Alates ajast, mil olin väike tüdruk, teadsin alati, et tahan passida internetis. Kui mu klassiõde endale iPod Touchi sai ja seda üheks õhtuks lahkelt mulle laenas, tundsin, et olen jõudnud nirvaanasse. Olemas on masin, mis mahub peopessa, kuid on samas ühendatud internetiga. Ning internetis on teadupoolest olemas kogu universum. Sel hetkel said maailm ja internet minu jaoks üheks. Lõpuks ometi sain aru, mida päriselt tähendab see, kui Švejki raamatus kirjutati, et maakera sees on veel üks maakera, hulka suurem kui väline.
Lunastaja saabumine
Võtsin sõbranna iPod Touchi endaga tol õhtul kõikjale kaasa ehk istusin temaga oma lapsepõlvekodu diivanil, vetsupotil ja teki all ning tundsin õnnejoovastust. Teate ju küll filmidest neid montaaže, kus inimesed esimest korda heroiini või muid aineid proovivad ja kõik neid ümbritsev neoonvärvidesse mattub? Tundsin end nõnda, kui esimest korda aru sain, et eksisteerib võimalus, et ma ei peagi enam hetkekski offline olema.
Järgmisel hommikul pidin küll võluseadme klassiõele tagasi viima, aga avatud sai uks, mida sulgeda enam ei saanud, sest seda enam ei eksisteerinudki. Ole oma soovimistega ettevaatlik, sest su soov võib täituda. Teki all külitades enne uinumist interneti brausimine oli kunagi mu unelm, aga tänaseks lihtsalt vältimatu rutiin.
Läätsed silmast, meik maha, hambad puhtaks ja TikTok lahti. See on aeg iseendale, mõned soovitavad meditatsiooni, aga neil pole lihtsalt TikToki kontot ja nad ei tea, millest nad räägivad. Pärast väsitavat tööpäeva suure kurja läpaka-ekraani taga ei tundu miski kutsuvam kui avada telefon ja lihtsalt kerida-kerida-kerida-kerida. See üks liigutus pöidla või nimetissõrmega, kui meeldiv, kui esteetiline, kui loomuomane. Vahel näitan telefonist videoid oma kassile, ise samal ajal endale vandudes, et oma lapsega ma küll nii ei talitaks. Isegi tema saab loogikale pihta ja kerib käpa või ninaga videoid edasi, nõnda et linnuvideo asemel vaatab ta järgmiseks jutustust sellest, kuidas Beyoncé seisab tegelikult P. Diddy seksikaubanduse võrgustiku taga. Kes olen mina, et talle sellist meelelahutust keelata?
Peavoolumeedia eelmainitud vandenõuteooriast mõistagi vaikib, mu kass ega mina ei kuuleks sellist infot „Aktuaalsest kaamerast“. Aga ajakirjandus vaikib suuresti ka Palestiinas toimuvast, mu lemmikmuusikast ning sellest, millist näohooldusrutiini valida mu nahatüübile. Seega pole ime, et TikTok on mu jaoks asendamas põhimõtteliselt kogu muud meediat. Elukaaslane paneb vahelduseks käima teleka, kust tuleb õhtune meelelahutussaade, mille diivanile on potsatanud järjekordne Eesti B-kategooria staar. „Miks sa ometi lineaarset televisiooni vaatad?“ ütlen talle pahakspanevalt ning võtan telefoni jälle kätte. Lõputus voos lendavad mu suunas uudiskillud Eesti ja välisriikide poliitikast, uutest ja vanadest filmidest, armsatest loomadest ja swinger’itest mormooniemmedest. Isegi kohalikud joodikud on kolinud pankrotti läinud külapoe treppidelt TikToki laividesse. Kerin kiirelt edasi Hannes Võrno video, mõeldes vaid sellest, millise suurepärase juuksepahmakaga teda on õnnistatud, vaatan seejärel kaadreid mõnest parasjagu aktuaalsest looduskatastroofist ning järgmisena sellest, kuidas keegi Poolas linnatänaval parti jalutab.
