Praegu otsivad eri distsipliinid, seega ka kirjanduslikud linnauuringud, võimalusi teadvustada jätkusuutliku linnakeskkonna eripärasid. Kirjandus inimkogemuse väljendajana on omamoodi linnaehituse laboratoorium,[1] vahendades seda, kuidas ruum inimesele mõjub ja milline peaks see olema, et meil seal hea oleks: kirjanikud on ikka otsinud kvaliteetset urbsust.[2] Üheks võimaluseks hallatavat, meeldivat ja keskkonnasõbralikku linnaruumi vaagida on säästlikud transpordiviisid, näiteks jalgratas. Maarja Pärtna luulekogus „Elav linn“ (2022) leiduv tsükkel „Parema kooselu linn“ osutab, kuidas rattasõitja on võimeline paremini tajuma mitteinimestest linnaelanike linnaruumi; tegevus toimub Tartus. Ent sõiduriist sobib hästi ka Tallinna kaardistamiseks, selle suuruse mõõtmiseks, aga eelkõige ühtlasi ümbritseva tajumiseks vahetult, ehkki see linn ei mahu enam ammu igapäevase rattaga pendeldamise ulatusse. Mere ja pankranniku serva vahelt, sadamakohast varjulise merelahe ääres on see justkui taigen kerkinud üle kausi servade ja sealtki edasi voolanud, moodustades äärelinnu ja valglinna, mille elanikud satuvad igapäevasesse autosõltuvusse. Natuke on juba tekkinud ka iseseisvat uusarendusi peegeldavat kirjandust. Näiteks Susan Luitsalu raamatus „Ka naabrid nutavad“ (2019) lähevad mereäärse allasumi elanikud tülli muru niitmise pärast. Ses raamatus on oma roll ka jalgrattal kui keskealiste meeste enese vormi ajamise vahendil (kasutajat nimetatakse kileviineriks), aga see ei ole sõiduriist, mis asumit linnaga siduda saaks – distants (või suhtumine) ei luba. Järgnevalt aga osutan mõnele olulisele jalgratturile Tallinna puudutavas kirjanduses: need kõik markeerivad mingisuguseid linna piire ka linna olemuses ja arengus.[3]
- Jalgratas, mida võibolla polnudki
Noormees seisab, ratas käekõrval, Astangu paekalda serval ja vaeb laskumise tingimusi: tee on mõeldud hobusele, mitte jalgrattale. Peas vaikselt kuju võtvas loos – ajaloolises jutustuses „Tasuja“ – ei kavatse ta oma sõiduriista mainida. Eduard Bornhöhe ja tema tädipoeg Eduard Vilde olid vaatamata virumaistele sünnikohtadele Tallinna poisid, kus käisid koolis, tegid poisikesetempe ja õppisid nii Tallinna kesklinna, väravataguseid, aga ka lähikonda hästi tundma ja neid sama hästi edasi andma. Born-höhe, kes leidis õpetajana tööd Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seal 1880. aastal „Tasuja“ kirja pani, on kasutanud kirjutades ajaloolisi allikaid, näiteks Jaan Jungi.[4] Ent Bornhöhe on tema Tallinna-juttude järgi otsustades ruumitundlik kirjanik, kes võis kirjandusliku ruumi tekitamisel ihaleda seda ka mõnele päris paigale projitseerida. Niisiis võis ta tahta kujutada kirjutades ette ka seda, kuidas päriselt mindi lahingusse Tallinna alla, kus võinuks seista Lodijärve loss või koopad paekalda all, tammed, mille all talupojaväe tõrvikud kumasid. Kas tal ikka oli jalgratas? Oma retki Tallinna ümber võinuks ta teha toona ämblikuks kutsutud kõrgrattal, ühe väga suure ja teise päris väikese rattaga, ebastabiilsel, ent siiski liikumist kergendaval sõiduriistal. Enam-vähem praeguse välimusega jalgratas, mis sai hüppeks rattasõidu arengus, hakkas levima alles 1880. aastate keskpaigas,[5] muutudes siingi peatselt populaarseks sõiduvahendiks koduümbruse avastamisel. Bornhöhe ostis 1892. aastal omale Saksamaal kõige moodsama jalgrattamudeli – see peegeldab ka tema varasemat head kursisolekut säärase sõiduriistaga – ja on matkanud rattaga Riiga.