Nelikümmend aastat tagasi ilmus üks kõige mõjukamaid sekkumisi poliitikasse, mille mõni romaanikirjanik on meie ajal sooritanud – Milan Kundera essee Kesk-Euroopast.[1] Tõsiasi, et see avaldati eelmisel aastal uuesti raamatuna,[2] kõneleb selle püsivast mõjust.
Tšehhi pagulane Pariisis väitis, et maad nagu Tšehhoslovakkia, Ungari ja Poola, mis olid kuulunud kultuurilisse ja geograafilisse Läände, on 1945. aastast olnud pantvangis poliitilises Idas, Nõukogude Vene ülemvõimu all. Koos kolleegidega, nagu ungari esseist György Konrád ja poola poeet Czesław Miłosz, rõhutas Kundera toona, et seda piirkonda tuleks nimetada Kesk-, mitte Ida-Euroopaks.
Ta ütles sõna sekka hetkel, mil opositsiooniliikumised nagu Solidaarsus Poolas ja Harta ’77 Tšehhoslovakkias hakkasid ammutama uut lootust Mihhail Gorbatšovi tõusust Kremlisse 1985. aastal, millele kõigest neli aastat hiljem, 1989, järgnes neis maades kommunismi lõpp. Õige pea hakkasid Lääne välisministeeriumid nimetama oma Ida-Euroopa osakondi ümber Kesk-Euroopa osakondadeks.
Kundera essee kutsus esile kirgliku reaktsiooni vene kirjanikelt nagu Jossif Brodski, keda ajas vihale see, mida nad tõlgendasid vene kultuuri lahterdamisena poolbarbaarsesse, mitteeuroopalikku Itta. See debatt on muutunud jälle aktuaalseks Vladimir Putini täiemahulise Ukraina-vastase sõja valguses. Tänapäeva ukraina intellektuaalid, nii nagu nende tšehhi, poola ja ungari kolleegid neli aastakümmet tagasi, määratlevad oma maad kõige selle kaudu, mida Venemaa ei ole. Ning ühtäkki on hakatud kõnelema Ukrainast kui… Kesk-Euroopast.
Seega on Kesk-Euroopa justkui mingi liikuv püha või pidu sinus eneses. Kui hoolikamalt uurida, võib leida mitmesuguseid versioone sellest. Enamik neist on defineeritud, nagu identiteedid sageli, viitega Teisele. Seega on meil üheksa Kesk-Euroopat, mis otsivad omale Teist. Minu märkused puudutavad niihästi Kundera essee erakordset mõju kui ka lõkse, millesse see ikka veel mõjukas idee võib meid viia.
Kesk-Euroopa vs poliitika
Kundera väidab kultuuri primaarsust. Tema essee ilmus algselt pealkirja all „Un Occident kidnappé, ou la tragédie de l’Europe centrale“ ajakirjas Le Débat 1983. aasta novembris. Järgnesid kaks inglise tõlget 1984. aasta kevadel, New York Review of Booksis pealkirjaga „The Tragedy of Central Europe“ ja Grantas pealkirjaga „A Kidnapped West or Culture Bows Out“ („Pantvangis Lääs ehk kultuur lahkub lavalt“). Kundera alustab väitega, et Euroopa on „alati“ jagunenud kaheks pooleks, roomalik ja katoliiklik Lääs vs bütsantslik ja ortodoksne Ida. Kesk-Euroopa oli Lääs, mis pärast 1945. aastat ärgates „avastas“ end ühtäkki Idast. Kundera argumendil on tugev kultuurideterminismi hõng: sinu kultuuriline minevik on sinu poliitiline tulevik. „Läänelik“? Ahaa, sulle loomuomane poliitiline seisund on liberaalne demokraatia. „Õigeusklik“? Sinu osaks jääb autoritaarsus, kulla poiss. Erandid ainult kinnitavad reeglit.
