Koonderakonna ajaleht Nykypäivä avaldas kõnest väikese kokkuvõtte. Sellest võttis kinni Erkki Tuomioja, kes oli selleks ajaks taas Soome välisminister. Tuomioja andis intervjuu ajalehele Kauppalehti, kus ta pisendas Ilvese sõnumit presidendi isiklikule taustale viidates: “Ilvese nägemus moodustus Münchenis ja USA-s, sel ajal kui teised katsusid siin kuidagi toime tulla.” Selline rünnak ühe maa välisministrilt sõbraliku teise maa presidendi kodumaise kõne vastu on loomulikult kohatu, aga tegelikult polnud Ilves Tuomioja kriitika keskne objekt. Tuomiojat ärritas Ilvese kõnes väide, et Ukraina olukord mõjutab Euroopa julgeolekut. Samal seisukohal olid tema enda valitsuse peaminister Alexander Stubb ja Soome president Sauli Niinistö. Stubb ja Niinistö olid Soomes nõudnud avatumat arutelu julgeolekust ja võimalikust Natosse minekust, ja Tuomioja protest oli eelkõige sisepoliitiline, valitsusesisene protest nende vastu. Tuomioja seisukoht oli, et Ukraina olukord Soome ega Euroopa julgeolekut ei puuduta, et Krimmi annekteerimine oli Venemaa õigus, sest Krimm on “vana Vene ala” ja et Soomel polnud põhjust NATO-sse liitumist avalikult arutama hakata. Rünnak Ilvese vastu oli sisepoliitiline samm, mille taustal oli ilmselt Tuomioja jätkuv mure Ilvese liigse mõju pärast Soomes.
Ilves võttis rünnakut siiski isiklikult ja vihastas Tuomioja peale, nagu alati tema korduvate vastavate avalike nokkimiste puhul, ta isegi lubas keelduda kohtumast peaminister Stubbiga, kui too oma välisministri sõnavõttudest avalikult ei distantseeru. Stubb külastas siiski Eestit ja ka Ilvest juulis 2014. Siis enam mind, erinevalt peaminister Kataineni visiidist eelneval aastal, kohtumisele kaasa ei lastud. Mind ei lastud ka riigist lahkuva suursaadiku Härköneni ärasaatmiskohvile — mu roll “meie Soome kontaktina” ei kestnud kuigi kaua. Millegipärast olin nüüd lakanud olemast kantselei Soome-ekspert.
Veel sügisel 2014 jätkus mu töö kantseleis siiski kuidagimoodi normaalselt — olin rohkem omaette, sain vähem infot, osalesin vähem sündmustel ja reisisin vähem, aga kõned ja artiklid said endiselt kirja pandud. Meeleolu kantseleis oli masendav ja Kaarelson sekkus üha agressiivsemalt igasuguste, ka kodumaiste kõnede kirjutusprotsessi, rünnates tihtipeale hilisõhtul enne hommikust kõnet, mis oli juba igati valmis arutatud ja viimistletud. Kõige tundlikum teema oli endiselt Putini ja Venemaa kriitika. Milliseid huve Kaarelson, kes hiljem äratas tähelepanu jõuliste sõnavõttudega Autorollo juhtumis, tegelikult esindas, diplomaatilisi või hoopis kellegi varjatumaid, majanduslikke huve?
Septembris 2014 esitas Soome välisminister Tuomioja jälle omaenda valitsusest erineva, Vene-sõbralikuma seisukoha, kui EL arutas sanktsioonide kehtestamist Venemaa vastu pärast Vene vägede saatmist üle Ukraina piiri. Soome valitsus ja peaminister Stubb toetasid sanktsioone, Tuomioja oli vastu ja jättis EL-s ametlikult eriarvamuse. Sellest episoodist tegi Delfi väikese loo ja esitas ka mulle paar küsimust. Vastasin, nagu olin Yle uudistes eelmisel õhtul kuulnud, et Soome valitsuses oli sel teemal sisemisi lahkarvamusi. Kaarelson käskis mul nõuda Delfist selle pisiintervjuu eemaldamist. Nii paljastus huvitav kahepalgelisus kantselei pressisuhetes: kantselei ametniku poolt Yle uudiste tsiteerimine Eesti meedias oli sobimatu, samal ajal kui kantselei ei leidnud midagi sobimatut selles, et meedia tembeldas ametnikku presidendi armukeseks.
