Dateerimata käsikiri leidub Ilmar Reimani avaldamata käsikirjade hulgas Postimehe arhiivis (EAA.2111.1.4503). Käsikirja nurgal on OM-i[1] kommentaar: „Aine, mis nõuab vaimukamat käsitlemist, vastasel korral on lääge.“ Mitmed faktid „sõnaraamatus“ viitavad, et see on kirjutatud 1926. aastal. Üksikuid lauseid ja fraase sellest ilmus ka 1926–1927 Postimehe kirjastuse kirjandus- ja pilkeajakirjas Sädemed fotode ja Romulus Tiituse šaržide allkirjadena,[2] samuti autorinimeta ülevaates „Vanemaid ja nooremaid noorkirjanikke ja noorpoeete“.[3]
Tekst on täis vihjeid nii kirjanike elulugudele kui ka eri teostele ja kriitikale, samuti tollases ajakirjanduses ilmunud lugudele, kirjanike vaidlustele ja skandaalidele, mida kommentaarides on püütud avada. Autori kirjaviis on säilitatud.
ILMAR REIMAN (26.08.1906–28.08.1930) oli teksti kirjutamise ajal 20-aastane algaja literaat, kes oli avaldanud mõned artiklid noorteajakirjades Uudismaa ja Urikivi. Ta oli kooliõpetaja poeg, sündinud Vändras, õppinud Tallinna Nikolai gümnaasiumis ja Tallinna kolledžis, esines 1924–1930 loengutega Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna Osakonna kirjandustoimkonna üritustel. 1926. aastal sai temast püsiv raamatuarvustaja-tutvustaja Eesti Kirjanduse ja Eesti Naise juures. Järgmisel aastal hakkas avaldama ka muinasjututõlkeid lasteajakirjas Laste Rõõm. Hiljem avaldas tutvustavaid retsensioone ka õpetajate liidu ajakirjas Kasvatus (1929–1930) ja haridusliidu ajakirjas Vabaharidustöö (1930), paar tükki Loominguski (1927, 1929). Üritas pääseda ka Postimehesse, endasoovitajaks sõna gratis (st tasu küsimata), aga edutult, käsikirjade peal on ikka ja jälle otsused „Ei – Juba ilmunud arvustus“, „Ei – Hiljaks jäänud“ jmt.[4] Reimani eriline lemmik oli Oskar Luts, kelle teoseid ta arvustas üheksal korral ja avaldas pärast Lutsu 40. sünnipäeva ka artikli, mis oli esimene põhjalikum ülevaade Lutsu kohta.[5] Eesti Naises ilmus Reimanilt artiklisari „Naine Eesti uuemas ilukirjanduses“.[6]
1929. aasta oktoobris sai Reiman töökoha Haapsalu lehes Lääne Elu, algul tegevtoimetajana, mõne kuu pärast ka vastutava toimetajana. Ta läks vabasurma järgmise suve lõpul, kaks päeva pärast oma 24. sünnipäeva.
Päevalehe nekroloogis resümeeris kriitik Jaan Pert: „Ilmar Reimani läbilend meie kirjanduslikult mõtlevast ja kirjandusega elavast maailmast oli võrdlemisi lühike ja eriliste teeneteta.“[7] Haapsalu Lääne Elu anonüümne ajakirjanik oli tundeküllasem: „Maeti noormees, keda Ernst Enno nimetas päiksepaisteliseks arvustajaks ja kes osutus rõõmuküllaseks sõbraks kõigile, kes tundsid teda lähemalt.“[8]
Kommenteerinud Roosmarii Kurvits ja Tiit Hennoste
A.
Aavik Johannes – koolmeister Kuresaares. Kõige suurem kirjaoskaja Eestis. Suurte vürtspoodniku kalduvustega – kaalub eesti kirjanikke kergelt ja raskelt. Põdes pikemat aega prantsuse maaniat (mitte Prantsuse haigust). Rikastab eesti kirjandust õudsete ja hirmsate juttude tõlgetega, nende abil maarahvale pakkudes oma kauneid ja jaunid sõnu.[9]
Aben Karl – lätlane. On Rainist lugenud ja kasutab seda ridade tegemiseks. Mees kes ei suuda vaikida, vaid kõigile oma arvustajatele suure käraga vastu vaidleb.[10]
Adams Vilmar – noorte egogeeniuste tüübiline edustaja. Käib mööda Tartu tänavaid ringi, kus teda igaüks maksuta näha võib. Senini on oma raamatuile ainult ühe lahtise lehe juurde lisanud, tulevikus kavatseb avaldada vaid lahtiseid lehti.[11]
Adamson Henrik – koolmeister Kärstnas. Varsapoolne noorpoeet. Lapsi õpetab vana viisi järele, kirjandust teeb kõige moodsamate võtetega. Mullu sünnitas rohelise sisaliku.[12]
Adson Arthur – II gildi teaatri ja kirjanduse arvustaja. Ta võrukeelsed laulud on väga hääks balsamiks seedimisrikete puhul. Eraelus Marie Underi paaž ja tema laste guvernöör. Viimasel ajal elab Tallinna pilvelõhkuja kõige kõrgemal korral, et oma madalale luulele kõrgemat lendu saavutada.[13]
Aktioon – kirjanduslik pääletungimine mis ainult enese ümber natuke halba haisu sünnitab.[14]
Alle August – poeet vulkaaniliste kalduvustega[,] kutsutud ka „Poola papiks“. Pinseldab virtuooslikult meie suuremad tõprad ja elevandid lillaks, et nad muust massist eralduks ja hästi silma paistaks. Noores eas on ta harrastanud ka roosade ja siniste seelikute sabas sörkimist. Keskeas kirjutab habemikke laule, sest tal omal habet ei ole.[15]
Andreesen Nigol – noor atleet. III gildi teaatri arvustaja. Milli Mallika verivaenlane. Õige väiksel määral noorpoeet.[16]
Anni August – noormees, kelle pääs segamini läinud kodust ja võõrsilt laenatud ideed.[17]
Antson Allex – karske spordimees. Sellasena loomulikult terve, kuid vaimliselt põeb omapärast haigust nimetatud mania literarum.[18]
Arvustaja – mees ehk naine, kes end elatab teiste mahategemisest. On olemas I, II, III, IV, V gildi arvustajaid. I gildi arvustajaid Eestis ei ole.
B.
Barbarus Johannes – jaoskonna arst Pärnus. Korra Pariisis käinud ja sellest koledasti vaimustatud. Kirjutab nüüd ainult aeroplaanidest, propelleritest ja nullidest.[19] Rasva läinud kodanluse vihkamisest.
Boheemlane – kirjanik ehk kunstnik kes armastab kohvikut ja kõrtsi enam kui kirjandust ja kunsti. Tema kultuuriline tegevus seisab päämiselt tortide ja õlle hävitamises. Alati on tal Eesti viljakohvi lõhn juures. Tüübiline esitaja – August Gailit.
E.