Seejärel seletab Kundera, ja õigusega, et kirjanikud, mõtlejad ja kunstnikud on mänginud erakordset rolli Kesk-Euroopa erilise, multikultuurse ja algupärase kultuuri elushoidmises läbi 20. sajandi. Kuid just naaberimpeeriumide (Saksa, Austria, Osmanite, Vene, k.a selle viimatine manifestatsioon Nõukogude blokina) poliitilise ülemvõimu pikk ajalugu on pannud intelligentsi mängima seda erandlikku rolli, mis neil Kundera meelest Läänes puudub. Kirjanik kui kangelane, intellektuaalid kui „vaimne valitsus“, näitekirjanikust president, poeedist vabastaja – juurdunud liberaalsetes demokraatiates neid samal moel ei vajata. Nagu Bertolt Brechti Galileo oma pettunud õpilasele vastab: „Õnnetu on maa, mis vajab kangelasi.“
Lõpuks kurdab Kundera kultuuri seisundi üle Läänes. Tema järgi olevat kultuur seal „kummarduse saatel“ lavalt lahkunud. Sest siin, Läänes pole seesuguseid kirjandus- ja kultuuriajakirju, mida ta kirjeldab joonealuses märkuses kui väljaandeid, milles artiklid „polnud mitte ajakirjanike, vaid kirjanike, ajaloolaste ja filosoofide sulest“. Ometi ilmus tema enda essee kahes kõrgekvaliteedilises ingliskeelses ajakirjas, New York Review of Booksis ja Grantas, rääkimata Le Débat’st Prantsusmaal ning sarnastest ajakirjadest mitmes muus Euroopa keeles – seega andis Kundera ise otsekui „ostensiivse kummutuse“ oma väitele, kui kasutada filosoofide terminit.
Kesk-Euroopa vs olevik
Üks kõige sagedamini kohatavaid ja pealispindselt veetlevamaid Kesk-Euroopaid on see, mida kätkeb endas nostalgia Austria-Ungari impeeriumi järele. Kundera nimetab seda impeeriumi „asendamatuks“.
Nõnda näiteks kohtub endine Austria kantsler Wolfgang Schüssel sõbralikult silmast silma Ungari autoritaarse valitseja Viktor Orbániga viimase raamaturiiulitega palistatud kabinetis Budapestis, et intervjueerida teda Viinis sel aastal ilmuma hakanud huvitava ajakirja European Issues avanumbri jaoks. Schüssel tsiteerib tšehhi ajaloolast ja poliitikut František Palackýt, kes kirjutas 1848. aastal Frankfurdi parlamendile Habsburgide keisririigi kaitseks: kui Venemaa tahab minimaalset paljust maksimaalses ruumis, siis Habsburgide keisririik tagab maksimaalse paljuse minimaalses ruumis. Austria-Ungari enesega rahulolu täidab õhu nagu paks sigarisuits.
See, mida võiks nimetada „sinise Doonau“ versiooniks Kesk-Euroopast, on kindlasti veetlev, aga ainult piiratud kasutuskõlblikkusega. See variant meenutab meile, et vanade Euroopa impeeriumide – mitte ainult Austria-Ungari, vaid ka Saksa, Vene ja Osmanite impeeriumi – piirjooned on tänapäeva Euroopa poliitilise kaardi all selgelt nähtavad, tulles esile valijakäitumise mustrites või suhtumises sõjasse Ukrainas. Ja tõsi, Austria-Ungari keisririik on ainus, mille suhtes on pärast enam kui sadat lagunemisjärgset aastat tuntud mõningates selle koloniseeritud osades märkimisväärset nostalgiat. Me võime leida selle impeeriumi ajaloost isegi mõne õppetunni nüüdse Euroopa jaoks, nagu annab mõista hollandi ajakirjanik Caroline de Gruyter raamatus „Beter wordt het niet: Een reis door het Habsburgse Rijk en de Europese Unie“ („Paremaks ei lähe: Reis läbi Habsburgide riigi ja Euroopa Liidu“, 2021). Aga sellega asi ka piirdub.
Kesk-Euroopa vs suured
Veel üks tuttav kinniskujund on Kesk-Euroopa kui väikerahvaste piirkond, kellest igaüks tunneb hirmu oma identiteedi ja lausa ellujäämise pärast, olles pigistatud või litsutud naaberimpeeriumide vahele. Sellist arusaama leiab juba 20. sajandi alguses Tšehhoslovakkia esimese presidendi Tomáš Gárrigue Masaryki kirjutistes, kes tuvastas „erilise väikerahvaste vööndi, mis ulatub Nordkapist Tainaroni neemeni“ – kuid ei hõlma sakslasi, austerlasi ega venelasi.
