Armin Kõomägi. Taevas. Tallinn: Varrak, 2024. 238 lk. 27.99 €.
Ei meenu, et varem oleks ükski autor Eestis oma uut romaani reklaaminud treileriga. Tõsi, „Taeva“ treiler pole teab mis, odavalt tehtud, selge see, et eesti autor ei saa sadu tuhandeid raamatu promomisse panna, aga hitihoiatusena teeb see oma töö perfektselt ära. Ja hitt tuli, vähemat ausalt öeldes Armin Kõomäelt ei oodanud ka. See raamat on kirjutatud bestselleriks. Pisikesel Eesti turul ei ole muidugi mõtet bestselleritest rääkida, siinmail kirjanikud rikkaks ei saa, ilukirjandus on muutunud luksuskaubaks, mida suudavad endale lubada vähesed friigid. Amazonist võib rahvusvahelise lemmikautori pehmekaanelise raamatu omandada kaks-kolm korda odavamalt kui eestikeelse kirjanduse uue tähtteose.
„Taevas“ on kirjutatud marginaalses asupaigas elava väljasureva rahva imelikus keeles, mille kaunist kõla võidakse küll rahvusvahelistes seltskondades imetleda, aga mida maailma neil mail, millest siin maa peal midagi sõltub, ei osata. Ent inglise keelde tõlkimisest peaks piisama, et teose tiivad laias ilmas kandva õhupadja alla võtaksid. Isegi kui Eestiga seotud substraat ingliskeelsele lugejale arusaamatuks jääb, on teose põhikude ja sõnum arusaadav igaühele, kes on vähegi selle maailma asjade seisu peale mõelnud. Kõik on perses. Inimene on siin maa peal kõik kihva keeranud sellisel määral, et parandada pole enam suurt midagi, vaata kust otsast tahad. Isegi jumalate poole pole mõtet pöörduda, sest ükski neist ei tõsta enam toru.
Armin Kõomäe uue romaani suhtes olid ootused kõrgel selle pärast, et ümmarguselt kakskümmend aastat tagasi ilmunud esimesest jutukogust peale on autor iga järgmise raamatuga järjest paremaks läinud. Aga meenutagem, alguski oli enneolematult tugev. Seda ei juhtu just sageli, et kõige esimene trükis ilmunud tekst pälvib Tuglase novelliauhinna. 2006. aastal selle preemiaga pärjatud „Anonüümsete logistikute“ vägitükki on suutnud hiljem korrata vaid Lilli Luuk.
Ent preemiad preemiateks, Kõomägi oleks superstaar ilma nendetagi. Pärast 2015. aastal ilmunud ja romaanivõistluse pika puuga kinni pannud „Lui Vutooni“ teab Kõomäge isegi TikToki peal üles kasvanud põlvkond, kes muidu suurt midagi ei loe, igatahes mitte eesti keeli. Muide, seesama tänaseks ülikooli jõudnud tiktoklaste seltskond käis lapsest peast koos emaga Säästumarketis. Olen lapsevanemana pidanud vastama küsimusele, miks ometi „Lui Vutooni“ autor Säästumarketi maha müüs. Mõte, et hea ja huvitav kirjanik võib olla edukas ettevõtja või siis vastupidi, kõditab noore põlvkonna meeli sõnulseletamatul viisil.
Selle asemel et loorberitele puhkama jääda, seadis Kõomägi endale veelgi kõrgemad eesmärgid. 2020 ilmunud „Perifeeria kangelastes“ käib autor sõnadega ümber ülikokkuhoidlikult, ent täpselt, teravalt ja nauditavalt. Mõneti… alandlikult. Selle asemel et igal aastal raamat välja tulistada, mis talle kahtlemata jõukohane oleks, on Kõomägi viitsinud harjutada. Ta pole ülbeks läinud.
Just seesama tundlik ja hoidlik sättumus sõna suhtes võimaldab sõnastada inimese kohta ja saatust maailmas, millega too on kaotanud sisima sideme, mida ta enam hõlmata ja mõista ei suuda. See ongi Kõomäe põhiteema, vähemalt „Heast firmast“ (2011) peale. Maailm on persekursil, võiks sellegi raamatu lühidalt kokku võtta. Naljakal kombel rääkis eesti ajakirjanduses persekursil maailmast esimest korda ettevõtja Kristjan Rahu. See jäi meelde, sest üldiselt sobivad sogased veed suure kala püüdmiseks ettevõtjatele alati paremini kui klaarid ning enamikku neist ei koti vähimalgi määral tõsiasi, et pärast meid ei tule mitte veeuputus, vaid midagi veel palju vastikumat.