Enno Ernst – rahvakoolide inspektor Läänemaal. Romantilisest ilmast tema loomingus annab tunnistust tema maapäälne hauataguse elu harrastus lahkusuliste koguduses, kus ta jutlustajana üles astub. Kannab hinge hõbeniidiga kaelas. On eeldusi akušeeri elukutseks, sest oskab naisõpilastele ideekalt seletada raskejalgsuse hügieeni.[20]
G.
Gailit August – esimene boheemi rüütel. Kirjanduslik naistepõlgaja, tegelikus elus niisuguseid kalduvusi ei avalda. 16 aastaselt [p.o aasta eest] juba läks ta kirjanduslik päike looja kuid tõusis 7-e aasta pärast täies hiilgvuses. On saanud skandaalsete lugudega hakkama: käinud muinasmaal, põdenud fosfortõbe, surnud purpurset surma, kuid hilja aja eest Toomas Nipernaadina jälle ülestõusnud ellu ja lunastab Eesti boheemkonna patud.[21]
H.
Haava Anna – meie luuleneitsite (s. t. neitsilikust) viimane mohikaanlane. Armastab loorberitel magada ja unistab geniaalsusest. Kõigi hääde omaduste pääle vaatamata pole tänini veel mehele saanud.[22]
Hiir-Schütz-Jürna – kolmikisik, rahvuselt australlane. Arvab end olevat Buddha saapapuhastaja. Varsti on oodata ta surma. Ainuke päästeabinõu oleks kultkapitaali vanker mis teda kolinal veeretaks surematude hulka, krabisevatele loorberitele.[23]
Hindrey Karl August – pühajärveaanlane ja exkarrikaturist. Kokakunsti teoreetik. Joob viina ja elatab end vaimukusest. Armastab paljastada ennast ja teisi.[24]
Hubel Eduard – eeskätt IV gildi arvustaja. Peab kahte naist – mõlemad on õed. On ka ilukirjandust teinud. Määrib ühed oma tegelastest tahmaseks, teised piimaseks. Unistab kindrali kohast eesti kirjanduses.[25]
J.
Jaik Juhan – perepoeg Tsoorust, Võrumaalt. Leidis esimesena Munamäelt igavese lume. Juuksekasv vastuproportionaalne aju arenemisele. End. „Päevalehe“ talituse liige ja praegu ametita „asjamees“ „Päevalehe“ juures.[26]
Jürgenstein Anton – mees kes easse jõudnud, millal memuaare hakatakse kirjutama. Väga Taras Bulba nägu. Armastab arvustada ja manitseda.[27]
K.
Kaaver Valter – imepisike noorpoeet Tuglase näoga.[28]
Kampmann Mihkel – elav entsiklopeedia. Kirjutab lugemikke ja ajalugusid ning ostab honorari eest maju. Mees kellele teaduslikkude raamatute tegemine on niisama lihtne kui nina nuuskamine.[29]
Kangro-Pool Rasmus – exministeeriumi nõunik. Hää naiste pitside ja kleitide tundja. Moraali valekristus. Kõige lõbusamalt veedab aega teaatri ja kunsti arvustamisega.[30]
Kauts Agnes – kena daam. Koolitüdruku põlves tegi lillasid luuletusi suurel määral, nüüd ohvitseri proua ja luuletab ainult pidulikadel juhtumistel.[31]
Kitzberg August – ellik Tiibuse Jaak. Eesti kirjanduse patriark. Mees kes kõikidega läbi saab ja kes kõiki ettevaatlikult salvab.[32]
Kivikas Albert – kultkapitaali aktsionäär. Poisikesena lasi sigu lendu, nüüd riigirentnikkude ja asunikkude prohvet.[33]
Kolonel Siimon – poeet. Tema poeemid on kantud roosast tundest ja pehmest vaimust, täis sõjavingu.[34]
Kuljus Voldemar – Eesti Lutherus ja Iisaku Messias. Moodsa löögiga purustab vaimuliku kirjanduse vana esitusmundert. Oma tenoriga ahvatleb noori tütarlapsi.[35]
Kultuurkapitaal – hinnalise solgi vanker, millele kõik kirjanikud ja kunstnikud tahavad istuda ja üksteist rüselemise juures haigeks tõukavad. Nimetatud ka kultkapitaaliks s. t. kirjandus-kunstiliste kuldijaamade toetuskapitaal.[36]
Kärner Jaan – oma vanemate seitsmes laps. Vanasti luuletas tähtede varjus, nüüd päikese paistel keset rukki põldu. Kirjanduslik konstaabel – kel ülesandeks tehtud protokolleerida igaaastane vähimgi kirjanduslik sündmus.[37]
L.
Lattik Jaan – exminister. Pääle selle Viljandi maakoguduse kirikherra, vananaiste lemmik ja pühamaa rändur. Armastab kirjanduslikult jäädvustada oma püksata päevi.[38]
Liiv Jakob – end. linnapea. Istub Parnassi viimases sopis ja unistab geniaalsusest.[39]
Linde Bernhard – end kooliraamatute kirjastaja ja III gildi arvustaja. Kole karvane mees, kuid päälagi on paljas. Suur Idamaa reisija, ainult ametlikku poligaamiat pole jõudnud sääl ära õppida. Mõnel pool kutsutakse teda nahkseks meheks, sest Siberi reisudel kauples ta nahkadega.[40]
Lintrop Jaan – „Eta“ schef. Vanasti laulis sinisest rukkilillest, nüüd varustab Eesti ajalehti teadetega Inglise kunstsõnnikust ja Chicago tõuemistest.[41]
Luiga G. E. – mees kes „Päevalehe“ juttude eest vastutab. Unarusse vajunud Siberi poeet. Tema loomingu nimetamisväärilisem osa on – mitu nägusat tütart kes vabalt tõlgivad Tarzani kõmuromaane.[42]
Luts Oskar – apteeker[,] Tootsi vanaisa. Kohutavalt andekas, kuid on ise enese ära söönud. Istub hra. Uhuuga iga õhtul restoranis, kus teda igaüks ise näha võib.[43]
Lüll Mihkel – kirjanik. On kirjutanud geniaalse teose „Elu mäng“. Kirgline kohtuprotsessidel käija ja elukutseline habeme kasvataja. Skobelevi mängija[,] on ka sõjamees. Lahingutes värises ta süda kui linnukene.[44]
M.
Mälk August – väljateeninud sõdur. Loodusteadlase kalduvustega – armastab kesaliblikaid. Sündinud Saaremaal kus prof. Paldrockiga seltsis on uurinud pidalitõbiste ravitsusasutusi.[45]
Mändmets Jakob – shurnalist. Väga vaikne mees. Kirjutab igasugu asjust: maast, merest, metsast, põllust, kodulojustest, ohvitseridest j. n. e. Mõnikord mängib ka IV gildi arvustaja osa.[46]
N.
Noorpoeet – liik inimesi, kes armastavad lärmitseda ja värsside ning irdriimide abil kuulsaks saada.[47] Kõik põevad erandita suurusehullustust.