Sama lugu mängib ka Kundera. Kuid märgates, et Poola on tegelikult üsna suur maa, pakub ta välja sellise definitsiooni: „Väikerahvas on rahvas, kelle olemasolu võib igal hetkel sattuda küsimärgi alla; kes võib kaduda, ja kes sellest teab.“ Ja ta osutab Poola riigihümni esimesele reale „Kadunud veel pole Poola“. Samas Granta numbris ilmunud intervjuus romaanikirjanik Ian McEwanile ütleb Kundera: „Kui sa oled inglane, siis ei pane sa oma rahva surematust kunagi kahtluse alla…“ (Võib-olla on Inglismaa muutunud vahepeal kõvasti keskeuroopalikumaks.)
Tänasest vaatenurgast huvitaval kombel on Kunderal üks joonealune märkus ka Ukraina kohta. „Üks suuri Euroopa rahvaid (ukrainlasi on peaaegu 40 miljonit) on aeglaselt kadumas. Ja see määratu sündmus, mis on peaaegu uskumatu, on midagi sellist, mida Euroopa ei mõista!“ Tegelikult oli Ukraina tollal pigem uuesti sündimas kui kadumas, kuna sealsed intellektuaalid ja dissidendid olid hakanud rõhutama oma eriomast rahvusidentiteeti. Muidugi, ka Ukraina riigihümn kuulutab Poola hümnile vastu kajades: „Pole surnud veel Ukraina au ja vabadus“ – ja rahva enda olemasolu ähvardab praegu Vene agressioon. Aga väike see rahvas ei ole.
Kesk-Euroopa vs Ida-Euroopa
Püüdlus vabastada riigid nagu Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari sildist „Ida-Euroopa“ oli 1980ndatel „Kesk-Euroopa“ poliitilis-intellektuaalne projekt (milles ma ka ise osalesin) sihiga teha lõpp külma sõja aegse jaotuse jätkuvale aktsepteerimisele. Samas vaidlustas see ka märksa vanemaid stereotüüpe, mis on iseloomustanud nn Euroopa-sisest orientalismi: lääneeurooplaste ammust tendentsi pidada idapoolseid maid mahajäänuteks, kaootilisteks, loomupäraselt autoritaarseteks ja enam-vähem barbaarseteks. Nende stereotüüpide allikaid on suurepäraselt lahanud ajaloolase Larry Wolffi raamat „Inventing Eastern Europe: The Map of Civilization on the Mind of the Englightenment“ („Ida-Euroopa leiutamine: Tsivilisatsiooni maakaart valgustuse vaimul“, 1994).
Tänases Lääne-Euroopa diskursuses natsionalistliku populismi üle maades nagu Poola, Ungari ja Slovakkia on Euroopa-sisene orientalism taas laiutama hakanud. Pealiskaudsed vaatlejad teevad lennukaid üldistusi „Ida-Euroopa“ kohta, märkamata, et Marine Le Peni natsionaal-populistlik poliitika Prantsusmaal tunneks end igati koduselt Poola Õiguse ja Õigluse Parteis nagu ka Hispaania Voxi poliitika Ungaris, samas kui Nigel Farage oleks suurepäraselt värvatav Alternative für Deutschlandi (AfD) Ida-Saksa tiiba.
Kesk-Euroopa vs Venemaa
Ida-Euroopa taga asub mõistagi Venemaa, mis on see kõige silmapaistvam Teine ja võrdlusalus Kesk-Euroopa kohta käivatele identiteedikuulutustele. Sellise versiooni järgi on Kesk-Euroopa see osa Euroopast, mis mitte ainult et defineerib end Venemaale vastandades, vaid tahaks ka nii kiiresti kui võimalik Venemaast eemalduda. Pisut enne oma surma eelmisel aastal kuulutas Henry Kissinger: „Esmakordselt uusaja ajaloos on Ukrainast saanud oluline Kesk-Euroopa riik.“ Oraakel oli kõnelenud. Ukraina oli pärale jõudnud. Nii nagu see oli 1980–90ndate Poola, Ungari, Leedu ja Sloveeniaga, väljendab ja ühtlasi võimendab see väline, geopoliitiline tajunihe asjaomaste rahvaste – mitte ainult Ukraina, vaid ka Moldova, Gruusia Euroopa-meelsete meeleavaldajate ja Valgevene Lukašenka-vastase opositsiooni – tungi vabaneda Vene ikke alt. Sarnaselt poolakate, tšehhide ja ungarlastega Kundera ajal nõudsid ka ukrainlased algul täistunnustust oma kuuluvusele Läände ning tänu suurele geopoliitilisele nihkele – 1989. aastal külma sõja lõpul, 2022. aastal kuuma sõja algul – pälvisid selle hilinemisega isegi Kissingerilt, reaalpoliitiku musternäitelt.
