Sveta Grigorjeva. Frankenstein. Tallinn: Suur Rida, 2023. 100 lk. 15.99 €.
„Ükskord tehti viga ja viga oli vägivald.“[1]
Eesti poliitilise luule traditsioon on õbluke. Vasakpoolne Suits, muidugi, aga temagi loomingust on laiemasse kirjandus- ja kultuuriteadvusse kinnistunud pigem maneerlikumat laadi luuletused. Miks mitte mõelda 1920. aastate ajaluulele (nt Barbarus), ent sellelegi tõmbas kriipsu peale 1934. aasta. Kui Johnny B., Beier-Moguči ja mõned teised kõrvale jätta, tuleks anneksiooniperioodil rääkida pigem ajapikku välja kujunenud lüürika poliitilisest lugemisviisist, nn ridadevahelisest poeetikast ja kõrgkunstluule kaalukast mõjust ühiskondlikule mõtlemisele, mitte brechtilikult jõuliselt reageerivast lüürikast (režiimisõbralikku belletristikat ma mõistagi ei arvesta). Siirdeajastu muutis üldpilti pisut: on ju eesti luule erandlik kas või seetõttu, et leiame perioodi, mil punkluule on mainstream-kaup. Olgu kuidas on, eesti lüürikas traditsiooniliselt rusikatega ei vehita, keskmist sõrme pole kombeks näidata.
Nüüd on teised ajad. Vahel jääb mulje, et nüüd ainult kirvega luuletataksegi, kui kasutada Hasso Krulli Nietzsche-parafraasi. Õõvastava kapitalistliku masinavärgi, üleilmastumise ja üheülbastumise, võrgustumise ja keskkonnakriisi ajastul sõditakse värssidega, nii et vähe pole. Mart Velsker väitis hiljuti, et ühiskonnakriitilise luule pealetungiks tuli ära oodata Sveta Grigorjeva debüütkogu „kes kardab sveta grigorjevat“ (2013).[2] Milline on Sveta raamatu mõju eesti luulele, pole võimalik muidugi tuvastada, aga murdepunkti ta igatahes sümboliseerib ja omamoodi krestomaatiliseks tekstiks on juba kujunenud.
„Tegemist on üdini feministliku teosega. Autorimina on naine, kes ei vasta ühiskonna ootustele ja elab oma reeglite järgi, leiutab neid reegleid,“[3] väitis Sveta ise vahetult pärast oma kolmanda luulekogu „frankenstein“ ilmumist. Kui poliitilise luule traditsioon on õhuke, siis feministlikke värsse tuleb taasiseseisvumise eelsest lüürikast suisa tikutulega taga otsida. Samal ajal kui angloameerika luules uhasid kirjutada geeniused nagu Lola Ridge jt, sepitseti siinmail võrdlemisi tahumatutes värssides õhkavat rahvusromantikat. Vahest kõige raputavam kogu ongi Underi „Sonetid“ (1917), mille naishääl oli uuenduslik väidetavalt kogu sonetitraditsioonis.[4]
Päris tühjale kohale Sveta muidugi ei paigutu. Olen varasemalt väitnud, et ta poleks saanud kirjutada nii, nagu ta kirjutab, kui poleks ees olnud näiteks fs-i nullindate kogusid.[5] Debüüdi võimalikest mõjutajatest on retseptsioon kirjutanud omajagu, aga kõige ilmselgemad näikse olevat Triin Tasuja ja Charles Bukowski. Tasuja esikkogu „Provintsiluule“ (2009) agressiivse hääle olulisust on mu meelest alahinnatud – just see Betti Alveri debüüdipreemia pälvinud kogu näitas kätte, kuidas võib kirjutada ja missuguseid esteetikaid võib hakata edasi arendama (nt Andra Teede jt). Mis puutub feministlikku lüürikasse, siis Maarja Kangro kõrval, kelle intellektuaalne ja irooniline hääl on alati kompleksne ja mitte kunagi üheselt feministliku eluhoiakuga, on olulised kaks nime, kes 1990. aastate algusest muutsid tuntavalt luulepilti: Triin Soomets ja Elo Viiding.
Viidingu esimesed, Elo Vee nime all ilmunud kogud kõlavad Fränki aegruumi sukeldudes kaasa. Iseäranis tema kolmas raamat „Võlavalgel“ (1995). Vaatame näiteks luuletuse „Mõtteid ooperis“ algust, kus kõigepealt võetakse opositsiooniline hoiak traditsioonilise arusaamaga naise kujutamisest kunstis („Maja“ viitab Goya maalile „Alasti maja“).
Oh, olen nipet näpet ilus nagu tookord
kui olin Maja veel, ja kirjanik mind näppis,
MU RAUDSE RINNA VASTU TULGU MARY STUART
JA EILNE MAAILM, TULGU GOYA, ZARATHUSTRA,
JA MAALIKUNSTI ÕILSAD VÕIKUSED
JA PIHITOOL JA SUNDMORAAL JA SUUTRA,
ma tahan teada aga, mida SINA suudad
kui Žannid-Targad tõusvad ülesse
ja tuhat säärast tõlgendatud leedit,
ja naised saavad hääle, õiguse?
Küll kannatlikult kuulasin „Boheemi“,
ja viisakusest austasin Puccinit,
kui kaunilt kostis helisev moraal,
ja mõtlesin kuis nõnda julges mõelda
ja kibestuda, mitte sünnitada
üks kirjanik, kel nimeks de BEAUVOIR.[6]
Nagu Kajar Pruul on väitnud, hakatakse siin lõhkuma „eesti „naiskirjandusele“ seni omaseks peetud stereotüüpe“. Tuleks aga tähele panna, et Elo Vee luules avatakse laia intertekstuaalse võrgustiku kaudu küll erisuguseid maailmavaateid ja ideoloogilisi põhimõtteid, aga – nagu Kangrogi puhul – need pole kunagi üheselt määratletavad, äralahendatavad. Mis ei tähenda muidugi, et neisse ei tuleks samal ajal suhtuda täie tõsidusega. Kas ei kuma neist värssidest aga ka Sveta hääl? Vähemasti kui suuta ära unustada, et luuletus on kirjutatud jambis. Filosoofiline ja kirjandus- ning kultuurilooline teadlikkus ja tundlikkus, intellektuaalne iroonia, feministlik eluhoog, struktuurse ebavõrdsuse käsitlus ja värskete olemis- ning tajulaadide esiletõstmine.
Sveta luule on poliitiline. Ja mitte ainult ses mõttes, et lüürika kui niisugune ongi sotsiaalne antagonism, nagu Adorno on tabavalt väitnud. Nii nagu varasemadki Sveta kunstiteosed, tegeleb ka Fränk poliitikaga eksplitsiitselt: polemiseeritakse ühiskondlike võimusuhetega, pakutakse välja uusi mõtlemis-, väljendus- ja olemisviise. Kõige selle taustaks on lisaks kinnistunud soostereotüüpidele ja seksuaalsetele normidele laiemad globaalsed tõmbetuuled: kliimasoojenemine, Ukraina sõda, tehnoloogiline plahvatus ja sellega kaasnev inimeste kaugenemine üksteisest ja iseendast. Nagu ka mälu ja looming, võim ja vaim, empaatia ja kurjus, vabadus ning kõige selle suhtelisus. Fränk küsib: ons meil alternatiivi hilis- või postkapitalistlikule ja patriarhaalsele masinavärgile, mis juurdunud ilmselt sügavamale, kui oleme võimelised ettegi kujutama?
Selliseid luulekogusid, mis vähemasti ühest maailmavaatelisest positsioonist vaadatuna fikseerivad ühiskondlik-poliitilise olevikusituatsiooni, leidub teisigi (viimastest aastatest ennekõike Tõnis Vilu „Tundekasvatus“, 2020), aga Fränk pole üksnes ühiskonnakriitiline teos, vaid ühtlasi ühiskondlike struktuuride sügav eritelu.
Sveta – kes ta on ja kust ta tuleb
Nüüdiskirjakultuuri arusaam lüürilisest luulest põhineb Hegeli aristotellikul lähenemisel, kes suutis lüürika kohta paraja portsu pläusti kokku kirjutada. Hegel väitis nimelt, et luule keskmeks pole mitte välised objektid, vaid lausuja, tema hääl. Alati mina! Hiljuti Tiit Hennostega nüüdisluule suundumuste üle arutledes jõudsime arusaamale, et nullindate ja praegusaja eesti luule erinevus seisneb muu hulgas asjaolus, et aset on leidnud liikumine meielt minale.[7] Kui isegi fs kehtestas aegruumi, kus mina-tasand võrdlemisi kiiresti üldistatakse, ka eksplitsiitselt seotakse meie-tasandiga, siis nüüdisluules kipub tihti egoklomp kurku kinni jääma.
Viskasin hiljuti Svetaga rääkides õhku, et tema on eesti luule kõige jõulisem hääl. Ja ta oli sellega täitsa päri: arvatagu mida tahes, Grigorjeva hääl on äratuntav ja kõlav.[8] Selles nõusolekus ei ole seejuures midagi ülbet – nii lihtsalt ongi! Ta on alates debüütkogu ilmumisest järk-järgult üles ehitanud autorikujundit. Ta ajab ikka oma asja koreograafi, kriitiku, mõtleja ja luuletajana.[9] Nõnda moodustub omalaadne autori koondkuju või -keha, mille kaudu on hõlbus hakata ka tema (luule)loomingule lähenema.
Ja sellele kujuteldavale autorikujundile mõeldes: ega nii sitt kunstnik Sveta ka pole, et tal vaenlasi ei leiduks. Leidub küll, ja no ikka päris palju. Iseäranis säärase rahvarohke kogukonna hulgas, mis peab feminismi fašismi alaliigiks ja woke’i inimsusvastaseks kuriteoks. Olen kogenud olukordi, kui tema poeesiat käsitledes lähevad mõned lugejad juba enne teksti lugemist näost lubivalgeks, näevad pelgalt lugemises riigivastast akti. Täpselt vastupidise hoiakuga on muidugi need, kes Sveta mõttemaailmaga samastuvad. Nende jaoks on tegu Paul-Eeriku kõrval ehk ainsa eesti luuletajaga, keda ei kutsuta perekonnanime pidi. Ikka Sveta.
