Mõte korraldada konverents akadeemilise elu toetamiseks Ukrainas on suurepärane, sest paljud ukraina õpetlased töötavad küll välismaal ja leiavad tuge seal, aga valitseb suur vajadus toetada ukraina teadlasi Ukrainas endas. Paljud minu akadeemilised kolleegid on tegelikult rindel. Mõned neist ei ole enam meie seas. Vene väed on nad tapnud. See on reaalsus, milles me elame, ja me peame seda reaalsust mõistma.
Minu ülesastumise teemaks on mõtlemine pimedatel aegadel. Mida see tähendab? See viitab podcast’ide sarjale „Explaining Ukraine“, mis on kõige kuulatavam Ukraina-teemaline ingliskeelne podcast. Ja selle mõtteks oli mitte lakata mõtlemast – isegi neil pimedatel aegadel. Kui ma jagasin oma mõtet Yale’i ülikooli professori Marci Shore’iga, küsis ta: „Kas see viitab Hannah Arendti raamatule „Inimesed pimedatel aegadel“?“ Vastasin, et kuigi ma polnud selle peale mõtelnud, on viide sellele tõepoolest olemas: meie aja ning Hannah Arendti mõtiskluste aja vahel leidub paralleele.
Isiklikult minu jaoks on valguse idee midagi väga huvitavat ja tähtsat, nagu ka pimeduse idee. Arvan, et eri ajastutel on valgusse ja pimedusse oma kindel suhe. Võib öelda, et leidub ajastuid, nagu renessanss ja valgustus või 20. sajandi teine pool, mis olid läbi imbunud valguse, läbipaistvuse ja avatud ruumi ideest, arusaamast avatud perspektiivist, milles me toome kõik asjad valguse kätte. Meil on siin tegu arusaamaga, et valgus on norm ja pimedus on mingi hälve.
Aga on teisi ajastuid, nagu 17. sajandi barokk või 19. sajandi romantism, mille mõtlemine lähtub vastandideest. See lähtub ideest, et meie normiks on pimedus ja et valgus on pigem erand. Valgus on midagi, mis ilmub harva ja võib väga kiiresti kaduda ning mida tuleb seega kalliks pidada.
Üks sellekohaseid metafoore on leitav barokkmaalist: Caravaggio, Rembrandti, von Honthorsti või Georges de La Touri chiaroscuro maalidelt. Chioroscuro emotsionaalsuses on midagi – valgus tuleb esile pimedusest ja kontrasteerub sellele teravalt. See pole ainult maalitehnika. Selles on mingi emotsioon, mis ütleb, et valgus on haruldus. Valgus on defitsiit. Tegelikult me lähtume pimedusest. Ja alles pimeduses me hakkame ka mõtlema.
Muidugi pärineb seesugune mõtlemine rasketest aegadest. Me mõistame, kui rasked olid Euroopa jaoks 16. ja 17. sajand või 19. sajandi algus või isegi 20. sajandi algusaastad, kus samuti kaheldi, kas valgus ikka saab olla norm.
Minu esimene ukrainakeelne raamat oli pühendatud Walter Benjaminile. Ma teadsin, et Benjaminis on midagi, mida ei taba tema kohta tollal populaarne olnud tõlgendus. See tõlgendus oli väga postmodernistlik: „Vaadelgem Walter Benjamini esimese dekonstruktsionistina, Derridana enne Derridad.“ Arvasin, et selles on midagi viltu, sest minu jaoks oli Benjamin barokkmõtleja, nende chiaroscuro aastate mõtleja, kes peab tõde millekski defitsiitseks, harulduseks, valgustuseks pimeduses.
Õigupoolest alustavadki paljud tähtsad mõtlejad oma mõtlemist pimedatel aegadel. Tõenäoselt tasub barokkfilosoofina käsitleda ka Descartes’i, kes ju ütleb: „Vaadake, me oleme pimeduses, meid on petnud mingi kuri geenius, paha vaim, kes meiega mängib.“ Seega me ei tea, milline tee on käimiseks õige, ja seega tuleb meil leida meetod, mis meid siit kohast välja aitaks. Ja ühtäkki me mõistame, et Descartes’i ratsionalistliku filosoofia allikad on tegelikult palju eksistentsiaalsemad, kui oleme harjunud mõtlema.
Olgu sellega, kuidas on, olen ma veendunud, et Ukrainas on praegu toimumas midagi, millele tasub pöörata tähelepanu: see sõjakogemus, kogemus silmitsi seismisest elu haprusega ja surmaga, mis on väga valus, võib ühtlasi olla mõtlemise, kirjanduse, luule ja kunsti allikas.