Nukk Eduard – Pärnu noorpoeet oma kulu ja kirjadega.[48]
Nurmik Madis – elukutseline plagi-eerija. Plagieerib oma kooli lugemikkudes paljusid kirjanikke kõige puhtamal kujul ja avaldab ühiselt oma nime all. Vanapoiss.[49]
Närep Egon – Peet Vallaku tädipoeg.[50]
O.
Oengo Julius – ameti poolest hiidlane. Pühapäeva hülgekütt. Professionaalne mitmenaisepidaja. Laulab hiidlastele ülemlaulu. [51]
P.
Perandi Liisa – tumeda kirjandusliku tulevikuga daam.[52]
Pert Jaan – II gildi teaatri ja II gildi kirjanduse arvustaja. Uppus oma esimese kirjandusliku udulaevaga otsekohe uttu.[53]
Peterson Ernst – oberkoolmeister Tallinna reaalkoolis. Habeme järele Eesti Tolstoi, kuid viimasel ajal vaimuannete poolest veidi prostoi.[54]
R.
Raud Mart – ajateenija-reamees. Armastab luuletada ja arvustada ning noorpoeedilikult sensatsioone toime panna. Võtab naise riiklisel ülesandel ja toetusel, saades haridusministeeriumist 375.000 marka abiraha.[55]
Raudsepp Ernst – ellik Ado Kalamees. Milli Mallika lihane vend. Ameti poolest tudeng. Kannab vanamoelisi konksprille ja armastab iga asja üle põhjalikult sõna võtta.[56]
Raudsepp Hugo – hüütakse milliseks mullikaks.[57] Mees kes end eluaeg pilkamisega ja arvustamisega on treneerinud ja siis äkki Simsonina Eesti Parnassile ilmunud. Armastab noori naisi ja värsket õhku.
Reimann Rudolf – Võru keskkoolmeister. Suur kirjandusloo mees algkoolis. Täis nooruslikku vaimu. Kirjutab „Noorusmaa“ algusest lõpuni täis.[58]
Ridala Villem – muhulane. Kunagi luuletas, praegu on loota ta lämbumist fennismidesse ja folkloore rägastikku.[59]
Roht Richard – Võru aadlimees. Suur naljahammas. Tema romaan „Minevik“ kuulub paremate lustiromaanide hulka.[60]
Rond Ralf – geenius, keda tema vaimu pärast kohtu alla anti ja süüdi mõisteti. Seega märter, kes lunastanud kõigi Eesti kirjanikkude patud ühekordselt. Praegu kõige loetavam autor, sest tema „27“ paljundatakse shapirografiga ja levitatakse koolides laiali.[61]
Rumor Karl – exminister. Valitsuses portfellita, kirjanduses portfelliga. Suur Tonksu-Jaan.[62] Igatses noorena lumiseid kõrgusi, nüüd on uppunud poliitilisesse porilompi.
S.
Saar Henrik ellik Kivilombi Ints. Kutseline kirjanik. Ülekohtuselt kultkapitaalist ilma jäetud. Suri hiljuti, kuid nüüd elab jälle ja kirjutab joobnud pääga karskusnäidendeid.[63]
Semper Johannes – mees kes oskas teha hiilgava partii. Viimasel ajal heitnud enesest Pierrot ülikonna ja riietunud smokingisse. Põeb raskesti gallomaaniat.[64]
Sillaots Marie – tark daam. III gildi arvustaja. Pööraselt armunud 70-e aastasesse Kitzbergisse.[65]
Soar Redik – oma vanaduse tõttu kirjaniku nime välja teeninud ajakirjanik.[66]
Stiil – kirjandusliku teose esitusmunder. Isikliku stiilita kirjanik s. o. kirjanik esitusmundrita. Kuid esitusmundert s. o. stiili võib julgesti laenata.
Suits Gustav – kidakeelne professor. Väliselt hirmus külm ja kuiv, sees laava kuumus. Põeb laiskuse tõbe.[67]
Sööt K. E. – extrükitööstur. Kui trükikojas töist puudus tuli, siis valmistas ise käsikirju. Nii rikastus Eesti kirjandus tema luulega.[68]
T.
Tammsaare A. H. – advokaat. Eremiit eesti kirjanduses. Üksindusest plahvatab välja üllatustega.[69]
Tarapita – tuleb vene keele sõnast „торопиться“ – tõttama, ruttama. Tarapitalased on ruttajad kirjanikud, kes ei suuda oma kuulsaks saamist ära oodata ja sellepärast varakult hullu lärmi löövad.[70]
Tassa Aleksander – mees muinasajast. Maaler ja stiilisepp. Viimasel ajal kadunud muuseumi tolmu.[71]
Tuglas Friedebert – kuulus mees. Kan-nab kipras otsaesist ja raamidega näpitsaid. Juhatab Eesti sulemeeste sinoodi. Erapooletuse kehastus. Mitu aastat rändas ta hing mööda tolmuseid raamatukappe, mille tagajärjel sündis reisimälestuste kogu „Hingede rändamine“.[72]
Under Marie – harrastab poliandriat. Kole kirgline naine. Arthur Adsoni päike. Lõi kiirgama erootilises lõõmas ka korra Eesti luuletaevas. Nüüd on ta heleduse katnud mõttetaskuse [p.o mõtteraskuse?] umbudu.[73]
V.
Vallak Peet – tuhatkunstnik. Maalib pilte, mängib viiulit, kirjutab jutte, teeb hoduseraude ja mõtleb välja igasugu automaat asju.[74]
Vardi Sophia – major Kirschbaumi naine. Muiste revolutiooni emalõvi. Nüüd ahastab oma kolletavate kirjanduslikkude loorberite pärast.[75]
Vilde Eduard – noores eas vagabund, keskeas suur kirjamees, vanas eas jubilaar ja soliid vanaherra. On nii palju kirjutanud, et hamin maja ei leia kuhu teda ja ta teoseid paigutada.[76]
Visnapuu Henrik – keskealiste poeetide kuningas. Noorpoeete kui maiesteet ei salli vaid ajab nendega kohtu teel asju. Viimasel ajal mängivad Gailitiga koos Pat ja Patashoni.[77]
Ü.
Üksi Johannes – on jäänud üksi sõnaraamatu lõppu. Kuid ta viib üksi Eesti oma „Kummaliste juttudega“ Euroopasse sest ta on ainuke kirjanik kodumaal kes põeb suurejoonelist haigust – delirium tremens.[78]
Lõpp.
[1] OM = Oskar Mänd (1901–1968), tollal Postimehe päevauudiste toimetaja, hiljem juhtkirjanik ja tegevtoimetaja, lõpuks vastutav toimetaja 1929–1935. Seejärel Päevalehe tegevtoimetaja ja juhtkirjanik 1935–1940, paguluses Rootsis ajalehe Teataja (> Eesti Teataja) esimene peatoimetaja 1944–1953.
[2] Sädemed, 04.09.1926, lk 283, 16.10.1926, lk 331, 06.11.1926, lk 359, 05.03.1927, lk 76–77, 26.03.1927, lk 102–103.
[3] Sädemed, 25.06.1927, lk 219.
[4] EAA.2111.1.4503.
