7. veebruaril 2023 postitas Alexey Gerasimov, gruusia päritolu iseõppijast animaator oma YouTube’i kanalile @DaFuq!?Boom! esimese „Skibidi Toileti“ episoodi. 11-sekundiline klipp WC-potist välja vupsava ja „skibidi dom dom dom yes yes…“[1] laulva mehe peaga hakkas kiiresti viiruslikult levima. Seni üsna tundmatu juutuuber kindlustas uute klippide regulaarse üleslaadimisega endale ulatusliku fännibaasi, kelle rõõmuks on „Skibidi Toiletit“ seni ilmunud 77 episoodi kogukestvusega 2 tundi, 7 minutit ja 12 sekundit. @DaFuq!?Boom!-i kanalil YouTube’is on 44-miljoniline jälgijaskond, keda praeguseks oleks vist õigem nimetada põlvkonnaks. „Skibidi Toiletist“ on saanud alfageneratsiooni[2] tüvitekst, mis lisaks viiruslikele videotele ja meemidele on mõjutanud nende keelekasutust, inspireerinud Michael Bay järgmist filmi ning toonud Antsla laadal meepottide ja puulusikate kõrval müügile plüüsist mehepeadega vetsupotid. Ühesõnaga – maailm ei ole pärast „Skibidi Toileti“ ilmumist enam endine.
„What the heck is going on on on…?“
On imetlusväärne, et suunamudijate, sisuturunduse ja algoritmidest kitsendatud fookuse ajastul suutis sedavõrd lühikese ajaga peavoolu välja murda üks iseseisev ja sõltumatu üksiküritaja. Vaatamata ohtrale metatekstile, parafraasidele ja viidetele, mida elukogenum publik „Skibidi Toiletist“ leida võib, on sari populaarseim alfapõlvkonna seas. Kuna jutt käib lastest, võrdlemisi küpse sisu vähem kui 10-aastastest fännidest, on foorumid arusaadavalt täis murelikke lapsevanemaid, kes avalikult arvamuselt nõu küsivad, kas laste nutiseadmete kasutamist piirata või lasta neil n-ö ajaga kaasas käia. Üldiselt jagunevad seisukohad kolme leeri:
a) „Skibidi Toilet“ on ohtlik, lastele liiga vägivaldne ning transgressiivse esteetikaga teos, mille vaatamist tuleks oluliselt reguleerida.
b) Vanema põlvkonna vaatajad ei saa nagunii teosest õigesti aru. Tegu on originaalse ja mitmetasandilise sarjaga, mis sobib vaatamiseks eelkõige noorematele internetikasutajatele, kes ilmselt ainsana suudavad seda tõeliselt nautida ja väärtustada.
c) „Skibidi Toilet“ tõesti peegeldab noorima internetipõlvkonna maitset, kuid see maitse on rikutud ja taandareneb. YouTube’i kuldsed päevad on möödas.
Segadus on mõistetav, sest „Skibidi Toileti“ maailm ongi ülimalt eklektiline, ühendades varased arvutimängud,[3] TikToki videote esteetika ja helikujunduse, päevapoliitika (nt Putinit meenutav WC-poti mees või YouTube’i peakorteri hävitamine) ning FortNite’i tantsuliigutused.[4] Sündmustiku arenedes lahingud intensiivistuvad, koletiste kombinatsioonid ja proportsioonid kasvavad ning sarja hilisemad episoodid toovad ekraanile juba kaiju traditsiooni[5] mõõtmetes koletised – üle linna kõrguvad, hävingut külvavad monstrumid. Kui esimesed paar osa olid meemilikud, lühikesed ja eneseküllased, siis viimaste osade kestus küündib juba 6–8 minuti kanti ning sarjal on terviklik, jälgitav lugu. Põhjalik (ja endiselt arenev) maailmaloome lubab eri osade vahelisi ristviiteid, peidetud tähendusi ning avatud tõlgendusi. Klippides peituva sümboolika, n-ö lore’i lahtimuukimisele on pühendatud terveid lehekülgi.
„Skibidi Toileti“ nimitegelane ja algne idee pärinevat sarja autori Alexey Gerasimovi unenäost. Nimelt vaevasid teda pikalt painajad WC-pottidest välja hüppavatest peadest ning esimese osa loomine oli mitmeti autoteraapia, et kummitavad kujutised peast välja saada. Lisaks košmaaridele pakkus Gerasimovi alateadvus talle ka ilmutuse, mida autor tagantjärele tõlgendab „Skibidi Toiletit“ saatnud edu ettekuulutusena. Unenäos silmitses ta distantsilt linna, milles valitses sürreaalne atmosfäär. Linna olid vallutanud WC-potid, inimesed ratsutasid nendel, potid ratsutasid televiisoritel ja ringi kõndisid ka sarjast tuttavad potikeha, kuid inimpeaga kimäärid. Keset seda segadust lähenes Gerasimovile Jeesus Kristus, kes sosistas talle kõrva: „„Skibidi Toilet“ on maailmale õnnistuseks.“[6] Ja vaevalt mõni kuu pärast prohvetlikku unenägu olidki laulvad WC-potid maailma vallutanud.
„Skibidi Toileti“ eelkäijad
Viiruslikkuse fenomen kultuuris pole midagi uut. Viiruslikkus kiire ja laia levikuga kultuurinähtuste tähistajana tuli tarvitusele 20. sajandi teises pooles. Üks varaseim mõiste kasutus kultuuriteoreetilises kontekstis pärineb Jean Baudrillardi teosest „Simulaakrumid ja simulatsioon“ (1981), kus ta kirjeldab USA esimeseks reality show’ks peetava sarja „An American Family“ (1973) mõju meedia ning publiku suhtele: „Ei ole enam meediat sõna otseses tähenduses: ta on nüüd haaramatu, reaalsusse hajunud ja murdunud, ning isegi seda ei saa enam väita, nagu oleks tegelikkus sellest muutunud. Selline sissetungimine, selline viiruslik, endeemne, krooniline, hirmutav meedia kohalolu … me kõik oleme Loudid, kes on määratud mitte meedia ja mudelite sissetungimisele … vaid nende induktsioonile, sisseimbumisele, märkamatule vägivaldsusele.“[7] Lisaks kesksele ühisnimetajale, ägedale levikule, tasub tähelepanu pöörata ka Baudrillardi võrdpildi teisele poolele – märkamatule sisseimbumisele. Meelelahutusliku sotsiaalmeedia revolutsiooniline potentsiaal on tihti prognoosimatu ja pika peiteajaga.