Tasuta lobotoomia
Ma tean, mida ütlevad ajuteadlased, psühholoogid ja unenõustajad selle peale, et ma iga päev tundide kaupa sellist teavet enda pähe luban, aga nad ei tunne mind. Ma olen lõputu skrollimise Lionel Messi, Taylor Swift ja Shakespeare. Kui saadad mulle lingi, olen suure tõenäosusega seda juba mõned tunnid (mis on terve uudistsükli eluiga!) tagasi näinud. Ma olen ekstreemselt online ja see on minu jaoks samasugune rida mu CV-s nagu see, et olen lõpetanud Tartu Ülikooli. Ega ilmaasjata ei kirjutatud mulle Vikerkaarest, et meenusin neile kohe, kui selgus, et ajakirjanumbris käsitletakse trash-kultuuri. Ma raiskan oma aega, vahtides suuremas osas täiesti mõttetut sisu, aga ma ei tee seda nagu suvaline inimene tänavalt, vaid nagu antropoloog või välitöödel viibiv teadlane. Või linnuvaatleja. Selleks et näha Eesti rannikualadel haruldast liiki, pead esmalt vaatama tuhandeid kajakaid.
Mina veedan tunde, et tarbida lõputut sisu, sest selline inimene ma lihtsalt olen, see on mu missioon, isiksus ja lahutamatu pärisosa. Niimoodi ma vähemalt ütlen endale, olles ammu välja lülitanud kõik ekraaniaega raporteerivad funktsioonid oma telefonis. Vähemalt korra nädalas ärkan keset ööd üles ning juurdlen, miks end nii tühja ja mõttetuna tunnen ning miks maailm aina allamäge veerevat tundub. Joon klaasi vett, skrollin rahustuseks veidi Instagrami või X-i, mis tunduvad ülistimuleeriva TikToki kõrval keset ööd parema valikuna, nagu jooks peol tekiilashoti asemel radlerit, ning jään uuesti magama. Ma tean, et lõputu ekraanide passimine on halb, ma olen Jaan Aru lugenud, aga ta ei saanud ju ometi mind silmas pidada. Ma olen ainus inimene maailmas, kes vaatab videoid kahekordse kiirusega ning veedab oma päeva esimesed ja viimased tunnid telefonis ning keda see vähimalgi määral negatiivselt ei kahjusta. Eks?
Väidetavalt leiutas lõputu skrollimise (infinite scroll) 2006. aastal Aza Raskin. Tänu temale ei lõppe veebilehed ega äpid kunagi ära, uudisvoog on ääretu. Insta-grami, TikToki või kas või Postimehe avalehte ei ole võimalik lõpuni tarbida, alati ilmub ekraanile midagi uut ja nii ad infinitum, kuni üks kahest sureb, inimene või tema telefon. Järgmist puhast lehekülge ei saa ette keerata, sest esimeselgi lehel ei ole otsa ega äärt. 13 aastat pärast sellise leiutisega inimkonna õnnistamist palus Raskin avalikult vabandust. Ta väitis, et lõputu skrollimise taga oli küll soov muuta kasutajakogemust mugavamaks, aga samas ka kindlustada, et inimene veedaks veebilehel võimalikult palju aega. Ta ei näinud väidetavalt ette seda, et inimestest saavad sõltlased, kes kaotavad jõu teha midagi muud kui lõputult kerida, ega seda, et teismelised langevad depressiooni ja lõpetavad oma elu. Nüüd käib ta mööda maailma ringi ja räägib kõigile, kes vähegi kuulda tahavad, kuidas inimkond on kaotanud kontrolli oma loodu üle ning lõputust uudisvoost on saanud koletis ja temast endast doktor Frankenstein. Ma olen ta hoiatustega kursis, sest sattusin nende peale TikToki skrollides. Raskini väitel kulutab inimkond kamba peale lõputule skrollimisele iga päev 200 000 inimese eluea jagu aega. Aega, mida ei saa kunagi tagasi ning mida oleks saanud kulutada magamiseks, seksimiseks, sportimiseks, jalutamiseks, ükskõik milleks muuks kui enda vabatahtlikuks juurviljastamiseks. Ilmne on, et oleme jõudnud düstoopiasse. Raskini sõnul pole tegu aga George Orwelli „1984“ stiilis stsenaariumiga, kus raamatuid tuleb keelata, vaid Aldous Huxley „Hea uue ilmaga“, kus rahvas on välistest segajatest nii ära nüristatud, et ei tahagi raamatuid lugeda.