[5] I. Reiman, Oskar Luts. Eesti Kirjandus, 1927, nr 6, lk 322–330, nr 7, lk 367–374.
[6] Roheline Kolibri [= I. Reiman], Naine Eesti uuemas ilukirjanduses. Eesti Naine, 1927, nr 10, lk 225–226, 1927, nr 11, lk 250–252, 1928, nr 1, lk 13, 1928, nr 2, lk 34–35, 1928, n 6, lk 131–132, 1928, nr 8, lk 179–180, 1928, nr 9, lk 204–205, 1928, nr 11, lk 250–251.
[7] J. P. [= J. Pert], Ilmar Reiman †. Päevaleht, 30.08.1930. Pert ei olnud erapooletu hindaja, viimase aasta jooksul oli Reiman teda kahel korral retsenseerinud (Eesti Kirjandus, 1929, nr 8 ja 1930, nr 3), mõlemad arvustused olid hävitavad (nt „diletantliku kärneri töö“).
[8] Ilmar Reimani viimane teekond. Lääne Elu, 03.09.1930.
[9] Johannes Aavik (1880–1973), tollal Kuressaare Saaremaa ühisgümnaasiumis eesti ja ladina keele õpetaja. „Kõige suurem kirjaoskaja“ viitab keeleuuendust ja õigekeelsust õpetavatele artiklisarjadele, mida Aavik ajakirjanduses järjepidevalt avaldas. Kirjanike „kaalumine“ seostub ilmselt Aaviku luulekriitikaga, nt „Puudused uuemas eesti luules“ (1922), vaidlus Henrik Visnapuuga riimi ja rütmi asjus (1923) jm. Prantsuse maania viitab ta tõlgetele; prantsuse haigus = süüfilis. Aaviku tõlkeraamatusari „Hirmu ja õuduse jutud“, kus ta kasutas-propageeris oma keeleuuendusi, ilmus aastast 1914. Jaunis on Aaviku uussõna tähendusega ʻsuursugune, õilis, üllas’.
[10] Karl Aben (1896–1976) – Lätis sündinud läti keelest tõlkija ja hilisem keeleteadlane. Jānis Rainis (1865–1929) – läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ja poliitik. Ridade tegemine vihjab ilmselt Abeni kaheosalisele juubeliartiklile „Jaan Rainis. (Tema 60-aastaseks saamise puhul.)“ Eesti Kirjanduses 1925, arvustajatega vaidlemine aga tülile Abeni ja Jaan Kärneri vahel. Nimelt ilmus Abenil 1925. aastal luulekogu „Helisev vaikus“, mida Kärner laitis lühidalt luule aastaülevaates Loomingus. Selle peale avaldas Aben Postimehes pika loo „Mõni sõna „Loomingu“ möödunud aasta kirjanduse aruandjale“ (01.04.1926), Kärner vastas samas looga „Vastuseks ühe noorluuletaja eneseülistusele“ (24.04.1926).
[11] Vilmar (Valmar) Adams (1899–1993) õppis tollal Tartu Ülikoolis eesti ja üldist kirjandusteadust. Debüteeris aastal 1924 luulekoguga „Suudlus lumme“, millele oli lisatud „Lahtine leht pliiatsiga kirja pand – saateks“, mis kuulutab vajadust ebatäpse riimi, eriti irdriimi (hiina : piinad) järele. „Egogeenius“ esineb nt August Alle epigrammis aastast 1919 („Eestis egogeeniust / noorelt põevad poeedid…“). Edustaja = esindaja.
[12] Hendrik Adamson (1891–1946), tollal Kärstna algkooli juhataja. „Varsapoolne noorpoeet“ vihjab ilmselt hilisele raamatudebüüdile, Adamsoni esimene luulekogu „Mulgimaa“ ilmus 1919, kui ta oli 28-aastane. „Sisaliku sünnitamise“ taga on Adamsoni novellikogu „Roheline sisalik“ pealkiri (1925).
[13] Artur Adson (1889–1977) oli avaldanud kolm võrukeelset luulekogu: „Henge palango“ (1917), „Vana laterna“ (1919), „Roosikrants“ (1920). Paaž oli Adsoni hüüdnimi Siurus. Guvernöör = meessoost koduõpetaja-lastekasvataja kõrgklassi perekonnas. Underil olid esimesest abielust tütred Dagmar (1902–1994) ja Hedda (1905–1988), kes tol ajal olid juba täiskasvanud. Adson ja Under elasid tollal Tallinnas Pikal tänaval nr 36, „Domuse maja“ kuuendal korrusel.
[14] Aleksander Antsoni eestvõttel tehtud pahempoolne-ekspressionistlik rühmitusekatse ja almanahhisari „Aktsioon“ (kolm numbrit, esimene 1926), milles kriitika ei leidnud just palju positiivset.
[15] August Alle (1890–1952) töötas ja õppis 1910–1915 (vaheaegadega) katoliiklikus koolis Vilnos (Vilniuses), mis oli tollal ennekõike poolakeelne linn, omandas seal poola keele, tõlkis poola luulet ja avaldas 1923 Loomingus artikli „Poola uuemast kirjandusest“. Lillaks pintseldamine on vihje följetonikogule „Lilla elevant“ (1923). Järgnevad viited Alle teostele: poeem „Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust” (põhiosas 1921, tervikuna 1925) ja luulekogu „Carmina barbata“ (1921).
[16] Nigol Andresen (1899–1985), tollal eesti keele õpetaja mitmes Tallinna gümnaasiumis. „Atleet“ vihjab ilmselt A. K. joonealusele Kajas (27.01.1925), milles kõrvutatakse kirjanike ja arvustajate sõnelusi ajakirjanduses maadlusvõistlustega ja Andresen maadles Hugo Raudsepaga ehk Milli Mallikaga. Ilmselt on see vihje 1923. aasta vaidlusele, kus Andresen kritiseeris Päevalehes Raudsepa näidendit „Demobiliseerit perekonnaisa“ (23.05.1923) ja ülevaadet „Lääne-Euroopa sentimentalism ja haletundeline vool Eesti kirjanduses“ (27.08.1923), Milli Mallikas ründas vastu Vabas Maas (08.09.1923).
[17] August Annist (kuni 1936 Anni; 1899–1972) – folklorist. Segamini läinud mõtted on tõenäoliselt viide Annisti pikale artiklile „Meie ilmast ja ilmavaatest“ Veljesto kogumikus „Mõtteid valmivast intelligentsist“ (1923). Seda kritiseerisid segasuse ja vastuolulisuse eest nt Semper ja Hans Kruus Loomingus.
[18] Aleksander Antson (1899–1945) – kirjanik, spordiajakirjanik, sportlane, harrastas kergejõustikku ja osales mh 1924 Pariisi OM-il, tollal ajakirjanik Rakveres Virulase toimetuses. Mania literarum võib olla viide tema pidevatele katsetele organiseerida rühmitusi ja väljaandeid: rühmitusekatse Religioon Tartus (1922), almanahh „Viisnurk“ Võrus (1923), rühmitusekatse ja almanahhisari „Aktsioon“ Tartus (1926–1929).
