Ajalukku vaadatakse ju ikka selleks, et sealt midagi võtta.Või õppida, milleski selgusele jõuda. Ehkki õigus on neil, kes ütlevad, et ajalugu õpetab meile ainult seda, et ta meile midagi ei õpeta – st tehakse tobedusi, hästi teades, et need on juba tehtud.
Seejuures sõltub ajaloonägemus suuresti mudelist, mis ajaloo tõlgendamisel aluseks on võetud. Kui selleks on inimelu, siis paratamatult nähakse ka ühiskonna muutumises sünde ja surmi. Kui meri oma tõusude ja mõõnadega, siis nähakse millegi igikestvust piiratud ulatusega lainetuse all. Kui pendel, siis on kerged tulema seda sorti lendlaused nagu “mida halvem, seda parem”, st mida kaugemale pendel ühte äärde kaldub, seda kaugemale kaldub ta hiljem ka teise jne. Käitumisjuhised sõltuvad hetke faasi äratundmisest: et teada, kas oodata, pidurdada või kaasa aidata. Äärmiselt oluline on teada tsükli pikkust, et olla valmis järgmiseks faasiks.
Üks tuntumaks saanud katseid viimaste aastakümnete sündmusi ja neid kandnud “põlvkondi” või “seltskondi” kuidagi rühmitada ja periodiseerida on Ants Juske ja Linnar Priimäe essee “Tartu sügis” aastast 1978.[1] Iseloomulikud on juba selle alguslaused: “Meie kirjutise on algatanud lõpu eelaimus. Miski näib meile otsa saavat.” Ja veidi edasi: “… meie ajal on otsa saamas ärkamisaegade ring…”. Autorid toovad sisse “põlvkonna” mõiste ja defineerivad selle hoiakuerinevuste kaudu. Peatumata siinkohal nendele “põlvkondadele” antud nimetustel ja iseloomustustel, esitame siinkohal vaid autorite arvates eri gruppidesse kuuluvate isikute loetelud. Nõnda oli tolle essee autorite seisukohalt võimalik siduda kõigepealt ühte gruppi sellised nimed nagu Jaak Allik, Kaljo Põllu, Jaan Tooming, Paul-Eerik Rummo ja Ülo Vooglaid. Teise rühma ühendasid autorid Teet Kallase, Kalju Komissarovi, Vello Pohla ja Andrus Porgi. Kolmandasse hulka jäid Jüri Adams, Kalle (Istvan) Eller, Jaan (Johnny B.) Isotamm, Linnart Mäll ja Jaanus Paal. Neljandasse: Evald Hermaküla, Marju Lauristin, Peeter Tulviste, Mati Unt ja Tõnis Vint. Viiendasse Hubert Jakobs, Leonhard Lapin, Tiit Luts, Rein Rannap ja Rein Veidemann. Praegu on juba väga raske taibata põhjendusi seesugusteks grupeerimisteks ning juba 1978, “Tartu sügise” kirjutamise ja käsikirjalise levimise ajal, põhjustas ta üsna ulatuslikku poleemikat.
Pärast niisugust sissejuhatust eeldab lugeja muidugi, et asutakse nüüd looma järjekordset teooriat või süsteemi mingitest tsüklitest, põlvkondadest või lainetest, mida loodetavasti mõne aja pärast taas võiks kurioosumina tsiteerida. Seltskondliku analüüsi katsena käesolev kirjapanek kindlasti mõeldud ongi, põhiallikaks, nagu taolistel puhkudel ikka, empiirilised tähelepanekud ja kahtlase väärtusega spekulatsioonid. Ent eesmärgiks pole olnud niivõrd konkreetselt liigendada viimaste aastakümnete aja- või kultuurilugu, kuivõrd vaadelda, kuidas üks mõeldav, ka 70. aastatel endas hoiakute muutumisi kandnud inimkooslus talitles. Kirjeldades üht mingis mõttes tüüpilist tõusu, olen püüdnud seda osalt tegelikkusest võetud, osalt müstifitseeritud näidetega avardada üldisemaks mudeliks. Selle analüüsi seltskondlikkus (ja sellisenagi kultuuriringkondadele keskendatus) on paratamatult tingitud sellest, et vaadeldaval ajal valitsenud ühiskondlikud tingimused ei luba rääkida eesti poliitikast või eesti ühiskonnastki sõna täies mõttes. See kõik oli surutud intiim- ja kultuurisfääri. Terminoloogilise uuendusena on võetud kasutusele mõiste komb. See peab asendama seni mitmetähenduslikku ja ebamäärast põlvkonda või generatsiooni, mis jäägu täpsemates käsitlustes siiski tähistama seda mõistet bioloogiliste sugupõlvede mõttes, s.o perioodiga u 20 … 30 aastat. Komb, see omal ajal Kalle Elleri poolt pakutud termin, on laenatud vepsa keelest, kus tema tähendus on ‘põlv’. Meie kasutuses tähistatakse selle terminiga teatavat seltskondlikku kokkukuuluvust, teatavat koostegutsemise ja -mõtlemise tunnetust, teatud ühismeelt, mis võib välja kujuneda kitsamast sõpruskonnast, kooliklassi või kursuse vaimust, vangilaagrist või sõjaväest, malevast või mujalt, ning mis liidab endasse kaasatulijaid, -mõtlejaid, -tegutsejaid…
Iseloomulikke jooni
Üheks komma oluliseks tunnuseks on teatud iseseisvate ja mingis mõttes ülejäänud maailmale vastanduvate väärtushinnangute loomine. Teatavad ideed ja isikud muutuvad juhtivaiks ning kujundavad kogu komma mõtlemis- ja tegutsemislaadi.
