Mind on kaua vallanud petlik tunne, et Tallinnas on avalikke saunu ja kinosid ühepalju – pikki aastaid mõlemaid 14. Tõepoolest, 1920. aastate algul tegutses Tallinnas 14 sauna, nagu on kirjutanud Robert Nerman (Postimees, 24.10.2008), kinode arvu ma ei tea. Vanade teatmike järgi oli 1964. aastal Tallinnas 14 kino, kui nende hulka lugeda ka klubilaadsed asutused, kus alaliselt filme näidati ja kuhu igaüks võis pileti osta. 14 sauna oli 1985. aasta telefoniraamatus – seega siiski paarkümmend aastat hiljem (sel ajal oli Kallavere, nüüdse nimega Maardu linn, Tallinna linnaosa ning sealne saun oli arvatud pealinna pesemisasutuste hulka). Tegelikult on see vahekord aegade jooksul kõvasti kõikunud ja saunugi on olnud kord palju rohkem, kord jälle vähem. Kuid praegu on suhe küll selline, et üldsaunu ja hooneid, mille mitmes saalis saab filme vaadata, on enam-vähem ühepalju.
Avalikke saunu on Tallinnas olnud ju muistegi, kui elavate piltide näitamiseni läks veel sajandeid. Linnulennul üle libisedes tasub teada, et 14. sajandist on andmeid saunast Nunnavärava kandis ja Oleviste kiriku juures, nn uuest saunast Sauna tänaval, millest uulits nimegi saanud, ning hilisema Kiek in de Köki lähedal Rüütli tänaval asunud Bolemani saunast, mis neljapäeviti pakkus priisauna vaestele. Edaspidisest on teateid rohkem. Punase kuke kartuses ehitati puust saunad linnamüürist väljapoole. Saunu oli ka eeslinnades – Härjapea jõe ääres ja sadama piirkonnas. Pärast katku ja teiste tõbede puhanguid polnud linnas hulk aega ühtki avalikku sauna. 18. sajandi lõpust on teada, et saunu olnud kaheksa, millest üks oli vaid naistele ning kandis vastavat silti.
Nii tsaariaegsetes kui ka 1920. aastate ajalehtedes kirjutatakse saunade antisanitaarsest seisukorrast ning avalikus saunas sobimatust tegevusest – aadrilaskmisest ja kupupanemisest.
Postimees, 11.03.1903: „Kui kuppu tingimata peab pandama, siis leitagu ka niisugune koht, kus sellega teistele jälkust ei sünnitata.“
Päevaleht, 29.04.1928: „Neil päevil toimetas linna tervishoiuosakond saunade ülevaatust. Kolme päeva jooksul suudeti kõik 19 sauna läbi käia. Nendest leiti kõigest 3 sauna, mis kõigile sundmääruste nõuetele vastasid; need olid: vanadest Wihterblumi saun Falkpargi uul. 14, uutest Sinisoffi saun Luha uul. 12, „Bassein“ Aia uulitsal.“
Esmaspäev, 29.10.1928: „Saunas vedelesid aknal alati verised [kupu]sarved ja põrandal verelombid juuksekarvadega segamini.“
Toomas Abiline loetleb aadressraamatute andmetel, milles kõik saunad ei kajastunud, 1920.–1930. aastatest kümmekond sauna ning mainib, et Reimani tänaval asunud Schubbe sauna II korruse suuremat saali kasutasid 1930. aastatel palvusteks kohalikud tatarlastest moslemid (Pealinn, 27.10.2008).
Raamatus „Tallinna kommunaalmajandus 1940–2011“ (2013) kirjutab Küllike Kaplinski, et nõukogude võimu esimesel aastal kuulus Tallinna Linna Saunade ja Pesumajade Kontorile 21 natsionaliseeritud sauna. Saunatöötajatele anti korraldused: „Viinastunud isikutega tuleb talitada eriti karmilt“, „Isikud, kes põevad nakkushaigusi või tülgastust äratavaid nahahaigusi, tuleb maksvate sundmääruste alusel saunast kõrvaldada“. Saksa okupatsiooni ajal loodud ettevõte Linna Saunad ja Pesumajad registreeris samuti 21 sauna, millest töökorras oli vaid 6–8. Reimani tänava saun hakkas töötama Vene sõjavangide täisaunana, Saksa sõjaväelased aga vabanesid parasiitidest Wismari 13 asunud desinfektsiooni-saunas – paekivihoones, mis hiljem sai tuntuks kui meditsiiniline kainestusmaja. Ka Luha tänava saun oli sõja ajal muudetud desinfektsioonisaunaks ning tegutses sellena kuni lammutamiseni 1970. aastatel. Pärast nõukogude okupatsiooni taaskehtestamist 1944 võeti arvele 16 sauna, millest osa oli amortiseerunud või sõjas kannatada saanud ning kanti varsti maha.
