Külma sõja lõpu eelne maailm oli aeg, mil 1960.–1970. aastate kriitika Lääne ühiskonna suhtes, kehtivate normide, traditsioonide ja konformismi hülgamine asendus materialismi ja rikastumiskeskse individualismi ja tarbijalikkusega. See oli neoliberalismi tippaeg, mida soosis ka Nõukogude süsteemi allakäik ja horisondil terendav kapitalismi võit, ehkki mõneks ajaks tõid uutmine ja perestroika nõukasümboolika ka Läänes moodi. Ent samal ajal hakkasid üha ilmsemaks muutuma märgid moodsa eluviisi mõjust maailmale, happevihmadest ja osooniaugust metsade ja liikide hävimiseni. Ses mõnevõrra skisofreenilises kontekstis sõnastas etnobotaanik ja filmitegija Terence McKenna tõdemuse: „Apokalüpsis pole miski, mis oleks tulemas. Apokalüpsis on suurel osal planeedist juba kohal – ja ainult seetõttu, et elame kesk uskumatuid privileege, muust maailmast sotsiaalselt eraldatud mullis, on meile endiselt kättesaadav apokalüpsise ootamise luksus.“[1]
See luksus on võimaldanud keskkonnaliikumiste esiletõusu ja vähemalt osalt ka edu, näiteks kui teadlikkus osooniaukudest viis lõpuks Montreali protokollini ja muutusteni tootmispraktikates, aga ka erinevate õhukvaliteedinõuete ja piirangute kehtestamiseni, tööstuselt vastutuse nõudmise ja väiksemate kohalike kordaminekuteni. Inimkonna kohal rippus küll ka palju muid Damoklese mõõku, olulisematena neist tuumasõja oht ja tasapisi selgemaks saav tuumareostuse oht. Nende probleemide lahendus sõltus esmajärjekorras riikide ja valitsuste mõistlikest otsustest, millele vähemalt demokraatlikus maailmas eeldati olevat mõju ka murelikel kodanikel. Just sellele rõhub saksa filosoofi Günther Andersi juba 1950. aastatel välja öeldud mõte, et uues ajas on tarvis uusi apokalüptikuid – profülaktilisi apokalüptikuid: „Klassikalistest juudi-kristlikest apokalüptikutest ei erista meid mitte lõpu tuleku hirm (mida nemad ju tegelikult ootasid), vaid meie apokalüptiline kirg, mis pole suunatud mitte millelegi muule kui apokalüpsise ärahoidmisele. Me oleme apokalüptikud, et osutuda ekslikeks.“[2] Ehkki see mõttekäik lähtub esmajärjekorras tuumasõjaohust, laiendas Anders seda sõnumit inimkonna enesehävitusvõimele ka üldisemalt ja viitas prometeuslikule lõhele inimese hävitusvõime suuruse ning selle emotsionaalsete ja eetiliste tagajärgede hoomamise võime(tuse) vahel.
See on lõhe, mida apokalüptikute väike grupp ületada püüab, tammudes ühtlasi hapral purdel lootuse ja õuduse vahel ning žongleerides meeleheitlikult ilmalõpusõnumiga, et sedasama lõppu ära hoida. Mõnede 1980. aastatel alguse saanud kordaminekute varjus hiilis juba tollal teadmine muudest riskidest halvemini hoomatava ja märksa raskemini juhitava kliimamuutuse kohta. Nii ilmus kliimamuutus koguni poliitikasse, kui Margaret Thatcher võttis seda 1988. aastal murelikult mainida.[3] See oli ka väljapaistev osa asepresident Al Gore’i kampaaniatest ja tegevustest. Külma sõja lõpu joovastuses, kesk USA polariseerunud poliitikat ning fossiilkütusefirmade pühendunud tegevuse tagajärjel kaotas see teema aga pikaks ajaks poliitilise jõu.
