Ma valisin oma teemaks mõtlemise vabadusest sõjaaegses Ukrainas. See põhineb ühel konverentsil, mille korraldasin koos sõprade ja kolleegidega 2014. aastal, just siis, kui algas Vene invasioon Ukrainasse, 2014. aasta esimene kevadine invasioon. Tõin Kiievisse kokku inimesi Põhja-Ameerikast ja Euroopast ja korraldasin seal konverentsi pealkirjaga „Mõtelda üheskoos“. Ehkki idee on väga lihtne, meeldib mulle mõelda, et see on kasulik. Ja kui ma räägin filosoofiast Ukrainas, siis ei kavatse ma seletada, kuidas filosoofiat Ukrainale rakendada, vaid mõtlen selle asemel koos ukrainlastega ja teistega sellest, mida ma pean selle konflikti keskseks teemaks, milleks on vabadus.
Sellegipoolest on mul väga hea meel olla siin koos Margaret Atwoodiga ja oma Ukraina sõprade ja kolleegide Volodõmõr Jermolenko ja Mõhhailo Võnnõtskõiga, ja mul on väga hea meel olla siin koos filosoofidega. Saan aru, et üldiseks raamistikuks, milles me peaksime rääkima, on „Milleks filosoofia hea on?“. Mina sean endale sihiks midagi natuke teistsugust: nimelt kuidas me saaksime paremini mõtelda või kuidas võiks filosoofia saada paremaks, kui me selle sõja ajal koos mõtleksime.
Minu teemaks on vabadus ja mu meetod on väga lihtne. Kavatsen alustada sellest, mida filosoofid või teised kolleegid võiksid nimetada kõneaktiks – nimelt kahesõnalisest lausungist – ja mõelda koos inimesega, kes need kaks sõna lausus. Vabaduse teema kavatsen ma jagada neljaks osaks: vabadus ja kõne, vabadus ja risk, vabadus ja kohustus ning vabadus ja julgeolek.
Minu kaks sõna on ‘президент тут’, mis tähendab „president on siin“. Need sõnad lausus Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi 25. veebruaril 2022, kohe pärast invasiooni algust, selle teisel päeval. Esiteks tahan ma kasutada neid kaht sõna selleks, et kõnelda vabadusest seoses kõnega. Tahan käsitleda president Zelenskõi tegu, kui ta invasiooni alguses oma kabinetist välja tänavale tuli ja endast need videokaadrid filmis, kui sõnavabaduse paradigmaatilist akti. See ei pruugi küll olla esimene seos, mis inimestel tekib. Ja kui ei ole, siis tahan ma pakkuda, et see võib tulla meie halbadest harjumustest: et poliitikas ja võib-olla isegi filosoofias me kipume käsitlema sõnavabadust kui tühja mõistet. Me ei pööra tähelepanu öeldava sisule, kontekstile, milles midagi öeldakse, semantikale, sellele, kuidas midagi öeldakse, ükski neist asjadest ei loe. Ainus, mis loeb, on meie igapäevane käsitus sõnavabadusest kui piirangute puudumisest.
Mina tahan öelda, et nõnda me pöörame asja pea peale. Põhjus, miks me piirangute puudumisest hoolime, on just asja sisus, ütlemise kontekstis ja semantikas – sisu, kontekst ja semantika on väga tähtsad. Ja põhjus, miks nad väga tähtsad on, on seotud sõnavabaduse eesmärgiga. Sõnavabadus ei ole tühi mõiste, see ei ole refleksiivne mõiste, see ei ole teatud laadi harjumus. Sõnavabadusel on eesmärk. Sõnavabaduse eesmärgiks on lubada inimestel ütelda võimule tõtt. See ei ole minu algupärane tähelepanek. See traditsioon ulatub tagasi Euripideseni ja hoopis hiljutisemal ajal on seda ümber tõlgendanud Foucault.
Niisiis ma tahan öelda, et kui president Zelenskõi 2022. aasta 25. veebruaril ütles: „Ma olen siin, president on siin“, siis rääkis ta muidugi tõtt. Ta ütles midagi, mis vastas tõele. Ta oli tõesti sel hetkel Kiievis. Oli seal, kus ütles end olevat. Tegi seda, mida ütles end tegevat. Ta rääkis tõtt valede taustal. Sest üks põhjusi, miks ta oli seal ja ütles seda, mida ütles, oli see, et kolmandal sõjapäeval, ajal, mil paljud inimesed arvasid, et sõda hakkab läbi saama, väitsid venelased, et ta on juba Kiievist lahkunud. Nii et veel kord, ta rääkis tõtt valede taustal.