Aga kas me usaldame tech bro’sid ja nende investoreid lahendama probleemi, mille nad ise lõid? Miks peaksid nad seda tegema, kui lõputus skrollis peitub nõnda palju raha? Lõputu skrolliga käib lahutamatult kaasas ka kasutajat hästi tundval algoritmil põhinev sisu, kuna pelgalt kronoloogilise sisu kerimine ammendaks end kiirelt – mis nende üleeilsete uudistega ikka end kursis hoida. Tehnoloogiahiidude huviks on hoida meid nende lehekülgedel ja rakendustes, mitte anda meile võimalust teha valikut, millega klikata näiteks järgmisele lehele või meid huvitavale alateemale. Seeläbi võiks meile meenuda, et meil on vaba tahe, mis võimaldab telefoniekraani ka kinni panna.
2022. aastal hakkas käputäis Eesti startuppereid arendama uut rakendust nimega Soulie. Rakendus üritas lahendada Raskini poolt loodud ja teadvustatud probleemi, rõhutades, et lõputu skrollimine ei ole inimese enda süü, vaid lõks, millesse tehnoloogiatööstus ta püüdnud on. Soulie rakendus lubas olla alternatiiviks lõputule ajutule kerimisele ning aidata kasutajatel leida taas üles nutitelefoni kadunud fookust ja keskendumisvõimet. Rakendus tehti avalikuks 2024. aasta märtsis ning pandi kinni vähem kui neli kuud hiljem. Souliest ei saanud uut Bolti ega Wise’i. Raha sai lihtsalt otsa ning seda ei tulnud enam kuskilt peale. Erinevalt lõputust skrollist.
Riik, palun aita mind
Kas lõputu skroll ongi siis kasumile keskendunud maailmas paratamatult võitjaks tulnud? Kui turg midagi ise ei reguleeri, tuleb vaadata seadusandja suunas. 2023. aasta oktoobris avaldas Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon raporti, mis sisaldas hoiatust selle kohta, et digiplatvormid on liigselt sõltuvust tekitavad ning inimeste tervise kaitseks on vajalik kehtestada uued piirangud. Algatuse poolt olnud Euroopa Parlamendi saadikud palusid Euroopa Komisjonil uurida kahjulikke sõltuvust tekitavaid tehnoloogiaid nagu lõputu skrollimine, autoplay ning pidevad push-teavitused. Raportöör Kim Van Sparrentak Hollandist rõhutas, et pelgalt tahtejõuga sõltuvust tekitava disaini vastu ei saa ning tehnoloogiadisainile kehtivad reeglid peavad samamoodi kaitsma inimeste tervist nagu toiduohutuse, alkoholi ja tubaka õigusraamistik.[1] Algatuse toetuseks hääletas ka ainus eestlasest komisjoniliige Andrus Ansip.