Komb loob omaenda hierarhia, mis on reeglina täiesti sõltumatu hetkel kehtivast ametkondlikust, formaalsest või muust seesugusest.
Osalevate isikute tegutsemisruum avardub märgatavalt; kujunev kambavaim lisab olulisel määral hoogu ja julgust tegutsemiseks ka seal, kus seda seni peeti kohatuks või ohtlikuks.
Inimestevahelised sidemed ületavad tavaliste tutvusringide piirid; seotuna ja kokkukuuluvana tuntakse end mitte töö- või õpingukaaslastega, vaid oma kommaga, oma ringkonnaga, tihti üsnagi juhuslikel asjaoludel kokkusaanud inimestega. Ehkki taolisi ringkondi võib olla samas linnaski mitmeid, tuntakse üksteist üsnagi sundimatult nime- ja nägupidi üsna kaugetestki ringkondadest. Suhtlemine muutub märgatavalt kergemaks ja vahetumaks: “Läksime Sassi juurde”; “Oleme Ökulas”; “Jaan viskab su autoga ära”.
Kõiki neid ringkondi seovad üheks kommaks ühised väärtushinnangud. Isikute üksikarvamused võivad oluliselt lahknedagi, teatavais kõigile mingis mõttes olulistes põhiküsimustes ollakse aga alati üksmeelel. Sagedasti avaldub see üksmeel juba välimuseski (ahviga lips, siilisoeng ja tanksaapad 50ndate lõpul; pikad juuksed ja hooletu riietus 60ndatel). Sama ühtekuuluvust märgitseb muidugi släng (“Segens, krae! Kuhu kursid?”), naljad, kõnekäänud, joomakombed jne. Kui näiteks 50ndate aastate lõpul joodi kirjeldatavates seltskondades põhiliselt valget viina ning peeti väärtuslikuks võimet jääda igas joobeastmes põhimõtteliselt siiski tegutsemisvõimeliseks, siis 60ndate lõpul, meelsamini veini juures, oli sagedasti väärtuslikuks ja hinnatavaks seisundiks hoopis mälukaotus (“lint katki”, hiljem “pilt eest ära”, ka “mälukas”). Võivad kujuneda isegi omalaadsed õiguslikud suhted tavaõiguse ja kommete alusel, mis kehtivad ainult just nimelt selles ja mitte mingis muus seltskonnas ja mis tulenevad sellestsamast “oma” maailma vastandamisest ülejäänud maailmale.
Tooniandvaks kommas kujuneb alati mingi vaimne tuumik, kuid üldise tõusuga võivad esile kerkida ka hoopis erinevad isikud ja ringkonnad. Teotsemisruumi avardumist hakkavad edukalt kasutama ka lausa vastandlikud suunitlused.
Isik, kes mõõna ajal oleks jäänud kõigile tundmatuks, võib tõusu ajal edukalt läbi lüüa. Kes võiks praegu teada näiteks sellist nime nagu Juhan Tomingas? Ometi oli ta aastatel 1967–1972 ja veidi hiljemgi üle mitme ringkonna kuulus ja tuntud tegelane, luuletaja – nagu tolleaegne kombestik seda endastmõistetavalt liidritele ette nägi. Kuid ilma selle kommata, ilma selle üldise seltskondliku aktiivsuse tõusuta, mille tsentrumi lähedale ta sattus, ei oleks ta tõenäoliselt saavutanud mingit laialdasemat tähelepanu, ammugi mitte luuletajakuulsust.