Oktoobris 2014 oodati Ilveselt osalust ja sõnavõtte Václav Haveli mälestuskonverentsil Prahas. Ka selle ürituse jättis Kaarelson ära minu kui üritusel osalemise eest vastutava nõuniku selja taga, kui sõnavõttude ettevalmistamine oli täies hoos. Jälle kord nõustus Ilves millegipärast loobuma üritusest, mis oli talle isiklikult ääretult oluline. Kaarelson tõi keelamise põhjuseks Tiibeti varivalitsuse viibimise samal konverentsil, mis olevat halb Eesti-Hiina suhetele. Ometi sobis Ilvesel osaleda Tiibeti eksiilpeaministriga samal konverentsil kuu hiljem Kanadas Halifaxis, kus teda saatsid ainult Kaarelson ja julgeolekunõunik Merle Maigre. Ilvese improviseeritud kõnedest konverentsil ei jäänud ei kirjalikku ega helijälge, mis vihastas presidendi kanadaeestlastest sõpru. “Ilvese meeskond on kas laisk või ebakompetentne!” kirjutasid kanadalased, ja mul oli piinlik — aga mul polnud võimalust olukorda enam muuta. Ilvese “oma häält” ei olnud enam kuulda.
Oktoobris 2014 kutsus Ilves rühma nõunikke arutama oma ülejäänud ametiaja sisu ja suunda. Seal teatas ta, et kutsutud oli need, kellega ta soovis jätkata tööd ametiaja lõpuni. Olin kutsutute hulgas. Veidi üllatavalt teatas Ilves, et ta ei soovi olla enam “russofoobne intellektuaal” ja tegeleb meelsamini digiriigi temaatika kui maailmapoliitika analüüsiga. Tundus, et majasisene tsensuur oli jõudnud lisaks väljundile ka presidendi mõtetesse.
Oktoobris korraldas ka Soome saatkond väikese Soome-Eesti julgeolekuseminari, kuhu nad kutsusid ka meid, presidendi kantselei töötegijaid. Soome suursaadik Eestis oli nüüdseks Aleksi Härköneni asemel Kirsti Narinen. Sellest algas väike sari julgolekuteemalist koostööd Soomega, mis paraku jäi lühikeseks ja sai mulle saatuslikuks.
Novembris 2014 tegin viimase tööreisi Ilvese delegatsioonis, Berliini (teadmata, et see jäi viimaseks). Ka seal tekkisid ideoloogilised vaidlused, kohalikus Välispoliitika instituudis peetud kõnes rõhutas president, et me peame vältima “huvipiirkondade” tekkimist Venemaa piiri äärde ja suurte riikide kokkuleppeid üle väikeriikide peade — viidates omaaegsele Molotovi-Ribbentropi paktile. Ka neid argumente tahtis Kaarelson kõnest välja tsenseerida, ka takkajärgi juba peetud kõne veebis avaldatud versioonist. Sel ajal tähistati Berliinis 25 aasta möödumist müüri murdumisest, ja vaidlusi sündis isegi teemal, kas presidendil on sobilik külastada müüri mälestusmärki või kritiseerida Nõukogude Liitu. Ilves käis siiski, minu ja pressinõunik Toomas Sildami toetusega, müüri külastamas.
Pärast Berliini teatati mulle otse, et ma ei osale enam presidendi välissõitude delegatsioonides. Mailis Neppo ja Raie tunnistasid, et “nüüd üks inimene tahab kontrollida kõike”. Miks tal seda teha lasti, jäi minule arusaamatuks. Neppo isegi hoiatas, et mulle võidakse korraldada “näidispoomine”. Selle peale küsisin oma ülemuselt, presidendilt, meili teel, mis toimub, miks mind ähvardatakse “näidispoomisega” ja miks kirjutab Kaarelson mulle öösiti ähvarduskirju, et mu töö kantseleis saab olema “pointless”. Ilves vastas: “Teed oma tööd hästi. Rahune. Viska need mõtted peast välja.”