Seejärel avaldas Euroopa Parlament 2023. detsembris resolutsiooni, millega esitas komisjonile mitmeid ettepanekuid internetipõhiste teenuste sõltuvusttekitava disaini ja tarbijakaitse kohta. Parlament leidis, et sõltuvusttekitaval disainil on negatiivne mõju kõigile, mitte ainult neile inimestele, kelle puhul esineb problemaatilisi kasutusmustreid, ning et selline disain suurendab sooritussurvet ja sotsiaalset survet olla püsivalt internetis ja ühenduses, mis suurendab stressi ja läbipõlemise ohtu. Lisaks võivad teabe üleküllus ja tohutud sensoorsed stiimulid tuua kaasa kognitiivsete võimete mandumise ning aeg, mille inimesed veedavad ekraane vaadates, on aeg, mil nad ei ole kehaliselt aktiivsed, ei liigu, ei viibi õues, ei puhka ega lõõgastu. Resolutsioonis nõuti näiteks seda, et komisjon edendaks internetipõhiste teenuste vaikimisi eetilist disaini, ning soovitati kõikide teadete vaikimisi väljalülitamist, veebipõhiseid soovitusi, mis põhinevad kronoloogilisel järjekorral või suuremal kasutajakontrollil, eelvalikuid värvi- ja halltoonides rakenduste vahel, hoiatusi, kui kasutajad on kulutanud konkreetsele teenusele rohkem kui 15 või 30 minutit, või teatavate internetiteenuste automaatset lukustamist pärast nende kasutamist eelnevalt kindlaks määratud aja jooksul.[2]
Lisaks Euroopa Liidule võetakse sarnaseid samme ette ka teisel pool Atlandi ookeani. 2024. aasta juunis võttis New Yorgi osariik vastu akti nimega Stop Addictive Feeds Exploitation (SAFE), mis, nagu nimigi ütleb, on suunatud sõltuvust tekitavate uudisvoogude ärakasutamise lõpetamisele. SAFE-i eesmärk on keelata platvormidel nagu TikTok ja Instagram alla 18-aastastele algoritmidel põhineva sisu pakkumine. Selle asemel et suunata alaealistele sisu, mis võiks neid enim huvitada ja paeluda, tuleb neile postitusi kuvada kronoloogilises järjekorras. Samuti ei tohi rakendused saata alaealistele teavitusi keskööst kella kuueni hommikul.[3] Paberil tunduvad sellised meetmed äärmiselt nõrkadena, sest mitte miski ei takista lõputuid teavitusi mudilase telefonis vahemikus 06.01–23.59. Samuti võib lapsevanem siiski anda nõusoleku ja oma võsukese algoritmide ja lõppematute teavituste maailma tagasi saata. Aga tegu on esimese sammuga ja seetõttu nii USA kui ka maailma mõttes suure revolutsiooniga, mõistagi alles siis, kui seda ka päriselt ja efektiivselt rakendama hakatakse.
Millegi keelustamisel on alati lihtsam peale hakata lastest, raske on argumenteerida, et nelja-aastane võiks poest osta paki suitsu või kaheksa-aastane lauaviina. Olles juba ühiskondlikult kokku leppinud selles, et millegi (tubaka, alkoholi, algoritmi-põhise sotsiaalmeedia) piiramine on üleüldse võimalik, on järgmiste sammude tegemine kergem (hoiatussildid, müügi- ja tarbimispiirangud avalikus ruumis jne). Paar kuud pärast New Yorki võttis Austraalia vastu veelgi radikaalsema otsuse ning otsustas novembris 2024, et sotsiaalmeedia keelatakse alla 16-aastastele täielikult.[4] Veel mõne aasta eest oleksid sellised sammud tundunud mõeldamatud, oli internet ju tulnud selleks, et jääda, et olla midagi sama enesestmõistetavat kui vesi ja elekter. Kas me piiraksime inimeste ligipääsu veele, sest nad võivad seda liiga palju tarbida ning ohjeldamatult tulikuuma veega vanne võttes enda nahka kahjustada?
COVID-19 pandeemiaga kaasnenud lockdown’id lükkasid miljoneid aina sügavamale lõputu skrollimise auku (meenutagem kasvõi aega, mil igaüks oli spetsialist vaktsineerimise ja immunoloogia alal). See tõi omakorda kaasa peaaegu konsensusliku arusaama, et liigne algoritmipõhise lõputu meediavoo kerimine on psüühikale halb ning sellega tuleb midagi ette võtta. Eelnevalt toodud Euroopa Liidu, New Yorgi ja Austraalia näidete najal paistab olevat lepitud sellega, et üks inimene, eriti kui tegu on alaealisega, on liiga nõrk, et seista vastu maailma mõjukaimate firmade täiuslikkuseni lihvitud tähelepanumasinatele. Raske on rääkida lõputu uudisvoo halvast mõjust ilma laskumata klišeedesse, kus Instagrami võrreldakse heroiini ja Facebooki kokaiiniga, aga vähemalt ühes aspektis on tegu kohase võrdlusega – kui midagi ära keelata, ei tähenda see kasutamise lõpetamist.
