Kodu
Vremivka, Kagu-Ukraina. Siin olid suured lahingud 2022. aasta juunis. Majad on meie sõjaväelasest sõbra sõnul „pahupidi pööratud“.
Astume ettevaatlikult ühte hoovi. Lõhkised jalgrattarattad. Läbipaistvad kardinad, mis pidid katma aknaid toas, visklevad nüüd akna taga just nagu appi hüüdes. Pehmed lastemänguasjad laiali siin ja seal. Talvehoidistega purgid: kurgid, tomatid, tomatimahl. Väike sinikollane laste jalgpall. Roheline majake, kollane päike sissepääsu kohal – ilmselt ehitatud lastele mängimiseks? Ratastool, esirattad alt rebitud.
Nüüd on rinne siit üheksa kilomeetri kaugusel. Külas ei ela enam kedagi. Peale vaimude ja mälestuste.
Slovjansk, 16. aprill 2023. Läheneme kohale, mida hiljuti ründas Vene armee. Neli pikka kuuekordset maja rohkete trepikodadega. Rõdudel ripub pesu, kuivab kuuma kuiva õhu käes.
Mõne päeva eest, suurel reedel enne ülestõusmispüha, tabas seda Vene rakett. Ühtekokku oli linna pihta lastud kümme C-300 raketti. Saabumisel räägitakse meile üheteistkümnest hukkunust, kelle hulgas üks kaheaastane laps. Majast paarkümmend meetrit eemal on sadu väikesi klaasikilde, lööklaine on need nii kaugele paisanud. Korteritest välja kistud valged läbipaistvad kardinad ripnevad puude okstel.
Kandilisel platsil majade vahel on laste mänguväljak, liumägi varikatusega, mängumaja, kiik. Värvid on roheline, punane, sinine.
Maja küljes tolkneb valge riidetükk, selle peal suur punane plekk. See lõkendab haavana nõukogudeaegsel hallil fassaadil. Näib, nagu tilguksid isegi siinsed hooned verd.
Herson, 2023. aasta detsember. Linna vabastamisest on möödunud üle aasta. Venelased on ikka veel Dnipro teisel kaldal ja tulistavad linna iga päev. Jõele lähemal on tänavad päris tühjad, meile tundub tihti, et oleme ainukesed elusolendid mitme ruutkilomeetri peale. See on illusioon, kuna inimesed püsivad lihtsalt oma kodudes, ei lähe välja. Aga nad on siin.
Oleme Dniprova Tšaika[1] nimelise lasteraamatukogu lähedal, seda on tabanud Vene mürsk. Kollane maja purunenud akendega, tühjade aknaaukudega; õue katavad metallist katuseplaatide killud, raamide ja soojustuse tükid.
Pisut kaugemal on Hersoni kõige tähtsam oblastiraamatukogu, Oless Hontšari[2] nimeline. Seda on venelased mitu korda tulistanud, viimasest tabamusest veidi enne meie saabumist põles raamatukogu tuhaks. Läbi katkiste akende näeme varemeid sees: alla varisenud katust, purunenud seinu. Raamatukogu ees on lage väljak, ei ühtegi inimhinge, ainult tabamuste jäljed ja siia hiljuti kukkunud mürsu tükid.
Herson on meie jaoks veel üks haav, mis ei parane.
*
Harkivi kunstnikul Kostjantõn Zorkinil on mitu teosetsüklit hoonetest, mis said inimesteks. Hoonetest, mis surid nagu inimesed.
Ühte neist tsüklitest näeme Dnipros Moodsa Kultuuri Keskuses 2023. aasta märtsis. Puutahvlitele on nikerdatud nõukogudeaegsed ja -järgsed korrusmajad; tahvlite küljes on orad, et saaks need maasse torgata nagu improviseeritud kalmistul.
Majade kujud kerkivad siin nagu hauatähised, mida tehakse oma kätega ja pannakse üles maa peale, oma hoovidesse, linnaparkidesse, metsa, otse tänavale või kirikaeda, kuna inimesi maetakse maha, nii nagu saab. Mariupolis, Butšas, Izjumis ja paljudes muudes kohtades. Leiname oma maju, nii nagu leiname oma perekonnaliikmeid.