Pole harvad needki juhtumid, mil kaasa haaratakse ka märksa vanemaid nii ealt kui kogemusilt ning mil eriti selgeks saab “põlvkonna” mõiste tinglikkus. 60–70ndate aastate Tartu seltsielus lõid ju võimsalt kaasa Sass Suuman, Six Alavainu – kui mainida vaid esimesi meenuvaid – üks tol ajal neljakümnendates, teine juba hilistes viiekümnendates. Tavaliselt jäävad auväärsed korüfeed aga uuest tõusust siiski kõrvale, ehkki võivad olla suuresti au sees ja eeskujuks (Villem Ernits, Uku Masing, Friedebert Tuglas).
Kui juba jutt ealistele iseärasustele läks, siis vääriks märkimist, et mitte alati ei kanna komma põhivoolu noorte pürgimused. Nii oli see tõepoolest küll 50ndate, 60ndate ja 70ndate lõpu tõusuaegadel, kuid näiteks 1988. a kulminatsioon oli selgesti keskealistest kantud.
Iga komb vajab tegutsemisruumi ka selle sõna otseses tähenduses. Kui klubi või seltsimaja üürimine kõne alla ei tule, leitakse siiski alati võimalusi klubiliseks tegevuseks. Kokkusaamise kohaks kujuneb mõni tantsusaal, kohvik, restoran, tänav, väljak, park, aga ka mõne seltskonnaliikme maja või korter, ateljee, “salong” või “punker”, isegi tööruum (katlamaja, öövalvuri putka – näiteks Johnny B. Isotammel Tartu Annelinnas läbi aastakümne).
Seesuguseid klubilisi keskusi leidub ühes linnas muidugi palju. Need on kohad, kus alati võib leida oma kommakaaslasi, kus ikka on midagi teoksil, kus liigub informatsioon viimastest sündmustest ja lähematest kavatsustest.
Klubid võivad olla komma jaoks niivõrd olulised, et iga katse neid likvideerida vallandab otsekohe tormilise vastutegevuse. Kogu komb asub täieliku üksmeelega oma positsioone kaitsma, kusjuures käiku võivad minna üsna äärmuslikudki vahendid.
Seesmine ehitus
Isikud, kes oma kujunemisaastatel on osalenud komma peavoolus, jäävad sellega seotuks alatiseks. See kujundab nende vaated, kombestiku, harjumused ja maitsed lõplikult. Nad võivad küll paljugi juurde õppida, leida uusi tuttavaid ja sõpru, kuid oma sügavamate väärtushinnangutega ja selle ajajärgu kaaslastega seovad neid lahutamatud sidemed.
Peavoolust veidi kõrvale jäänud isikud või need, kes liitusid kommaga veidi hiljem või olid juba enne liitumist olulisel määral välja kujunenud, jäävad kommaga seotuks nõrgemalt. Siin võivad mängu tulla ka vastuolud komma peavooluga, enda tunnetamine kõrvaletõrjutuna hierarhiast või liidripositsioonilt, tahe end maksma panna kas või vastuvoolu jms asjaolud. Need isikud, tihtipeale märksa silmatorkavamad üldise voolu taustal, lisavad kommale paraja annuse vürtsi. Nad ei pruugi end lugeda seotuks peavooluga, kuid võivad ses osaleda isegi intensiivsemalt, kui see on muidu kombeks. Kalle I. Eller aastatel 1968–1971 võiks Tartus olla sellise juhtumi ilmekaks näiteks. Vastandades end jõuliselt tol ajal moes olnud lillelaste (hipide) patsifistlikule peavoolule, rajas ta oma sõpruskonnaga sõjamehelikkust väärtustava “Kamikadze”-rühmituse.
Peavoolu ümbritseb mitmekordne kiibitsejate ring. See sisaldab endas eriti naissoo esindajaid ja moodustab kõige kirevama ja silmahakkavama osa kommast. Võiks isegi öelda, et komb ilma kiibitsejateta polegi komb.
