Takso jõudis lennujaama. Ikaros võttis pagasnikust kohvri, taksojuht muidugi ei liigutanud lillegi, ja kõmpis naisele järele. Kohvri rattad jäid pidevalt kuhugi kinni, kuradi kohver. Naine pööras ümber ja ootas, kuni Ikaros talle järele jõudis. Tule siia kõnniteele, siin on siledam, ütles naine. Sa ei pea tingimata aukudes ukerdama. Näed, siin on sile tee, siis ei pea vanduma ka. Neil olid ülesanded jagatud, Ikaros tassis kohvrit, naine otsustas, mis sinna panna, kuidas ja kuhu seda kanda. Ilma Ikaroseta oleks nad olnud ilma käte ja jalgadeta, ilma naiseta oleks nad justkui ilma peata, ütles naine alati, ja tal oli õigus. Naisel on alati õigus, ütles naine. Ära hakka muga vaidlema!
Ikaros ei kavatsenudki. Elu oli nii palju mugavam ja lihtsam. Ikaros võttis pakitud kohvri, tõstis, vedas, kandis, mida iganes, tegi, mida vaja oli. Kuigi ta polnud mingi lihtne jõumees, ta oleks ka ise osanud pakkida, kui hädasti vaja, aga seda hädasti vaja ei tulnud ette. Kõik oli elu jooksul välja kujunenud, elu oli välja kujunenud. Ta läks naise järel lennujaama ja seisis järjekorda. Kella seitsmene lennujaam oli veel üsna tühi. Praegu lendavad rohkem vaesed suurte kottidega. Kell kümme on siin hoopis teistsugused inimesed, ütles naine.
Missugused? küsis Ikaros.
Käekottide ja läpakatega, vastas naine ohates. Teistsugused!
Ikaros kehitas vaid õlgu, nad seisid luggage drop’i järjekorras, check in’i oli naine kodus ära teinud, kuigi vahet polnud, seista tuli ju ikka. Kuhu nad siis sokid ja teksad panevad? küsis Ikaros, mitte et ta väga teada oleks tahtnud, aga et naisega rääkida. Naistele meeldib, kui nendega räägitakse, arvas Ikaros, lehes kirjutati, et nad armastavad kõrvadega.
Nad ei kannagi teksasid. Nad kannavad… ah, mis ma sulle ikka seletan. Naine jälgis silmadega üht ilmselget välismaalast, kes lobises telefoniga, jalas mustad peenemad ülikonnapüksid. Ikarosel selliseid ei olnud. Ta isegi ei kujutanud end nois pükstes ette, tal olid teksad ja veel ühed teksad, suveks lühikesed suurte taskutega, ning must ülikond matuste jaoks. Viimasel ajal muud ei olnudki, ülikond sai kõvasti vatti.
Kunagi olid teksad ju ka popid, ma mäletan kooliajal…
Ah, ära sa ka, mõtle, millal see veel oli, ütles naine.
Alles oli, vastas Ikaros ja üritas seda meenutada. Midagi ei mäletand, ainult märkusi ja värki ja pahandusi, ja siis kohe aktus.
Naine jälgis ikka veel toda välismaalast. Neil ei olegi ju sokke ja teksasid, nad lendavad rahakotiga, võibolla vaid mõneks päevaks või mõneks tunniks, siis tulevad koju tagasi ja lendavad jälle. See on hoopis teistsugune elu! Ütles naine veidi unistades.
Nojah. Sellisest elust ei teadnud Ikaros midagi. Ta ei olnud nii rikas, et käia lennukiga kodus sokke vahetamas, ta kandis neid kaasas sessamas suures kohvris. Kohvriga lendamine muutus ka aina kallimaks, kohvri pilet oli kallim kui Ikarose oma. Ükskord on ta naine valiku ees, siis peab ta otsustama, kas Ikaros või kohver? Kummaga soojale maale minna? Ikaros ei olnud enda positsioonis ülemäära kindel. Kohver ei joo õlut, ei vaidle, ei vaja voodit ega seksi.