Aga miks just Sveta? Juba mainitud intervjuus autoriga jõudsime arusaamale, et suur osa reaktsioone, mis on tema varasematele kogudele ja väljaütlemistele järgnenud, põhinevad pelgalt perekonnanimel. Utreerides: kui näiteks kaunite eesti nimedega naisluuletajad nagu Viiding ja Kangro[10] võivad laamendada, nagu torust tuleb (kuigi „türa“ lausumine ETV-s on isegi nende puhul too much), siis Grigorjeva-nimeline naisluuletaja ei saa seda endale lubada. Küllap on siin tõetera sees, aga Sveta autorikujundi esilekerkimise taandamine kõigest ühele tunnusele oleks meelevaldne lihtsustus.
Näib, et Svetal on harukordne võime tundlikult tajuda ümbritsevaid tõmbetuuli ja alles esile kerkima hakkavaid poeetilisi suundumusi. Ilmselt pole päris nii, et paljud hakkasid kirjutama nagu Sveta (seda osalt muidugi ka), vaid pigem nõnda, et Sveta suudab õhus ringlevaid pea nähtamatuid, võrsuvaid kudesid läbi ja välja valgustada. Kindlasti mängib rolli ka Sveta esimese kogu teemadering ja luuletuste multikodeeritus: tema varane luule on hõlpsasti ligipääsetav, aga samal ajal sageli üpris keeruka struktuuriga.
Autorikujund ei saa põhineda üksnes luulel – niisama oluline on sünkroonne retseptsioon. Mõneti võib pidada ju puhtaks juhuseks, et Mihkel Kunnus oma asjatundmatus käsitluses nn naisluulest ja enteri vajutamisest võttis üheks näiteks just Sveta esikkogu.[11] Sellele järgnes Hasso Krulli põhjalik eritelu „kes kardab sveta grigorjevat“ poeetikast.[12] Ja nagu Krull väidab, kui tekib avalik arutelu luule üle, siis küllap on esile kerkinud midagi uut või uuenduslikku. Jõuline autorikujund peab hakkama end aga ka taastootma, seda tuleb pidevalt toita. Nõnda ongi Sveta pildis: lisaks pidevatele sõnavõttudele (kultuuri)ajakirjanduses teeb ETV temast eraldi „Kultuuristuudio“ osa ja kutsub ta aastalõpusaatesse, külla kutsutakse ka Postimehest ja teistestki väljaannetest. Vahest vaid Kristiina Ehin on poeedina samavõrd tugeva häälega, aga teadagi hoopis teistsugusel moel. Kui kasutada Alvar Loogi sõnastust, siis Ehin „täidab rahvalikku arhailist tellimust sellise poetessi järele, kes on ühtepidi väga kogukondlik, ent samas siiski kuidagi haldjalikult ebamaine, kelles on arhetüüpsel moel esindatud teatav maagilis-müütiline lisamõõde“.[13] Sveta on poliitiline.
Sveta äratuntav ja kõlav hääl moodustub hermeneutilise ringi põhimõttel, kus luuletused võimendavad tema luulevälist tegevust ja vastuoksa. Sestap on ka loogiline, et mina-küsimus näib olevat üks kesksemaid Sveta luule vastuvõtus.[14] Seda iseloomustab nn deduktiivne lugemisviis, kus autorikujundi ja sellega kaasneva väärtusruumi (mis vaid osaliselt kehtestatud luuleväljal) kaudu sisenetakse teoste poeetikasse. Ja mitte vastupidi. Ühesõnaga, paljuski määratleb tekstiväline tegelikkus luuletuste tähendusdominandid. See toob kaasa mitmeid probleemkohti. Seesama kurikuulus kõne roosiaias, mis on hästi üles ehitatud ja – nagu Sveta loomingus ikka – keskendub ebavõrdsuse ja ülekohtu ilmnemisviisidele ühiskondlikes struktuurides ning poliitilises argipäevas, muutub mõnele kuulajale rõlgeks räuskamisks pidulauas. Huvitav, kas seda kõnet õieti kuulati või loeti kah?[15]
Autorikujund võib hakata luuletuste lausujahäält lämmatama. Ses mõttes näib Sveta varasem luule vaatamata lausujahääle jõulisusele hegellik-aristotelliku arusaamaga vastuollu minevat. Näiteks avakogu kõige lüürilisemad tekstid mõjuvad luuletustevaheliste külgnevussuhete ja autorikujundi taustal ikkagi poliitiliselt. Väidetakse, et „kes kardab sveta grigorjevat“ keskendub eestivene temaatikale. Kompositsiooniliselt tuuakse see tähenduskihistus teoses esile, aga raamatus tervikuna on tegu vaid ühe teemaga paljudest, milles tegeletakse laiemalt identiteediküsimustega (60 luuletusest on rahvustemaatilise dominandiga seitse). Luulekogu aegruumi sukeldudes muutub hoopis olulisemaks, kuidas mängitakse faktuaalsuse ja lüürilisuse pingevälja, autofiktsiooni žanrikonventsioonide ning iroonilis-sarkastilise ja lüürilise registriga. Ühesõnaga, põrkume siin olukorraga, kus luuletustes konstrueeritud hääl, mis autorikujundit üles ehitab, on sellega tegelikult vastuolus.[16]
Fränki hääl ei ole aga teps mitte seesama, mis Sveta eelmistes kogudes (lisaks debüüdile ka „american beauty“, 2018). Varasemalt oli Sveta luule põhimiseks aluskiviks stereotüüp kui keerukas nähtus, mis (umbes nagu klišee või vanasõna) on ajalooliselt väljakujunenud iseloomukobar, mis ei vasta kunagi tõele päriselt, aga kätkeb endas selle võrra sügavamat tõde. Mul on tekkinud isegi aimdus, et tema esikkogu, mis nüüd üle lugedes tundub pisut naiivnegi, aga omas ajas mõjus raputavalt, taastootis paljuski sedasama, mille vastu ta oli.[17] Pealegi, selleks et võidelda feministlikult, tuleb paradoksaalselt ja paratamatult ju kasutada keelt, kultuuri, mis sündinud patriarhaalsest mõtlemisest. Õieti, keel ongi patriarhaat ja luule kui vahest kõige intiimsem keelega suhestumise viis sestap iseäranis sellest läbi põimunud.
Fränk on küpsem ja sügavam. Fränk on teravam ja mitmeplaanilisem. Aga eks olegi tarvis hakatuseks pisut lahmida, et jõuda fränkiliku küpsuseni. See ei ole enam maskimäng, mina ei väänle enam nagu Proteus, kui kasutada taas Krulli kunagist sõnastust,[18] vaid keskmes on lüürikale omane stabiilne mina, mille kaudu ühelt poolt kinnistatakse varasemalt kujunenud autorikujundit, aga samal ajal ka nihestatakse seda, ehitatakse uuesti üles, kasutades lisaks varasemast tuttavatele strateegiatele ka uusi poeetilisi võimalusi (ennekõike proosaluuletused ja pikemad vabavärsilised tekstid).
Kui eelmised kogud olid minakesksed ja minast lähtuvad – olgugi et see mina oli ebastabiilne, muutlik, pidevalt iseendaga vastuolus –, siis Fränkis kohtame vastupidist dünaamikat: minasse süüvides on aset leidnud küünitamine meie-tasandile. Mina on nüüd selgepiirilisem, hoomatavam, aga sedakaudu jällegi mitmetahulisem. Väänlev-meeleheitliku mina asemel vaatab vastu elastne, plastiline, poorne ja vahel isegi õrn ja habras meie. Fränk on manifest, üleskutse kõikidele minadele, üleskutse inimesele. Maskid, mis esindavad tüüpi või liiki, on ju paradoksaalsel moel pea alati konkreetsed, aga mina, mis esindab isiksust, muutub sisendusjõulistes tekstides intersubjektiivseks.
Saara Liis Jõerand – ilmselt praegusaja kõige olulisem eesti kirjanduskriitik – on väitnud, et „„Frankenstein“ pole hea luulekogu mitte sellepärast, et on poliitiline, vaid poliitilisuse on teinud võimalikuks just selle kirjanduslik kvaliteet.“[19] Pole põhjust kahelda, et väide vastab tõele. Ometi on kummaline, et Fränki senises retseptsioonis ei leia sisuliselt ridagi sellest, kuidas Sveta ikkagi kirjutab – kirjeldatakse empaatiliselt ja põhjalikult, emotsionaalselt sisse ja läbi elades, missugusesse väärtusruumi Fränk paigutub ja mis on põhimised tähendussuunad. Aga kui autorikujund korraks ära unustada, siis kuidas Fränk toimib ja millel põhineb tema mõju?
„frankenstein“
Eesti luule põhiühikuks pole juba mõnda aega luuletus, vaid luulekogu. Fränk koosneb kolme tüüpi luuletustest. Selgroo moodustavad tugeva kehalisusega proosaluuletused (69 tekstist täpselt kolmandik), pikemad 2–3 lehekülje pikkused enamasti kontrastiprintsiibil põhinevad vabavärsilised lüürilised esseed, milles avatakse ebavõrdsuse või kurjuse mõnd avaldumisviisi, ja kümmekond lühikest ühe mõtte või idee ümber üles ehitatud täiteteksti. Võiks isegi öelda, et nende kolme tüübi sisse mahub valdav osa nüüdisluule suundumustest.
Luulekogu algab aga juba enne luuletusi. Teose moto on laenatud New Yorki räpplüüriku Tupaci loost „Ambitionz as a Ridah“ 1996. aasta albumilt „All Eyez on Me“.[20] Taustsüsteem on kohe paigas: Tupac oli muusik ja aktivist, kellest kujunes mustanahaliste kogukonna hääl, vastupanuliikumise ja rõhumise vastu võitlemise sümbol. Fränk teeb midagi sarnast: astub vastu ülekohtule, ründab ühiskondlike struktuuride kudesid, vaidlustab tinglikke mõtlemisviise, raputab tajutava jaotamise vaikekorda.
Jõerand kirjeldas oma arvustuses Fränki sotsiaalset ärksust ja tundlikkust nõndamoodi: „Ta hoolib ja näitab seda aktiivselt välja. Ta võtab sõna, kui kellelegi liiga tehakse, ja juhib väsimatult tähelepanu sellele, kui liiga tehakse süstemaatiliselt ja seetõttu on seda raske märgata.“[21] Ega siin midagi üleliia lisada polegi. Sveta ei kannata ebaõiglust! Aga kui varasemalt on ta osutanud ebavõrdsuse ilmnemisjuhtudele ja -viisidele, võttes ennekõike vaatluse alla eri tüüpi mikroagressioonid, siis Fränkis kaasneb osutusega eritelu: otsitakse põhjusi, sukeldutakse nähtuste ja protsesside tuuma poole, leitakse alternatiivseid lähenemisvõimalusi, vaadeldakse ebavõrdsust ja ajalooliselt alaliselt kohal olevat kurjust erinevatest vaatenurkadest ja eri tasanditel.