Kiibitsejate ülesanded kommas on väga olulised. Kõigepealt loovad nad peavoolu liidrite ümber erilise aupaiste. Nende seas on liidrite endisi, tulevasi ja kujuteldavaid lemmikuid, nende hulgast võivad esile tõusta hooajalised liidrid ning nad kõik tekitavad peavoolu ümber erilise iseloomuliku “sumina”. Kiibitsejate ainus oluline erinevus peavoolu liidritest seisneb selles, et nad ei ole loojad. Nad ei kujunda arvamusi ega moode ega algata kunagi mingit uut ettevõtet, suunda või voolu. Nad seovad inimesi üheks tervikuks, säilitavad selle vaimu ka siis, kui liidrite vahel tekivad lahkhelid. Üks ilmekamaid kiibitsejaid läbi 70ndate aastate Tartu oli näiteks Matti Milius.
Kiibitsejate teine tähtis ülesanne on informatsioonivahetus kommas. Uudiste hankimine ja edasitoimetamine, läbirääkimiste pidamine, sidemete sõlmimine – kõik see on kiibitsejate peamine igapäevane tegevus, samal ajal kui liidrid tähtsalt õlut trimpavad ja laisalt naljatlevad. Lisaks informatsioonivahetusele on kiibitsejate osaks ka kõik tehnilist laadi tööd. Nad tegutsevad käskjalgadena, sõnumitoojatena, sidepidajatena, transpordi korraldajatena, pakikandjatena, masinakirjutajatena, köögitöölistena, kortermeistritena jne.
Nende kolmas oluline ülesanne on teha kommale reklaami ning otsida, leida ja lähendada komma peavoolule sellest veel seni eemale jäänud, kuid sobivaid isikuid. Kiibitsejate kaudu on kõige kergem saavutada mingi positsioon komma hierarhias (just kiibitsejad ju liidreid esile tõstavadki!). Kiibitsejad, oma erilist rolli selles suhtes väga hästi teades, toimivad samaaegselt ka omalaadse tõkkena.Nad hoiavad ära soovimatute isikute sissetungi komma peavoolu, käitudes selles funktsioonis justkui kinniste klubide uksehoidjad, kes vaid neile teada olevate tunnuste järgi kas lubavad või ei luba soovijail siseneda, hoolitsedes igal juhul selle eest, et tung ukse taga kuidagi ei väheneks…
Kuid komb ei koosne üksnes peavoolust ja seda ümbritsevaist kiibitsejaist. Juba kiibitsejaid endidki on mitu ringi, omavahelgi hierarhiliselt struktureeritud ja tõketega eraldatud. Kuid üldine vaimne elavnemine avaldub tõusu ajal kõikjal. Tegutsemisruumi avardumist ja üldist meeleolutõusu kasutavad ära paljud seni varjusurmas soikunud ringid, kes ei tunne end aga seotuna peavooluga. Nende jaoks ei pruugi peavoolu olemaski olla, ehkki nad võivad väga hästi tunda selle liidreid ja omaks võtta selle vaateid ja kombeid. Kuid nad tegutsevad iseseisvalt ning arendavad tegevust vastavalt oma huvidele.
Taoliste ringide hulka võivad kuuluda mitmesuguse kriminaalse suunitlusega seltskonnad; kunsti- ja teatriringkonnad (meenutatagu kas või kuuekümnendate-seitsmekümnendate paiku üldise tõusu aegadel elavnenud teatri- ja kunstielu); kirjanike rühmitised; poliitilised teisitimõtlejad; kooliõpilased; noorteorganisatsioonid (nn komsomoliopositsioon Tartu Ülikoolis 1967–1969: Sirje Endre, Jaak Allik, Peeter Vihalemm jt); teadurid (jällegi võiks meenutada 60ndate lõpul tegutsenud Bit-klubi jmt); ususektid (“Elu Sõna” 80ndate lõpul) jmt. Kõigi nende tegevus võib oluliselt erineda peavoolu suunast ning nad ei pruugi isegi üldse omaks võtta selle ideaale. Sellistel juhtudel seob neid ühte vaid ühine aegruum, mingi raskesti määratletav aja vaim.
Totalitaarses ühiskonnas kaasnevad iga kommaga ka suhted ametkondadega. Võimude jaoks on igasugune omaalgatuslik tegevus ebameeldiv. Nad püüavad mitmesuguste vahenditega piirata komma tegevust. Ajalehtedes hurjutatakse ja naeruvääristatakse moeröögatusi (karikatuur kitsastes pükstes noorukitest ahvipuuri juures muretsemas: kust küll ahvid õppisid tvisti tantsima? jne); parodeeritakse uusloomingut (kuulsaks sai 1960. a Hermelini (=Endel Nirk) nime all ilmunud luuleuuendust parodeeriv “Porikuu sonaat”, aga näiteid võiks tuua paljugi); koputatakse noorte ja nende vanemate südametunnistusele jne jne. Äärmuslikel juhtumeil avaldatakse koguni laimavaid või naeruvääristavaid kirjutisi koos isikute äranimetamisega (näiteks 1970. a Edasis ilmunud pseudonüümne kirjutis “Ka Jupiterile pole kõik lubatud”, mis õiendas arveid Kalle I. Elleri, Johnny B. Isotamme ja teistega).