Nii nagu toona, on ka nüüd võtmeküsimuseks vene kultuuri suhe Venemaa poliitikaga. Kui Kundera täheldas oma sünnimaa nõukoguliku rõhumise sügavaid juuri juba Fjodor Dostojevski loomingus, siis vastas Brodski talle teravalt: „See poliitiline süsteem [st kommunism], mis on hr Kundera tellimusteta jätnud, on samavõrd Lääne ratsionalismi kui Ida emotsionaalse radikalismi produkt.“ 1988. aastal Lissabonis toimunud teravas kirjanikevahelises debatis väljendas Tatjana Tolstaja imestust, kui puutus esmakordselt kokku Kesk-Euroopa mõistega. György Konrád tõstatas küsimuse Prahas, Varssavis ja Budapestis ikka veel viibivatest Vene tankidest. „Kas see ongi küsimus? Et millal ma viin oma tankid Kesk-Euroopast välja?“ vastas nähtavalt häiritud Tolstaja.
Tänapäeval ma kuulen Kundera ja Konrádi mõtete kajasid Kiievis ja Lvivis. Kümme aastat Vene agressiooni, okupatsiooni ja julmusi alates 2014. aastast, kui Putin alustas Vene-Ukraina sõda, on toonud kaasa kõige veneliku täieliku põlu alla paneku. Puškini tänav Kiievis on ümber nimetatud. Kooliõpilased kirjutavad „venemaa“ väikese tähega. Essees „Kas tõesti pole ilmas süüdlasi? Lugedes vene kirjandust pärast Butša tapatalguid“[3] tsiteeris kirjanik Oksana Zabužko poolehoiuga Kundera sõnu vaidluses Brodskiga vene kirjanduse üle. Ta seostas Vene vägede julmused Ukrainas isegi Nataša Rostova truudusetu käitumisega oma kihlatu suhtes Tolstoi „Sõjas ja rahus“. Rünnatava rahva raev on enam kui mõistetav, aga seostada vaest rumalat Natašat Butša veretöödega tähendab kanda Venemaad essentsialiseeriv diskursus juba üle paroodia piiride. Sellegipoolest kannab suur osa vene kirjandusest imperialismi jälgi, ka Puškin – loetagu vaid tema luuletust „Venemaa laimajatele“ (1831), mis mõistab hukka Lääne avalikkuse jultumuse toetada Poola ülestõusu Vene keisririigi vastu. Ja oluline fakt on seegi, et Putini väed on pannud Puškini portree plakatitele, mis õigustavad Vene okupatsiooni Ukraina osades. Kuid sellest veel ei järeldu, et Putini pärast tuleks süüdistada Puškinit.
Kesk-Euroopa vs Balkan
Jacques Rupnik, Prantsusmaa juhtivaid Kesk-Euroopa spetsialiste, tuletas hiljuti meelde üht pealkirja Tšehhi nädalalehes Respekt 1992. aasta juunist, vahetult pärast „sametlahutust“ Tšehhoslovakkia kahe poole vahel, millest said 1. jaanuaril 1993 Tšehhi Vabariik ja Slovakkia. Pealkirjas seisis „Üksinda Euroopasse või üheskoos Balkanile“. Balkan või õigupoolest „Balkan“ on veel üks Teine, millele vastanduvalt Kesk-Euroopat defineeritakse. Nagu näitab Maria Todorova oma raamatus „Imagining the Balkans“ („Balkani kujutlemine“, 2009), on ka see vastandus kiiritatud Euroopa-sisesest orientalismist. Voolavad, keerukad ja sageli pisikesed erinevused ühelt poolt Sloveenia ja Horvaatia ning teisalt Serbia või Põhja-Makedoonia vahel ülendatakse lihtsakoeliseks dihhotoomiaks, nii et kõik neile vasturääkivad sarnasused ja ajaloolised ühisjooned pühitakse kultuurideterminismi narmendava vaiba alla.
Kesk-Euroopa vs Lääne-Euroopa
Ungari peaminister ja putinlik amatöörajaloolane Viktor Orbán armastab kõnelda Kesk-Euroopast, aga tema versioon on täpselt vastupidine sellele, mida kuulutasid ungari intellektuaalid, kelle jalgade ees ta veel kolmkümmend viis aastat tagasi istus. Laiendades metafoori, mida kasutas 20. sajandi alguse luuletaja Endre Ady, nägid nemad selles parve, millega kanda Ungari Nõukogude võimule alluvast Ida-Euroopast liberaal-demokraatlikku Lääne-Euroopasse. Orbán seevastu defineerib Kesk-Euroopat kui traditsiooniliste kristlike, konservatiivsete rahvuslike väärtuste kantsi tänapäeva liberaalse Lääne-Euroopa vastu.