Pange kohver lindile palun, ütles unine check in’i tüdruk.
Ikaros pani kohvri lindile, see näitas paarsada grammi üle kaalu, aga õnneks ei hakatud õiendama. Seegi hea. Palju parem oli olla ilma kohvrita. Ikaros jalutas, kaks kätt taskus, turvakontrolli nagu härra ja ajas käed laiali, uurige palju tahate, ma tõusen kohe lendu. See oli mõnus tunne! Seljakotist ei leitud midagi kahtlast, seal olid võileivad, keedumunad, mingi naise raamat ka, nende tavaline reisivarustus, aga pommiaparaat hakkas ikkagi vilistama. Kumb talle siis ei meeldinud? Lugemine või munad? Naine oli pommikontrollist juba läbi pääsenud. Nii et jälle tema, Ikaros! Kas sul on midagi taskus, ma ju ütlesin, et võta välja, ütles naine. Naine oli hommikuti närviline. Mitte nagu vanasti, kui nad alles teineteisesse armusid. Siis oli ta hoopis teistmoodi, aga Ikaros sai naisest ka aru. Sa oled elanud ühe ja sama mehega päris pika elu, nad ei ole teab mis heidikud, aga glamuurist on asi kaugel, mõnes mõttes hakkab ju tüütama. Ärkad hommikul ja vastu vahib seesama mees, kõhuke ees, juuksed on kräsus ja hallid. Ta vaatas end hommikuti peeglist teinekord, endalgi tekkis vilets tunne, too peegli-Ikaros nägi kulund välja. Naised on ju õrnad olevused, justkui portselanist, nemad saavad krambid, kui hommikust meest näevad. Hommikuti on mehed lötsis. Kuigi Ikaros tegi hommikuvõimlemist ja üritas vältida saiakesi, aga ikkagi. Ja siis jäävad naised lennujaamas vaatama kontvõõrast välismaalast, kes ei kanna teksasid, sest tahaks ju midagi muud. Saapad, ütles Ikaros.
Saapad?
Naine ei saanud aru.
Ikaros võttis saapad jalast ja pääses pommiaparaadist läbi. Taldades on mingi metall vist sees, arvas Ikaros. Naine haigutas. Alati peab just sinuga juhtuma, ja sasis ta pead. Aeg-ajalt oli naine nii hell, nagu vanasti, aga seda ei tulnud liiga tihti ette. Eriti meeldis naisele pöialt tatiseks teha ja siis Ikarose nägu puhtaks nühkida, nagu lapsel. Räägitakse, et aastatega inimesed kalestuvad, eriti kui midagi suurt pole enam loota. Näha on, et kõik läheb sama rada nagu kõikidel Ikarostel ja nende naistel enne neid. Neid ootab tavaline elu. Neil ongi tavaline elu, see on kõige õudsem, mida tulevikult oodata võib. Või tegelikult, mida siin viriseda, tavaline elu on turvaline. Kangelastel lüüakse pea maha või nad hukkuvad mingil muul valusal moel. Tavalise inimesega seda ei juhtu. Mõõdad vererõhku, ei suitseta nii palju, oled rõõmus asja ees, teist taga, lõpuks vaatad hooldekodus telekast maskis lauljat või midagi, aga tahaks natuke teistmoodi ka. Mingitki seiklust. Nagu filmis või jutus. Seda saab ju korraldada. Aeg-ajalt lennates kuhugi. Nagu nemad praegu Hurghadasse, kõik hinnas. See on küll kohalik ja väike võit võrreldes pika ja rutiinse eluga, aga midagi siiski. Võõrsõnu, nagu rutiinne, õppis ta naiselt ja tolle sõbrannadelt. Nood pärissõnu ei teadnudki, ainult rutiinne, emotsionaalne, barbaarne, viimane käis meeste, eriti tema kohta, aga arvati, et ta ei saa aru. Ta alati naeratas vastu, barbaarne Ikaros.