Muidugi ei avalda see kõik kommale mingit pärssivat mõju, pigem aitab just kaasa suurema eneseteadvuse ja -väärtustamise tõusule. Aga konkreetsed rünnakud mõne liidri vastu, olgu nad siis avalikud või varjatud, panevad kogu komma herilasepesana sumisema. Seetõttu hoiduvad võimud tavaliselt liiga teravatest, avalikest ja kärarikastest aktsioonidest.
Liidreid püütakse võimude poolt suunata konventsionaalsemale tegevusele, tegutsemisele nende kontrolli all ja nende seatud raamides, loobuma äärmustest jne. Hoog tahetakse igal juhul kanaliseerida teatavatesse konventsioonidesse, et siis juba nende poolt määratud reeglite järgi asjadega “toime tulla”. Kui luuletamine popiks muutus, püüti seda teha näiteks noorte autorite koondiste kaudu. Poliitilise elavnemise ajajärgul 60ndate aastate lõpul ja 70ndate alguses püüti noorte huvid kanaliseerida välispoliitikasse läbi “rahvaste sõpruse ringide” jne. Liidritele pakutakse tulusaid kokkuleppeid, tehakse ahvatlevaid ettepanekuid, antakse lubadusi, ähvardatakse, hirmutatakse ja meelitatakse. Stabiilsust ideaalina nägevad jõud tajuvad väga hästi, et neil ei õnnestu komma tegevust administratiivsete meetoditega lõpetada. Eesmärgiks seatakse aktiivsuse juhtimine “õigetele rööbastele”, peavoolu suuna kallutamine nende jaoks sobivamasse sängi.
Komma loodud uutele nähetele püütakse ümber seada kindlad raamid. Vastu tahtumist või vaikides legaliseeritakse üks või teine vasttekkinud ilming.
Mõõna ajal rakendatakse kõik jõud selleks, et “midagi niisugust enam ei korduks” – taas võiks meenutada näiteks Tartu ülikooli rektori Arnold Koobi tegevust 70ndatel aastatel nn “Tartu vaimu” väljajuurimisel.
Tõus ja mõõn
Õieti on aga seesugused abinõud üleliigsed, sest kunagi ei kordu miski samamoodi. Mõõnaajal ei olegi enam palju mõtet unistada “vanast heast ajast”, sest juba iseenesest ammendab iga komb ennast täielikult. Ka ilma võimude vahelesegamiseta oleks ta varem või hiljem ise oma lõpule jõudnud. Muutub taust, muutuvad tingimused, mis omal ajal tõusu esile kutsusid, langevad ära veel mõnda aega tagasi kõiki erutanud probleemid. Inimesed väsivad paratamatult, saavad vanemaks, liiguvad, satuvad uutesse kohtadesse ja suhetesse, paratamatult hindavad üht-teist ümber, nii või teisiti tahavad puhata pingutavast koostegemisest, mis ikka toob meeldivate elamuste kõrval kaasa ka pingeid ja konflikte. Reeglina võtab maad teatav pettumus, tüdimus, isegi lootusetus.
Igasugune “taaselustamise” katse mõõnaajal on juba ette määratud nurjumisele. Muidugi on sellest kõige rohkem kahju neil, kel tõus jäi nägemata. Nende kujunemisaeg langeb mõõnaaega ning paratamatult kujuneb neist “vaikiv” või “löödud” põlvkond, kes teab, et “nagunii ei ole midagi mõtet teha”. Sel ajal tehtud katsed millelegi elu sisse puhuda hajuvad jälgi jätmata. Meenutatagu kas või Hubert Jakobsi esimesi katseid välja anda käsikirjalist kogumikku “Kuller” iseloomuliku motoga “Ut aliquid fieri videatur” (Et nähtaks, et midagi tehakse) aastal 1975, sügaval mõõnaajal. Sellenimelist kogumikku ei mäleta praktiliselt keegi. Seevastu tõusuajal sündinud, sama mehe poolt toimetatud väljaanded nagu “Tõlet” ja eriti “Poolpäevaleht” on teatud-tuntud laialdaselt.
