Meie kõige pakilisem ülesanne pole kaitsta seda, mida me oleme (mehed või naised), vaid see tagasi lükata, haakida end lahti poliitilise surve identiteedist, mis sunnib meid ihaldama ja taastootma normi.
B. Preciado, Un apartamento en Urano. Crónicas del cruce, lk 309.
Sissejuhatus binaarsuse silmakirjalikkusse
„Kõige esmalt märkasin ma, et tunnen düsfooriat. Oma peenise, oma keha suhtes … Siis tabas meid koroonapandeemia.“ Need mõtted pidi Kilian kõrvale heitma, kuniks karantiin lõppes. Siis ühel heal päeval, kui ta parajasti oma esimese kväärsõprade grupiga aega veetis, viskas keegi naljatamisi: „Tegelikult sa oled mittebinaarne.“ – „Jeah, kindel taks!“ vastas ta irooniliselt – ja siis: „Kurat, oota …“ Sel hetkel liitusid võtmetähtsusega mälestused ta lapsepõlvest ja elust uueks pildiks täiesti uues valguses. Mõned kuud veetis ta segaduses, kord end mugavalt, kord ebamugavalt tundes – piisavalt selleks, et keskkoolist välja langeda ja „täielikku kaosesse“ vajuda. Need olid rasked ja veidrad ajad, kuni ta ühel heal päeval kuulis hormoonteraapiast ja taipas äkitselt: „Täitsa persses, ma olen trans.“
Põhiliselt me sotsialiseerume kontekstides, kus igale kehale on sündimisel, kui mitte juba enne seda, omistatud teatud sooidentiteet. Lapse sündides omistatakse talle sugu, vaadates tema kromosoome ja tema genitaale. Kui peenist peetakse „liiga väikeseks“ või kliitorit „liiga suureks“, siis võidakse laps liigitada vahesooliseks või diagnoosida tal soolise arengu häire (DSD). Termin „häire“ põlistab uskumust, et meestel ja naistel peavad olema teatud eriomast tüüpi kehad ja kui mõni keha neile standarditele ei vasta, siis tuleb see „normaliseerida“.[1]
Transinimeste arvu kindlakstegemine kogu maailmas on paras peavalu, sest iga riik kasutab erinevat meetrikat – kui seda statistikat üldse peetakse. Pealegi võivad transinimesed tulla välja eri eluperioodidel, eri viisidel ja tihti ilma, et sellest ametlikesse dokumentidesse mingit jälge jääks. Tihti näevad nad lausa vaeva, et diskrimineerimise või vägivalla kartuses sellise jälje jätmist vältida.[2] Vahesoolised inimesed saavad tavaliselt diagnoosi kohe sündimisel, mis võimaldab varasemat äratundmist. Hinnanguliselt sünnib 0,5%–1,7% maailma elanikkonnast mingi vahesoolise variantsusega,[3] mis tähendab, et nende soolised karakteristikud ei sobitu binaarse mees/naine normiga, olgu kromosoomimustri variatsioonide (nt XXY või XO), hormoonide tootmist mõjutavate atüüpiliste sisesekretsioonisüsteemide või anatoomiliste erisuste tõttu nagu „liiga väike peenis“ (mikropeenis) või „liiga suur kliitor“ (klitoromegaalia). Tänapäeval peetakse peenist liiga väikeseks, kui selle pikkus sündimisel on väiksem kui 20 mm,[4] ning kliitorit liiga suureks, kui selle laius vanuses 0–3 aastat on suurem kui 5 mm.[5] Mõlemat, nii mikropeenist kui ka klitoromegaaliat peetakse kaasasündinud konditsiooniks. Diagnoos mõistagi tähendab, et nõutav on ravi. Vahesooliste beebide pediaatrilised operatsioonid, puberteediblokaatorid, hormoonravi ja kosmeetilised operatsioonid on kõigest mõni näide keha võimest lasta end vormida.
Igal indiviidil peaks olema õigus see keha võime ise enda teenistusse rakendada, aga kas see võimalus tegelikult eksisteerib? Transuurija Miquel Missé tunneb, et tema keha varastati temalt: tunne, mis tärkab üheste tõlgenduste omistamisest teatud kehaosadele, mis võtab ära võimaluse kogeda neid kehi normist erinevalt. Ühiskond oli dikteerinud, et tema keha on vale, ja talle öeldi, et ta vajab kordategemist. Kui ta pöördus Barcelona kliinilise haigla soohäirete osakonda, siis oleksid vaimse tervise spetsialistid võinud anda talle teistsuguseid vastuseid tema ebamugavustunde seletuseks, aga tegelikult ütlesid nad, et kui ta tõesti oleks ehtne transseksuaal, siis tahaks ta kindlasti oma keha muuta. Niisiis otsustas ta tõestada, et on ehtne ja tõeline transseksuaal, kes seda diagnoosi väärib.
