Eesti kunsti ajalugu. Kd 1: 1100–1520. Autorid: Arvi Haak, Ants Hein, Indrek Jets, Villu Kadakas, Eero Kotli, Merike Kurisoo, Ivar Leimus, Kersti Markus, Marika Mägi, Anu Mänd, Riina Rammo, Anneli Randla, Erki Russow, Kaire Tooming, Heiki Valk. Koost. ja toim. Kersti Markus. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2023, 544 lk.
Üldkäsitlused on kollektiivse teadmise omalaadi verstapostid, mis ideaalis võtavad kokku parima valdkondliku teadmise konkreetsel ajahetkel.[1] Sellisena pakuvad need laiemale haritud lugejaskonnale võimaluse ligipääsetaval moel tutvuda kogunenud eriteadmistega, ent ühtlasi kujutavad ka tänuväärt võimalust hinnata valdkondliku teadmise arengut pikemal ajateljel. Uue „Eesti kunsti ajaloo“ esimene köide, mis katab ajaperioodi u 1100 – u 1520, näitab veenvalt, kui suure arenguhüppe on Eesti vanema kunsti uurimine teinud viimastel aastakümnetel.[2] Kui avame eelmise analoogse koguteose, 1975. aastal ilmunud „Eesti kunsti ajaloo“ 1. köite, siis näeme kiiresti, et ühisosa kahe teose vahel on väga väike.[3] Kui eelmine köide on stiilikeskne, kus kogu keskaeg on mahutatud gootika üldmõiste alla (eristatakse küll romaani stiili sugemetega üleminekustiili, kõrggootikat ja hilisgootikat), siis uus köide lähtub funktsionaalsest liigendusest ja vaatleb järgemööda kunstiloome peamisi keskkondi (maa ja küla, linnus ja mõis, linn, kirik, klooster), jätkates 2005. aastal ilmunud sama sarja teise, Krista Kodrese koostatud varauusaja köite (1520–1770) eeskuju.
Kuid kõige ilmsem erinevus seisneb käsitluse mahus ja süvenemisastmes ning kaasatud allikmaterjali hulgas. Kui 1975. aastal mahtus muinas- ja keskaja kunst ära 72 leheküljele (neile tuleb küll lisada veel samas mahus illustratsioone), siis uus köide võtab enda alla pooltuhat lehekülge. Vastse üldkäsitluse valgel mõjub eelmine otsekui napi eskiisina, kus markeeritakse mitmeid teemasid, ent vähegi põhjalikuma analüüsini ei jõuta. Rääkimata sellest, et kui eelmine köide keskendus klassikalise kunstiajaloo vaimus vaid arhitektuurile, maalikunstile ja skulptuurile (rõhuga esimesel), lisaks näpuotsaga nn tarbekunsti, siis vastne raamat positsioneerib end eksplitsiitselt visuaalkultuuri avarale väljale ja katab niisamuti ehteid, relvi, kalmeid, rõivaid, tarbeesemeid, piirikive, pitsereid, münte jms. Viimase suurima erinevusena võibki välja tuua metodoloogilised lähtekohad: nõukogudeaegne käsitlus oli rõhutatult vormikeskne ja kirjeldav, keskenduti stiililistele arenguprotsessidele ja peamiseks sihiks oli tuvastada kohaliku kunsti väliseeskujusid. Kersti Markuse koostatud koguteos esitab ennast seevastu uurimusena keskaja visuaal- ja materiaalsest kultuurist, kus rõhk on kunagise visuaalse keskkonna võimalikult mitmekülgsel rekonstrueerimisel, ehitisi, pilte ja esemeid vaadeldakse nende algses sotsiaalkultuurilises kontekstis, kohalikku ainest mõtestatakse laiemas rahvusvahelises võrdluses, ent mitte pelgalt laenamise võtmes, julgelt pakutakse välja uusi tõlgendusi ja ristatakse eri distsipliinide vaatenurki.