Samuti rääkis ta tõtt võimule. Lähikonnas viibis palgamõrtsukate jõuke, arvatavasti Kiievis endas. Linna poole olid teel tankid. Sel hetkel olid need väga lähedale jõudnud. Linnale langes pomme ja rakette. Ta rääkis tõtt võimule. Ja see on sõnavabaduse huvitav kolmas osa. Tõde, mida ta rääkis, oli tõde sellepärast, et tema tegi selle tõeks. See oli tõde tänu sellele, mida tema oma kehaga tegi. See, mida ta ütles, oli riskantne, mitte üksnes sellepärast, et oli tõene, vaid kuna see kirjeldas riskantset asjade seisu. Aga ka sellepärast, et lihtsalt kõnelemise akti enda läbi riskis ta kehaliselt, füüsiliselt. Ja siin teeme väikese sammu kõrvale, ühest traditsioonist teise.
On üks teine sõnavabaduse traditsioon, minu arvates esimesega tihedalt suguluses, mis seostub Tšehhi filosoofi Jan Patočka ning Tšehhi poliitilise mõtleja ja dissidendi Václav Haveliga ning mis ütleb, et tõde on midagi sellist, mida sa väidad, kinnitad või tunnistad. See võib kirjeldada välismaailma, aga see on tõde. See muutub tõeks hetkel, mil sa seda kinnitad, hetkel, mil sa sellesse investeerid, hetkel, mil sa seostad seda omaenda kehalise eksistentsiga. Minu meelest on just see arusaam sõnavabadusest see õige. Sõnavabadusel on eesmärk. Selle eesmärk on lubada inimestel öelda tõtt võimule. Ja selle eesmärgiga arvestades peab sõnavabadusega kaasnema, nagu Havel ja Patočka arvavad, teatav risk. Ma arvan, et me võime näha selle mõiste ihu. Ma arvan, et me võime näha selle sõnavabaduse-mõiste väge, kui tuleme tagasi ja seame selle vastamisi oma igapäevase viisiga rääkida sõnavabadusest kui piirangute puudumisest.
Kui me vastandame seda Volodõmõr Zelenskõi kõneakti sedalaadi asjadega, millega me tavaliselt oma väikest sõnavabaduse-kategooriat sisustame, siis märkame mõnda tähtsat erinevust. Me kipume muretsema olukordade pärast, kus väga vägevad inimesed räägivad oma võimu säilitamise nimel ebatõtt. Meie siinsel taustal ei paista see olevat eriti tähtis. Me ärritume tihti sõnavabaduse pärast ülikoolilinnakus, pidades silmas midagi säärast nagu inimesed, kes tulevad kampusesse selleks, et öelda kõige häirivamaid asju, mida vaid oskavad, ja põgeneda siis oma limusiinides. See ei tundu tõesti nii keskne. See ei tundu tõesti olevat keskne näide sellest, mille kohta sõnavabadus käib.
Võib-olla peaksid sedalaadi asjad olema de facto kaitstud iga mõistliku seadusega. Aga niisuguseid tegusid nagu ebatõe rääkimine võimu säilitamiseks või sõnavabaduse idee tahtlik kuritarvitamine sõnavabadust ettekäändeks tuues – niisuguseid asju tuleks minu meelest pigem kohelda umbusklikult kui väärtustada. Mitte keegi ei ilmuta vähimatki vaprust, provotseerides tarbetut ja mõttetut vastuolu täiesti turvalises olukorras. Mitte keegi ei ilmuta vaprust, kui ta juba võimul olles valetab, et seda võimu alal hoida või suurendada. See, mida tuleks väärtustada, või isik, keda tuleks väärtustada, on isik, kes riskib iseendaga, et rääkida tõtt võimule. Siin on minu arvates väga tähtis ka mõte sellest isikust.
Ma olen kogu aeg püüdnud öelda „sõnavabadus“, mitte „vaba sõna“, ja seda teatud põhjusel. Võib-olla mul pole see õnnestunud. Võib-olla langesin ma tagasi klišee juurde ja ütlesin „vaba sõna“. Aga ma arvan, et „vaba sõna“ on klišee, mis juhib meid valesse suunda, sest annab mõista, et vaba on sõna, mitte isik.