Lisaks eksisteerib terve suur hulk ilukaanoneid, mis inimeste otsuseid mõjutavad, eriti kui neid inimesi koheldakse patologiseerivalt. Palju on vaieldud selle üle, kas avalikud tervishoiusüsteemid peaksid katma ka transinimeste keha modifitseerimise kulusid. Ajalooliselt praktiseeriti sedalaadi plastilist kirurgiat meditsiini raames, otsekui oleksid kehamugandused „ravi“ mingite „patoloogiate“ korrigeerimiseks. Nüüdisajal, pärast transseisundi depatologiseerimist paljudes maades, peetakse sookinnitusoperatsioone tihti isikliku otsuse küsimuseks, mis, ehkki neid viiakse läbi meditsiiniasutuses, ei ole tingimata tervisega seotud protseduurid. Meditsiiniliste protseduuride kritiseerimine võib tunduda iseendale vastutöötamisena, kuivõrd ligipääs hormoon- ja kirurgilisele ravile on pikka aega kuulunud transliikumiste kesksete nõudmiste hulka. Missé[6] ei taha anda hinnangut sellele, kas keegi peaks oma keha modifitseerimise ette võtma või mitte, vaid väidab, et niisuguste modifikatsioonide pidamine „nende kehadele lahenduseks“ tähendaks nende kehade jätkuva problemaatiliseks pidamise põlistamist.[7] Seetõttu kriipsutab ta alla transinimestele tegelikult kättesaadavate valikute üle mõtisklemise tähtsust. Teda näiteks ei teavitatud kordagi mingist alternatiivsest võimalusest peale meditsiinilise ravi, kui ta oma ebalust väljendas. „Kust on pärit see ebamugavus, mida me tunneme? Mis siis, kui meie ebamugavus tegelikult ei lähtugi meie kehast? Kas siis abi selle vastu peaks ikkagi otsima meie kehast?“[8]
Binaarsuse silmakirjalikkuse kehastamine
Meditsiiniliste raamistike toetatud essentsialistlikud perspektiivid eeldavad, et transseisund on kaasasündinud konditsioon, muutes selle nõnda üksikisiku probleemiks ja vaadates mööda struktuurse ja süsteemse rõhumise vihmavarjust, mille all me kõik elame: cis-heteronormatiiv-binaarsest süsteemist, millel on väga paindumatud arusaamad sellest, mida kehad peaksid olema ja kuidas kehad peaksid välja nägema.
Selle teema juurde tuleme veel tagasi, aga pöördugem praegu korraks veel Kiliani loo juurde. Me jätsime ta maha hetkel, mil ta taipas: „Täitsa persses, ma olen trans.“ Selle endale tunnistamine andis talle nägemuse oma kehast kui projektist, kui poliitilise ruumi võimalusest, mida ta tahtis uurida. Ruumist, mis pole ei feminiinne ega maskuliinne. Ei trans ega cis. Ei hetero- ega homoseksuaalne. Kilian tahtis kasutada oma keha vormitavust selleks, et nendest kategooriatest pääseda, et olla liigitamatu, et leida mingi uus koht, mille läbi liiguksid tema ihad ja saaksid teised ihaldada teda; uus koht, mis oleks teispool „seda ühte“ ja kõige vahepeal.
„Aga vahepealsed ei ole tavaliselt ihaldusobjektiks,“ ütleb transvestiidist kunstnik Roma – arvamus, millega Kilian nõustub. Transõppejõu ja elutreeneri Eideni sõnul on sooliselt nonkonformsete inimeste, eriti transisikute jaoks seksuaalsus alati väga tungiv probleem. Soodüsfooria või ebalus omaenda keha suhtes võivad mõnikord takistada inimesi suhestumast omaenda – või kellegi teise –
kehaga naudingu ja mõnu kontekstis. Mõned neist inimestest, kellele ta abiks on, usuvad, et nende keha ei ole teiste silmis ihaldusväärne, mis tema arvates on osaliselt kahjuks tõsi.
„Paljudele inimestele ei meeldi transkeha, või vähemalt ei ole nad mõelnud, et transkeha võiks olla ihaldusobjekt (…) Paljud meist, transinimestest, ei haaku ühiskonnas levinud seksuaalse ihaldusväärsuse kuvanditega. Parimal juhul me oleme fetiš,“ ütleb Eiden.
Üks transnaine, keda intervjueeris antropoloog Jordi Mas,[9] rääkis hormoonide võtmisest selleks, et saada kõige ihaldusväärsem keha: „Me tahtsime väga saada endale täiusliku keha, kõige naiselikuma keha,“ et pääseda nõnda vahepealsusest ning püüda paista laitmatu, nagu oldaks cis-sooline. Cristina Garaizábali sõnul on sooline identiteet ja seksuaalsus tihedalt läbi põimunud, sest „me ehitame oma identiteete teise pilgule vastavalt.“
Sooliselt mittekonformeeruvad kehad on seotud vormitavuse ideega, sest läbi kogu liikumise on see olnud üks nende võitlusi.[10] Kummatigi on kõik kehad oma soolisest identiteedist või väljendusest hoolimata rohkem või vähem vormitud. Pole ühtegi keha, mida olgu sihilikult või juhuslikult poleks kunagi vormitud, olgu siis ilukirurgia abil või meditsiiniliste sekkumiste, kehalise treeningu või vananemise ja keskkonnategurite loomuliku mõjuga. Pealegi ei ole ükski keha immuunne talle avaldatava sotsiaalse surve suhtes. Nii et miks siis muutub vormitavus murettekitavaks seal, kus see teenib muid eesmärke peale heteroseksuaalse režiimi või kus see seab kahtluse alla binaarse soomandaadi?