[6] Tallinna ümbrust tundis ta liiklusvahendist sõltumatult hästi. Paekalda serval natuke linna pool Harku ilmajaama saab praegu vaadata alla Harku järve ja Väike-Õismäe peale ja mõelda, kuidas Suur-Õismäe elamurajoon kunagi pidi laiuma mereni välja ja mismoodi see nüüd on teostunud. Ent servale jõudes ollakse juba möödunud paremat kätt jäänud Harku mõisast, kus mõisapargis kasvas veel umbes sada aastat tagasi hiiglaslik Tasuja tamm. Puu (või puude) kadumine jääb vahemikku 1934–1957. Ajalehes Teataja väidetakse 1934. aastal, et „Harku mõisa pargi kaks vana tamme öeldakse olevat istutatud peale 1343. aastat Jaanus Tasuja poolt oma isa mälestuseks, kes langes Jüriöö mässu sumbutamisel. Seega on Tasuja tammed ligi 600 aastat vanad.“[7] 1957. aastal asutati Eksperimentaalbioloogia Instituut, mille peahoone asus Harku mõisa häärberis. 1958. aastal on jaama teaduslik töötaja kirjutanud: „Otse teisel pool tiiki asub võimas tammekänd. Siin seisis veel lähemas minevikus „Tasuja tamm“. Tema vägevad oksad sosistasid looduse ja rahva sitkusest. Ka tüves olev õõnsus ei teinud puule viga. Kohalikud elanikud räägivad, et sellesse õõnsusesse olevat korraga mahtunud kuus meest – see aitab mõista, et oma suuruselt ei leidunud talle vist kusagilt võistlejat. Kuid hoolimatute inimeste käed hävitasid selle ainulaadse, rahva muistenditega seotud mälestusmärgi. Praegu asub vana känd keset aiamaad ja võõras ei teagi otsida selle hiiglapuu aset.“ [8] 1969. aastast leiab Rahvusarhiivi fotokogust mõned pildid sellest, kuidas Tasuja tamme kännu tühemesse uut võrset istutatakse, ja pildil olevate hoonete järgi oskab ümbrusega tuttav isik seda ka positsioneerida.[9] Varasemasse viitesse on kirja saanud ka teade, et murtud südamega Jaanus ei langenudki Tallinna all, niisiis on Bornhöhe ajaloolisel romaanil vähemalt rahvasuus olnud edasiarendusi. Igatahes saanuks talupojad Jaanuse juhtimisel Jüriööl Harkust Tallinna peale ratsutada otse läbi praeguse Väike-Õismäe, aga ju ka piki paekalda serva, sest lahingut peeti ju Sõjamäel Lasnamäe veerel. Ja võibolla käis Bornhöhe oma uurimisretkel siiski jala, aga Tallinna eeslinnadeni oli tal sealt 1870. aastatel päris kõvasti astuda.
- Aedlinnast aedlinna
Artur Adsoni tehtud sissekanne Marie Underi päevikus 1943. aasta märtsi lõpust kirjeldab, kuidas August Mälk tuli Õismäelt oma Lagle talust jalgrattaga Nõmme-Rahumäele Underi sünnipäevale, kaasas viisteist oma kanade muna ja kaks hüatsinti.[10] Underi sünnipäev on 27. märtsil. Õismäe raba oli 1933. aastal hakatud arendama aedlinnaks, kõigepealt talude ja suvituskruntidena, kuhu riigivanem Konstantin Päts reserveeris kolm krunti, Lagle, Hälli ja Suurekivi, ning esimene neist antigi Mälgule.[11] Talu see just ei olnud, ehkki seda nii kajastati – pigem maja kõrgrabal, mille pinnast tuli kõvasti mulla ja väetusega turgutada, et midagigi kasvaks.
