Ukraina Zaporižžja oblastis asuv Kõrõlivka kuurortlinn Aasovi mere ääres on enam kui kaks ja pool aastat olnud Vene okupatsiooni all. Kõrõlivkas nagu mujalgi Venemaa poolt okupeeritud aladel kehtivad formaalselt Vene seadused ja korraldused, mida okupatsioonivõimud kasutavad kohaliku elanikkonna represseerimiseks ja hirmutamiseks.
50-aastane Olena Tihtilova elas läbi enam kui kuus kuud kestnud õigusvastase kinnipidamise, piinamise ja viimaks küüditamise, ilma et talle oleks midagi seletatud või temalt midagi nõutud. Tema lugu sarnaneb sadade või isegi tuhandete teiste inimeste lugudega Ukraina okupeeritud territooriumidel ja näitlikustab üksikasjaliselt, milliseid tööriistu on Vene okupatsioon täiemõõdulise sõja kolme aasta vältel kasutanud.
Ainult üksikutel õnnestub vabadusse pääseda. Ukraina Parlamendi Inimõiguste Voliniku kantselei andmetel oli 2024. aasta lõpus venelaste käes vangis 16 000 tsiviilisikut, kõigest 168 tsiviilisikut oli vabastatud Venemaaga vangide vahetamise käigus.
Käesolev artikkel on osa The Reckoning Projectist, ukraina ja rahvusvaheliste ajakirjanike, analüütikute ja juristide algatatud projektist, mida osaliselt finantseerib Public Interest Journalism Lab. Alates 2022. aasta märtsist on see meeskond dokumenteerinud ja analüüsinud Venemaa poolt sõjas Ukraina vastu toime pandud sõjakuritegusid. Olena lugu on üks enam kui viiesajast selle meeskonna kogutud tunnistusest.
Pärast täiemõõdulise invasiooni alustamist 24. veebruaril 2022 haarasid Vene väed kiiresti osa Lõuna-Ukrainast enda kätte. 2022. aasta veebruari lõpuks kontrollisid venelased osa Zaporižžja oblastist, mis piirneb Donetski, Dnipropetrovski ja Hersoni oblastitega ning Aasovi merega. Märtsis kaotas Ukraina kontrolli nelja suurema linna üle Zaporižžja oblasti viiest – sadamalinna Berdjanski, Melitopoli, Tokmaki ja Enerhodari üle, millest viimane on koduks Euroopa suurimale tuumaelektrijaamale. Ukraina väed olid sunnitud taganema; siiski ei õnnestunud venelastel vallutada regiooni keskust Zaporižžjat. Selles lõigus ei ole rindejoonel toimunud märkimisväärseid muutusi. Sellest hoolimata kuulutas Venemaa 2022. aasta sügisel välja kogu oblasti, sealhulgas Ukraina kontrolli all oleva Zaporižžja anneksiooni ning inkorporeerimise Venemaa koosseisu.
Vallutatud alade üle kontrolli kehtestanud, asusid venelased viivitamatult jälitama kõiki, kes olid või oleksid potentsiaalselt võinud olla Ukraina pooldajad või kes lihtsalt valdasid tähtsat informatsiooni selle piirkonna elu kohta. Nende isikute hulka kuulusid kohalikud ametnikud, ajakirjanikud, aktivistid, haridustegelased ja Vene-Ukraina sõja veteranid. Ent kiiresti sai selgeks, et okupatsioonivõimude silmis ei mängi ei elukutse, vanus ega sugu mingit rolli.
The Reckoning Projecti dokumenteerijad kogusid 57 tunnistust Zaporižžja oblasti okupeerimise läbi elanud isikutelt. Ainuüksi ühest okupeeritud Berdjanskis asuvast kinnipidamiskohast kogutud tunnistuste andjate hulka kuuluvad tööline, talunikud, pensionil politseinik, reisibüroo töötaja, õpetajad ning üks üliõpilane. Peaaegu kõik neist, väheste eranditega, olid enam kui viiskümmend aastat vanad ja ligi pooled neist olid naised.
Turvalisuseillusioon
Olena Tihtilova oli töötanud osakonnajuhatajana Zaporižžja oblasti Jakõmivka küla maksuametis. 2022. aasta aprillis helistasid kohalikud elanikud Olenale, pakkudes võimalust naasta tööle nüüd juba okupatsiooni all olevas maksuametis. Ta ei vastanud nende kutsetele, otsustades oodata sõja lõppu Kõrõlivka kuurortlinnakeses, mis asus Aasovi mere kaldal kõigest 40 kilomeetri kaugusel Jakõmivkast.