Erinevalt eelmisest kahest luulekogust ei tegele Fränk seejuures eri probleemkohtade kaardistamise või mikroagressioonidest teadvustamisega. See võiks nüüdisajal mõjuda isegi jaburalt. Umbes nagu totter jutt, et kunst peaks suunama inimesi teadvustama kliimamuutusi ja käituma keskkonnasõbralikult. Mis jama? Luule ei ole mõni ministeeriumi brošüür. Kui kaua selle teavitamisega tegeleda? Hilja juba, nüüd tuleb tegutseda! Aga kui varasemad kogud leidsid aset poeetikabarrikaadidel, siis Fränk ei kutsu sõtta. Ühelt poolt seetõttu, et pilk pole suunatud olevikku ja tulevikku, vaid ennekõike minevikku: ülekohus on juba sündinud, vägivald, mis meie olemist määrab, on juba aset leidnud. Teisalt ka seetõttu, et sellest minevikulisest perspektiivist vaadatakse iseenda sisse, kutsutakse iseennast uuesti sünnitama ja alles sedakaudu vaatama tulevikku. Manifest ja revolutsiooniline mõtlemine küll, aga leebelt, sisekaemuslikult.
Sellise efekti aitab saavutada just eri tüüpi luuletuste vaheldumine. Proosaluuletused mõjuvad kehaliselt, panevad nihelema, iseenda füüsilis-vaimlistes piirides kahtlema. Lüürilised esseed seovad minatasandi globaalsete sündmuste ja tendentsidega. Rütmivahetus põhineb ka aegruumilisel erinevusel: kui nn lõigu-luuletused on ajatud, tugeva lüürilisusega, justkui fotod või maalid, siis pikemad vabavärsilised tekstid laotavad selle kõik inimkultuuri ajaloolisele tasandile. Kui proosaluuletused on sissepoole suunatud ja tohutu tihedusega kokku seotud ning pikemad lulkad sageli temaatiliselt raskepärased, siis nn täitetekstid maandavad pinget, annavad õhku, aitavad ette valmistada uueks leebeks laksuks vastu vahtimist. Tõsi, raamatu lõpuosas on kompositsiooniliselt üksteise otsas pisut liiga palju proosaluuletusi, mis sedakaudu hakkavad üksteise mõju lahustama.
Ilma kriitiliste nootideta oleks ju patt arvustust kirjutada. Fränki kui terviku kitsaskohtadele on seni mu teada kõige sisukamalt osutanud kunstiteadlane Peeter Talvistu. Ja nagu viimasel ajal ikka võib ette tulla: Goodreadsi lühiarvustuses. Talvistu väidab, et Fränk niidab vahepeal suisa jalust, aga „liigsena tunduvat lihakeha“ on liiga palju:
„Viimasel aasta jooksul kuulan ma peaasjalikult täispikki albumeid. Korralik album, selline, millel nõel sujuvalt ühest loost teise jookseb, kus mõlemad pooled teineteisele juurde annavad ja mis mõjub tervikuna, on üks inimkultuuri tippsaavutusi. Enamus albumeid seda loomulikult ei ole. Enamasti on ka sellistel albumitel, mida loetakse erinevates tabelites verstapostideks, vaid mõni üksik hea lugu (see tõeline maamärk), kuid nende vahel laiutab mingi ebatihe tühermaa või lausa laadaplats. … Seega ütleks mina, et viiekümne minutilise oopuse asemel oleks piisanud kahekümnekaheksa mintsasest sutsakast peale mida sa ei suuda ennast toolilt isegi püsti ajada, sest põlvekedrad on sõnade poolt pulbriks taotud. … Alati on iga näituse kõige olulisem teos viimasena enne valminuks kuulutamist välja jäetud pilt ning igale tekstile annab kõige rohkem juurde lõpmisel ülelugemisel välja lõigatud lause. Hoolimata nende lõigete puudumisest on Grigorjeva praeguse eesti kirjanduse totaalne tipp.“[22]
Rütmiliselt on täitetekste ju ikka tarvis, aga umbes viiendiku jagu lühendatud teos oleks olnud ehk tõesti mõjusam. Paiguti jäävad tekstid „laperdavaks ja laisaks“, nagu Jüri Kolk kunagi sõnastas Sveta debüüti lugedes.[23] Tõsi, meenub Woody Alleni väide – iseasi, kas Fränki arvustuses maksab sellist isendit mainida –, et keegi ei nuuska ainult kulda, vahepeal tuleb ninast lihtsalt tatti.
Fränk – kes ta on ja kust ta tuleb
Luulekogu noodivõti antakse esimese luuletusega, vahest võimsaima tekstiga viimaste aastate eesti luules. Kuivõrd tegu on märgilise ja kaaluka manifestiga, milles joonistuvad välja põhimised tähendussuunad, mida hakatakse hiljem edasi arendama, peatun sel luuletusel pisut pikemalt. Olgu kohe öeldud, et ka avaluuletuses on mina-küsimus komplitseeritud: ainsuse kolmanda isiku kasutamise tõttu on kogu luuletuse ulatuses lausuja ja Frankensteini koletis(t)e suhe ebamäärane. Mina samastab end „koletisega“ ja tunneb tema suhtes poolehoidu, aga pole selge, kas mina ongi Fränk (kas kogu luulekogu on Fränki naasmine?), üks fränkidest või eemalseisev hääl ja mil moel see suhe luuletuse ulatuses täpsemalt teiseneb. Mitmed olulisemad poeetilised võtted on samuti tuttavad varasemast: keeleregistrite vaheldumine (inglise keel, argikeel ja asjalik kirjakeel), loetelud, retoorilised pöördumised/hüüded, inversioon, kontrastiprintsiip, vastandused, ellipsid, emotsionaalne gradatsioon ja muidugi eri tüüpi siirded. Temaatiliselt tõusevad esile samuti mitmed olulised pidepunktid, mida kohtab kogu Fränki vältel: seksuaalne identiteet, soostereotüübid (hiljem ka nt tuumikperekond ja kohustus sünnitada), tehnoloogia tömbistav mõju, struktuurne ebavõrdsus, institutsionaalne kriitika, kaudselt juba ka raha ja meelelahutus, vägivald ja ükskõiksus, karjäär ja poliitika. Aga kõigi nende teemade jõulisust võimendab eelmiste kogudega võrreldes asjaolu, et n-ö päevapoliitilist laengut on tublisti maandatud.
Alustame algusest. Kõigepealt postuleeritakse kaks interteksti, mille taustal ja millele paljuski vastandudes edasine aset leiab: Henrik Visnapuu „Amores“ (1917) ja Mary Shelley „Frankenstein“ (1818). Visnapuult laenatud avavärss „aeg ilmuda jo ülim täis on tund“ mõjub muidugi irooniliselt – on ju kõik see, mida Sveta lausuja teeb, vastupidine „Amoreses“ kehtestatud mehe idealiseeriv-seksualiseerivale pilgule. Siit võib välja peilida olulise küsimuspüstituse: kas pole nõnda, et just lüürikatraditsioon põlistab vahest kõige selgemalt patriarhaalset süsteemi, hierarhiaid? Lüürika on ikka ja jälle olnud väli, millel õhatakse ja idealiseeritakse, kinnistatakse üha ja uuesti ajalooliselt kujunenud absurdseid võimusuhteid. Rääkimata sellest, et lüürikatraditsioon on suures osas loetelu armuvalus vaevlevatest meesautoritest. Visnapuudulikkus seisneb lüürikatraditsiooni kui patriarhaalsetest kinnisideedest üles ehitatud mõtlemise ainitises taastootmises.
Rida „aeg ilmuda jo ülim täis on tund“ esineb luuletuses viis korda ja selle põhjal võib tekstist välja joonistuva narratiivi jaotada samuti viieks.
1 aeg ilmuda jo ülim täis on tund
2 vabastage oma tütred pojad mittebinaarsed
3 seksuaalsed aseksuaalsed sekspositiivsed ja -negatiivsed
Esimese kolme värsireaga kehtestatakse ühiskondlik murdepunkt, kõiksugused seksuaalsed ja aseksuaalsed (seega: kõik) olendid on justkui puuris nagu loomad ja nad tuleb vabastada. Kellel täpsemalt on aeg ilmuda, lavale astuda, jääb esialgu lahtiseks. Üldiselt on asi aga selge: me oleme ajaloo prügikastis ja siit rämpsust tuleb end kuidagi välja upitada. Inimene on nagu limane ollus kaua seisnud biolagunevas prügiämbris ja üritab meeleheitlikult välja roomata, aga kurat teab, kuhu suunas tuleks minema asuda.