Kui olnuks otsemarsruut, mida mööda Mälk sõita võinuks, läinuks see praegu mööda Ehitajate ja Tammsaare teed – Rocca al Marest Järvele. See olnuks toona poolring ümber linna, aga veidi rohkem kui kakskümmend aastat hiljem (ja praegu) rattasõit risti läbi Mustamäe, paneellinna poolitades. Rahumäe aedlinna tüüpi asum, kus Adsonid elasid, oli sündinud samamoodi liivikule nagu hiljem Mustamäe, ja veninud üles luitele. Nimi tuleb sel kalmistust: noorte männijässidega liivasele pinnale rajati 20. sajandi alguses Tallinna uus surnuaed, asustus tekkis selle ümber, 1926 rajati Rahumäe raudteejaam. „Tõe ja õiguse“ III osas läheb Indrek Paas jalgsi, laps süles, 1905. aastal Uuel turul tapetute matuselt linna terve igaviku, tema ümber kestab hilissügise pimedus, ei paista isegi linnatulesid. Under ja Adson kolisid Tallinna üürikorterist ära Nõmmele 1933. aastal. Aedlinlik kontseptsioon näeb ette peenraid ja kui liivane maa oli silutud, õitses seal lilli, aga sõja ajal kasvatas Adson ka kartuleid, istutas marjapõõsaid ja kirsse.[12]
Õismäe linnaosa on oma nime saanud pangapealse küla järgi, mis eristus muist paepealseist sealse turbaraba servis kevaditi ja suviti valendanud ning sügiseti miilanud taime rootsi kukitsa järgi. Valge lillevaip, millel õieti õiekesed valgete kandelehtede süles on mustjaspunased, kasvatab sügiseks rootsipunased marjad ja esimene külm paneb punetama ka tema lehekesed nagu pohlal. Saarlane Mälk sai Lagle talu riigivanemalt 1937. aastal eluaegseks kasutamiseks. Adson kohtas pisut enne selle uudise teatavakssaamist A. H. Tammsaaret, kes kommenteerinud kirjanikule talu kinkimise protsessi järgmiselt: „Kes mulle seda annab!“ Viisakas Adson on oma mäletamise järgi veennud teda selles, et koht ei olegi eriti midagi väärt: „Kuigi hooned on ilusad, kivist, hästi grupeeritud ja maksavad kolm ja pool miljonit senti, siis krunt – tundsin seda isiklikust vaatamisest – nõuab kasvõi Vargamäe Andrese vaeva. See ju selline kõrbeliiv, et mata sinna kohe mitmed Tallinna turule jäänud sõnnikud (neid viidigi sinna terve mägi, enne kui „Lag-le“ Mälgule üle anti). … Ja et kui too „Lagle“ ümbruse maa end ära tasuks, kas siis eesti mees ta niikauaks oleks tühjaks, asustamata jätnud, pealegi nii linna ligidal? – Ma usun, et veensin Tammsaare rahulikuks „Lagle“ kui talu suhtes.“[13]
1938. aastal on Eesti Kultuurfilm vändanud ringvaate nr 32, „Kirjanik August Mälk oma talus“, kus näeb „kirjanikku kaevu juures vett pumpamas, seejärel oma põllul esimese viljasaagi keskel. Abikaasa viib põrsastele süüa. Kirjaniku perekond – abikaasa ja tütar – elutoas, August Mälk oma kabinetis kirjutuslaua taga töötamas.“[14] 1943. aasta veebruaris on Järva Teataja ajakirjanik leidnud, et „väga üksikuna seisavad hooned seal lagedal sool, kus puudub isegi tavaline vilets ja kõver sookask“, ja kirjanik on „nagu eremiit oma kõrves, nii teie oma rabas“.[15] Mälk nimetab selles intervjuus jalgratast kui liiklusvahendit, millega ta linnas käib – tol hetkel ootab ta, et lumi teel kinni tallataks, siis saab jälle sõita.