Enne täiemõõdulist invasiooni oli Kõrõlivka olnud üks Ukraina kõige populaarsemaid kuurorte. Sajad puhkebaasid, lastelaagrid, sanatooriumid, veepark ja delfinaarium meelitasid sinna igal hooajal kaks kuni kaks ja pool miljonit turisti. Ehkki kuurort oli juba venelaste kontrolli all, ei olnud okupatsiooniväed seal veel füüsiliselt kohal – sel ajal käisid ikka veel ägedad lahingud Mariupolis (mis pärast Donetski okupeerimist 2014. aastal oli olnud Donetski oblasti suurim linn ja asus samuti Aasovi mere kaldal), mis jääb Kõrõlivkast 250 kilomeetri kaugusele, ja rindejoon hakkas just välja kujunema.
Olena elas Prõmorska-Galatea kuuror-dis, mis kuulus ühele ta tuttavale, kes elas nüüd Ukraina kontrolli all oleval territooriumil. Tuttav tegi talle volituse, et ta kuurordi eest hoolt kannaks. Olena tundis end võrdlemisi julgesti, sest kusagil ei kostnud tulistamist, ei rüüstatud, inimesi ei viidud ära. See oli aga kõigest näilik turvalisus.
Venelased võtsid Kõrõlivkas võimu üle 2022. aasta mais, arreteerides ukrainlasest külavanema Ivan Malejevi ning määrates tema asemel kohaliku omavalitsuse juhiks Katerõna Umanetsi, kellele Ukraina oli juba 2017. aastal esitanud süüdistuse riigireetmises ja kes seepeale oli riigist lahkunud. Hiljem kohtus Olena temaga vangistuses.
Kaks kuud hiljem jõudsid kohale Vene julgeolekujõud ja seadsid end kuurordis sisse. „Kohale ilmus oma 80 meest. Nad ütlesid, et on „Venemaa Siseministeeriumi ajutine valitsus“,“ meenutab Olena. Automaatidega relvastatud mehed võtsid kolmekorruselise hoone üle.
Olena elas eraldi majakeses ja püüdis hoonet, kus Vene politseinikud elasid, vältida. Aeg-ajalt tegid nad Olenaga juttu. Nad küsisid, kas koht, kus nad asuvad, on Mariupol, või kui kaugele jääb Džankoi (linn Vene okupatsiooni all olevas Krimmis). Nad olid saabunud Venemaa eri regioonidest – Rostovist, Krasnodarist, mõned ka Moskvast. Nad ütlesid Olenale, et olid tulnud Ukrainasse okupeeritud territooriumidel „politseitööd korraldama“ ja valvama korra järele nn referendumi läbiviimisel Zaporižžja oblasti Venemaaga liitmiseks.[1] Sel ajal ei tajunud Olena veel ohtu ja lubas endal avameelselt rääkida.
„Ma ütlesin: „Kui inimesed vabatahtlikult valivad, mida te siis siin püssidega teete?““ meenutab Olena.
Kuurordis elas ka Vene kindral Oleg Koltunov, kes alguses ütles oma nimeks Garbuzov. Tema oli Venemaa siseministeeriumi siseasjade peadirektoraadi juht Zaporižžja oblastis, peakorteriga Melitopolis.
Alguses kaitses Vene politsei kohalolek Prõmorska-Galatead Vene sõjaväelaste rüüstamise ja hävitustöö eest, keda Olena nägi veoautodega terveid puitmaju minema vedamas. Sõdurid käisid ka Olena kuurordis, aga kuuldes, et seal elavad Vene politseinikud, nad lahkusid.
Kui venelased 2023. aasta mais rotatsiooni korras lahkuma hakkasid, hoiatas üks politseinikest Olenat, et kuurordi omanik peab tegema selle kohta uued dokumendid, muidu võetakse see üle.
Arreteerimine, surnukirst ja niisutatud salvrätid
Olena arreteeriti 7. augustil 2023.