Maioga sain ma kokku kuu aega pärast seda, kui mu välitöö juba ametlikult lõppenud oli, aga seal me ühel päikselisel novembrihommikul olime, istudes baaris kohvi, õlle ja diktofoniga. Maio on arvatavasti üks kõige kuulsamaid mittebinaarseid artiste Hispaania praegusel muusikaskeenel. Ta ise ütleb, et on ennekõike lesbi (dyke). Mittebinaarne lesbi.
Ta oli identifitseerinud end mittebinaarse isikuna, niikaua kui mäletas, aga mõnda aega oli see ühitamatu lesbi olemisega, sest seda mõisteti tavaliselt naine olemisena. Alles kahekümneaastaseks saanult ja pärast mõningast soolist eksperimenteerimist mõistis ta, et „lesbi“ ja „naine“ ei pea tingimata käima käsikäes, misjärel ta mittebinaarsuse „väga kõvasti“ omaks võttis.
„See oli tunne. Minu arust tuli see ka siis, kui ma hakkasin teismeliseeast välja jõudma. 19-aastaselt lahkusin ma kodust, ma töötasin juba … aga ma leidsin maailmast eest palju asju, millega kokku põrkasin. Ma jätsin maha selle hipaka feministliku perekonnamulli ja põrkusin äkitselt täiskasvanuelu soorollidega, ja see oli nagu „väkk, jäle!“.“
Maio arvab, et hoolimata seksuaalsest orientatsioonist on naisena sotsialiseerunud inimestel raske neile peale surutud soorolli vastu võtta, ja tema ei tahtnud, et teda niimoodi loetaks. Tal oli vaja katsetada millegi teistsugusega: temas oli palju ebakindlust. Ta põrkus ka märkimisväärse vägivallaga sellepärast, et oli dyke, nii avalikkuses kui ka sotsiaalmeedias, ja ta tundis pidevalt, et ei vasta ootustele, mida esitati talle kui naisele. Ta eksperimenteeris nii meessoolise kui sooneutraalse asesõnaga, aga leidis, et kumbki ei kõla temaga päriselt kokku. Siis otsustas ta hakata hormoone võtma.
Hormoonid toimivad igas kehas isemoodi, aga peamisteks kehalisteks modifikatsioonideks on keharasva ümberpaiknemine ning naha, ihulõhnade, hääle ja karvakasvu ning suguelundite suuruse muutused. Maiole meeldis väga ta suur kliitor, nagu ta ütles: „Ma tõesti tahtsin seda. Ma ei soovinud muud, kui et mu kliitor muudkui kasvaks ja kasvaks, seda oli imeline kogeda“, aga ta ei tahtnud, et tal kasvaks habe või et ta hääl muutuks: „Ma ei tahtnud sugugi cis’i pähe käia või et inimesed peaksid mind meheks. Kohe üldse ei tahtnud! Nii et ma jätsin järele.“ Maio arvates on just see „vales kehas olemise“ kujutelm koos „ülibinaarses ühiskonnas“ elamisega see, mis tihti düsfooriat tekitab. See surve võib ajendada hormoonide võtmist, sest nagu Maio ütleb: „Sa ei tunne ennast peeglis ära sellena, kes sa peaksid teiste ootuste järgi olema. Mida kuradit, ah? See on kohutav, see on supervägivaldne.“ Hormoonid aga muutsid tema keha mehelikumaks ja tema hakkas mehelikkust tõrjuma, otsustades nüüd, et on seda, mida ta alati on olnud: mittebinaarne dyke[11] „sooidentiteedi, mitte ainult seksuaal-afektiivsete valikute ja praktikate mõttes“.
Maio tunnistab, et see ülemineku ja veelkordse ülemineku[12] protsess ei olnud talle nii väga raske, sest tal oli sõprade ja perekonna näol lugupidav ja toetav keskkond. Nad reageerisid toetavalt nii siis, kui ta otsustas, et tahab hormoone, kui ka siis, kui ta otsustas, et neid enam ei taha, aga ta teab, et „Neile, kelle jaoks see on olnud mingi hull sõda, iga päev lahing lahingu otsa, kui nemad jõuavad sinnani, et enam ei taha hormoone edasi võtta, aga see on neile higi ja verd maksma läinud, siis nemad kindlasti nii kergesti ei loobu. Nad võiksid seda tajuda kui allaandmist või lahingu kaotamist või nagu ei oleks nende identiteet päris. See on väga raske.“
Ja miks on see lahing nii paljude jaoks nii raske? Eideni sõnul on see nii binaarsuse järjekordse reegli pärast: nimelt „cis’ina ühiskonda sulandumise“ mõiste tõttu. Ehkki „cis’ina ühiskonda sulandumine paistab olevat soolise ülemineku eesmärgiks“, usub Eiden, et „on väga ohtlik püüelda selle poole, et näida kellenagi, kes ei ole mina. Miks me peaksime varjama, kes me oleme?“ Inimene ei pruugi ennast omaenda nahas mugavalt tunda või olla rahul sellega, kuidas ühiskond tema keha loeb. aga kas see tähendab, et ta peaks minema üle enda otsesele vastandile, ilma kordagi tagasi vaatamata? Eiden hoiatab, et esiteks, sõltumatult sellest, kui väga keegi võib püüda oma keha vormida, et cis’ina ühiskonda sulanduda, „on alati inimesi, kes näevad silmatorkavalt transi moodi välja, ükskõik kui palju ravikuure ja operatsioone nad ka läbi ei teeks“; ja teiseks, nendesamade vanade hegemoonsete feminiinsuse ja maskuliinsuse mustrite reprodutseerimine jätab meid endiselt soobinaarsuse pitsituse ja selle jäikade kehalisuse- ja ilukaanonite orjadeks. Eideni jaoks läheb transide võitlus transsoolisusest kaugemale.
