***
ma räägin lehmast räägin ikka lehmast valgest lehmast see lehm on kõige harilikum lihula valge tema nahk on läbistamatu tema verd täis valgunud silmadest võib välkuda laserkiir tema soontes voolab sulametall ja sularaev kui ta möirgab kukuvad pilved taevast ja kõik puud ümberringi muutuvad võililletuttideks sest oo häbi on neil häbi selle lehma möirge ees ükskord hammustas ta hobuse pooleks kuigi teiste loomade vastu on ta üldiselt hea kui ta hakkab kiini jooksma siis väriseb maa tema üüratute sõrgade vahelt pritsivad kivid löövad kuule kraatreid juurde tema saba lõikab nagu kalevipoja mõõk on võimas nagu taraan ja kui ta luuletab siis keerab shelley ennast põrgus ümber ja issand mõtleb et oli selle esimese sõnaga kuidas oli viimane jääb lihula valgele lehmale
***
kord matkateele lihulast kord teele pühkisid kolm venda kes ei old nii kõvad mehed ühtigi ei old ei old nad kanged nad panid selles suhtes pange ei keegi teel teind välja neist küll ohtu pelgasid kõik teist see oli hirmus valge lehm kes seisis teel kui ära teht tal pealuus tuikas kuri silm täis hirmu oli terve ilm lehm sabaga lõi serviti ja selle tõttu kärvati ja hirmsis piinus lärmati ja seegi juhus polnud harv et soolde suskas lehma sarv et pöördumatu oleks mõrv käis ohvrist üle lehma sõrg küll häving valitses ja õud kuid lahenduste osas põud
***
mida sa tegid püha lehm kus olid su silmad kui batseba konsensuse alusel targaks peetava või vähemalt hüütava saalomoni isale pihku jäi kuhu vaatasid kui keegi ei vaevunud kuulama kassandrat miks sa vahele ei seganud kui atalanta neid lollakaid ubinaid noppima hakkas no hea küll see on tühiasi aga sabiinitaride röövimise ajal krõmpsutasid sina rahumeeli ristikut ära tule üldse selle jutuga et sina andsid piima ja asi ants selle taha juba ei poe kui jahve hakkas konni pilduma ja esmasündinud poegi maha nottima lasi inimestele pähe rahet ja vihmavalinguid siis pidasid sina moka maas sina andsid lihtsalt piima ei no tore sina andsid lihtsalt piima kui inimkond järjekordsetele jälkustele pühendus ei müristanud sa isegi sissepoole nägid küll aga ei müristanud lihtsalt ootasid ootasid oma tundi harjutasid need sulitud kahejalgsed oma udara otsa riputasid nisade külge salgasid maha omaenese pojad ja tütred ootasid ära oma aja aga inimkond kui nii sobib öelda siis tervikuna on endiselt seesama ligane jõuetu vastsündinud lojus püüab ennast kohmakalt oma kepp-jalgadele ajada iniseb kurvalt tundlikes silmades lõputu palve lõputu igatsus aga jalg ei kanna ja siis kui neil oli aeg kasvatada endale au mõistus ja südametunnistus siis püha lehm andsid sina vaikides piima
***
sina hiilid ära vastutusest sinu jaoks pole muud kui mõned rohelistena kaugusse rulluvad künkad sinu jaoks pole muud kui mõni kohaliku tähtsusega tapatöö vihm ja karjalauda kirbe uimastav lehk sina ütled igavikust lahti isegi matadooride vastu saadad sa pullikesed-ullikesed raev ja ihuramm löövad neile pähe ja muudavad nad kergeks saagiks nende raevu ja ihurammu loovutad prometheusele ohvrianniks ütled lahti oma lihast ja verest külm igavikeni küünitav kaalutlus peidetud tundlike teeseldult rumalate silmade taha tood ohvriks pullide liha ja oma vaimu
***
sa seisad vihmas nõnda pikkamööda et tee ja tõde valguvad sult maha vihm ladiseb su templi katusele ja lõugu liigutad nii rahulikul meelel sus tiksub igavik aeg sinu ümber veerleb su mõtlus samblikuna ajab pikameelseid juuri just nagu muuseas oled vaikselt valvel öökullisilmne metsast huikab jumal sa liblikate tiivalööke kogud ja kleebid kotkaid mälu albumisse siis maona ajad naha pärgamendiks sel laotusel kõik kroonikad on kirjas ja loidab tulevike tulikiri
***
inkognito sa liigud meie hulgas sa julmim jumalaist ja salalikem ja vahel harrastades argijulmust sa sarve suskad kirjakule külge ja puskida end lased punikul moepärast et me kuidagi ei aimaks kord koidab päev mil lõhki kisud taeva ja tõmbad meile kaela igaviku kuid praegu otse silma all end peidad nii avalik et suisa nähtamatu siit varjendist ei keegi eal sind leia su kõhu all end varjab epikuros
***
jälle rebeneb maa ja linnutee tähed püüavad ennast andromeda saleda piha taha peita apokalüptilised ratsanikud on rüü selga tõmmanud kahmanud mõõga visanud pruudi üle hobuse laudja lähenevad laeka raevuka lõgina saatel ja sina möödapääsmatu möbiuse valge lehm sa ei pruugiks heimdallri kerberost ja peetrust kuurist välja ajadagi sul pruugib kord sabaga lüüa sips ja võibolla kindluse mõttes veel sops otsa kümme hobusepikkust mida sa ometi ootad valge lehm kas jälle ainult võimalust pea otsustaval hetkel dramaatiliselt kõrvale keerata sina annad piima sina annad piima sina krõmpsutad ristikut