„Ma astusin uksest välja ja seal seisis kaheksa meest. „Kas teie olete Olena Volodõmõrivna?“ – „Jah.“ – „Kas teil on mingeid Ukraina sümboleid?“ Ma olin segaduses. „Mis siin toimub?“ Nad tõid mingi käsu lagedale. Ma hakkasin seda lugema, aga ei saanud otsa ega aru kätte. „Milles mind süüdistatakse?“ – „Terrorismis.““
Olena arreteerimise käsule oli alla kirjutanud Zaporižžja oblasti politseiülem Koltunov – seesama, kes oli elanud kuurordis koos teiste Vene politseinikega.
Olenal, kes tarvitas ravimeid diabeedi ja südameseiskumise vastu, lubati võtta kaasa kahe päeva jagu ravimeid ja väike pudel vett. Ta viidi ära Melitopoli suunas, silmad kinni seotud ja käed raudus. Olena paigutati tühja akendeta laohoonesse, kus nähtavasti oli hoitud inimesi ka enne teda: tualeti eest käis väljaheiteid sisaldav ämber ja põrandal vedeles plastpudeleid uriiniga. Olena leidis seina seest prao ja veetis esimese öö selle lähedal, sest see oli ainus koht, kust veidi värsket õhku saada. Talle ei antud ei vett ega toitu.
Teistest The Reckoning Projecti hangitud tunnistustest nähtub, et Vene okupatsioonivõimud keelasid süstemaatiliselt tsiviilisikutele meditsiinilist abi, isegi nendele, kes põdesid kroonilisi haigusi ja ei saanud võtta kinnipidamiskohtadesse kaasa piisavat ravimivaru. Tsiviilisikuid hoiti sobimatutes oludes, nende ligipääs veele ja toidule oli piiratud, tingimused eluohtlikud.
Järgmisel päeval kuulati Olena üle ja teda süüdistati informatsiooni edasiandmises Venemaa siseministeeriumi ametnike elupaiga kohta ning koostöö tegemises SBU-ga ehk Ukraina julgeolekuteenistusega. Ülekuulajad nõudsid, et ta ennast süüdi tunnistaks, aga ta ei võtnud süüd omaks.
Olena rääkis ülekuulajale augu pähe, et see lubaks tal tütrele helistada. Lühikeses telefonikõnes palus ta tütrelt vahetusriideid, tualettpaberit, salvrätikuid ja diabeediravimeid. Ülekuulaja andis talle paki kolme niiske salvrätiga, mida ta pesi, kuivatas ja taaskasutas peaaegu terve nädala. Stressi ning korraliku toidu, vee ning soojuse puudumise tagajärjel tekkisid Olenal hallutsinatsioonid.
„Mulle tundus, et keegi tuleb sisse, räägib minuga, küsib midagi. Ma ei saanud aru, kas see on päris,“ meenutab ta.
Olena veetis ühe nädala üksikvangistuses, siis viidi ta üle tööstuslikke külmutusseadmeid valmistavasse vabrikusse, kus okupatsioonivõimud olid sisse seadnud vangla ja piinamiskambri. Mehi hoiti peamiselt keldrikorrusel, Olena paigutati kokku teiste naistega. Ülekuulamistele minnes nägi Olena verepritsmetega kaetud tube, kus vedelesid klemmid – elektrivooluga piinamise tööriistad. Ühes teises toas oli surnukirst, mida kasutati kinnipeetavate piinamiseks nende surma simuleerimise teel – nad pandi kirstu ja naelutati selle kaas kinni.
Ülekuulaja survestas Olenat uuesti, aga ta keeldus süüdistustele alla kirjutamast.
Komandanditunni rikkumine
Septembris, poolteist kuud pärast arreteerimist, tegi Olena läbi valedetektoritesti, mis kestis peaaegu terve päeva. Testi viis läbi Vene sõdur, kellel oli sukkmask pähe tõmmatud. Olena räägib, et ta vastas ausalt ja uskus, et venelased veenduvad tema süütuses ja vabastavad ta. Valedetektoriga ülekuulaja aga teatas: „Ikkagi valetad.“
Mõni päev pärast valedetektoritesti oli Olena ülirõõmus, kui talle järele tuldi. Ta uskus, et tänu valedetektori tulemustele lasevad venelased ta viimaks ometi lahti. Nad tõmbasid talle koti pähe, panid ta autosse ja sõidutasid ta Melitopoli kesklinna Võidu väljakule. Seal toimetati ta teise autosse, viidi kohalikku politseijaoskonda ja pandi seal kongi. Talle öeldi, et uuritakse komandanditunni rikkumist, et ta läheb järgmisel päeval kohtusse ja saab siis koju.