Nad ostsid poest vett, lennukis röövitakse ju vee eest paljaks, lend oli kuus tundi, nii et parem oli alati vesi ja võileivad kaasa võtta. Võileivad olid neil kodus eelmisel õhtul kenasti valmis tehtud, kotleti ja singiga. Ikaros võttis riiulist veel pudeli Jamesoni ja viskas vee kõrvale korvi.
Arvad, et seda on vaja? küsis naine.
Ma ei viitsi seal Egiptuses viskit taga otsida, kui kõhuga midagi juhtub, siis on seda ju vaja. Mäletad, Tais?
Naine vaatas teda umbusklikult, aga väga vastu ei hakanud, ta mäletas Taid ka. Üks vale krevett ja peldikust enam välja ei saagi. Neil oli ju puhkus, isegi Ikarosel oli.
Lase see pudel korralikult kilekotti kinni panna, et sa ei hakkaks lennu ajal lahti tegema.
Muidugi, vastas Ikaros. Ta oskab käituda küll, kui tahab, lõpetas ta mõttes naise lause. Muidugi oskab! Ta on ju Ikaros, nad tunnevad teineteist kui kaua? Ei taha mõeldagi. Lennujaam oli tegelikult päris kenaks läinud, siin oli klaver ja raamatupood, mitte et oleks tahtnud väga mängida, ta ei osanudki, aga ikkagi kuidagi kultuurne. Mingi imelik ärevus oli Ikarose hinges, nagu vanasti, kui ta esimesi kordi lendas, siis ta alati kartis, et kukub alla. Nüüd ta sellepärast ei muretsenud: ei tea, kas elu oli kaotanud väärtuse? Miskit ei olnud ju tegelikult teistmoodi. Tegelikult? Targem on mitte üle mõelda. Nad jõudsid mingisse kohvikusse, kus oli seesama viigipükstega välismaalane. Tollel ei olnud võileibu, ei olnud vett ega teksasid, jõi vahuveini ja luges mitte lehte, vaid raamatut. Ikaros püüdis aru saada, mis romaani nimi on, aga see ei olnud eesti keeles. Võibolla prantsuse? Vuntsid olid küll sellised. Prantsuse omad.
Tahad ka klaasi šampust? küsis Ikaros naiselt.
Mis mõttes ka?
Naine vaatas teda, pea viltu, nagu kuri vares.
Kui tihti me ikka lendame, ütles Ikaros. Ta jättis küsimusele vastamata, aga naine ei pannud tähele.
Minu süü see nüüd küll ei ole, torkas naine, aga siis märkas ka tema todasama viigipükstega prantslast vahuveiniga. See nägi liiga šikk välja, romaan, vahuvein ja prantslane, lisaks kõigele olid tal ka vuntsid.
Sa ise ei joogi ju vahuveini, ütles naine.
Paljugi mis. Nüüd joon, ütles Ikaros ja ise ka imestas, kui enesekindlalt ta seda tegi. Oli mingi eriline tunne, enne õhkutõusmist inimesi tabab teinekord selline ajutine võlts optimism, et kõik on veel võimalik, tahaks hakata elama.
Hea küll, ütles naine, aga võtame ühe väikse. Nagu tollel…
Tollel prantslasel, lõpetas Ikaros. Sa nägid ka, jah? Üks vahuvein, palun, ütles Ikaros kohviku tüdrukutele.
Miks sa arvad, et ta prantslane on? küsis naine.
Tundub selline, vuntsidega ja loeb romaani, miks mitte prantslane.
Prosecco või Cava? küsis baariplika.
Kumba sa tahad, Prosecco või Cava? küsis Ikaros naiselt.
Prosecco, vastas naine.
Ikaros kummutas oma poole Proseccost kohe kurku, see oli ju nii väike. Ma võtan ühe veel. Ikaros vehkis tühja pudeliga baariplika poole.