YouTube avas oma virtuaalsed uksed aastal 2005. „Skibidi Toiletiga“ sarnases vormis (narratiivne animatsioon) viiruslikke videoid võib leida juba platvormi algusaegadest. Näiteks 2006. aastal postitatud Jason Steele’i „Charlie the Unicorn“ pahuravõitu ükssarviku seiklustest. Aastaga sai video 8 miljonit vaatamist ning nelja aastaga jõudsid Charlie traagilise lõpuga seiklused 46 miljoni inimeseni. Võrdluseks – „Skibidi Toileti“ videod said juba esimese aastaga 65 miljardit(!) vaatamist.
Üsna varakult avastati ka YouTube’i potentsiaalsed teenimisvõimalused. 2010. aastal sööstis internetitaevasse Nyan Cat, nakatava muusika ja vikerkaarejuti saatel lendav kiisu. Samuti viirusliku fenomeni mõõtmed omandanud tegelane on üks varasemaid näiteid internetimeemi edukast kaubastamisest. Kärmelt ilmusid müügile kassivideost inspireeritud telefonihelinad, taustapildid, pehmed mänguasjad, videomängud ja Nyancoini nimeline krüptoraha. GIF-i kümnendaks aastapäevaks pani aga kujutise esmalooja Torres selle täiustatud versiooni NFT-na[8] oksjonile ning teenis üle poole miljoni dollari.[9] Samas suurusjärgus on @DaFuq!?Boom!-i igakuine sissetulek ainuüksi YouTube’i vaatamiste pealt.[10]
Tehniliselt on „Skibidi Toiletil“ suur ühisosa varasemate viiruslikuks läinud videotega – lühike kestus, intensiivsus, absurd, vägivald, madalakvaliteediline visuaal ning kokku laenatud elemendid nii helis kui pildis. Ometi pole sedavõrd plahvatuslikult levinud ja kiirelt kaubastunud ükski varasem YouTube’i hitt. Kui meedium ise pole märkimisväärselt muutunud, siis ehk tuleb selle fenomeni tekkepõhjuseid otsida ümbritsevas kultuuris ning uues vaatajaskonnas.
Alfageneratsiooni õied
Inimelu kahele bioloogilisele põhistaadiumile, unele ja ärkvelolekule, on jõuliselt lisandunud kolmas – ekraaniaeg. Olenevalt inimese töö iseloomust ning sotsiaalmeedia/nutitelefoni kasutamise aktiivsusest võib see hõivata kolmandiku meie ajast, tõenäoliselt rohkemgi. Pandeemiaajastu harjutas inimest mõttega, et ekraanil vahendatu ei ole ainult eskapism või vari koopaseinal, vaid ekraan ongi tegelikkus. Ajutiselt kolisid nii filmifestivalid, lavastused, kontserdid, õpingud kui töökohustused väikese helendava ruudukese sisse. Selles digitaalses koopas ongi sündinud noorim virtuaalmaailma hüvesid nautiv põlvkond – alfageneratsioon.
Hüüdnimed nagu screenagers või iPad babies annavad pilkavale toonile vaatamata edasi alfade põlvkondlikku eripära – nad on sündinud mobiilsete ekraanide ajastul. Internet käib inimesega kaasas ja paratamatult satub aeg-ajalt ka lapsehoidja rolli. Kaheksa- kuni kaheteistaastased veedavad ekraani taga keskmiselt 4 tundi ja 44 minutit päevas, 13–18-aastased 7 tundi ja 22 minutit. Lugemise asemel eelistatakse kuulata (taskuhäälinguid, audioraamatuid, etendusi ja muud). Oluline roll on ka voogedastusplatvormidel, seda eriti noorema vanuserühma seas. Eelistatud on laulude ja tantsudega saated, mis võimaldavad aktiivset kaasaelamist, ning videomängude hulgaski on populaarseimad need, mis võimaldavad maailmaloomet ja mängusisest ehitamist (nt Roblox või Minecraft).[11] Uut põlvkonda iseloomustab teistmoodi meediatarbimine, keelekasutus, seosteloome ning valmidus oma elu sotsiaalmeedias jagada. „Skibidi Toilet“ kui alfageneratsiooni esimene viiruslik meem võiks olla heaks lakmuspaberiks pealekasvava põlvkonna maitse-eelistuste tundmaõppimisel.
Reaktsiooni- ja selgitusvideotest, kus koolieelikud „Skibidi Toiletile“ kommentaare või selgitust paluvad, paistab, et lapsed tajuvad ekraanil toimuvat naljakana. Täiskasvanu pilgule liigituks sari pigem action- või ulmežanri alla, kuid kõige pisemaid lapsi kutsub ekraanil toimuv kaasa mängima ja kõkutama. Võibolla täidab „Skibidi Toilet“ alfapõlvkonna kõige noorematele liikmetele sama rolli, mida internetita kasvanutele pakkus „Alice Imedemaal“ või ühiskondlikele normidele vilistav Karlsson katuselt.
