Oma kulu ja kirjadega

Tänan Ahto Lobjakat, Martin Mölderit ja Tõnis Saartsi vastulausete eest. Vastan järgnevas neile ja osaliselt ka Martin Ehalale ja Ragne Kõuts-Klemmile, kes reageerisid mujal ajakirjanduses ning keda samuti tänan nende reaktsioonide eest.[1]
Üritan kriitikale vastates oma artikli kaks argumenti lühidalt ja selgemini välja joonida. Esiteks, vastandus liberalism-konservatism ei kõlba kokku võtma…

Eestis ei ole klassikalist parteisysteemi, mida saaks (või oleks mõtet) analyysida klassikaliste kontseptsioonidega, nagu liberalism, konservatism, sotsialism. Seda hoolimata ysna klassikalisena paistvast parteimaastikust, kus vasak-parem telg näib jooksvat sotsiaaldemokraatide juurest yle liberaalse ilmega erakondade Isamaaks kutsutavate vähem rajude ja EKRE-ks kutsutavate rohkem rajude konservatiivide suunas. Paradoksaalselt aga, mida klassikalisem on…

Oma ülevaates sellest, kuidas mõisted „liberaalne“ ja „konservatiivne“ on Eesti poliitilisel maastikul arenenud ja kanda kinnitanud, pöörab Gustav Kalm omajagu tähelepanu ühele minu poolt läbi viidud analüüsile. Kahjuks teeb ta seda viisil, mis ei jäta lugejale terviklikku või tõest pilti selle analüüsi sisust. Siinkohal ma ennekõike soovitaksin igal huvilisel muidugi…

Gustav Kalmu eelmises Vikerkaares ilmunud kirjatükk „Liberalismi vastu“ kannab provokatiivsemat pealkirja kui ideestik, mida sedastab artikkel ise. Kalm esitab loos kaks peamist teesi. Esiteks, poliitiline vastandus liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel on Eesti kontekstis kunstlik ning kuna see skaala on eriti mugav EKRE-le, siis aitab see kinnistada just viimase sümboolset dominanti…