Mõned endised saunad taastati elumajadeks või asutusteks. Nii kadus sõjajärgsel ajal näiteks Aia tänava uhke saun Bassein, millest sai spordiühingu Dünamo ujula ning juba uusimal ajal kaubanduskeskus WW Passaaž. Pelgulinnas Pebre 3 vaadates ei oskaks arvata, et see kortermaja on kunagi olnud saun. Või vanalinnas Müürivahe 30 – sealgi oli saun. Ühel 20. sajandi alguse fotol on näha sauna silti ka praeguse KuKu klubi naabruses oleval hoonel. Kahtlane, kas konkureerivad asutused niivõrd lähestikku paiknesid. Oletatakse, et fotol on Müürivahe sauna teine sissepääs.
Elumajaks oli ümber ehitatud Jakobsoni saun, mille asemele F. R. Faehlmanni tänavale kerkis hiljem telemaja uus korpus. Veel mäletatakse Kosmose kino lähistel asunud Argentiina restorani. Mõni aasta tagasi see maja lammutati. Vanasti tegutses seal aga Tõnismäe saun, aadress 1930. aastatest kuni hoone kadumiseni ikka Pärnu mnt 37.
Pärast sõda oli uusi saunu hädasti vaja. Kivimäele kavandatud sauna vundament oli valatud veel iseseisvuse ajal 1940. aastal. Seitse aastat hiljem kinnitas uus võim rajatava sauna eelarve, kirjutab Kaplinski, ehitama hakati alles 1956. aastal, valmimiseni kulus kolm aastat. Peagi läks aga uhiuus hoone ehitusvigade tõttu mõneks ajaks remonti. Kaua tehtud kaunikene! Ehitamata jäi Süda ja Ahju tänava nurgale mõeldud saun. Tühjale platsile, mida talviti oli kasutatud liuväljana („Läki Ahju uisutama!“ rääkisid noored), rajati hoopis lasteaed. Samuti jäi vaid paberile mõte Pirita saunast, mis pidi tulema Supluse puiestee ja Metsavahi põigu nurgale.
Jaanuaris 1956 nimetati saunad sanitaarpesemispunktideks ja pesumajad degaseerimispunktideks ning nende juhatajate ja direktorite ametinimetuseks sai „ülem“. Nii näiteks tehti Gogoli (nüüd Raua) tänava sauna juhatajast sanitaarpesemispunkti nr 1 ülem. Kuuldavasti tahetud ülematele edaspidi anda ka sõjaväeline auaste. See tuumasõjahirmust põhjustatud lollus kestis siiski väga lühikest aega ning peagi taastati endised nimetused.
Peale Kivimäe sauna ehitati nõukogude ajal Tallinna vaid kaks avalikku pesemiskohta – 1960ndate lõpus Kopli ja 1980ndatel Katusepapi tänavale.
Mu isiklik avaliku sauna kogemus algab 1950ndate keskpaigast. Käisin isaga peamiselt Pärnu maantee ja Koidu tänava nurgal asunud saunas, mida asukoha järgi kutsuti Koidu saunaks. Enne veel olin käinud emaga sealsamas emade ja laste saunas, kuid sellest ei mäleta muud, kui et seep läks silma ja oli liiga palav. See oli meile lähim saun, kodust vaid paarisaja meetri kaugusel. Mõnikord, kui Koidu saun oli pikemalt remondis, tuli seada sammud Veerenni tänavale, Tallinna vanimasse tegutsevasse sauna, harvemini kaugemale, Paldiski maanteele, Tulpi või Gogolisse. Seda viimast kutsus rahvas ikka Raua saunaks. Toona oli see uhkem kui teised. Riietusruumis oli paar pehmet, valge linaga kaetud lavatsit, kus pärast leilivõtmist sai pikutada. Linu laenutati, iga puhkaja võis endale puhta võtta, kuid mõni heitis ka teiste higiste linade peale. Eriti kaua tavatses niiviisi lebotada keegi kindral. Vist magas lausa. Mitmes saunas oli tore aparaat, mis lastele väga meeldis – Kölni vee automaat. 15 kopika eest sai näkku või juustesse lasta törtsu Troinoid ehk Kolmekordset või Šipri lõhnavett.
Rahvasuu pajatas, et Veerenni saun olnud algselt Peeter I aegne hobusetall, kuid see on valejutt. Üks ammune teade on 1837. aastast – Cholostoffi (Holostovi) saun –, ent olemas oli see juba varem. Rajatud eelkõige vist sõjaväe saunaks, kuid ka ümberkaudsed elanikud võisid seal ennevanasti käia. Vett saadi toona veerennist.
Veebruaris 2006 käisin Veerenni sauna lammutamist vaatamas. Saun oli juba aastaid seisnud hüljatult, kasutust leidmata. Kurb oli vaadata, kuidas välisseinata jäänud tavatult suur, võlvitud laega leiliruum oli järsku nagu alasti. Nüüd on selle koha peal uus maja ja räägitakse, et mitu sauna – mitmes korteris. Ei tea, pole käinud.