Laste huumor on täiskasvanute omast erinev. Oluliseks naljade allikaks on neile ebakõlad ümbritsevas maailmas – mõistete ära vahetamine, võimatute lugude rääkimine või vanemate kannatuse proovilepanemine. Naljatamise tähtsust laste arengus on lähemalt uurinud Eleni Loizou, kes jaotab eelkooliealiste laste huumori kahe teoreetilise raamistiku vahel – absurdihuumor (Theory of the Absurd) ja võimestav huumor (Empowerment Theory).[12] Neist esimese allikaks võivad olla segiaetud sõnad, fantastiliste olendite joonistused ja naljakad häälitsused, aga ka teadlik reeglite rikkumine. Viimane on iseloomulik ka jõustavale huumorile, mille tuumaks on keelatud sõnad või tegevused, mis vanemaid tugevalt reageerima panevad. Muidugi kuulub siia ka skatoloogiline huumor, roojamisega seotud sõnad ja tegevused, mis lubavad sotsiaalseid piire ja käitumisnorme kaardistada ning võivad vajadusel väljendada ka rahulolematust vanemliku autoriteediga.
„Skibidi Toilet“ vastab igati laste ootustele, mis head nalja puudutab. See on seotud tabuteemaga (WC-pott), sisaldab naljakat (ebatavalist) häälitsemist ja liikumist, absurdsete kehadega olendeid, vägivalda ja keelatud tegevusi ning tõmbab endale vanemate tähelepanu. Äkki ei olegi „Skibidi Toileti“ menu märk noorima põlvkonna antisotsiaalsusest, vaid hästi valitud loominguline tööriist ümbritseva maailma uurimiseks?
Ehkki alfageneratsioon on „Skibidi Toileti“ omaks võtnud, pole ilmselt tegu sarja esmase sihtrühmaga – animatsioonis kasutatud 3D mudelid äratavad nostalgiat ja äratundmist pigem vanemates vaatajates, kes mäletavad veel Half Life’i ja teisi varaseid videomänge. „Skibidi Toilet“ pole kunagi jooksnud lastesõbralikul kanalil YouTube Kids, vaid ainult platvormi põhilehel, kus liigub ohtralt mitte just kõige lastesõbralikumaid videoid. Sarja autori kavatsuseks ei olnud kakanalja antoloogiat luua. Ometi toetub „Skibidi Toileti“ fännibaas suuresti just algkooli- ja lasteaialastele. Siit lähtuvalt võikski sõnastada alfageneratsiooni esimese tunnusjoone – võime omaks võtta ja endale sobivalt ümber tõlgendada kõikvõimalikku meediasisu.
See avaldub ka nende aktiivses keeleloomes ja kiirelt muutuvas leksikas, mille hulka kuulub ka skibidi kui siseringi nali ja (vanemate) vestlust katkestav jaburus. Lingvist ja sisulooja Adam Aleksic on arvanud, et skibidi ning teised brainrot-kultuuriga seonduvad sõnad surevad kiirelt välja, kuna on liiga tihedalt seotud meemide, piltide või videotega, mis võivad iga hetk kiiresti oma populaarsuse kaotada. Ta toob näiteid kümne aasta tagusest slängist, mille obskuursemad avaldused nagu bae või fam on tänaseks moest väljas. Umbes samal ajal kõnekeelde tulnud selfie ja cancel (kellegi tühistamise tähenduses) on aga tugevalt sõnavarasse kinnistunud.[13] Skibidi, mis on selgelt tavakeelest eristuv ja siiani tugevalt veebisarjaga seotud, võib järgmise viirusliku video varjus kiiresti keelest ja kultuurist taanduda. Teisalt viitab skibidi kui kultuurilise ja keelelise fenomeni kiire levik, et alfapõlvkonna kõne ja kultuurieelistused on ilmselt tulevikuski lähedalt seotud algoritmide, teemalipikute ning tehisintellekti poolt esile tõstetud sisuga.
„Nii et klassiruumides kohtame praegu põlvkonda, kes on sündinud sellesse ajalootusse, mäluvastasesse vilksatuskultuuri, põlvkonda, kelle jaoks aeg on alati olnud digitaalseteks mikroviiludeks lõigatud,“ kirjutas Mark Fisher nullindatel millenniaalide põlvkonna kohta.[14] Enamgi veel sobib aga vilksatuskultuuri mõiste iseloomustama alfageneratsiooni meediatarbimist: postleksia ja vähenev kirjaoskus, kuid teisalt suurenenud võimekus pildilist infot kiiresti haarata; hüperaktiivsus ja tähelepanuvõime halvenemine, kuid suurem online-sotsiaalsus ja valmidus oma elu jälgijatega jagada; ühelt poolt aina suurenev lõhe virtuaalmaailmast õhutatud individualismi ning distsiplineerivate figuuride – vanemate, õpetajate, õppejõudude – vahel, teisalt ühise meediatarbimise taustal kasvav põlvkondlik ühtsustunne. Just nii vastuolulised ongi sotsiaalmeedias üha enam pead tõstvad alfad.
Oluline mõiste, mille „Skibidi Toilet“ populariseeris ning milleta sarja ümber käivaid arutelusid oleks keeruline jälgida, on brainrot („ajumädanik“). Seda väljendit kasutatakse sisu kohta, mis on nii madalakvaliteediline, jabur või hullumeelne, et võib mõjuda halvasti vaataja intelligentsusele. Termin on vahelduva eduga kasutuses olnud juba 2000. aastate algusest, kuid hakkas plahvatuslikult levima just 2023. aasta teises pooles, seoses „Skibidi Toileti“ populaarsuse tõusuga.[15] Ehkki tegu on selgelt pejoratiivse väljendiga, peab selle kasutaja – paradoksaalselt – ka ise mõnevõrra brainrot olema, et sõna tähendusvälja tõeliselt mõista. Seeläbi omandab brainrot eneseiroonilise varjundi, olles ühtaegu nii osa ekraani taga üles kasvanud alfade slängist kui ka viidates „rikutud noorte“ kultuuritarbimisele ja kõnele.
Adam Aleksic, kes oma uurimistöös on keskendunud just sotsiaalmeedia ja keelekasutuse vastastikmõjudele, leiab, et rohkemgi kui teatud tüüpi online-sisule viitab brainrot meediatarbimisharjumustele, kontekstile, milles brainrot-sisu levib. Lapsevanemate rahustuseks rõhutab ta, et sõnad ise ei saa noorte arengule halba mõju avaldada. Küll aga sõltuvusttekitav keskkond, kus nad ringlevad – TikTok, Instagram, YouTube Shorts – ja mille negatiivset mõju laste keskendumisvõimele ja tähelepanule on juba tõestatud.[16] Laste muutunud keelekasutus on lihtsalt liiga pikale veninud ekraaniaja üks kergesti märgatav sümptom.