4 aeg ilmuda jo ülim täis on tund
5 frankensteini koletis on tagasi
6 aga seekord ei otsi ta endale kaaslast
7 ei tunne end üksi ei hullu ei peida end teiste eest
8 tal huvitavamatki teha pealegi maailm vajab päästmist
Järgmises osas postuleeritakse Franken-steini koletise naasmine. Ta ei näe enam põhjust enda peitmiseks. Ta on vaba. Ta pole enam laibatükkidest kokku vorbitud monstrum, ühiskonna marginaalne osa, vaid iseseisev ja eneseteadlik messias. Fränk tuleb ja näitab end sellisena, nagu ta on, sest see limane ollus pole sugugi halb olla. Pohhui, mida teised arvavad. See, et Fränk on koletis, või et teda peetakse koletiseks, on pelgalt totakate kokkulepete küsimus, selles pole midagi objektiivset, miska pole tal mingit tarvidust meeleheitlikult kaastunnet või tunnustust lunida. Või nagu ühes hilisemas tekstis sõnastatakse: kui teised peavad sind umbrohuks, siis seda parem, oledki tugevam ja vastupidavam (lk 86–87).[24]
9 nii et aeg ilmuda jo ülim täis on tund
10 see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole
11 nii loll arvamaks et on totaalselt self-made
12 koletis teab mis on struktuurne ebavõrdsus
13 klassiühiskond institutsionaalne kriitika isegi intersektsionaalset
14 feminismi on frankensteini koletis autotudeerinud baby
15 ta teab nüüd talle on terve elu valetatud selle kohta
16 mis õnn sugu võim armastus kapitalism sotsialism
17 anarhism mis ilus mis kole kes päriselt koletised
18 arvasid et kogu selle aja ta lihtsalt end peitnud
19 a ei ta luges hoopis underit talvikut foucault’d grafitit kuud
20 davist harawayd wittigit le guini butlerit nii oktavit kui judithit
21 ja tal pole enam ühtegi loojat kelle ees kummarduda
22 kellelt anuda endale samasugust nagu ta ise
23 enamgi ta teab nüüd olemine on performatiivne
24 akt mis põhineb kordusel nii et
Kolmandas osas ilmneb romantismi-ajale omane motiiv, kus peategelane käib vahepeal ära ja naaseb siis teistsugusena. Nüüd tuleb Fränk lausujale lähemale („siin“), langeb lausujaga peaaegu et kokku. Nüüd postuleeritakse teost läbiv vastuolu: ühelt poolt on ta iseõppija, kes on tutvunud eri teoreetiliste käsitlustega, on läbi hammustanud ühiskondliku mõtlemise kitsaskohad ja valed, aga samal ajal peab ta tunnistama, et ta ei ole self-made. Tuleb murda piiridest välja. Aga kui murda, kas pole see jällegi hirmutav, umbes nagu lasteaias, kui sai korraks aiaväravast välja lipsatud, keha hirmust värisemas, et siis kiiresti traataia taha tagasi tulla? Ühesõnaga, me ei saa olla päris self-made, me oleme paratamatult konstrueeritud, mõjutatud keskkonnast. Ja see keskkond on valelik, võlts, ebainimlik ja -loogiline (read 15–17). Lihtsustades: kas tajutava jaotamise ümber mängimine on võimalik kehtivate võimustruktuuride piires?
Ühtlasi seatakse siin kahtluse alla mustvalged vastandused (read 16, 17) ja loetletakse terve rida asjasse puutuvaid loojaid, kes seostuvad seksuaalsuse ajaloo ja võimusuhetega, sooperformatiivsuse ja posthumanismi, ühiskondliku ebaõigluse ja naiste õiguste, võrdõiguslikkuse ja seksuaalsete klassidega. Ühesõnaga, deklaratiivselt on Lääne ühiskond isikuvabaduste ja enesemääratlemisõiguse osas ju vaba, aga see kõik on põimitud ebavõrdsuse elementidega. Ühiskondlikud standardid on kohal ka siis, kui me neid eitame, kas või ala- või mitteteadlikult. Fränki positsioon on seega kahetine: ta vastandub selgelt n-ö isanda positsioonilt kõnelemisele (read 21, 22), aga samas võtab kõike varasemat arvesse. Mõneti ongi terve luulekogu eri filosoofiliste mõttevoolude ja ideede performatiivne tõlgendus.
25 aeg ilmuda jo ülim täis on tund
26 frankensteini koletis on tagasi ja ta on nüüd
27 polüamoorne aromantiline ökoseksuaal
28 sammal on talle huvitavam kui kolmas sammas
29 tuumikperekond või sisuloomine ta ütleb
30 ka sina võid olla friik
31 ka sina võid olla koletis
32 ka sina ei pea end enam peitma
33 me esteetiline meel on lihtsalt veel liig väike niisiis
34 laiendame seda spektrit veidi baby
35 ärge uskuge standardset iha pakendatud sellistesse toodetesse
36 nagu tinder ärme mudi end nii väikseks
37 oleme hoopis nagu frankensteini koletis
38 saagu kogu õu meid täis
39 KOLETISI KÜBORGEID
40 KENTAURE TRANSSOOLISI
41 SUVASOOLISI RATASTOOLILISI
42 MÜTOLOOGILISI NAISJUMALAID
43 JAH ME ENAM EI KARDA SELLISEIDKI EESLIITEID
44 KA NAINE ON JUMALA OK OLLA
45 ROHKEMGI nii et
Neljandas osas leiab aset retooriline pööre: pärast Fränki naasmist ja tema taustsüsteemi avamist pöördutakse lugeja, igaühe poole. Tulebki/võibki olla limane ollus ja olla selle üle uhke! Tuleb tabusid murda, leida enesearmastus ja teiste armastus, olla avatud eri mõtteviisidele. Ja lõpuks hüüab Fränk kõiki semusid, mis omakorda on näilises vastuolus luuletuse algusega: erinevalt Shelley tegelasest ei otsi Fränk endale kaaslast, sest ta peab kaaslasteks absoluutselt kõiki. Seegi vastandus vältab sisuliselt terve luulekogu ulatuses: pidev läheduse või eri läheduse viiside otsimine, aga samas (tinderlikust) lähedusvajadusest või standardiseeritud ihast kaugenemine.
46 aeg ilmuda jo ülim täis on tund
47 frankensteini koletis on tagasi ta hüüab kaugel JO
48 WHERE MY FRANKIES AT
Frankensteini „koletis“ on niisiis eestkõnelejad, suunanäitajad, kes kutsuvad üles kahtlema olemasolevates võimusuhetes. Tupacid. Inimene ongi üles ehitatud ebavõrdsuse mikroelementidest. Fränki üleskutse on seega lihtsamast lihtsam: aktsepteeri end sellisena, kes tegelikult oled. Luulekogu lõppeb olulisemalt lihtsama tekstikesega, mis võtab varasema kokku: täiesti normaalne on mitte olla normaalne (lk 101). Aga kes sa ikkagi oled? Kui suur osa sinust on selle süsteemi poolt loodud? Kui sellest lahti lasta, kas oled jätkuvalt sina ise? Kas ainus väljapääs on… sündida uuesti? Või piisab, kui lahti lasta kehtivatest mõttemallidest, soorollidest, seksuaalsetest normidest?
Mitmed hilisemad tekstid mõjuvad vastusena avaluuletusele. Näiteks „uus vana tüdruk“ (lk 80–81), kus muu hulgas sõnastatakse eri märksõnad, mille vastu Fränk võitleb: kapitalism ja progress, tehisintellektne tulevik ja vidina-fetiš, normatiivsed praktikad (suhted, võim, sugu) jne. Luuletus lõpeb puändiga, mis osalt tühistab varasema. Asi on nimelt selles, et kui kehtestub uus mõtlemisviis, siis pole tarvis olla enam ka „uus / vana / ega / tüdruk“ (lk 81). Teisisõnu, uuestisündimiseni jõudmiseks tarvitatav keel tuleb uuestisünni käigus samuti koost võtta.
Proosaluule
Avaluuletuses liigutakse järk-järgult lugejale lähemale, Fränki kui tegelase naasmise ja taustsüsteemi avamise järel jõutakse üleskutseni, mis paisatakse lugejale otse näkku. Ometi säilib ses luuletuses vahendatus, distants, mina-positsiooni ebamäärasus. Alal hoitakse nii lüürilist kui ka narratiivset registrit. Seesama kehtib ka pea kõikide Fränki proosaluuletuste puhul. Väärt lõigu-luuletused suudavad paralleelselt alal hoida kaht vastandlikku ootushorisonti: ühelt poolt aktualiseerib värssideks jaotamata tekst narratiivse lugemisviisi, teisalt on tegu lüüriliste tekstidega, mis kistakse lineaarsest aja kulgemisest lahti. Nõnda kehtestatakse omapärane ajalisus, aega venitatakse, pressitakse kokku. Paul Munden on nimetanud selliseid nihkeid ajakoes elastseks ajaks, mis sarnaneb impressionistliku maaliga, kus aja voolavus luuakse igas tervikut koondavas pintslitõmbes.[25]
Lihtne oleks Sveta proosaluuletusi siduda teoreetilise taustsüsteemiga, mida ta ise on varasemalt kirjeldanud. Selliselt positsioonilt näib tegu olevat teooriast lähtuva uurimusliku poeesiaga, mis otsib vastust küsimusele „kuidas elada huvitavat keha?“, kui kasutada Sveta ühe selleteemalise ülevaatliku teksti pealkirja.[26] See on võimalik ja õigustatud lähenemisviis: kõlavad ju kokku ka mitmed konkreetsed kujundid, näiteks inimese ja looma piiride segunemist sümboliseeriv kentaur avaluuletuses. Kui üritada asi lühidalt kokku võtta, siis Sveta lähtub nn mitmikkeha kontseptsioonist: keha pole ainuline, vaid mitmekordne ja ühenduses ka n-ö kehavälisega, loodusega, tehnoloogiaga ja muidugi ka teiste kehadega.
Toetudes hollandi antropoloogi Annemarie Moli mõtetele, kirjutab ta näiteks: „meie kehad ei lõpe nahaga, vaid kehad on miskised, mis ulatuvad-laienevad-pikenevad-ühenduvad alati teiste kehadega (inimpäritolu ja mitte), tegevustega, tehnikaga, tehnoloogiaga ning kõikvõimalike objektidega, mis kõik tekitavad-voolivad-heegeldavad kokku väga mitmesuguseid kehasid ning viise sellest, mida lõppkokkuvõttes tähendab olla inimene. Kehast mõtleb ta kui avatud süsteemist, mitte eraldatud üksusest.“ Nagu Mol, tegeleb ka Sveta nn „ontoloogilise poliitikaga: poliitikaga, milles tegeletakse viisidega, kuidas probleemid on raamitud, milles kehad on teatud moodi voolitud, mismoodi elud on lükatud ühte või teise vormi“. Või tuleks sestsamast tekstist osutada hoopis Sveta Eliase-kommentaarile: „Keskaja inimene koges end autori arvates palju poorsemana, lekkivamana, üleminek ühelt olendilt teisele oli ambivalentsem.“ Huvitav on aga see, et Sveta avardab seda poorsust mitmes suunas: ajaliselt lapsepõlve ja kaugemasse minevikku, olevikus poliitilisele, keelelisele ja ka psühholoogilisele tasandile.