Uus teos on sündinud 15 kaasautori ühistööna ja erineb selleski osas oluliselt oma eelkäijast, kus sama ajaperioodi katsid kolm autorit. Vaatamata suurele autorkonnale moodustab raamat sidusa terviku. Üleminekud peatükkide vahel on võrdlemisi sujuvad, sisulisi kattuvusi on vähe ja need ei sega (mõnda näidet korratakse siiski kahel-kolmel korral). Kuigi iga autor kõneleb oma häälega ja neid on lihtne eristada (nii on mõni julgemalt spekulatiivne, nagu Kersti Markus või Marika Mägi, mõni asisem ja kirjeldavam, nagu Villu Kadakas või Erki Russow, mõni erialasem ja konkreetsem, nagu Anu Mänd, mõni kujundlikuma keelekasutusega, nagu Ants Hein), moodustub kokku võrdlemisi ühtne häälterühm. Kindlasti on aidanud tulemuse terviklikkusele kaasa see, et suurem osa autoreid on pikaajalise koostöökogemusega, ent kindlasti ei saa alahinnata ka koostaja tööd tekstide sidustamisel. Koguteos on toimetatud üldiselt kenasti, kohati esineb siiski terminoloogilist ebajärjekindlust (kerjusordud vs kerjusmungaordud, Saksa ordu Liivimaa haru vs Liivimaa ordu, Vene-Liivimaa sõda vs Liivimaa sõda, Olavi gild vs Oleviste gild jms).
Raamat põhineb viimaste kümnendite alusuuringutel – suurel hulgal väitekirjadel, monograafiatel ja artiklitel, mille on avaldanud nii raamatu kaasautorid kui ka mitmed nende kolleegid. Julgelt võib väita, et suurt osa teemadest poleks veel viisteist või isegi kümme aastat tagasi olnud võimalik sellise põhjalikkusega käsitleda. Selles mõttes tuleb tunnistada, et pikk valmimisaeg on teose kvaliteedile ainult kasuks tulnud.
Raamatut ehib suur hulk kvaliteetseid värvifotosid, kuna need on numereerimata ja puudub ka eraldi illustratsioonide loend, siis täpse koguhulga jään võlgu, ent usutavasti pea tuhatkond. Lugedes tundsin puudust sellest, et tekstis oleks viidatud illustratsioonidele, mis hõlbustanuks nende omavahelist seostamist. Samuti oleksin oodanud detailsemaid pildiallkirju, väga sageli puudusid näiteks taieste dateeringud, samuti oleks mõnel puhul olnud asjakohane lisada pildistamisaeg. Üsna juhuslikult oli mainitud kunstiteoste praegusi asukohti. Positiivsena tuleb esile tõsta, et teos on varustatud võrdlemisi põhjalike viidetega (lk 465–500), mis on sedalaadi üldkäsitluste puhul pigem erandlik.
Olgu kohe öeldud, et ma ei pea ennast pädevaks arutlema koguteose konkreetsete tõlgenduste üle ega parandama võimalikke vigu, seega keskendun alljärgnevas peamiselt üldisematele, ennekõike metodoloogilistele ja kontseptuaalsetele küsimustele.