Alati ühenduses, alati üksik
Kas selline poliitilise sekkumise tahe internetiteenuste pakkumisse on mõistlik või on tegu hardcore-näitega lapsehoidjariigist (muide, Eesti oli Euroopa Nanny State Indexis 2023. aastal 7. kohal)?[5] Kui mul on üksainus elu, siis miks küll pean ma selle kulutama maksude maksmisele, laste saamisele ja muru niitmisele, kui mul on võimalik vaadata tundide kaupa AI-videoid suitsetavatest ja muna praadivatest kassidest ning reisipilte oma 5. klassi pinginaabrist, keda ma enam tänaval ei teretaks? Miks peab riik sekkuma minu vabasse tahtesse oma elu enda soovide järgi elada?
Ning kas džinni on üleüldse võimalik purki tagasi püüda? Euroopa Liit võib küll soovida oma tarbijaid kaitsta või pigem soovida neid suunata tootvamale tööle ja kasumlikumate tegevuste juurde, lisaks vähendada inimeste tervisemurede ravimisele kuluvat aega ja raha. Aga vaevalt Trumpi USA föderaalsel tasandil või TikToki ja Temu koduriik Hiina muretsevad inimeste kognitiivsete võimete või lõõgastusaja parima kasutuse pärast. Lõputus skrollis peitub raha, inimene võib diivanil lamades, reklaame vahtides ja oma andmeid jagades olla kapitalismile kasulikum, kui täiskohaga tööl käies. Isegi kui sa tead, et süsteem kasutab sind ära ning tasuta meelelahutus toimub su enda arvel, on raske lõpetada. Kontserdil, kinos või kas või sõpradega baaris käimine on kallis ja muutub iga päevaga aina kulukamaks. Aga netis passimine on peaaegu tasuta, interneti eest peab ju maksma puhtalt selleks, et saada ligipääs uudistele, ilmateatele ja pangale. Miks ei võiks ka kogu kultuur ja meelelahutus samast kohast tulla? Oma kaunil ideaalkujul on internet demokraatlik ja ligipääsetav koht, võimalus saada ligipääs uudistele ja kultuurile hoolimata sellest, kas oled sündinud kaevurite või pankurite perekonda.
Aga reaalsuses on laiatarbe lõputu doomscroll’i internet ikkagi mõeldud lihtrahvale, neile, kelle võimalused ja teadmised ei lase neil midagi muud üles leida. Ning kellel poleks muudeks tegevusteks kontimurdva töö kõrval aegagi. Nagu mu kass, kes on õppinud ninaga videoid edasi kerima, on lugematul hulgal lapsi kasvamas üles nutitelefonide ja iPadide maailmas. Maakohast pärit sõber jagas lugu sellest, kuidas ta klassikaaslase lapse teiseks sõnaks oli „emme“ järel „iPad“. Mu logopeedina töötav ema on hädas, kui ta õpilane ei võta teda kuulda, kui ta üritab talle sõna „eesel“ õpetada. Mis eesel, see on ju donkey, vaidleb õpilane. Ja kuidas sa saad talle selgeks teha, et donkey ei kõlba kuhugi, kui selles keeles räägivad videod, millega ta suurema osa oma ajast veedab? Mida hakkab ta peale sõnaga „eesel“, mida tal pole kasutada kellegagi peale oma õpetajate? Muidugi vangutab haritud ja vaimset tervist oluliseks pidav inimene pead, kui näeb, kuidas võõrad lapsed piiramatus internetivoos üles kasvavad. Aga kes ei tahaks pärast pikka tööpäeva näpistada natuke aega endale ja jätta laps lapsehoidjale. Mis sellest, et tolleks lapsehoidjaks on ekraan, mille pikaajaline mõju lapse kujunemisele on teadmata? Või noh, õigupoolest enam mitte teadmata, me teame vähemalt seda, et see mõju ei ole positiivne. Kes ei oleks kuulnud lugu lapsest, kes bussiaknast välja vaadates üritas aknaklaasil sisse suumida, et mööduvat autot paremini näha.