Just seetõttu ongi profülaktiliste apokalüptikute roll olnud sedavõrd oluline, ent ka samavõrd piinarikas, et erakordsete riskidega ümbritsetud muutused, mille saavutamine sõltub tohututest kollektiivsetest pingutustest, ei pääsenud aastakümneid – või täpsemalt, ei pääsenud õigeaegselt – avalikkuses mõjule. Neid on nii kerge luksusliku vaiba alla pühkida. Ja seal, kust muutused lähtuvad ja kus tehtud otsused on kõige suurema mõjuga ning kus apokalüpsist on pealtnäha veel võimalik oodata, elatakse veel privilegeeritumas mullis kui 1980. aastatel. Sellest mullist välja vaatamine sõltub vaataja viitsimisest, empaatiavõimest, ohutundest. Ükski neist ei ole garanteeritud, kui segajaid ja pealtnäha tähtsamaid teemasid on nõnda palju. Nii on möödunud aastakümneid, lisandunud on lugematul arvul uusi tõendeid kliimamuutuse ohtude kohta, ületatud on esmane turvalisusepiir 1,5-kraadise temperatuuritõusu näol, kogetud on ilma kiiret veidramaks ja ohtlikumaks muutumist – ja profülaktikumidoos on endiselt liiga väike.
Profülaktikumide eskalatsioon
2018. aastal sõnastas seni üsna talitsetud keelekasutusega Rahvusvahelise Kliimamuutuse Paneeli (IPCC) raport kliimamuutuse ohud märgatavalt selgemini ja teravamalt, kui olid teinud eelmised raportid, juhtides tähelepanu 1,5- ja 2-kraadise tõusu erinevusele ja murdepunktidele, mille riskid on suured tundmatud. See raport osutab ka juba toimunud apokalüpsistele, nt põuale Saheli regioonis Aafrikas, üleujutustele ja orkaanidele mitmes maailma piirkonnas ning joogivee ja toiduturvalisuse kadumisele, mille tagajärjeks on ka konfliktide kasv. Ehkki IPCC Süüria konfliktist otseselt ei räägi, on sedagi toodud näiteks, kuidas kliimamuutus suurendab niigi volatiilse piirkonna plahvatusohtlikkust.
Sama aasta kuumalainete, maastikupõlengute, uputuste, paduvihmade ja paljude ebatavaliste ilmasündmuste komplekt vallandas ajastuvaimu, mis mobiliseeris profülaktilisi apokalüptikuid, kes seni olid omaette käsi murdes ahastanud, tegelenud varajase duumskrollimisega või sukeldunud preppimise või survivalismi kahtlasesse maailma. See erakordne aasta tõi juulis avalikkuse ette Jem Bendelli artikli süvakohanemise vajadusest, augustis Rootsi parlamendi ette Greta Thunbergi, oktoobri alguses trükipressist IPCC raporti ja nädalapäevad hiljem Londoni tänavatele liikumisest Rising Up! välja kasvanud Extinction Rebellioni (XR). Nende suurt tähelepanu pälvinud mõjutajate tuules leidis aset kliimaliikumise laienemine ning pääses avalikkuse ette ka seni varju jäänud gruppide tegevus. Lisaks neile, kes olid olukorra pärast juba pikalt muret tundnud, teadlikud ohtudest ja lahendusteede keerukusest ning seega vajadusest probleemiga tegeleda – mitte isegi enam täna, vaid üleeile –, leidsid tee massidemonstratsioonidele ka paljud uued muretsejad, sealhulgas rohkelt lapsi ja noori, kelle tulevikuga täiskasvanud vastutustundetult ümber olid käinud. Põlvkondadeülese õigluse teema lisandus globaalse õigluse omale ja loosung „Süsteemimuutus, mitte kliimamuutus!“ jõudis mõjukatest raamatutest[4] ja kliimagruppide aruteludest ning seisukohavõttudest tänavatele.[5]
See sõnum on võtmetähtsusega. Ehkki kõva tahtmisega võib „süsteemimuutusest“ rääkijaid süüdistada revolutsioonilistes üleskutsetes muutust mistahes vahenditega läbi suruda, on tegemist lähenemisega, mille eesmärk on hoida muutuseprotsess vägivallatu. XR-i ridadesse astujaile pakutakse koguni esimese sissevaatena organisatsiooni eetosesse vägivallatu otseaktsiooni koolitust. Koolitustel osalejaid hoiatatakse, et neid endid võib suure tõenäosusega tabada vägivald tegevusest häiritute poolt, ja õpetatakse, kuidas ka sellises olukorras siiski rahulikuks jääda.