Alustan periodiseerimisest. Raamatust tõukudes võiks hakatuseks küsida, millal üldse saab alguse Eesti kunsti ajalugu? Kas valitud ajapiir 1100 on mingi kandvama tähendusega või pelgalt juhuslik valik? Tundub, et pigem viimast, sest lihtsalt leiaks põhjendusi, miks oleks võinud väga edukalt katta näiteks kogu rauaaja visuaalset ja ainelist kultuuri, s.o perioodi 6. sajandist eKr kuni 13. sajandi alguseni pKr, ja sealt siis edasi. Rauaajast leiab piisavalt esinduslikku ainest ehetest ja rõivastest (sh sõled, ehtenõelad, rinnakeed, helmed, ripatsid, kaela- ja käevõrud, sõrmused, vööd, pandlad), niisamuti majapidamisriistadest ja tarbeesemetest (sh savinõud, metallnõud, puit- ja tohtnõud, noad, kammid).[4] Ent niisamuti poleks võimatu viia Eesti kunstiajalugu tagasi kiviaega, nagu on hiljuti soovitanud Aivar Kriiska ja Irina Hrustaljova artiklis Eesti kiviaegsest keraamilisest pisiplastikast.[5]
Vaatlusalune raamat algabki paljulubava, üle terve lehe ulatuva fotoga viimaste aastate kõige tuntumast arheoloogilisest leiust, 2019. aastal Saaremaa maapõuest välja tulnud 3. sajandi kuldkäevõrust. Sellest leiust raamatus siiski eraldi juttu pole, lisatud pildiallkiri tõdeb aga selgitavalt: „Leid näitab, et maapõues on veel sellist pärandit, mida varem poleks osatud Eestiga seostada. Muinasaegne visuaalkultuur alles ootab põhjalikku käsitlust“ (lk 14). Tõepoolest, kui kord juba võtta omaks visuaalkultuuri mõiste selle avaras tähenduses, siis lubaks see väljuda kunstiajaloo tavapärasest normatiivsest raamistusest ja hõlmata üldkäsitlusse neidki jälgi mineviku visuaalsest ja esemelisest keskkonnast, mis tavaliselt kunstiajalukku ei pääse. Aga on muidugi selge, et üldkäsitluses saab lähtuda olemasolevast uurimisseisust ja tuleb koostajaga nõustuda, et kuni viimase ajani on eesti arheoloogid olnud muinasaja visuaalkultuuri uurimisel pigem loiud, nii et julgema ajalise haardega eesti kunstiajalugu jääb ootama paremaid aegu.
Kummati on vaatlusaluse teose üks suuremaid saavutusi arheoloogide ja kunstiajaloolaste töö mõtestatud sidumine ja seeläbi senise allikateringi julge avardamine. Lihtne see kindlasti pole, kui mõelda distsiplinaarsetele harjumustele nii kirjutamislaadis, mõistekasutuses kui ka uurimismeetodites. Ent ühtlasi erinevustele periodiseerimises, kui arvestada, et Eestis on välja kujunenud võrdlemisi selge tööjaotus, kus kogu kirjaeelne ajalugu on jäetud arheoloogide uurida ja liigendada, samas kui ajaloolased, sh kunstiajaloolased, loevad oma uurimistöö alguseks 13. sajandi esimest poolt, s.o vallutuse ja ristiusustamise perioodi, mis ühtlasi märgib kohaliku kirjakultuuri sündi. See erinev distsiplinaarne traditsioon minevikku liigendada torkab silma ka vaatlusaluses köites, kus mõned autorid koostajaga eesotsas eelistavad rääkida kujundlikus keeles „muinasajast“ üldiselt või „hilismuinasajast“ kitsamalt, selle ajalisi piirjooni üldjuhul täpsustamata, samas kui arheoloogide kirjutatud peatükkides kohtab neile omaseid perioodinimetusi nagu rauaaeg (sh keskmine rauaaeg, hilisrauaaeg), viikingiaeg (sh eelviikingiaeg), rahvasterännuaeg jms. Huvitav on täheldada, et eestikeelne „muinasaeg“ ja „hilismuinasaeg“ on raamatu ingliskeelses kokkuvõttes tõlgitud kui „prehistoric times“ ja „late prehistoric period“, mis lubab eeldada, et „muinasaja“ all on mõeldud „esiaega“ üldiselt, samas kui „hilisesiaeg“ on mõiste, mida Eesti arheoloogia ei tunne. Nii et arheoloogia terminites tegeleb raamatu esimene ots perioodiga, mida kõige viimane Eesti esiajaloo üldkäsitlus nimetab „hilis-rauaajaks“ (1050–1200/1250 pKr).