- Ootamatu rattur paneellinnas
Sõjajärgse elamukriisi leevendamiseks hakati 1960. aastatest Tallinna rajama uuselamurajoone, mis kohati ehitati varem asustamata kohtadele, teisal lõikusid üsna jõhkralt sõjaeelsesse linnastruktuuri. Esimene, Mustamäe, võis tunduda midagi täiesti uut, enneolematut ja haakumatut oma asukohal; seda tuli hakata tuttavaks kirjutama. Mihkel Mutt tsiteerib Mati Undi romaani „Sügisball“ (1978, raamatuna 1979) esimese fikseeritud välgatusena värske mustamäelase kirja Vaino Vahingule 25. septembrist 1973: „Tegin teleobjektiiviga ükspäev pilte naabermajade inimestest, kes mulle meeldima on hakanud“.[16] Enne „Sügisballi“ jõudis ilmuda Arvo Valtoni novellikogu „Mustamäe armastus“ (1978), kus autor on muuhulgas üpris sarnase kontakti – akende kaudu inimestega tutvumise – keeranud täielikult groteski: viljastava suhte saabki luua akna kaudu, korterist väljumata. „Sügisballi“ tegelane arhitekt Maurer on tegelikult kavandanud linnaosa, kust ei peaks kuhugi minema, aga sinna suletud inimesed on vaegsuhetes ja üksildased.[17] „Suured nelinurksed kastid väljadel, suured monumentaalskulptuurid“, paneelid, mis puudetuil väljadel pimestavad tegelast Eerot kuumal suvepäeval „kui Sahara valged kõrbelinnad, kus Eero polnud kunagi käinud, kuid mida ta oma vaimusilma ees küllalt oli näinud. Õhtuti paneelid närbusid, kuid pakkusid ka siis huvitavaid tonaalsuse-elamusi. … Imelikud olid majad pärast torme – kord lumest laigulised, kord vihmast mustaks pestud –, nagu varemed, nagu mälestused surnud kultuuridest, nagu džunglilinnad pärast väljakaevamist“.[18] Tänavaruum oli Mustamäel väheaktiivne, hoovialad ebaõdusad.[19] Maurer hakkab „Sügisballi“ lõpul uut suurt linnaosa rajama. Algselt pidi Lasnamäe ehitus Mustamäele järgnema, ent paepealsele hoonete rajamisel takerduti ehituslikesse probleemidesse ja kõigepealt kerkis hoopis Õismäe.[20] Seda on Steven Vihalem takkajärele tabavalt iseloomustanud kui „betoonist sipelgapesa, välja mõeldud paberil, sealt raba peale tõstetud ja üles ehitatud, võltslinn võltsmütoloogiaga täis tõelisi inimesi tõeliste eludega“.[21] Aga esialgu on needki tõelised inimesed kirjanduses niisama üksildased kui Undi Mustamäel. 1984. aastal kanaldub see iseäralik üksildus lõpuks Raimond Kaugveri romaanis „Meie pole süüdi“ kujutatud sündmustesse. Romaanis kirjeldatud perekond ei suhestu nende neljatoalist Õismäe korterit ümbritseva linnaruumiga peaaegu üldse ning küllap on see võte süžee tõttu tahtlik. Alles režissöör Tõnis Kase tehtud film „Õnnelind flamingo“ (Eesti Telefilm, 1986) kasutab ära linnaosa arhitektuurilist spetsiifikat, selle keskpunkti planeeritud kunstlikku veesilma. Kui laval on püss, peab see ka pauku tegema: pahatahtlikult käituvaid noorukeid tuleb keelama vanem jalgrattaga mees ja noormehed uputavad jalgratturi Õismäe tiiki. Jalgratturi uputamisstseen keerab filmis ükskõiksusele ja hoolimatusele osavalt veel ühe vindi peale, kui pealtnägija korteriakna sulgeb. Aga kust see jalgrattur üldse tuli, miks pidanuks ta ümber tiigi tiirutama?
- Tüdruk pakiraamil
Pärast Õismäed sai valmis Lasnamäe uuselamurajoon. Paekalda serval on ta tegelikult ruumiliselt hästi seatud mitmeks võimalikuks eesmärgiks: Eliel Saarineni enne esimest ilmasõda planeeritud luksus- ja Karl Burmani 1926. aasta aedlinliku hoonestuse[22] asemel ehitati aga hallide mikrorajoonide jada, need justkui vajumas alla linna peale. Lasnamäe annab hästi ainest düstoopiateks, ja näiteks Undi romaanis „Öös on asju“ (1990) vaatab Lasnamäe korteri uksesilmast sisse inimesesööja. Ehkki kirjeldatud elektrikatkestus talvisel Lasnamäel, teadmatus, teiste inimeste kadumine („kahekesi surnud linna sisehoovis“)[23] ei tundu praegu Ukrainas käiva sõja ajal üldse mitte nii ootamatu, ja siingi aitaksid lõpuks kondiauruga masinad.
„Mina oma mõistuse ja aistingutega ei teadnud muud, et kogu linn on külm ja pime.
Sest minu nägemisraadiuses ei põlenud elektrivalgust.
Kaugema linnagi kohal ei olnud kuma.
Radiaatorid olid külmad.
Elektripliit ei läinud soojaks.
Kohvimasin ja habemeajamisaparaat olid vait.