Ikaros!? Kui sa juba lennujaamas end täis kaanid, mis me siis pärast pihta hakkame? Ma ei jaksa sind kantseldada, sa oled ju suur mees!
Olengi! Ma lihtsalt toon ühe Prosecco veel, see meeldib ju sulle. Miks ma ei või olla nagu prantslane?
Sa ei ole ju prantslane!
Kust sa nii kindlalt tead? Järsku olen. Sa ju tead seda mu onulugu, eks? See onulugu oli pikem jutt, aga liiga ärakäiatud. Onul oli miskipärast Prantsuse pass, Ikarose naisele avaldas see muljet. Oleks Ikarosel ka, aga ei olnud ju! Ikaros istus, kõlgutas jalga ja vaatas lennukeid. Ta onu oli peaaegu prantslane või vähemasti tahtis väga olla. Nii et kust ta nii kindlalt teab? Ta polnud isegi kindel. Meis kõigis on väike prantslane! Miks ta ise lenduriks ei hakanud? See mõte ei olnud talle varem pähe tulnud. Võibolla oleks kõik läinud teisiti. Järsku oleks tal olnud teistsugune naine, noorem, lahkem, ja isegi need viigipüksid?
Ikaros jõudis enne lennu väljumist juua veel kaks Proseccot. Need olid ju väiksed. Siis kuulutati nende lend välja. Ikaros tõusis, sopsutas end sirgeks ja läks mossis naise järel oma värava poole. Naine sibas telefoniga ees, seal olid nende mõlema piletid sees, ID-kaart oli ka naise käes. Ära palun venita, ütles naine Ikarosele, pärast pole kottidele ruumi jälle. Ikaros üritas veel vaadata, kuhu prantslane lendab, aga ei näinud. Ta võib belglane ka olla, mõtles Ikaros, need on ju ka prantslased. Naine näitas nende mõlema piletid ette, nad läksid lennukisse, möödusid äriklassist. Seal istusid kõik need inimesed, kelleks Ikaros kunagi ei saa. Ikaros istus tavaliselt põlved kurgu all kronksus, katsus kuidagi oma istmesse ära mahtuda, kogu puhkus kulus lennust taastumisele. Äriklassis nad laiutasid, ja veel enne kui lend pihta hakkas, viidi neile šampust ja kalamarja. Kus on õiglus? Tavalistele ei anta ju midagi. Maksad vee eest kolm eurot ja kogu moos. Ikaros ei oleks arvanud, et teda võiks selline klassiviha tabada, aga pardon, khm, seekord juhtus temaga just nii. Kõige tipuks istus toosama prantslane nende oma lennuki esimeses klassis ja luges oma romaani. Ta oleks tahtnud ka osata nii ükskõikselt reisida, sa ei märka enda ümber midagi ega kedagi, ja oled hopsti Lissabonis, justkui ei oleks see mainimist väärt. Ta võib ka lugeda! Ta oskab! Aga ta ei pea sellega kogu lennukitäie rahva ees eputama. Ikaros vist riivas kogemata prantslast, kui ta tollest möödus, aga prantslane ei pannud isegi tähele. Kui sa istud esimeses klassis, siis sa lihtsalt ei märka möödujaid, sul on endalgi hea olla. Naine leidis nende kohad üles ja juba tegi nägusid, et Ikaros ei mökutaks. Ikaros pressis nende väikse kohvri üles riiulile. Pane seljakott ka, ütles naine. Selle ma panen istme alla, ütles Ikaros.
Miks? küsis naine, kes vist arvas, et on Ikarose plaani läbi näinud. Sa ei hakka ju lennu ajal viskit jooma, see on keelatud! Egiptuses võtad välja. Ikaros toppis seljakoti nohisedes ülemisele riiulile, kui väga häda on, võib ju osta ka.