„Pisarad voolasid mul üle näo; ma ei leidnud sõnu. Oli mu lapselapse sünnipäev. Ma lugesin mõttes Meie Isa palvet.“
Ent Olena vabanemislootus purunes. Kohtunik mõistis talle komandanditunni rikkumise eest 30 päeva haldusaresti. Olenat ei kutsutud kohtuniku ette ega antud talle ka võimalust enda kaitseks kõnelda – kohtu käsk anti talle üle koridoris. Karistusmäär komandanditunni rikkumise eest ulatus 500-rublasest (viiedollarilisest) trahvist 30-päevase arestini. Olenale mõisteti maksimaalne karistusmäär. Kohtutoimingute ajal õnnestus Olenal tuttavate kaudu saata tütrele teade, kuhu ta saadetakse ja kui kauaks.
Seejärel viidi Olena ajutisse kinnipidamiskohta Vesele külas ja pandi seal üksikvangistusse. Isiklikud külastused olid keelatud, aga ta sai regulaarselt pakke oma tütrelt. Ühes neist pakkidest leidus märkmik. Selle viimasele lehele oli sirgeldatud sõnum: „Ema, sul on advokaat, ära kirjuta millelegi alla.“
Ta luges välja kaks telefoninumbrit, oma tütre ja advokaadi omad, ning sõnumi, mis teatas, et vastavalt Vene konstitutsiooni artiklile 51 on tal õigus mitte anda tunnistust iseenda vastu.
„Öösel ma kordasin seda kõike endale üle, et see mulle pähe jääks, sest hommikuti otsiti kongi läbi ja ma pidin telefoninumbreid sisaldava sõnumi vetsust alla laskma,“ meenutab Olena.
Venelased ei oodanud, et kinnipeetav oma õigusi hakkaks nõudma, ja see kutsus esile edasist survestamist. Ülekuulaja teatas Olenale, et nüüd jääb ta „pikaks ajaks kinni“. Niipea kui tema haldusaresti tähtaeg kätte jõudis, tulid moonderiietuses mehed jälle Olenale järele. Nad viisid ta keskväljakule, ootasid seal, kuni kell sai kümme õhtul, ja esitasid siis süüdistuse komandanditunni rikkumises. Olenale mõisteti uuesti 30 päeva haldusaresti. Seekord viis politsei ta Prõazovske külla.
Mõjukad inimesed
Olena mõtles palju selle üle, miks okupandid teda kinni peavad, ja jõudis järeldusele, et kõige tõenäolisemalt on põhjuseks Zaporižžja oblasti okupatsioonipolitsei ülema kindral Koltunovi katse Prõmorska-Galatea puhkebaasi omastada. Okupantide jaoks oli see kõrgema klassi saak: moodne kuurort 800 voodikohaga, autonoomse veevarustusega, majapidamisriistadega, kolme ujumisbasseiniga, omaenda pesumajaga, pagari- ja kondiitritöökojaga.
Juba kuurordis elamise ajal olid Olena kõrvu jõudnud kuulujutud, et Vene kindral on kompleksile silma heitnud. Seadusjärgselt kuulusid kõik õigused baasi üle Olenale ja tema arvates ei saanud keegi Prõmorska-Galatead niisama lihtsalt oma nimele ümber kirjutada, sest okupandid mõistsid, et varem või hiljem hakkavad kohtud jälle tööle ja baasi omandiõigus vaidlustatakse.
„Neil oli lihtsalt tarvis minust lahti saada,“ järeldab ta.
Prõazovskes jätkati Olena survestamist. Venelased nõudsid, et ta tunnistaks, nagu oleks SBU ta enda kasuks tööle värvanud, ja et ta loobuks oma advokaadist – vihjati, et sellisel juhul mõistetakse talle kõigest üks aasta katseajaga. Olena oli valmis nõustuma, aga ootamatult paigutasid okupatsioonivõimud temaga samasse kongi Kõrõlivka omavalitsuse juhiks määratud Katerõna Umanetsi, keda süüdistati riisutud varaga hangeldamises. Katerõnal olid kaasas raamatud Vene seadustega. Neid lugenud, taipas Olena, et ühegi talle esitatud süüdistuse eest ei saa määrata karistuseks „üht aastat katseajaga“ ja et terrorismisüüdistuseks ei ole mingit formaalset alust, kuna mingeid terroriakte pole toimunud. Olena keeldus uuesti enda vastu esitatud süüdistustele alla kirjutamast. Sel päeval, kui ta viimane arestitähtaeg lõppes, mõisteti ta kolmandat korda süüdi komandanditunni rikkumises.
