Nüüd puud on täies sügisilus,
kuiv lehevaip on teel,
oktoobriõhtu tüüne taevas
peegeldub järveveel,
kus luiki kivide seas pilliroos
on viiskümmend üheksa koos.
Siin loendasin neid esmakordselt
üheksateist aasta eest;
ja enne kui sain valmis, järsku
kõik lendu tõusid veest
ning valjult, tehes suure murtud kaare,
lõid kokku tiivapaare.
Ma olen vaadelnud neid uhkeid linde,
ja nüüd on hinges äng;
kõik muutund sest, kui esmakordselt
see tiivakellamäng
mu kõrvu kostis, tookord ent need kellad,
veel olid kerged, hellad.
Need armastajapaarid pole
jäänd vanaks; külmas vees
või sõbralikus tuules sõudes,
neil süda noor on sees;
käib vallutus ja kirg veel kaasas neil
ükskõik kus rännuteil.
Kuid salapäraselt ja kaunilt
neid liugleb järvel nüüd;
kus kaugel kaldal inimesi
teeb rõõmsaks nende hüüd,
kui ühel päeval, silmad lahti teinud,
ma näen, et nad on läinud?