“Näidispoomiseni” jõutigi siiski õige pea, selleni viinud sündmused algasid kohe 2015. aasta algusest. 14. jaanuaril 2015 avaldas Soome suurim rootsikeelne ajaleht Hufvudstadsbladet intervjuu välisminister Erkki Tuomiojaga, kus arutati Euroopa Liidu võimalust pakkuda vastukaalu Vene propagandale (“Tuomioja vill inte att EU startar rysk propagandabyrå”, Hbl 14.1.2015). Tuomioja pidas EL-i vastupropagandat tarbetuks, ja süüdistas “baltlasi” selles, et venekeelne elanikkond Venemaa propagandat kuulab: neil natsionalistidel polevat endal venekeelseid uudiseid. “Baltlased” tõlgendati eestlasteks, jälle kord oli Tuomioja eestlasi ja Ilvest solvanud. Jälle kord varjutas Soome ja Eesti suhteid “Tuomioja-skandaal”.
Sellest “skandaalist” sai alguse minu erialase tööelu lõpp, kuigi ma seda kohe ei mõistnud ja kuigi mul ei olnud isiklikult intervjuuga ega Eesti esindajate reaktsiooniga sellele mingit pistmist — lugesin kogu asjast Hufvudstadsbladetist, mis avaldas pärast intervjuud väikese loo ka Tuomioja väljaütlemisest sündinud “diplomaatilisest kriisist”. Eesti solvus Tuomioja kommentaarist — õigustatult, sest väide venekeelsete uudiste puudumisest polnud tõsi, ja natsionalismi-süüdistus oli põhjendamatu ja ebasõbralik. Eesti pool reageeris saadiku kutsumisega “vaibale”. Soome Ilta-Sanomat hurjutas oma välisministrit kohatu käitumise eest. Eesti meedia aga, selmet arvustada naabermaa Eesti-kriitilise välisministri kommentaare, süüdistas oma välisministrit Keit Pentus-Rosimannust, suursaadikut (kelleks oli Eesti poolt mu endine kolleeg, Ilvese endine välisnõunik Margus Laidre) ja igaks juhuks ka Tuomioja avalikku igivaenlast Eestis, president Ilvest, liialdatud reaktsioonis Tuomioja kommentaaridele. Alusetule kriitikale vastajast tehti süüdlane.
Ilves ei osalenud avalikult “skandaalis”, ehkki isiklikult oli ta loomulikult solvunud ja kantseleis käskis ta ära jätta märtsikuule 2015 plaanitud Tanneri-loengu Helsingis – mis on liberaalse ja läänemeelse sotsiaaldemokraadi Väinö Tanneri auks peetav iga-aastane üritus, kuhu seekord oli kõnelejaks kutsutud ja lubanud minna Ilves (kõne eest vastutasin mina). Suursaadikud Laidre ja Narinen lahendasid kriisiolukorra omavahel. Eesti meedia hurjutas veel mõnda aega omi riigijuhte ja kirjutas, kuidas Soomes osatakse paremini Vene-suhete eest hoolitseda. Ka meedial on majandushuvisid kaitsta?
Jaanuaris 2015 korraldas Soome välispoliitika instituut UPI/FIIA väikese seminari Ukrainas toimuvast, mind kutsuti panelistiks. Lühikeses sõnavõtus rõhutasin meie väikeste riikide ühist huvi, et rahvusvahelistest reeglitest peetaks kinni. Rõhutasin sedagi, et Ukrainas ei ole küsimus venekeelse vähemuse ahistamisest ja reaktsioonidest sellele – arvamust, et nii on, oli Soome meediaruumis liigagi tihti näha; mitmed asjatundjad väitsid, et Soomel pole vaja muret tunda, sest Soome kohtleb oma vähemusi hästi.
Sellest seisukohast võtsid kinni nii Hufvudstadsbladet kui Yle, kes tegid minuga väiksed intervjuud sel teemal. Yle toimetaja küsis otse: Kas soomlased on sinu meelest naiivsed? Rõhutasin, et ei, soomlased ei ole naiivsed, aga avalikkuses nähtud seisukoht, et Venemaa on ohtlik ainult siis, kui venekeelset vähemust ahistatakse, on naiivne. Yle avaldas pisiintervjuu minu sõnumit valelikult väänava pealkirjaga: “Eesti presidendi nõuniku arvates on soomlased naiivsed”. See lugu postitati soomekeelsesse Facebooki rühma pealkirjaga „Ukrainan tilanne‟ (“Ukraina olukord”). Anonüümne konto nimega Ernesti Hentunen (kes oli tegelikult ammu surnud soome poliitik) kommenteeris, et “selle naise juttu ei tasu üldse tõsiselt võtta, ta on lihtsalt Eesti presidendi armuke”. “Armukese”-lugu elas siis meedias ja somes oma elu edasi, ehkki mul oli ammu kästud see unustada ja selle vastu mitte võidelda. Ja nüüd oli aeg tuua see laim Soome, minu teisele, ise valitud kodumaale, kus elab mu pere ja kus mul oli plaanis presidendi ametiaja järel uuesti tööd otsida.