Koidu sauna algusest ja lõpust kirjutab ning näitab fotosid Rain Vaikla oma blogis (https://linnamajad.blogspot.com/). Ta tsiteerib mitut omaaegset ajalehte. Näiteks Vaba Maa, 20.03.1937: „Reede õhtul avati vaimuliku talitusega, mida toimetas praost Kubu, Pärnu mnt. 96, Koidu t. nurgal asuv „Koidu“ saun. Uue sauna ja hiljuti valminud moodsa maja omanikuks on pealinnas tuntud kalaeksportöör pr. L. Born. Täna esmakordselt tarvitamisele tulev saun on pealinna paremaid. Ta sisaldab peale üldsauna ja numbritubade veel vene ja rooma saunad ning väiksema saunaruumi, mis oleks kasutatav nädala esimestel päevadel koos numbritubadega.“
Sauna omanik Liisa Born jõudis maja krohvida vaid osaliselt. Tuli uus aeg, saun riigistati ja nii jäigi.
1950ndatel oli Koidu saunas meestepoolel veel alles valgete kahhelkividega vooderdatud bassein, kuhu lastel meeldis ronida, ent vett sinna iialgi ei lastud. Leiliruumis oli silt „Külastajatel leili viskamine kategooriliselt keelatud“, kuid sellest ei hoolitud. Saunamajas olid ka elukorterid, kus elasid peamiselt trammitöötajad, trammi- ja trollibussi trusti (kuigi trollide tulekuni läks veel aastaid) arstipunkt ja õppeklass, pesupunkt, juuksur. Olen kuulnud, et selles majas asunud korterist küüditati Lennart Meri koos ema ja vennaga Venemaale, isa oli vahistatud juba varem. Ilmselt ei olnud see Meride alaline elukoht, vaid olude sunnil leitud ajutine peatuspaik.
Saunamajas elas keegi üksikisa koos väikese tütre Marisega. Igas korteris vist vannituba ei olnud. Nii käis see isa juba koolis käiva lapsega meestesaunas, tuttavad saunanaised lasid sisse. Eks klassivennad nägid ning pärast oli koolis kiusamist kui palju. Sauna hoovil siis veel piirdeaeda polnud, ja kuna elasime seal naabruses, käisime oma maja poistega seal kolamas. Kütja abilisena töötas äkilise loomuga noormees, keda hüüti Bespalõi (Sõrmitu). Vigastatud käes kandis ta musta nahkkinnast, mille sees oli tinaplönn. Meile pakkus lõbu teda narrida ja siis kiiresti jalga lasta. Et võõrad sauna hoovi ei pääseks, ehitati silikaattellistest piire. Kord oli osa värskelt laotud müürist varisenud. Lapsed rääkisid, et toosama saunamajas elanud väike Maris läinud ronima, mört polnud veel kuivanud ja õnnetu laps saanud kivilasu all surma. Kas see tõesti nii oli, ei tea. Igatahes rohkem seda tüdrukut saunas ega koolis näha ei olnud.
Vanasti olid nädalalõpul saunades pikad, väga aeglaselt venivad järjekorrad, eriti õhtuti. Saun aga oli õhtul umbne ja leil nõrk. Kel võimalik, käis tööpäeval päevasel ajal, siis oli mõnus ja rahulik. Naabripoiss Mati läks isaga sauna pühapäeva hommikul kell 8, kui saun avati. See tundus mulle imelik, magada oleks ju tahtnud.
1950ndatel olid Tallinnas ka mõned ametkondlikud saunad, kus teadis ja tohtis käia ümberkaudne rahvaski. Üks selline oli raudteelaste saun Hiiul Vääna tänaval. Paekivist hoone on praegugi alles.
Keskkooliajast järgmisel kümnendil on meeles üks ulaklik päev. Otsustasime paari klassivennaga koolist poppi teha (või öeldi siis juba „pausi panna“?). Saime kokku, peitsime koolikotid ühe Stalini-aegse maja trepi alla konkusse ja võtsime suuna õllekasse, mis asus Koidu ja Videviku tänava nurgal, praeguse „vaeste kirjanike maja“ naabruses. See avati täpselt samal ajal, kui algas kool – kell 8. Kassast tuli osta žetoon, pista see automaati ning õlleviha niriseski kannu. Kuigi olime alaealised, probleemi polnud. Enesestmõistetavalt tehti ruumis ka suitsu.
Õlu joodud, siirdusime Koidu sauna, mis avati kell 9. Veetsime seal mõned tunnid, seejärel läksime Viru tänavale Oktoobri kinno. Kui film sai läbi, oli ka koolipäev läbi ning võis koju minna nagu aus koolipoiss kunagi. Mul oli olnud kogu aeg väike hirm, kas koolikott on alles, kuid õnneks oli kõik korras.
Kui 1958. aastal hakati Pärnu maantee viadukti ehitama, kavatseti esialgu saunahoonet pisut kaugemale nihutada, kuid loobuti. Ju peeti konstruktsiooni hapraks, 1970. aasta paiku pandi pesemisruumi mitu sammast toeks. Uuele viaduktile jäi saun ikkagi ette ning lammutati 1982. aastal.
