Nursipalu harjutusvälja saaga vastandub algusest peale ühele Eestis levinud mõtteviisile: et tuleb valmistuda ainult sõjaks ning see, et mõned tahavad lapsi kasvatada, põldu harida, metsa majandada või kultuuri teha, on nende enda probleem. Tegevuskavadesse niisugune olelemine ei mahu, riigi eesmärkidesse ka mitte. Mida tugevam on aga sõjapropaganda ülevalt, seda tugevam on reakodaniku vastuseis: „Kuulge, mida me õige kaitseme, kas mitte võimalust tavalist, normaalset elu elada? No laske siis äkki elada ka.“ Eesti meedia viimaste aastate tasakaalutus ja „homme sõda kui on, algab lahinguretk“ mõtteviisi domineerimine lõi sobiva fooni, mis lasi Nursipalu harjutusvälja 2022. aasta laiendusettepaneku kasvada üleriigiliseks skandaaliks ning tõi samas ka kaasa nii mõnedki positiivsed suundumused nii Nursi kandi rahvale kui ka Eesti kodanikuühiskonnale tervikuna. Kui lähemalt vaadata, siis on kaitseministeeriumi asjaajamine Nursipalu osas olnud kogu aeg nii perfektselt käpardlik, et kõlbab näiteks igale argumendile selle kohta, kuidas Eestis on võim on rahvast võõrandunud või „riik, see on nemad“.
Mis on „Nursipalu saaga“?
Nursipalu metsas, Võrust nii 12 kilomeetri kaugusel, on sõjaväeharjutusi tehtud Nõukogude ajast saadik: Višnevski sõjaväemetskonna käes oli 3703 hektarit, kus paiknes Nursi baas (raketibaas, dessantväe polügoon). Hiljem kasutab selle baasi varemeid väljaõppeks Meegomäe lahingukool ja Kuperjanovi pataljon ning korra ületab paik ka uudisekünnise, kui 1999. aastal toonane Võru maavanem Robert Lepikson kinnitab märklauale opositsiooniliidri Edgar Savisaare pildi ning peaminister Mart Laar laseb selle pihta märki. Kohalik kogukond loodab siiski, et endine baas puhastatakse militaarreostusest ning antakse kohalikele elamiseks-majandamiseks tagasi. Paraku nii ei lähe.
Umbes samal ajal, kui Eesti liitub NATO-ga, avaldab kaitsevägi soovi endine baas enda käsutusse saada (põhjenduseks, nagu ka kakskümmend aastat hiljem, liitlaste majutamine ja uued relvad). Rõuge vald, mille territooriumil enamik harjutusväljast asub, korjab välja keskkonnaargumendi, millel Eesti taasiseseisvumisega seotud poliitikutele on olnud eriline mõju. Osutatakse, et plaanitav harjutusväli asub rohelise võrgustiku Vagula tugialal, mis on riikliku tähtsusega tuumala, ning et nõuded rohevõrgustiku säilimiseks ja toimimiseks sätestab kehtiv maakonnaplaneering, mille järgi tugialadele on vastunäidustatud aktiivse kasutusega infrastruktuuri (sh polügooni) rajamine. Juhul kui nende rajamine on möödapääsmatu, tuli planeeringu kohaselt eriti hoolikalt valida asukohta eri variantide vahel ja näha ette vajalikud meetmed võimaliku negatiivse mõju leevendamiseks. Lisaks tõusevad probleemid majandustegevuse piirangutest (turism, kuid mitte ainult) ja elukeskonna halvenemisest.[1] Ministeerium lubab võtta tarvitusele kõik abinõud tuumala kaitseks, kohalikud tulevad esialgsetelt kohtumistelt teadmisega, et harjutusväli toob neile töökohti, teede remonte, kohalikelt põllumeestelt toiduainete ostmist, rääkimata müravallidest, akende vahetusest, metsade säilitamisest müratõkkena jne.