Teine „Skibidi Toiletiga“ seotud hirmudele viitav mõiste, mis 2023. aasta suvel veebiavarustes kulutulena levis, on Skibidi Toilet Syndrome. Indoneesia veebikasutajate seast alguse saanud väljend, mis väljendab samuti muret „Skibidi“-videote liigse vaatamise ja nähtu imiteerimise üle. Murettekitavaks peeti videopostitusi, kus alla 10-aastased lapsed hüppasid välja pesukaussidest, prügikorvidest või toolijalgade vahelt ja hakkasid „Skibidi Dom Dom Dom Dom Yes Yes Yes“ laulma, sealjuures originaalvideos kujutatud düsmorfse 3D pea liigutusi muljetavaldava täpsusega järele aimates.
Esimesed videod sattusid online’i mitte küll murelike lapsevanemate, vaid pigem tiktokeritest sisuloojate poolt, kes #skibidi teemalipiku all oma laste videotele loetud nädalatega miljoneid vaatamisi said. Illustreerimaks, kui mitmekihiline sotsiaalmeedia tähelepanu toiduahel tõepoolest on, lisagem, et Indoneesia juutuuber Vale XD Official korjas omakorda kokku laste skibitamised ja tegi neist reaktsioonivideo, mille alla tekkinud kommentaariumis sündiski väljend Skibidi Toilet Syndrome.[17]
Ehkki termin loodi moraalse hukkamõistuna, illustreerib selle kujunemislugu üsna hästi kahe aasta jooksul „Skibidi Toiletiga“ kaasas käinud tõmbe- ja tõukejõude. Ühelt poolt teenib kõik sellega seonduv – kommentaarid, seletusvideod, reaktsioonid, paroodiad, fännikunst, nänn, arvutimängud – tohutult tähelepanu ja raha ning @DaFuq!?Boom!-i kiiluvees püüavad kuulsusesärani sõuda veel miljonid üle maailma. Teisalt on sarja düstoopiline disain ja vägivaldne sisu tekitanud moraalse paanika laineid (vähemal määral ka konstruktiivseid arutelusid laste ekraaniaja ja meediatarbimise üle). Venemaal on sari sattunud „uurimise alla“.[18] Klassijuhatajad ja lasteaiakasvatajad on sunnitud looma heakorrareegleid õppetöö jätkamiseks (nt „skibidi“ ütlemise lubamine ainult kindlatel kellaaegadel).[19] Keskkonnas change.org on hetkel algatatud 95 rohkem või vähem argumenteeritud petitsiooni „Skibidi Toileti“, selle looja või lööklause keelustamiseks.
Need, kes püüavad „Skibidi Toileti“ pealt teenida või, vastupidi, seda tühistada, tunduvad olevat kõige häälekamad grupid. Tõsi, varasemate generatsioonide kultuuritarbimisharjumustega võrreldes näib alfadel olevat mitmeid puudusi, kuid nende tehnoloogiline võimekus ja erinevate nutiseadmetega kohanemise kiirus teeb juba praegu vanematele (jah, sealhulgas kahe-kolmekümneaastastele) silmad ette. Kindlasti oleks selle uue põlvkonna tutvustamisel oluline rõhutada, et vastutus nende eripärade eest ei lasu ainult vanematel, kes lapse rahustamisel „kergema vastupanu“ teed läksid ning neile ekraani kätte sokutasid. Laste kasvatamine, õpetamine ja sotsialiseerimine pandeemia ajastul oligi katsumuslik. Ja eks lapsevanemadki ole üha rohkem ekraani külge aheldatud, olgu siis töö või vaba aja veetmise raames. Generatsioon alfa sündis ruumi, mis oli talle tol hetkel loodud ning tõtt-öelda kohanes sellega suurepäraselt.
„Skibidi Toilet“ kui neo-neo-dadaism
Arusaadavalt ei ole „Skibidi“ kohta veel põhjalikumaid teoreetilisi käsitlusi ilmunud. Tooksin siiski esile paar huvitavamat „Skibidi Toileti“ tõlgendust, mis veebiavarustes esile on kerkinud. Isegi kui need tunduvad kohati üleinterpreteerivad või liiga suurejoonelisi paralleele loovad, on need ometi traagelniidid, mis „Skibidi Toiletit“ maailma varasema kultuuripärandiga siduda püüavad.
Esimene neist ei pruugi küll haakuda sarja autori esialgsete kavatsustega, kuid võib heita valgust „Skibidi Toileti“ kiirele edule – miks just taoline sisu ja esteetika tänapäevaga nii hästi klikkis. Selle teooria järgi võib „Skibidis“ näha dadaistlikule liikumisele sarnast reaktsiooni sõjauudistele ning laiemale ühiskondlikule ärevusele, mis hetkel maailmas valitseb.
Eriti varased „Skibidi Toileti“ episoodid olid oma sisult shitposting – lühikesed, provokatiivsed ja absurdsed klipid, millel ei olnud selget sõnumit. Loo jutustamine ja skibidiverse’i ülesehitamine tulid hiljem, kui läbimurre oli juba saavutatud. Shitposting on internetifoorumist 4chan pärit mõiste, mis võib tähistada lauset, pilti või videot, mis ei vii käimasolevat diskussiooni edasi, vaid pigem katkestab selle, juhib mõtted kõrvale ja tekitab segadust. Ekraaniväliselt on selleks ka põlvkondlikuks hüüdlauseks saanud „Skibidi“ tunnuslaulu laulmine, millega lapsed oma vanemaid, õpetajad või sõpru üllatavad. Jabur, sisutühi ning kontekstist sõltumatu akt.