23-aastane laulja Billie Eilish tunnistas intervjuus Rolling Stone’ile, et kahjuks pole ta kunagi õppinud arvutiklaviatuuril trükkima, sest ta pole sellest generatsioonist.[6] Kuigi suuremal osal tema eakaaslastest pole sellist luksust nagu koduõppel olnud ja teismelisena kuulsaks saanud superstaaril ning nad on pidanud koolitööde tegemiseks trükkimise ikkagi ära õppima, on nutitelefonil baseeruv internetikasutus siiski norm, eriti kasutajate puhul, kelle rahalised võimalused on piiratumad ja kahe seadme ostmine kõne allagi ei tule. Internetti brausiti telefonist rohkem kui arvutist juba 2016. aastal.[7] Nutitelefon (kuigi kas on üldse enam päriselt olemas teistsugust telefoni, mõned dumbphone’i omajad ei moodusta enam kriitilist massi) sobib lõputuks skrollimiseks ideaalselt, mitmed rakendused nagu TikTok või Instagram on oma arvutiversioonis ka üsna kasutamatud.
Aga nagu näha Eilishi pealt, kes pole tänini trükkima õppinud, muudab selline netikasutus inimese üsna laisaks. Külili diivanil lesimine, telefon peos, on poos ideaalsele tarbijale ja kohutavale loojale. Parimal juhul saab saadetud mõni häälsõnum või jäetud mõni kommentaar, aga sammu ise videote filmimise või muusika produtseerimise poole astuvad vaid mõned üksikud, hoolimata sellest, et kõik võimalused selleks on olemas. Kui sa saad tarbida, saad ka luua, ning maailma ajaloos ei ole see sugugi alati niimoodi olnud. Nõnda lihtne ja nõnda raske korraga. Isegi Eesti TikToki-laivide kuningad ja kuningannad nagu loositädi ja rastaperekond on astunud suure sammu maatriksist välja ning murdnud end endless scroll’ist läbi, muutudes ise sisuloojaks, mitte pelgalt tarbijaks. Aga ka nende loominguks olev TikToki-laivide jada on omamoodi lõputu voog, võimalus skrollida end läbi nende võõraste elu- ja magamistubadest, kuhu muidu kunagi ei satuks. Kuidas me oleme jõudnud selleni, et telekanalid kulutavad kümneid tuhandeid eurosid võimalikult populaarse saate ekraaniletoomisele, aga inimesed eelistavad tundmatut venda, kes lihtsalt oma telefonil ühte nuppu vajutab? Mida vähem toimetatud ja läbi mõeldud sisu, seda populaarsem see on. Seda on ka lihtsam vastu võtta ja süvenemata tarbida, mis sellest, et ka klassikalised TV-saated ei nõua just keskendumise kõrgpilotaaži.
Telefonis külitades on väsitav isegi suhelda. Kui saab kerida-kerida-kerida, ei tundu elu enam nõnda üksildane ja samm teiste inimeste poole jääb tegemata. Sa unustad ära, et oled üksi, kaob soov minna õue või kellegagi kohtuda, sest inimesed ja kogu maailma teave on olemas su enda peopesas. Rankini eelpool viidatud lugu ühe päevaga skrollimisele raisatud 200 000 elueast on lugu miljonitest üpris üksikutest inimestest, kes otsivad mõistmist ja kaasamõtlemist endale kohandatud algoritmis ning kes eelistavad lõppematut sisu märksa etteaimamatumale näost näkku suhtlusele.