[6] Ma ise kutsuksin ajaloolasi üles pakkuma arheoloogilisele periodiseeringule täienduseks välja rahvusvahelisi eeskujusid järgiv ajalooline periodiseering. Nii võiks perioodi u 500 – u 1000 nimetada Eesti varakeskajaks, perioodi u 1000 – u 1300 Eesti kõrgkeskajaks ja perioodi u 1300 – u 1500 Eesti hiliskeskajaks. Seega võikski järgmine ülevaade Eesti vanemast kunstiajaloost katta ajavahemikku u 500 – u 1500 ja seda võiks kokku nimetada Eesti keskaja kunsti (visuaalkultuuri) ajalooks. Usun, et selline liigendus mõjuks kohalikule ajalookirjutusele, sh kunstiajalookirjutusele virgutavalt.[7]
Kuivõrd köide on võtnud endale sihiks siduda „muinasaega“ ja „keskaega“, siis on selle üks läbivaid teemasid küsimus katkestusest ja järjepidevusest. Tavakäsituses peetakse 12. sajandi lõpu–13. sajandi alguse ristisõdu suureks sotsiaal-kultuuriliseks murranguks, mis pani aluse uuele ajastule – keskajale. Nii ajaloolaste kui ka arheoloogide uuemad tööd näitavad aga üha enam, et katkestus on vaid mündi üks pool ja alahinnata ei tohi mündi teist poolt – järjepidevust, mille jälgi leiame väga mitmes elusfääris, argikultuurist võimustruktuurideni. Samuti väärib rõhutamist, et paljud muutused, mida enamasti seotakse vallutusega, on pigem osa üldisest muutuste protsessist, mille tegid eri moel läbi kõik Euroopa ühiskonnad alates 13. sajandist.[8] Ka „Eesti kunsti ajaloo“ 1. köide tõstab põhjendatult kilbile järjepidevuse tähtsuse Eesti varases visuaalkultuuris, näidates, et mitmed tavaliselt vallutusega seotud arengud, nagu näiteks kokkupuuted ristiusuga, suhted ülemererahvastega jms, said alguse juba varem. Niisamuti leiame vallutuseelseid traditsioone veel sügaval keskajal, seda eriti külaühiskonnas. Kui juba rõhutada järjepidevust ja kultuurilisi põiminguid (vt lk 19–36), siis on ilmselt liialdus eristada selgelt „esivanemaid“ ja „koloniste“, nagu seda tehakse raamatu sissejuhatuses (lk 15), sest 21. sajandi vaatenurgast on päris keeruline öelda, kui palju on meie esivanemate seas muistseid eestlasi ja kui palju vallutusjärgseid koloniste.
Koostaja Kersti Markus kirjutab põhjendatult, et kuigi koguteose pealkiri viitab kunsti ajaloole, olid mõisted „kunst“ ja „kunstnik“ muinas- ja keskajal tundmatud (lk 16). Seetõttu on raamatus otsustatud eelistada katusterminina „visuaalkultuuri“, mis hõlmab kõiki neid minevikust säilinud esemeid, kujutisi ja ehitisi, millest teoses räägitakse. Kui 2005. aastal ilmus uue Eesti kunsti ajaloo esimene pääsuke, Krista Kodrese koostatud teine köide varauusaja kunstist, siis leidsin oma arvustuses siinsamas ajakirjas, et muidu suurepärane raamat oleks võitnud sellest, kui kunsti asemel oleks enam kõneldud visuaalkultuurist, ja kutsusingi üles mõtlema uuele üldkäsitlusele, mis võiks kanda pealkirja „Eesti visuaalkultuuri ajalugu“.