Sellisena on shitposting’u traditsiooni sotsiaalmeedias ja 1920ndate dadaistlikku liikumist omavahel huvitavalt kõrvutanud ajakirjanik ja saatejuht Sam Greszes. Shitposting’u märksõna hakkas interneti-slängis levima umbes kümmekond aastat tagasi, tehes järsu hüppe populaarsuses 2016. aastal, mil maailmapoliitikasse astus USA presidendiks valitud Donald Trump. Greszes võrdleb Trumpi-aegset USA-d dadaismi hälli, sõdadevahelise Weimari vabariigiga, kuivõrd mõlemat iseloomustab natsionalismi tõus, suurenevad ühiskondlikud lõhed ja kasvav rahulolematus.[20] Tendentsid, mis on viimaste aastate jooksul üha süvenenud. Lisaks ülemaailmse pandeemia kogemus, keskkonnakriis ja sõjakolded. Teemasid, millelt mõtteid kõrvale juhtida, jagub.
Dadaismi absurdistlik liikumine sündis vastusena mõistuslikkuse kaotanud ühiskonnale. Ajuvaba ja sõnumita kunst sai ventiiliks uudiste foonil kasvavale stressile ja sõjaärevusele. Nii „Skibidi Toileti“ kui dadaismi visuaalseks sümboliks sai WC-pott. Dadaistidel küll pissuaar, kuid konnotatsioonid on samad – skatoloogilise ja tabustatud objekti esitamine uutes, ootamatutes kontekstides. 1916. aasta dadaismi manifesti võiks samahästi lugeda skibidi manifestina: „Rahvusvaheline sõna. Kõigest sõna, ja sõna ise on liikumine. … Kuidas saavutada igavene õndsus? Kui öelda „dada“. Kuidas saada kuulsaks? Kui öelda „dada“. Suursuguselt žestikuleerides ja peenekombeliselt. Hullumiseni. Meelemärkuse kaotamiseni.“[21]
Just seda „Skibidi“ teebki. Ta ei paku lahendusi, sõnumit ega üheselt arusaadavat nalja. Skibidi postitamine, lausumine, tantsimine ajab segadusse, juhib teemadelt kõrvale ning – vähemalt ajutiselt – pakub leevendust uudisvoogude pingest ülekuumenevale maailmale.
„Skibidi Toilet“ kui jälgimisühiskonna peegeldus
Dadaistlike paralleelidega pisut sarnane, „Skibidi Toiletit“ samuti ühiskondlike pingete ventiilina vaatlev, on käsitlus, mis näeb selles tänapäevase jälgimisühiskonna paroodiat. Erinevalt dadaistlikust sõnumivabadusest on siin rõhk just sarjas peituval sümbolismil – animatsiooni tüübidisaini, kadreeringu ja produktsiooni varjatud tähendustel.
Kui sarja esimestes osades vilksatas ka inimtegelasi, siis üsna kiirelt keskendus „Skibidi Toilet“ kahe hübriidide leeri – inimpeadega WC-pottide ning inimkehadega, kuid kaamerast, kõlarist või televiisorikastist peadega tegelaste (vastavalt: Cameraman, Speakerman ja TV man) – vahelisele võitlusele. Nende kõrval esineb veel mitmesuguseid vahevorme ning episoodilisi tegelasi. Vaataja on osa sündmustikust – visuaalselt jutustatakse lugu esimeses isikus, videomängudele omasest FPS (First Person Shooter) vaatepunktist. Vaataja on ise üks Kaameramees, võitluses aktiivselt osalev ja toimuvat jäädvustav osapool.
Meemide ja populaarse internetikultuuri lähivaatlusega tegelev blogija Aiden Walker näeb „Skibidi Toileti“ edu taga just lastele arusaadaval viisil väljendatud hirme ja ohte, mis inimesi digireaalsuse katte all varitsevad. Võtmeteemadena toob ta välja vaataja ja autori positsiooni ühtesulamise, küborgid kui transhumanistliku tuleviku kuulutajad ning digital commons’i mõistet ümbritsevad hämar-alad.
Kaameramehe vaatepunkti kasutamine „Skibidi Toiletis“ ei lõhu neljandat seina, see on täielikult kadunud. Kui minategelane löögiga pihta saab, siis pilt vappub, tema surres läheb ekraan mustaks, kui vaateväljale ilmub midagi Kaameramehele huvipakkuvat, suumib meie objektiiv sellele sisse jne. „Skibidi“ sarja kadreering ei lähtu esteetilistest kaalutlustest ega klassikalistest (anima)filmi loojutustamise võtetest. See on „motiveeritud kujutis“, mis lisaks kujutatule sisaldab ka meie (Kaameramehe) reaktsiooni sellele.[22] Ehkki „Skibidi“ kadreering on tuttav üle veebi mängitavatest videomängudest, on selle põhiomadused – interaktiivsus, ekraanil ja selle taga toimuva vaheline kommunikatsioon ning teose otsene mõjutamine vaataja poolt (interaktsioon videoga sotsiaalmeedia platvormil aitab kaasa selle algoritmilisele levikule) – meelelahutuslikus loojutustuses uudsed. See on lähedasem reaktsioonivideotele, „üks päev minuga“ tüüpi postitustele, kingituste lahtipakkimisele jmt online-sisu vormidele, mis pöörduvad otse vaataja poole, õhutavad teda nii virtuaalsuses kui päriselus ekraanil kujutatud tegelasele kaasa elama. Üha enam on sotsiaalmeedia sisuloome mõjutatud publikust. Videod ehitatakse üles nii, et nad püüaksid vaatajate ja algoritmide tähelepanu. Vaataja ootused mõjutavad autori valikuid. Neid tendentse peegeldab ka „Skibidi Toileti“ kinematograafia, muutes publiku sündmustiku osaks.