„See käib meie kõigi kohta, selle kohta, kui ranged piirangud meie kehadele on pandud. Üheksakümmend protsenti iluoperatsioonidest on suunatud cis-soolistele inimestele. Kes ei tahaks välja näha naiselikum? Mehelikum? Kes ei lõikaks oma juukseid mingil teatud viisil, või ei käiks jõusaalis või ei peaks dieeti?“ (Eiden)
Eiden tõstab esile järjest kasvavat trendi, mida mõjutab tugevalt sotsiaalmeedia ja pidev „idealiseeritud kehade“ kujutamine: „mõned transteismelised ei taha tänapäeval enam lihtsalt cis’ina ühiskonda sulanduda, nad tahavad sulanduda parima cis’ina. Ma ei taha olla lihtsalt mingi naine, ma tahan olla kõige täiuslikuma kehaga naine!“ Pealegi, kui suurem osa transide eeskujudest sotsiaalmeedias näitab oma keha alles pärast selle modifitseerimist, sest siis ei pea nad seda enam häbenema, „siis saadab see sõnumi, et selleks, et oma keha üle mitte häbi tunda, pean ma seda muutma“ (Eiden).[13]
Eiden ei mõista hukka mitte keha muutmist, vaid selle kaubastamist: kujutelma, et kehad on olemuslikult puudulikud ja neid saab vastuvõetavaks teha ainult muutmise teel. See perspektiiv toidab kehanegatiivsust ja madalat enesehinnangut, suunates samal ajal meditsiini- ja farmaatsiatööstusse märkimisväärseid kasumeid. Prognooside järgi kasvab soovahetuskirurgia eraturg 2026. aastaks 25% võrra tema 2029. aasta väärtusest, mis oli 316 miljonit dollarit.[14] Transaktivist Emi Koyama sõnul: „Elektrolüüs, hormooniteraapia ja kirurgilised sekkumised (…) on kulukad, piinarikkad ja aeganõudvad ning võivad viia viljakuse kaotuse ja muude tõsiste komplikatsioonideni, nagu vähioht. Miks peaks keegi vabal tahtel valima niisuguse pealtnäha ebainimliku teo? (…) Me ei saa ausaks jäädes vaadata mööda meie isiklikke otsuseid mõjutavatest sotsiaalsetest ja poliitilistest teguritest, nagu dihhotoomsete soorollide kehtestamine ühiskonna poolt.“[15]
Samas on tähtis tunnistada, et ehkki soovahetuskirurgia turg kasvab, on ligipääs neile meditsiinilistele protseduuridele paljude transinimeste jaoks endiselt väga piiratud, eriti rahaliste tõkete, tervisekindlustuse puudumise, sotsiaalse diskrimineerimise ja geograafilise ligipääsmatuse tagajärjel. Näiteks Eestis katab avalik tervishoiusüsteem küll hormoonasendusteraapia kulud, ehkki kõigest 50% ulatuses, ent kirurgilise ravi eest peab patsient maksma ise. Need raviprotseduurid, mis on tihti eluliselt tähtsad inimese sooidentiteedi kinnitamiseks, ei ole igaühele kergesti kättesaadavad, mis kriipsutab alla tervishoiusüsteemide visalt püsivat ebavõrdsust. Pealegi tuleb transtervishoiu keerukusi mõista laiemas sotsiaalses kontekstis, nagu Koyama osutab, kus isiklikke otsuseid kujundavad ühiskondlikud surved ja jäikade soorollide kehtestamine, tingimustel, mis tihti paratamatult ei ole täiesti autonoomsed.
Binaarsuse silmakirjalikkuse poliitiline ja tehniline haldamine
Kiliani lemmikraamatu, Preciado „Testo Junkie“ (2008) järgi on keha, soo ja seksuaalsuse poliitiline ja tehniline haldamine meie sajandi suur äri.