[19] Johannes Barbarus (1890–1946) käis 1923 Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal. Viited Loomingus 1925–1926 ilmunud luuletustele „Mina ja Pariis“, „Ühe surija päev“ („nullid“), „Mina ja aeroplaan“, „Pegasus propelleriga“ ja kolmeosalisele artiklile „Pilk prantsuse moderni lüürikasse“.
[20] Ernst Enno (1875–1934), Läänemaa koolinõunik 1919–1934. Lahkusuliste kogudus võib vihjata tema religioossetele otsingutele. Hõbeniit viitab budismis/hinduismis inimese füüsilist keha ja hinge (Mina) siduvale eluandvale niidile/nöörile, niidi katkemine seostub surmaga. („Kuda kantakse hinge eest hoolt?“ küsib ka Toots Imelikult. „Seo hing niidiga kaela.“) Akušeer (ämmaemand) viitab ilmselt Enno koolinõunikuna peetud karskusloengutele, kus leidub mh ka idee, et lapse kasvatusega tuleks alustada juba siis, kui ta on alles emaüsas (Päevaleht 03.01.1925).
[21] August Gailit (1891–1960), tollal kutseline kirjanik Tartus. „Skandaalsed lood“ viitavad Gailiti teostele: jutustus „Kui päike läheb looja“ (1910), romaan „Muinasmaa“ (1918), novell „Fosfortõbi“ kogumikus „Rändavad rüütlid“ (1919), romaan „Purpurne surm“ (1924). „Toomas Nipernaadi“ lood hakkasid ilmuma Loomingus 1926. aastal.
[22] Anna Haava (1864–1957) jäi vallaliseks elu lõpuni. „Viimane mohikaanlane“ on J. F. Cooperi romaanist käibele tulnud fraas (eesti keeles raamatuna 1924 „Nahksuka jutud. Teine jutt, Viimane mohikaanlane“). Loorberitel magamine võib viidata raamatule „Anna Haava luuletuskogu“ (1924), mis koondas seitsmes varasemas luulekogus ilmunut.
[23] Kolmik Erni Hiir (1900–1989), Johannes Schütz (peale 1936 Juhan Sütiste; 1899–1945), Mihkel Jürna (1899–1972) avaldas 1925. aastal ühiskogumikud „Sang“ ja „Bumerang“. Australlane on viide bumerangile, Buddha saapapuhastaja jääb hämaraks (tollane Eesti Buddha oli paljasjalgne Karl Tõnisson, Hiire luuleosa „Bumerangis“ kannab aga iroonilist pühendust Jaan Tõnissonile). Kolmik võitles mh noortele autoritele kulkast suuremate toetuste saamise eest.
[24] Karl August Hindrey (1875–1947) armastas suvitada Pühajärvel. Alustas 1901 karikaturistina, jätkas reisikirjanikuna, kirjandus-, kunsti- ja teatrikriitikuna, följetonistina, memuaristina, prosaistina. 1926 ilmus tema följetonistlike miniportreede kogu „Kaasaegsed“.
[25] Eduard Hubel (ps Mait Metsanurk; 1879–1957), tollal kutseline kirjanik Tartus, oli avaldanud kümmekond romaani, jutustust ja novellikogu. Viide kahele naisele jääb hämaraks. Tõsi, mälestustes on vihjeid Metsanurgale kui naistekütile (nt Elo Tuglaselt). Metsanurga teine abikaasa oli Vanda Reichenbach (olid abielus 1916–1936), kelle õde oli Marta Sillaots. Samuti on sageli mäletatud tema võimuiha. 1924–1925 oli Metsanurk Kirjanike Liidu esimees. Lisaks, tema draama „Kindrali poeg“ lavastus 1925 Vanemuises keelati pärast esietendust.
[26] Juhan Jaik (1899–1948), Tallinna Eesti Kirjastusühisuse ametnik 1920–1924 (see kirjastus andis välja Päevalehte), samal ajal ja seejärel tegi Päevalehele ka kaastööd. Jaigi debüütkogu „Rõuge kiriku kell“ (1924) lõpuluuletus on „Võrumaa“, kus leiduvad read „Et särab Munamäel igavene lumi, / Mis vahetelleb pilke kauge merega.“
[27] Anton Jürgenstein (1861–1933), viljakamaid eesti kirjanduskriitikuid 19. sajandi lõpul, Jaan Tõnissoni peamine abiline Postimehe toimetamisel 1906–1929. Tema „Minu mälestused“ I–II ilmusid 1926–1927. Tarass Bulba – Gogoli jutustuse peategelane. Viidatakse Jürgensteini lopsakatele vuntsidele.
[28] Valter Kaaver (1904–1946), tollal algaja luuletaja, „Aktsiooni“ kaastööline, avaldas revolutsioonilisi värsse. 1930 põgenes Nõukogude Liitu.
[29] Mihkel Kampmann (peale 1936 Kampmaa; 1867–1943), kirjandusloolane ja koolikirjanik, tollal Tartu õpetajate seminari õppejõud. Tema peateosest „Eesti kirjandusloo peajooned“ oli selleks ajaks ilmunud kolm jagu (1. ja 2. jao teised trükid 1920 ja 1921, 3. jagu 1923). Arvukatest kooliõpikutest olid mõjukaimad „Kooli lugemiseraamat“ ja „Eesti lugemik“ (selle kahest esimesest osast oli 1924–1925 ilmunud 9. trükk). Kampmaal oli kaks maja Tartus Maarjamõisa tänaval (Maarja kiriku juures).
[30] Rasmus Kangro-Pool (1890–1963), tollal Päevalehe teatri- ja kunstikriitik ning Draamastuudio ühingu teatrikunstikooli kombestiku- ja kostüümiajaloo õppejõud. Koondati 1926. aasta kevadel haridusministeeriumi teadus- ja kunstiosakonna muinsus- ja kunstiasjade korraldaja kohalt. Asjatundlikkus naiste pitside-kleitide alal märgib Kangro-Pooli moehuvi, nt esines ta 1925. aastal Tartus, Tallinnas ja Viljandis loenguga „Mood ja ilu“.
[31] Agnes Kauts (1921–1935 Mihkelson, peale 1935 Vesilo; 1900–1985) töötas tollal Vaba Maa kirjastuse ajalehtedes tõlgi ja reporterina, oli üks esimesi professionaalseid eesti naisajakirjanikke. Tema abikaasa oli sõjaväelane Gustav Mihkelson (peale 1935 Kusta Vesilo). 1920. aastate alguses avaldas marieunderlikke luuletusi nt ajakirjas Noorusmaa ja osales noorkirjanike üritustel.
[32] August Kitzberg (1855–1927) kirjutas Tiibuse Jaagu nime all Päevalehes följetone, raamatuina avaldas kaks kogumikku „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetust“ (1920, 1923). Tiibuse Jaak oli jõukas taluperemees, kes võttis sõna nii poliitika kui kultuuri teemadel.
[33] Albert Kivikas (1898–1978), tollal vabakutseline kirjanik. Viited tema teostele: futuristlik miniatuurikogu „Lendavad sead“ (1919), asunikeromaanid „Jüripäev“ (1921, uusversioonis „Murrang“ 1925), „Jaanipäev“ (1924), „Mihklipäev“ (1924).