Ehkki kaameramehed on „Skibidi“ maailmas „head“ tegelased, võideldes linna laastavate WC-pottidega, säilib loojutustamises moraalne ambivalentsus. Kaameramehed ja nende toetajad kannavad tüüpilisi ärimeheülikondi (mustad pintsakud ja triiksärgid), nad tunduvad olevat ühe suure korporatsiooni liikmed ja maailm, mida nad kaitsta püüavad, on juba muutunud. See on trööstitu, parameetrilise arhitektuuriga täidetud inimtühi linnamaastik, millest on kadunud kõik inimlik.
Järgmine, võibolla kõige ilmselgem @DaFuq!?Boom!-i loominguline valik, mille Walker välja toob, on inimtegelastest loobumine (hilisemates episoodides) puhtalt küborgidest loodud maailma kasuks. Kõik „Skibidi Toileti“ tegelased on poolinimesed, poolmasinad. Intellektuaalselt ja fenomenoloogiliselt elamegi me juba masinate maailmas, isegi küborgid olemata. Masinad reguleerivad meie bioloogilisi rütme, määravad töötegemise struktuuri, vahendavad sotsiaalset suhtlust jne. Inimesed jagavad juba ammu oma agentsust masinatega – üks annab käsklusi, teine viib neid täide. Seda maailmatunnetust peegeldab ka „Skibidi Toileti“ tüübidisain. Mitte ainult inimlike joonte ja masinast kehaosade omavahelise segamise, vaid ka tegelaste käitumise kaudu. Sõda on lakkamatu, ajendid ja see, mis kaalul, on vaataja jaoks ebaselge, kuid võitlus jätkub, justkui järgiks terve maailm mingit ekraanitagust skripti. Algoritm ei võistle enam kirjandusliku stsenaariumiga, „Skibidi Toiletis“ ongi algoritmist saanud stsenaarium.
Ning lõpuks lahustub „Skibidi Toileti“ aina paisuvas universumis ka autor ise. Kuivõrd esimestest episoodidest peale on tegu parafraaside, laenatud mudelite, heliribade ja piltide üleküllastunud lahusega, peab „Skibidi Toilet“ selleks, et elus püsida ja kasvada, jääma vabavaraliseks teoseks. Sarnaselt keskaegsele kunstile ei ole siin esikohal autori individuaalne käekiri, vaid teatud kaanoni jälgimine. Algteosele viitavad elemendid, mis olenemata valitud meediumist – ekraanitagune elu, fännikunst, nänn või telefonimängud – säilitavad sisemise autentsuse, osaduse suurema skibidiverse’iga. Kõik on ühtaegu laenatud ja originaalne, individualistlik ja suurema kogukonnaga osadust otsiv.
Mida arvaks Freud „Skibidi Toiletist“?
Sarnaselt unenägemisele on ka digireaalsuses viibimine kehatu kogemus. Meie füüsiline mina on ühes ruumis, vaim sootuks teises. Me oleme valmis võimatut aktsepteerima võimalikuna, kriitikameel ja vahetu kogemus on ajutiselt uinutatud. Ehkki inimese agentsus digimaailmas on suurem kui magajal, suunavad sedagi mitmed teadvustamata algoritmid, mis lähtuvad ikka neistsamadest baastungidest ja -ihadest, millele oleme avatud unenägudeski. Une ja tegelikkuse vaheline suhe on alati kahesuunaline liiklus. Vajakajäämised ja pinged reaalses elus loovad soove ja küsimusi, millele otsime vastuseid – või vähemalt leevendust – ajutiselt tegelikkusest eemaldudes. Teisalt mõjutavad kõigi võimaluste ruumid, uni ja digimaailm, meie reaalsustaju ja unistusi väljaspool „koobast“.
Seega võivad inimvaimu eriliselt köitvad digitaalsed kujutised olla samavõrd tähenduslikud ja psühhoanalüütilistele tõlgendustele avatud kui tavapärased unenäod. Eriti kui mängu astuvad skatoloogilised tabud ja sümbolid. Peatun siin kolmel freudistlikul ideel, mida „Skibidi Toilet“ väljendab: ahistus kultuuris, abjektsuse omaksvõtt ning potitreeningu mõju inimpsüühele.
„Ahistust kultuuris“ on „Skibidi Toiletis“ väljendatud kõige ilmselgemalt – läbi nimitegelase tüübidisaini. Inimlaadne olevus on tihedalt suletud portselanist WC-potti, jättes ta ilma käte või jalgade kasutamise võimalusest, agentsusest ja võimalusest oma rahulolematust väljendada. Jääb vaid agoonias röökiv pea ning potikujulises kehas ühiskonna vastu korda saadetud vägivald, kammitsetud ja neurootilise psüühe eneseväljendus. „Inimene muutub neurootiliseks, suutmata taluda keelukoormat, mida oma kultuuriliste ideaalide teenistusse rakendatud ühiskond talle peale paneb,“[23] kirjutas Freud ligi sada aastat tagasi. Kas pole see veelgi enam tõsi tänapäeval, eelkõige laste seas – kõige enam autoriteedile (oma vanemate, kasvatajate ja õpetajate nõudmistele) allutatud demograafilises grupis. Just seetõttu võib „Skibidi Toilet“ nõnda hästi resoneeruda noorema vanuserühmaga. „Skibidi Toileti“ raev on nende raev ja ilmajäetus.
Teiseks uurib „Skibidi Toilet“ ohutul ja ligipääsetaval moel kehalist groteski ja abjektsust. See seletab ka laste ja täiskasvanute sedavõrd erinevaid hinnanguid „Skibidi Toiletile“. Laste ühiskondlikele normidele allutamata psüühe suudab veel tunnetada maailma terviklikkust, kultuuri ja eneseväljenduse tumedamat poolt. „Skibidi“ WC-pott esindab puhast abjekti, olles miski, „mis rikub mingit identiteeti, süsteemi või korda. Mis ei pea kinni piiridest, kohtadest, reeglitest“.[24] Seda just „Skibidi Toilet“ teebki, nii arvutiekraanil korda saadetava vägivalla kui ka ekraaniväliste, päris ellu üle kantud sekkumiste – kohatute vahelehõigete, tantsude ja laulude – läbi. Täiskasvanu normaliseeritud teadvus põrkub aga selle lävel tagasi. Loomalikkus ja reglementeeritud käitumise tavadest väljapoole jäetu tunnistamine, sellega silmitsi seismine – olgu või „marginaalse“ popkultuuri vahendusel – on liig. Sealt ka vastikustunne ja jälestus „Skibidi Toileti“ ning sellest lähtuva subkultuuri vastu.