14.02.2008 asutatakse Nursipalu harjutusväli 3134 hektaril. Suur osa harjutusväljakust jääb Kerretu soosse, kirdeosas on Kaarnajärv ja Varesjärv, läänepiiril voolab Mustjõgi ja osaliselt on idapiiriks Rõuge jõgi. Mustjõgi on alates Pärlijõe suudmest kuni Koiva jõeni lülitatud lõheliste kudemis- ja elupaikade nimekirja. Harjutusvälja ala paiknebki rohevõrgustiku tuumalal, kus asuvad kaitsealused musta toonekure, merikotka, kanakulli ja metsise püsielupaigad. Lisaks asuvad seal mitmed vääriselupaigad. Idapiiril asuvast ja üle Rõuge oja ulatuvast Timmase looduskaitsealast (Natura 2000) jääb harjutusvälja sisse 5,8 hektarit.[2]
Asutamine ei tähenda aga valmissaamist, esialgu jääb see olulises osas paberile. Paari aastaga selgub, et nii kirjalikult kui ka suuliselt lubatud leevendusmeetmeid (nt uus metsamajanduskava, kompensatsioonimehhanismide väljatöötamine ja rakendamine, statsionaarse müramõõtmispunkti rajamine, mürakaitset vajavate elamute kaardistamine jne) pole rakendatud.[3] Rõuge vald ei lisa ministeeriumi täitmata lubadustele viidates harjutusvälja ka nüüd oma üldplaneeringusse. Lisaks vallavalitsusele avaldavad vastuseisu ka kohalikud elanikud, kes protestivad elukeskkonna halvenemise pärast (peamiselt müra, kuid ka piirangud seene- ja marjakorjamisele, turismitalude olukorra halvenemine, jahipidamise keeld). Neid esindavad peamiselt 3–6 aktivisti, poliitiliselt poolelt sotsiaaldemokraat Kalvi Kõva, kes on protsessi alguses Rõuge vallavanem. 2004. aastal esitasid kohalikud elanikud 380 allkirjaga protestikirja Nursipalu harjutusvälja laiendamisplaanide vastu. Üldplaneeringu koostamise käigus korraldas Rõuge Vallavalitsus 2005. aasta sügisel küsitluse, milles paluti arvamust Nursipalu harjutusvälja laiendamise kohta. Küsitluse tulemusena on 55% vastanutest harjutusvälja rajamise vastu, 30% ei osanud seisukohta võtta, 9% jättis vastamata ning poolt oli 6%. Avalikud koosolekud ministeeriumiga jooksevad aga liiva, osaliselt kommunikatsiooniämbrite tõttu, osaliselt arvatavasti poliitilise tahte puudumise tõttu mingeid reaalseid kompensatsioone pakkuda. Usaldamatust suurendab üldine sotsiaalne olukord ja sellised juhtumid nagu Sänna metsatehing. Nimelt müüs Kaitseministeerium 2003. aastal Sänna baasi territooriumil kasvanud metsa raieõiguse 4–5 korda madalamalt tollasest turuhinnast, võttes aluseks kümmekond aastat vana raieõiguse regulatsiooni. Selle tehingu eest anti lõpuks kohtu alla üks kaitseministeeriumi ehitusbüroo nõunik, kes müügidokumente ette valmistas. Nõunik mõisteti hiljem õigeks, kuna kohus leidis, et tema tegevuses puudus kuriteokoosseis, sest ta ei tegutsenud ministeeriumi ametnikuna, ta ei andnud korraldust müügiks, vaid valmistas ette ainult projekti. Avalikkusel jääbki teadmata, kes ja miks aktsiaseltsile Empower EEE[4] kingituse tegi. Kohalikku folkloori jääb see metsatehing aga püsima foonina, et „nagunii nad valetavad ja varastavad meie metsa“. Tähelepanuväärne on, et ka tänast olukorda raamistab RMK sooduslepingute skandaal, kohapeal on näha ettevõtete aktiveerumist, kes polügooni ümbruse metsatükke endale soetavad.
Protestid ja kohaliku omavalitsuse tõrkumine lükkavad harjutusvälja valmimist kümmekond aastat edasi, plaanitud kujul hakatakse Nursipalu polügooni ehitama alles 2017. aastal. Keskkonnaamet saab nende tööde käigus ka looduskaitsjate häbimärgi, Keskkonnakirve, kuna andis loa harjutusväljal ligi saja hektari metsa mahavõtmiseks ja väljajuurimiseks enne keskkonnamõjude hindamise lõppu. Keskkonnaamet ütles, et neid kiirustas otsust tegema kaitseministeerium.[5] Vaidlused müramõõtmise tehnoloogia üle kestavad ning harjumuseks saanud nõudmised müratõkete ja kohalike ettevõtjate toodangu ostmise üle samuti. Need ei vii kuhugi, kompensatsioone ei määrata ning võimalikke erandeid riigihankeseadusse, mille alusel saaks Kaitsevägi varusid otse kohalikelt tootjatelt osta (ja/või nende juures ladustada), ei võeta jutukski.
Küll aga hakatakse juba 2012. aastal arutama võimalust, et Nursipalu harjutusväljak võiks olla veel suurem ja pakkuda senisest mitmekesisemat harjutamisvõimalust. See plaan küpseb kaitseministeeriumis valmis umbes 2022. aasta kevadeks ning ehkki avalikkust kohe oluliselt ei teavitata, hakkavad Võrumaal kiiresti levima kuulujutud, et „polügooni laiendatakse jälle“. Täpsemalt midagi teada ei ole, räägitakse igasugustest asjadest, näiteks Valga-Võru maanteest Sõmerpalu raudteeni. Inimesed lähevad murelikuks, kuid infot ei tule. Tuletatakse meelde 20 aasta tagust lubadust, et Nursist saab tänu harjutusväljale õitsev piirkond, nüüd on aga Nursi poodki kinni, üles kerkivad vanad jutud kaitseministeeriumi teelõhkumistest, metsaraietest sula ajal, sellest, kuidas „kohalikud“ teed, millesse investeeriti, on tegelikult jäänud üleni polügooni territooriumile jne.[6]
Meediasse jõuab Nursipalu laiendamise teema septembri alguses ning 16. septembril, Rõuge valla üldplaneeringu menetluse raames, kinnitab kaitseministeerium esimest korda kirjalikult harjutusväljaku laiendamise soovi, sellele järgneb suhtlus Antsla, Rõuge ja Võru valla juhtidega. Otsus Nursipalu laienduse soovitud piiride kohta langetatakse 18. novembril 2022. Kolm päeva hiljem toimub Tsooru rahvamajas kohtumine kolme valla volikogude esindajate vahel, kuhu tulevad kohale ka asjast huvitatud kodanikud. Kaitseminister avalikustab plaani laiendada kiirkorras Nursipalu harjutusvälja seniselt 3134 hektarilt ligikaudu 10 000 hektarini. Põhjendatakse seda Ukraina sõja, NATO sõjaväelaste suureneva arvu, uute relvade hankimise ja Lõuna-Eestis asuva teise jalaväebrigaadi harjutusvõimaluste parandamisega. Rõhutatakse, et Keskpolügoon on hõivatud pea 300 päeval aastas.