Selle tsükli vastukaja leiame Harkivis Yermilov Centres. Siin näeme Zorkini töid 2023. aasta aprillis. Nikerdatud puust majad, aga seekord segamini puust kolpadega. Majade aknad nagu tühjad silmakoopad keset ovaalseid vorme, mis olid kunagi inimeste maailmad. Üks skulptuuridest kujutab inimpead, millel on näo asemel korrusmaja fassaad. Nagu mask näol. Aga võib-olla on sel näol nüüd kümmekond ruudukujulist silma.
Sõda rõhutab jabura täpsusega: ka hooned on nüüd meie jaoks elusolendid. Me matame neid, meenutame, toome neile lilli. Mälestame üheksa ja neljakümne päeva möödudes. Hooned vaatavad meile otsa purustatud akendest otsekui mustavatest silmakoobastest.
2024. aasta maikuus näeme Harkivis jälle midagi erilist. Tetjana Põlõptšuk, Harkivi Kirjandusmuuseumi direktor, kutsub meid süvenema Zorkini uude näitusse „Linna nimel“. Väike ala keset muuseumi muutub Linna, mingis mõttes terve universumi mudeliks. Linn on ümmargune, ebaühtlane laud, kus seisavad hoonete puuklotsid. Nad on nööride abil ühendatud puude ja inimeste kujudega, ja kui toimub „maavärin“ – raketi-, drooni- või liugpommilöök –, siis kujud kukuvad ja sa pead nad uuesti püsti tõstma. See on alati raske ülesanne, sest kõik on kõigega seotud ja kui panna inimese või maja kuju püsti lohakalt, läheb ka kõik muu paigast ära. Laua ümber on mitmekorruselised riiulid, linnatänavad jalakäijate ja laternatega, nende all raamaturiiulid. Enamikus neist on puust nikerdatud raamatute kujud, aga mõnes ka pärisraamatud puukaantega, kusjuures peaaegu võimatu on neil vahet teha; veel ühel tasandil on mitu arhetüüpset kuju: kolbad – surma ootus; linnud – muutumatu lootus; paadid – ebakindel avarus hullunud ookeani lainetel, mis võivad su iga hetk uppi paisata.
Kuid peaasi on, et see ala pole staatiline, see on mängu ja vestluse ala. Linn-laua ümber on kiiktoolid, kuhu istuvad maskides mängijad ja vestlevad, oma identiteedist loobunud, süvaolemise positsioonilt. Vestlused puudutavad ajatuid asju, aga toimuvad laeval, mis võib iga hetk põhja minna.
Harkiv asub neljakümne kilomeetri kaugusel Vene piirist. 2024. aastal on linn uuesti peaaegu igapäevaselt tule all. Linna pihta lendavad raketid, droonid ja, mis kõige hirmsam, juhitavad lennukipommid.
Viibides alal „Linna nimel“ ja mängides „maavärinat“, kuuleme lähedal valju plahvatust. Hiljem saame teada, et tabamus oli meie lähedal. Veel ühe maja, veel ühe kodu jaoks läheb nüüd vaja hauaplaati.
Sõda teeb selgeks, kui kaalukas on sõna „kodu“. Kodu jääb alles isegi siis, kui maju pole. Harkivi oblasti külades näeme inimesi, kes pöörduvad tagasi oma asulatesse, isegi kui hooned on purustatud. Vanaema Nadja Korobotškine külas, kes imekombel pääses eluga, ehkki maja sai otsetabamuse ja põles maha. Serhi ja ta ema Halõna Vassõlivna Kamjanka külast Izjumi lähedal, kellele tõime generaatori ja kütust. Nende naabrid, kellele nad nüüd peavarju annavad, magavad räsitud suvemaja ühes toas, mis vähemalt kaitseb vihma ja lume eest.
Kodu pole lihtsalt katus pea kohal. See on äratundmise koht. See on koht, kus aeg on muutunud ruumiks ja iga sopp on meie mälestusi täis. See on koht, kus ruum on muutunud ajaks, kuna hoolitsus kodu eest määrab meie otsused selle kohta, mis saab homme. Kodu on koht, kus elavad edasi need, keda enam ei ole. See on koht, mis võtab varsti vastu need, keda veel ei ole.