Mitmetes kultuuritraditsioonides ennustavad roojamisega seotud unenäod jõukust ja majanduslikke kordaminekuid. Kapitali ja rooja sidus ühte ka Freud, kes tõmbas paralleele psühhoseksuaalse arengu varaseima astme – anaalfaasi (vanuses 1–3 aastat) – ning inimese hilisema finantskäitumise vahele.[25] Nimelt on anaalfaasi keskseks osaks potitreening, mille käigus vanemad harjutavad last kindlate reeglite järgi loovutama osakest iseendast, oma väljaheiteid. Roe kujutab endast esimest „kingitust“, mille väljutamisega on võimalik väljendada kuulekust, väljutamisest keeldumisega aga väikese olendi trotsi teda ümbritseva suhtes.[26] Seedimise ja (raha) teenimise vaheline seos on mingis muinasjutulises vormis säilinud ka fraseologismides – näiteks „kuldmune munema“ või „kulda laadima“ (hädal käima). „Skibidi Toilet“ kehastab laste mässu vanemliku autoriteedi vastu, omandi loovutamise ja reeglitele allumise vastu. Pisut vanematele võib see aga alateadlikul tasandil olla tänase ühiskonna, neoliberaalse kapitalismi kehastus, kus kõikvõimas (varandust täis) WC-pott maailma lammutab.
Michael Bay – läbimurre või lõpu algus?
Käesoleva aasta mais jõudis meediasse uudis, et Hollywoodi režissööri Michael Bay ja @DaFuq!?Boom!-i vahel käivad läbirääkimised „Skibidi Toileti“ ekraniseerimiseks. Uudis tekitas meediamaastikul üksjagu elevust. Michael Bay on tuntud eelkõige sarja „Transformers“ režissöörina. Kümne aasta jooksul (2007–2017) valmis Bay juhatuse all viis filmi kujumuutvate tulnukrobotite võitlusest, misjärel usaldati frantsiis teistele režissööridele. Vaatamata võrdlemisi viletsale kriitilisele retseptsioonile oli „Transformers“ kassahitt ning edukas ka kõikvõimalike mänguasjade, videomängude, koomiksite jms turundamisel.
Paljud populaarsed meemid põhinevad filmiklassika kuvatõmmistel, näiteks „One does not simply…“ („Sõrmuste isand“, 2001), „Condescending Wonka“ („Willy Wonka ja šokolaadivabrik“, 1971), „Hitler vihastab“ („Allakäik“, 2004), „That would be great“ („Kontorirotid“, 1999) jne. Nüüd on aga filmide ja sotsiaalmeedia suhted muutumas äraspidiseks. Meemikultuur ja lühivideod on üha enam hakanud mõjutama filmide stiili, stsenaariumikirjutust ja turundust. Teos luuakse tsiteeritavust sotsiaalmeedias silmas pidades. Ambitsioon, mis pahatihti muudab katkendlikuks ja episoodiliseks kogu loojutustuse, dialoogid, montaaži ja stseenide üleminekud.
Eestiski iseloomustas tänavust filmiaastat (vähemalt seda osa filmidest, mis publiku kinno tõi) kasvav ühisosa virtuaalkultuuriga. Sotsiaalmeedia mõjusid filmikirjutusele tõid järjepidevalt välja ka arvustajad: „Kogu filmi vältel ei pidanud mõtlema ühelegi päriselulisele teemale, vaid sai viibida paitava digitaalse hüpnoosi keskmes … Sarnasus TikToki sisuga oli samuti märkimisväärne – film oli monteeritud nagu seeria lühivideoid,“ kirjutas Ott Rünkla „Tulnukas 2-st“.[27] „Meemimaailm on trivialiseerinud kogu „Alieni“ mütoloogia ümber hõljunud salapära ja muutnud selle suvaliste lollide naljade surnuaiaks. Meemid ei tapa mitte ainult filme, vaid terveid maailmu – järele jääb vaid postirooniline naerupahvak kahe skrollimise vahepeal,“ arvas Tristan Priimägi ikoonilise ulmefilmi järjest „Tulnukas: Romulus“.[28] Korduvkasutus, nostalgia ning lõputud järjed ja uusversioonid isloomustavad peavoolu kino juba aastaid.
@DaFuq!?Boom!-ile koostööpakkumise teinud stuudio Invisible Narratives ei kasuta autoriõigusi seni filmitööstuses harjumuspäraseks olnud viisil – fännide loomingut, tähelepanu äratavaid tõlgendusi, kõike, mis jälgijaskonda ja nähtuse sotsiaalmeedialevikut kiirendab, toetatakse. See on osa frantsiisi turundamisest. Filmi tootmisel pakub suurstuudio vastu aga kogenud tööjõudu ning tehnilist võimekust. Ehkki läbirääkimised võimaliku ekraniseeringu ja formaadi osas (sari või täispikk film, kino või voogedastusplatvorm) veel käivad, sõlmis Invisible Narratives 2024. aasta mais juba lepingu ühe kiiremini kasvava USA mänguasjade tootja Bonkers Toysiga. Oktoobri alguses tuligi Bonkers Toys uue „Skibidi“-teemalise kollektsiooniga turule. Mänguasju ja kogutavaid figuure saab soetada sellistes suurtes poekettides nagu Walmart, Target ja Amazon.[29] Võib arvata, et nii mõnigi väike fänn leiab sel aastal jõulukuuse alt WC-poti. Ideedenäljas, kuid samas turvalisi valikuid tegeva kinotööstuse vaatepunktist oli „Skibidi Toileti“ adapteerimine igati õige samm. Ühelt poolt on suurem osa linateose reklaamist juba tehtud ja fännibaas kindlustatud, teisalt on uudsel materjalil põhinev teos sõõm värsket õhku kordustest umbseks muutunud kinosaalis. Mida tähendab aga kapitalismi kuldne puur „Skibidi Toiletile“? Müüdav toode nõuab kindlapiirilisust, tiražeeritavust. Seni üsna kaootiliselt arenenud ja paljude erinevate (sisu)loojate koostöös laienenud skibidiuniversum võib kaubandusliku standardiseerimise käigus oma näo kaotada. Isegi kui see juhtub, tärkab aga interneti viljakalt kasvulavalt küllap juba järgmine, loodetavasti veelgi sensatsioonilisem ja šokeerivam loomeidu.