Samal ajal koondus Ilvese kantseleis võim üha tihedamalt Kaarelsonile. Laidre lahkumise järel ei olnud presidendil enam välisnõunikku, välisosakonna juht Kaarelson asendas nii Vanaveskit kui ka Laidret, ta oli nii ametnik kui ka de facto välisnõunik. Kaarelsonile palgati sekretär, kellest sai kohe ka oluliste välisdelegatsioonide liige. Nüüd teatati kantselei pressiosakonnale, et neil pole enam välissõitudele asja, Kaarelsoni sekretär hoolitseb meediasuhete eest. Presidenti hakati välisministeeriumi poolt jälgima, sekretär kirjutas ministeeriumi raporteid tema meeleoludest ja liigutustest iga intervjuu ja esinemise juures — kui välismeediale antud intervjuu avalikuks väljundiks oli varem intervjuu ise, kirjutatuna või heli- või videosalvestusena, siis nüüd kirjutasid kaks daami raporteid presidendi iga ilme, pilgu, emotsiooni, vahekommentaari ja žesti kohta. Esinemised ja sõnavõtud, kõik, ka improviseeritud, taheti kontrolli alla saada; samas ei jäänud reisidel esitatud sõnavõttudest kantseleisse enam mingit jälge, ei helisalvestusi, ei tekste. Paar ametnikku olid demokraatlikult valitud presidendi täiesti oma võimu alla haaranud.
2. veebruaril 2015 postitas Yle vabakutseline korrespondent Eestis Risto Vuorinen oma Facebooki lehele blogikirjutuse, mille autoriks oli teine Eestis elav vabakutseline soome ajakirjanik, eestlastevastase vaenulikkuse poolest laialt tuntud Sami Lotila. Postitusest andis mulle teada mu abikaasa, kes tänu ühisele taustale soome meedia kaastöötajatena oli Vuorise sõbralistis. Minul endal polnud pääsu Vuorise seinale kommenteerima.
Lotila tekst, mille pealkiri oli “Miks Eesti survestab Erkki Tuomiojat”, võttis uuesti üles juba vaikinud ja unustatud “Tuomioja-skandaali” ja süüdistas selles – nagu Eesti meedia, aga kraad räigemalt – Eesti poolt. Tekst oli vulgaarne, vaenulik ja inetu, nagu Lotila blogitekstid ikka (professionaalse propagandistina oskab ta doseerida tõde ja valesid, sõimu ja vaoshoitumat kriitikat, labasusi ja asjalikumat tooni, otseseid väljamõeldisi ja väänatud tõdesid, vastavalt olukorrale: Iltalehtis, mis ta lugusid senini avaldab, on vähem otsest valet ja laussõimu ja rohkem lihtsalt väänatud, tendentslikku ja negatiivset infot eestlastest, Õhtulehes lubas ta endale veidi rohkem, oma blogis lahmib ja laimab täiega). Selles sõimati Eesti välisministrit Pentus-Rosimannust, suursaadik Laidret, president Ilvest ja ka isiklikult mind, süüdistades meid kõiki Soome-vastases salaliidus Soome saamiseks NATO-sse. Minu nime toomine teksti polnud huvitav mitte ainult sellepärast, et olin ainus tavaametnik, kelle laimaja isiklikult hambusse võttis riiki otseselt esindavate presidendi, välisministri ja suursaadiku kõrval, vaid ka sellepärast, et mul polnud, nagu juba mainitud, mitte mingisugust rolli kõnealuses skandaalis ei töö poolest ega isiklikult, ei kulisside taga ega avalikult, ma ei võtnud asja kohta sõna, ei osalenud kohtumistel.