Võib-olla tundub, et ma ajan juuksekarvu lõhki, aga seda ma ei tee. Tohutu hulk või tohutu osa neist lausungeist, millega me iga päev silmitsi satume, on algoritmide toodetud. Algoritmide poolt võimendatud või isegi toodetud. Neid toodavad üksused, mis ei ole inimlikud ja millel ei ole õigusi. Minu arvates on päris tähtis tagada, et meie vestlust sõnavabaduse üle korrastaks muuhulgas see, et tehtaks kindlaks, kas lausung on ka tegelikult seotud mingi isikuga. Sest kui see ei ole seotud isikuga, kui see on lihtsalt mingi digitaalne kuhjum, siis pole sel mingeid õigusi. Ei ole isikut, kes oleks sellega seotud. Ei ole tõde, sest algoritm ei hooli tõest. Seda ei saa lausuda võimule, sest algoritm ei suhestu võimuga mitte kuidagi. Või, lihtsamalt väljendudes, kõnelejat lihtsalt ei ole.
„Sõnavabadus“ on õige termin, sest see vihjab sõnaja vabadusele. See tundub olevat otsustava tähtsusega mõiste. Ja sõnajaks, nii Zelenskõi kui teistegi puhul, on see, kes ilmutab vabadust, kehastab vabadust, riskides iseendaga. See viib mind vabaduse teise kategooria juurde ehk teise vabadusega seostuva asja juurde, millest ma tahtsin kõnelda ja milleks on vabadus ja risk.
Niisiis ma tahan nüüd rääkida vabadusest ja riskist. Ja seda tehes tahan ma lihtsalt meelde tuletada oma meetodit. Ma püsin nendesamade kahe sõna juures, mille lausus president Zelenskõi 25. veebruaril 2022 – nende kahe sõna juures, президент тут, president on siin. Edasi minnes jõuame vähehaaval ka minu vestluse juurde temaga, milles me muu hulgas rääkisime neist sõnadest.
Selleks et mõelda vabadusest ja riskist, tahan ma neist kahest sõnast, президент тут, ning kontekstist, milles Zelenskõi need lausus, korraks eemalduda, astuda ameerikalikumasse konteksti ning mõlgutada omaenda mõtete ja kogemuste üle 2022. aasta veebruaris. Sõjale eelnenud nädalatel ja päevadel tundsin ma end üsna üksinda oma väitega, oma avalikult fikseeritud väitega, et Zelenskõi jääb Kiievisse. See oli minu seisukoht. See oli kahtlemata vähemuse seisukoht. Mul oli seda imelik öelda, nii nagu on imelik siis, kui kõik teised ütlevad sinu öeldavale vastupidist. Aga ma ütlesin seda, nii et see läks eetrisse ühes Ameerika tähtsas pühapäevaõhtuses telesaates pealkirjaga „60 minutit“. Minu väide, et Zelenskõi jääb paigale, läks „60 minutis“ eetrisse pühapäeval, 20. veebruaril. Veel kord, see juhtus enne, kui ta tõepoolest paigale jäi, ja enne, kui ta lausus nood kaks sõna. See juhtus viis päeva enne seda. See juhtus pühapäeval.
Järgmisel päeval, esmaspäeval, 21. veebruaril istusin ma siinsamas kus praegugi, oma kabinetis Yale’is, et võtta veebi teel osa ühe ajaloodoktorandi väitekirja kaitsmisest Lääne-Ukrainas Lvivis, Ukraina Katoliiklikus Ülikoolis. Doktorant kaitses edukalt oma väitekirja ja liitus siis viivitamatult Ukraina Territoriaalkaitsega.
Teisipäeval, 22. veebruaril võtsin ma külalisena osa ühe Yale’i kolleegi loengust, kuhu kolleeg oli kutsunud nii Trumpi kui ka Obama administratsiooni julgeolekunõunikke. Ja muu hulgas esitas ta neile sama küsimuse, mis oli esitatud minule: kas Zelenskõi jääb paigale, kui Venemaa tungib Ukrainasse? Ja niipalju kui ma mäletan, vastasid nad kõik, et Zelenskõi põgeneb. Nad olid minuga lahkarvamusele jäädes väga viisakad, aga nad ütlesid: „Zelenskõi põgeneb.“
See on kontekst, mida ma tahan meelde tuletada. Ja küllap ma vist tahan küsida, miks oli nii, et me kõik seda mõtlesime, ja mida see, et me kõik seda mõtlesime, ütleb meie kohta. Lihtne vastus sellele küsimusele kõlaks, et ameeriklased olid just kogenud valusat taandumist Afganistanist ja et inimesed meenutavad alati viimast sõda. Nii et kõik kohaldasid Ukrainale Afganistani analoogiat. Tahtmata seda küll kõrvale heita, pean ma paratamatult täheldama, et kujutelm, nagu Zelenskõi põgeneks, ning sellega seostuv kujutelm, et Ukraina langeb, olid levinud palju laiemalt kui ainult Ühendriikides. Seda jagati üsna laialdaselt.