[1] „Skibidi Toileti“ tunnusmuusika ehk „Skibidi hümn“ on segu muusikapaladest „Give It to Me“ artistilt Timbaland ja „Dom Dom Yes Yes“ Bulgaaria lauljalt Biser Kingilt. Remix’i autor on TikToki kasutaja @doom-breaker03.
[2] Alfapõlvkond on demograafiline grupp, kes on sündinud 2010ndatel või hiljem.
[3] Mitmed animatsioonis kasutatud 3D mudelid on pärit 90ndate lõpu hitt-mängust „Half Life“.
[4] 2017. aastal loodud videomäng, millest sai samuti viiruslik fenomen. Vaid mõne aastaga kogus mäng sadu miljoneid kasutajaid ning on artikli kirjutamise hetkel igakuiste kasutajate arvu poolest endiselt ülemaailmses arvutimängude esiviisikus (https://newzoo.com/resources/rankings/top-20-pc-games). Mängu üheks elemendiks on „kogutavad“, mängusiseselt võidetavad paarisekundilised tantsuliigutuste klipid, mida mängijad või fännid saavad üksteisega vahetada.
[5] Kaiju – jaapani traditsioonist pärit (filmi)žanr, mille keskmes on võitlus hiigelkoletistega. Nt „Godzilla“ (1954).
[6] D. D. Placido, „Skibidi Toilet“ Creator Talks Inspiration, Dreams And „Insane Ending“. Forbes, 21.02.2024.
[7] J. Baudrillard, Simulaakrumid ja simulatsioon. Tlk L. Tomasberg. Tallinn, 1999, lk 51–52.
[8] NFT = Non-fungible tokens ehk hajus-andmetesse kirjutatud omandiõigusega kaitstud digitaalne looming (nt pilt, muusikapala, Twitteri säuts vms).
[9] A. Stanley, Remastered Nyan Cat Gif Sold for the Equivalent of $587,000 in a Crypto Art Auction. Gizmodo, 19.02.2021. https://gizmodo.com/one-of-a-kind-nyan-cat-gif-sold-in-crypto-art-auction-t-1846312536. Lähemalt: https://socialblade.com/youtube/c/da_fuqboom.
[10] DaFuqBoom’s Net Worth. Youtube Wiki, 22.11.2024. https://us.youtubers.me/dafuq-boom/youtube-estimated-earnings.
[11] N. Kumar, Generation Alpha Statistics 2024 (Population & Literacy Data). Demandsage.com, 18.10.2024. https://www.demandsage.com/generation-alpha-stats/.
[12] E. Loizou, Infant Humor: The Theory of the Absurd and the Empowerment Theory. International Journal of Early Years Education, 2005, kd 13, nr 1, lk 43–53.
[13] Etymology Nerd, Why Skibidi Is Going To Die Out. https://youtu.be/erhnaWJXfn4?si=AXnRyYEeXdVAYrli.
[14] M. Fisher, Hiliskapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn, 2019, lk 35–36.
[15] S. Prema, What Is ʻBrain Rot’? Do You Have It? SBSNews online, 08.02.2024.
[16] Etymology Nerd, How Brainrot Becomes Brainrot. A Meditation on the Aesthetics of Internet Addiction. The Etymology Nerd substack, 27.10.2024.
[17] Leheküljelt Know Your Meme: https://knowyourmeme.com/memes/skibidi-toilet-syndrome.
[18] K. Andersen, Skibidi Toilet is Being Investigated by Russian Authorities after Parental Complaint. Metro.co.uk, 18.01.2024.
[19] J. Battison, Teachers Are Banning ʻSkibidi Toilet’ Phrase Being Used in Classroom as Bizarre Trend Takes Over. Ladbible, 27.10.2024.
[20] S. Greszes, Shitposting Is an Art, If History Is Any Indication. Polygon Online, 18.12.2018.
[21] H. Ball, Dada Manifesto. [1916] Rmt-s: 100 Artists’ Manifestos From the Futurists to the Stuckists. Toim. A. Danchev. London, 2011, lk 127–128.
[22] A. Walker, Skibidianalysis. „How To Do Things With Memes“. Substack, 11.08.2024.
[23] S. Freud, Ahistus kultuuris. Tlk K. Läänemets. Akadeemia, 1994, nr 6, lk 1317.
[24] J. Kristeva, Jälestuse jõud. Tlk H. Sahkai. Tallinn, 2006, lk 17.
[25] S. Zuylen-Wood, Feces and the Gold Standard: A Psychological Explanation of Goldbuggery. The New Republic, 28.08.2012.
[26] S. Freud, Kolm traktaati seksuaalteooriast. Tlk M. Tarvas, Tallinn, 2022, lk 40–41.
[27] O. Rünkla, Kinospurt: „Tulnukas 2“ kui täispikk TikTok. Müürileht, 10.05.2024.
[28] T. Priimägi, „Tulnukas: Romulus“: Disney piitsutab loomast välja viimase võhma, kuni kaob igasugune maitse. Eesti Ekspress, 28.08.2024.
[29] Bonkers Toys 2024. First-Ever Toys Based on YouTube Phenomenon Skibidi Toilet, Take Over the Toy Aisle. prnewswire.com, 02.10.2024.