Lennuk sõitis aeglaselt õhkutõusmisraja poole, stjuardess seisis päästevestiga keset vahekäiku ja võimles nagu alati. Ikaros tõmbas oma istme korralikult üles, pani rihma kinni ja sulges silmad. Ta istus seekord akna pool, naine keskel, mingi tüdruk oli naise kõrval, nahkjaki ja ninarõngaga. Imelik. Tal oli endal kogu aeg samasugune tunne, et tal on rõngas ninas, ja kui naine tahab, siis ta lihtsalt võtab sellest kinni. Ja talutab. Ikaros vaatas kurvalt aknast välja. Ta elu oli nagu ilm, mis aknast paistis. Hall.
Mis sa mõtled? küsis naine äkki.
Midagi, valetas Ikaros.
Mulle lihtsalt korraks tundus.
Tegelikult oli see kena, et naine nii ütles. Tavaliselt naine Ikarose mõtteid tähele ei pannud. Crew, please be seated, teatas piloot ja pani käigu sisse. Ikaros tundis, kuidas ta selg vajus vastu istet, rattad rebisid maast lahti, siis käis tume plõmps, kui need lennuki kõhtu kadusid. Ikaros sukeldus tumedatesse pilvedesse, lennuk rappus ja värises, pilvede vahelt imbus tuhmi valgust, päiksekiir torkas otse Ikarosele silma, soe valgus paitas ta põske. Lendamine on siiski ime! Aga mitte selline ime nagu veel aastaid tagasi, kui jooke niisama jagati. Need ajad olid Ikarosel selgelt meeles, aga see kõik oli nii ammu, justkui lapsepõlves, sirutad käe välja, konjak, sirutad uuesti ja gin tonic pudeneb pihku, niisama! Nüüd võis end vigaseks maksta. Ja söögi ja joogiga jokutati võimalikult kaua. Stjuardessid kolistasid nurga taga oma kärudega, piilusid salongi ja seletasid midagi omavahel, aga välja ei tulnud. Ikaros sirvis menüüd. Meil on võileivad kaasas, ei hakka lennukis raha raiskama, pealegi see söök ei kõlba kusagile, ütles naine. Ta ütles seda iga kord, see oli tema lendamise mudel, ökonoomne, aga Ikarose näpud lausa sügelesid selle menüü järele. Menüüs tundus kõik nii ilus, saiakesed, croissant’id, pasta kanaga, kuumad ja külmad joogid, soodustused, diilid…
Näed, kui võtta õlu koos krõpsudega, siis saab krõpsud ilma…
Ära usu neid pilte! ütles naine.
Nad olid vist ainukesed inimesed, kes kunagi ei tellinud, no tegelikult vist paar korda oli juhtunud, et naine lubas endale valge veini ja Ikarosele väikse õlle, aga see oli nii harva, et tegi tusaseks. No mida ta siin istub päikse käes ja imeb käppa, selle asemel et lendamisest mõnu tunda? Räägitakse, et mõnikord inimene tunneb ära, et kui mitte nüüd, siis millal. Sa elad üks kord! Mõnes mõttes su elu ongi su lend ja su enda mure on, kui sa seda võimalust ei kasuta. Menüü on sinu, vali oma elu ise!
Ma tahaks lendamisest mõnu tunda, ütles Ikaros naisele. Täiesti ootamatult. Nii et isegi naine imestas.
Kas sa arvad, et kui sa end täis jood, muutub elu kuidagi ilusamaks?
Mitte elu ilusamaks, vaid lendamine mõnusamaks, vaata, päike paistab! See maapealne Prosecco veel surises Ikarose peas, muidu poleks ta vist nii äksi täis olnud. Mida noored mõtlevad, sellest ta ei saanud aru. Tätoveeringuga plika oli endal teki üle silmade tõmmanud. Arvatavasti võttis tableti sisse, ärkab Hurghadas, aga mis mõte sel on? Kaotada kuus tundi elust! Ikaros ei võtnud kunagi mingeid unepille, ta hoidis silmad niikaua lahti, kui suutis. Ei ole mingit mõtet elada kuus tundi vähem, jumalat niikuinii ei ole, ja kui ongi, siis ta ei näita ennast. Aja taga nagu metslooma.