Midagi selles Afganistani analoogias on, aga minu meelest oli toimumas midagi fundamentaalsemat, millel on tegemist vabaduse ja riskiga või laiemalt sellega, mida vabadus tegelikult tähendab. Ma arvan, et sellel on pistmist millegagi, mida ma oma teistes kirjutistes, kõigepealt raamatus „Türanniast“ ja siis „Tees mittevabadusse“, nimetasin 1989. aasta järgseks vältimatusepoliitikaks.
See on tunne, mida vahetevahel väljendatakse sõnadega „alternatiivi ei ole“, vahetevahel sõnadega „ajaloo lõpp“. See väga võimas tunne, väga laialdaselt jagatud tunne, et ainus, mis tulevikus veel juhtuda jääb, on omamoodi üleüldine konvergeerumine demokraatia ja vabaduse poole. Selle analüüsi varjus peitus eeldus või oletus, et demokraatia ja vabadus on suuremate jõudude tagajärg. Need suuremad jõud, mida inimesed silmas pidasid, olid tavaliselt kapitalism või vahest Ameerika erandlikkus kui eeskuju kõigile teistele, aga igal juhul pidi mingi suurem jõud tagama, et saabuvad vabadus ja demokraatia.
Niisugune viis vabadusest ja demokraatiast mõtelda on muidugi väga problemaatiline. See on peaaegu et loogiliselt vasturääkiv, sest lõppude lõpuks on vältimatuse maailmas elades raske kujutleda, kuidas saab olla vaba. Kui te elate maailmas, kus kõike juhivad suuremad jõud, kus on siis rahvas, kes valitseb? Kus on demokraatia? Kuidas on see siis võimalik? Praktilisemalt võttes sigitab säherdune passiivsus demokraatia ja vabaduse asjus halbu harjumusi. Kui te eeldate, et asjad lähevad teile soodsalt, siis ei teki teil harjumust võidelda nii, nagu Frederick Douglassi sõnul peab. Teil ei teki harjumust võidelda vabaduse väärtuse eest ega demokraatia väärtusteküllase süsteemi eest. Need lihased lõtvuvad, saate aru? Need refleksid surevad.
Aga relevantseks tagajärjeks 2022. aasta veebruarist mõeldes, selle vältimatusepoliitika relevantseks tagajärjeks selles kontekstis on see: kui te olete harjunud mõtlema, et demokraatia ja vabadus on mingite suuremate jõudude tagajärg, siis mida te teete, kui need jõud rivistuvad teie vastu? Ja see muidugi on küsimus, mis ei kehti mitte ainult ühe sõja kohta Ukrainas. Seda saab rakendada ka mõnele riigipöördekatsele või finantskriisile või kui tahes paljudele muudele asjadele, terrorirünnakule, millele tahes. Kui te arvate, et teie vabadus ja demokraatia sõltuvad suurematest jõududest ja põrkate siis kokku mingi vapustusega, kus selgub, et suuremad jõud ei toimi teile soodsalt, mida te siis teete? Mida te teha saate? Te põgenete. See on ainus, mis teile veel jäänud. Te põgenete.
Minu arvates, ja mul on häbi seda öelda, aga ma samas ka loodan, et selle tunnistamine meid aitab – minu arvates oli põhiliseks põhjuseks, miks nii paljud inimesed Põhja-Ameerikas ja Euroopas eeldasid, et Zelenskõi põgeneb, see, et nii oleksid nemad ise teinud. Sest nemad oma vaatenurgast oleksid Kiievis – kui nad oleksid olnud Kiievis – mõelnud, et suuremad jõud on minu vastu. Mida muud seal on? Demokraatia, vabadus kui objektiivsete jõudude tulemus? Äkitselt on objektiivsed jõud meie vastu pöördunud. Sa põgened. Mida muud sa teha saad? Aga tema ei põgenenud. Tema jäi paigale. Tema otsustas paigale jääda 22. veebruaril. Need kaks sõna, president on siin, президент тут, lausus ta teisel päeval pärast sissetungi. Sestsaadik on ta kogu aeg Kiievis paigal olnud. Ja tema ning hulk teisi samamoodi käituvaid inimesi on juhtinud Ukraina vastupanu, millel pole tegemist mitte üksnes Ukraina riigiga, vaid ka Ukraina tsiviilühiskonnaga.