Ja kui küsida, mis veel ei töötanud, siis võiks vastata: peaaegu midagi peale meie.“[24]
Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja“ (2008) kõneleb jällegi paljuski getolikust isolatsioonist, undilikust, aga ka sellisest, mida kirjeldas juba Vilde oma vabrikulinna romaanis „Raudsed käed“ (1898) – puudub väljapääs mingist üpris piiritletud ruumist. Saadi romaan kordab ka Kaugveri loo keskset sündmust: poisid peksavad tühermaal surnuks mehe, kes samamoodi esindab kuidagi mingeid muid väärtusi kui nemad; nad ei tee seda siingi päriselt meelega, see juhtub.[25] Lasnamäed on kirjeldatud pisteliselt, seejuures piisavalt, mis sobitub justkui mosaiiki: rohkem ja vähem ohtlikud piirkonnad, neis orienteerumise oskus. Tühermaa on näiteks üpris vastandlik piirkond,[26] selle kasutamine sõltub kella- ja aastaajast, vanusest, ruumi tõlgendamise oskusest, sellele vastavalt on see park või põrgu.
Saat aga kujutab ühtaegu neid, kes on vahepeal kasvanud selles ruumis ja omandanud ruumi parema lugemise oskuse; nad on seda üksindust ületama hakanud. Kuskilt on alanud lood, mille autorid otsivad juba omaenda juuri nende linnaosade seest. Unt oli omamoodi uuslinna kujutamise juurenarmas: Heldur Karmo 1970. aastate laulult pealkirja laenanud Loone Otsa „Mustamäe valss“ (2012), aga ka Toomas Haugi novell „Mustamäe vanad“ (2019) on uut linnaruumi kujutades varasemate tekstidega tingimata dialoogis – kas täiendavalt või oponeerides. Holger Kaints on Otsa mälestusi arvustades põnevalt vastandanud mälestuslikku ainest ja fakte: mälestused petavad, aga annavad lapsepõlvele oreooli.[27] Viktoria Ladõnskaja mälestuste tüüpi raamatu „Lasnamäe valge laev“[28] ilukirjanduslikum paralleel on mingis mõttes Tauno Vahteri romaan „Hea venelane“ (2022), esineb paratamatuid kokkulangevusi, kui vaadata Lasnamäe ühiskonnaajaloolist telge. Selle paneellinna kogemust just 1990. aastatest on Andra Teede arvustades laiendanud ka Õismäele.[29] Esile tulevad mitut liiki ruumilised pinged. Margus Karu „Nullpunktis“ (2010) on Lasnamäel käes sajandi esimene kümnend, kus eesti poiss, pärit Lasnamäelt, ei kõlba oma eliitkooli klassikaaslastele; midagi sarnast lahterdab suhteid Eva Koffi romaanis „Sinine mägi“ (2017). 2024. aastal on ilmunud ka juba Anete Kruusmäe „Minu Lasnamäe“. Urbanistlik eksperiment, on Kruusmägi öelnud, aga „siia suurte majade vahele kuulub mu süda. Kui muidu oleme harjunud, et on väikesed külakesed, armsad majakesed, kõik tänavad ja majad lähevad rivis, siis Lasnamäel on nagu meekärg. Kõik elavad üksteise otsas“.[30] Võibolla kõige iseloomulikumalt võtab selle muutuse kokku siin üles kasvanud jalgrattalaps, kes oskab oma ruumi lugeda, ära kasutada, omaks seigelda, aga tajub ka vahesid. Sveta Grigorjeva luuletusest „svetlana jevgenjevna grigorjeva“, mis kõneleb rahvustevahelistest piiridest, tema leiabki:
ja siis sa vuhisesid hoopis
oma poisi jalgratta tagaistmel
mööda lasnamäge
kuulamas pleierist kõrvulukustavalt
prodigyt
(no good on elu lõpuni mu lemmiklugu
see läeb aastatega ainult paremaks)
me olime nii väiksed
ja juba nii kiired ja
vihased[31]
Tüdruk jalgrattal või selle pakiraamil, suvi, mööda asfalti ratas lihtsalt lendab, seda keskkonda aistib lugeja kogu kehaga; see on fraas millestki nii iseloomulikust sellise linnaosa elaniku lapsepõlves.