Emigratsioon on ka amputatsioon. Kui kodu on su kehaosa, siis tähendab sealt lahkumine, selle häving selle kehaosa kaotust. Kas inimesed suudavad elada pikalt ilma koduta? Muidugi, aga nad muutuvad siis. Nende keha saab teistsuguseks. Nahk saab teistsuguseks. Nad asendavad kaotatud kehaosad teistega. Nad lasevad endasse uue kodu. Koos mälestustega neist majadest, mille nad on maha matnud.
Tagasipöördumine
Sõja kiuste, purustuste kiuste, territooriumide mineerimise kiuste pöörduvad inimesed koju. Mitte kõik. Aga pöörduvad.
Tulevad tagasi oma küladesse ja linnadesse. Lähevad koju, kuigi tihti kodu enam pole. Kodu on muutunud skeletiks. Korterist on alles vaid mõned seinad ja mõni sentimeeter tuhka. Kõik on maha põlenud, ja sa ei tea, kui palju on selles tuhas mööblit, riideid, mänguasju – ja kui palju inimliha.
Inimesed tulevad tagasi, kuigi koolid on purustatud ja lasteaiad suletud. Kuigi autod on romulas. Kuigi mõlemal pool teed seisavad sildid „Ettevaatust, miinid“. Ehkki tänavad on siiamaani tühjad, kohtad ometi iga päev tuttavaid, kes on samuti tagasi. Ehkki paljud poed on siiamaani kinni, ripuvad mitmel neist ka sildid „Oleme jälle teiega“.
Tulevad tagasi Russanovisse Kiievi lähistel, kust rinne üle käis ja kus tänavad jõe mõlemal kaldal on puruks pommitatud. Tulevad Harkivi lähedale Saltivkasse, kus Natalija Užvii tänaval pole ühtegi maja, mis ei oleks valgest mustaks muutunud. Tulevad Borodjankasse, kus Ševtšenko vigastatud mälestussamba ja Vene pommidega hävitatud üheksakordsete majade kõrval mänguväljakul jälle mängivad lapsed. Ja mille taga tiigis nad valjusti naerdes suplevad. Siin käis surm, aga nüüd tõrjub elu teda tagasi. Surub ta välja oma valdustest.
Mõned naasjad elavad moodullinnakestes. Hommikul lähevad oma aiamaale, õhtul tulevad siia ööbima. Aiamaad on nende kehade jätk. Varemeis hoonete kõrval on korralikud ülesharitud maalapid. Siin juba kõik tärkab. Seegi on pealetung surmale. Elu peidab end siin sügaval Ukraina mustmulla pimedas põues, Ukraina puude varjus. Elu leiab tee.
Inimesed pöörduvad tagasi, ehkki siin pole ikka veel tööd. Poed, mida nad pidasid, on puruks pommitatud. Tehased, mis andsid tööd nende isadele, on paljaks rüüstatud. Metsades ja põldudel ei või viibida, sest neid pole veel demineeritud. Tundub, nagu pöörduksid tagasi ei-kuskile, aga sellel „ei-kuskil“ on oma nimetus, nimi, ajalugu, lõhn. Sa oled selle sees kasvanud ja kunagi tahad siin surra. Tunned end nagu paljakslaasitud puutüvi, sest kõik, mida oled aastate vältel endale külge kasvatanud, on maha põlenud või ära võetud. Aga inimesed pöörduvad tagasi.
Mõnikord on sõja läheduses rahulikum. Rahu peaks olema inimeste normaalne elu, aga kui ümberringi käib sõda, tundub ta hälbena. Naer, naeratus, nali, rõõm saavad haiguse sümptomiteks. Sa vaatad õnnelikke muretuid inimesi nagu surmahaigeid. Tunned neile kaasa. Sest terve inimene ei saa ju pärast kõike seda õnnelik olla.
Ja sa ei tule tagasi mitte sellepärast, et mujal oleks halb. Mitte sellepärast, et sind ei võetud omaks. Mitte sellepärast, et sul pole väljavaateid. Tuled tagasi, sest ei suuda olla ilma selle kohata. Ei oska kõndida teistel tänavatel. Ei suuda ära õppida teisi nimesid ja toponüüme. Ei suuda ujuda teistes jõgedes. Ei suuda tarbida teistsugust H2O-d. Sest kui sult on võetud kodu, oleks just nagu osa sinust endast amputeeritud.