Olin siis Lotila tekstis välisminister Tuomiojat ahistav võimur, fašist, hall eminents, kes endast võimsamate seltsis Soomet salaja NATO-sse ajas, lihtsalt sellepärast, et olin kantseleis tööl, Ilvese tiimi liige — veel. Või sellepärast, et olin Ilvese “maaletooja”, tema soomekeelse raamatu toimetaja, Ilvese enda sõnul see, kes vahendab ta sõnumit Soomes? Kas tellis ehk rünnaku minu vastu Tuomioja ise, tema meeskond? Lotila mind isiklikult ei tunne, me pole kunagi kohtunud. Kui Lotilal oleks olnud tegelik ajakirjanduslik huvi teema vastu ja kui ta oleks ilmtingimata tahtnud Ilvese välispoliitilise nõuandja skandaali kaasa tõmmata, oleks loomulik valik olnud välisnõunik Kaarelson. Miskipärast jättis aga Lotila oma rünnakus Kaarelsoni puutumata, teda ei mainitud üldse. Kes tellis selle rünnaku, mida nii Kapo kõrge esindaja (mõni päev hiljem) kui ka tipptasemel julgeolekueksperdid Saksamaalt, Soomest ja Kanadast (aastaid hiljem) on nimetanud professionaalseks infooperatsiooniks? Miks meedia selle vastu kunagi huvi ei tundnud?
Rünnak minu vastu sisaldas uuesti ka laimu, nagu oleksin ma Ilvese “tüdruksõber” ja ainult selleks tegelikult Soomest Eestisse viidud. Jagades, kiites ja toetades Lotila laimu somes, toimis Yle Vuorinen otseselt nii Soome ajakirjanike liidu eetikakoodeksi kui ka Yle enda tollal alles nädalate eest avaldatud some-koodeksi vastu: need nõuavad, et Yle ajakirjanik käitub somes nagu oma töös: ei levita valesid, selgitab ja kontrollib faktid; kui kellestki kirjutatakse negatiivses valguses, lisatakse tolle kommentaar asjale jne.
Ometi, kui kirjutasin Facebooki ja hiljem lühemalt Twitterisse, et Vuorinen levitab kremliitlikku propagandat ja temaga tasub ettevaatlik olla, tormas esmalt Vuorineni ülemus, Yle välisuudiste pealik Elina Ravantti ja tema järel kogu Soome ja siis Eesti meedia, ründama mind, selmet selgitada, millist propagandat Vuorinen levitas ja kuidas ta sellega ise ajakirjanikueetika ja Yle koodeksi vastu räigelt eksis. Juba ligi aasta oli mind avalikkuses ülemuse armukeseks tembeldatud, nüüd tuli minust lisaks ka rahvavaenlane, ajakirjanduse vabaduse piiraja, vaest väikest ajakirjanikku ahistav suur võimur, diktaator, Soome-sööja Il-Massolini. Lotila avas blogis uue lehe Masso Watch, mille ta pühendas üksi minu sõimamisele. Kogu meedia kahel maal läks Lotila-Vuorineni kampaaniaga kaasa.
Materdamine jätkus neli nädalat. Keegi meedias ei uurinud, miks olin Vuorineni kohta kriitilise kommentaari kirjutanud. Püüdsin ennast kaitsta väikese somekirjutusega, kus avasin Soome kaudu varemgi esitatud Vene propaganda tausta, Bäckmanist alates. Meedia rünnak jätkus, Raie ja Sildam kutsusid mind “jutule”. Nad süüdistasid mind kantselei maine rikkumises ja keelasid mul karmilt ennast kuidagi enam kaitsta. Neid ei olnud ligi aasta jooksul häirinud meediatorm väljamõeldud suhte üle, nüüd aga, kui ma laimu vastu esimest korda vähegi piuksu tegin, oli meedia reaktsioon ühtäkki presidendile PR-probleem. Mind rünnati, seega olin muutunud neile tülikaks.