Laienduse sisse jääb aga 21 majapidamist, see tähedab 21 perekonda, kes peavad oma elukohast loobuma. Enamik neist loeb kaitseministeeriumi plaanide kohta ajalehest ning riigi esimene ametlik suhtlus nende peredega on lakooniline teatis sellest, et seitsmenda kategooria hindaja tuleb majapidamise väärtust hindama. Kuigi Nursipalu polügooni ümber on kohalike ja riigivõimu vastasseis hõõgunud juba 2004. aastast ning kohalike viha mitmekordistavad pea kaks aastakümmet täitmata lubadusi ning üldine ääremaastumine Võrumaal, siis üleriigilise resonantsi saavutab laiendus just karjega „kodud võetakse käest!“. Eesti „oma tuba, oma luba“ ja talude päriseks-ostmisele ehitatud kultuur koos 1990. aastatel lisandunud neoliberaalse „püha eraomandi“ loosungitega saab nüüd korraliku hoobi. Meedia võtab teema hambusse ning ministeeriumi esialgne ettepanek, et vastutasuks talude eest „me ehitame teile ilusa kortermaja“, asendub peagi üldiste lubadustega õiglase kompensatsiooni pakkumiseks.
27.11.2022 koostatakse MTÜ Kagu-Eesti Loodusrahvas eestvedamisel pöördumine Riigikogu poole, kus nõutakse Nursipalu harjutusvälja laiendusprotsessi peatamist ja riigikaitseks vajaliku harjutusala lahenduse leidmise protsessi uut algatamist heade planeerimis- ja kaasamistavade kohaselt. „Riigikaitselisi kitsaskohti ei saa ega tohi lahendada kohalike inimeste, ettevõtluse ning unikaalse looduskoosluse arvelt,“ üteldakse pöördumises. See kogub umbes kuu ajaga 11 590 allkirja, mis on Eesti avalike petitsioonide puhul tähelepanuväärne arv. Pöördumist arutatakse Riigikogu kaitsekomisjoni kahes erinevas koosseisus, mis koostavad pöördujatele ka vastuse. Arutelu peamiseks tulemuseks on parlamendipoliitikute veendumus, et „Nursipalu polügooni on vaja, ent inimestele tuleb nende ebamugavused korralikult kompenseerida“. Detsembri lõpus asutatakse ka MTÜ Meie Nursipalu, mis hakkab mängima keskset rolli edasises vastasseisus kohalikud vs kaitseministeerium. See organiseeritus lööb mõra ministeeriumi kommunikatsiooniplaani, mis tundus püsivat mõttel, et las kodanikkonna koerad hauguvad, militaarkaravan sammub edasi (poetas ju kaitseminister Hanno Pevkurgi rahvakohtumisel lause sellest, kuidas tema on rahulolematusele piksevardaks). MTÜ-l on 2025. aasta alguseks käsil viis harjutusvälja puutuvat kohtuasja, osaletakse ka Nursipalu puudutavas seadusloome protsessis.
2023. aasta parlamendivalimised võidab ülekaalukalt seni valitsust juhtinud Reformierakond, selge „julgeolekuplatvormiga“. Lootus, et polügooni laiendamine jääb ära või protsessi alustatakse otsast peale, jookseb sellega liiva. Kohalikud elanikud ja mitmed keskkonnaorganisatsioonid suunavad võitluse teraviku ühelt poolt tsiviilkontrollile (kõige tehtava seaduslikkuse kontrollimine, kahtluse puhul kohtusse pöördumine, seadusloome kritiseerimine, muudatusettepanekud) ning teiselt poolt läbirääkimistele, et olusid mingilgi kombel parandada (kompensatsioonimehhanismide nõudmine). Formaalne organiseerumine koos sotsiaalmeedia võimalustega annab parema raamistiku koospüsimiseks kui sajandialguse rangelt kohapealne sädeinimeste aktivism.
Uus valitsus rõhutab soovi Nursipalu võimalikult kiiresti valmis rajada (ehkki lubatakse samal ajal suuri kompensatsioone). Riigikogu ja kaitseministeeriumi koridorides tuletatakse samal ajal meelde nii Rõuge valla edukat piduritõmbamist üldplaneeringu abil kui ka analoogilist Soodla juhtumit ning otsustatakse, et kohalikud omavalitsused ei tohiks saada kaitsevaldkonna huvidele pidurit tõmmata. 2023. aasta juunis võtabki Riigikogu vastu relvaseaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muudatused, mis võimaldavad kaitseministri ettepanekul ja ohuhinnangu alusel harjutusvälju laiendada ja algatada, lisaks luuakse Natura hinnang eraldiseisva menetlusena.