Inimesed pöörduvad tagasi, kuigi on alati oht kaotada siin elu. Aga hirm kaotada siinset elu, elu oma kodumaal, osutub suuremaks. Elu on põimunud läbi kohaga, on siia juurdunud.
Inimesed pöörduvad tagasi, sest tunnevad end verelibledena ühes ja samas vereringes. Eluaeg salaja oma naabreid vihanud, on nad nüüd äkki taibanud, et ei suuda nendeta päevagi elada. Ja nad sõuavad justkui väikesed lootsikud ühe juurest teise juurde, kaasas pakikesed kraamiga, millest on puudus tänava, linna, riigi teises otsas. Nad saavad osadeks suurest tervikust ja leiavad end nõnda uuesti. Nende näod peegeldavad miljoneid teisi nägusid. Nende silmades säravad tuhanded teised nimed.
Inimesed tulevad tagasi, kuna meiegi oleme taimed. Kuna meie kodumaa on jumalike laulude aed.[3] Sest võõraid me kardame rohkem kui surma. Oma juurte kaotamist kardame rohkem, kui kaotada jäsemed.
Lõppude lõpuks teame, et siin oleme alati oodatud. Meid ootab meie maa. Tema lõhn, tema tihkus, kompromissitus. Ja seal, kus on inimene ja maa, on alati aed. Jumalike ja inimlike laulude aed.
Hool
Valge võšõvanka, punased tikitud triibud käistel. Punane tikitud kleit, sinine seelik. Väike riiul raamatutega. Veel mõned rahvariided.
Oleme Possad-Pokrovskes väikeses terastelgis. Telgi pindala on umbes 15 ruutmeetrit. Siin hoitakse kõike, mis õnnestus päästa Vene tule all hävinud kohalikust kultuurimajast.
Kultuurimaja ise näeb välja nii, nagu elaksime juba pärast maailmalõppu. Nagu oleks tuumasõda kõik hävitanud ja maa peal elaksid kümne küünega elu külge klammerdudes olendid, kes kunagi olid inimesed.
Aga maailmalõpp pole veel toimunud, ja inimesed me ümber on samasugused kui meiegi, ainult näoilme pisut teistsugune. Keskendumus, süvenemine mälestustesse, otsusekindlusega segunenud kurbus. Ja vaatamata kõigele rõõm suhtlemise üle.
Possad-Pokrovske loo jutustavad meile raamatukogu juhataja Olena Demõševa ja kultuurimaja juhataja Olena Tatotšenko. Kui küsime, kuidas nad suudavad ikka veel naeratada (ja seda teevad nad tihti), vastavad nad: jäime ellu, elasime üle kõige hirmsama aja. Nüüd enam ei karda.
Demõševa näitab meile fotoalbumit. Nõukogudeaegsed must-valged pildid kultuurimaja rajamise ajast. Näeme ilusaid inimesi ja ammu kadunud tegelikkust.
Sõja ajal haaravad inimesed kinni sellest, mida rahu ajal ei märkakski. Kui oledki kaotanud suure maailma, võid hoida alles väikest. Olgu või ainult osa sellest, kildu, peegeldust.
Sõda tekitab eksistentsiaalset kodutust. Kodu kaitseb sind, kui sina teda kaitsed. Kui sul pole, mille eest hoolt kanda, tunned, et jääd ise kaitsetuks.
Aga need inimesed pole kaotanud oskust hoolitseda. Nad hoiavad seda, millest jõudsid kinni haarata. Nende planeet on äkitselt muutunud väikeseks. Aga ta on olemas, ta ei anna alla.
*
Sõda lõikab su ära sellest, mis on alati olnud sinuga, mis on alati olnud sina. Ta jätab su üksi su väikeste riismetega. Sest sa pole sina, kui puudub su seinte värv. Sest sa pole sina, kui puuduvad praod su õue asfaldil. Sest sa pole sina, kui puudub kiige kriiksumine lähimal mänguväljakul. Sest sa pole sina, kui puudub naabrinaise pilk, kes alati naerab su lapsi nähes.
