Triinu Meres. Omasid ei jäeta maha. Tartu: Fantaasia, 2024. (Orpheuse raamatukogu; 2024/3(74)). 208 lk. 25.99 €; Kristo Janson, Triinu Meres. Devolutsioon. Nõo: Kiiksuga Kirjastus, 2024. 346 lk. 29.50 €.
Olukorra muudab meeldivalt ambivalentseks, et arvustada tuleb korraga kahte raamatut, üks neist lisaks veel kahe peale kirjutatud. See tõmbab maha pinge, et öeldu on otseses seoses autorlusega – kuidas lahti harutada, kes mis rea kirja pani? Samuti ei saa kaht raamatut teineteisega päriselt võrrelda – nagu on sama autori teosed, aga nagu ei ole ka.
Võtame siis esmalt käsile Triinu Merese „Omasid ei jäeta maha“, sellega on natuke selgem lugu. Mina olen vanamoodne inimene ja ulmesilti talle külge ei paneks, ulme on minu jaoks justkui ikka kosmosevärk või siis kaugemat sorti tulevik. See siin on puhas fantasy, täpsemalt „Dungeons & Dragonsi“ maailm. Õnneks on vastavaid arvutimänge kõvasti mängitud, elemendid tuttavad.
Sul on muidugi Party – Meresel on see sõjasalk nimega Vikatid. Partysse kuuluvad kohustuslikud elemendid: kõigepealt kleerikud ehk ravitsejad – Kole ja Rõve, välimuselt kõige hurmavamad inimsoo esindajad, keda võib ette kujutada. Terve lugemise aja läks mu aju nende nimede peale lühisesse. Siis võlur ehk maag – traditsiooniliselt sita iseloomuga ja võitluses vägagi haavatav – siinne pipstükk kaotab terve jala. Loitsud kah enamasti ei tööta. Eesliini võitlejad, olgu nende relvaks mõõk, vibu või nui, Vikatites täidab nende aset vist lõdvalt võetuna terve kari tüüpe, ülemustest lihtsoldatiteni. Kui veel pole taibatud, siis tekstis on läbivalt kasutatud tagurpidiantsla võtet: ülemused magavad, alluvad otsustavad, Normi-nimeline mees on kole nagu zombi, Plära räägib nappide sõnadega – kokkuvõttes on see natuke tüütu. Et asi liiga üheülbaseks ei läheks, on üks keskseid tegelasi kokk nimega Lahkus Ise – no on see vast üks hea inimene! Paigutaksin ta rollimängukategoorias tinglikult bardi alla: võitluses suuremat ei osale, aga annab oma panuse rahva moraali ülal hoides: maitsev võileib või võitluslaul, mõlemad teevad keha tugevaks.
Tuleb siis see Vikatite sõjasalk luureretkelt – üsna sagrida saanud –, kleerikud saavad kohe asuda kirjaniku ühe meelisteema juurde: tohterdama vigastatuid. Sealjuures ei unustata mainimata, kui nägusad on kellegi lokid või kui sulnid kellegi ripsmed. Natuke tobedalt meelisklev küll, aga kas just see ei näita, kuidas meile mõjub teise inimese keha, isegi kui pole tegu armastusega? Et mitte kogu lugu ära spoilida, ütlen vaid, et loomulikult on vaja võidelda väga võimsa vaenlasega, nn lõpubossiga, keda näebki ainult lõpus, mis lõpuboss ta muidu oleks. Aga kus on draakonid? No aga vaenlase leeri kutsutakse loheanastajateks – ja bossi ennast loheprintsiks.
Loole on juurde poogitud ka natuke teisest ooperist manuseid: Vikatid leiavad metsast kummalise olendi, kes meenutab kangesti Beebi Yodat, muidugi selle vahega, et kui Beebi Yoda on väga väike, siis see olend on hiigelsuur. Armas, arusaamatu, kõnelda ei mõista, lapse tegu ja nägu, hõljuda oskab ka. Selgub, et ta on otsast otsani Väge täis – kust ta läbi läheb, sinna jäävad maha maagilised laigud, kus võib sündida ei tea mida.