Mul oli saunatöötajate hulgas tuttavaid, käisin nii Koidu kui ka Veerenni saunas nende viimasel tööpäeval, vahetult enne lõplikku sulgemist. Mõlema sauna kerist köeti öösel puudega, ahjuuks asus leiliruumis. Koidus, kus meeste osakond asus II korrusel, oli välisseinale ehitatud lift, millega küttepuud toimetati leiliruumi akna kaudu ahju ette. Ahi köetud, riisuti söed ja tuhk välja ning saunapäev võis alata. Seda tüüpi saunades oli hea kärts leil hommikuti, õhtuks oli keris nii maha jahtunud, et ainult visises. Nüüd aga, kui polnud enam midagi kaotada, avati ahjuuks ja visati leili otse ahju, nii et kivid paukudes purunesid. Sedaviisi talitati viimasel päeval mõlemas saunas.
Aktiivsem saunaperiood jäi mul 1970.–1980. aastatesse. Sel ajal väisasin ka paljusid üldsaunu üle Eesti: linnades, alevites, alevikes, kolhoosikülades. Suurmoeks kujunenud nn soome saun mulle ei meeldinud: liiga kuum ja kuiv, vihta ei pruugitud. Pidu võis seal muidugi panna. Vann ja dušš olid siis juba kodus olemas, pesta oleks saanud, kuid peatähtis oli leilivõtmine ja vihtlemine. Kindlat saunapäeva ega kellaaega mul polnud, tihti sattusin sauna paar korda nädalas. Üritasin käia vanarahva tähtpäevadel, päevasel ajal, ja kord täitus isegi ammune unistus – juua nigulapäeval saunas Nigula õlut (tõsi küll, see oli juba uue aastatuhande künnisel, kui lühikest aega toodeti sellise nimega märjukest). Vanasti oli saunaõllega nii ja naa. Kunagi müüdi seda saunapuhvetis, pärastpoole tuli ise kaasa võtta. Varuda tuli varakult, sest alati polnud poes saada.
Olen ära proovinud kõik Tallinna saunad. Võin vanduda, et olen jaganud lava Jüri Järveti ja Voldemar Pansoga – Kivimäel. Põhiliseks leilivõtmise kohaks oli mul aga Tartu maantee saun. See oli ainuke linnasaun, mille kerise all põles gaasituli, nii et kivid pika päeva jooksul maha ei jahtunudki. Seal võis kohata „keemikuid“ ehk vabakäiguvange, Dünamo poksijaid, kelle spordisaal asus sauna lähedal, aga sageli ka kultuurirahvast, nagu Heinz Valk ja Svetlan Semenenko. Kunstnik Jaan Tuulingu omapäraste saunarituaalide hulka kuulus termomeetri ja niiskusemõõtja riputamine lavaruumi. Jan Margen Vau bakalaureusetööst „Nõukogudeaegne noorterühmitus Käbike“ (2021) võib lugeda: „Riho meenutab, kuidas Tartu mnt saunas toimusid kindla järjepidevusega mingil ajal mitteametlikud sauna- ja kirjandusõhtud, kus osalesid ka Ivo P ja Ivo V.“
Teised saunad nii head ei olnud. Võis juhtuda, et üllatas silt „Vabandage, täna töötame leilita“, või olid vihad otsas. Eks siis taksoga, kui sedagi saada oli, kuhugi teise sauna õnne proovima. Kopli tänava uues saunas Standardi peamaja naabruses ei saanudki kapaga leili visata, vaid tuli vajutada mingit nuppu, mis täitis lavaruumi auruga. Kuumust andsid laval tulised radiaatorid, pidi olema valvas, et nende vastu ei puutuks. Riietusruumis oli esimestel aastatel juurutatud uut süsteemi – suletavate kappide asemel olid lahtised nagid. Leiliviskamine oli pärast kapitaalset remonti tehtud võimatuks ka mõnes vanas saunas. Nii sigines aurunupp või -kraan näiteks Raua sauna, Lennukis polnud nuppugi, tuli rahul olla sellega, mida saun ise oma äranägemist mööda pakkus. Õnneks taastati kunagine olukord peatselt ja saunalised said jälle ise leili lisada.
Kord kuumal suvepäeval kadus Tulbi saunast külm vesi. Leil oli vägev ja kaseviht värske, kuid mis sa vihtled, kui pärast karastada ei saa. Seebised saunalised avasid pesemisruumi aknad ja panid kuuma vee kausid aknalauale jahtuma.
Saunade heakord jättis tol ajal soovida. Riietusruumis suitsetati, kuigi see polnud lubatud. 1950ndatel olid pesemisruumides veel puust pingid. Esimesi kivipinke sellest ajast mäletan Veerennist. Järgmise kümnendi jooksul olid puupingid juba kõikjal asendatud, paarkümmend aastat hiljem kadusid plekk-kausid ja asemele tulid plastist saunanõud. 1970ndatel toimus muutusi ka saunaliste isiklikus varustuses ja kommetes: jalas hakati kandma kummist rannaplätusid, vihtlejad panid istumise alla puust või plastist aluse, pähe saunamütsi, mõni kasutas koguni kindaid. Isegi saunapõllega mehi olen näinud. Veekausse enam lavale ei tassitud.