Asja väljastpoolt vaadates võib minu arust õigusega öelda, et me oleme sealtpeale jagunenud jahmunuteks ja küünikuteks. Need inimesed, kellele see mingisugust muljet ei avalda, on need, kellele meeldib Putin või meeldib ikestamine või meeldib, kui neile valetatakse. Nad elavad mingisuguses küünilises, nihilistlikus maailmas. Sisuliselt käituvad nad nii, nagu poleks midagi juhtunud. Ja kui see, et Zelenskõi Kiievisse jäi, neile mingit muljet ei avalda, siis tuleb see sellest, et mitte miski ei suuda neile mingit muljet avaldada. Nad elavad oma poliitilist elu mingil künismi või nihilismi maal.
Aga siis on need, kes on jahmunud. Ma olen rabatud. Jahmatusega kaasneb teatav ebakindlus selles, kuidas Zelenskõi tegevust iseloomustada. Inimesed teavad, et see on kuidagiviisi muljetavaldav, ja nad teavad, et nende jaoks oli see ootamatu, aga nad pole päris kindlad, mida selle kohta ütelda. Jahmunud inimesed näikse minu meelest olevat need, kes tunnevad veel mingit väärtussidet vabadusega, aga nad ei ole kindlad, kuidas iseloomustada vabadust kui riskeerimist, mis on ju see, mida Zelenskõi käitumine demonstreerib. See näitab, et vabadus ei saa olla lihtsalt mingisuguste meie kolmedimensioonilises maailmas kehtivate objektiivsete seaduste küsimus. Sellega peab kaasnema pühendumine väärtustele, mis toob omakorda kaasa mingi ihuliku või kehalise pühendumuse. Vabadus ja demokraatia peavad olema riskimise küsimus. Mitte suvalise riski, mitte meelega otsitud riski, mitte riski riski enese pärast, vaid mõtestatud riski küsimus. See element jääb vabaduse ja demokraatia juures alati püsima. Suuremad jõud võivad lükata siiapoole või lükata sinnapoole, aga kui sa tahad olla vaba indiviid, siis pead sa nendele suurematele jõududele vastu astuma, neid muutma, leidma neist erandeid, neid sublimeerima, neile tünga tegema, võtma nendega ette midagi enamat kui lihtsalt lootmine, et nad on sinu poolt. Sa pead millegagi riskima.
See toob mu ühe asja juurde, millest ma tõesti president Zelenskõiga rääkisin ja mis tundub olevat vabaduse jaoks huvitav, kuid lahendatav probleem. Seda tahan ma iseloomustada kui oma kolmandat punkti või kolmandat mõistet, nimelt vabadus ja kohustus. Siin huvitab mind olukord, kus sulle tundub, et teatud isik on vaba, aga ometi ütleb see isik ise, et midagi muud, kui ta tegi, poleks ta saanudki teha.
Ühelt poolt oli mul Zelenskõiga kõigest sellest kõneldes tunne, et ma räägin inimesega, kes on täiesti vaba. Ehkki me oleme kontrollpunktide ja liivakottide taga, ehkki me räägime samal ajal, kui käib tähtis lahing, ehkki ta on kuude kaupa lakkamatult töötanud, on ta lõõgastunud, tundub olevat kompleksivaba, on avatud rääkimaks millest tahes. Ma ütlesin talle, et tahan rääkida filosoofiast, ja tema ütles: „Räägime.“ Ja siis me rääkisime paar tundi filosoofiast, suurema osa pärastlõunast. Nii et ühelt poolt, otsustades tema käitumise järgi, niivõrd kui inimene saab kõrvalt hinnata, tundus Zelenskõi olevat vägagi vaba isik.
Teiselt poolt keerles ta jutt, kui me rääkisime tema otsusest Kiievisse jääda ja ta seletusest sellele, ikka ja aina ühe ja sama ümber. Ta ütles: „Ma ei oleks saanud teisiti teha.“ Ta ütles: „Ma poleks mina ise, kui ma oleksin lahkunud.“ Ta ütles: „Ma ei oleks saanud endast lugu pidada, kui oleksin lahkunud.“ Nii et siin tundub olevat omamoodi paradoks. Ma kavatsen hakata seda nimetama Zelenskõi paradoksiks. Kuidas saab olla nii, et keegi, kes tundub oma käitumiselt vabana, kellel ei ole piiranguid, tunneb, nagu poleks ta saanud teha midagi muud, kui ta tegi?