Kehalisus-küsimuse pinnal joonistub proosaluuletustes välja üks luulekogu läbivatest narratiividest.[27] Esmalt on selge, et arusaam minast ja kehast on ajalooliselt determineeritud. Keha võeti juba „aegade alguses pantvangi“ (lk 32) ja nii näib ka mõistetav, et proosaluuletused ulatuvad sageli lapsepõlve (näiteks meenub kehaliselt olukord, kus lausuja koorib isa põlenud kehalt nahka, lk 79). Sellest omakorda tekib soov maha raputada ajaloolised jalarauad ja sünnitada end ise uuesti: „mäluda tahaks raevukalt nätskeks kõik seni õpitu siis sittuda välja see keha ja naine endas“ (lk 11). Mida raamat edasi, seda selgemalt on proosaluuletused feministlikult laetud. Sveta kirjutab: „sünnitan end alatasa tasa ise loon end häälekalt hääletult ise kas sellepärast arvataksegi sõna ei kuulu mulle“. Lisaks sellele, et pantvangi on keha võetud juba ammu, puudub nüüdseks ka võimekus keha lugeda: „mu keha on kosmos seda saab lugeda nagu taevaste kehade rütmilist liikumist see on nii pseudo keegi ei usu seda keegi ei usu eriti ühtegi keha see on üks kahtlane keel“ (lk 95). Nagu näha, seostub kehalisus otseselt diskursiga: „keha ei kuulu endiselt minule ja sõna mulle ei antud kuigi karjun juba kaua uues keeles“ (lk 32), õieti on kehalisus ja keel teineteisest lahutamatud – „mu sõnad on kehapositiivsed“ –, mistõttu jõutakse Fränki lõpus üleskutseni loobuda pealesurutud/võõrast keelest: „hakka ometi rääkima oma keelt“ (lk 98).
Aga kehalisus ei haaku üksnes keele, vaid sisuliselt kõige ümbritsevaga. Mina muutub pidevalt, libiseb, võtab kõik teised vastu (lk 14), tekib habras kontakt teise kehaga (lk 89), isegi mõeldakse kehaga („oleme nahaga mõtlejad“, lk 96). Aga keha piiride avardumine pole seotud vaid teiste (inim)kehadega, sest keha on lahutamatu kogu ümbrusest, keha piirid on tinglikud. Ilmneb see näiteks olukorras, kus lausuja kirjeldab, kuidas inimkeha koosneb bakteritest ja teistest elusolenditest, miska ei taha ta olla üksnes inimene: „loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina mida kutsutakse svetaks kuigi mu aju on vetikad“ (lk 91).
Niisiis kutsub Fränk üles eesti rahvast uueks looma, kutsub keha ja kehalisust uut moodi tajuma, „nii et hakka juba puudutama ennast pane uus sina aga hakkama“ (lk 92), sest maailmaga toime tulemiseks tuleb end ümber teha (lk 12). Aga nagu küllap juba aru saada, tähendab kehaline uuenemine kogu mina uuenemist, (võimu)hierarhiate ja kinnistunud mõtlemisviiside ümberhindamist. See pole niisama lihtne, sest inimene on eri kontekstides erinev: näiteks võib lausuja teha kõigile head, aga koju tulles saata ema perse (lk 58). Esile näib kerkivat pinge põhimõtete ja tegelikkuse vahel. Seejuures postuleerib lausuja, et „asi on põhimõttes“ (lk 75): isegi kui ma lähen iseenda maailmavaatega vastuollu (nt armun, sukeldun tehnoloogia tömbistavasse aegruumi, skrollin netis, usun monogaamiasse vms), siis olulisemaks tuleb pidada põhimõtteid. Ühtekokku on Fränk kõige sügavam käsitlus kehalisusest eesti luules, olgugi et teema ise on viimaste aastate lüürikas üha sagedasem ja nüansirikkam.[28]
Teooriast lähtuv paljuski autorikeskne lugemisviis on üks võimalus Sveta proosaluuletusi mõtestada, aga jätab kõrvale selle, mida luuletused luuletustena endast kujutavad. Ja siin läheb asi põnevaks. Ühesõnaga, kogu läbitöötatud teoreetilist materjali motiveerib proosaluuletuste poeetika. Proosaluule võimaldab nimelt arendada lüürilises aegruumis eri narratiive ja kehtestada refleksiivsem hoiak. Samuti annab žanr retoorilise vabaduse ja võimendab impersonaalsust.[29] Õieti annab proosaluuležanr võimaluse tekitada teatav distants, luues samal ajal läheduse illusiooni. Või teisiti sõnastades: proosaluuletus hoiab paralleelselt alal vastandlikke nähtusi, mis üksteist motiveerivad. Näiteks võib manifest olla leebe, õrn, aga samal ajal skandeeriv ja vali.
Enamik Sveta proosaluuletusi kasutab nüüdisluules populaarseks muutunud võtet parataks,[30] mille tulemusel ilmneb keha piiride hägustumine ka tekstipinnal. Kuivõrd puuduvad kirjavahemärgid ja esisuurtähed, pääsevad fraasi- ja lausepiirid voolama. Näeme, kuidas pidevad siirded, mõlemale poole ulatuvad sõnad, ebamäärased fraasipiirid muudavad juba teksti lugemisel poorsuse füüsiliselt tunnetatavaks, umbes nagu mitmikkeha sünniks lugeja ja luuletuse koostoimes.[31]
kodu on mind täis hõõrudes huultega
huuli riivin muudkui enese
surnud nahka keha enda pehmete
terariistadega osa must kukub
(lk 73)
Siin näeme pidevaid ülekatteid: „kodu on mind täis“, „täis hõõrudes“, „hõõrudes huultega“ „hõõrudes huultega huuli“, „huuli riivin“, „huuli riivin muudkui“, „muudkui enese surnud nahka“ jne. Nagu näha, pole küsimus aga üksnes fraasipiiride tinglikkuses. Kehalisuskäsitust motiveerivad rohked kordused ja iseäranis eri häälikuklastrid, kõlaline efekt, mis liimib sõnad omavahel kokku (nt huuli riivin). Paljuski meenutavad lõigu-luuletused hiphopilikku riimikasutust, kus samal ajal lükatakse käima mitu (vahel suisa 3-4) riimiahelat. Juba toodud näites: hõõ, ru, huu, li, rii, vin, muu jne.
Vaatame veel ühte näidet, kus nii kordus kui ka algriim on kesksed poeetilised võtted, kusjuures korraga hoitakse alal vähemalt nelja riimiahelat (olen märkinud algriimid vaid esimeses kahes värsireas, aga luuletus jätkub samas taktis).
„olemise servad pehmenevad mina
muutun mina muutub aina
mudasemaks nahast seinad sulavad
sulavad kelle kuju nüüd võtta
ükskõik üks kõik hingamine kõik lekin
enesest välja mu loikudes“ (lk 14)
Kokku moodustub eripärane rütm, mida kohtab pea kõikides proosaluuletustes. Üks sellekohane näide veel:
„tahaks sõnuda end kehasse mis endale
meeldiks manada end
maitsema endale mäluda raevukalt end
kohta kus enam ei mäleta“ (lk 11)
Parataks, kordused ja algriim aitavad vastandlikke poolusi ühendada, erisuguseid piire hägustada. Mul on tunne, et selline eri objektide kokkuviimine on polariseerunud nüüdisühiskonnas hädatarvilik. Mõni žanr ja meedium sobib muidugi paremini kui teine. Proosaluule näikse olevat igatahes üks kõigiti sobilik viis. Aga miks mitte ka nüüdistants ja etenduskunstid, nagu näitas Sveta lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“, mille esimene pooltund seisnes jõuliselt poliitilises kehadevahelises õrnuses.
Vabavärsilised lüürilised esseed
Proosaluuletused liiguvad sügavusse, tungivad nähtuste algupära poole. Pikemad vabavärsilised tekstid põhinevad sageli assotsiatsioonidel, mille abil seotakse kokku eri ajad ja ruumid, sisemine ja välimine, väike ja suur. Impressionistlikele pintslitõmmetele lisanduvad kontekstualiseerivad avaramad teemakäsitlused.
Sellest, kuidas seosed, liikumised ja eri teemade sidumine aset leiab, annab hästi aimu pea kolmeleheküljeline luuletus, mille taustaks on Sergei Dovlatovi elu ja looming (lk 64–66). Kõigepealt mõtleb lausuja kivist mehekujudele linnapildis ja jõuab arusaamale, et pea kõik ausambad on püstitatud meestele. Seejärel liigub mõte Underi mehelikule kujule rahvusraamatukogu esisel: asi on nõnda täbar, et „kivist naine on ka mees“. Selline taust seotakse sooviga püstitada Dovlatovile mälestussammas. Sealt liigub lausuja edasi Dovlatovi kui autori juurde, kes juba iseenesest oli füüsiliselt suur mees ja suur ka kirjanikuna. See loob aluse hüppele ebaõnnestunud lõimumispoliitikasse, misjärel liigutakse juba Dovlatovi loomingusse, mis näib vastanduvat kõigele suurele ja kivisse raiutule, loomingule, mis ennekõike võtab vaadelda väikese inimese elu. Seepeale seotakse autori elu ja tema looming võõruse, paguluse kaudu kokku. Paratamatult tekib küsimus, kuidas teha mälestusmärk Dovlatovile, kui ühiskonnas lastakse üha enam kriitikanooli pagulaste aitamise ja vastuvõtmise pihta. Lõppeks jõuab lausuja mõtteni, et mälestusmärk Dovlatovile ei tohiks olla suur kivist mürakas, vaid tehtud hoopis kangast. Või õieti, mälestusmärk Dovlatovile võiks olla lihtsalt silt „refugees welcome“. Niisiis liigutakse ühes luuletuses ajalooliselt väljakujunenud võimustruktuuridest Dovlatovi elu ja loomingu kaudu integratsioonipoliitika kriitika ja pagulasküsimuseni. Vaatamata parajale tõmblemisele püsib luuletus koos, seosed ja vastandused ja arengud kasvavad üksteisest justkui iseenesestmõistetavalt välja.
Kinnistunud soostereotüüpide kriitika põhinebki enamasti üksiku ja üldise kokkuviimisel. Näiteks de Beauvoirilt laenatud pealkirjaga võimsas luuletuses „teine sugupool“ (lk 30–31), kus lausuja-tegelane näeb põhjakäinud bomži, kes üritab käituda naiselikult: „aga keha mäletab sisimas ikka veel / kunagist daami mõtle sa oled bomž / ja sa püüad endiselt meeldida / maailmale mis alguses tegi sust / naise siis bomži“ (lk 31). Sarnaselt ehitatakse üles ka nt globaalseid rõvedusi käsitlevad luuletused: vastakuti pannakse tiigriga poseeriv mees ja korgidega naine (lk 15), sõja alguses nähtud flamingod jäävadki lausujale sõda meelde tuletama (lk 16), Ukraina sõjakoledused antakse edasi nt erose ja surma, kangelaslikkuse ja dildo kokkuviimisega (lk 40–41).