„Taevas“ lennuliinidele tiirlema jäänud peategelane tuletab meelde P. I. Filimonovi romaani „Thalassa! Thalassa!“, mille ühte tegelast karistatakse sellega, et iga maandumise järel topitakse talle pihku järgmine pilet, kuni mees olukorraga lepib ja nüristub, suutmata enam ise teha vähimatki jõupingutust, et orbiidilt lahkuda. Ent see on ilmselt juhuslik sarnasus, palju enam ja lausa mõõduandval viisil on Kõomägi seotud Tammsaarega. Ebaõnnestunud maandumise tulemusena ränga peapõrutuse saanud Arturiga seoses meenub kohemaid Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Mäletate ju küll, Jürkal ei ole kõik maa peale tulemise asjaolud päris täpselt meeles, või õigemini, on küll, aga võimudega suhtlemisel sobib mõne asja enda teada jätmiseks hästi tõsiasi, et talle löödi Venemaal kõva asjaga pähe. Ei mäleta, tee mis tahad!
Kõomäe peategelase mälukaotus on seevastu totaalne. Ta päriselt ei mäleta, kes ta on, kust tuleb ja kuhu peaks minema. Küll aga laulab Tallinnast Brüsselisse teel olnud euroametniku peas oma salapärast laulu üks veider keel, mille nime ta ei tea. „Reovesi,“ väljastab põrutada saanud aju tahtmatult. „Nikume sitta. Ime mu türa. Ma olen luuletaja.“ Ta kuuleb lennujaamas juhusliku mööduja suust sõna „naljatilk“, aga ei mõista, mida see tähendab või mis keeles on see öeldud. Ta ei tea, kus kõneldakse seda keelt, mis teda arusaamatul kombel kõnetab, ja võtab iga maandumise järel lihtsalt järgmise lennupileti. Kuhu iganes, vahet pole.
Iga maandumine osutub järjekordseks traumaks. Kus ei käi sõda või tuumapommikatsetused, seal põlevad metsad või on metsikuks muutunud kängurud lennujaama üle võtnud. Leidub paiku, kus Briti passiga inimest keegi ei oota, ilma pikemata topitakse talle kott pähe ja transporditakse sinna, kust ta on tulnud, või siis sinna, kus on maandumiskoha ametnike hinnangul soovimatult saabunud valge mehe koht. Mõnest paigast põgeneb Artur Sepp ehk Arturo Ferreira ehk Arthur Smith (üks Sepp puha, olgu siis eesti, portugali või inglise keeles) ise, sest kokkupuude ebatavalise ja ähvardava loodusega käib talle üle jõu.
Maa peal lihtsalt ei ole enam midagi teha, seal ei saa elada, sest seal on kõik pöördumatult perse keeratud, ainult taevas on veel turvaline. Taevas on tänapäevase inimese jaoks arusaadavasti veel ainult koht, kus lendavad lennukid, mitte jumalate asupaik. Kuigi igas turbulentsis kuuleb peategelane mitmekeelseid palveid jumalate poole, keda ta ei tunne, mõistab ta ise pöörduda veel ainult suure Sadisti poole, kes lõi kaose. Et inimene esiti selles orienteerumiseks paremat välja mõelda ei suutnud, lõi ta jumalad, kelle poole hädas pöörduda. Leiutanud tehnoloogia arenedes tööriistad, millega end sellest džunglist läbi raiuda, jõuab ta lõpuks välja lagendikule, millel kükitab oma nähtamatus hiilguses suur Sadist ise, püksid rebadel.