Vägivallatu vastupanu versioone on inimkonna ajalugu täis, Gandhi satyāgraha liikumisest Balti riikide laulva revolutsioonini, ehkki viimase taga polnud teadlik valik, vaid upakile langeva süsteemiga rinnutsi minemise suhteline ohutus. Uues ajas on aga vägivallatuse teel palju karisid. Moraalse üleoleku nimel kannatavad kliimavõitlejad ära kaaslinlaste viha, vahel ka vägivalla, arreteerimise ja vangipõlve, ent moraalne üleolek pole ju eesmärk iseeneses. Hirmusegune lootus või lootusesegune hirm, millest kliimaaktivistid elavad, tõotab, et nende ohvrite lõpptulemus võib olla profülaktiline; vähemalt on see parem kui mitte midagi. Osad ütlevad, et nad ei saaks endaga elada ega oma lastele või lastelastele silma vaadata, kui nad käega lööksid.
Et selle nõnda olulise edu lootust suurendada, sisaldab kliimaliikumine tervet kaskaadi eri strateegiaid. Neid katsetatakse lootuses, et nii suudetakse vastu astuda kõige võimsamatele jõududele ühiskonnas – rahale ja riigile. Neoliberaalses kapitalismis on need kaks omavahel tihedalt seotud, mistõttu suurkorporatsioonide ja teiste suure raha teenijate huvid ühtivad tihti riigi omadega, muutes võimaluse proteste ja protestijaid kontrollida väga hõlpsaks. Seetõttu on kliimaaktivistide eesmärkidele vaja laialdast toetust, et nõnda võimsaid vastasjõude vähegi tasakaalustada. Pealegi sõltubki probleemi lahenduskäik terve ühiskonna erakorralisest, praktiliselt Teise maailmasõja stiilis mobiliseerumisest, kus rõhuvale osale ühiskonnast oleks muutuste hädavajadus äärmiselt selge. Sellise vajaduse põhjendus ei ole moraalne valik kaitsta oma riiki või teatud inimlikke väärtusi sissetungija või ähvardava vaenlase eest, see ei ole ka mingi elu- või mõtteviisi ideoloogiline eelistamine. Paljud aktivistid tunnistavad, et nad eelistaksid iga kell, et olukord ei oleks selline, nagu ta on, nii et nad saaksid rahus vanas vaimus jätkata. Vastumeelse muutuse teeb vajalikuks teaduse üksmeel, mis kliimakriisist tulenevaid ohte puudutab. Aastakümnetepikkune muutuste pidurdamine, mille vältel fossiilkütuseenergia tarbimine on järjest kasvanud, tähendab nüüdseks, et muutused peavad olema oluliselt järsemad kui juhul, kui nendega oleks alustatud juba 1980.–1990. aastatel. Päris teadmata tagajärgedega murdepunktid on jõudnud aina lähemale, suurendades võimalust, et realiseeruvad suurimad riskid. Kõik need tegurid üheskoos on põhjuseks, miks kliimaaktivistid nii suurt tähelepanu taotlevad. Muutuse kiirus ja profülaktikumi toime intensiivsus on elutähtsad.