Keskseks võtteks vabavärsilistes lüürilistes esseedes on kontrast ja/või vastandus: kohakuti asetatakse isiklik ja globaalne, mikro- ja makrotasand (sarnaselt näiteks paljude Maarja Kangro poliitiliselt laetud tekstidega), tekitatakse nihe. Kusjuures enamasti pannakse kaks kontrasti veel ka omavahel kokku. Kui eelnevalt toodud Elo Vee luuletuse, Fränki kui luulekogu ja teose avaluuletuse pinge luuakse kohe alguses vastandudes eri tüüpi intertekstidele, siis mitmed luuletused kasutavad sedasama dünaamikat, et luua kontrast: taustsüsteemiks kasutatakse eri ajastutest pärit tsitaate/parafraase. Nii näiteks jõuab lausuja Thukydidese väitest, „et igaüks käsutab / kui tal on vaid võim / võimalus seda teha“ (lk 44), arusaamale, et kõige ohtlikum inimtüüp pole mitte kindral ja armeejuht, „vaid see kes täidab pimesi käske“ (lk 44). Valgevene nobelisti Svetlana Aleksijevitši väide, et „inimene on suurem kui sõda“ (lk 47), pööratakse tagurpidi. Intertekstipõhisele kontrastile lisatakse mikro- ja makrotasandi põimimine: lausuja suumib piltidel surnukehade käsi ja langenud Ukraina sõduri kehas kangastub kogu inimkultuuri õõvastav olemus (lk 48). Hannah Arendti krestomaatilisele sõnastusele „kurjus on banaalne“ järgneb arutelu, mille tulemuseks on tõdemus, et minu kurjus ei pea olema banaalne (lk 51–52). Kontrast võib olla ka interteksti juba sisse kirjutatud: kui James Baldwin jaotas inimesed kaheks, need, kes tahavad Kuud vallutada, ja need, kes tahavad Kuule tantsida, siis see annab võimaluse lausujal valida pool, näidata, kuidas neist teine moodus on jätkusuutlikum (lk 84).[32] Viimasest luuletusest ilmneb ka luulekogus implitsiitselt pidevalt kohal olev flirt esoteerikaga.
Fränk on leebusele vaatamata võitlev kogu, mis valgustab läbi diskrimineerimise sügavusastmeid. Sedakaudu on Fränk küsimus igast ainulisest minast. Kuidas saab üks inimene (naine) olla, toimida laiemate ajalooliselt kujunenud värdkujutelmade kontekstis. Lakkamatult hoitakse alal küsimust inimese minapiiridest, mina lõhestumisest, lagunemisest, piirjoonte hägustumisest, samuti üksikinimesest globaalsete sündmuste ja ajalooliste arengute kontekstis. Aga siin ei anta mustvalgeid hinnanguid, vaid vaadeldakse, jälgitakse tähelepanelikult, eri fookuste, perspektiivide abil ühiskonda kui niisugust.
Ebaõiglus
Kirjutan seda teksti, muide, Londoni lähistel ühes mereäärses linnakeses ja mõtlen, kas võtta palavuse leevendamiseks üks õlts või mitte. Kapitalismi elufilosoofilised dilemmad… Ahsoo, hüppasin just raamatupoodi ja leidsin inglise sõjalüürika antoloogia, tekstid pärinevad laiast ajavahemikust: 16. sajandist kuni möödunud aastasaja alguseni. Tekib vägisi tunne, et sõja kohta ei ole võimalik kuidagi huvitavalt enam kirjutada – kõik on juba öeldud, tegu on küllastunud alažanriga. Sõjaluuletusi on Fränkis kümmekond, mis eraldiseisvatena varasemale traditsioonile midagi ei lisagi.
Nagu näitlikustas Dovlatovi-luuletus, võimendatakse igat üksikut ebaõigluse avaldumisjuhtu mõne teise ebaõigluse avaldumisviisiga. Sveta ise on Fränki määratlenud näiteks nõnda: „Üldisemalt võiks „Frankensteini“ võtta kui patriarhaadikriitikat, kitsaste ühiskondlike normide-kastide-kategooriate teadlikku välja venitamist-ümbermängimist, teisalt aga marginaalsetesse rühmadesse kuuluvate inimeste võimestamise püüdu ja katset.“ Kindlasti ei käsitle teos ainult patriarhaalse hierarhia, nomenklatuuri, stereotüüpide teemasid. Selleks on tegu liiga hea luulega, et seda nõnda lihtsasti ära lahendada. Mis muudab nii sõja kui ka patriarhaadikriitika iseäranis huvitavaks, on selle sidumine ebavõrdsuse ja ebaõigluse avaldumisviisidega paljudel tasanditel. Kiirel vaatlusel suutsin tuvastada veel kuraditosin kihti, millega Sveta Fränkis tegeleb (neid on kindlasti rohkem).
Kõik algab lapsepõlvest [1] – juba esimestest eluaastatest oleme läbi imbunud ahistav-piiravatest mõtlemismustritest ja väärkujutelmadest. Politseinikuks ja emaks saada ihkav seitsmeaastane nutab taga iseend tulevikus, sest hilisem mina on „pehme karvane / radikaalfeminist“ (lk 13).[33] Koolipingis tehakse totralt laetud soostereotüübid puust ja punaseks selgeks, näiteks eristus heade tüdrukute ja pahade poiste vahel, mille mõjud võivad olla traagilised: „see poiss on end praeguseks / loomulikult ära joonud / nagu nii mõnigi veel“ (lk 34). Masinavärk pannakse (aga kes paneb?) tööle juba sünnist alates ja nende hammasrataste vahelt pole kellelgi pääsu. Küsin ise seepeale: mis muu sünnitaks ebavõrdsust tõhusamal moel kui mitte haridussüsteem? Ebaõigluse avaldumisviisiks on ka lapsepõlves kogetav (kooli)kiusamine [2], sest inimese kujunemisprotsessis mängib sageli otsustavat rolli kaasõpilaste ja õpetajate käitumine: küll pahandab „järjekordne elus pettunud vanamees“ mässumeelsete põhikoolitüdrukutega (lk 27), küll nähakse populistide ja totalitarismi toetajate maailmavaate juuri olukorras, kus kaasõpilast narritakse vananenud Nokia mudeli pärast (lk 38). Ühesõnaga, inimene võib lihtsalt „sattuda valesse klassi ja majja“ (lk 26). Nagu ka varasemates kogudes, eritletakse Fränkis mitut puhku sotsiaal-majandusliku taustsüsteemi [3] mõju, kirjeldatakse äärmusliku kasvukeskkonna (alkoholism, vägivald) laastavat toimet (nt lk 74).
N-ö väikese inimese tasand seotakse laiemate ajaloolis-poliitiliste protsesside ja nende mõjuga olevikule. Ajalugu [4] ongi paljuski kurjuse lugu, sest „kuidas on nii et kogu inimeste ajalugu on ainult üks vallutamine / tapmine vägistamine ja rüüstamine“ (lk 47). Kõigele lisaks hoitakse minevikku vägisi olevikus [5]. Või kuidas muudmoodi hinnata neid kivisse raiutud mehi, ainult mehi? Juba seitsmeaastaselt on nelk laetud kindlate tähendustega, ühest ilusast lillest on saanud sotsialistlik sümbol arengujoonel Stalin-ema-mina (lk 54–55). Sümbolitega seostub ka religioonikriitika [6]: nelk tuleks vabastada ka religioossetest konnotatsioonidest, sest see, mis „kannab kord jumala nime / lõpeb ajaloo prügikastis“ (lk 78, ka nt lk 41). Nagu ka proosaluuletuste puhul nähtus, avaldubki mineviku alaline kammitsev mõju kõige selgemalt keeleahelates [7], muu hulgas eri tüüpi metafoorides (nt luuletuses „emake maa“, lk 21–22).
Muidugi ei ole pääsu ka (päeva)poliitilisest paratamatusest [8], mis omakorda seostub hoiakutega näiteks kliimakriisi ja integratsiooni, samuti eri eluvaldkondade [9] inimeste positsiooni suhtes ühiskonnas, eriti seoses loovinimeste olukorra, võimaluste ja kuvandiga (lk 28–29). Nagu eelnevatest näidetest ilmneb, ei pääse üle ega ümber soostereotüüpidest [10] ja seksuaalsusest [11]: luulekogu teises pooles tõuseb eriti selgelt esile meeste domineeritud ühiskonna kriitika: „kuidas ikkagi pääseda naisena mehest tema maailma raskusest“ (lk 83). Fränkis tervikuna ei ole asjad aga mustvalged (kuigi mõne luuletuse piires võivad muidugi olla). Sest ebaõiglus ei sünni tingimata pahatahtlikkusest või enesekesksusest. Ebaõiglus on paratamatu [12], sest miks peab olema nii, et esimesena sureb klassi kõige ilusam ja targem tüdruk (lk 49)??? Õieti on isegi mõned fašistlikud jooned juba bioloogiliselt ette määratud (lk 50).
Need erisugused ebaõigluse avaldumisviisid, samuti tehnoloogia [13] (nt lk 76–77, 94) toovad kaasa inimeste kaugenemise üksteisest ja iseendast. Kõige muu kõrval on Fränk – ja seda ei tasuks ära unustada – ka raamat eneseleidmisest. Näiteks väidab lausuja-tegelane, nähes bussis poissi jotast isaga, et „oleme kõik üksteisest kaugel“ (lk 23), aga luuletuse lõpus, et „olen jälle iseenda sees kaugel“ (lk 25). Või tekib konflikt kahe soovi vahel: teistest kaugeneda, olla üksi (lk 53) ja saavutada kontakt, sest „sulgumine endasse on võimatu“ (lk 14).
Fränk on tõesti totaalne ebaõigluse käsitlus. Ja Svetal on muidugi ka haruldane võime muuta sisuliselt kõik luuleks, tõhusat poeetikamasinavärki kasutades eritleda põletavaid ja valulikke teemasid. See ei puuduta üksnes Fränki. Toon siia võrdluseks täiesti juhusliku näite. Viskame pilgu ajakirja Loomingu veergudel ilmuvasse rubriiki „Kirjanik loeb“. Sveta kirjeldab siin olukorda, kus ühismeedias nähtud õudused on võtnud keskendumis- ja lugemisvõime:
„Sest mis ma neist loen, kui nägin just, kuidas surnuks pommitatud naise üsast üritatakse välja lõigata veel elusat last ja teda päästa; kuidas isa, kelle lapsed on tükkideks pommitatud, hoiab neid nüüd kahes käes kilekottidesse kokku topituna, samal ajal šokist naerdes; kuidas vaevu kõndima ja rääkima õppinud lapsed kontrollimatult värisevad ja hullumeelselt rappuvad pärast järjekordset pommitamist.“[34] Mnjaa, vot selliseid lõike kirjutas kunagi Brodsky.
