Mul ei ole enam jälgi. Ma ei jäta jälgi mullale ega lumele, rääkimata teetolmust, kastesest rohust, ristikhein ei kooldu mu päkkade all, õienutid vastu maad, teelehed ei lamandu, hanijalad ei vetru. Näen veel ainult teiste jala-asteid, õigemini märkan nüüd kõiki jälgi, mis kunagi on jäetud, ka neid, mis endistele kõndijatele nähtamatuks jäid.
Ega mul pole ka kingi enam. Ma küll tean, kus mu kingad on, need vedelevad ikka samas kohas tee ääres, üks kummuli rohtunud kruusal, teine kraavipervel kõrge rohu sees, ei paista sealt hästi välja. Ilusad kingad, mis siis, et kantud. Nendega on tantsitud, linnaski kinos ja kohvikus käidud, kontsaplekid mitu korda vahetatud, ühel kinganinal kriimud. Ikka ilusad! Mulle meeldisid need kingad. Tumepunased! Mõni ütleks, et veidike edevad ühe maatüdruku jaoks, kuhu sa nendega siin külavahel kõnnid, aga mina usun, et vahel tohib natuke alp ka olla. Ja külas, külla ja linna kirikusse sõidavad noored ikka jalgrattaga, rattasõit ei kuluta taldu nagu tants.
Keegi võiks leida need kingad, enne kui sügissajud tulevad, enne kui need päris hukka lähevad, nahk päikese käes praguliseks kuivab, vihmavees vettib, rihmapannal rooste külge võtab, tald liimist lahti tuleb. Milline raiskamine! Mõni tüdruk võiks veel nendega ju tantsida, tõmmata rihmad ümber kederluu parajaks, lüüa iga pöörde peal kontsaga põrandasse, juuksed lehvima, seeliku keerlema.
Kui vanaema näeks, kuidas minu ilusad kingad vedelevad tee ääres nagu venelaste praht!
Leiaks mõni möödakäija need. Olgu või ühe punase kinga.
Vanaema ootab mind, aknas on tuli. Hämaruse saabudes on vanaema ikka tõstnud petrooleumilambi köögilauale, akna juurde, et näeksime tantsupeolt koju tulla, teaksime, et meid oodatakse. Väikese tüdrukuna vaimustusin suve hakul sirelite õitemerest, sirutasin põõsaste all käed välja, tõmbasin lillad õiekobarad vastu nägu, ahmisin lõhna, suu lahti, õnneõite mõru maitse keeleotsal. Sirelid, need õitsevad sinule, kullake! Nii memm meiega rääkiski: kullake, raiesmik on sinu jaoks maasikaid täis külvatud, päike on need punaseks maalinud, korja aga kõrre otsa! Vaata, tüdruk, tuul lehvitab sinu rõõmuks lippe, orkester mängib muusikat, jälgi hobuste sammu, vaata neid ratsaväe mundreid, vaata oma isa, kui uhke ta on selles paeltega kuues, vabarnapunastes pükstes, päikesevalgus välkumas ratsasaapa hõbedasel monogrammil, milline pidulik päev! Hoia mul kõvasti käest kinni, kullake, muidu kaod ära suure rahva sees.
Lõpuks ometi. Lõpuks ometi sõda. See… punane narts. Tõmbaks keegi selle ometi juba maha!
Kas võtsidki maha?
Selline tunne, nagu hobused lõhuvad, kas hobused hakkasid lõhkuma, kuidagi raske, ärev on olla.
Vanaema, meil ei ole enam hobuseid. Vallamaja poolt oli tulistamist kuulda.
Hobuse eest anti kviitung, tõumära eest paberilipakas. Sellele võib küll kohe tule otsa panna, ei näe siin keegi enam oma hobust ega raha.
Nad viivad meie hobused Venemaale, suretavad nälga.
Ära nuta, kullake.
Ei nuta, kui sina ei nuta.