[9] Pea kakskümmend aastat hiljem täidab sarja viimasena ilmunud avaköide suuresti mu toonaseid lootusi, sest siin on tõesti võetud sihiks liikuda välja uusaegsest kunstiajaloolisest mõistesüsteemist ja tuginetakse visuaalkultuuri uuringute avaramale mõistevarale. Raamatus on hästi lahti seletatud kunsti ja käsitöö vahekord keskajal, samuti tellijate ja toetajate võtmeline tähtsus kunstiteoste ikonograafilise sõnumi kujundamisel ja uute visuaalsete lahenduste levitamisel. Kujutisi ja esemeid ei analüüsita isoleeritult ja pelgalt esteetilistest kriteeriumidest lähtudes, vaid nende algses funktsionaalses keskkonnas ja praktilises kasutuses. Nagu eespool öeldud, liigub käsitlus ühest elukeskkonnast teise, külast linnustesse, mõisatesse ja linnadesse ning sealt edasi kirikutesse ja kloostritesse. Selline lähenemine on kenasti põhjendatud ja töötab hästi, samas suunab see käsitluse fookuse ennekõike arhitektuuriajaloo radadele, nii et raamatus saavad ehitised selgelt kõige enam tähelepanu. Samuti ei soosi see visuaalsete keskkondade terviklikku käsitlust, sest näiteks kirikuid ja kloostreid vaadeldakse linnaruumist eraldi, kuigi need etendasid tollasel linnamaastikul sageli võtmelist rolli. Ülesehituse loogika sunnib vaatlema kirikute arhitektuuri lahus nende sisustusest – altaritest, retaablitest, skulptuuridest ja maalingutest, mis ei toeta kiriku kui tervikliku visuaalse keskkonna paremat mõistmist. Ma ise oleksin näinud hea meelega rohkem tähelepanu pildikultuurile, näiteks väärinuks ehk enam täheruume kirikute seina- ja võlvimaalingud, mis on praegu pressitud vaid kuuele leheküljele (lk 376–381), samas kui me teame, et keskaja kirikute interjöör oli omas ajas ilmselt üks visuaalselt kõige rikkalikumaid keskkondi. Praegune ülesehitus ei soosi samuti konkreetsete organisatsioonide visuaalkultuuri terviklikku käsitlust, näiteks oleks olnud väga põnev lugeda ülevaadet Saksa ordu visuaalkultuurist Liivimaal, samas kui praegu jaguneb aines eraldi konvendihoone arhitektuurse analüüsi, Viljandi ordulinnuse raidplastika käsitluse ja linnuste ainelise kultuuri tutvustuse vahel.
Enam väärinuks sissejuhatuses tähelepanu visuaal- ja materiaalse kultuuri vahekord, sest praegu pole kuigi lihtne aru saada, kuidas seda on teoses täpsemalt mõistetud. Sest kuigi esimestest lehekülgedest peale rõhutatakse visuaalkultuuri mõistet, on suur osa peatükke tegelikult pühendatud pigem materiaalse kultuuri analüüsile.[10] On muidugi tõsi, et nende kahe eristamine ongi keeruline, sest reeglina on visuaalne aines ühtlasi materiaalne, kuid samastada neid siiski ei saa, sest muidu minetavad need mõisted oma heuristilise väärtuse. Koostaja rõhutab sissejuhatuses väga kenasti, et visuaalsus oli keskajal oluline, sest nägemist hinnati toona väga kõrgelt ja kui arvestada seda, et põhiosa elanikkonnast oli kirjaoskamatu, siis oli visuaalne kommunikatsioon üldjuhul palju mõjusam kui kirjalik. Ent kuidas hinnata materiaalsuse tähtsust keskaja ühiskonnas? Mil moel kujundasid asjad tollast elumaailma ja väärtushinnanguid? See on teema, millele on viimastel aastatel rahvusvahelises medievistikas palju tähelepanu pööratud ja oleks olnud tervitatav tuua need arutelud selgemalt esile ka Eesti keskaja kunsti uurimisel.[11]
Kuigi raamat toob laiemasse käibesse palju uut teavet ja on sellisena kaugelt kõige põhjalikum ja süsteemsem ülevaade Eesti vanemast kunstist, peatun lõpetuseks veel sellel, mida nõudlik lugeja oleks hea meelega raamatust veel leida soovinud. Mind üllatas, et teoses pole üldse juttu keskaja käsikirjalisest pärandist ehk sellest, mida võiks tinglikult nimetada raamatukunstiks. Kui avada ükskõik milline Euroopa keskaja kunsti üldkäsitlus, siis reeglina on seal olulisel kohal illumineeritud käsikirjad. Siinsest raamatust puuduvad need sisuliselt üldse (ainus möödaminnes lisatud miniatuur on Knud IV pilt Kanuti gildi skraa ärakirja esilehelt, lk 171, ent sedagi pilti