[34] Õieti Aleksander Simon (1877–1960), sõjaväelane (kolonel), tollal sõjaministri käskudetäitja-ohvitser. Avaldanud amatöörlikke patriootilisi luuletusi, nt „Vabadusalbum: 1918 – 24.II 1924“ (1924).
[35] Voldemar Kuljus (1898–1979) – Iisaku luterliku koguduse karismaatiline õpetaja. Lutherus ja Messias viitavad Kuljuse konfliktile kirikujuhtidega: konsistoorium heitis Kuljusele ette lubamatut usulist vabameelsust ja allumatust ning tagandas ta vaimuliku ametist 1925. aastal ja vaimuliku seisusest 1926. aastal. Vaimuliku kirjanduse vana esitusmundri purustamine on viide jutlustekogudele „Lunastatud albatrossid“ (1925) ja „Juudasuudlus“ (1926), mis äratasid tähelepanu oma värske stiiliga. 1923. aastal kaitses Kuljus Tartu ülikoolis teoloogiakandidaadi kraadi tööga „Praegusaja jutluse stiil ja ettekanne“.
[36] Kuldijaamad olid sigade tõuaretuse ja paaritamisega tegelevad keskused, mille asutamine algas 1923.
[37] Jaan Kärner (1891–1958), tollal kutseline kirjanik Elvas. Viited luulekogudele „Tähtede varjul“ (1913), „Lõikuskuu“ (1925) ja „Õitsev sügis“ (1926). Konstaabli-roll vihjab tema laialdasele kriitikutegevusele, mh 1924. ja 1925. aasta kirjanduse kolmeosalistele aastaülevaadetele Loomingus.
[38] Jaan Lattik (1878–1967), vaimulik, poliitik ja kirjanik, haridusminister 1925–1927. Viide jutule „Kui meil veel püksa ei olnud“ (jutukogus „Meie noored“ 1907, taastrükitud 1921). „Pühamaa rändur“ viitab reisiraamatule „Lõunamaale“ (1925).
[39] Jakob Liiv (1859–1938), luuletaja, tollal algkooliõpetaja Rakveres. Algatas aastatel 1882–1907 tegutsenud kirjandusrühmituse Väike-Maarja parnass, oli Rakvere linnapea 1919–1921.
[40] Bernhard Linde (1886–1954), tollal eesti keele õpetaja Tallinnas. Pankrotistunud kirjastusosaühingu Varrak asutaja, esimees ja tegevdirektor 1919–1924 (see andis välja ka arvukalt kooliõpikuid). Linde oli tollal kolmandas abielus (abiellus ja lahutas hiljem veel kaks korda). 1918–1919 teenis sõjaväeametnikuna Samaaras ja Omskis, tuli Eestisse tagasi Jaapani, Hiina, India, Egiptuse ja Inglismaa kaudu, avaldas sellest reisikirja „Tõusva päikese mailt“ (1925).
[41] ETA – Eesti Telegraafi Agentuur. Jaan Lintrop (1885–1962) oli selle direktor 1920–1929. Viide Lintropi jutustusele „Villem Elgas. Laul sinisest rukkilillest“ (1911).
[42] Georg Eduard Luiga (1866–1936), Päevalehe juht 1908–34. Töötas Siberis kooliõpetajana 1891–1901 ja avaldas kaks luulekogu (1888 ja 1901). Luigal oli kolm tütart: Linda (peale 1932 Bakis; 1902–1992), Noora (1933–1936 Tudeberg, peale 1936 Humal; 1910–2000) ja Aino (peale 1937 Koemets; 1912–2004). Gümnasistidena tõlkisid nad Päevalehele joonealuseid järjeromaane.
[43] Lutsu följetonide üks stammtegelasi oli Tartu aguli juhmipoolne majaomanik Karl Martin Uhhuu, kes kõneles absurdset „pool tartu, pool võru, pool tohuvabohu saare murrakut“. Följetonid kujutavad vestlusi Uhhuu ja autorikeskse tegelase vahel tänaval ja kohvikutes.
[44] Mihkel Lüll (1884–1941), ohvitser ja kirjamees, üks eesti rahvusväeosade organiseerijaid, tollal pidas auhinnaks saadud asundustalu Läänemaal. Tema punase habeme fassong sarnanes Mihhail Skobelevi, Türgi sõja legendaarse Valge Kindrali omale. „Elu mäng. Eesti vabadussõjast“ (1923) on fragmentaarne ja halemeelne raamat Vabadussõjast. Lüll sai ajakirjanduse kaudu üldtuntuks väsimatu kohtuskäijana. 1924. aasta suvel oli tal käsil 11. protsess Emma Roose vastu, probleemiks lahkarvamused Lülli kui allüürniku õigustest ja kohustustest. 1924–1925 protsessis endale asundustaluks välja mõisasüdame, mis esialgu teisele mehele määratud oli. Värisev linnuke vihjab ilmselt autobiograafilisele luuletusele „Saksa laevad Pärnu randas. 7. augustil 1915 a“: „Valli kraavis varjul ma, linnukene. / Tule lõhna ma tunnen, lendavad kuulid, / Värisevad aknad, gümnaasium, koolid“ (kogus „Salmikud ja laulud. Esimene raamat. Kahes jaos. Ühes luuletaja päevapildiga“, 1917, lk 12).
[45] August Mälk (1900–1987), tollal Lümanda algkooli juhataja. Sõjaväeteenistuses 1920–1922. „Kesaliblik“ (1926) oli tema esimene romaan. Aleksander Paldrock (1871–1944), Tartu ülikooli professor, sai maailmakuulsaks oma leeprauurimustega. Saaremaal Audakul asus üks tol ajal töötanud neljast leprosooriumist.
[46] Jakob Mändmets (1871–1930), pikaaegne Päevalehe ajakirjanik, kirjutas peamiselt juhtkirju eri teemadel, samuti kirjandusarvustusi. Tuntud ka kirjanikuna.
[47] Noorpoeedid olid nt Adams, Andresen, Hiir, Kaaver, Nukk, Oengo, Raud ja Sütiste. Jaan Kärneri raamatus „Eesti uuemad luuletajad“ (1925) leiab mh tähelduse, et noorim luuletajate sugupõlv nõuab endale parnassil käratsedes kohta, aga kaldub luuletamist võtma kerge käsitööna.
[48] Eduard Nukk (1896–1978), tollal Postimehe kõrvallehe Postimees. Pärnu väljaanne tegevtoimetaja, avaldanud-kirjastanud kolm oma luulekogu: „Rännakul“ (1923), „Trioletid Amorile“ (1924), „Eleegilised laulud“ (1925).