Kui soovida algoritmist välja murda, aga internetti ajaviitmiseks ikka kasutada, tuleb veidi nuputada. Otsingufunktsioonid muutuvad iga aastaga aina hullemaks. See on omamoodi fantastiline, kuidas on ära lõhutud miski, mis vanasti nõnda hästi toimis. Kui varem võis näiteks Spotifys või YouTube’is üsna lihtsalt sattuda millegi tõeliselt uue otsa, siis nüüd tuleb nii seadistuste timmimise kui ka algoritmi jõuga suunamise teel näha vaeva, et saada vabaks sellest sisust, mida arvatakse sulle meeldivat. Ja kas pole alandav, kui Zuckerberg, Musk või mõni hiina või rootsi miljardär arvab end sinust endast paremini teadvat, mida sa tahad, kontrollib su elu rohkem kui sa ise. Inimesed jagavad sotsiaalmeedias soovitusi, kuidas end algoritmide voost välja kiskuda: lülita välja kõik autoplay’d, AI soovitused jms abivahendid, mis uut sisu ilma ühegi pingutuseta sinuni toovad, kuula muusikat, mida su lemmikartistid oma intervjuudes soovitavad, mine raamatukokku ja küsi raamatukoguhoidjalt, mida järgmisena lugeda võiksid, käi arthouse-kinodes, kuula inimsaatejuhtide kureeritud raadiosaateid. Ehk mine tagasi maailma, mis veel eelmisel sajandil täies elujõus eksisteeris, kus kultuur ei olnud veel nii demokraatlik ja kättesaadav, sest selle üle pidasid valvet raadio-DJ-d ja kirjanduskriitikud, n-ö targemad inimesed, kelle maitse üle võis küll vaielda, aga vähemalt neil oli maitse. Ehk siis nad olid inimesed, kogemuste ja tarkusega, mis on oma olemuselt piiratud, mitte lõppematu.
Kui tarbijal kaob ära kontroll, kust ja millist infot ta saab, toob lõputu skroll temani kõige sensatsioonilisema ja värvilisema vaste, olgu tegu videoga surnud lastest Gazas või räuskavast Mart Helmest Riigikogus. Tegu on nagu muuseumiga, kus kunstiteosed on seatud populaarsuse järjekorda ilma igasuguse kronoloogia või muu aluseks oleva loogikata, sisse astudes jääb silm esimesena peale kõige värvilisemale ja lihtsamini mõistetavale teosele. Või raamatuga, milles laused on seatud järjekorda tabavuse põhjal, plot twist tuleb esimesena ja lõppu jäävad vaid igavad kirjeldused. Või muusika kuulamisega nõnda, et juba esimesed sekundid peavad olema catchy’d, ei mingit pinge kruvimist ega ülesehitust, ja see on põhimõte, millel voogedastus juba toimib. Maailm, kus oma mõte tuleb edasi anda paari sekundiga, enne kui halastamatu sõrm edasi kerib, viib reaalsuseni, kus Joe Rogani podcast’is käinud püstijalakoomikul Ari Matti Mustonenil on suurem võimalus saada USA presidendi jutule kui Kristen Michalil. Trump ja tema meeskond ei võitle tähelepanumajanduse vastu, vaid võlgnevadki oma edu sellele. Viimases presidendikampaanias oli ilmne, kuidas Trump jõudis oma valijani seal, kus too oli ehk Twitchi laivides, podcast’ides ja paarikümnesekundilistes videotes, samal ajal kui Kamala Harris kogus kokku Hollywoodi staariarmee, nagu aasta oleks endiselt 1994.
Väike euloogia kunagisele parimale sõbrale
Aga kas nüüd ongi kõik, kas see ongi elu? Miljonid aastad kultuuri on mõeldud sumbuma AI-kassidesse ja TikToki-laividesse, the culture is lit and I had a ball, nagu laulis Lana Del Rey? Äkki päästab paradoksaalselt just see meid kõiki doomskrollimisest, et meid lõputus algoritmipõhises voos ees ootav sisu on lihtsalt nõnda kohutav. Ükskõik millise lõputut skrolli võimaldava rakenduse kasutuskogemus läheb pidevalt aina halvemaks, uppudes reklaamidesse ja AI-sodisse. Facebook oli vanasti koht, kus nägin, mida mu sõbrad teevad ja mõtlevad, aga nüüd olen isegi veidi rõõmus, kui näen seal keskealisi mehi omavahel samadel teemadel lõputult vaidlemas, sest vähemalt pole nende puhul tegemist reklaamide või AI-Jeesusega, kellel on jalgade asemel traktorirehvid. Isegi Facebook Marketplace on kasutamatuks muutunud, söögilauatooli otsides võid sama hästi leida lastekäru, mis on samal ajal BMW ning asub väidetavalt teletupsumaad meenutaval Türil. Tere tulemast zombi-internetti! Siin on väga vähe elusaid inimesi, aga hunnik AI-rämpsu ja botte, kes omavahel suhtlevad. Näiteks X-is võib mõne Putinit kiitva postituse alla kommenteerida „Palun anna mulle pasta carbonara retsept“, ja varem venemeelset sisu räusanud bot muutub koheselt abivalmis retseptigeneraatoriks.