Paaris paremas saunas võis lasta pressida ülikonda. Raua tänava saunas katsetati iseteenindusena ihupesu pesemist, kuid seda teenust vist eriti ei kasutatud ja pisike pesumasin kadus. Pärast suurt remonti tehti Silikaadi sauna garderoob, kuhu üleriided hoiule anti, kuid seegi kadus varsti. Uudne kuiva õhuga rooma saun, kus vihelda ei tohtinud, jäi Silikaati püsima kauemaks.
Juhtunud on palju, näinud olen neid kõiki siiski vaid üks kord: minestamine, langetõvehoog, jalaluumurd, kaklus, nii et veri lahmab. Rohkem on juhtunud, et keegi on end kuuma veega ära kõrvetanud. Neil puhkudel on olnud sauna asja kiirabil või miilitsal. Kord laskis keegi aadamaülikonnas mees, kes oli selleks korraks saunatamise lõpetanud, saunanaisel riidekapi avada – ja seal valitses tühjus! Kõik riided olid varastatud! Siis kutsuti samuti kohale miilitsad. Oli talveaeg. Sinelid seljas, karvamütsid peas, vaatasid nad üle koguni leiliruumi, et järsku peitub seal mõni neile tuttav kriminaal. Õnnetu kurtis, et kaduma on läinud ka lips. Miilits tõreles: „Mis teil arus on – kaelasidemega tulete sauna!“ Sõna otseses mõttes paljaks varastatud mees sai saunanaiselt jalga kusagilt välja otsitud nirud tennised, miilits loovutas palja ihu katteks sineli ja vaeseke sõidutati minema. Ei teagi, kas jaoskonda või koju.
Olen näinud ka suremist. Kiirabi jõudis kärmesti kohale, kuid juba oli hilja. Võib-olla oleks õigeaegne südamemassaaž päästnud, ent tollal seda eriti ei õpetatud ega propageeritud.
Lõbu, lusti ja mõnu leiab saunast muidugi rohkem. Kalev Kesküla on kirjutanud („Elu sumedusest“, 2009): „80-ndail käisid inimesed Tallinna saunades, mis enamasti pärit möödunud aegadest. Just enne pulmi käisin Saarmanni saunas Paldiski maantee algul. Puhkes võimas äike ja paduvihm, pesemisruumist pääses õue räästa alla, kus vesi otse taevast ning hoopis lõhnavam kui kraanist.“ Olen minagi käinud vihmavalingut nautimas sealsamas Paldiski maanteel, talvel aga lumehanges Kalma, Veerenni ja Tartu maantee sauna hoovis. Neist hoovidest olen ka vihtlemiseks värskeid nõgeseid noppinud.
Ükskord jäime sõbraga Valdeku saunas hilja peale. Välisuks oli juba lukku pandud ning saunanaine juhatas meid õue oma ametikorteri kaudu. Läksime läbi pimeda köögi ja toa, kus keegi magas. Ka hoovivärav oli lukus ning tänavale pääsemiseks tuli ronida üle aia. Sõber, kes selles saunas oli esimest korda, võrdleb siiamaani seda õhtut kafkaliku unenäoga.
Sauna riietusruumis areneb seltsielu, pajatatakse ja vaieldakse. Ma ei ole neis stiihilistes sümpoosionides osalenud, vihtlemiskordade vaheaegadel hinge tõmmates olen istunud omaette ja lugenud tavaliselt ajalehte, harva verivärsket Loomingut või Vikerkaart. Laval pole lehte lugeda üritanud, kuigi sellest on juttu Hjalmar Söderbergi romaanis „Doktor Glas“ ja kirikuõpetaja Ado Köögardali päevaraamatus. Seda saaks teha vaid kuivas kuumuses.
Vahel aga on tikkunud vägisi ligi mõni jutukam tegelane. Kord tuli keegi vanapapi haleda häälega korrutama: „Vaesed korstnapühkijad! Nad ei saa enam kunagi puhtaks, kommud võtsid sauna ära.“ Suunavate küsimuste abil jutuvada korrastades selgus, et tegemist on aastakümnetetaguse juhtumiga. Kunagi tegutses veetorni taga väike Tõnismäe tuletõrjedepoo, kus olnud saun, mida pärast depoo likvideerimistki kasutanud tuletõrjujad, korstnapühkijad ja pottsepad. Ootamatult aga antud saun naabruses asunud Partei Ajaloo Instituudile. Ühtlasi usaldas jutumees mulle saladuse, et rahvavaenlased poetavad saunakappidesse väikseid kilekotte nakatatud täidega.