Demonstratsioonidest naftajuhtmete õhkimiseni
Praeguseks on selle eesmärgi ümber koondunud rühmade ja üksikisikute tegevusest moodustunud kirev palett mitmesuguseid aktsioone. Kliimaaktivismi vahest kõige vähem vastuoluliseks strateegiaks on teadlikkuse tõstmine ja rahva mobiliseerimine kliimateema ümber, sealhulgas massidemonstratsioonide korraldamine. Vähem vastuoluliste strateegiate hulka kuuluvad ka boikottide korraldamine kliimapimedate ettevõtete toodangule ning fossiilkütusefirmade, nendesse panustavate investorite (nt pensionifondide) ja nendelt toetust saavate institutsioonide, nt galeriide, muuseumide jt avalike asutuste survestamine desinvesteerimise saavutamiseks. Seda survet avaldatakse, avalikustades pealtnäha kliimateadlike asutuste või ettevõtmiste varjatud nafta- või söehaisulist rahatausta. Teadlastest aktivistid koos noorte kliimaõigluse aktivistidega kuhjasid näiteks selle aasta aprillis kokku sümboolse söekuhja Londoni teadusmuuseumi näitusel „Energiarevolutsioon“, mille taga oli Adani söekompanii sponsorlus. Adani on söekonglomeraat, millel on sidemeid ka relvatööstusega. Aktivistid on tirinud avalikkuse ette riiklike asutuste pensionifondide seoseid fossiilkütustega, küsides, mis rõõm see veidi kõrgem pension kuumenenud maailmas tegelikult ikka on.
Paljud fossiilkütusefirmad avastavad end ka kohtust, kus nõutakse tulevikuhävitamise lõpetamist või ränki trahve juba tehtud kahju eest. Nii näiteks saavutas Surrey elanik Sarah Finch erakordse kohtuvõidu viimase astme kohtus Horse Hilli fräkkimiskaevanduse vastu. Kohtuotsus kehtestas nõude, et tulevased sarnased kaevandused ja muu fossiilkütusetööstus peavad tegutsemisluba taotledes näitama ära kliimamõjud, mida ammutatud fossiilkütuste kasutamine hakkab tulevikus tekitama. Osalt on selliste kaasuste sihiks seaduste muutmine nii, et ettevõtetel ei oleks enam huvi fossiilkütuseid kasutada, sest nad peavad tõestama nende ohutust keskkonnale, kliimale ja tulevikule varasemast põhjalikumalt. Teisalt tõmmatakse nende tegevustega tähelepanu probleemile ja selle taga olevatele rahalistele huvidele, näidatakse, kuidas olemasolev süsteem sõltub fossiilkütustest ja keskkonnahävitamisest ning kuidas seda rohepesuga jätkatakse.
Kohtukaasused ja kogunemised muuseumides ei pruugi aga väga paljudeni jõuda. Seetõttu kuulub kliimaaktivistide arsenali ka väga värvikas, tähelepanu tõmbav tegevus. Londonis 2018. aastast aset leidnud XR-i juhitud kliimaprotestid torkavad silma erakordse loomingulisusega. Grupi liikmed pühendavad päevi taaskasutatud materjalidest efektsete kostüümide või liikuvate skulptuuride loomisele, millega tänavatel marssida. Butafooriasse, mida sageli meisterdatakse ühistel kogunemistel, valavad tuleviku pärast sügavat muret tundvad inimesed välja veidi oma ahastusest, tunnevad osadust teiste protestijatega ja ühise eesmärgiga ning teenivad heakskiitu demonstratsioonide vaatajaskonnalt ja teistelt kliimavõitlejatelt. Meeleavaldustel on alati kohal „punased mässajad“, üleni punasesse riietatud miimide salgad, kes aeglaste, väljapeetud liigutustega, näol kahvatu grimm ja maailmavalu, protestijate vahel heljuvad, luues efektseid kombinatsioone ümbritsevaga ja pannes möödujaid kaamerate järele haarama. Teatraliseeritakse surma, kujutades seda, kuidas kliimamuutus tapab või mil moel meid, loodust, ühiskonda lämmatatakse naftaga. Mõned neist etendustest on piinarikkalt ehedad jälgida. Protestide keskmes on ka trummarid – üha arvukamaks muutuvad sambabändid, kes regulaarselt protestide vaheaegadel koos käivad ning valdavad kõrvaltvaatajale päris müstilisena tunduvat koodi, mille järgi tänavad tärisema panna. Need väljaastumised tekitavad valdavalt positiivseid emotsioone ka kõrvaltvaatajais, kellest osad liituvad marssijatega, sest nemadki on samal moel mures.