Jakobs on muidugi erand. Tüüpiliselt võrsub selle mõõna ajal kujunenuist küll kriitikuid, kuid enam mitte loojaid. See aeg on siiski hingetõmbe ja enesesse süvenemise, mitte uute algatuste jaoks. Sel ajal on võimalik teha kokkuvõtteid möödunust, arutleda möödunud saavutuste ja vigade üle, seada sihte tulevikuks. Kuid kõik püüded maadvõtvat loidust ja vaikust ületada jäävad mõõna ajal viljatuks. Seltskond ei huvitu ühistest ettevõtetest, üldine on pessimistlik, lootusetu meeleolu. Info ei liigu, uudiseid ei ole. Kõik sumbub. See on nagu vatist ühiskond.
Tegelikult on see periood aga ka eneseleidmise ja kogumise aeg. Enne koitu öeldakse olevat öö kõige pimedam. Mida kauem see kestab, seda võimsamaks võib kujuneda järgmine tõus.
Selle eelduseks võivad olla mingid välised ja kaugemal toimuvad sündmused. Nii või teisiti on mitmed tõusud viimastel aastakümnetel olnud meil seotud nendele eelnenud muudatustega impeeriumi üldises korralduses. Nõnda oli see Stalini-järgsel suhteliselt vabamal ajal, viiekümnendate aastate teisel poolel; seejärel pärast Nikita Hruštšovi võimult kõrvaldamist (1964. a); eriti selgesti seostus see aga 80ndatel aastatel Brežnevi surma järgse segadusteajaga. Kõik niisugust laadi muutused impeeriumis tekitavad paratamatult mingisuguse ootuse, lootuse, ebamäärase pingeseisundi, mis lõppkokkuvõttes ongi kõige sobivamaks toitepinnaseks uue komma tõusule.
Uus tõus võib ennast ilmutada kõige ootamatumal kujul. Esimesteks märkideks võivad olla mingit uut laadi suhted inimeste vahel, mingi näiliselt tühine moekapriis, mõni uus lendsõna. Kuid need märgid ei pruugi veel anda alust mingist tõusust rääkimiseks.
Ometi võib varsti täheldada, et mitmed seni omaette hoidunud isikud hakkavad seltskonda otsima. Kusagilt on välja ilmunud terve rida uusi nägusid, kes moodustavad tavatult vaba ja joviaalse seltskonna. Need on esimesed kiibitsejad, kel pole veel midagi kiibitseda.
Mingid seltskonnad hakkavad huvituma asjadest, mille vastu veel hiljaaegu keegi huvi ei tundnud. Kusagil olla toimunud mingi enneolematu jooming või kaklus. Kellegi seiklused saavad tükiks ajaks kõneaineks. Mingi anekdoot või kõnekäänd levib järsku tavatu kiirusega.
Üha enam võib märgata seltskondade liitumist ja vennastumist, üha sagedamini võetakse ette ühiseid väiksemaid üritusi.
Nii mõnigi neist ilminguist võib eemalseisjaile tunduda harjumatuna, isegi eemaletõukavana. Uus komb just sellepärast ongi uus, et ta asetab end juba algusest peale mingilgi määral opositsiooni olemasolevaga. See opositsioon võib olla täiesti tühine, üksnes väline, isegi naeruväärne, kuid ometi tõmbab ta juba algusest peale selge piiri enda ja eelmise komma vahele.
Üldiselt muidugi jõuavad aktiivsed inimesed osaleda mitmetes kombades, kord rohkem esiplaanil, kord vähem. Korduvalt on tähelepanu juhitud näiteks sellele, et 60ndate aastate tõusu “teises ešelonis” olid juba mitmed tegelased, kes alles 80ndatel aastatel sattusid esiplaanile. Uus komb võib sarnaneda rohkem üle-eelmise kui eelmise kommaga. Isegi liidrid võivad korduda või olla lähedased: Marju Lauristin, Sirje Endre, Peeter Vihalemm, Jaak Allik, Ülo Vooglaid, Trivimi Velliste olid aktiivsed, ehkki veidi erineval määral ja moel, nii 1968. kui ka 1988. a. Aga ka 70ndate aastate lõpu tõusuajal näeme “Noor-Tartu” liikumist vedamas noori ajaloolasi, kes 80ndate aastate lõpul moodustavad Muinsuskaitse Seltsi tuumiku: Mart Laar & Co.