6. veebruaril käisin olukorrast rääkimas Kapos. Seal öeldi, et käimas on professionaalne inforünnak. Samas ei olnud Kapos soovi selgitada seda, kust valelikud suhtejutud meediasse söödeti. “Sa olid lihtsalt collateral damage. See oli rünnak presidendi vastu,” öeldi mulle. Ajalehed avaldasid intervjuusid Vuorineniga, kes esitas ennast sõnavabaduse ahistamise süütu ohvrina. Soome ajakirjanike liidu juht Hanne Aho mõistis mind avalikult hukka “ajakirjaniku boikoteerimisüleskutse” eest. Lotilat ja Vuorineni ei mõistnud keegi hukka valetamise, laimamise ja labase sõimamise eest. Kantseleis hoiatas Neppo: “Raisakullid teevad kõik, et olukorda sinu vastu ära kasutada.” President Ilves oli samal ajal Müncheni julgeolekukonverentsil, koos Kaarelsoniga. Ilves kirjutas mulle 09.02.2015 meilis, mis jäi mulle viimaseks kontaktiks tema poolt: “tean, kui oluline on sulle sinu hea nimi ja sõnavabadus. Ka mulle on tõde oluline. Sinu viimase nädala sõnavõtud on väga kaalukaks osutunud, lausa Eesti-Soome suhteid mõjutavaks, kohati ka kahjustavaks. Eesti VM, Soome VM, diplomaadid, Soome VPK ja valitsuse liikmed – kõik tegelevad nende seisukohtade lahkamise ja silumisega. Münchenis tuli see isegi Niinistöga jutuks … Seetõttu, lõpeta see diskussioon, palun. Ära suhtle avalikult nende ründajatega, see teeb Eestile ja mulle kahju. … Mul piisavalt palju probleeme teistel rinnetel.“
Keegi ei selgitanud kunagi, miks — kui kirjutatu pidas paika ega olnud Kaarelsoni poolt Ilvesele ette söödetud valeinfo — kõik need ametnikud, diplomaadid ja ministrid toetasid igasuguse kõhkluseta laimajat ja propagandisti Lotilat ja miks oli tagasihoidlik protest laimu vastu pahategu, mis vajas “silumist”? Kas oli asi selles, et Lotila-Vuorinen esindasid tegelikkuses välisminister Tuomioja, kelle kaitseks nad olid oma sepitsustega välja tulnud? Kui intsident oli piisavalt tähtis, et kahe maa presidendid seda omavahel arutasid, miks polnud see piisavalt tähtis, et selgitada, milles tegelikult oli küsimus?
Kui Kadriorus jäin meedia rünnaku all üksi, sain kaugemalt ka toetust. Üks eesti naine kirjutas: “Ei saa ju olla nii, et mehed võivad öelda mida tahes, ja naine peab selle kõik vaikides alla neelama.” Ometi oli see president Ilvese meelest just nii. Ja samuti Eesti ja Soome meedia, poliitikute ja ametnike meelest.
Presidendilossis arutati nõunike sõnavabadust, ja õigusnõunik Madise väitis, et minu valik kollase meedia poolt “salaarmukeseks” tuli sellest, et olin presidendi raamatu toimetajana tema kõrval raamatu avaldamisel pildile jäänud. Kust Madise teadis, mis alustel ohvrit valiti? Nagu Kapo ametnik, väitis ka Madise, et mina olin selles loos lihtsalt “collateral damage” — täpselt samade sõnadega, ega ometi asja kusagil arutatud polnud?
Vabariigi aastapäeval 24.02.2015 olin veel presidendi kalendris kirjas kõne eest vastutava nõunikuna. Ootasin oma kabinetis kõne teksti toimetamiseks — aastapäeva kõne tegi president alati algusest lõpuni ise, nõunikele jäi toimetamise töö — kui Raie tuli ja teatas, et võin koju minna, president on kõne teiste nõunikega valmis teinud. Töö oli tehtud kõne eest ametlikult vastutava nõuniku eest nii salaja, et isegi kõnearutuskoosolekud jäeti presidendi kalendrist välja; normaalselt olid presidendi kohtumised ja koosolekud alati kalendris kirjas ja kalender kõigile nõunikele nähtav.
Vabariigi aastapäeva pidustustel ma tol aastal enam ei osalenud. President Ilvesega ei kohtunud; temalt jäi viimaseks signaaliks minu suunas 09.02. kirjutatud meil, kus ta palus mul enda head nime mitte kaitsta. 02.03.2015 oli kantseleis koosolek, millest siinne lugu algas. Tavapärasel koosolekul oli ametnikel “koondamispaberid” kaasas, ja presidendi nõunik visati presidendilossist keset tööpäeva välja kui kurjategija, riigi seaduste vastaselt ja vägivallaga ähvardades, ilma et presidendil oleks talle kunagi midagi ette heita olnud — vastupidi, üpris vähe aega enne seda alandavat episoodi sain oma töö eest veel kiita.