Praegu Ukrainas kirjutatav luule on uskumatu. Paljud luuletajad, nagu Serhi Žadan või Halõna Kruk või Katerõna Kalõtki või Katerõna Babkina või Julia Musakovska või Pavlo Korobtšuk või Svitlana Povaljajeva on kirjutanud väga võimsat luulet. See luule on midagi märksa enamat kui luule. See on tugev kirjandus, sest see on midagi märksa enamat kui kirjandus, sest see on midagi enamat kui lihtsalt töö sõnadega. See läheb kaugemale. See on eksistentsiaalne.
Loodan, et praegune epohh tõukab meid uue mõtlemise, uue refleksiooni ja uue filosoofia poole. Ma mõtlen jätkuvasti filosoofia ja mõtlemise põhimõistete üle. Loodan, et see periood tekitab ka ukraina filosoofias midagi uut ja võib-olla ongi juba tekitanud.
Usun samuti, et sõjaaeg näitab ideede tähtsust. Nõustun Tim Snyderiga, kes on korduvalt öelnud, et selle sõja üheks põhjuseks on halvad ideed. Me alahindame seda, kuidas halvad ideed võivad tegelikult inimesi tappa. Need pole kaugeltki süütud. Need pole kõigest sõnad. Näiteks ideed, et Venemaa on impeerium, millel on tarvis laieneda, et Ukraina on olematu riik, et Ukraina minevik on tegelikult Venemaa minevik, et Ukraina ajalugu on tegelikult Venemaa ajalugu – need kõik on halvad ideed. Neid on esitanud halvad ajaloolased. Aga kui vilets ajalugu muutub ideoloogiaks, siis muutub see relvaks. Kui olete kord juba öelnud, et Ukrainat ei eksisteeri või et Ukrainal pole õigust eksisteerida, siis on järgmine samm juba öelda: „Hea küll, tuleb kõrvaldada Ukraina idee ning kõik inimesed, kes seda ideed pooldavad.“ Ja see on otsene samm genotsiidi poole, mis on just praegu toimumas. Seega ma arvan, et ideed mängivad meie elus ja ajaloos suurt rolli. Ideed püsivad, need lähevad kaugemale meie igapäevase eksistentsi materiaalsest maailmast. Seega tuleb neile pöörata suurt tähelepanu.
Ma usun siiralt, et viimastel aastakümnetel on ideed niihästi Ida-Euroopas kui ka läänemaailmas mõneti devalveerunud. Sellel võib olla mingi seos postmodernismiga; või vähemalt ideede teatava relativeerimisega, arusaamaga, et ideed on väljavahetatavad, et üks idee võib asendada teist. Minu arvates on see sügavalt vale. Ja veel kord, me peaksime tõesti pöörama tähelepanu ideede väele.
Seda loengut ette valmistades olen ma mõelnud, kuidas praegune olukord paneb meid ümber mõtlema paljusid asju. Püüan siin arendada mõnda mõtet sõnade ja mõistete kohta, millega me oleme harjunud ja mida ma olen ümber mõtestanud pärast seda, kui algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse.
Esiteks, üks võtmeideid, mis tuleks ümber mõtestada, on idee meie elust. Elu on eriti rahulikel aegadel saanud millekski banaalseks. Aga sõja ajal, kui sa seisad vastamisi surmaga, kui surm ei ole enam abstraktne sõna, siis sa mõistad, kui habras on elu ja kui habras on ühiskond, kui haprad on meie füüsilised kehad ja meie kultuur, kuidas kõike saab väga kiiresti lammutada ja kuidas inimesed, kes usuvad ajaloo vältimatusse progressi, eksivad. Nende asjade mõistmine on võti. Muidugi, sõda on absoluutne kurjus. Aga kui sul pole muud valikut kui seista silmitsi sõjaga, surma ja hävinguga, siis sa justkui mõistad elu uut moodi kalliks pidada, hinnata elusolendeid uuel moel.
Selle üheks näiteks minu jaoks on tähelepanu, mida ukrainlased praegu osutavad iga isiku elule ja mitte ainult elavatele inimestele. Me näeme tohutul hulgal surnud sõduritega seotud rituaale. See muutus pärineb juba Euromaidani ajast. Me näeme neid tseremooniaid, kui mõni küla kannab hauda oma surnuid ja iga külaelanik läheb välja, et neid ära saata. Viimasel ajal, kui mõni kuulsus või kangelane on tapetud, siis kõneleb sellest kogu sotsiaalvõrgustik. Eile suri üks väga silmapaistev ja noor Ukraina sõdur, ohvitser hüüdnimega DaVinci, ning kogu Ukraina kõneles sellest. Elu on väga habras. Samas peetakse seda väga kalliks.