Kuid eelmise komma mõningad saavutused jäävad alati püsima ka järgmises. Eelkõige on need mitmesugused välised vormid, mis omal ajal vastu võimude tahtmist legaliseeriti. Need positsioonid, mis eelmine komb endale kätte võitles, võivad saada uue komma lähtepunktideks. Need võivad olla ka teoreetilist laadi, vaimuvallas saavutatud positsioonid, seisukohad, tõekspidamised. Läbi 60ndate ja 70ndate aastate jõuti lugematutel “öösessioonidel” läbi arutada ja selgeks vaielda väga palju sellist, mida alles 80ndate aastate lõpus võidi valjuhäälselt välja ütelda ja ette panna.
Seesugune tõusueelne areng võib kesta üsna kaua. Ühed kiibitsejad võivad selle jooksul isegi jõuda lahkuda, teised asemele tulla; mitmed vasttekkinud seltskonnad laiali vajuda ja uued taas kokku tulla. See on proovimiste, katsetamiste, olukordadega tutvumise aeg.
Sellise aja lõpuks on enam-vähem kindlalt välja kujunenud kõik olulised jooned uuele kommale. Ehkki veel keegi ei oska neid sõnastada, on eos olemas kõik uued väärtushinnangud, peavoolu suund, teotsemisruumid ja palju muudki. Selleks ajaks on miski muutunud popiks, olgu see siis biitmuusika, luuletamine või Eesti Vabariigi taastamine, ning see on kindlamaid märke sellest, et tõus on alanud.
Puuduvad veel liidrid. Siit-sealt kerkivad küll esile üksikud meeldejäävad tegelased, kuid need pole veel liidrid. Tõelised liidrid sünnivad tavaliselt üleöö. Need võivad olla needsamad, kes seni silma olid hakanud, veel sagedamini aga ilmuvad nad lausa ootamatult.
Pinnas on valmis, kiibitsejad on ootel, kogu seltskond vajab veel ainult viimast, otsustavat tõuget. Selliseks tõukeks saab tavaliselt mingi sündmus, mis seob korraga ühte kõik need seni veel ebalevalt ootel püsivad ringkonnad. See sündmus peab olema küllalt järsk ja ootamatu ning puudutama otseselt ja valusalt mingit kõigi jaoks oluliseks muutunud olma.
Niisuguseks sündmuseks võib sagedasti olla mingi vägivalla-akt mõne iidoli või potentsiaalse liidri vastu (kallaletung, arreteerimine, vallandamine, eksmatrikuleerimine, laimuartikkel vms ilmne ülekohus); aga see võib olla ka mõne oluliseks muutunud koha või piirkonna vastu suunatud akt (60ndate aastate lõpu tõus sai mitmete hinnangute kohaselt alguse sellest, kui “Tempo” kohviku personal otsustas sinna kogunema hakanud seltskonna välja süüa – sellele järgnes otsustav vastuaktsioon, kuulus “piimastreik”). Kuid selliseks tõukeks võib saada ka mõni hoopis kaugemal toimunud sündmus – revolutsioon, lahing, massimõrv, sõda vms. (Sellesama kuuekümnendate aastate lõpu tõusu jaoks sai teistel hinnangutel vähemalt sama oluliseks N. Armee sissetung Tšehhoslovakkiasse 1968. a augustis.) 1988. a tõusu valmistas ette oht Virumaale seoses sinna kavandatavate fosforiidikaevandustega. See sündmus, olgu ta siis reaalne või vaid võimalusena ähvardav, kauge või lähedane, sunnib igal juhul kogu seltskonna häälestuma ühele lainele, koonduma ning tegutsema kiiresti, otsustavalt, jõuliselt ja, mis peaasi, üksmeelselt.
Peaaegu alati on selline viimane tõuge nii või teisiti seotud mõne vägivallaaktiga, kusjuures see vägivald võib olla ka vaimset laadi. Vaid väga harvadel juhtudel võib otsustava tõuke anda lihtsalt uue liidri ilmumine. Ta saabub seltskonda ja seltskond kuulutab ta oma liidriks. Keegi ei anna endale aru, miks see just nii toimus, kuid nii see lihtsalt läheb. Midagi taolist võis täheldada näiteks Hubert Jakobsi saabumisega sõjaväest 1978. a. Kuid isegi sellisel juhul võib ikkagi tegemist olla mingi kaudse vägivalla-aktiga. Ehkki see oleleb võib-olla vaid kujutluses või kauges minevikus (või tulevikus: võimalusena, ohuna), loob see siiski liidri ümber mingi aupaiste või märtrioreooli (tuli ju Hubert Jakobski siiski N. Armeest, st vägivalla ja sunduse alt; oli ju Johnny B-lgi seljataga Mordva poliitvangilaager).