pole eraldi pikemalt käsitletud). Muidugi tuleb kohe tõdeda, et keskaegseid kaunistatud käsikirju ongi Eestis säilinud äärmiselt vähe, ent seda enam oleks võinud need vähesedki jäljed esile tuua. Näiteks on 1975. aasta „Eesti kunsti ajaloo“ köites värvilisena ära trükitud miniatuur Lübecki õiguse 1282. aasta pärgamentkoodeksi avalehelt,[12] samas kui uues raamatus seda pilti ei leia. Kui tavaliselt on peetud miniatuuril kujutatud kahte kuninglikku figuuri koodeksi annetajate, Taani leskkuninganna Margareta Sambiria ja tema poja Erik Klippingi kujutisteks, siis Tiina Kala on põhjendatult oletanud, et pigem võib olla tegemist õigusmõistmist sümboliseerivate allegooriliste figuuridega.[13] Kuid Tallinna Linnaarhiivi koodeksite ja käsikirjafragmentide seast leiab veel mitmeid visuaalselt põnevaid leide, isegi kui enamasti pole tegu Eestis valminud joonistuste või kaunistustega. Näiteks miniatuur kirjutajast sule ja sulenoaga Vana Testamendi Baaruki raamatu käsikirjafragmendist (u 14. saj., TLA f. 230, n. 1, s. BO 27-I). Või siis 14. sajandi lõpust–15. sajandi algusest pärit miniatuurid Jeesuse sünnist ja inglite kuulutusest ühel antifonaariumi fragmendil (TLA, f. 230, n 1, s BO 27-II).[14] Ühte 13.–14. sajandi pärgamentkoodeksisse on lisatud üksikasjalik joonistus Jeesuse sugupuust (TLA, CM 4, fol. 71v). Omaette põnev visuaalne tervik on Tallinna dominiiklasele David Sliperile kuulunud grammatika ja loogika konspekt 16. sajandi algusest, mis sisaldab mitmesuguseid joonistusi, sh Kreeka filosoofile Porphyriosele omistatud hierarhilist skeemi ehk nn Porphyriose puud (TLA, Cm 11, fol. 155v).[15] Eesti ajaloomuuseumist leiab aga ühe 14.–16. sajandist pärineva meditsiiniliste ja astroloogiliste tekstide kogumiku, mis sisaldab mh alasti inimkeha kujutist, millel on ära näidatud aadrilaskmiskohad (EAM, 237–1–205, fol. 13r).[16] Süsteemsemat kunstiajaloolist tähelepanu vääriksid aga ka mitme käsikirja kaunistatud initsiaalid ja servajoonistused.
Lisaks pärgamentkoodeksitele tuleks keskaegse visuaalkultuuri kontekstis tähelepanu pöörata raekirjutajate ja -sekretäride joonistustele ja kritseldustele ametlikes asjaajamisdokumentides. Juhan Kreem on näiteks uurinud joonistusi Tallinna rae keskaegsete arveraamatute servadel ja tuvastanud ligemale 400 mitmesugust tekstiga seotud joonistust.[17] Päris hiljuti on Inna Põltsam-Jürjo süvenenud ühe 16. sajandi Tallinna linnaametniku Cordt Dellingshuseni joonistustesse, mis leiduvad peaasjalikult raeprotokollides.[18] Raamatutega seoses võinuks eraldi käsitleda ka keskaegset raamatuköitekunsti, mida on uuemal ajal uurinud Kaspar Kolk. Ta on näidanud, kuidas 15. sajandi teisel poolel toimus raamatuköitekunsti senisest laiem levik ja mahtude märgatav suurenemine. Samuti leiab 15. sajandi lõpust ja 16. sajandi algusest esimesed selgemad teated raamatuköitjate tegutsemisest Tallinnas.[19]
Raamatusse on väga tänuväärselt lülitatud ülevaade vappidest, piirikividest, müntidest ja pitseritest, isegi kui teose üldkompositsioonis jääb neile pühendatud viimane peatükk, koondpealkirjaga „Võimu sümbolid“ (lk 437–464), veidi irdu. Aga tulevikus võiks seda teed mööda isegi julgemalt edasi minna ja kaasata vaatlusse teisigi säilinud keskaegseid märke ja sümboleid, nt peremärgid hoonetes, kunstiteostel jm, veskimärgid raamatutes, majavaeste märgid, tikandid lauakatetel jms. Sest tõepoolest, keskaja visuaalkultuur on otsatult rikas ja mitmekesine.