Mina arvan, et on olemas viis, kuidas seda väikest paradoksi, seda Zelenskõi paradoksi lahendada. Kui mõelda vabadusest õigel moel kui teatud liiki pluralistlikust suhestumisest väärtustega terve oma elu vältel, siis see näiline paradoks kaob. Kui me kujutleme vabadust kõrgeima väärtusena, sest vabadus on see, mis võimaldab meil suhestuda kõigi teiste väärtustega, nende hulgast valida ja neid realiseerida, ja kui me siis mõtleme elust tema etappides nende õiges ajalises järjestuses, kui me mõtleme elust kui niisuguste valikute tegemise praktikast, siis meenub meile, et need valikud hakkavad tooma kaasa subjektiivseid hinnanguid, ennustamatuid asjaolusid meie ümber ning väärtusi, mis on iseeneses lepitamatud. Alati ei ole kõike, mida sa tahad, võimalik saada ühekorraga. Tuleb nii-öelda nipitada või püüda asju ühendada või teha ühte asja nüüd ja teist asja hiljem. Nende valikutega kaasnevad alati ebatäiuslikud tulemused, kuid ebatäiuslikud tulemused on koormatud väärtustega ja neil on tagajärjed. Nii et kui mõelda vabadusest sel viisil, siis me mõistame seda kui omamoodi pluralistlikku suhestumist väärtuste maailmaga, millega me saame tegelda, sest oleme vabad.
Kui me niisiis peame meeles, et me aja jooksul muutume ja et kõik otsused, mida me langetame, on osa meist ka siis, kui teeme järgmise otsuse, siis võime kasutada üht vanamoelist sõna ja öelda, et aja vältel kujundab neid otsuseid langetav isik välja midagi, mida me võiksime nimetada iseloomuks. Ja sõltuvalt selle iseloomu tüübist võib siis tekkida olukord, kus tõesti ei paista olevat valikut selles mõttes, et on selge, mis oleks õige tegu, mida teha. Aga põhjus, miks see on selge, seisneb vabade valikute aastatepikkuses kuhjumises. Nii et just nimelt see, et pikka aega on oldud vaba inimene, tekitab teatud kriitilistel eluhetkedel tunde, et tõepoolest ongi ainult üks võimalik tegu, mida teha. Nii et siin on Zelenskõi paradoksi lahendus, mille ma töötasin välja mitte lihtsalt enda ja Zelenskõi vestluse põhjal, vaid selle ajal. Aga ma püüan siin tuua esile midagi tõsist vabaduse ja kohustuse kohta, ja ma loodan, et see on mul korda läinud. Nimelt et vabaduses võib sisalduda tunne, et on üksainus asi, mida inimene peab tegema.
Viimane punkt, mille ma tahan esile tuua, või viimane küsimustevald, mida käsitleda, on vabadus ja julgeolek. Kui mul on õigus selles, kuidas ma olen vabadust kujutanud, siis ei ole vabadus midagi sellist, millest saaks päriselt viljakalt mõelda kui mingite suuremate jõudude saadusest. Ka ei ole vabadus kõigest piirangute puudumine. Piirangute puudumine on muidugi tähtis, aga vabadust piirangutest on ju vaja selleks, et saada isikuks, kes vabadust teostab, kes valib väärtuste vahel ja kes kasvatab oma iseloomu. Niisiis ei ole piirangud iseenesest halvad. Piirangud on halvad sellepärast, et need takistavad sind saamast vabaks isikuks.
Ilmselgelt ei tähenda vabadus selle tegemist, mis parajasti pähe tuleb. See ei ole impulsi küsimus. See ei ole impulsile järeleandmise küsimus. Oleks õige öelda, et Zelenskõi käitus Kiievisse jäädes vabalt, aga minu arvates oleks väär öelda, et ta tegi seda sellepärast, et tahtis nii teha. Selleks et öelda, et see oli see, mida ta teha tahtis, peaksime me sõna „tahtma“ tähendust põhjalikult kuritarvitama. Ta tegi seda, mida uskus, et peab tegema, ja see on teine asi.