Kuna ainus tegelik ja veel teatavatel usalduslikel alustel toimiv reaalsus on lennuki salong, siis kujuneb sellest Maa hävitanud ja hüljanud inimese loomulik elukeskkond, ühtlasi maapealse elu võrdkuju. Eriti äriklassis, milles lendavad need, kes on leiutanud kaunid kunstpilved ja ookeanis hiilgavad igavesed korallrahud, mille peale ohjeldamatult läbustava inimkonna enesegi hammas ei hakka. Loomulikult ei mõista see privilegeeritud seltskond oma uue vabadusega peale hakata muud kui pidada orgiaid luksuslennukis, mida ei juhi enam inimene. Stjuardessil, kellele kokaiinist hullunud seltskond on orgia käigus pähe kusnud, ei ole võimalust kapteni poole pöörduda. There is no captain. We are all alone there. Nõnda nagu maa peal, nõnda ka taevas.
Kui Põrgupõhja Jürka tuli maa peale õndsaks saama, siis Kõomäe peategelane kolis taevasse – ent mitte õndsaks saama. Taevas ei asu mitte paradiis, vaid Maal elu hävitanud privilegeeritute viimane pelgupaik. Arturi eksikombel vahetusse läinud seljakotis leidub kolm asja: ühe teise Arturi pass, pool miljonit sularaha ja – Tammsaare „Tõde ja õigus“, eestlasliku eneseteadvuse tüvitekst. Jah, ikka veel, kuigi neid, kes seda raamatut päriselt ka lugenud on, jääb aina vähemaks. Ehkki Tammsaare oli nii eestluse kui ka euroopluse, üldse inimese suhtes meelestatud pigem pessimistlikult, ei olnud tema ajal siiski veel kõik perses. Vähemasti tänapäevaselt vaatepunktilt. Siis võis veel uskuda, et maa harimises peitub lunastus, ja kuigi armastust ei tulnud – ega ole seda Vargamäel tänapäevani –, leidus ikkagi veel midagi või kedagi, kelle peale loota. Tänapäevane inimene võib küll lennuki äriklassis kugistada planeedi viimaseid krevette, vitsutada mahekänguruid ja kallata endale sisse järgmise džinni või martiini, aga loota pole tal enam kellegi peale. Jumalad on inimese hüljanud, enda peale loota inimene aga ei mõista. Ega soovigi. Liiga keeruline. Ja hilja ka juba.
„Taevas“ ei ole kirjutatud mitte ainult bestselleriks, vaid ka filmiks. Sellele ei viita mitte ainult treiler, vaid ka romaani ülesehitus. Ei, see ei ole stsenaarium, sest hea stsenaariumi tunnus pole kaugeltki mitte keeleline küllus või ilukirjanduslik kvaliteet, mis on Kõomäe romaanile vaieldamatult omane. Küll aga tsitaadid, mis sobivad filmi ülihästi, samuti ülikoomilised stseenid, millega üks hea katastroofifilm peab igal juhul vürtsitatud olema. Pluss action, lakkamatu action. Kõomägi paugutab mõnuga, aga mitte huupi, iga peatükk on hästi laagerdunud ja teose struktuur viimseni paigas. Kõike seda, mida peategelane kogeb ja isegi mõtleb, saab nähtavaks teha. Tegevuskohtade valik ei saa ülearu keeruline olla, sest suurem osa tegevusest toimub lennukisalongis, mille variatsioonid võib vabalt rajada mõnda angaari. Tõsi, maapealsed stseenid tarvitsevad masse ning maiste katastroofide nähtavakstegemine vajab kenakesi miljoneid. Aga milleks meil siis AI on? Ta on aina osavam, kohati juba palju osavam inimestest. Filmitootjad teavad seda hästi.
Ja muidugi ei ole see tegelikult eesti film, hoolimata Tammsaarest ja Vargamäest. Ent miks ei võiks maailm tuttavaks saada ebatõenäolisuse kategooriaga, millesse kuuluvad jumal, lendorav ja muidugi eestlased, keda on nii vähe ja kelle keel nii haruldane, et nende füüsiline olemasolu paneb terve mõistuse proovile? Miks mitte panna proovile seesama terve mõistus, mille olemasolu on muutunud täpselt sama haruldaseks kui jumalad, lendoravad ja eestlased. Võib-olla hakkab keegi neist äriklassis planeedi viimaseid krevette näost sisse ajavatest tegelastest uskuma, et lendorav on veel päriselt olemas, ehkki teda nähakse sama harva kui jumalaid. Iseasi, kas see maailma persekursilt kõrvale käänata suudaks. Kes seda suudakski.