Loo arengu seisukohalt oleks loogiline, et too üleloomulik olend ka lõpubossi mahavõtmisel abiks oleks, aga võta näpust. Vikatite ja hiidbeebi liin lõpeb 180. leheküljel ära. Järgneb veel 20 lehekülge teksti, kus on kasutusel hoopis chosen one’i mudel. Hopsti, ilma ette hoiatamata ilmub välja mingi nolk, kellele on vanade ettekuulutuste põhjal määratud olla saatuse tööriist – ja see saatus on kuri. Lahingutes ära surra tal ei õnnestu, sest eesmärk on veel täitmata. Üle kere sügelevaid haavu täis, rühib ta oma kunnatu lõpu poole.
Netis tuulates õnnestus selgust saada, et autor on kasutanud vana nippi – pookida mingi varasem jutuke käsiloleva teose külge. Ja kuigi tegevus toimub samas maailmas, on selline järsk ümberlülitus siiski kuidagi veider. Mitte isegi selle pärast, et ei sobitu konteksti, vaid pigem sellepärast, et Vikatitest ja hiidbeebist ei kuule enam poolt silpigi – vahepealt oleks nagu jupp teksti kaduma läinud, mis need asjad omavahel ära seoks.
Mida siis kokkuvõttes öelda? Ma natuke imetlen inimesi, kellel on säilinud säärane lapselik võime unistada. Mis see fantaasiakirjandus muud on kui üks unelm, saati veel rollimäng – saad võtta sulle sobivad klotsid ja hakata neist ehitama just sellist maailma, nagu sulle endale meeldib. Ma mõtlen, sisemiselt meeldib. Kui tõmmata ekvivalent n-ö päriskirjandusega, siis peaks Merese tegelased olema kiirabiarstid või halastajaõed või peaks ta kirjutama reaalsest sõjast nagu lahingukorrespondent. Žanrikirjanduse seisukohalt on tegu täitsa korraliku sooritusega – lugeda oli huvitav. Võib-olla oli ettevõetud tükk natuke liiga suur, oleks eeldanud veel pikemat kulgemist, et karakterid rohkem elama panna, et nad ei jääks ainult oma naljakateks nimedeks. Mõne puhul oli seda üritatud – pirtsaka maagi minevik manati esile, veel mõne, enamasti naistegelase kujunemisest sai mingit sotti. Aga no päris panoraamseks psühholoogiliseks romaaniks ei peagi sedasorti raamat minema. Aimatav sarnasus on ka näiteks Pratchetti stiiliga: loodud muinasmaa on täidetud mingisuguse juhtumusega, mille käigus kiiresti edasi kapatakse, peamiselt lustaka dialoogi abil. Dialoogid olid üsna okeid, otsest kõnet polnud piinlik lugeda, Hiidbeebi mõistatus oli täitsa köitev, kokkuvõttes jäi sisse soe ja helge tunne. Mis sest, et pole teab mis originaalne – ei peagi olema, lausa ei käigi nii; et stiil on paduromantiline – aga mitte üleni läägelt magus; kuidagi kumab neist etteantud raamidest läbi sisemine uljus, kartmatus ja vabadus – just see, mille pärast me muinaslugusid armastame.
Kristo Jansoniga kahasse kirjutatud „Devolutsioon“ järgib samuti klassikalist malli: postapokalüptilises tulevikus kulgev roadtrip, mille käigus kangelasel on vaja toimetada alaealine isik punktist A punkti B.