Õieti ongi nii, et mitte liider ei tule seltskonna juurde, vaid seltskond ise asetab kellegi liidriks, läheb ise ta juurde, et talle alluda, et lasta end juhtida ja mõjustada.
Selliseid otsustava tähtsusega sündmusi võib toimuda muidugi mitmeid. Kuid alates esimesest niisugusest tõukest on komb lõplikult kindlaks kujunenud ja ellu ärganud. Ta hakkab sumisema, asub tegutsema, lööb laineid ja paneb endast rääkima. Sellesse haaratud inimeste huvideringi hõivab nüüdsest peale täielikult tegevus kommas. Kõik muu – töö, õpingud, perekond – võib nüüd jääda kõrvale. Komma ühiste huvide nimel loobutakse kõigest, mis seda vähegi segada võiks.
Iga idee nõuab nüüd kohest teokssaamist, iga mõte peab otsemaid ellu viidama. Mitte millegagi ei ole enam aega oodata ega viivitada. Ei saa enam kaalutleda ega kõhelda, aeg on täis sündmusi ja tegutsemist. Üldine elevus levib kiiresti üle linnade ja alevite. Kõikjalt saabub sõnumeid, igal pool on midagi teoksil.
Sel ajal toimuv sõltub suuresti vastava komma üldilmest ning võib erinevates kombades oluliselt erineda. Nähtavateks või käegakatsutavateks väljunditeks võivad saada vägagi erinevad ilmingud. Need võivad olla massilised meeleavaldused (mis tahes laadi), streigid, demonstratsioonid, laulupeod, ülestõusud, mässud, sõjad; aga ka ehk hoopis kultuuriloome (kirjandusteosed, kunsti- või muusikateosed, teatrilavastused, monumendid vms); mitmesugused organisatsioonid, rühmitised, koolkonnad; kõikvõimalikud poliitilised vms tegevused (kas või näiteks avalikud kirjad, allkirjade kogumised ) jne. See on kõige pingelisema võitluse aeg, komma kõrghooaeg, ning selle aja jooksul luuakse kõik olulised väärtused, milleks see komb üldse võimeline on. See kõrghooaeg võib kesta mitu aastat ning omakorda ka tal on omad kõrgpunktid ja langused.
Komma üldine langus aga algab juba kohe pärast kõrgpunkti saavutamist. Muidugi ei märka seda esialgu veel keegi. Vastupidi, tegevus näib veelgi elavnevat ja laienevat, üha uusi ringkondi saab üldisest tõusust kaasa haaratud – kuid koos laienemisega kaotab peavool ja selle liidrid üha enam ka oma senisest kesksest tähtsusest. Sündmuste keskpunkt hakkab hajuma. Ühe keskse ringkonna kõrvale on tekkinud terve rida teisi, kes edukalt teotsevad oma suundades ja loovad endile omaseid väärtusi. Lainetus haarab üha laiemaid piirkondi, kuid kaotab koos sellega ka oma esialgse jõu.
Rahunemine ja vaibumine võtab veel hulk aega ning selle jooksul jõutakse korda saata veel märkimisväärselt palju. Kuid need on juba seotud kõrghooaja saavutuste kinnitamisega, lõpliku vormumisega. Piirid on juba saavutatud, jätkub vaid nende kindlustamine.
Ning lõpuks vaibub ka järellainetus. Seltskonnad tegelevad veel ainult möödunu meenutamisega. Ilmuvad esimesed kokkuvõtted, registrid, memuaarid, bibliograafiad. Aeg-ajalt võib veel lahvatada mõni meeliärritav sündmus, siit-sealt kuuldub veel midagi huviäratavat, kuid see on ka kõik. Tasapisi ja vähehaaval hakkab komb lagunema. Keegi võtab naise, keegi leiab tulusa ameti, keegi hakkab jooma…
Vikerkaar 1991, nr 10, lk.
[1] Essee levis käsikirjalisena peamiselt kultuuri- ja üliõpilasringkonnis. Toimus ka arutelukoosolek Tartu Kirjanike Majas, mis ajakirjanduses maha vaikiti. Essee tekst on ilmunud Manas (nr 51, 1982). Toim. märkus.