Tulin just hiljuti Nikopolist, linnast, mis jääb Vene vägedest kuue kilomeetri kaugusele Euroopa suurima tuumaelektrijaama Zaporižžja lähistele, mille on okupeerinud venelased. Kohtasin Olena-nimelist naist, kes kannab hoolt koerte varjupaiga eest. Seal elab umbes 250 lemmiklooma, kelle eest ta hoolitseb vaatamata Vene sõjaväe igapäevastele pommitamistele, hoolimata suure tuumakatastroofi ohust temast kuue kilomeetri kaugusel. Need on korduvad lood. Me näeme ikka ja jälle, kuidas inimesed neil rasketel aegadel tegelikult hoolivad. Nad hoolivad mitte üksnes inimeste elu pärast, vaid ka laiemalt. Ja see on väga tähtis.
Teine mõte elu kohta on see, et elu kui bioloogiline fakt ei ole täielik, kui see pole täidetud mõttega, tähendusega, väärtustega, näiteks vabaduse väärtusega. Kuulus Ukraina parameedik Tõra, kes oli pikka aega venelaste käes vangis, kõneles hiljuti: „Elu ilma vabaduseta ei loe.“ See toob meid tagasi vana väärikuse-idee juurde. Kui minna tagasi väärikuse-ideeni Rooma aegadel, siis mõistame, et väärikus on elu jätkumine teispoole elu. See on midagi ebamateriaalset, mis ulatub teispoole bioloogiat, kuid mida sa ei pea sugugi vähem kalliks kui sinu bioloogiline elu, vaid sellest kallimakski.
Üks lugusid, millest Ukrainas on praegu palju juttu, on Ukraina sõdurist, sõjavangist, kellel Vene sõdurid käskisid kaevata endale haua ja võtta oma mundrilt maha Ukraina sümbolid. Ta keeldus sellest. Ta ütles „Au Ukrainale“ ja lasti selsamal hetkel maha. See väärikus, idee, et sa ei karda öelda „Au Ukrainale“, kui seisad vastamisi vaenlasega, kes on valmis sind tapma, on midagi tõesti uskumatut. See on hetk, mil väärikuse-sõna muutub väga praktiliseks ja materiaalseks.
Teine idee, mis tuleks ümber mõtestada, on surma-idee. Surm ei ole metafoor. Surm ei ole kõigest sõna. Midagi lausa haiglast oli selles, kuidas sõna „surm“ 20. sajandil populaarseks sai. Me kõnelesime kultuuri surmast, modernsuse surmast, idealismi surmast, metafüüsika surmast – ning mängisime kõiges selles sõnaga „surm“. Arvan, et surm muutus nii meile vähem kohutavaks. Sellest sai midagi kauget, millega saab mängida. Aga ukrainlastele just praegu ei ole surm abstraktne sõna: see on füüsiline surm, reaalne surm, see on tühjus, mida tuntakse, kui surevad su lähedased, abikaasa, lapsed, vanemad, sõbrad.
Kolmas idee, mida oleks tarvis sügavamalt mõtestada, on kurjus. Ja mitte ainult kurjus koos seda ümbritsevate mõistetega nagu kurjuse banaalsus või midagi seesugust. Tegelikult leiavad Arendti ideed kurja banaalsusest käesolevas sõjas kinnitust. Kuid samas me saame minna sealt kaugemale. Tähtis on see, et kurjus, mida me praegu Ukrainas kohtame, ei ole lihtsalt kurjus; see on korduv kurjus; see on kurjus, mida ei mõisteta hukka; see on kurjus, mille üle ei mõisteta kohut; see on kurjus, mida ei karistata; see on kurjus, mis naudib karistamatust. Ja see karistamatus loob justkui kurja nõiaringi. Seega tuleb mõtelda sellest väest, mida kuri naudib, kui jääb karistamata, sest see annab kurjadele inimestele võimu öelda: „Vaadake, mina olen uus norm. Ma pole tapja; ma olen kohtunik.“ Just see toimub Venemaal ja toimus Nõukogude Liidus. Kui mõelda, kes on Putin, siis ta on nende kagebeelastest tapjate järeltulija, kes tapsid inimesi ilma kohtuta 1930ndatel, 40ndatel, 50ndatel jne.