Külm on. Nüüd mõistan, kust see külm, kui Luisu Karla mulle viimasel laupäeval Kooli teeristil rattaga vastu sõitis. Kes poleks tohtinud üldse niimoodi küla vahel koladagi, aga eks oli päris hiline õhtu, eks kõik tahaksid kodus käia, isegi kui seal enam hingelisi pole. Ehkki juuli keskel päris hämaraks ei lähe veel, päevad on nii kuumad, et ei anna õhtuks õiget udugi, teed püsivad päikesest soojad, kraavid kuivad, oli soe õhtu, kleit kleepus mu higisele seljale. Ega tal ometi püssi seljas ei olnud? Ei, muidugi mitte, ei olnud tal midagi, seljakottigi polnud turjal, ta ei öelnud häälega tere, tõstis ainult parema käe lehvituseks lenkstangilt, suu nagu naeratas, aga silmad mitte ja tema pilk kattis mu näo kui külma looriga, õhkas heinakuu õhtusse hundikuu kibekülma hingust.
Kui NEMAD mulle vastu tulid, oli hele keskpäev, taevas ei olnud pilvepoegagi, tuuleõhk seisis paigal tolmuse külatee kohal.
Karla ei ole siit kaugel, silmi tal enam ei olegi. Karlaga ma pole kunagi tantsinud, kas ta oleks julgenud kutsudagi, Karla oli kuusteist.
See, kellega ma kõige rohkem tantsisin, ütles kord, tahan, et sina oleksid minu elu tunnistaja. Sina näed mind!
Ma näen küll, nüüd ma näen väga selgesti. Aga seda, mida ma näen, ei saa ma talle enam kirjeldada. Ehk ainult unes vihjata. Ja kas tema mu sõnumit mõistaks, kas julgekski? Tema on kaugel, minust palju kaugemal kui Karla, isegi tema ema ei kujuta ette, kui kaugel. Aga ta elab! Veel. Ma olen püüdnud tema emale märku anda, kuid ema unedes valitsevad hirmud ja kaos ja ammugi ei mõista ta, miks mina seal olen, oma rebenenud suvekleidis ja paljajalu, miks ta jälle higisena kuumas öös oma hääle peale ärkab ja näol jäist tuult tunneb. Emad ei julge praegusel ajal oma unenägudest kellelegi rääkida.
Kuidas tema lõhnas, see, kellega ma tantsisin, punased kingad jalas! Vastniidetud hein, õitsev ristikupõld, pekstud rukis, keldrisse murtud jää, värske saepuru talvisel raielangil, esimene kevadvihm helerohelistel lehepoegadel. Oleksin võinud ainult sellest lõhnast eladagi! Ja suudlustest.
Need mehed lõhnasid nagu surm. Seda lõhna ei ole võimalik hingata.
Kunagi ma ei teadnud, et õrn puudutus võib olla luuni tunda, et pehme suudlus paneb mind üdini sulama, et soe peopesa seljal muudab mu luud pehmeks.
Ma ei teadnud, et luud murduvad ka sissepoole, et luuotsad on väga teravad, et luumurrud veritsevad. Et veritseda võib ka sissepoole. Mul ei ole enam häält, mu kõril on kirsajälg. Mul on hääl ainult unedes, saan kõneleda veel ainult kellegi teise unes.
Tunnistajaid ei ole, kuigi mu sõrmeluud on murtud. Tegijad on tunnistajad, kuid nemad ei tunnista. Võibolla murdsin ma need ise, püüdes oma käsi lahti kiskuda kõvast, karedast kämblast, oma keha mustade küünealustega jämedate sõrmede haardest, need sõrmed pole küll kunagi klaveriklahve puudutanud. Ma tean, et keegi ei tunnista, sest kui nemad murdsid minu sisse, nägin mina nende sisse. Seal valitseb pimedus, nii pilkane ja tihke, et sellest saaks tükke murda. Sinna muusika ei kosta.
Anna andeks, vanaema, et ma rukkisse ei jooksnud nagu Aru Linda, ratast teepervele ei visanud. Ratta nad võtsid pärast kaasa, kingi mitte.