[49] Madis Nurmik (kod.n Madis Küla; 1890–1969), koolikirjanik ja tõlkija, tollal eesti keele õpetaja Haapsalu koolides, ajakirja Laste Rõõm tegevtoimetaja, lasteraamatute kirjastuse Pääsuke juht. Plagieerimisnali võib lähtuda E. M. (= Ernst Martinsoni) retsensioonist Vabas Maas (08.01.1925), kus leiti, et Oro ja Nurmiku „Aabits“ (1924) on kahtlaselt sarnane Johannes Kuulbergi aabitsa ja lugemikuga „Laste sõber“ (1923).
[50] Egon Närep – Peet Vallaku pseudonüüm, avaldas selle nime all oma esimese raamatu, näidendi „Luupainajad“ (1924).
[51] Julius Oengo (peale 1936 Õngo, kirjanikunimega J. Oro; 1901–1941), Hiiumaalt pärit lastekirjanik ja kooliõpetaja, toimetas tollal ajakirja Laste Rõõm. Oli 1920–1926 abielus Elise Kiivramehega (1897–1952), alates 1923. aastast elas koos oma tulevase abikaasa Melanie Kree(gi)ga (1905–1996), neil sündisid enne abiellumist tütred Illi (1924–1948), Viire (Pajula-Kivi; 1925–2012) ja Lembe (peale 1953 Hiedel; 1926–2004). Hiidlastele ülemlaulu laulmine vihjab ilmselt luulekogule „Tahkuna“ (1926), kus on tsükkel „Hiiu-saare etüüdid“.
[52] Liisa Perandi (kuni 1901 Reinvald; 1879–1946), kirjanik, avaldanud tolleks ajaks luulet, novelle, novellikogud „Vabanaine“ (1925) ja „Sinimäe Eeva“ (1926). „Tume tulevik“ võib viidata ta viimaste teoste jahedale vastuvõtule.
[53] Jaan Pert (1899–1953), tollal Postimehe teatri- ja kunstiarvustaja. Viide tema muinasjutuliste novellide kogule „Udulaev“ (1926).
[54] Ernst Peterson (peale 1935 Särgava; 1868–1958), kooliõpetaja, Tallinna reaalkooli pikaaegne inspektor (direktor). Habe viitab tema sarnasusele Lev Tolstoiga. Särgava loomingu kõrgaeg jäi sajandivahetusse (jutukogud „Paised“ I–II, 1899–1901; romaan „Rahvavalgustaja“, 1904), 1920. aastail oli avaldanud keskpäraseid näidendeid: „Sõnajala õis“ (1920) ja „Uus miniister“ (1922).
[55] Mart Raud (1903–1980) oli avaldanud luulekogud „Kangastused“ (1924) ja „Äitsmik“ (1925). Noorpoeedilik sensatsioon võiks olla Visnapuu süüdistamine Postimehes (10.09.1924), et see kirjutas arvustuse iseenda teosele ja pani alla Richard Rohu nime. Visnapuu kaebas asja kohtusse, Raud mõisteti kolmeks kuuks vangi. Järgmises kohtuastmes soostus Raud oma väite avalikult tagasi võtma ja asi lõpetati. 1926. aastal abiellus Raud Leonida Jürissoniga (peale 1940 Lea Nurkse; 1904–1960). Kuulujutu järgi küsinud ta haridusministeeriumilt sel puhul 375 000 marka kodu sisustamiseks, lisades palvekirjale juurde mh enda ja mõrsja päevapildid. Hoia Ronk mõnitas seda luulevormis (Kratt, 15.02.1926), Raud eitas palvekirja saatmist kategooriliselt, ta olla hoopis erakirjas arutlenud laenuvõimaluse üle (Päevaleht, 18.02.1926).
[56] Ernst Raudsepp (ps Ado Kalamees; 1899–1947), Hugo Raudsepa noorem vend, õppis tollal Tartu ülikoolis kirjandusajalugu (ei lõpetanud) ja tegutses kirjanduskriitikuna.
[57] Hugo Raudsepp (ps Milli Mallikas; 1883–1952) töötas ajakirjanikuna kuni 1924, viimati Vaba Maa vestekirjaniku ja arvustajana. Värke õhu armastus vihjab tuberkuloosiravile Taagepera sanatooriumis 1924–1925 ja seejärel Elvasse kolimisele. Vana Testamendi aineline draama „Kohtumõistja Simson“ ilmus Loomingus 1924. aastal, etendati Endlas 1925 ja Estonias 1926. See oli esimene teos, mille Raudsepp avaldas oma nime all. „Milline mullikas“ on viide pseudonüümile Milli Mallikas.
[58] Rudolf Reiman(n) (1883–1957) õpetas tollal Võru õpetajate seminaris eesti keelt ja kirjandust, oli noorteajakirja Noorusmaa toimetuse liige. 1926 ilmus talt „Kirjandus algkoolis: kirjanduse õppimine ja vaba lugemine“.
[59] Villem Grünthal-Ridala (1885–1942) oli Muhust pärit, sai luuletajana tuntuks enne Esimest maailmasõda. Läks Tartu ülikooli stipendiaadina Helsingisse end täiendama ja jäi Soome elama. Töötas surmani Helsingi ülikooli eesti keele lektorina. Avaldas tollal folklooriainelisi luuleteoseid, nt „Toomas ja Mai“ (1924).
[60] Richard Roht (1891–1950), tollal vabakirjanik Tartus. Oli pärit Võrumaalt Karaski külast. „Minevik“ (1920) oli Rohu esimene pikem proosateos, traagiline armastusromaan.
[61] Ralf Rond (kod.n Jaan Kurn; 1893–1981), tollal Maidla algkooli juhataja Virumaal. Tema esikluulekogu „27“ (1923) müüdi kuu aega, siis pani prokuratuur müügi seisma, tiraaž konfiskeeriti ja asi läks kohtusse süüdistusega kõlblusevastasuses. Autorit ja kirjastajat trahviti kumbagi 5000 margaga, raamat määrati hävitamisele. Protsessil osales eksperdina mh Friedebert Tuglas (Gustav Suits ei läinud kohale).
[62] Karl Rumor (kod.n Karl Ast; 1886–1971) oli 1924–1925 Jüri Jaaksoni valitsuses portfellita minister. Tonksu-Jaan = Don Juan. Sümbolistlik proosapoeem või jutustus „Lumiste kõrguste poole“ (1913).
[63] Hendrik Saar (ps Kivilombi Ints; 1893–1944?) kirjutas naljalugusid ja külajante, esines rändkupletistina kogu Eestis. Surnust elluärkamine viitab Postimehe ekslikule teatele ta enesetapust, Vaba Maa jõudis Saare nekroloogigi avaldada (14.10.1923). Ilmselt oli suremine Intsu lavastatud performants, et reklaamida oma järgmist etteastet: „Spiritistline seans: Vabariigi head vaimud. Kirjutanud surnud ja jälle surnust ülestõusnud Kivilombi Ints“ (nt Vaba Maa, 23.11.1923). Varsti avaldas Eesti Karskusliidu väljaannete sarjas näidendi „Pöörang“ (1924). Oli oma kirjatööde pärast mitmel korral kohtu all, süüdistusteks laim (st läbinähtavad vihjed reaalsetele isikutele) ja kõlblusetus.