1946. aastal leiutati esimene sünteetilise östrogeeni põhine rasestumisvastane tablett, ja peagi sai östrogeenist kõige laiemalt kasutatav farmatseutiline molekul kogu inimkonna ajaloos.[16]
1947. aastal hakkas Uus-Meremaa psühholoog John Money promoma terminit gender ning väitis, et esimese 18 elukuu jooksul on võimalik iga beebi sugu muuta.[17]
Osana laiemast pingutusest teisitimõtlemise allasurumiseks ja konformsuse promomiseks ülistas 1950ndatel Ameerikas levinud makartism heteronormatiivseid perekonnaväärtusi nagu usinasti tööd rabav maskuliinsus ja kodune emaroll[18] ning algatas homoseksuaalsuse tagakiusamise, mis pidavat neid väärtusi ohustama. Selle „avaliku tervishoiu programmi“ tagajärjel avati Läänes sel ajal tosinaid seksuaalsuse uurimise keskusi.[19]
Silmitsi ohuga, mida kujutas endast natsism ning rassistlik retoorika rassilise või religioosse erinevuse kindlakstegemisest kehaliste märkide põhjal, sai „de-tsirkumsisioon“, peenise eesnaha kunstlik taastamine, Ameerika Ühendriikides Teise maailmasõja järgsetel aastatel üheks kõige sagedamini rakendatavaks ilukirurgiliseks sekkumiseks.[20]
Franco režiimi aegses Hispaanias oli homoseksuaalsuse karistamiseks mitmeid mehhanisme. Üks neist, 1933. aastal vastu võetud hulkurite ja kelmide seadus (Ley de Vagos y Maleantes), lülitas 1954. aastal oma kurjategijate loetellu ka homoseksuaalid ja seksuaalhälvikud. Sõjaväe meditsiiniteenistuse ülem komandör Antonio Vallejo-Nájera ja Juan José López Ibor viisid järjepanu läbi uurimusi, tegemaks kindlaks marksismi (kurikuulus „punane geen“), homoseksuaalsuse ja vahesoolisuse psühhofüüsilisi juuri ning propageerides, hoolimata meditsiiniasutuste pea olematust tehnologiseeritusest Franco ajal, lobotoomiat, käitumise modifitseerimise teraapiaid, elektrokonvulsioonteraapiat ja terapeutilist kastratsiooni eugeenilistel eesmärkidel.[21]
1945. aastal sooritas ilukirurg sir Harold Gillies falloplastia, mis tegi temast teerajaja nii falloplastia kui ka uroplastilise kirurgia alal. Kirurg Nikolai Bogoraz oli siiski viinud sama protseduuri edukalt läbi peaaegu kümme aastat varem, 1936. aastal.
1966. aastal leiutati esimesed antidepressandid, mis sekkusid neurotransmitter serotoniini sünteesimisse.[22] See pidi 1987. aastal viima fluoksetiinimolekuli eraldamiseni, mida hakati hiljem turundama mitmesuguste eri nimede all. Kõige tuntum neist oli Prozac.
Plastilise kirurgia sekkumised muutusid masside tarbimisobjektiks esmalt lääneriikides, ja popkunstnik Andy Warhol lausus oma paljutsiteeritud lause: „Ma tahan olla plastiline.“
1972. aastal väntas Gerard Damiano California maffia rahade eest filmi „Deep Throat“, ühe Ühendriikide esimestest kommertsialiseeritud pornofilmidest. Pärast seda toimus pornofilmide tootmise plahvatus, jõudes 30 salaja vändatud filmist 1950ndatel 2500ni 1970ndatel.[23]
1973. aastal kõrvaldati homoseksuaalsus DSM-i vaimuhaiguste loetelust. 1974. aastal patenteeris nõukogude kodanik Viktor Konstantinovitš Kalnberz esimese polüetüleenist valmistatud plastritvadega varustatud peeniseimplantaadi erektsioonipuudulikkuse raviks,[24] ja 1983. aastal lisati DSM-i vaimuhaiguste loetellu transseksuaalsus („soodüsfooria“). Aasta hiljem paigaldasid Tom F. Lue, Emil A. Tanagho ja Richard A. Schmidt esimest korda patsiendi peenisesse „seksuaalrütmuri“. See leiutis koosnes eesnäärme lähedusse asetatud elektroodide süsteemist, mis võimaldas kutsuda erektsiooni esile kaugjuhtimispuldi abil.[25]
1998. aastal kiideti heaks sildefaniili (mida Viagra tootenime all turundab Pfizer Laboratories[26]) farmakoloogiline kasutamine peenise erektiilse düsfunktsiooni raviks.
Preciado sõnul:[27] kui teadus on saanud meie kultuuris hegemooniliseks diskursuseks ja praktikaks, siis tuleneb see nimelt sellest, mida Ian Hacking[28] ning Steve Woolgar ja Bruno Latour[29] nimetasid selle „materiaalseks autoriteediks“ – võimeks leiutada ja toota elavaid artefakte. „Kaasaja tehnoteaduse edu seisneb meie depressiooni muundamises Prozaciks, meie maskuliinsuse muundamises testosterooniks, meie erektsiooni muundamises Viagraks, meie viljakuse või steriilsuse muundamises üheks tabletiks (…), ilma et oleks võimalik teada, mis oli esimesena.“[30]
Kui mõelda, et postfordistliku kapitalismi juhtivad tööstusharud üheskoos globaalse sõjatööstusega on ravimitööstus (olgu teadusliku, meditsiinilise ja kosmeetikaaparatuuri legaal-farmakoloogilise pikendusena või illegaalsete narkootikumidega kaubitsemise kujul) ja pornotööstus, siis on praegusaja kapitalismi tegelikuks mootoriks subjektiivsuse farmakopornograafiline kontroll.[31] Ja mis oleksid selle protsessi toormaterjalid? Preciado arvates: erutus, erektsioon, ejakulatsioon, nauding, enesehellitus ja kõikvõimsuse tunne. Täpsemalt räägib ta potentia gaudendi’st, orgastilisest jõust, mis tõukab tagant erutus-frustratsiooni protsessi. See on virtuaalne või aktuaalne võime erutada keha, muutlikku ja ülimalt vormitavat tööjõudu, mille iseloomulikuks omaduseks on võimatus kellelegi kuuluda või olla alal hoitud.
