„Ma saan oma elu tagasi,
luban,“ on markeriga kirjutatud
trendika kohviku seinale Kiievis.
Seal on nii kohvi, koogikesi, moodsaid riideid, kaelaehteid, muusikat
kui ka rõdud,
kust avaneb uskumatult ilus vaade.
Nägin, kuidas
udu õrnalt ja
vaikselt pilvelõhkujat embas.
„Armastust ei eksisteeri,“
on kirjas kohviku teisel korrusel.
Ei ole olemas ka merd,
õhku,
unenägusid
ega mind.
Aga kohv siin on hea.
Keegi allpool on lisanud:
„Kullake, kes pani sind nii mõtlema?“Ja ma ütlen teile, kes:
pori, kus on raske liikuda positsioonilt kaevikusse;
miinid, mis kukuvad lähedale;
talv, mis tõmbab köie kaela ümber pingule;
inimkeha tükid, mis on põllule laiali pillutud,
groteskselt ja lohakalt;
unenäod, mis panevad karjuma;
vihm, kui pead veel mitu päeva vahetust ootama;
ja päike,
mis on keldrisse peitu pugenud,
sest on õhuhäire.
Tõepoolest, kes pani sind nii mõtlema, kullake?
Lühike puhkus, paar päeva koos sõiduga.
Kohtun sõpradega, meisterdan savist,
küpsetan esimest korda kahe aasta jooksul juustukooki,
mis eriti hästi välja ei kuku.
Koos sõbrannaga jälgime,
kuidas talvine kass tänavahiire kätte saab
ja seda kinni hoiab.
Ma suudan hingata.
Tüdruk jookseb üle tee,
veab järele suurt kõhna koera.
Kuskil kaugemal kerkivad hruštšovka viimased korrused
nagu liblikujujad,
vilkudes jõuluvanikutes.
Natuke veel,
ja ma tahan jälle saada osaks
tavalisest linnast,
jalutada suurt koera,
praadida mune,
juua kohvi sümpaatsetes raamatupoodides, kus on kõrged riiulid.
See on ohtlik.
See on väga ohtlik.
Rahulik elu on haigus.
Viska need mõtted ära nagu kasutatud jalatsikatted.
Põgene siit
oma kaevikusse,
oma porisse,
oma miinide juurde.
Ma saan oma elu tagasi.
Kas ma saan oma elu tagasi?
Ma luban.
Ukraina keelest tõlkinud Maarja Kangro