Palun mulle üks õlu ja Jägermeister ja üks valge vein naisele, ütles ta stjuardessile. Ega ta ainus ei olnud, kes tellis, pool saali hoidis käsi õieli. Võis arvata, et lennuk on tulivihaseid naisi täis, aga ei olnud. Tema naine oli ainuke.
Ära hakka, Ikaros! Me ei lähe ju kohe reisi alguses tülli!
Kallis, meil on puhkus, mina maksan! Ära torise!
Ikarose kaart tuhises läbi õhu nagu vahe saabel ja juba järgmisel hetkel oli nende laud kaetud. Naisel vein, Ikarosel õlu järelhaagisega, nagu vanasti öeldi.
Milleks meile see Jägermeister? küsis naine, kes hakkas aimama, et see lend pole tavaline, et õhus on seikluse hõngu. Ikaros laksas Jägermeistri ühe sõõmuga tühjaks, enne kui vastama hakkas. Ära muretse, ütles ta naisele. Naine vaatas teda, nagu tahaks midagi öelda, aga ei öelnud. Limpsis oma valget veini.
Nad olid juba peaaegu tunni õhus olnud, õlu oli otsas. Kui stjuardess neist möödus, rabas Ikaros tal sabast kinni, vist liiga järsult, sest too läks näost kahvatuks, aga ega tal viga ei olnud, umbes kolmekümnene punapea. Ma võtan ühe õlle ja Jägermeistri veel, ütles Ikaros. Ma ütlen edasi, palun oodake natuke, ütles Punapea. Huvitav, kust ta pärit on? Ikaros küünitas end Punapeale järele vaatama. Palun söö midagi peale ka, muidu oled sa kohe täis, ütles naine. Ma annan sulle kotist muna, tahad? Naine koksis talle muna ära ja torkas suhu nagu lapsele, et ei saaks pead ära keerata. Ja ära vahi neid tüdrukuid! Siis pühkis munakollase tal põselt ära. See oli tal loll komme, teised ju nägid.
Ära muretse mu pärast nii palju, ütles Ikaros täis suuga. Kedagi ma ei vahi. Lihtsalt korraks vaatasin. Tundus justkui venelane.
Vahet pole, venelane või mitte, sosistas naine. Ta tundis Ikarost juba kolmkümmend aastat, vanasti oleks nad hõbepulmi tähistanud, pikas lauas istunud, nüüd läksid lihtsalt reisile Egiptusse all in. Pidusid enam ei peeta. Kui, siis kahekesi lennukis, aga mis pidu see on. Küll nad peo ka teevad, vaatavad koos sõpradega pilte ja heldivad, et küll ikka on olnud ilus elu ja nüüd lännu! Vanad! Kõik! Järgneb maandumine tundmatus kohas.
Ta tundis, et peab ära käima. Kolm õlut oli juba all kindlasti. Teel peldikusse vaatas Ikaros kaasreisijaid. Tal oli justkui avaram pilk. Sest lennukis näeb paremini, sa oled ju kõrgemal, seal on valgust. Inimesed tundusid teistmoodi. Justkui nad armastaksid üksteist, ja teiste hulgas ka teda, Ikarost, mingit tundmatut onu lennuki vahekäigus, ja rohkem nad üksteist ei näe! Veider mõelda. Nagu toda Punapead. Mitte kunagi ei näe! Elu on loll värk, õrritamine. Peldikus oli järjekord. Ikaros keeras ümber ja koperdas lennuki ninasse, rikaste vetsu. Mis siis? Kes teda keelata saab, ta on ka inimene, nagu kõik need ülejäänud siin. Punapea oleks teda vist tahtnud takistada, aga ta tõmbas juba ukse kinni. Kui ta kuses, siis oli tal aega sellele ebavõrdsusele mõelda, alles siis lasi vee peale. Tekib ju trots? Ikaros lõgistas mitu korda ust, enne kui aru sai, kuidas see lahti käib. Siis pääses välja, otse kokpiti ukse ette, kangesti oleks tahtnud sinna piiluda. Stjuardess tuli sealt just tühja kohvitassiga välja. Korraks vilksatas silme ees mõõdikuid ja rohelisi tulesid, ta jõudis märgata lenduri lumivalget särki, kurat… kuraat! Midagi sellist oleks igatsenud, tulukesed, pilved, pagunid, valge särk, stjuardessid ees ja taga, lendamine on võimas värk.