Vahel räägitakse eesti luule mõningasest mahajäämusest. Kõik käib mingi ajalõtkuga. Kui mujal antakse välja kväärluuleantoloogiaid, siis meil tehakse esimesi arglikke samme. Pole nagu pauerit, mitteärevalt rahulik on see luuleväli. Nüüd, aga palun – FRÄNK! Nagu polekski päris eesti luule.
Lõppeks
Vaadates kirjandusväljal pisut ringi, näib, et ehkki arvustusi on ilmunud vaid mõned üksikud, on Fränk tekitanud juba enneolematut huvi. Harva juhtub, et sedavõrd kiiresti pärast ilmumist kirjutatakse luulekogust magistritööd ja akadeemilisi uurimusi. Näiteks humanitaarteadlaste aastakonverentsil peetud ettekandes võrdles Susanna Soosaar Fränki Franny Choi luulega, võttes aluseks Sianne Ngai nn „koledate tunnete“ kontseptsiooni.[35] Tõepoolest, Fränk paigutub mitmikkriiside ajastusse ja Soosaar näitas veenvalt, kuidas teoses väljenduvad ärrituse, ärevuse ja küllastuse tunded, mis on väljavenitatud konkreetse keskmeta kriisile omased. Aeg muutub kihiliseks, ehk isegi skisofreeniliseks; keel muutub kehaliseks ja kehalisus tähendab sotsiaalsete kogukondade kokkupõrkamist, keha ja keele piirid muutuvad poorseks, ühiskonnas võimendub eksistentsiaalne ja poliitiline halvatus, kurnav tüdimus.
Ma ise olen tavatsenud Fränki võrrelda selle aastatuhande ilmselt kõige olulisema angloameerika luulekoguga. Nimelt Claudia Rankine’i multimodaalse teosega „Citizen: An American Lyric“ (2014), mis kirjeldab ja eritleb halastamatult kõikjal esile kerkivate mikroagressioonide abil mustanahaliste positsiooni Ameerikas.[36] Mõni juhuslik repliik politseinikult või töökaaslaselt, õpetaja pisikene žest või tähelepanuta jätmine, poemüüja, kes küsib, kas raha ikka on, ülemus, kes ajab segamini kaks mustanahalist töötajat. Serena Williamsi enesevalitsuse kaotamine pärast mitmeid ebaõiglaseid otsuseid või Zinedine Zidane’i kuulus pealöök. Kõik see kokku annab aimu, kuivõrd sügavale on rassiline diskrimineerimine juurdunud.
Milles seisneb nende teoste sarnasus? Ühelt poolt muidugi vormi enda poliitilisuses (proosaluule, ainsuse esimese isiku asendamine ainsuse teise isikuga jms) ja ebaõigluse süvakihistuste läbivalgustamises. Mis veel tähtsam, neis kogudes on kohal suur osa nüüdislüürika kesksetest tunnusjoontest: afektiivsus, kehalise kogemuse tundmaõppimine, performatiivsus, diskrimineerimine ja identiteet, trauma, sooline identiteet, kummitav minevik ja ajalooline taak, üksindus ja hirm, õrnus ja haavatavus, muundumine ja moondumine. See on omamoodi kehapoeetika ajal, mil ebavõrdsus on argipäev, kus üha ja aina taastoodetakse ekspluateerimist, kus kogu ajaloo võikus, mis nüüdhetkes kummitab, joonistub selgemalt välja kui kunagi varem. Küsimused, mida need teosed aitavad sõnastada, on sarnased: kui sügavale on juurdunud ebaõiglus? kes on need, kes on allasurutud? milliseid agressioonivorme me võtame enesestmõistetavalt ega panegi tähele? kas me peaksime reageerima või mitte? kes olen mina ja kuidas ma olen kujunenud? Mõlemad teosed ehitavad uuesti üles ebaõigluse tellistest vormitud mina(d).
Fränk on bänger! Siin on jõudu ja värskust, originaalsust ja traditsioone. Lihtsalt on mõned teosed, mida lugedes tekib tunne, et vot see raamat on nüüd küll oluline, vot see teos on seni olnud puudu, vot seda teost on meie kultuuris tarvis. Nii on viimastel kümnenditel olnud vaid mõne luulekoguga: fs nullindatel, mõned Krulli raamatud ja mõned Vilu teosed, ehk ka Contra looming. Fränkil on potentsiaali muutuda selle kümnendi tüvitekstiks, murranguliseks ja teedrajavaks koguks.
Väitsin kohe alguses, et Fränk aitab kehtestada uusi olemis- ja tajumisviise. Andsin mõista sedagi, et äärmuskonservatiividele see teos nagunii ei mõju, sest autorikujund ei luba teost luulena lugema hakatagi. Mu meelest seisneb põhiküsimus hoopis selles, kas Fränk on üksnes neile, kes kannavad sama maailmavaadet, kas teos on üleskutse neile võtta sõna, astuda välja ebaõigluse vastu? Ja kui väga laialt tulistada, siis: kas Fränki saavad „õigesti“ lugeda üksnes naised ja nt seksuaalvähemused? Või kas teosel võiks olla ka laiem lepitav funktsioon? Kas Fränk võiks muuta kuidagimoodi ka näiteks minu kui ebaeetilise ja moraalselt kahtlase meesisendi olemis-, mõtlemis- ja tegutsemisviise? Ma ei oska sellele muudmoodi vastata kui võtta kokku iseenda ja mõne oma hää kaasteelise lugemiskogemused.
Fränki sisenemisest alates haarab teos endaga kaasa, pole muud võimalust kui sukelduda poeetilisse voolu ja seda kuidagi nõnda: türa, Sveta, Sul on õigus, mina tahan kah nii! Selleks, et olla väärtustatud, armastatud, ei tule jälgida ühiskondlikke konstruktsioone, sest see kõik on väärkujutelm, mis paneb omakorda tundma üksindust ja kõlgutama jalgu hullumise äärel. Fränk paneb küsima, mis on see, mida ma ei tea, et ma ei tea. Ta avab uusi horisonte, mis ütlevad: kitsas, kitsas on Su ilmavaade, Joosu. Ja veel enam, valed pole olnud üksnes mõned selged ebaõigluse ilmnemiskohad ja teod, vaid vale on kõik. Kõik on ebaõigluse pasakihiga määrdunud: lasteaias nurgas seismine, algklassis tundides vagusi püsimine, kodused kasvatusmeetodid. Noh, kõik. Ja veel enam, Fränk annab aimu, kuivõrd ihaldusväärne see piirides püsimine ikkagi on, kuivõrd mugav on nendesse raamidesse jääda ja näha nendes jalaraudades omaette väärtust. Seetõttu ongi seda teost tarvis, seetõttu tasukski Fränki sukelduda, sest… see lihtsalt paneb tahtma olla etem inimene.
Ja veel, Sveta pakub ju ikkagi välja ka retsepti. Küsimus pole üksnes välises väljaastumises, vaid ennekõike iseenda muutumises. Fränk õpetab tegelema iseenda kehalisuse ja minaga, aitab unustada normaalsuse: „mitte enam kunagi / lõppeda / seal kus nad / ütlesid su / lõppevat su lõpu / olevat“ (lk 99). Kuna tulevik on muutunud aga sedavõrd õõvastavaks, on üheks lahenduseks malbe unistamine, tähelepanu pööramine detailidele, teistele inimestele. Siin sõnastatakse utoopia, kus hoitakse käest kinni, naeratatakse ja suheldakse üksteisega (lk 67–68), kus ei suruta peale tuimust, sest praegusaja ühiskond tuimust ühtelugu ju toodabki. Mis peamine, tuleb vaadata maailma tähelepanelikult, nagu näiteks sõjapõgenikud seda teevad (lk 42–43), võtta aeg maha, vaadata teisele inimesele silma. Väärtustada mikrožeste ja -sündmusi, nt liikumise ja puudutuse vahele jäävat hetke (lk 72). Olla väiksem kui inimene.
*
Väitsin varem, et luulekogu algab kolmest intertekstist (Tupac, Visnapuu ja Shelley). Aga veel enne seda tasub tähele panna ühte kummalist, aga tähenduslikku tühikut. Sirvisin oma luuleriiulis viimaste aastate kogusid ja tundub, et sisuliselt kõik vähegi kirjaoskajad saavad teose väljaandmiseks toetust ka kultuurkapitalilt. Hm. Frängil miskipärast sellist märget ei leia (kuigi tean, et autor on toetust vähemasti kaks korda taotlenud). No mida vittu?
[1] E. Mihkelson, Hüüdja hääl. Tallinn, 1993, lk 24.
[2] Nüüdisluuleruum. III saade. Ühiskonnakriitika. Vikerraadio.err.ee, 31.01.2024.
[3] K. Viilup, Sveta Grigorjeva uuest luulekogust: seda võib võtta kui patriarhaadikriitikat. Kultuur.err.ee, 30.10.2023.
[4] Rebekka Lotman väidab, et „Uudseks muudavad Underi sonetid nende luulemina ekstaas, avameelsus ja armukirg, mida võib naissubjekti tõttu pidada ennenägematuks kogu lääne sonetitraditsioonis.“ R. Lotman, Eesti sonett. Doktoritöö. Tartu Ülikool, 2019, lk 112.
[5] J. Susi, Luule: kontrollitult turbulentne. Vikerkaar, 2020, nr 10/11, lk 101.
[6] E. Vee, Võlavalgel. Tallinn, 1995, lk 18.
[7] Nüüdisluuleruum. VIII saade. Ajakriitiline luule: fs. Vikerraadio.err.ee, 26.06.2023.
[8] Nüüdisluuleruum. III saade. Ühiskonnakriitika.