Siin toodud kimp ajaloolisi fakte[32] näitab, et oma keha muutmise surve on sotsiaalsete ootuste saadus, kuid seda kinnitavad tugevalt üle ka kapitalistlikud ja binaarsed normatiivsed raamistikud. Kehalist sundust, milline peaks välja nägema naisekeha ja milline peaks välja nägema mehekeha, järgivat vormitavust võimaldavad ja julgustavad meditsiinilised diskursused ning ilukaanonid, ehkki isegi nendes jäikades piirides peavad transinimesed taluma märkimisväärset diskrimineerimist. Igat muud liiki vormitavust, mis lahkneb hegemoonilisest naiselikkusest ja mehelikkusest või ajendab neist teisiti mõtlema, näidatakse näpuga ja kiusatakse taga. Seega ei ole heteroseksuaalsus mitte lihtsalt seksuaalpraktika, vaid poliitiline režiim,[33] ja heteroseksuaalne keha on võimas artefakt, mis seda dimorfset subjektiivsuste loomist ülal hoiab. See on ihu tööjaotuse saadus, kus iga organit defineeritakse mingi spetsiifilise funktsiooni järgi, olgu see siis produktiivne või reproduktiivne. Ja just siin saavad meie suudest, meie kätest, meie nahast, meie vagiinadest, meie pärakutest ja meie peenistest maskuliinsuse ja feminiinsuse, normaalsuse ja perversiooni tootmise territooriumid.
Teispoole binaarsuse silmakirjalikkust
Miks on mõningad kehamodifikatsioonid lubatavad, turustatud, julgustatud ja kaubastatud, sellal kui teised on keelatud, patologiseeritud, häbimärgistatud ja karistatavad? Keha vormitavus on tänapäeval paljudele kättesaadav ja ihaldusväärne võimalus, pealegi meditsiiniärile väga tulus. Vormitavus iseenesest on moes! – aga ainult senikaua, kuni see ei lähe vastuollu cis-hetero normi hästikehtestatud institutsiooniga. Mõned näited: tänapäeval ei nähta midagi halba fallose opereerimises, et see kauem erigeerununa püsiks, küll aga peetakse hälbeliseks teha seda fallosega, mis ei taha üldse erigeeruda. Naist, kes soovib rindade suurendamise operatsiooni, oodatakse avasüli, seevastu mastektoomiaks nõutakse psühhiaatri pandud vaimuhaigusediagnoosi. Missé[34] (2018) jutustab loo naisest, kellel oli vähi tõttu eemaldatud üks rind ja kes otsustas lasta eemaldada ka teise, selle asemel et lasta paigaldada implantaat. Operatsioon iseenesest oli lihtsam ja odavam, aga vastuseks oli vali „ei“.
„Tead, mis on hull lugu?“ ütleb Maio. „Kui sa ei tunne ennast oma omistatud sugupoolega hästi, siis sunnivad nad sind mõnikord minema täiesti spektri vastasserva, aga siis ei tunne sa end võib-olla hästi ka oma uue omistatud sooga!“ Maio arvates on probleem üldse sugupoole omistamises: „Kehadega leppimise ja nendelt sugupoole kõrvaldamise vallas on ikka veel pikk tee minna. Minu keha on lihtsalt üks keha, ok? Mu tissid ei ole naise tissid, kui ma ise seda neist ei soovi.“ Ta usub, et kui ei oleks tervet seda süsteemi, mis juhib inimesi kas/või binaarsuse poole, siis oleks ka palju vähem kehade modifitseerimist.
„Süsteem on huvitatud sellest, et inimesed oleksid kas mehed või naised. Kord saabub hetk, kus neid ei koti karvavõrdki isegi see, kas sa oled cis või trans! See, mida nad ei salli, on poisilikud plikad ja naiselikud poisid! Tahad olla mees? Noh, siis tee seda õigesti, näe välja ja käitu nagu mees!“ ütleb ta.
Siinkohal oleks hea peatuda korraks sõnal „leppimine“ – leppimine kehadega ja nende mitmekesisusega, ilma surveta sobituda mingitesse jäikadesse ja binaarsetesse kaanonitesse. Kui erinev on teatud kehamodifikatsioonide aktsepteerimine: mõningaid neist julgustatakse, teiste eest karistatakse. Münt langeb üht- või teistpidi sõltuvalt sellest, kas need modifikatsioonid toetavad soolist binaarsust või mitte. Paradoksaalsel kombel tunnevad paljud transinimesed sundust modifitseerida oma kehi selleks, et võita ühiskondlikku tunnustust. Tahaksin rõhutada Maio mõtet, et modifikatsioone ei tehtaks nii palju, kui poleks binaarset süsteemi või kui kehadele poleks juba alguses omistatud kindlat sugupoolt.