[64] Johannes Semper (1892–1970) elas tollal Pariisis. Hiilgav partii ja smoking vihjavad ilmselt abiellumisele jõuka riidekaupmehe Jaan Adamsoni tütre Auroraga 1920. „Pierrot“ oli Semperi esikluulekogu (1917). „Jäljed liival“ (1919), „Maa ja mereveersed rytmid“ (1922), „Viis meelt“ (1926). Gallomaania = prantsuse armastus. Semper tõlkis Hugo „Jumalaema kiriku Pariisis“ (1924) ning avaldas 1923–1926 Loomingus rea luuletõlkeid ja arvukalt artikleid prantsuse kirjandusest.
[65] Marta Sillaots (kod.n tollal Marta Adolfine Gerland; 1887–1969), kutseline tõlkija ja kirjanik Tallinnas. Viide tema monograafiale „A. Kitzbergi toodang“ (1925).
[66] Redik Soar (kod.n Karl Kider; 1882–1946) töötas ajakirjanikuna kuni 1926. Esimese raamatu, memuaarse jutustuse „Esimesilt päevilt“ (1921) avaldas 39-aastasena. 1925 ilmus omakirjastatud jutustus „Loiguääre“.
[67] Gustav Suits (1883–1956), tollal Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjanduse erakorraline professor. Kuumus viitab esikkogule „Elu tuli“ (1905), laiskus võiks viidata sellele, et oli luuletajana vaikinud 1922. aastast.
[68] Karl Eduard Söödil (1862–1950) oli Tartus trükikoda aastail 1895–1914. Seal trükiti ka tema luulekogud „Saatus“ (1899) ning „Mälestused ja lootused“ (1903).
[69] A. H. Tammsaare (1878–1940) oli õppinud Tartu ülikoolis õigusteadust, ilma lõpetamata. Pole üheselt selge, mida on mõeldud üllatuste all. 1923. aastal oli talt ilmunud väga eripärane ja karmi kriitikat saanud kogumik „Pöialpoiss“, „Tõde ja õigus“ I ilmus 1926. aasta oktoobri lõpus.
[70] Tarapita – kirjandusrühmitus 1921–1922. Nimi tuleb Läti Henriku kroonikas leiduvast eestlaste sõjahüüust. Tarapitasse kuulusid Tuglas, Semper, Barbarus, Kivikas, Adson, Under, Suits, Kärner, Alle ja Tassa. Kõik nad olid tolleks ajaks kuulsad või vähemalt tuntud.
[71] Aleksander Tassa (1882–1955), tollal Pallase graafikaõppejõud, Eesti Rahva Muuseumi uue kunstiekspositsiooni põhikorraldaja (avati 1926 suvel). Pärinemine „muinasajast“ viitab tema loomingule: piibliainelistele lühinäidenditele, mida tollal mitmel pool etendati, novellikogule „Nõiasõrmus“ (1919), muinasjutu-/legendikogule „Hõbelinik“ (1921).
[72] Friedebert Tuglas (1886–1971), Loomingu peatoimetaja 1923–1926. Sulemeeste sinood = kirjanike liit, Tuglas oli esimees mh 1925–1927. Viide novellikogule „Hingede rändamine“ (1925), mida ka Ilmar Reiman Eesti Kirjanduses 1926. aastal arvustas (see oli tema esimene ilmunud retsensioon).
[73] Marie Underi (1883–1980) polüandria oli 1926. aastaks lõppenud – ta lahutas oma abielu 1923 ja abiellus järgmisel aastal Adsoniga, kellega oli koos elanud aastast 1920. Erootiline lõõm viitab Siuru-aegsetele sonettidele. 1924. aasta novembrist algas Underi filosoofiliste luuletuste voog Loomingus (1924 ilmusid nt „Raismik. Mets“, „Seek“, „Kooljakuu“ jne).
[74] Peet Vallak (kod.n Peeter Pedajas; 1893–1959), tollal vabakutseline kirjanik Tartus. Peterburis kunsti õppides elatas end kaastööga ajakirjandusele (karikatuurid, illustratsioonid, luule, proosapalad).
[75] Marta Sophia Lepp (1913–1927 Marta Kirschbaum, 1927 Marta Utuste, hiljem Maarda Utuste, ps Sophia Vardi; 1883–1940), tollal Tallinna naiskutsekooli õppejõud. 1905. aasta revolutsiooni legendaarne naine, sai haavata Uue turu tulistamises (sellest kõneldi läbi vabariigi aja, kusjuures haavade hulk tema ihus üha kasvas), põgenes kaks korda Siberist asumiselt jne. Tolleks ajaks oli avaldanud lühijutte, näidendeid, naisõigusliku romaani „Haabvere“ (1926). Sõjaväelane Gustav Vladimir Kirschbaum (peale 1927 Kustas Utuste) oli Marta abikaasa alates 1913.
[76] Eduard Vilde (1865–1933) töötas kuni 40. eluaastani ajakirjanikuna Eesti linnades, Riias, Berliinis ja New Yorgis, üheski toimetuses ei püsinud ta ametis üle paari aasta; tollal kutseline kirjanik Tallinnas. 1925. aasta märtsis otsustas Eesti valitsus kinkida Vildele 60. sünnipäeva puhul maja, aga ei suudetud leida sellist, mis olnuks kirjanikule vastuvõetav. (1927. aasta oktoobris sai Vilde tasuta kasutamiseks kuuetoalise korteri Kadriorus riigimajas Koidula 34, kus praegu asub Vilde muuseum.) hamin = haridusministeerium.
[77] Henrik Visnapuu (1890–1951), tollal kutseline kirjanik Tartus. Visnapuu hüüdnimi Siurus oli Vürst. Poeetide kuningas viitab Visnapuu eeskujule Igor Severjaninile, kes 1918 valiti vene poeetide kuningaks. Noorpoeetide mittesallimine on ilmselt vihje aastaid kestnud vastasseisule keskurite (eeskätt kunagised siurulased ja nooreestlased) ja noorurite (sajandivahetuse ümber sündinud kirjanikud) vahel. 1925. aastal protsessis Visnapuu kohtus noorkirjanik Mart Rauaga (vt märkust Raua kohta). Pat ja Pataschon oli 1920. aastatel populaarne Taani tummfilmikoomikute paar, pikk Carl Schenstrøm ja lühike Harald Madsen. 1926. aasta novembris linastus Eestis „lõbus farss 9 jaos „Pat ja Pataschon miljonärid““. 1924 sügisel tegid Gailit ja Visnapuu Eesti linnades ringreisi, et koguda raha ajakirja Peninukid väljaandmiseks (mis lõpuks ilmumiseni ei jõudnud). Visnapuud ja Gailitit kujutati ka karikatuuridel mõnikord Pati-Pataschonina.
[78] Johannes Üksi (1891–1937), „pättkirjanik“, joodik ja narkomaan, mh elas 1920. aastatel mitu aastat Seevaldis, diagnoosiks alcoholismus chronicus. Delirium tremens = joomahullus. Üksi nägemuslike proosapalade kogus „Kummalised novellid. I“ (1923) on ka jutt „Delirium tremens“.