Tulevikus vääriksid kindlasti omaette süsteemset tähelepanu eri materjalid, mida keskaja Eesti visuaalkultuuris kasutati, pigmentidest ja puidust kulla ja hõbedani, niisamuti loeksin huviga ülevaadet olulisematest kunstiloome tehnikatest; praegugi leiab selle kõige kohta raamatust mõningast teavet siin ja seal, ent mitte omaette ülevaatena.
Viimaks oleks teos kui tervik võitnud, kui olulisemad järeldused oleks kokku võetud omaette järelsõnas. See oleks võinud olla samuti sobilik koht, kus kirjutada lühidalt lahti keskaja visuaalkultuuri hilisem retseptsioon, see, kuidas keskaegse pärandiga on ringi käidud hilisematel aegadel – selle tahtlikust hävitamisest kuni kaitsmise, renoveerimise ja eksponeerimiseni.
Kõik see pikale veninud desiderata-nimekiri ei olnud aga mõeldud selleks, et pisendada vaatlusaluse koguteose avarat haaret ja läbimõeldust. Leian, et senises „Eesti kunsti ajaloo“ sarjas on see üks kõige õnnestunumaid köiteid, mis pakub ühtaegu nii palju uut ja huvitavat teavet kui ka värskeid vaatenurki. Pigem soovisin osutada, et töö Eesti vanema visuaal- ja materiaalse kultuuri uurimisel pole kaugeltki lõppenud, vaid uued uudismaad vajavad edaspidigi uurijate süvenevat tähelepanu. „Eesti kunsti ajaloo“ 1. köide on sellele tööle loonud hea vundamendi, pakkudes ühtlasi käepärase mõõdupuu, millega tulevasi kunstiajaloolisi üldkäsitlusi Eestis hindama hakatakse.
[1] Siinse arvustuse esialgne, ingliskeelne versioon on ilmunud ajakirjas Baltic Journal of Art History, 2024, nr 27.
[2] Selle hüppe suurust ja vanema kunstiajaloo käsitluste mitmekesisust kinnitavad lisaks teisedki hiljuti ilmunud üldkäsitlused nii Eestis kui ka kaugemal, mis sisaldavad teiste autorite üldistavaid analüüse Eesti keskaja visuaalkultuurist, vt Eesti linnaehituse ajalugu. Keskajast tsaariaja lõpuni. Koost. L. Hansar. Tallinn, 2019; Tallinna ajalugu I. 1561. aastani. Koost. T. Kala. Tallinn, 2019; Burgen in Livland. Mittelalterliche Wehrbauten in Estland und Lettland. Koost. C. Herrmann. Petersberg, 2023. Vrd Art History of Latvia. I: Prehistory and Middle Ages: 9th Millennium BC – 1562. Koost. E. Grosmane. Riia, 2024. Viimane koguteos jääb oma tasemelt paraku mäekõrguselt alla siinarvustatavale raamatule.
[3] Eesti kunst kõige varasemast ajast kuni 19. saj. keskpaigani. Peatoim. I. Solomõkova. Kd 1. Tallinn, 1975.