[9] Sveta on oma autorikujundist ja selle tinglikkusest muidugi teadlik, mis annab võimaluse faktuaalsuse ja lüürilisuse pingeväljas polemiseerida eri liiki sterotüüpide ja sümbolitega. Ta teeb seda mitmetes Fränki luuletustes, aga veel selgemalt hiljuti siinsamas Vikerkaare veergudel ilmunud tekstis, kus viiakse kokku eksikujutelmad Lasnamäest ja „Sveta Grigorjevast“: „Vahel tunnen, et olen isegi üks Lasnamäe. „Sveta Grigorjeva“ on samamoodi ülemütologiseeritud nagu see hall linnaosagi. Oma osa mängib muidugi mu enda tegemine – luule, sõnavõtud, trotslik soov mitte olla meeldiv ja mõistetud. Inimesed, kes mind ei tunne, arvavad, et olen pigem ülbe ja uhke. Kui mitu korda on inimesed minuga tutvumisel öelnud, et ei kujutanud ettegi, et ma nii normaalne olen. Lasnamäegi on tegelikult selline. Normaalne. Muidugi on alati vaja seda „teist“. Kellele projitseerida oma hirmud, kellele tülgastunult näpuga näidata ja öelda: vaata, milline SA oled, vähemalt MEIE pole sellised!“ S. Grigorjeva, Ühes magalas elava naise päevik. Vikerkaar, 2024, nr 7/8, lk 41. Kui Lasnamäe oli Sveta debüütkogu ruumiline kese, kujunedes omamoodi iseseisvaks tegelaseks, siis Fränkis puudutatakse seda vaid üksikutel hetkedel, näiteks luuletuses, kus „tagasiteel koju ühte ilmetuimast ilmetuimasse magalasse“ kujutatakse ette, kuidas seda paika hakatakse tulevikus igatsema (lk 90).
[10] Soovitan taustaks lugeda Aare Pilve varasemat käsitlust sellise kentsaka mõiste nagu „naisluule“ kasutamisest. Vt A. Pilv, Naisluule – üks mõiste eesti luulekriitikas. Vikerkaar, 2001, nr 10, lk 67–77.
[11] Kunnus väidab noorema põlvkonna autorite tekstidele mõeldes päris robustselt, et kui „luules on keelekasutus olnud traditsiooniliselt keerulisem ja komplitseeritum kui proosas, siis nüüdne vabavärss on keelekasutus, mis on lihtsam, vähem struktureeritud, vähem kodeeritud kui tavakeel ja proosatekst; teisisõnu, kui luuletaja oli varem selline sõnavaldaja, kelle konstrueerimisoskus ületas tavalise, grammatiliselt korrektse lause, siis moodne luuletaja võib vabalt olla nii vilets sõna valdaja, et ei küündi enam sellise konstruktsioonini nagu lause. Reljeefselt: kui traditsiooniline luuletaja ületab lause, siis moodne luuletaja ei küündi selleni“. M. Kunnus, Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus. Sirp, 14.11.2013.
[12] H. Krull, Teil pole õigust olevikku ära põlata. Vikerkaar, 2013, nr 12, lk 88–94.
[13] A. Loog, Poetess, kelles on nii pühaku kui popstaari kvaliteeti. Postimees, 22.12.2022.
[14] Sveta luulekogude retseptsioonist vaata põhjalikumalt: M. Rattus, Kas Sveta Grigorjevat peaks kartma? Sveta Grigorjeva luulekogude retseptsioon. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2024.
[15] Osutusi varasematele diskussioonidele ja sõnavõttudele kohtab ka Fränkis. Näiteks viidatakse 20. augusti kõnele („pead tähtsate inimeste ees kõne ja kaitsed struktuurse ebavõrdsuse all kannatavaid vaeseid kritiseerid puudulikku segregatsiooni vastustad räiget misogüüniat kutsud keskealisi mehi nende õige nimega“, lk 58) ja irooniliselt ka nn enter-luulele („mu käed on pehmed / enter neid karedaks ei tee“, lk 29).
[16] Selline väljastpoolt sissepoole liikumine meenutab lugemisdünaamikat, mida olen kirjeldanud Hasso Krulli loomingut vaadeldes: luuleväline aegruum (Krulli puhul tema enda kirjutatud kriitilis-filosoofilised käsitlused) tepib luuletuste tähendusvõimalused – ka kõige lüürilisemad lulkad muutuvad ühtäkki keerukateks teoreetilis-filosoofilisteks vimkadeks. Vt J. Susi, Kuidas luuletada lugu isa valvsa pilgu all? Rmt-s: Hasso Krulli mõistatus. Tallinn, 2019, lk 45–54.
[17] Sellesama mõttega mängib lausuja Fränkis ka ise, osutades Sveta luule maskuliinselt lugemise võimalusele. Luuletus jõuab aga arusaamale, et kõik luuletused on haprad, pehmed (lk 62–63).
[18] H. Krull, Teil pole õigust olevikku ära põlata, lk 93.
[19] S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. Sirp, 26.01.2024.
[20] Sestsamast loost on võetud ka pealkiri raamatu lõpuosas paiknevale luuletusele, mis kutsub üles iseend armastama (lk 86–87).
[21] S. L. Jõerand, Sveta olemise servad.
[22] https://www.goodreads.com/book/show/199904546-frankenstein.
[23] Kuivõrd kavatsen Fränki edaspidi ülevoolavalt kiita, olgu siinkohal toodud veel üks kriitiline tähelepanek. Mõned homonüümiapõhised toretsemised jätavad laisa mulje, nt „sammal on talle huvitavam kui kolmas sammas“ (lk 7) või „sugu / ei ületanud ta sugugi“ (lk 30). Eriti veel kui arvestada, et Sveta on homonüümiakasutamises virtuoos. Esikkogust meenub näiteks luuletus „tahan keppida kõik ilusad tüdrukud kurvaks“ (S. Grigorjeva, kes kardab sveta grigorjevat. Tartu, 2013, lk 29), kus üleva ja madala vastandus avaldub juba pelgalt sõna „kurvaks“ kahes tähendustasandis (kurb ja lits), millel suuresti põhineb järgneva luuletuse pinge.
[24] Huvitav on jälgida, kuidas Sveta kujundid rändavad ühest tekstist teise. Näiteks sedasama umbrohu-motiivi kasutab ta hoopis teistmoodi eelpool mainitud päevikus: „Võibolla peaksimegi teatud taimede asemel hoopis ennast, inimest, umbrohuks mõtlema? Nägema oma liiki teatud tumeda väljajuurimata jõuna, mis ei võimalda suurel osal meid ümbritsevast lopsakalt elada ja kauniks õitseda. Kes võtaks siis vastu määruse, mille kohaselt inimene kuuluks hävitamisele?“ S. Grigorjeva, Ühes magalas elava naise päevik, lk 40.
[25] P. Munden, Playing with Time: Prose Poetry and the Elastic Moment. Beyond the Line: Contemporary Prose Poetry, Special Issue, 2017, nr 46.
[26] S. Grigorjeva, Utoopiasari. Kuidas elada huvitavat keha? Feministeerium, 11.11.2020.
[27] Kehalisus pole Fränkis üksnes proosaluuletuste keskmes. Neidsamu teemasid käsitlevad ka mitmed teised tekstid ja sageli märksa konkreetsemaltki. Näiteks luuletuses, milles keha ja kehadevahelised piirid saavad huvitava kinnituse sõnade füüsilise kuju ja paigutusega: „kui palju saab sellega teha / oma kehaga su keha sinu // kehaga mu keha kehakehha / kehakehha kehakehha kehakehha“ (lk 81). Või luuletuses „kehaluule“, mis võtab otsesõnu tuuma kokku: „mulle meeldib pilk millega / vaatan end juba mõnda aega pilk mis ei vaata mind meeste // silmadega meeste silme läbi“ (lk 17).
[28] Teiseks oluliseks kehalisusega tegelevaks teoseks viimaste aastate luules on kindlasti Mirjam Parve „Varjukeha“ (2023).
[29] Mainitud nelja tunnuse abil põhjendas Hasso Krull proosaluulebuumi, mis ei iseloomusta üksnes Eesti, vaid kogu Lääne luulet. Enamgi veel, ka nt vene luules, kus küsimus värsist on olnud alati ülioluline, räägitakse proosaluule jõulisest pealetungist. Kuula: Nüüdisluuleruum. II saade. Proosaluule II. Vikerraadio.err.ee, 27.12.2023.
[30] Parataksi headeks näideteks on Vilu „Kõik linnud valgusele“ (2012) ja Jüri Kolgi „Fuuga“ (2013). Viimase parataksi-kasutust on käsitlenud Mihhail Trunin. Vt M. Trunin, Ma tahan, et aeg hakkaks jälle voolama ehk kadunud aega otsimas. Looming, 2023, nr 9, lk 1297–1301. Ma ise olen sedasama võtet nimetanud mesotseugmaks.
[31] Ka proosaluuletuste rütmi puhul on oluline, kus rida lõpeb ehk tekib mikropaus, mistõttu olen järgnevate näidete puhul jätnud vormistuse täpselt samaks nagu raamatus.
[32] Selline iseenesest lihtsakoeline, aga tõhus interteksti kasutamine näib olevat üha populaarsem võte. Meenub näiteks Vilu ühe luuletuse algus: „Üsk america-mies Fedrik Jemeson / ütlis et võikss teha nn. Universal- / armee kuhu värvatass sis kõikk / amerikalased ütskõik mis suggu / ja vanust jja rasssi ja nõnna“. T. Vilu, Libavere. Tartu, 2018, lk 26.
[33] Sarnast, aga mõneti vastandlikku motiivi kasutab Sveta ka debüütkogus: seitsmeaastane tüdruk läheb varavalges uhke soengu ja roosa kleidiga õue, vaatamata sellele, et kedagi teist seal veel ei ole. Lausuja postuleerib võimaliku maailma, kus seesama ükskõikne tüdruk naaseb ja viib lausuja varahommikul hüljatud õuele, eemale kõiksugustest ootustest ja reeglitest. S. Grigorjeva, kes kardab sveta grigorjevat, lk 71–72.
[34] S. Grigorjeva, Kirjanik loeb. Looming, 2024, nr 1, lk 86.
[35] Ettekannete teese vt: https://ehak.ee/paneelid/.
[36] Muide, kui New York Times tegi hiljuti mahuka küsitluse, et välja selgitada selle sajandi 100 kõige olulisemat teost, siis luule sealt sisuliselt puudus, välja arvatud just see Rankine’i tekst: 100 Best Books of the 21st Century. https://www.nytimes.com/interactive/2024/books/best-books-21st-century.html.