Kummalisi tüüpe olen näinud. Kellelgi oli ümber ihu seotud peenike must vöö. Ordumees? Üks väga pikkade juuste ja habemega sell, kõhn nagu luukere, kaelas suur, ilmselt rauast rist jämeda nööri otsas, asetas kausi põrandale, võttis nuustikuks kellegi äravisatud viha ja asus põlvili olles end pesema. Askeet? Kord aitasin lavale jõuetu rauga, kelle keha oli kaetud karmide vanglatätoveeringutega. Tänusõnad jäid tulemata, tegelane hakkas hoopis raevukalt minu vihta endale nõudma. Otsekui ütluse „Lase sant sauna…“ elav illustratsioon! Ükskord võtsid hiljuti vanglast vabanenud tüübid riietusruumis välja pokaalid ja avasid šampanjapudeli – tegid teoks pikkade aastate jooksul sündinud unistuse. Teine kord jätsid rahakad meremehed takso sauna ette ootama, kuni ise saunalõbusid maitsesid. Mõni on laval demonstreerinud joogaasendeid või eesruumis suure peegli ees poksi- ja karatelööke. Ma ise aga olen vihtlemise rütmis retsiteerinud vanarahva saunaloitsu: „Sopp-sopp soone pääle, vihalehes veere pääle!“
Olematuid Tallinna saunu olen näinud uneski. Nägin kord, et mu näälunaise poeg Jaak Juske väitis kindlalt, et pisikese õdusa Sõmera umbtänava lõpus Pelgulinnas tegutsenud veel 1970ndatel saun ja kino. Olin endale peale pahane, miks ma seda varem ei teadnud, ja ühtaegu kurb, et seal käimata jäigi. Korduvalt olen näinud punastest tellistest saunamaja Faehlmanni kohviku naabruses. Alles aastaid hiljem sain teada, et seal oli enne sõda olnud Jakobsoni saun, ainult et hoone oli paekivist.
Pärast taasiseisvumist jätkasid erakätesse läinud avalikud saunad veel mõnda aega endist viisi, kuid siis hakkas suurem osa neist ridamisi sulguma. Mõni oli lõpetanud juba varem, kui puhusid uutmise tuuled, mõni jõudis uude sajandisse. Tulbist sai spordiklubi, kus oli muidugi ka oma väike saun klubi liikmetele. Iidvana Veerenni ei leidnud kaua funktsiooni. Edutult katsetati seal pruugitud rõivaste müügikohta, kuid lõpuks hõivasid hoone kodutud ning seejärel see lammutati. Lennukist, algsest polgusaunast, sai mingi tervise- ja iluasutus, tornis seadis end sisse õllebaar Õlletorn. Paldiski maantee sauna tehti hotell. Silikaadi sauna tekkis alkoholipood. Kopli tänava oma hingitses natuke aega veel vaid tunni-saunana. Taga-Koplis Sepa tänaval, kunagises Vene-Balti töölisasunduse saunas, mis nõukogude ajal tegutses saunana nr 10, küpsetati saiakesi ja pirukaid, mida müüdi Balti jaama vanal turul. Nüüd on see maja renoveeritud muuks otstarbeks. Valdekus on elukorterid. Üpris nirus seisus Kivimäe üritas kaua vastu pidada, nüüdseks on see ümber ehitatud elumajaks. Maardu saun on kena ja korras, kuid paberite järgi pole see enam Tallinn.
Ma pole saunade erastamise, omandisuhete muutumise ega omanike ringi vahetumisega viitsinud end kurssi viia. Olen poole kõrvaga kuulnud, et Paldiski maantee sauna metamorfoosis oli aktiivne ja jõuline roll vastloodud Professor Karl Saarmanni Seltsil. 1911. aastal rajatud sauna omaniku Tõnis Saarmanni poeg Karl Theodor Saarmann (1893–1948) oli omal ajal tuntud õigusteadlane. Mõne aasta pärast seltsi asutaja suri, ja kuigi selts on endiselt hingekirjas, pole midagi teada professori tööde ja tegemiste edasisest valgustamisest, milleks ühendus ju loodi. Professorit on jäänud meenutama vaid mälestustahvel samuti Saarmannidele kuulunud naabermaja seinal.
Tavalise üldsaunana jätkasid Kalma, Tartu maantee ja Raua, esiotsa ka uusim, Katusepapi saun ja üsna kaua veel Kivimäe. Kõik nad pidid end koomale tõmbama ja loobuma osast ruumidest. Kujunesid kummalised kooslused. Kivimäe saunas tegutses peale saunateenuste pakkumise ühtlasi sauna omanikule kuulunud spordilehe toimetus, Tartu maantee sauna tekkis noorpaaride salong, Rauas seadsid end sisse arvutimängude tuba ja hulk pisiärisid, Kalmas annab tänini etendusi Teoteater. Tallinna uusim, 1980ndatel rajatud Katusepapi saun loobus peaaegu tervest kompleksist. Seal leidsid endale asupaiga ühe venekeelse ajalehe toimetus, advokaadibüroo ja mis kõik veel. Avalik saun aga jätkas tegevust hoone tagaküljel pisikestes ruumides. See oli väike hubane saun, mida teadsid vähesed, mõnusam kui endine suur kombinaat. Vist ei olnud siltigi uksel. Olid meeste- ja naistepäevad. Saunanaisteks noored näitsikud, leilikambrisse lasti tasast ambienti (ma arvasin algul, et vesi mingist torust tilgub), eripäraks aga see, et pesta sai ainult duši all. Dušše oli palju, ainuke tavaline saunapink oli invaliididele. See oli karske saun. Õlu, kangemast kraamist rääkimata, oli siseruumides keelatud. Soojal ajal polnud probleemi, õues olid lauad ja pingid. Mõni kohalik, kes teekonda lühendades sauna tagant Sikupilli Prismasse kõndis, näis küll imestavat, kui nägi alasti mehi õlleviha mekkimas ja suitsetamas. Nüüd pole sedagi saunakest enam ammu.