Vabadust nii, nagu mina seda olen käsitlenud, tuleb käsitleda ühel konkreetsel ajahetkel, ühes konkreetses kontekstis, sest ilma nende konkreetsete tingimusteta on see tähendusetu. Aga see on tähendusetu ka ilma ühes isikus kuhjunud kogemusteta. Tähendusetu on mõelda vabadusest, kui te ei tea midagi vastava isiku ridamisi tehtud valikutest, mis on ehitanud üles teatud liiki iseloomu. Ma rõhutan seda sellepärast, et minu arvates hõlmab suur osa tänapäeva filosoofias vabaduse või vähemalt otsuste langetamise teemal tehtavast tööst hüpoteetilisi dilemmasid, kus me abstraheerume isikust ja tema minevikust. Eeldus on, et kui nendest asjadest abstraheeruda, siis on tulemuseks mingi produktiivne olukord. Minu meelest on asi tegelikult vastupidi. Mina arvates on selline olukord ebaproduktiivne. Abstraheerudes kooritakse maha need asjad, mida sul on tegelikult vaja selleks, et saada kõnelda vabadusest või, kui järele mõelda, ka kõigest otsuse langetamisest.
Vabadus isiku jaoks, sedamööda kuidas ta seda aina paremini valdama hakkab, selles vilunumaks saab, tähendab lõppude lõpuks väärtuste vahel valimist; mitte tingimata väärtuste eitamist, vaid püüet jaatada nii paljusid neist, kui sa saad, ja selles aina paremaks muutumist, paljude väärtuste jaatamises aina paremaks muutumist, nii paljude jaatamises, kui vähegi suudad, aina paremaks muutumist, isegi kui sa ei saa jaatada kõiki neist. Ma tahan väita, et see iseenesest on tähtis punkt, mis puudutab vabadust ja julgeolekut: nimelt et vabadus arendada välja ja jaatada paljusid väärtusi nõuab teataval hulgal julgeolekut.
Leidub üks Ameerika, aga mitte ainult Ameerika tendents – kujutleda, et inimene peab valima, kas üks või teine, kas vabadus või julgeolek. Minu arvates on ameeriklasi eriti hästi õpetatud võtma seda tõsise keerdküsimusena alates 2001. aasta 11. septembrist, aga mitte ainult. Kindlasti oli sama hoiaku elemente olemas ka külma sõja puhul. Mõte on selles, et meid on harjutatud mõtlema, nagu oleksid vabadus ja julgeolek kaks ühildamatut asja, mille kokkusobitamisel tuleb kas ühes või teises järeleandmisi teha. Minu arust on see lihtsalt vale. Üldiselt ei ole vaja julgeoleku nimel vabaduse osas järeleandmisi teha. Minu arust on üldiselt nii, et kui teha järeleandmisi vabaduses, siis kahaneb ka julgeolek. Ma tahan ka märkida, et Ameerikas me teeme tihti sama vea ka vastupidiselt, nimelt arvates, et vabaduse kättesaamiseks tuleb saada lahti julgeolekust. Me mõtleme: „Me ei saa endale lubada tervisekindlustust või mida tahes, sest see teeks meid vähem vabaks.“ Ja see on ka viga, eks ole?
Ma tahan öelda, et mitte küll alati, aga enamasti siiski käivad vabadus ja julgeolek käsikäes. See väide rabas mind, kui selle käis välja president Zelenskõi, kui ma 2022. aasta septembris Kiievis olin ja ta esines avaliku pöördumisega Vene vägede väljalöömisest Ukraina armee poolt. Ta iseloomustas seda sündmust kui vabaduse ja julgeoleku naasmist küladesse. Kui järele mõelda, siis on see ju ilmne. Kui te lammutate maha piinakambri, siis ei ole inimesed selle ümbruskonnas mitte üksnes vabamad, vaid neil on seal ka turvalisem. Kui ma siis sellest Zelenskõiga rääkisin, ütles ta, et vabadusest ilmajätmine toob kaasa julgeoleku puudumise. Ja ta ütles ka, et julgeoleku puudumine toob kaasa vabadusest ilmajätmise. Ja ehkki ma ei arva, et kõik need formuleeringud oleksid täiuslikud, on need minu meelest siiski tõele palju lähemal kui väide, nagu valitseks vabaduse ja julgeoleku vahel mingi vasturääkivus.