Preciado endine armuke, prantsuse kirjanik ja lavastaja Virginie Despentes, kirjutas tükk aega pärast nende lahkuminekut Preciadole kirja. See kiri sai sissejuhatuseks Preciado raamatule „Korter Uraanil: Ühe ülemineku kroonika“ (2019), milles ta räägib autokraatlike režiimide (ükskõik kas need on äärmusparempoolsed, religioossed või kommunistlikud) sundmõttelisest tungist rünnata kvääride, hoorade, transinimeste või üldse ükskõik millist dissidentlikku keha. Ta kirjutab: „Näib, nagu omaks meie naftat ja nagu tahaksid kõik võimsad režiimid sellele ligi saada ja selleks meid meie maade haldamisest ilma jätta. Näib, nagu me oleks rikkad mingi määramatu tooraine poolest. Kui nii paljud inimesed meist huvitatud on, siis küllap sellepärast, et meil on mingit haruldast ja hinnalist essentsi. Kuidas muidu seletada seda, et kõik vabadusetapjad liikumised tunnevad nii suurt huvi meie identiteedi, meie elu, meie kehade ja selle vastu, mida me teeme oma voodites?“[35]
Raamat kujutab endast autobiograafilist jutustust Preciado üleminekust Beatrizist Pauliks, aga ka normi hukkamõistu ning sooja käepigistust kõigile neile translastele seal laias maailmas. Des-pentes räägib üleminekutest mitmuses ja ütleb, et Preciado omad ei ole „liikumine ühest punktist teise, vaid lugu uitamisest, mingi vahekoha otsimisest oma eluasemeks“ (lk 12), täpselt nagu Kiliangi, sest „tundub, nagu oleks võimalik saanud vanglaks ja sina selle põgenikuks“ (lk 13). Aga ta ka hoiatab lugejat: „Kui te siin loetu seljataha jätate, siis teadke, et see koht on olemas ja on avatud, et on olemas koht, kus on võimalik olla midagi täiesti erinevat sellest, mida teil siiani on lubatud kujutleda“ (lk 15).
Kuidas leida see „vahekoht oma eluasemeks“, koht, mida neil pole siiani olnud lubatud kujutledagi – see on väljakutse, millega paljud sooliselt mittekonformsed inimesed iga päev silmitsi seisavad. Kilian räägib oma kehast kui projektist. Ta annab endale aru, et tema dissidentlikkus nõuab otsinguid ja loovat agentsust, et anda tema kehale mitte ainult isiklik, vaid ka poliitiline mõõde. Ta otsib kehalisusi, mida ei piiraks binaarsus, ja kehalisusi mitmuses, igimuutlikke nagu Preciado „lugu uitamisest“. Keha vormitavus on selle protsessi jaoks absoluutselt keskne: see on tööriist, teadmine ja vägi „taasvallutada“[36] need kehad, mis on tundnud, et neilt on anastatud nende õigused ja nende lood. See on nende viis see lugu ümber kirjutada nende enda tindiga (nende lugudega) nende enda paberile (nende kehadele).
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
[1] M. Cuadra jt, Normalizing Intersex Children through Genital Surgery: The Medical Perspective and the Experience Reported by Intersex Adults. Sexualities, 2022, kd 27, nr 3.
[2] A. Elvira jt, TransVisible. A Professional Guide to Labour Inclusion and Economic Empowerment of Trans Women. Barcelona, 2020.
[3] M. Carpenter, The Human Rights of Intersex People: Addressing Harmful Practices and Rhetoric of Change. Reproductive Health Matters, 2016, kd 24, nr 47, lk 74–84.
[4] M. Alsaleem, L. Saadeh, Micropenis. Treasure Island (FL), 2022.
[5] M. L. Iezzi jt, Clitoromegaly in Childhood and Adolescence: Behind One Clinical Sign, a Clinical Sea. Sex Dev, 2018, nr 12, lk 163–174. Põhja-Ameerika Vahesooliste Ühing protesteeris nende meditsiiniliste standardite vastu „normaalsete“ mees- ja naisfalloste mõõtmisel. Sel eesmärgil lõid nad satiirilise tööriista nimega „phall-O-meter“, mis koosnes kolmest piirkonnast: 1) See on tüdruk! (alla ⅜ tolli), 2) See on poiss! (üle 1 tolli), ja 3) Vastuvõtmatu (opile!). See töötati välja Suzanne Kessleri (Lessons from the Intersexed. New Brunswick, 1998) kontseptsiooni põhjal. Ka Anne Fausto-Sterling (Sexing the Body. New York, 2000) on sel teemal pikemalt kirjutanud.
[6] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado. Barcelona, 2018.
[7] „Vale keha“ kujutelm, vt K. Dominic, The True Transsexual and Transnormativity: A Critical Discourse Analysis of the Wrong-Body Discourse. Doktoriväitekiri, Victoria ülikool, 2021.
[8] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado, lk 15.
[9] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization: The Evolution of Transgender Health Care and Rights in Spain between 1970 and 2020. Culture, Health & Sexuality, 2021. DOI: 10.1080/13691058.2021. 1919317.