- Jalgrattaga tulevikku
Viienda jalgratturi leiab Maarja Kangro novellist „Õismäe ajamasin.“[32] Minajutustajast tegelane, kirjanik, keda muide Undi loodud tegelastega ühendab iha inimliha järele, tahab rännata minevikku aparaadiga, mida hoitakse ühes Õismäe korteris. Ta on lapsena kasvanud Õismäel. Oma uudishimu aparaadi vastu maskeerib ta sellega, et „astub läbi“ jalgrattasõidul (novellis tuleb ette teisigi jalgrattaid ja paljastub rattasõidu imeline vabadus ühest linnaosast teise kulgemisel), ning teeb sellesama ringi, mis sai saatuslikuks jalgratturile filmis „Õnnelind flamingo“:
„…tegin tiigi promenaadile tiiru peale; pardid, künnivaresed, üksikud lapsejalutajad, vanainimene terjeriga. Isegi nagu mingi amfiteatri moodi astang oli tiigi äärde ehitatud, ilmselt mõneks kontserdiks või siis taevasse vahtimiseks. Mõned tornid ja üheksakorruselised karpmajad kõrgusid üle puude, mis olid suureks kasvanud, mu lapsepõlve lage ja porine Õika oli kohati täitsa metsistunud. Maanduvad lennukid lendasid majade kohalt väga madalalt. Aga üldiselt – tühjus. Õismäe, mis oli mulle alati tundunud healoomulisem ja edumeelsem kui Mustamäe, oli nüüdseks arhitektuurimälestis.“[33]
Jalgratta jätab ta ajamasinaga rändama minnes Nurmenuku Rimi ette ketti. Novelli on hea võrrelda Steven Vihalema Õismäe tulevikudüstoopia „6ISM2E_DPI_ERROR:_UNSUPPORTED_PERSONALITY“ (2016) linnakirjeldustega, ajaline distants ei ole ka eriti pikk, poolesaja aasta kandis: „Mõned modifikatsioonid siin-seal ja mõned varemetes majad, kuid üldjoontes sama – viiekorruselised siinpool teed, üheksakorruselised sealpool, taamal märkan torne, isegi raamatukogu on alles. Suurel Ringteel on ristmike asemel ikka veel väiksemad ringteed, üheksakordsete paneelmajade kõrval suursuguselt avarad augud. Nende keskel asetsevat rohelusesaart katab valitsejate valitud floora – kord kibuvitsapõõsad, kord mittemidagiütlevad lilled. Seekordsed juhtivametnikud on siia lasknud istutada palmid ja aaloed, mis nüüd kevadtuulte käes vaikselt hingitsevad.“[34]
Vihalema raamatus on ka jalgratas, ehkki selle tagumine pöid on pisut kaheksas.[35] Aga ega ajamasin ei saakski asuda kuskil mujal kui Õismäel: kui näiteks tulnukad Tallinna tuleksid, valiksid nemadki kosmosest vaadates maandumiseks just Väike-Õismäe, sest tiik plingiks vastu nagu kutsuv silm – ehkki Vihalem ei täpsusta, mis täpselt romaanimaailmas juhtus, tekib vägisi selline kujutluspilt.
Vahepala: tüdruk, kel ei olnud jalgratast
Ei tahaks mainimata jätta veel üht poolringi ümber linna, ehkki see on tehtud jalgsi, aga küllap kõik spordisõbralikud tallinlased on korduvalt sama teed läbinud, ja paljud neist kindlasti jalgrattaga. Carolina Pihelga romaan „Vaadates ööd“ (2022) loob selle marsruudi Harku ja Nõmme Tähe tänava vahele. Tüdruk nimega Leida läheb töölt Harku eksperimentaalbioloogia instituudist ilusatel õhtutel jala koju: „linnast välja viis liinibuss, mis koledasti raputas. … Kümmekonna minuti pärast astus ta Bioloogia peatuses maha, Juta oli sõnad peale lugenud, kuidas edasi minna: üle suure tee, otse mäest üles, kuni pahemat kätt jääb instituut, vana mõisahoone, võimatu eksida.“[36] Bussisõidule eelistab ta jala visata, „jalad nõtkuvad pehmel rajal, kogu ta keha nõtkub kevadest, mis on täis erkrohelisi noori lehti, ja pilvedest, mis sõuavad pea kohal“ (lk 252), ööviiulid lõhnavad. Tema ümber keerleb veel üks lugu, mida ta ei tea: teeveeres satub ta – küll ise seda aimamata – majja, kus teda vangi soovimatu lapsena imikuna hoiti. Küll aga teab ta, et „siin lähedal oli naistevangla – kui veidi läbi võsa minna, paistsid okastraadiga müürid kätte. Pool Harku inimestest töötaski vanglas, pool instituudis“ (lk 285). Romaani esimeses osa nähakse seda paika ka läbi vangi silmade: „üks pime hommik, mil teha silmad lahti ja panna siis jälle kinni, üks hommik, mil kõik on kivist: ripsmed, mõtted ja minutid, päev liigub oma hämarat võlvi mööda edasi täiesti mõttetult, samuti nagu ämblik mööda seina, kärbsed kukuvad külmast maha, kusagil kaugemal elavad inimesed, võibolla elavad nemad päriselt, aga siin on see kõik üks eimiski, mis pole pehme ega osavõtlik, see eimiski on tehtud kivist“ (lk 126). Nagu kivine kaldaserv, millel seisis sealt natuke edasi Bornhöhe või tema Jaanus, viimane oli ka just õppinud, et südamed võivad olla kivist.