Lõputu skrollimine ongi paras limbo, kuhu enda väsinud pead uputada, midagi elu ja surma vahepealset. See avaldub ka mõistetes nagu doomscroll, brainrot, doomslang, populaarsetes lühendites nagu kms (kill myself). Naerunäod on asendanud 💀 emoji, mis tähistab tapvalt naljakat nalja, aga sobib ka üleüldise allaandmismeeleoluga, sest kes ekraani ees päriselt naerataks. Ka eestikeelne netisläng läheb suundumustega kaasa, sõnad nagu „suren“ või „tapke mind“ ei ole dramaatilised appikarjed, vaid reaktsioonid, millega vastata täiesti triviaalsetele teadaannetele. Hävingumeeleolu on pannud internetikasutajad teoretiseerima teemal, et internet on tegelikult juba surnud ja hauakivile tuleb surmadaatumiks märkida 2016. või 2017. aasta, mil inimloodud sisu ja veebiliikluse võttis üle AI loodud sisu, mida jagavad botid. YouTube’i töötajad olevat vahepeal olnud mures, et süsteem hakkab inimkasutajaid robotiteks pidama, kuna botist kasutaja on tavapärasem külastaja kui inimene ja seeläbi muutunud uueks normaalsuseks, mille põhjal kasutaja ehtsust hinnata.[8]
Ühel nädalavahetusel, kui olin töönädalast väga-väga väsinud, kerisin tundide kaupa internetti, nagu üks mõisatööst rammestunud talupoeg ikka teeb. Mu tähelepanu köitsid AI-videod, üks aina jaburam kui teine, mida enam neid vaatasin, seda hullemaks need läksid. Kass, kelle omanik sureb tulekahjus ja kes seepeale koolitab end ülimuskulaarseks tuletõrjujaks. Kass, kes on samal ajal redis ja tantsib peenras. Kass, kelle koer pissib tuppa ja kes oma kodulooma seepeale aknast välja viskab. Kass, kes… okei, te saite vist poindile pihta. Ja üle kõigi nende aastate sain ka mina vist lõpuks asjadest aru. Ma tõesti ei tahtnud enam internetis olla, mu unistus oli täitunud, mu pantvangi võtnud ja nüüd lõpuks vabaks lasknud. Ma ei saa öelda, et olen nüüd puhas, vaba ja päriselt tervenenud, aga sellist paska ei taha isegi mina tarbida, ja ma olen sellest ajast, kui mu sõbranna mulle üheks ööks oma iPod Touchi laenas, käinud vabatahtlikult ära päris hämarates veebisoppides. Internet ei sure kunagi, aga oma tänasel kujul lehkab ta nii tugevalt, et temaga saab koos veeta vaid nii palju aega, kui täiesti vältimatu. Kahju, et see pidi nõnda minema. Me oleksime võinud olla igavesti koos. Skibidi.
[1] NEW EU Rules Needed to Make Digital Platforms Less Addictive. European Parliament News, 25.10.2023.
[2] Internetipõhiste teenuste sõltuvusttekitav disain ja tarbijakaitse EL-i ühtsel turul. Euroopa Parlament. 12.12.2023.
[3] K. Tenbarge, New York Passes Legislation to Ban „Addictive“ Social Media Algorithms for Kids. NBCNews, 08.06.2024.
[4] H. Sullivan, Australia Passes World-First Law Banning Under-16s from Social Media Despite Safety Concerns. The Guardian, 28.11.2024.
[5] The Nanny State Index ’23. https://nannystateindex.org/.
[6] A. Martoccio, Billie Eilish Would Like to Reintroduce Herself. Rolling Stone, 24.04.2024.
[7] S. Gibbs, Mobile Web Browsing Overtakes Desktop for the First Time. The Guardian, 02.11.2016.
[8] K. Tiffany, Maybe You Missed It, but the Internet „Died“ Five Years Ago. The Atlantic, 31.08.2021.