Ma võtan ühe õlle ja Jägermeistri. Palun!
Stjuardess oli uus, vaatas talle tükk aega silma, Punapea oli teda juba hoiatanud, enne kui vastas. Minge oma kohale, palun, ma toon teile sinna ära. Olidki venelased? Päris normaalsed ei olnud. Palun kasutage tagumise otsa tualettruume, ütles stjuardess kuidagi vaenulikult. Siin räägiti ju ainult inglise keeles, juba see tegi sust teise klassi inimese. Aga ta ei olnud! Prantslane oli teda märganud. Lõpuks ometi! Ikaros oli ta juba unustanud. Näed! Ta lendab! Ka tema, Ikaros, lihtne mees, kes tähistab hõbepulma, kahtekümmend viit aastat alistumisest! Ikaros kõikus oma istmeni, kaks võimalust, kas häiris see taevas rappumine või oligi pähe hakanud. Naine vaatas teda kahtlustavalt, aga tõusis siiski püsti, et Ikaros oma kohale pääseks. Nende „lohetätoveeringuga“ tüdruk oli justkui teadvuse kaotanud, Ikaros oleks võinud ta lömastada, aga too magas endiselt edasi. Sellised rohud on välja mõeldud! Elad teadvusetult. Nagu ta ise! Aga tema oli ometi ärganud. Kuidas see sõna oligi, ei tulnud meelde. Renessanss? Kas mu õlu on ära toodud? küsis ta naiselt.
Teeme nii, et see on viimane, eks? ütles naine.
Naine ikka ei saanud üldse aru, et sellel lennul on nad kõik justkui üks perekond, kõrgel õhus, nagu lendur just ütles, altitude üksteist tuhat viissada meetrit, kiirus veel suurem, ja nad armastavad üksteist. Õlu ja naps tulid kohale, mossis näoga, aga tulid, nad on üsna vastikud tänapäeval, nad tulevad puht raha pärast stjuardessiks, lennukid ei lähe neile tegelikult üldse korda. Kui see õlu otsa sai, ei hakanud Ikaros ootama, et tuldaks, ta vajutas ise kella. Mitte midagi ei juhtunud, naine muutus üha kurjemaks, Ikaros ootas veidi ja vajutas uuesti, siis veel kord, naisel ütles närv siiski üles.
Mis sa nüüd tahad siis? Vaata ennast! Söö palun muna, Ikaros, mis ma sinuga pihta hakkan? Nad panevad su Egiptuses vangi.
Ei tea, kuhu, püramiidi?
Punapea tuiskas kohale, ei mingeid lahkuse märke silmis. Ta vist ei aimanudki, et nende vahel oleks võinud olla romanss. Mõnes teises elus, aga siiski. Ka Ikaros on mees, kui ta mantli seljast võtaks, paistaks nii mõndagi. Tegelikult oli tal muidugi kõht ees. Õlu ja Jägermeister, palun!
Teie norm on täis, härra. Punapea ütles loomulikult söör, see iseenesest meeldis Ikarosele, talle meeldis söör olla, aga ega see asja paremaks ei teinud.
Miks?
Sest me ei teeninda praegu.
Mind?
Ikaros näitas end näpuga, et Punapea ikka aru saaks, kellega ta siin räägib, Are you talking to me?