Enamasti käisin 1990ndatel siiski Kalmas. See oli aeg, kui just sellesse sauna kogunesid ka kriminaalsete grupeeringute liikmed. Imestan, et keegi pommi ei pannud. Istusin kord koos tuttava tõlkijaga riietusruumis, jõime pärast vihtlemist õlut ja arutasime ühe tõlkimisel oleva raamatu probleeme. Jutuks tulid Jeesus Kristus, Maarja Magdaleena, Püha Graal, kuningas Arthur ning muud bretooni tsükli ja Jacobus de Voragine „Kuldse legendi“ teemad. Mafioosode väljanägemisega tüübid imbusid lähemale huviga kuulama. Üks ühmas teisele: „Usumehed isekeskis.“
Praegu on Tallinnas kuus avalikku sauna. Vanim neist on aastast 1882 järjepidevalt tegutsenud Tartu maanteel praeguse bussijaama lähistel. Vanasti kutsutud seda voorimeeste saunaks – seal käinud palju selle ameti pidajaid, kes elasid Sikupillis. Kurjad keeled rääkisid, et mingil ajal olnud ülakorruse korteris ka pordumaja.
Tartu maantee saun ehk pretensioonika nimega Tallinna Saun, kutsutud ka kunagise omaniku järgi Brandmanni saunaks, on ainuke, kus on veel leiliruumis aken, nii et vajadusel saab tuulutada. Ühtlasi on see ainus järelejäänud saun, mis asub endisaegsele Tallinnale iseloomulikus paekivihoones. Interjööri bütsantslik ilu, mis kodulehe fotodelt paistab, on nüüdseks mõneti tuhmunud. Varade tagastamise aegu sai sauna omanikuks Brandmanni sugulane Rene Kuulmann, tubli mees, kes 2006. aastal korraldas oma saunas naftaga määrdunud luikede päästmise aktsiooni (Eesti Ekspress, 09.02.2006). Kas see saun ikka veel Kuulmannile kuulub, ma ei tea. Ühe soome saunasõbra teatel katsetatud pühapäeviti seal ka segasauna (Nelli Teataja, 23.10.2016). Ei tea, pole pühapäeval käinud.
Minu meelest praegune parim Tallinna saun on vanuselt järgmine – Kalma. Ja kalleim ka. Valminud 1928. aastal arhitekt Aleksandr Vladovski projekti järgi ja sestsaadik samuti järjepidevalt tegutsenud. Kalma on ainuke saun, mille meestepoolel on puuküttega keris, mis annab eriti mõnusa leili. Teistes saunades on elektrikeris, Tartu maanteel kütab gaas. Kalmas on ka bassein, mida teiste saunade üldosakondades pole, ja aurusaun. Pesemisruume ja WC-sid on kaks, riietusruum jaguneb kolmeks sektsiooniks, samuti on saunas eraldi ruum suitsetamiseks. Mõnikord on näha rahvusvahelist seltskonda: tumedanahalisi vihtlejaid Soomest, jaapanlast… Üks vene mees hooples, et on teeninud Prantsuse Võõrleegionis, ja rääkis huvitavaid lugusid. Leegioni seitsme leegiga embleemi, mis mõneti sarnaneb Ukraina soomusjalaväe omaga, saab ju igaüks lasta õlale tätoveerida, kuid kui ta vestles ühe välismaalasega ladusas prantsuse keeles, võis teda isegi uskuda.
Esimesed Kalamaja päevad peeti 2009. aasta kevadel Kalma sauna tagahoovis. Saun on korraldanud oma sünnipäevadel üritusi, ühel ümmargusel tähtpäeval toimus koguni saunateemaline konverents.
Paraku on linnal kavas algatada detailplaneering, mille järgi ehitatakse muinsuskaitsealune Kalma saunahoone ümber spaahotelliks (fassaad jääb õnneks endiseks) ning kõrvale rajatakse Gustav Adolfi Gümnaasiumi spordihoone (ERR uudised, 11.04.2023). Sellest oleks väga kahju.