Keskkonnaühenduste Koda oli eraldi kriitiline Natura menetluse osas. Kaitsekomisjoni vastavat eelnõu puudutaval istungil kinnitati,[7] et eraldi menetlus võib olemas olla, aga see, mis on välja pakutud, on puudulik, ei vasta Euroopa Liidu loodusdirektiivi nõuetele ega lahenda ka Eesti vastu algatatud Euroopa Komisjoni Natura 2000 alasid puudutavat rikkumismenetlust. Valitsuse ettepaneku peamised probleemid olid ebaselgus selles, millistele objektidele tuleb Natura hindamist teha, puudulikult määratletud nõuded hindamist läbiviivale eksperdile ning avalikkuse väga piiratud kaasamine. Mitmed keskkonnaorganisatsioonid juhtisid tähelepanu, et uus erimenetlus kehtib kõigi tegevuste kohta kõigil Natura aladel ning nii lai muutus pole üldse kellegagi läbi räägitud. Riigikogu Keskkonnakomisjoni ettepanekul kitsendati uut menetlust vaid „riigi julgeoleku tagamisega“ seotud tegevustele.
„Riigi julgeoleku tagamine“ ei ole muidugi väga selgelt määratletud termin ning võib arvestada, et see fraas annab kaitseministeeriumile vabad käed kasutada kiirkorras antava hinnangu võimalust, vabastades militaarvaldkonna taas kord „tavaelu“ huvide arvestamisest. Lisaks ei ole ohuhinnang ka avalik või on seda ainult osaliselt. Seega oleme olukorras, kus kaitseväe harjutusvälja või põhimõtteliselt ka igasuguse muu kaitseväele vajaliku ehitise rajamine on demokraatliku kontrolli alt vabastatud. Kõigi teiste – omavalitsuste, kohalike elanike, keskkonnakaitsjate (ministeerium kaasa arvatud) – huvidel puudub jõuõlg enda tahte kehtestamiseks, valitsusel puudub vajadus nendega arvestada ning isegi kohustus avalikkusele harjutusvälja rajamise vajadust selgitada. Ohuhinnangule toetumine teeb keeruliseks ka kohtuasjad, sest see on riigisaladusena tihti ühe poole eest peidus. Ka siin vajab Eesti õiguskord kohandamist.
2023. aasta lõpus otsustabki valitsus Nursipalu harjutusvälja laiendamise ilma keskkonnamõju hindamata ja planeerimisseadust kohaldamata ning algatatakse Natura 2000 mõjude hindamine.[8] Selle käik illustreerib kõiki Keskkonnaühenduste Koja etteheiteid: eksperdi valiku kriteeriumid jäävad ebaselgeks, avalikkuse osalemisvõimalus on piiratud ning, mis kõige olulisem, hindaja saab valida hinnanguobjektid nii, et hinnang tuleks võimalikult soodne. Esimese sammuna jätab Natura eelhinnang hindamise alt täielikult välja Nursipalu keskel oleva Timmase Natura-ala ning Rõuge jõge analüüsitakse vähesel määral. Harjutusvälja laiendamise otsuses puuduvad veel harjutusala lõplikud piirid, uued sihtmärgialad ja suurekaliibriliste relvade kasutus. Mõned kohalikud loodavad, et ehk jääbki kõik, nagu on, lihtsalt suuremal maa-alal ning võib-olla polegi vaja uut kodu otsima hakata.
Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse esindajad käivad ükshaaval peredes läbirääkimisi pidamas, MTÜ Nursipalu Kaitseks koondab samal ajal avalikult maaomanikke ning veenab neid üheskoos oma huvide eest seisma. Tulemuseks on vähemalt üks ühiste huvide avaldus maaomanike poolt. 2024. aasta keskel on riik saavutanud kokkuleppe umbes 15 protsendiga maaomanikest, paljud on põhimõtteliselt valmis maatükke müüma, aga soovivad paremaid tingimusi, kuid mõned majapidamised keelduvad tehingust. Olemasolevate kokkulepete sisu ja summad on aga saladus, seega pole võimalik hinnata nende „õiglust“ ega reeglitekohasust. 2024. aasta toob endaga kaasa ka esimese kompensatsiooni mürakindlate akende soetamiseks. Sellele esitatakse 267 taotlust, kogusummas 1 572 136 eurot, reaalset jagamisele minevat raha on aga 475 000 eurot. Kohalikud viskavad õhku hüpoteesi, et küllap anti raha meelega vähem, et inimesi omavahel tülli ajada, rääkimata sellest, et aknad ei ole niikuinii igasuguse müra vastu sobiv lahendus. Harjutusvälja kiirkorras rajamise „õiglases“ kompensatsioonis oleks võinud aga ette näha akendevahetuse hüvitamise vähemalt kõigile soovijatele piirkonnas (4 km raadiuses harjutusväljast). Samal ajal alustatakse metsade raadamist ja teedeehitust. MTÜ Nursipalu Kaitseks püüab enamikku neist kohtu kaudu peatada, mõnel puhul saavutades esialgse õiguskaitse, mõned raied peatatakse sootuks.
Laiendamise kitsaskohad
2024. aasta lõpus kiidab valitsus heaks Natura hindamise aruande, kehtestab harjutusvälja lõpliku pindala, mille tulemusel saab selle kogupindalaks 9906,14 hektarit ja välispiiri pikkuseks 51280,9 meetrit. Lubatakse kolme uut sihtmärgiala ning suurekaliibriliste (kuni 155 mm) relvade kasutust. Eelnõule esitab MTÜ Meie Nursipalu rea muudatusettepanekuid, mis puudutavad harjutusala piire (sh teatud kodude väljajätmist), Natura hindamist (ollakse kriitilised kogu protsessi suhtes) ja müra, maade omandamist väljastpoolt piire jms. Neid ei võeta arvesse. Uued piirid tähendavad, et lisaks eelpoolmainitud 21-le peaksid veel 6 majapidamist mujale kolima.