Need, kes on oma kodulinnadest lahkunud, kirjutavad neile armastuskirju. Guugeldavad neid uudistes, räägivad sotsiaalmeedias, kutsuvad kohtamisele unes. Mis on saanud tollest väiksest poest lähedasel tänavanurgal, kus käisin igal hommikul? Kes naabritest on jäänud ja kes on mujale läinud, aga kes on äkki juba tagasi? Kas töötavad foorid ristmikel? Kas õitsevad aprikoosid su õues?
Äkki selgub, et inimesedki on maasse juurdunud nagu taimed. Haarduvad juurtega oma majade niiskeisse telliskividesse. Pöörduvad rõõmsalt tagasi sinna, kuhu naasta varem tundus labane või isegi kurb. Ütlevad sugulastele või siia jäänud sõpradele: tee mulle mu hoovist pilt. Astu mu korterisse ja ütle talle edasi, et armastan teda.
Ent mõnel pole, kuhu naasta. Nende eluruum on amputeeritud ja neil tuleb veel kaua kasvatada endale uut. Eluruumi kasvatamine on nagu laste kasvatamine. Alguses hoolitsed sina nende, pärast nemad sinu eest. Kui su eluruum kaob, tajud äkki, et sul pole enam keha. Sest seda käte ja jalgadega kodutut eksinud mateeriatükki ei saa ju nimetada su kehaks. Seda on liiga vähe. See on liiga nõrk. Liiga ebainimlik.
Sõda õpetab meile, et me oleme palju rohkemat, kui oleme. Et meie kehad kätkevad endas me eluasemete ja linnade ruumi, me kodumaad. Et meie mälu ulatub palju sügavamale kui mälestus me elatud aastakümnetest. Et meis räägivad me surnute hinged, põimudes kokku nendega, kes meist sünnivad hiljem.
Sõda õpetab meile, et asjad kõnelevad. Et neilgi on õigus muuta oma tähendust. Selles maailmas pole aken enam aken, vaid näiteks ohuallikas. Ja valgus pole enam valgus, vaid vihje vaenlasele. Ja selfi kontrollpostil võib maksta kellegi elu. Ja taldrik riisiputru, mida vabatahtlik pakub ümberasujale, on armastuse märk.
Kui hinged vaikivad, hakkavad nende asemel kõnelema asjad. Asjad ütlevad meile, mis juhtus. Me pidasime neid tummaks, aga selgub, et nad on kõnevõimelised. Nad on kõnelejad vaikuseajastul. Nad annavad tunnistust, kui pole enam kedagi tunnistamas. Nad mäletavad enda omanikke, on neile lõpuni truud. Mateeriat täidab hing.
Sõjas hindad sa tegelikkust enda ümber lihtsama ja karmima loogika järgi: mis aitab meil ellu jääda ja mis võib meid tappa? Ruum lakkab olemast ühetaoline: kümme kilomeetrit põhja poole, ja oled seal, kus sult võetakse elu. Aeg lakkab olemast ühetaoline: mõni tund hilinemist, ja sa ei pruugi tänast päeva üle elada. Aeg ja ruum moodustavad täna kõrgustikke ja kuristikke. Igaüks rajab neisse omi radu, kaasteelised siin ei aita. Kõik liiguvad kobamisi.
Sõda annab meile tunda, kui ekslik on individualism. Kuidas me oleme lõimitud kollektiivsete kehade võrgustikku. Kuidas tajume omi, kuidas teame, et need inimesed teedel, linnades, varemete all, relvaga käes, tagalas – oleme meie. Ja need, kes kõndisid neil tänavatel sada aastat tagasi, lõid ja võitlesid, oleme samuti meie. Ja need, kes tulevad pärast meid, taastavad need maad või harivad uusi planeete, oleme ka meie.
Need inimesed, need asjad, need mälestused, need lootused on see, mis elab sinuga koos. Sõda võtab nad sinult, aga annab neid sulle paremini tunda. Sõda on kiirenenud kaotamise seisund. Ta suurendab ohtu kaotada kõik, mida me armastame. Kõik, mida me oleme. Meie sugulased, meie lähedased, meid ennast.