Kui kaks vanemat on erasaunad ja on säilitanud algupärase välisilme, siis vanuselt kolmas – 1937. aastal valminud Raua saun – on munitsipaalsaun ning on aja jooksul oma eksterjööri mitu korda moekamaks muutnud. Riietus- ja pesemisruum on avarad, olemas on ka meestele ja naistele ühine aurusaun, kus intiimsed ihuosad peavad kaetud olema. Keskaegse Bolemani sauna kombel on Rauas korraldatud tasuta ihukasimist hinnatundlikumale rahvale. Raua saunas on lastud koguni hääletada: Euroopa Parlamendi valimiste ajal 2024. aasta suvel oli seal valimisjaoskond nr 11.
Teised kolm sauna on samuti munitsipaalsaunad, kuid rajatud juba käesoleval sajandil. Uued saunad asuvad linna eri paikades, kesklinnast kaugel. Tuulemaa tänava saun Pelgurannas tegutseb 2007. aastast. Ma ei söandanud sinna kaua minna. Peletas teadmine, et asub sotsiaalmajutusüksuse keldris. Kunagi oli väljas silt „Saun“, nüüd seda justkui ei märganud, avasin huupi keldrisse viiva raudukse maja otsaseinas. Linna pisim avalik saun, väga odav, vihta ei müüdud, lahti kõigest kella 18-ni. Ometi on see ju aeg, millal tavaliselt sauna alles minnakse. Leilil polnud vigagi, kuid rohkem sinna ei tõmba.
Valdeku saun on spordihoonega ühes kompleksis, kuid töötab omaette avaliku saunana. Valminud aastal 2013. Kitsavõitu, sageli umbseks kippuvad ruumid ja vihta sealt ei saa. Asja ajab ära, leil pole paha, kuid pikalt mõnulema sellesse sauna ei jää. Nõmmekatele muidugi väga tarvilik asutus, sest kõigil kodus pesemisvõimalust pole.
Lasnamäe Ökosaun ehk LÖS on uusim, avatud 2015. aastal. Pae järve lähedal paiknevat sauna haldab Lasnamäe linnaosa, kuid miks ta „öko“ on, ei tea. Vihtade valik on korralik nagu Kalmas ja Rauas: kask, tamm, eukalüpt. Kadakavihaga aga nüüdsel ajal lavale ei lasta – okkaid sant koristada. LÖS on väga puhas saun, riietusruumis välisjalanõudega ei tatserdata, need tuleb jätta eeskotta. Ka siis, kui saun pooltühi, tuletab piletimüüja meelde, et üle 2,5 tunni seal viibida ei tohi. Saunanaisi, kes hõikamise peale kappe avasid, tänapäeval ei kohta. Nüüd on saunalistel võtmeke kummipaelaga randme ümber. LÖS-is on leilisaun ja aurusaun, hinge saab tõmmata väliterrassil värske õhu käes. Nii LÖS-is kui ka Rauas on korraldatud saunakultuuri tutvustavaid üritusi. Kahju vaid, et suvel, kui värske kaseviht volilt võtta, on mitu sauna kollektiivpuhkuseks suletud. Ent saunatöötajaid võib mõista, tahavad ju nemadki ilusat aastaaega nautida. Suviti tehakse saunades ka remonti, vahetatakse välja aasta jooksul kulunud lavalauad ja kohendatakse kerist.
Hotellide, spaade ja spordiklubide saunades ma pole käinud. Proovimata on jäänud ka kaks puuküttega kogukonna-sauna, mis ju samuti avalikud leilitamiskohad, kuhu iga soovija võib minna. Kui Linnahalli lähistel asuvasse Logi sauna saab raha eest, siis Harku järve ääres peab kolme iglusauna pääsemiseks tasuma natuuras: tuleb tuua sületäis õiges mõõdus küttepuid – liiga pikad halud lõhuvad ahje – ja koguni oma vesi („kui inimesel ei ole kaasas puhast vett leili viskamiseks, ei väljastata sauna võtmeid“). Kuna igludes on vandaalitsetud, nõutakse nüüd saunaliselt pildiga dokumendi ettenäitamist ja nimi pannakse kirja (Postimees, 10.06.2024).
Päris viimasel ajal olen käinud avalikus saunas harva. Pikema pausi põhjustas koroonaaeg ning pärast seda polegi enam tahtmist võhivõõraste alasti ihude seltsis viibida. Ja need saunajutud, mida riietusruumis alailma kuuleb – tüdimus on neist. Ikka peamiselt jooksvad päeva-poliitilised heietused! Hea on sattuda sauna siis, kui saad kas või natuke aegagi olla ainus külastaja (muide, ka muuseumides ja näitustel on see mul üks olulisi kriteeriume). Nii on juhtunud palju kordi tööpäeva ennelõunal ja tulikuumal suvel. Õnnis on leiliruumi või aurusauna hämaruses konutada üksinda. Tekib kujutlus, et viibid justkui üsas või liminaalses ruumis, siin- ja sealpoolsuse vaheolus, ja kui oled sealt tagasi, kirjutad eesruumi udusele peeglile näpuga VIVO – ma elan.