Ma ei ürita kirjeldada, milline viis valitseb nende asjade üle arutlemisel Kanadas. Ma peaksin ütlema, et kindlasti on mõningaid minu siin toodud argumente mõjutanud üks Kanada mõtleja, nimelt Charles Taylor. Kuid mõttes, et me peame julgeoleku huvides tegema mööndusi vabaduse osas, sisaldub üks peamiselt ameerikalik probleem, selles mõttes et ohus olles me peame mõtlema vabadusest. Aga me arvame ka, et peame vabaduse huvides tegema mööndusi julgeoleku osas, selles mõttes, et me peame enda meelest loobuma tervisest või pikemast elust või igapäevasest turvalisusetundest. Et me peame loobuma neist asjust selleks, et olla vabad. Mina püüan siin öelda, et see kõik on üks kurb eksitus. See kõik on viga. Vabadus ja julgeolek käivad üldiselt käsikäes. Häbilugu, kui nende asjade mõistmiseks on sõda vaja, aga mõnikord aitab sõda meil selgemini näha või selgemini mõelda, mida ma siin väidangi.
Kokkuvõttes olen ma siin rääkinud vabadusest neljas seoses. Vabadus ja sõna, vabadus ja risk, vabadus ja kohustus ning vabadus ja julgeolek. Väitsin selle toel, mida olen õppinud president Zelenskõilt, aga ka paljudelt teistelt, et vabadus ja sõna käivad kokku. Sõnavabadusel on eesmärk, milleks on tõe ütlemine võimule. Ja kui me sellest eesmärgist alustame, siis lõpetame oma arutlused sõnavabaduse üle palju mõistlikumate tulemustega. Ja need kaks sõna, президент тут, aitasid mul selleni jõuda, sest need on paradigmaatiline näide võimule tõe ütlemisest.
Minu teine punkt puudutas vabadust ja riski. Siin on asja mõte selles, et vabadusel peab olema mingi mittemateriaalne omadus, ükskõik kas te tahate sellest mõelda kui millestki metafüüsilisest või transtsendentaalsest või millest iganes. Sellel peab olema midagi, mis läheb kaugemale pelgalt mingi suurema struktuuri või suuremate jõudude lõppsaaduseks olemisest. Kui me võtame omaks arvamuse, et vabadus on lihtsalt suuremate jõudude väljund, siis teeme vea, mis on peaaegu et loogikaviga, aga kindlasti poliitiline ja sotsiaalne viga ning ähvardab meid vähem vabaks tegemisega.
Ma käsitlesin ka näilist paradoksi, kui isik hoolimata sellest, et on vaba, usub olevat kohustatud tegema mingit tegu – olukorda, mida ma nimetasin Zelenskõi paradoksiks. Ma lahendasin selle paradoksi, seletades, mis minu meelest on vabadus: nimelt kõrgem väärtus, mis võimaldab meil valida teiste väärtuste vahel. Aga lahendus on ka väärtuste valimise harjumuses, mis võimaldab meil ehitada üles oma iseloomu, mis astub silmitsi oludega, kus saab selgeks, mida me moraalselt peaksime tegema. Aga see ei väljenda mingit kitsendust; see on tegelikult elu ja vabaduse üks tulemus.
Ja lõpuks võtsin ma vaatluse alla vabaduse ja julgeoleku vahelise olematu vastandlikkuse. Kogu selle töö püüdsin ma ära teha kahe sõna põhjal, mis lausus Ukraina president, ja mõningal määral oma vestluse põhjal temaga nende sõnade ja nende konteksti üle ning selle üle, mida ta sel hetkel oli mõtelnud. Ent viimase aasta jooksul olen ma märganud ka seda, et samas laadis arutletakse vabaduse üle Kiievis väga laialdaselt. Arusaama, et vabadus on – filosoofilist terminit kasutades – „positiivne“, et vabadus hõlmab positiivseid eesmärke ja ei ole lihtsalt piirangute puudumine, tunnistatakse Ukrainas väga laialdaselt. Ka seda arvamust, et julgeolek ja vabadus käivad kokku, näikse minu isikliku kogemuse põhjal väga laialt toetatavat. Keegi ei taha ammutada lohutust sõjast, aga inimeste võimest sõja ajal mõelda ja mõtteid vahetada ja aidata üksteisel mõelda võib küll lohutust ammutada.
Mis siis on minu vastus küsimusele: „Milleks filosoofia hea on?“ Ma ei kavatse teha nägu, nagu oleks mul sellele küsimusele vastus. Tahan kõigest öelda, et minu kogemus on näidanud, et mõtlemine üheskoos inimestega, kes on pidanud seda sõda kogema, võib aidata meil teha filosoofiat paremini, kindlasti selles suhtes, mis puudutab väga tähtsat mõistet vabadus.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