Nüüd selgub, et „Nursipalu laiendamine“ on tegelikult eufemism. Keskpolügoon on uuest loodavast harjutusväljast ainult veidi suurem (11951 ha), tegemist on teise samaväärse harjutusala loomisega. Juurde luuakse kolm sihtmärgiala, Nursipalu arenguprogrammist nähtub, et muuhulgas on lubatud ka kaudtulerelvad kuni 155 mm ja lähiõhutuletoetus. Just need viimased sisaldavad ka laiemat ohtu, kuna tegemist on „väljast sisse“ lastavate relvadega. See tähendab võimalust (mis mingil hetkel alati realiseerub, tuletame siinkohal meelde proua Raitari peldiku juhtumit või ka Hispaania Eurofighteri kadunud raketti), et tabatakse midagi muud, kui plaanis. Ohtu on võimalik minimeerida, kui fikseerida konkreetsed punktid, kust lastakse trajektooridega, mis kunagi ei ületa maju, sulgeda trajektoorile jäävad teed harjutuste ajaks jms. Oht ei ole ka siis täiesti nulli viidud, tegelikult oleks parim seesuguseid harjutusi mitte teha. Elukeskkonnale ja turismile tähendavad „väljast sisse“ harjutused muidugi väga ulatuslikke piiranguid. MTÜ Nursipalu Eest on korduvalt esitanud järelepärimisi „üle tsiviilelanike peade“ laskmise lubatavuse ja plaanide osas, kuid seni ei ole nad saanud vastust.
Märkimisväärne on, et „keskkonnamõjude“ all uuritakse peamiselt mõju kaitsealustele linnu- ja taimeliikidele, kahju inimestele nähakse peamiselt müras.[9] Nursipalus tehakse põhjavee seiret, väidetavalt pole seal 2008. aastast olulisi muudusi olnud. Harjutusvälja asutamisega seotud keskkonnaülevaates hinnati mõju õhukvaliteedile ning leiti, et keskmistes tingimustes hajub tekkiv õhusaaste kiiresti ning harjutusvälja piiril[10] ja sellest väljaspool vastab välisõhu kvaliteet kehtivatele normidele. Ilmselt just seetõttu on nii ministeeriumide kui ka kodanikuühiskonna argumentatsioonis ja tegevustes peaaegu mainimata õhu- ja pinnasereostus ja selle võimalikud tagajärjed.[11] Samas on kohalike elanike seas see mure olemas. Korraks puudutab Riigikogu kaitsekomisjonis teemat endine Võru linnapea Anti Allas, üteldes, et tuleks „maha võtta see keemiahirm, et à la iga laskmine eritab mingisugust reostust. Kas ta eritab ja kui palju ta eritab, aga midagi ta kindlasti eritab“.
Laskmine iseenesest tegelikult muidugi reostab, ja mitte ainult õhku. Näiteks kasvõi rakettide süütesegu sisaldab plii-stüfnaati (mürgine lõhkeaine), tetratseeni, pliid, baariumnitraati (inimesele mürgine allaneelamisel, ohtlik sissehingamisel), alumiiniumi, antimonsulfiidi (mürgine). Kõige levinumate militaarlõhkeainete baasiks on RDX, mis lõhkemata või osaliselt lõhkenud laskemoona puhul võib loodusesse väga pikalt püsima jääda. Või siis teise näitena: enne 1999. aastat toodetud MILAN-raketid[12] jätsid oma trajektoorile maha tooriumijälje, mis võimaldas raketti pärast tulistamist täpselt lokaliseerida. Kanadas Manitobas Shilo harjutusvälja uuringud on näidanud, et nende rakettide kasutus jättis piiratud reostuse nii pinnasesse kui põhjavette, Prantsuse ja Saksa kaitsejõud on reostuse vältimiseks loobunud vanemat tüüpi MILAN-rakettidest. Sardiinia Teulada baasi puhul (asutatud 1956) hinnatakse pinnase raskemetallisisaldus ja reostusaste võrreldavaks tööstuspiirkondade reostusega,[13] selle teatud piirialadel (Sa Portedda, Foxi) on suurenenud nii üldsuremus kui ka hingamisteede, seedesüsteemi ja kuseteede patoloogiad, sh neerupuudulikkus ja teatud kasvajad.[14] Need näited võiksid veenda ka Eesti parlamenti jälgima kaitseväe harjutuste ja kasutatavate relvasüsteemide keskkonnamõju (kuna „riigikaitselistel põhjustel“ on ligipääs vastavale infole tihti piiratud, siis on parlament ainus, kellel on piisavalt vahendeid tsiviilelanikkonna ja keskkonna huvide eest seista). Nursipalu arenduskavast nähtub, et siin kavatsetakse harjutada kõigi Eestis kättesaadavate relvasüsteemidega, seega on tarvilik pidev kontroll selle üle, milline on konkreetsete vahendite keskkonnamõju.