Neljas idee, mida tuleks tõsiselt võtta, on arusaam, et ühiskond on väga tähtis. Arvatavasti jõudsid arenenud demokraatiad vahepeal aega, mil tekkis illusioon, et me saame teha kõike omal käel. Me elame üha atomistlikumas ühiskonnas, kus usutakse, et indiviid suudab kõike. Et me ei vaja teisi inimesi. Isegi kui mängida muusikat, pole enam tarvis teisi mängijaid ega pille, kõik on tehtav oma arvutis. Sa võid mängida videomänge omaette, sa võid teha omaette kõike. See on illusioon.
Ühiskond võib olla vähem nähtav, aga kõik me sõltume oma ühiskonnast, kõik me sõltume teistest inimestest. Me kanname riideid, mida teevad teised inimesed. Me loeme raamatuid, mille on kirjutanud teised inimesed. Kasutame kaupu, mille on tootnud teised inimesed. Ja kui ühiskond kõrvaldada, siis me oleme abitud, me pole isegi Robinson Crusoe’d, sest meil pole tema ellujäämisharjumusi. Seda me kipume käesoleval atomiseerimisajastul unustama. Sõda toob sind tegelikult tagasi arusaamisele, et me võime oma indiviidivabadusi kalliks pidada, võime oma individuaalsust kalliks pidada, kuid me oleme ühendatud laiemasse võrgustikku. Ja ilma selle võrgustikuta me ellu ei jää. Ja see võrgustik ei jää ellu ilma meieta.
Seega üks õppetunde, mille meie, ukrainlased, oleme sõjast saanud, on see, et me ei jää ellu ilma oma ühiskonnata ja meie ühiskond ei jää ellu ilma meieta, ilma meie individuaalse vastutuseta. Me oleme kõik üksteisega nii läbi põimunud, ja ma arvan, et see idee annab ühtaegu nii vastutustunde kui ka tagasihoidlikkuse. Sa mõistad, et sinu jõupingutus, kui tähtis see ka oleks, on ainult piisake ookeanis. Ja kui rohkem piisku ei ole, ei ole ka ookeani.
Viimane punkt, mida ma tahan selles loengus rõhutada, on seotud esimese mainitud ideega. Sõda on muidugi inimsuse küsimus. Kuid ühtlasi on see ka inimsusest kaugemale mineku küsimus. Sõda on ka see, mis paneb meid mõtlema elust laiemalt. Inimesed ei ole ainsad, kes selles sõjas kannatavad. Kannatavad ka loomad ja ökosüsteemid. Venemaa ei vii läbi mitte üksnes genotsiidi, vaid ka ökotsiidi. Nad on süüdanud Ukraina põlde, hävitanud Lõunas ökosüsteeme, mis on tähtsad globaalse toiduvarustuse seisukohalt. Kui sõita läbi Ukraina, võib näha põlde, kus saak on jäänud Vene invasiooni tõttu koristamata. Me teame, kui pikk see tarneahel on. Ja tõsiasjast, et eelmisel aastal jäi saak koristamata, me teame, et mujal maailmas leidub inimesi, keda võib tabada näljahäda. See tähendab, et meil on tarvis näha planeeti ühe organismina, milles kõik sõltub kõigest muust ja milles, kui mõelda elueetikale, me peaksime mõtlema inimestest kaugemale. See ei tähenda, nagu tuleks inimesi alavääristada, aga me peaksime mõistma, et võib-olla 21. sajandi eetiliste revolutsioonide võtmeks saab revolutsioon, millega me laiendame väärikuse ideed inimestelt ka teistele elusolenditele, loodusele kui sellisele.
Ma arvan, et ukrainlased mõistavad vaikimisi seda ideed tänu kolonisatsiooni ja moderniseerimise mõjule. Näiteks Nõukogude kolonisatsiooni ja tööstuspoliitika tulemuseks 1930ndatel oli surm ja näljahäda. Ja on selge, et me kannatame Venemaa koloniaalsete püüdluste ja hävitava tehnoloogia käes ka praegu. Seega ma arvan, et Ukraina kogemus, sealhulgas käesoleva sõja kogemus, aitab meil ümber mõtestada ka meie suhet loodusega.
Aaron James Wendland: Tänan Volodõmõri suurepärase ettekande eest ning jagamast oma tähelepanekuid Kiievi pinnalt. Tahaksin tulla tagasi loengu algusse ja teemade juurde, millest alustasite, nimelt pimeduse ja valguse juurde. Märkisite, et pimedus on mõtlemise katalüsaator, ja mul tekkis küsimus, kas filosoofia on tee pimedusest välja? Teisisõnu, kui pimedus on halbade ideede tulemus, siis kas filosoofia ning töö, mida teie ja teised ukraina filosoofid praegustes oludes teevad, on teie meelest viis halbade ideedega võitlemiseks ja pimedusest pääsemiseks?