Kuid sõda võib ka olla võimalus midagi saada. Sest me saame endaks selle kaudu, mida oleme valmis kaitsma. Mida püüame jätta endale.
*
Sinu maa on su lapsuke. Nii me praegu tunneme.
Me tunneme, et ei saa ilma temata elada – aga ka tema ei saa elada ilma meieta. Jätta maha oma maa, olgu või natukeseks, on raske töö. Tunned kohe, nagu oleks su hing amputeeritud. Ja see hing on jäänud sinna, kust sa tulid, ning kisub sind tagasi. Sa oled ikka siin, isegi kui ei ole.
Paljudele meist on maa äkki saanud omaks ja igavesti elavaks. Me vaatasime talle silma ja tundsime seal ära omaenda lohutused, omaenda valud. Kui ta on ärkvel, ärkad sinagi. Su aju on loodud püüdma tema helilaineid. Ta otsib sinu soojust. Ta ei saa hakkama ilma sinuta, sellepärast ei saa ka sina hakkama temata.
Ja nii me kardame: et lahkud üheks päevaks, ja ta sureb. Istud lennukisse, lendad ookeani taha – ja ta upub pisaraisse. Unustad ta nädalaks –
ja ta röövitakse sinult alatiseks. Annad korraks ära oma õiguse tema peale – ega saagi seda enam tagasi. Ilma sinuta ta kaob, jääb haigeks, sureb nälga. Tema surmast saab sinu surm.
Nüüdsest peale vajab ta sind iga päev. Ta sunnib sind unustama sõnu „puhkus“ ja „nädalavahetus“. Sa võtad ta kaasa maa alla, et varjuda rakettide eest. Tema hällilauludesse lõikuvad vaenlase droonid ja pommikillud. Neid lauldakse sol-minooris, ühel häälel õhuhäire undamisega.
Ja samas on see kõik ka teisiti. Su maa on vana mees, kes kasvas üles sügavas laanes puude keskel. Ta on tark nagu puujuured, tarkus ja karmus kui kõva puukoor. Ta annab sulle keele, kui oled selle unustanud. Ta meenutab sulle neid, kes sulle võimaluse andsid. Ta tuletab sulle meelde neid, kes siin maal sündisid ja surid. Ja ta hoiab sinu mälestust, andes selle järglastele edasi maa-aluse vee ja külma sügisõhu kaudu.
Kuid see vana mees on nende seast, kes arvasid, et alati peab tegema rohkem. Kes arvasid, et ilma nendeta maa hukkub. Et kui kohe nüüd, kohe praegu midagi tegemata jääb, siis ei näe ta homset päeva.
Ühiskond elab, kuni sul on alati jõudu veel midagi kinkida. Kui sa läbi kurnatuse ja meeleheite näed siiski päikest ja homset päeva. Kui nii palju sõltub sinust ja neist, kes seisavad sinuga õlg õla kõrval. Aga kui sa täna midagi maha magad või kahe silma vahele jätad, kukub päike maa peale ja Dnipro hakkab voolama põhja poole.
Riigi loob iseseisvate inimeste kogukond. Loovad need, kes on alati valmis minema vastuvoolu, aga vajadusel olema ka ühes paadis. Need, kes teavad, et üldjoontes pole keegi neile midagi võlgu. Need, kes on valmis oma maa, oma lapsukese sülle võtma.
Olema temaga täna, homme, aasta pärast, aegade lõpuni.
Ukraina keelest tõlkinud Anna Verschik
Rmt-st: Україна, культура та війна. Київ: Дух і Літера, 2025.
[1] Dniprova Tšaika (kodanikunimi Ludmilla Berezina, hiljem Vassõlevska-Berezina, 1867–1927) – ukraina kirjanik, kes kirjutas muuhulgas muinasjutte ja luuletusi lastele.
[2] Oless Hontšar (varasemas transliteratsioonis Gontšar, 1918–1995) – ukraina kirjanik. Mõned tema teosed on tõlgitud ka eesti keelde.
[3] Jumalike laulude aed (ukr Сад божественних пісень) – vihje Ukraina filosoofi ja luuletaja Hrõhori Skovoroda (1722–1794) sellenimelisele müstilis-filosoofiliste luuletuste kogumikule.