Reostuse määra võib hinnata ka selle eemaldamise maksumuse ja aja järgi. Üks drastilisemaid näiteid on siin Hawaii saarestiku saar Kaho’olawe, suurusega natuke üle 11 ha, mida USA kasutas pommitamisharjutusteks nii Teises maailmasõjas, Korea ja Vietnami sõdades kui ka Esimeses Lahesõjas osalevate üksuste väljaõppes. 1993. aastal anti saar tagasi Hawaii osariigi võimudele ning samal ajal loodi Kaho’olawe UXO puhastusprojekt eelarvega 400 miljonit dollarit (selle eesmärk oli toimunud harjutuste dokumenteerimine, saare ohtlikest jäätmetest puhastamine ning ajalooliste ja usuliste paikade kaitse). Projekt kestis 2004. aastani ning hinnanguliselt likvideeriti plahvatamata lõhkekehad 75% saare pinnalt, 10% saarest puhastati kuni nelja jala sügavuseni.[15] Võrdluseks, märgatavalt suurema Puertorico Viequesi polügooni puhastamine kestis 2003–2022, ka sinna investeeriti suurusjärgus pool miljardit dollarit. Sardiinia Teulada (7200 ha maastikul, millele lisanduvad 75 000 ha õhus ja merel, samas kasutustüübilt on Eesti harjutusväljakutele lähem kui Kaho’olawe) puhastamiseks hinnatakse umbes 1.3 miljardit eurot.[16] Ehkki nende summade alusel ei saa teha järeldusi, kui kulukaks võiks minna Eesti harjutusväljakute puhastamine, kui nendest kunagi loobuda soovida, või kui nende reostustase järgmise kolmekümne aasta jooksul lubamatult kõrgeks kujuneb, võime ütelda, et küsimus pole tühipaljas „keemiahirmus“, vaid konkreetses reostuses, mille puhastamine on kallis. Valitsusel tuleks selgelt kirjeldada, millised on võimalikud reostusallikad (arvestades ka raskeveokite liikumist, metsade raadamist ja muud mõju ökosüsteemile), kuidas reostustaset mõõdetakse, millised on konkreetsed sammud puhastamiseks, ning viimaks ja mitte vähem tähtsana – kes selle eest maksab. On ilmne, et kui harjutusvälja kasutavad ka mõne muu riigi sõjaväelased, tuleb sellel riigil anda oma panus reostuse puhastamiseks.
Eesti kaitsevaldkonnaga seotud inimesed kipuvad üksteisele käibetõena kinnitama, et harjutusväljade ümber tõuseb maagiliselt majanduslik produktiivsus. See ei pruugi olla tõsi. Seltsingu „Inimene. Loodus. Sõjavägi“ analüüsi[17] alusel ei ole näiteks Tapal ettevõtteid, söögikohti ja majutuskohti suuremas tempos juurde tulnud kui teistes sarnastes linnades, Tapa valla arengukava järgi on inimeste rahulolu elukeskkonnaga viimase paari aasta jooksul vähenenud. Kui analoogiliselt vaadata mõnevõrra vanemat Teuladat – sealne keskmine palk, ettevõtjate tihedus ja turistide hulk on väiksem kui naabruses asuvatel muidu võrreldavatel Sardiinia aladel, lisaks on polügooni ümbruses elanikkond aja jooksul vähenenud. Sardiinia on siin Võrumaaga võrreldav, sest ka sealsed mereäärsed omavalitsused elavad turismist ja väikeettevõtlusest. Seni kui erandeid tehakse ainult looduskaitse- ja mitte riigihankeseadustesse, ei ole lootust, et kaitsevägi saaks harjutusala ümbritsevat majanduskeskkonda kuidagi tahtlikult mõjutada. „Turu nähtamatu käsi“ aga pigem peletab inimesi niisugustest kantidest ning juurdetulevad sõjaväelased tavaliselt ei kompenseeri lahkuvat püsielanikkonda. Lisaks tuleb veel arvestada, et kohalik kultuur püsib alati ajaloolise mäluga kohalikel elanikel, seega ajutiselt harjutusväljakuga seotud kaitseväelased ei saa seda kuidagi korvata (kuigi saavad kaitsta ja imetleda). Müratõkked, kompensatsioonid, otseinvesteerimine kohalikku majandustegevusse, teede/linnatänavate hooldamine (mitte ainult nende, mis jäävad polügooni enda alasse), kohalike ettepanekute arvestamine harjutusväljade planeerimisel on vajalikud mitte ainult üksikisiku õiguse kaitseks, vaid ka selleks, et kohapealne ühine kultuur ja sidemed alles jääksid.
Kohalikele omavalitsustele makstav „talumistasu“ täidab seda eesmärki ainult mõnikord. Üldiselt kipub see minema „eelarveaukude lappimiseks“ või mõnikord ka suurprojektide jaoks. Nursipalu polügooni laiendamisel maksti kolmele asjassepuutuvale vallale (Võru, Rõuge, Antsla) ühekordsed summad. Antslas võeti selle abil ette keskkooli remont. Ühelt poolt oli see „valla väike võit riigi üle“, kuivõrd Antsla vald on pikalt keskkoolihoonete remondiks riigilt raha taotlenud, kuid saanud vastuseks tavaliselt umbmäärased vihjed, et kui keskkooli asemel põhikool teha, siis ehk mahub vald mõne meetme alla küll. Antslas asuv koolihoone kindlasti panustab kogukonda ja parandab elukeskkonda, teiselt poolt aga otseselt nende piirkondade elanikele, kes müra ja reostuse all kannatavad, see muutusi ei too. Valdadele antava toetuse poliitiline efekt on tihti „tasu kohalikele eliitidele“ ehk siis lootus, et kui omavalitsuse eelarvet suurendada, siis kaob sel soov protestiks või tsiviilkontrolliks. Rõuge või ka Võru näite puhul see alati paika ei pea.