Oma 2021. aasta kõnes, mille Orbán avaldas hiljem oma isiklikus blogis (mis kannab häbematut nime Samizdat), ütles ta vastuseks minu kriitikale tema illiberaalse režiimi aadressil Budapesti Mathias Corvinuse kolledži tudengitele, et Lääne-Euroopa on põhja minemas „islami demograafilise, poliitilise ja majandusliku üleujutuse all“. Lääne-Euroopa on „rikas ja nõrk“ ning vajumas sohu mitte üksnes migratsiooni, vaid ka ateismi ning perverssete ja dekadentlike arusaamade tõttu soost. Kesk-Euroopa poole tagasi tulles kirjutas Orbán: „Minu nõuanne neile, keda see küsimus rohkem huvitab, ja mida ma soovitan ka Lääne kolleegidele, on see: lugege Kunderat ja võib-olla ka Máraid.“ Kundera, kes suri eelmisel aastal, pööraks ennast hauas ringi.
Kesk-Euroopa vs Vahe-Euroopa
Aga kuidas on veel ühe ajaloolise vastasmängijaga, Saksamaaga? Kui venelased ei ole kunagi oma imperiaalseid ambitsioone väljendanud Kesk-Euroopa nimel, siis liberaalse imperialisti Friedrich Naumanni väljatöötatud Saksa versioon Mitteleuropa tema sellenimelises 1915. aasta raamatus oli just see, mis ärgitas Masaryki sõnastama konkureerivat nägemust Ida-Kesk-Euroopast kui „väikerahvaste vööndist“, millesse Saksamaa ja Venemaa ei kuulu.
Muidugi, tänapäeval hülgab enamik inimesi niihästi Saksa imperialistliku kui ka Saksa-vastase visiooni, sest riigid nagu Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari on Saksamaa lähedased partnerid Euroopa Liidus ja NATO-s. Kuid mingi küsimuse tont on jäänud kummitama. Naumannil polnudki mõttes ametlik koloniaalokupatsioon, vaid Saksamaa ja Austria juhitav ühine majanduspiirkond, mis tõuseks Esimese maailmasõja tuhast. See, mis on külma sõja lõpu järel esile kerkinud, on Kesk-Euroopa, milles Saksamaa (ja märksa vähemas mahus Austria) investeeringud ja kaubandus mängivad idanaabrite majandustes juhtrolli. Mõned aastad tagasi ühel Krakówi seminaril märkis üks Poola majandusteadlane millegi enesestmõistetavana, et „muidugi on Poola majandus Saksa majanduse osa“. Enam-vähem sama võib öelda Tšehhi Vabariigi, Slovakkia ja Ungari kohta.
Sellise majandusliku Vahe-Euroopani on jõutud Euroopa Liidu mittehegemoonilistes raamides vabatahtlikult ja suurel määral on see toonud vastastikust kasu. Kuid asjal on ka üks konks. Orbán on lammutanud Ungari demokraatia, kuid Saksa autotööstus investeerib sinna endiselt rõõmuga miljardeid eurosid teadmises, et saab olla kindel soodsale kohtlemisele Orbáni režiimi poolt – kindlamgi kui olukorras, kus Ungaris valitseks päriselt demokraatia. Selles, kuidas Saksa ärisektor tunneb end valitav-autoritaarse naaberrežiimi puhul nõnda mugavalt, kajab midagi vastu tollest vanast pingest, mis valitses Saksa huvidepõhise Mitteleuropa ja Ida-Kesk-Euroopa intellektuaalide väärtuspõhise Kesk-Euroopa vahel.