[10] C. Klesse, Racialising the Politics of Transgression: Body Modification in Queer Culture. Social Semiotics, 2007, kd 17, nr 3, lk 275–292; J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization.
[11] Hispaania keeles kasutatakse erinevalt sõnu lesbiana [lesbi] ehk omaenda sugupoolt ihaldav naine, ning bollera [dyke], naine, keda tõmbab ta enda sugupool ja kes on üksiti aktivist; samuti ka sõnu gay ehk omaenda sugupoolt ihaldav mees ning marika, kes on omasoolisi ihaldav mees ja üksiti ka aktivist. Esimene termin kummaski sõnapaaris viitab seksuaalsele orientatsioonile, samas kui teine osutab seksuaalsetele orientatsioonidele, aga ka sooidentiteedile.
[12] Teatavates anti-trans diskursustes kõneldakse tihti tagasiminekutest (detransitions) kui nurjumisest või kahetsusest, aga enamik minu intervjueeritud inimestest, kes sel teemal rääkisid, kasutab sõna veelkordne üleminek (retransition), sest see pole samm tagasi, vaid protsessi jätkamine.
[13] See on see, mida Johnson nimetaks „transnormatiivsuseks“, st „hegemooniline ideoloogia, mis struktureerib transsoolise kogemuse, identifitseerumise ja narratiivid üheks legitiimsuse hierarhiaks“, vt A. H. Johnson, Transnormativity: A New Concept and Its Validation through Documentary Film about Transgender Men. Sociological Inquiry, 2016, kd 86, nr 4, lk 465–491.
[14] Global Market Insights. Sex Reassignment Surgery Market by Gender Transition (Male to Female (Facial, Breast, Genitals), Female to Male (Facial, Chest, Genitals): Industry Analysis Report, Regional Outlook, Application Potential, Price Trends, Competitive Market Share and Forecast, 2020–2026. Selbyville, 2019.
[15] E. Koyama, The Transfeminist Manifesto. Rmt-s: Catching a Wave: Reclaiming Feminism for the 21st Century, 1st ed. Toim. R. Dicker, A. Piepmeier. Boston, 2003, lk 244–259, siin lk 6.
[16] Tsiteeritud rmt-s: P. B. Preciado, Testo Yonki. Madrid: 2008.
[17] J. Money, J. Hampson, J. Hampson, Imprinting and the Establishment of Gender Role. Archives of Neurology and Psychiatry, 1957, kd 77, lk 333–336; J. Money, Pediatric Sexology and Hermaphroditism. Journal of Sex and Marital Therapy, 1985, kd 11, nr 3.
[18] J. D’Emilio, Sexual Politics, Sexual Communities: The Making of a Homosexual Minority in the United States, 1940–1970. Chicago, 1983.
[19] P. B. Preciado, Testo Yonki.
[20] M. Matz, Evolution of Plastic Surgery. Ottersberg, 1946; S. L. Gilman, Decircumcision: The First Aesthetic Surgery. Modern Judaism, 1997, kd 17, nr 3, lk 201–210.
[21] A. Vallejo-Nájera, La sexualización de los psicópatas. Madrid, 1934.
[22] P. B. Preciado, Testo Yonki.
[23] P. B. Preciado, Testo Yonki.
[24] Sealsamas.
[25] Sealsamas.
[26] Pfizeri turuväärtus seisuga 02.08.2024 on 172.43 miljardit dollarit.
[27] P. B. Preciado, Testo Yonki.
[28] I. Hacking, Representing and Intervening: Introductory Topics in the Philosophy of Natural Science. Cambridge, 1983.
[29] B. Latour, S. Woolgar, Laboratory Life: the Social Construction of Scientific Facts. Thousand Oaks (CA), 1979.
[30] P. B. Preciado, Testo Yonki, lk 34–35.
[31] Sealsamas.
[32] Ülaltoodud faktid on valitud sihipäraselt, aga arvatavasti võiks leida teisi fakte, mis maaliksid seksuaalpoliitilise ajaloo välja hoopis teistes värvides. Ammutades situeeritud teadmise ideest (vt D. J. Haraway, Situated Knowledges: The Science Question in Feminism and the Privilege of Partial Perspective. Feminist Studies, 1988, kd 14, nr 3, lk 575–599), püüab siinne essee hoiduda pretensioonist dikteerida uurimisobjekti kohta käivaid „universaale“, justkui uurija võtaks omaks toodud väidete erapooliku ja situeeritud loomuse. Need faktid olid selle ühe mootori kütuseks. Foucault’likus, kuid loodetavasti alandlikumas võtmes: „Ma kirjutan just sellepärast, et ma ei tea veel, mida minu huvi äratanud teemast arvata. (…) Kui ma kirjutan, siis teen seda ennekõike selleks, et ennast muuta ja mitte mõelda edaspidi samamoodi, nagu varem“ (M. Foucault, Remarks on Marx. New York, 1991, lk 27).
[33] See mõte on inspireeritud Monique Wittigist, vt M. Wittig, El pensamiento heterosexual y otros ensayos. Barcelona, 1992/2005.
[34] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado.
[35] P. B. Preciado, Un apartamento en Urano. Crónicas del cruce. Barcelona, 2019, lk 13–14.
[36] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado.