Kui me ei sõida jalgrattaga
Graafik Britta Bennol on üks tekstiline tulevikutõlgendus Lasnamäest:
„Udu taga oli aimata kuppelmaastikule pillutud vettinud majakobakaid. Need olid juhuse tahtel hästi säilinud paneelmajade varemed paigas, mida kutsuti kord Lasnamäeks.
Aknaid-uksi risttahukatel polnud, tühjade avade taga irvitas pimedus hambutut naeratust. Ometi polnud aknaaukude taga tühjus – uus elu oli kolinud sisse Lasnamäele. Seal elasid temasugused elukad – suured, imelised loomad, kelle esivanemad pärinesid kaugest antropotseenist.
Tal oli kummalisel moel säilinud veel ähmane mälestus asfalthallist Lasnamäest, mil see laiutas lamedal pankrannikul Ida-Tallinnas. Vahepeal oli maastik tundmatuseni muutunud. Niiskes roheluses mägede ja jõgede vahel tegid tulevikuloomad oma igapäevaseid toiminguid. Nende kohanemine inimeseaegse plastiku, raskemetallide ja kiiritusega oli olnud väga edukas. Samuti oli hapnikutase märgatavalt paranenud, nentis ta mälestusi kergendatult välja hingates.“[37]
Kui Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri fotomontaažidel „August Lasnamäel, 2139“ ja „Talipüük Lasnamäel, 2208“ (sari „Makrorajoon“, 2013) on inimene alles ja tegeleb hoonete vahel põllumajandusega,[38] siis Benno, kes ei kasuta düstoopia mõistet, kuna tema maastikel inimkonna esindaja puudub, kujutab hoopis helget utoopilist inimesejärgset ruumi.[39] Linna on asunud uued mitteinimesed. Lõpuks on üks vale otsus saanud viimaseks piisaks antropotseeni kehvade valikute meres, midagi on juhtunud, inimesi pole ja linnavaremeis tšillib muretult ringi roosa rohelisetäpiline saurus.
Bennoga kõneleb kohati väga sarnast kujundikeelt Vihalem oma Õismäed kirjeldades, ehkki inimesed – mujalt tulnud – on seal siiski alles. Vihalema raamatus on tehnika üles öelnud, tulnud on põua-aastad, olnud eriti karm talv, kliima on soojenenud, vahepeal on jõudnud eksisteerida ka ökoautonoomiad,[40] aga linnaruumiliselt on Rauno Alliksaare järgi Vihalema düstoopia keskmeks pigem „sotsiaalne muutus, sest füüsiliselt polegi tingimata nii palju muutunud“.[41] Ega Bennolgi: Lasnamäe on lihtsalt mõnevõrra lagunenud. Vihalemal on Bennole analoogselt olemas mitteinimese perspektiiv – prussaka vaatenurk, eks temagi elab inimesed üle.[42] Võiks ka lõpetuseks moraali lugeda: oleksime rohkem jalgrattaid kasutanud, oleks prussakate või sauruste aeg ehk hiljem kätte jõudnud.
[1] Vt Methis, sügis 2019, nr 24, linnauuringute erinumber.
[2] T. Kasima, Teekond läbi urbsuse. Sirp, 10.11.2023.
[3] Sealjuures jätan ma arvestamata kunagi eksisteerinud teedevõrgustikega.
[4] E. Laanes, Vaba mees Bornhöhe „Tasujas“. Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned. Keel ja Kirjandus, 2012, nr 7, lk 483.
[5] Vt T. Muide, Eesti XIX ja XX sajandi jalgrattakultuur. Sirp, 09.06.2023.
[6] L. Viitol, Eduard Vilde. Tallinn, 2012, lk 42.
[7] Gae, Kahisevad kilomeetritulbad. Teataja, nr 128, Tallinn, 29.11.1934.
[8] K. Kask, Aitame kaasa looduse kaitsele! Harju Elu, 24.07.1958.