Paar päeva varem, 27.02.2015, tapeti Venemaal Boris Nemtsov, lasuga selga. Kuidagi tundus, et Eestis ja Venemaal käivad asjad peaaegu samamoodi. Mina jäin füüsiliselt ellu. Kõik, mis Ilvese kantseleis toimunud NKVD-d meenutavale episoodile järgnes, oli hingelt jätkuvalt stalinlik. Stalini Nõukogude Liidus ei elimineeritud rahvavaenlasi sugugi mitte ainult vangilaagritesse saates. Paljud neist jäid füüsiliselt puutumatuks, aga kaotasid võimaluse osaleda töö- ja ühiskonnaelus oma erialal. Isegi võrdlus kurjategijaga pole asjakohane, sest kurjategijatel on õigusi, ennekõike õigus ennast kaitsta. Meedia poolt läbiviidavas näidispoomises on meedia ise nii uurija, tunnistaja, prokuröri, kohtuniku kui ka timuka rollis; rahvavaenlaseks tembeldatule pole vaja selgitada ei kuriteo ega karistuse aluseid.
Sami Lotila irvitas oma Masso Watch blogilehel, et Ilves on asetunud tema poole. “Nüüd võibki Masso Watch lehe sulgeda”, teatab Lotila missiooni kordaminekust. (Need blogid on veebis alles. Ka Helsingi politsei ei pidanud vajalikuks Lotila laimu uurida, ehkki pretsedentide põhjal olnuks seal õige mitu põhjust “räigest auhaavamisest” kanne tõsta).
Aprillis 2015 teatas presidendipaar Toomas ja Evelin Ilves avalikkusele abielulahutusest. (Huvitava ääremärkusena, Evelin Ilvese lahkudes kantseleist ei muutunud tema nõuniku ametikoht üleöö mittevajalikuks, Evelini abiline Maimu Sibrits jätkas tööd ka selle ajani, mis kulus järgmise proua Ilvese ilmumiseni kantseleisse.) Suvel 2015 “märkas” meedia tundmatut läti kaunitari, kellega president Riias kohvi jõi. Presidendi pressiesindaja Sildam, kes oli valgustanud kolleege Ilvese ja Ieva Kupce suhtest juba 2013. aastal, vastas lehtedele, et ta ei tea, kes see tundmatu daam on. Septembris 2015 toodi Kupce president Ilvese seltsilisena avalikkuse ette ja hetkeks rõõmustasin, et lõpuks tõmmatakse meedia kuulujuttudele kriips peale — aga kuna kantselei lavastas valeliku meediaesituse “uue” sõbratari leidumisest pärast lahutust, jäid meedia vanad valed lõpuni ümber lükkamata.
Kevadel 2015 osalesin viimast korda Lennart Meri konverentsil. Seal ründas mind vihane Yle ajakirjanik Jarmo Mäkelä: “Sa astusid valedele varvastele!” Kelle varvastele? Tänini pole ükski toimetaja vaevunud uurima, miks olid kaks vabakutselist ajakirjanikku, kaks labast laimajat ja sõimajat, nii tähtsad, et neid kogu meedia ja poliitika jõuga tuli vähimagi kriitika eest kaitsta? Tasapisi pühaduseaura meeste ümbert kadus: augustis 2015 teatas Kapo pressiesindaja Harrys Puusepp, et Vuorinen valetab ja levitab Kremli propaganda sõnumit; märtsis 2017 ütles suursaadik Kirsti Narinen, et Lotila ja Vuorineni Tallinna TV-kanali Poro-TV saade “toetab Venemaa infomõjutust”. Aprillis 2019 kirjutas rühm Eestis elavaid soome kultuuriinimesi avaliku kirja, mis distantseerus Lotila kirjutistest Eesti kohta. Mäkelä tuli ühel Eesti saatkonna vastuvõtul mulle ütlema: “Sul oli Vuorineni asjas õigus, mina eksisin.” Aga ta ei öelnud seda kunagi avalikult. Nagu ka mitte keegi teine.