Uus aasta, vana taktika
Olena neljanda haldusaresti periood lõppes 2023. aasta detsembri lõpus, peaaegu viis kuud pärast ta kinnipidamist. Ta viidi kohtusse, kus kohtunik järjekordse aresti asemel ootamatult talle trahvi määras.
„Mul jooksid pisarad üle näo. Ma küsisin: „Kas ma tõesti tohin minna?“ Kohtunik vastas: „Jah, makske lihtsalt trahv ära,““ meenutab Olena.
Olena laenas ühelt kohtusviibijalt telefoni ja helistas tütrele, kes viis ta koju Jakõmivkasse. Olena meenutab, et ei julgenud silmi lahti teha, kartes, et see kõik osutub unenäoks.
31. detsembril 2023 ostis Olena voodiriideid, käterätte, hügieenitooteid, riideid ja toidunõusid ning saatis need oma endistele kongikaaslastele Vesele politseijaoskonnas. Uue, 2024. aasta võttis ta vastu kodus koos oma tütre perekonnaga.
Jaanuarikuu veetis Olena kodus, aga vähem kui kaks kuud pärast vabastamist, 2024. aasta veebruari hakul, tuldi Olenale uuesti järele.
Kott pähe tõmmatud ja käed raudus, viidi ta Melitopolisse. Sama ülekuulaja, kes teda varemgi survestanud oli, nõudis, et ta kirjutaks alla ühele teisele dokumendile.
„Tekst ütles: „Palun mind vabatahtlikult välja saata seoses sellega, et ma ei toeta Venemaa poliitikat ega soovi töötada selle maa hüvanguks … poliitilistel põhjustel“,“ meenutab ta. „Ma ütlesin otsustavalt: „Ma ei kirjuta alla! See on minu maa; ma olen siin 30 aastat elanud ja mul polnud mingit plaani siit lahkuda.“ Ülekuulaja hakkas karjuma ja ütles, et mind küüditatakse nii või teisiti.“
Samal õhtul kell kümme kordus Olenale juba tuttav skeem – tänavale, siis kohtusse ja viiendat korda haldusaresti, seekord kahekümneks päevaks. Selle aja istus ta ära Jakõmivka vanglas.
Väljasaatmine
27. veebruaril 2024 külastas Olenat vanglas tundmatu erariietes mees ja ütles talle, et ta peab kirjutama alla küüditamisteatele. Dokumendis öeldi, et Olena kui kodakondsuseta isik peab lahkuma Venemaalt kolme päeva jooksul. Okupatsioonivõimude jaoks oli osa Zaporižžja oblastist Venemaa.[2] Dokumendis öeldi ka, et Olenal on keelatud okupeeritud aladele tagasi tulla enne kui 1. jaanuaril 2045. Olena kirjutas teatele alla, ja 2. märtsil 2024 viidi ta Melitopolisse.
Koos Olenaga saadeti välja veel teinegi Olena-nimeline naine, kelle okupandid olid kinni võtnud otse kodust. Melitopoli migratsiooniteenistuse asejuhataja, kes naisi maalt välja toimetas, teatas, et nad viiakse Gruusiasse.
„Meid sõidutati läbi Berdjanski ja Mariupoli. Sõitsime läbi okupeeritud Novoazovski ja edasi läbi venelaste Vladikavkazi ja Mineralnõje Vodõ. Kell neli hommikul jõudsime Venemaa ja isehakanud Lõuna-Osseetia vahelisele piirile.“
Lõuna-Osseetias panid piirivalvurid kaks naist mööduva auto peale ja nad sõidutati Gruusia piirile. Seal tekkis neil probleeme Vene-Gruusia piiriületusreeglite rikkumise pärast.
„Ma ütlesin, te võite mu siinsamas maha lasta, aga tagasi ma ei lähe,“ meenutab Olena.
Peagi lubati naistel piir ületada. Tavalised grusiinid aitasid neil koju tagasi jõuda. Olena sõitis bussidega läbi Türgi, Bulgaaria, Rumeenia ja Moldova ning jõudis tagasi Ukrainasse 10. märtsil 2024.