[9] Rahvusarhiiv, EFA.683.0.200348 ja EFA. 683.0.200006.
[10] 30. III. 43. Marie Underi päevikud 1922–1957. Litteraria, vihik 27. Tartu, 2015, lk 87.
[11] K. Hallas-Murula, Aedlinnad ja aedlinlik planeerimine Eestis 1920.–1930. aastatel. Rmt-s: Eesti linnaehituse ajalugu 1918–2020. Koost. E. Lankots, T. Ojari. Tallinn, 2024, lk 82–83.
[12] Rahumäe, 1. juuni 42. Marie Underi päevikud 1922–1957, lk 84.
[13] A. Adson, Siuru-raamat. Vadstena, 1949, lk 253.
[14] Vt https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/1106/sisukokkuvote.
[15] Kirjanik ja peremees Lagle talus. Järva Teataja, 16.02.1943.
[16] M. Mutt, Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Tallinn, 2023, lk 248.
[17] Vt D. Tomberg, Koht ja inimene. Mati Undi „Sügisball“. Sirp, 10.10.2008. Film (Veiko Õunpuu, 2007) „Sügisballi“ ainetel vändati Lasnamäel, niisiis on linnaruumiline üksindus ja võimatus linna enda omaks kogeda hästi üle kantav mõnele teisele uuele linnaosale.
[18] M. Unt, Sügisball. Tallinn, 1979, lk 14–15.
[19] T. Ojari, Elamispind kõigile. Elamuehitus Nõukogude Eestis. Rmt-s: Eesti linnaehituse ajalugu 1918–2020, lk 309.
[20] Sealsamas, lk 310.
[21] S. Vihalem, 6ISM2E_DPI_ERROR:_UNSUPPORTED_PERSONALITY. Tallinn, 2016, lk 11.
[22] K. Hallas-Murula, Aedlinnad ja aedlinlik planeerimine Eestis 1920.–1930. aastatel, lk 80.
[23] M. Unt, Öös on asju. Tallinn, 1990, lk 193.
[24] Sealsamas, lk 179.
[25] Vrd „Sügisballi“ alusel tehtud filmiga, kus šveitser Theo vallandab oma pingeid üpris sarnaselt.
[26] M. Karro-Kalberg, Lasnamäe valss. Sirp, 29.04.2022.
[27] H. Kaints, Lapsepõlv unelmate Mustamäel. Sirp, 02.08.2012.
[28] V. Ladõnskaja, Lasnamäe valge laev. Tlk K. Linask. Tartu, 2013.
[29] A. Teede, Minu, Ladõnskaja ja Lasnamäe ühine narratiiv. Sirp, 26.09.2013.
[30] H. All, Anete Kruusmägi: ilma uute lisandusteta Lasnamägi getostuks. Menu.err.ee, 10.04.2024.
[31] S. Grigorjeva, *kunagi ehmusin… jt luuletusi. Vikerkaar, 2014, nr 4/5, lk 5.
[32] M. Kangro, Õismäe ajamasin. Novellikogu. Tallinn, 2021.
[33] Sealsamas, lk 200.
[34] S. Vihalem, 6ISM2E_DPI_ERROR:_UNSUPPORTED_PERSONALITY, lk 19.
[35] Sealsamas, lk 96.
[36] C. Pihelgas, Vaadates ööd. Tartu, 2022, lk 210.
[37] Näituse vahetekstid. Britta Benno isikunäituse „Ruinenlust Lasnamäel“ (Hobusepea galerii, 2020) tutvustuse leiab siit: https://www.eaa.ee/britta-benno-isiknaitus-ruinenlust-lasnamael.
[38] https://kumublogi.ekm.ee/2024/02/01/nadala-teos-ott-kadarik-1976-mihkel-tuur-1976-august-lasnamael-2139-ja-talipuuk-lasnamael-2208-sarjast-makrorajoon-2013/.
[39] B. Benno, Ristatud trükikunst. Lavastades Ruinenlusti. Rmt-s: Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2024. Ilmumas.
[40] S. Vihalem, 6ISM2E_DPI_ERROR:_UNSUPPORTED_PERSONALITY, lk 54, lk 133.
[41] R. Alliksaar, Õismäe unenägu. Vikerkaar, 2017, nr 7/8, lk 176.
[42] S. Vihalem, 6ISM2E_DPI_ERROR:_UNSUPPORTED_PERSONALITY, lk 33.