Volodõmõr Jermolenko: Ma ei arva, et filosoofia per se meid pimedusest välja viiks. Arvan, et see on indiviidi jõupingutuse ja indiviidi vastutuse asi. Filosoofid ei ole need, kes Vene okupante tapaksid. Seda teevad meie vaprad sõdurid. Mõned neist sõduritest on ka filosoofid või luuletajad või filmitegijad, aga selles osas ei maksa olla utoopilised. Mingis punktis peab ühiskonnast saama sõdurite ja nende abistajate ühiskond. Minu arust me sellises punktis käesolevas sõjas asumegi.
Aga ma ütleksin küll, et filosoofia aitab vastata halbadele ideedele, näiteks ideele, et indiviidid ei loe. Me võime sellist ideed mõne filosoofi töödes ka päriselt näha, esmajoones selles vene intellektuaalses traditsioonis, mis on praegu Venemaal populaarne, mõtlejatel nagu Iljin või Solovjov või eurasianistid – kõik nad eitavad indiviidi rolli. Kõik nad eitavad vabaduse küsimust. Selle asemel ütlevad nad, et on midagi indiviidist suuremat ja sellel tuleb lasta ennast valitseda. Kui hakata niimoodi mõtlema, siis jõutakse lõpuks millegi väga hirmuäratavani: totalitarismini. Kui öelda, et indiviidid ei loe ja indiviidide eludel pole tähtsust. Ja selle idee tagajärgi võib praegu Venemaal näha ja meil on tõesti vaja aru saada sellest, kui praktilised ja ohtlikud saavad ideed olla.
Üks juhtmotiive Ukraina diskussioonides alates sõja algusest 2014. aastal on olnud see, kas ideed saavad inimesi tappa ja kas sõnad saavad inimesi tappa. Arvan, et ideed saavad inimesi tappa küll. See tähendab, et filosoofia ei ole midagi väga abstraktset ega kauget ning mõtlemine pimedatel aegadel aitab avada tee palju kainemale arusaamisele reaalsusest. Kui alustada pimedusest, siis sul pole illusiooni, nagu kõik oleks helge, kõik oleks hästi, kõik oleks puhas, ja et valgus on norm. Pigem alustad sa mõttest, et normiks on pimedus ja kannatus ja valu. Inimesed, kellel on katsumuste ja ränkade kogemuste taust, saavad enamasti palju paremini elust aru, sest nad mõistavad, kust tuleb valu.
Näiteks kui vaadata valgustusajastu lõppu 18. sajandil, siis me näeme kirjanduses uut tegelaskuju, kelleks on teener. Näeme, et moodsas kirjanduses ei ole võtmetegelaseks üks isik, vaid et neid tavaliselt on kaks. Seda võib näha „Don Quijotes“, kus on kaks tegelast, nagu ka „Robinson Crusoes“, „Don Juanis“, „Faustis“ jne. Seal on kas kaks tegelast või on üks tegelane jagunenud kaheks ja saab iseenda teisikuks. Teine tegelane on justkui esimese vari ja ta on teener, nagu Sancho Panza. Ja siis mõnel hetkel tõuseb teener esiplaanile, nagu Figaro või Diderot’ fatalist Jacques. Teenrist saab peategelane. Aga miks? Saadakse aru, et teener mõistab elu paremini kui tema isand, sest ta tunneb elu tumedamat poolt, kannatust, lugupidamatust, ainelisi raskusi jne. Seda arusaama arendas edasi Hegel, kuid halvasti, sest Marx võttis selle üle nii, et tulemuseks oli totalitaarne mõte, nagu tunneks elutõde ainult teener, ainult proletariaat. Halb idee andis traagilisi tagajärgi.
Aga ma usun sellegipoolest, et algne idee on õige: et pimeduses on oma väärtus. See ei tähenda, nagu me peaksime püüdlema pimeduse poole või otsima kannatuse reaalsust. Ei, sest seda öeldes me jõuame lähedale seesugusele mõtlemisele, mis iseloomustab totalitarismi. Aga kui seista silmitsi pimedusega, siis selles on midagi, mis aitab elu paremini mõista kui lihtsalt toolil istumine ja raamatute lugemine või filmide vaatamine.
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