Ära siis hilja peale jää. Ma jätan sulle tule põlema.
Ära raiska, vanaema,
SEE ei ole raiskamine, kullake.
See on armastus.
Kas armastus tappis Karla?
Kes tõmbas selle kodanlise kaltsu vardasse, olla küsitud. Tema jah, küll tema heiskas lipu, ütelnud üks. Armastusest isamaa vastu? Aga Karla ei olla neile midagi vastanud. Ei eitanud, ei tunnistanud.
Te lasete mind ju maha niikuinii, olla Karla öelnud, ta oli äkki vanaks saanud, varatargaks nende mõne nädalaga. Teadis juba, et nemad ei tahtnudki tegelikult teada, et nemad tahtsid ainult lõhkuda ja tappa.
Miks?
Sest nad said.
Seal autokastis tuli Karla mulle meelde, mõtlesin, et nüüd oleksin küll võinud Karlaga ka tantsida, aga käed olid mul selja taha seotud ja jalad poleks mind enam kõndideski kandnud ja ka mu nägu ei olnud enam ilus, nagu see Karlale oli meeldinud. Kindlasti oli, ma ju teadsin, et meeldisin talle! Siis, kui mina koolipeol klaverit mängisin, kui tema oli veel liiga noor, et minuga tantsida. Kuni selgus, et suremiseks pole keegi liiga noor.
Kas me surime isamaa eest, kas see oligi see, milleks ma kunagi uhkusega tutimütsi kandes valmistusin? Ega ma Karlast ei tea. Ega võõrast mehest, kes oli juba ees seal autokastis, kellel oli valge käelint, näo asemel potisinine paistetus ja pruun verekorp. Mina läksin ainult poodi soola ja tikkude järele, sõja ajal peab olema soola ja tikke, mina, kunagi vanaema tubli kodutütar, nüüd tema ainus tugi ja rõõm, surm tuli keset päeva mulle tee peal vastu, vikati asemel olid täägid ja viinalehk. Kas oleksin pidanud silmad maha lööma? Kui ma ei teadnud endal mingit süüd. Mis kohtupidamine see on, kus nimegi ei küsita? Kui reedel, õnnetul kolmeteistkümnendal, hakkasid küüdimehed vastu ööd kogunema, olid neil küll nimed kirjas. Vanaema vanade raamatute ja paberite vahel on üks ümberkirjutatud taevakiri, seal on kõik aasta õnnetud päevad toodud, kolmeteistkümnes ja reede on õnnetu päev, isa nimi oli kirjas olnud, küllap temalt siis ka küsiti nime. Enne kui. Vanaema teadis seda kohe, tunnipealt, hommikuse lüpsi ajal istunud kaevu peal ootel hulkuv hiirekindral, pereta jäänud mustakarvaline endeloom, ja Luisu vana koer ei jätnudki ulgumist.
Veel hommikul tee äärest metsmaasikaid noppides leidsin rohumättalt linnupoja luud, pooleldi lagunenud väike keha, tilluke skelett, pisikesed sulerootsud laiali. Istusin haavakännule, tõmbasin heinakõrre marjadega läbi suu. Kas ta jõudis enne lennata, korrakski tunda tuult oma tiibade all, enne kui hukkus?
Ilus tüdruk, üle küla tüdruk. Valged käed, valged luud. Kuklaluu püssipäraga puruks löödud.
Kunagi leitakse mu luud. Kuid see juhtub alles siis, kui keegi mind enam ei oota, keegi ei otsi. Praegu mängib rebasepoeg mu rebitud kleidisabaga, roiskuva vere ja laguneva liha lõhn meelitas ruuge vembumehe siia heinamaa serva, tema kodu on lähedal metsatukas männijuure all. Tuul liigutab meelespealillelist kangast, lillad kellukad ja kasteheinakõrred kummarduvad mu kohale, mu näole on tuul tõstnud männiokkaid ja külvanud kaseseemneid, järgmisel suvel kasvab rohi juba läbi minu.