Kaasamine ja teavitamine… või siis mitte?
Kui küsida Eesti kaitsevaldkonna inimestelt või kaitseministeeriumi ametnikelt, kuidas Nursipalus kaasamisega ikka lood on, siis üldiselt aetakse silmad suureks – mida me veel teha saame? Oleme ju alati kohapeal käinud, kodanikeorganisatsioonide esindajaid on parlamendiaruteludele kutsutud, samuti on korraldatud kohapealsete inimestega koosolekuid. Kui küsida kohalikelt, siis vastatakse üldiselt, et infot saab ajalehest, mõnikord kohaliku omavalitsuse esindajatelt ning „ministeerium ei kuula meid ju üldse“. Teatud osa vastasseisust kipub olema lihtsalt kommunikatsiooniprobleem. Olles ise neil koosolekutel osalenud ja mõningaid neist videos vaadanud, jääb mulje, et nende formaat kipub olema „aiast ja aiaaugust“, ehk siis üks räägib statistilisest teooriast, mille alusel müra mõõdetakse, ja teine küsib, kunas temalt kartuleid ostma hakatakse. Nursipalu harjutusvälja osas on tõepoolest kaasamisnõuded täidetud, kuid seda vaid formaalselt.
Ka Nursipalu laiendamise kommunikatsioon loodi „ülevalt alla“. Kõigepealt arutati vallajuhtidega, siis said maaomanikud lakoonilised kirjad, kus väljendati huvi nende kinnistud omandada, ning alles siis korraldati reaalseid kohtumisi (ning seda suuresti kodanike initsiatiivil). Kahjuks ka need kohtumised järgisid varasemaid stampe: riigiesindajad[18] esitasid seda teavet, mida nemad tahtsid jagada, tavalises spetsialistislängis, lähtumata inimeste esitatud küsimustest, vaid omaenda vastustest. See info võis olla ka asjakohane, aga kui infot ei ehitata üles vastavalt kodanike muredele või ettepanekutele, vaid püütakse neid veenda, et „meie plaanid on head“, siis see tekitab ainult vastuseisu. Kui valitsus korraldab muudatusettepanekute arutelu viisil, kus inimesed ei saa konkreetselt teada, miks nende ettepanekuid ei arvestatud (või ka arvestati), siis selle tulemuseks saabki olla ainult rahva ühislaulmine.[19] Kaasamine tähendab aga seda, et kodanikel on reaalselt võimalik otsuseid või toimuvat mõjutada. Nursipalu harjutusväljaga seoses on seadusemuudatused läinud pigem seda teed, kus piiratakse nii omavalitsuste kui ka kolmanda sektori organisatsioonide võimalust otsustamisprotsessi sekkuda. Hea tahte korral võidakse nad küll ära kuulata, kuid mitte võrdse partnerina.
See tähendab, et ainus reaalne viis kaitsevaldkonnas toimuvat kontrollida on parlamendierakondade kaudu. Huvitaval kombel on aga just need kogu Nursipalu saagas alaesindatud, isegi sotsiaaldemokraadid, kelle Võrumaa omavalitsusjuhid on alati väljendanud vastuseisu baasile või vähemalt teinud kriitikat, ei ole organisatsioonina valitsuses olles lähtunud nendest piirkondlikest seisukohtadest. Kohtuasju algatab ja kohalikke mobiliseerib just nimelt mittetulundusühing, aga mitte ükski partei. Riigikogu Kaitse-, Keskkonna- ega Majanduskomisjon pole algatanud ühtegi raportit harjutusväljadel toimuva mõjust ümbritsevale keskkonnale ja majandusele. See näitab, et Eesti erakonnad julgevad kodanikuühiskonnast vähem kaitsevaldkonda puudutada – osaliselt arvatavasti hegemonistliku olukorra tõttu, kus sõna „riigikaitse“ õigustab mida iganes, osaliselt ka kartusest, et „venemeelsuse“ sildiga ei jaksata meedias võidelda. Kodanikuühiskonna ühingud seda hegemooniat ilmselt enam ei jaga. Seega on erakondade roll kodanike huvide esindajana ja tahte väljendajana kaitsevaldkonnas väga nõrgaks jäänud. See on omakorda oht demokraatia toimimisele.
Kas midagi on saavutatud?
Nursipalu laiendus on otsustatud, seadusandluses on kodanikukontrolli võimalusi vähendatud, üle 1000 ha metsa on raiutud, palu-karukelli ümber istutatud, mõned teed ehitatud. Samas ei ole selge, millal võiksid tööd jõuda nii kaugele, et harjutusvälja võiks päriselt kasutusele võtta, ning kas sellega läheb veel 5, 10 või 15 aastat.