Kindral Koltunovil ei õnnestunudki Prõmorska-Galatea kuurorti enda nimele kirjutada. Ent mööbel, külmikud ja muu vara veeti kompleksist minema. Venelased püüavad veel praegugi seal siseministeeriumi personali „rehabiliteerida“.
Olena töötab nüüd Zaporižžjas. Ta on esitanud kaebuse Ukraina korrakaitsejõududele ja Ukraina Julgeolekuteenistus uurib tema küüditamisjuhtumit. Olena püüab välja uurida, kuidas käis teiste koos temaga kinni istunute käsi. Üks neist tegi ise oma elule lõpu Vesele lähedal eeluurimisisolaatoris, jõudmata vabanemist ära oodata.
The Reckoning Projecti uurijad on dokumenteerinud enam kui kümme inimeste sundväljasaatmise juhtumit Venemaa poolt okupeeritud aladelt. Nende kuritegude ohvrite seas on mehi ja naisi, üks talunik, üks insener, vaimulikke nii protestantlikust, kreekakatoliku kui õigeusu kirikust, üks koristaja ja üks töötu. Nad kas viidi Vene piirile, kust nad tihti pidid ise ja ilma rahata leidma tagasitee Ukrainasse, või siis jäeti nad viimasesse kontrollpunkti okupeeritud territooriumil ja kästi neil Ukraina kontrolli all oleva ala poole astuma hakata, riskides tule alla jäämise või miinile astumisega.
Olena arreteerimine paljastab majandusliku motiivi – venelased tahtsid mereäärse kuurordi endale võtta. Niisugused juhtumid – inimeste, kelle vara või ärid olid konfiskeeritud, röövimine või arreteerimine – ei ole haruldased. Siiski on see kõigest üks põhjus, miks iga okupatsiooni alla jäänud ukrainlane võib olla röövimise, piinamise või väljasaatmise ohus.
Enamik The Reckoning Projecti poolt okupeeritud territooriumidelt kogutud tunnistusi osutavad, et niinimetatud arreteerimiseni võib viia kasvõi ainult vihjegi, et inimene on Ukraina-meelne. Seda võidakse järeldada sotsiaalmeedia postitustest, telefonisõnumitest või ka lihtsalt info puudumisest mobiilseadmetes. Viimast võivad venelased võtta tõendina kahtlaste andmete kustutamisest. Moskva kontrolli alla sattunud inimeste ellujäämisvõimalused sõltuvad ainuüksi nende võimest varjata igasuguseid sidemeid Ukraina riigiga.
Olena leiab, et tema lugu oma suhteliselt „õnneliku lõpuga“ on erandlik. Enamik inimesi, kes Vene okupantide repressiivse masinavärgi ohvriks langesid ja veelgi langevad, ei suuda sealt välja pääseda. Olenal oli otsusekindel tütar ja väimees, kes kulutasid oma säästud advokaatidele, ja mõjuvõimsaid sõpru, kes veensid advokaate seda juhtumit ette võtma. Tuhandeid tsiviilisikuid peetakse aga kinni, ilma et neil oleks mingit kontakti välismaailmaga ja vahendeid enda kaitsmiseks.
„Vene okupatsioonil on oma teadlik strateegia,“ ütleb The Reckoning Projecti juhtiv õigusdirektor Ibrahim Olabi. „Oma projekti raames kogutud tunnistuste põhjal võime järeldada, et okupeeritud aladel inimeste vastu algatatud kohtuasjade eesmärgiks on äratada elanikkonnas hirmu, sundides neid põgenema või Venemaad toetama. Toimepandud kuriteod, sealhulgas meelevaldsed kinnipidamised, piinamised, sunniviisilised kadumised ja kohtuvälised tapmised, on kõik osa ühest ja samast strateegiast. Nende praktikate nagu ka indoktrinatsiooni eesmärgiks on muuta vastavate regioonide demograafilist ja sotsiaalset struktuuri, sillutades teed edasisele territooriumi hõivamisele.“
Ukraina- ja ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
[1] Selle referendumi korraldasid venelased okupeeritud territooriumidel ajavahemikus 23.–27. september 2022.
[2] Venelased on alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal sundinud okupeeritud alade elanikele peale passivahetust, survestades neid selleks vara konfiskeerimise või küüditamise ähvardustega, kui nad peaksid Vene passi vastuvõtmisest keelduma.