Ma ei oska üles lugeda, kui palju ma sarnase süžeega seriaale näinud olen, aga no toome paar viimatist näidet: „The Last of Us“ ja „The Walking Dead: Daryl Dixon“. Mis meil siin siis on: kangelane, tavaliselt karusevõitu karismaatiline võitlejatüüp, peidab oma tundelisemat poolt iseenda ja teiste eest, teekonna jooksul koorub see aga nähtavale ja saab ülemvõimu – check. Kangelasele määritakse kaela mingisugune lapsuke, keda ta üldse kantseldada ei taha ja kellest ta esimesel võimalusel lahti saada üritab, keda hiljem aga elu hinnaga kaitseb – check. Teekonna jooksul läbitakse hulgaliselt tühermaid, mahajäetud kummituslinnu ja looduskauneid kohti – check. Rändavat paari kimbutavad mitmesugustel asjaoludel zombistunud inimesed, verejanulised, võikad ja väga nakkusohtlikud, ning täpselt sama verejanulised igat masti bandiidid, küll organiseeritult militaarsed, küll isehakanud röövsalgad – check. Ja nõnda edasi. Kogu asi toimub Ameerikas, nagu kord ja kohus.
Selle raamatu plussiks on konkreetsus. Igasugu tehnilised nüansid on ülimalt täpselt lahti seletatud, eriti võlus mind esimese võitlusstseeni üksikasjalik ja ilmselt täitsa adekvaatne kirjeldus, kus võitluse koreograafia on praktiliselt samm-sammult lahti kirjutatud ja üldse mitte tüütul moel. Sama võib öelda järgneva kohta – kõik oli tehniliselt ja geograafiliselt usutav. Seisis kindlalt jalul. Suhted napi tegelaskonna vahel raamatu alguspooles on peened, nüansirikkad, nauditavalt esitatud. Kangelanna – sest see ta on – kerib oma haavatava ja pehme sisemuse ettevaatlikult lahti. Natuke kahju, et seda alguspoole põnevat tüüpi, Cordi, hiljem enam ei kohta. Tema on väga classy: on oma uru kõvasti lõksudega kindlustanud, sinna igast head-paremat nodi kokku vedanud ja naudib elu parimal võimalikul viisil. Huvitaval kombel tähistavad munad hommikusöögiks maailmalõpujärgses maailmas ülimat luksust. Eks neid asju ole teisigi, mille üle pead murda. Miks nad alati mingites pagana kaltsudes ringi käivad ja elavad plekktünnide ja rauakoluga palistatud slummides? Võiksid ju Versailles’ lossi kolida. Kui laias laastus 10 protsenti inimkonnast on alles jäänud, ei saa kõik nii ruttu defkaks muutuda, asju peaks jätkuma kõigile viimsepäeva laubani. Riideid vähemalt. Aga no kaanon kohustab käima kaltsudes ja mustades lahinguriietes.
Kuskil raamatu viimases kolmandikus toimus millegipärast tuntav taseme langus, asi hakkas koost lagunema. Vahtisin ühte peatükki üsna imestunult, et mis nüüd siis juhtus? Peatüki nimi oli „Joe“. Ja sealtmaalt hakkab lappama. Mitte ainult sellepärast, et läheb keppimiseks, kuigi no see ka nagu ei passi, ei käi selle stsenaariumi sisse, et keset postapot, madusid ja zombisid järsku amelemiseks läheb. Asi pole ainult selles. Ei ole enam endist vunki ja minekut, tundub rohkem kindlameelselt lõpu poole rühkimise moodi, et asja kuidagi kaelast ära saaks. Ja kuigi ka see raamat on põhiolemuselt selline „olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head“, siis mulle tundus lõpp natuke liiga siirupine.
Ma pole nii igiammu seda tüüpi kirjandust lugenud, et raske on kuidagi üldist seisukohta võtta. Ühtpidi ei saa ega pea seda võrdlema à la Urmas Vadi või Rein Raua teostega. Kuigi oleks huvitav. Eks ka nn peavoolu kirjanikud kirjutavad ühel või teisel kombel žanrikirjandust ja igas žanris on kõneks ikka peaasjalikult inimene, isegi kui tegu on valmidega. Teemad on ka ju justnagu igavesed ja samad – kas usaldada maailma ja teisi selle sees ja kui, siis keda ja mil määral? Kui inimeseksolemise mured on aegade algusest samad, siis see, kuidas neid käsitletakse, on rohkem moe- ja stiiliteema. Heksameetris „Odüsseia“ või muhe post-apo-roadtrip Eikuhugi – mõte on ikka sama: kuidas jääda inimeseks.