[4] Vt ülevaatlikult A. Tvauri, The Migration Period, Pre-Viking Age and Viking Age in Estonia. Tartu, 2011.
[5] A. Kriiska, I. Hrustaljova, Eesti kunsti lätetel: kiviaegne keraamiline pisiplastika. Horisont, 2022, nr 3, lk 20–23.
[6] Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. Toim. V. Lang. Tartu, 2020, lk 15–17. Vt ka V. Lang, A. Kriiska, Eesti esiaja periodiseering ja kronoloogia. Eesti Arheoloogia Ajakiri, 2001, kd 5, nr 2, lk 83–109.
[7] Tänan head kolleegi prof. Anti Selartit, kellega ühises arutelus sellise mõtte peale tulime.
[8] Seda asjaolu rõhutab ja näitab kenasti hiljutine koguteos: Baltic Crusades and Societal Innovation in Medieval Livonia, 1200–1350. Toim. A. Selart. Leiden, 2022.
[9] M. Tamm, Kuidas kirjutada kunsti ajalugu?. Vikerkaar, 2005, nr 9, lk 105–108.
[10] Sellele tõsiasjale juhtis tähelepanu ka raamatu eelmine arvustaja, vt E. Räsanen, Wide Horizons of Medieval Art. Kunstiteaduslikud uurimused, 2024, nr 33, lk 261–265.
[11] Olgu siin nimetatud vaid mõni olulisem või populaarsem uurimus: C. Walker Bynum, Christian Materiality: An Essay on Religion in Late Medieval Europe. New York, 2011; E. Gertsman, B. H. Rosenwein, The Middle Ages in 50 Objects. Cambridge, 2018; D. Deliyannis, H. Dey, P. Squatriti, Fifty Early Medieval Things: Materials of Culture in Late Antiquity and the Early Middle Ages. Ithaca (NY), London, 2019.
[12] Eesti kunst kõige varasemast ajast kuni 19. saj. keskpaigani, ill. 165.
[13] T. Kala, Käsikirjaline raamat Eestis. Tallinn, 2008, lk 120.
[14] Vt A. Mänd, Loomad kunstis. Rmt-s: J. Kreem, I. Leimus, A. Mänd, I. Põltsam-Jürjo, Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis. Tallinn, 2022, lk 123–124, ill. 6.4.
[15] Sliperi konspekti põhjaliku analüüsi pakub: T. Kala, Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides. Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamat. Tallinn, 2001. Vt ka Tiina Kala üksikasjalikumat analüüsi Porphyriose puu ikonograafiast vastses kogumikus „Pildikeel kirjakultuuris“. Koost. P. Lotman. Tallinn, 2024.
[16] Lühitutvustusi ja reproduktsioone mainitud käsikirjadest leiab Tiina Kala eespool viidatud raamatust „Käsikirjaline raamat Eestis“.
[17] J. Kreem, Sketches of a Clerk. Pen-and-Ink Drawings in the Margins of the Medieval Account Books of Reval (Tallinn). Krems, 2006; J. Kreem, Linnaametnik joonistab. Sulejoonistused Tallinna rae keskaegsetes arveraamatutes. Tallinn, 2009.
[18] I. Põltsam-Jürjo, Sündik ja narr. Pildikesi 16. sajandi teise poole Tallinna raeprotokollidest. Tuna, 2022, nr 3, lk 16−32. Nendest joonistustest koostas Põltsam-Jürjo ka Tallinna Linnaarhiivis omaette näituse, „Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm“, mis oli avatud 6.10–31.12.2023; näituse kataloog on ilmumas omaette raamatuna.
[19] Vt K. Kolk, Late Gothic Bookbinding in Tallinn. Baltic Journal of Art History, 2024, nr 27. Vt ka 16. sajandi Tartu raamatuköitjatest: J. Geiß, Einbände für den Barther Reformator Johannes Block (1470/80-1544/45). Teil 3: Werkstätten aus Dorpat. Einbandforschung, 2004, kd 14, lk 12–19.