Lugu jättis järele ühe püsivalt rahvavaenlaseks tembeldatud inimese ja rea küsimusi, mida meedia oleks pidanud esitama, aga ei esitanud. President Ilvese maailmapoliitilist analüüsi enam meedias ei nähtud, tähelepanu keskendus ülejäänud ametiajal ta eraelule. Soomes oli Ilvese elegantselt läänemeelne, Vene-kriitiline sõnum täiesti vaigistatud. Kelle huvides oli Ilvese Vene-kriitika summutamine? Kelle huvides võttis Ilvese kantselei täieliku kontrolli alla üks välisministeeriumi ametnik? Meedia tundis küll kriitilist huvi Ilvese rahaasjade kohta, aga miks president lasi elimineerida oma kõige lojaalsema nõuniku, puhtstalinistlikus stiilis ja mitte sugugi elegantselt – see meediat ei huvitanud.
Mind mu töökohalt välja visates väitis Mailis Neppo, et Kaarelson on “näpud põletanud” ja et ta “saab kindlasti ka karistuse”. Ainus “karistus”, mille Kaarelson kontorikiusamise, santažeerimise ja saboteerimise, presidendi jätkuva tsenseerimise ja tema kõnede unustusse saatmise eest sai, oli suursaadiku aunimetus ja ametikoht. Kogu loo suurim “elevant elutoas” ongi selle julgeolekupoliitiline tähendus: missugune oli ja on julgeolekuolukord käimasoleva sõja ajal Euroopa idapoolsetes piiririikides, kui kogu Eesti ja Soome meedia on nii kergelt valjastatav poliitiliselt motiveeritud desinformatsioonikampaania läbiviimiseks ja kui sellega läheb kaasa ka Vabariigi president, omaenda huvide vastaselt?
President Ilves tegi avaliku rahvusvahelise (“russofoobse”?) intellektuaalina nii kaua, kui tegi, Eesti maailmakaardile toomiseks palju väärtuslikku tööd, ja väärib selles osas kindlasti tunnustust. Ilustatud eluloolised tagasivaated aga ei räägi kogu tõde. Ilvese edevus toitis hirmu, et keegi teine võiks tema töö eest loorbereid lõigata, ja seda võib osav manipuleerija väga tõhusalt ära kasutada. Julguse puudumine rääkida avalikkusele ausalt oma eraelust, eelistades lasta nõunik sopaga üle kallata — ka see oli vesi infosõdalaste veskile. Presidendil polnud julgust ka teatada tülikaks muutunud nõunikule otse oma otsusest temast vabaneda; valides elimineerimise ametnike käe läbi käitus Ilves nagu Nemtsovi selja tagant tulistajad — muidugi puhtamalt, veretult, oleme siiski Läänes. Kõige hirmutavam kogu intsidendi juures oli aga see, kui haavatavaks, ilmselt ülalmainitud asjaoludest johtuvalt, Ilves tegi oma kantselei vaenulikele mõjutuspürgimustele. Sisuliselt lasi ta mitte ainult oma kantselei ja selle avaliku imago, vaid iseend, oma tekstid, isegi mõtted, üle võtta jõududel, mille suurim soov oli säilitada häid (äri-?) suhteid Venemaaga.
Ka see peatükk on osa Ilvese loost, sellest vaikimine ei tee seda olematuks. Infosõdadest räägitakse palju, aga tundub, et mitte siis, kui need meie enda nina all keset valget päeva suurepäraselt korda lähevad. Elimineeritud isik muutub kiirelt ebahuvitavaks, tema lugu ei taheta kuulda, aja möödudes muutub kogu lugu liiga vanaks, kedagi enam ei huvita. Siiski, selle suhtumisega jääks ajalugu kirjutamata, selgitamata, mõistmata. Ajaloo unustamine pidavat soosima selle kordumist. Kui Eesti-vaenulikud jõud võivad paari ametniku ja ajakirjaniku abil, ja palju suuremat hulka lihtsalt oma huvidest, uhkusest, rumalusest, argusest või sõbrasurvest motiveeritud inimesi kaasa tõmmates ja vahendina kasutades, mõjutada seda, kes saab töötada riigi kõrgeimais institutsioonides ja mida riigijuhid tohivad ja ei tohi avalikult öelda, siis mida kõike nad veel teha võivad?