Kohalikud on selgelt paremini organiseeritud kui kakskümmend aastat tagasi, eriti juriidilise toega. Enam ei lepita kokkusaamistel üldise infoga, et „me kindlasti võime teha müratõkkeid“ ja „kartulite ostmine ei ole välistatud“, vaid nõutakse konkreetseid kirjalikke lubadusi. Poliitilise veenmise kõrval on väga selgelt kasutusele võetud kohtuvõim ja võimalus vähemalt esialgse õiguskaitsegi raamides pidurdada nii metsaraiet kui tee-ehitusi. Kohtuasjad on põhimõtteliselt sama efektiivsed võtted kui üldplaneeringuga venitamine, kuid kulukamad. Tähelepanuväärne on siiski, et ka kohtus on seni lihtsam olnud edu saavutada looduskaitselise kui inimkaitselise kaebusega. Seadustesse kirjutatud põhimõte „riigikaitse nimel ärgem küsigem ega kontrolligem midagi, tehkem lihtsalt ära“ on esialgu jäänud siiski rohkem paberile kui saanud reaalsuseks. Veel enam, seesugune kiirustamine on legitimeerinud arutelu harjutusvälja vajalikkuse üle ning argumente, et „sotsiaalselt ei pruugi me seda välja kanda“.[20] Lisaks on riik seekord otsustanud lisaks omavalitsuste talumistasule veel mingeid reaalseid kompensatsioone pakkuda.
Seega võitlus tasub ära. Nii otseses materiaalses mõttes kui ka võimalusena kehtivat hegemooniat muuta. Endiselt on mõistlik küsida, kas niisugust laiendust on vaja ja milliseid piiranguid inimeste elu ja tervise kaitseks seada. Just seesugused arutelud murravad „sõjahegemooniat“ ega lase ühelgi võimuorganisatsioonil kontrollimatult toimetada. Võib juhtuda, et Nursipalu mets muutub siiski kunagi lihtsalt metsaks.
[1] R. Rõustik, Nursipalu harjutusväli Rõuge valla üldplaneeringus 2004–2013. Rmt-s: G. Raagmaa, Peatükke planeerimisest. Protsesse, meetodeid ja näiteid. Tartu, 2013, lk 278–292.
[2] Eesti Mets, 2019, nr 3, lk 24.
[3] R. Rõustik, Nursipalu harjutusväli Rõuge valla üldplaneeringus 2004–2013, lk 278–292.
[4] Aktsiaselt on tänaseks likvideeritud. Mainitud metsatehing toimus 2003. aasta alguses, mets raadati märtsis-aprillis, sama aasta juunis läks ettevõte täielikult soomlaste Empower OY omandusse. Ettevõtte nõukogus olid varem figureerinud mh mõned Isamaa ja Reformierakonnaga seotud isikud.
[5] M. Nutov, Nursipalu harjutusväljal läks metsa raadamiseks enne mõjuhindamise lõppu. Uudised.err.ee, 04.11.2017.
[6] G. Palgi, Nursipalu harjutusvälja laienemise vastaste umbusk algas täitmata lubadustest. Eesti Päevaleht, 23.03.2023.
[7] Riigikogu riigikaitsekomisjoni istungi protokoll nr 9, 25.05.2023. https://www.riigikogu.ee/download/fd51e3c1-37d8-4bee-a74c-d1922f185048.
[8] Kaitseväe Nursipalu harjutusvälja laiendamine planeerimisseadust kohaldamata, keskkonnamõju hindamata jätmine ja Natura asjakohase hindamise algatamine. Vastu võetud 20.10.2023, nr 266. https://www.riigiteataja.ee/akt/321102023003.
[9] Metsiste stressi mõõdetakse, inimeste oma mitte. Seadus püüab aga mööda hiilida nii ühe kui teise kaitsmisest.
[10] Harjutusvälja sisene õhusaaste mõjutab tegelikult ka kaitseväelasi, kes seal igapäevaselt viibivad.
[11] Pinnasereostust peetakse üldiselt nii tsiviil- kui militaarlaskealade suurimaks reostusohuks. Kõige laiemalt on uuritud pliimürgitust ja bioakumulatsiooni, selle mõju imetajatele, lindudele ja taimedele. Vähem on uuringuid meso- ja mikrofauna kohta, puudulikud on ka uuringud erinevate saastavate ainete (Bi, Cu, W) kombineeritud mõju kohta – kuid olemasolev info kinnitab, et mõju ei ole olematu – vt A. Rodríguez-Seijo jt, Effects of Military Training, Warfare and Civilian Ammunition Debris on the Soil Organisms: An Ecotoxicological Review. Biology and Fertility of Soils, 2024, kd 60, nr 6, lk 813–844.
[12] Eesti annetas Ukraina-Vene sõja puhkedes oma Milan-raketid suures osas Ukrainale, üleminek Javelinidele oli juba varem planeeritud. Siiski on mõtet jälgida, milliseid tankitõrjerakette täpselt hangitakse ja millega harjutatakse.
[13] Itaalias ongi alates 2013. aastast militaarharjutusväljade lubatud reostuse aste vastav industriaalreostusele.
[14] Dossier Poligono di Teulada. A Foras, 2017. https://aforas.noblogs.org/materiali/dossier-poligono-di-teulada/.
[15] http://kahoolawe.hawaii.gov/history.shtml.
[16] Dossier Poligono di Teulada.
[17] Riigikogu riigikaitsekomisjoni istungi protokoll nr 9.
[18] Nii RKIK, Kaitseministeerium kui ka muud riigivõimu teostajad või nende poolt kutsutud spetsialistid.
[19] Nursipalu harjutusvälja laiendamise korralduse muutmise eelnõu tutvustus Kandles, 25.11.2024. https://www.youtube.com/watch?v=nMhvOn1phxE.
[20] Vt nt M. Mõttus, Võru uueks linnapeaks sai Kalvi Kõva. Uudised.err.ee, 17.04.2023.