Kesk-Euroopa vs Kesk-Euroopa
Kesk-Euroopa oli nelikümmend aastat tagasi idee, mis ühendas poolakaid, ungarlasi, tšehhe ja slovakke. Nende ühiseesmärgiks oli lahkuda geopoliitilisest Idast ja ühineda uuesti Läänega, kuid ühtlasi ka ületada väiklased rahvuslikud erimeelsused, mis olid olnud piirkonna needuseks enne 1945. aastat. Selline eesmärgiühtsus üllatas vene kirjanikke, nagu Tolstaja, ja rõõmustas Ameerika poliitikuid, nagu Kissinger. Selle kõige konkreetsemaks poliitiliseks saaduseks oli Kesk-Euroopa riikide nn Visegrádi grupp, mis loodi 1991. aasta algul, juba enne Nõukogude Liidu lõplikku lagunemist. Kuid tänapäeval kulgevad eraldusjooned samavõrd Visegrádi riikide vahel ja sees kui nende ja kellegi teise vahel. Uue liberaalse Euroopa-meelse peaministri Donald Tuski Poola ja natsionalistliku Trumpi-meelse Orbáni Ungari, Tšehhi Vabariigi ja Slovakkia vahel valitsevad sügavad erimeelsused. Grupi erimeelsused Ukraina sõjalise abistamise suhtes saaksid vaevalt suuremad olla. Praegu seisab Kesk-Euroopa vastamisi Kesk-Euroopaga.
Lõpetuseks
„Olen segaduses, aga kõrgemal astmel“ – see vana seminarilõpu kild peab paika ka siin. Geopoliitiliselt on „Kesk-Euroopa“ olnud selleks parveks, mis on kandnud riigid, nagu Poola ja Slovakkia, aga ka Sloveenia ja Leedu, geopoliitilisest Idast Läände. Nüüd suunduvad parve pardale Ukraina, Moldova ja Gruusia, võib-olla ühel päeval liituvad nendega Armeenia ja Valgevene. Koos kõigi asjakohaste reservatsioonidega on see ikkagi Euroopa lähiajaloo üks kõige inspireerivamaid lugusid.
Mida kaugemale itta Kesk-Euroopa geopoliitiline tähendus nihkub, seda enam see kaugeneb mis tahes geograafilisest, ajaloolisest või kultuurilisest – eelkõige Austria-Ungari – tuumast. Ukrainlased, moldaavlased ja grusiinid, nagu ka need, kes on käinud nende eel, esitavad sellegipoolest ajaloolisi ja kultuurilisi väiteid oma kuuluvusest Euroopasse, et toestada nendega oma geopoliitilisi taotlusi. See toob kaasa mõned samalaadsed ohud, mis kaasnesid debatiga Kesk-Euroopa üle viimasel neljakümnel aastal: kultuurideterminism, essentsialism, otsesõnalised või varjatud eeldused tsivilisatsioonilisest ülimusest mingi Teise ees. Kas negatiivset maha raputades saab alles hoida positiivset? Või kas peaks see mõiste, mis on loodud ülemineku edendamiseks, jääma ka ise üleminekuliseks?
Muidugi me kasutame edaspidigi igasuguseid regionaalseid alljaotusi, mis tekitavad kõik huvitavaid ja mõnikord väärtuslikke diskussioone, mõnikord ka oma loomuomase lihtsustamise tõttu. Kuid meie hõlmavam eesmärk eurooplastena peaks olema see, et Kundera essee avaldamise viiekümnendal aastapäeval saaks meil olla juba üks terviklik Euroopa, kus valitseks vabadus ja rahu. Sel teel peaksime ka teadvustama, et ohud, mis kaasnesid debatiga Kesk-Euroopa üle, varitsevad ka meie diskursuses Euroopa enese üle ja selle suhestumise üle muu maailmaga.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Timothy Garton Ash. Where is Central Europe now? Times Literary Supplement, 24.05.2024
TIMOTHY GARTON ASHILT on varem Vikerkaares ilmunud esseed „Kosovo täna ja homme“ (1999, nr 5/6), „Kesk-Euroopa mõistatus“ (1999, nr 8/9), „Euroo-pa orkester“ (2001, nr 5/6) ja „Oranž revolutsioon“ (koos Timothy Snyderiga, 2005, nr 4/5).
[1] Eesti k. vt M. Kundera, Pantvangis Lääs. Tlk M. Talvet. Looming, 1989, nr 11, lk 1551–1560. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] M. Kundera, A Kidnapped West. The Tragedy of Central Europe. Tlk L. Asher, E. White. London, 2023.
[3] Eesti k-s: O. Zabužko, Kas tõesti pole ilmas süüdlasi? Lugedes vene kirjandust pärast Butša tapatalguid. Tlk T. Pakk. Vikerkaare blogi, aprill 2022. https://www.vikerkaar.ee/archives/28420.