Isegi see ei mõjunud kuidagi. Ja ei antudki! Aeg on katkendlik asi, nagu ütles juba Einstein. Tuleb välja, et ta oli juba pool viskit ära joonud! Ah? Millal? Kuradi Einstein! Naine istus sellise näoga, nagu kahetseks ta mitte ainult hõbepulmi, vaid ka neid kunagisi päris. Ilus pikk laud oli. Ära muretse, varsti oleme soojas. Ikaros ikka lohutas naist. Tegelikult oli tal ju hea süda, kindlasti mitte halvem kui tollel prantslasel või ükstapuha kellel siin lennul. Ikaros läks peldikusse ja mitte üldse nimelt lennuki ninasse, et Punapead närvi ajada, nii lihtsalt kukkus välja. Inimene läheb ikka edasi, mitte tagasi, isegi lennukis, aga sellega keegi ei arvesta ju.
Palun! Istuge oma kohale tagasi, sir! Punapea hääles oli mingi uus ebasõbralik noot. Isegi jäine. Ta oleks ju võinud istuda küll, aga mingi kurat kõrva ääres sosistas, et ükskord elus ju võiks proovida… lennukit juhtida. Miks ta ei läinud kuradi Ülenurmele õppima, kunagi ei tea, mis oleks võinud saada, järsku oleks ta lendamise eest viie saanud? Ikaros ei kõhelnud pikalt, vaatas veel korra Punapea poole, tolle nägu oli sama punane kui juuksed, ta võis isegi kena tüdruk olla, siis prantslast, too ootas ka, mis nüüd saama hakkab, kõigil oli põnev! Mis edasi? Ikarose liisk langes nagu Caesaril, Rubico tuleb ületada, ta sooritas hüppe kokpiti poole, haaras uksest ja sikutas seda enda poole, ma ainult korra vaatan, hüüdis Ikaros, toda valget särki ja soengut ja vilkuvaid rohelisi tulukesi, excuse me, excuse meee! hõikas Punapea, üks musklis stjuuard tormas nende poole, tema oma naine pressis end vahekäigus Ikarose suunas, tema ümber tekkis hetkega vaenlaste ring, ülejäänud lendajad hakkasid murelikult mõmisema. Kuigi tal ei olnud isegi habet! Ta ei näinud terroristi moodi väljagi! Sellest hoolimata väänati tal tiivad selja taha. Ta heitis veel viimase pilgu naisele. Mis ma ütlesin sulle, Ikaros? Istu paigal! hüüdis naine, sa rikud meil puhkuse ära, mis sul arus on? Kas ei saa siis kordki ilma jamadeta hakkama? Ikaros talutati ukse suunas, kus oli punaselt ja inglise keeles hoiatusi, kuidas lennukist häda korral lahkuda. Ta polnud neid kunagi viitsinud lugeda. Kas tõesti viskavad välja? oli Ikarose viimane mõte, oleks pidanud siiski päästevesti õppust jälgima, aga vist oli hilja. Juba ta lendas! Muidu oli väga lahe, lõpuks oli käes see midagi erilist, lõpuks ometi oli seiklus ja pilved ümberringi nagu vatimäed ja ere päike nagu Tenerifel… aga kuskilt tuli kõrbehaisu. Ta keeras pea haisu suunas, kuradi tiivad kärssasid päikese käes. Neist olid vaid rootsud alles. Mitte lind, vaid kana! Korraks hakkas tal endast kahju, oleks võinud ju ema sõna kuulata, kes aina korrutas, et ära lenda liiga kõrgelt, tea oma kohta, aga juba oli hilja ja perse kah! Elust polnud nagunii suuremat kasu. Väga mõnus oli pea ees Maa poole kihutada. Varem oli ta seda vaid telekast näinud, nüüd siis ise. Päris uhke tunne oli. Ja milline vaikus! Mitte keegi ei mölisenud.