Üks südameid võitev taktika, mis XR-i iseloomustab, on protestijate suunas loobitavate solvangute ja sildistamiskatsete peapealepööramine. Kui pärast XR-i esimesi kahenädalasi väljaastumisi siunas Boris Johnson neid „koostöövõimetuteks mühkamiteks“, ilmusid protestijad järgmisel päeval tänavatele, rinnas sildid „Mina olen koostöövõimetu mühkam!“, nende hulgas Boris Johnsoni isa Stanley, kes selle iseloomustuse vaimustavaks komplimendiks kuulutas. Mõni aeg hiljem püüdis tollane siseminister Priti Patel protestijaid tulutult terroristideks kuulutada. Selle teema tõstatumise järel ilmusid aga Briti politseijaoskondade uste taha ontlikud keskealised kodanikud, kes soovisid end terroristidena üles anda, sest nad on pesnud terroriorganisatsiooni särke ja lippe, maalinud plakatitele terroristlikke sümboleid, nt putukaid ja liblikaid, püüavad terroriseerida valitsust tõe ja teadusega jne.
Vastuolulisematest strateegiatest kasutavad kliimaaktivistid tõkestamist – endiselt vägivallatut, ent tavaelu otseselt segavat või takistavat lähenemist, näiteks tänavate sulgemist mingis linnapiirkonnas. Ehkki otsesele pikaajalisele tõkestamisele reageerib politsei enamasti arreteerimistega, on tõkestaminegi lustlik ja loominguline ning viisid, millega seda saavutada, nõuavad nutikat planeerimist. Näiteks oli XR-i aktivistidel alatasa kaasas üks suuremat sorti mootorpaat sildiga „Räägi tõtt“ või „Tegutse nüüd kohe“. Paat oli erkroosaks värvitud ning tema nimeks sai Berta auhindadega pärjatud keskkonnaaktivisti Berta Cácerese järgi, kes Hondurases mõrvati. Paat pandi erinevates paikades teele risti, protestijad heitsid aga paadi alla lamama, aheldades või kleepides end selle külge. Nende sealt lahtikangutamine võttis aega, nagu ka paadi eemaldamine – mis oligi eesmärk: tekitada kaost, sundida riigiinstitutsioone oma kriiksuvaid mehhanisme üle vaatama ja samas tõsta nähtavatesse kõrgustesse metafoori tulevikust, kus kliimamuutus põhjustab kordades suuremat kaost või lööb käigust välja hädavajalikud institutsioonid. Kogu trall paadi ümber oli omamoodi kassi-hiire mäng ka politseiga. Terve paadi, pealegi erkroosa, märkamatult Londoni kesklinna toimetamine oli päris keeruline ülesanne, ent ikka ja jälle suutsid protestijad selle mingi nipiga saavutada ja Berta vupsas järjekordselt välja mõnes Briti politsei mundriau solvavas paigas, näiteks parlamendihoone ees.
Need ettevõtmised, ehkki omamoodi lõbusad, on ühtlasi näiteks tõkestamistaktika ärritavast olemusest. Nendega tekitati suuremat koormust politseile – see oli lausa üks eesmärkidest, et häirida igapäevast normaalsust ja survestada valitsust muutustele. XR-i Londoni-protestide teises laines, 2019. aasta aprillis, saavutati ka oluline verstapost – parlament võttis ühe esimesena maailmas vastu kliimaalase erakorralise olukorra deklaratsiooni. Muidugi polnud kõik kõrvalseisjad protestijatele sugugi tänulikud. Vastupidi, nii osa meediast kui paljud linnaelanikud nurisesid vägagi valjuhäälselt. Eriti suure pahameele osaliseks sai nt protest Docklandi kergraudtee ühes peatuses, kus tavaliselt tihedalt möödatiksuvatesse rongidesse valguvad hommikused tööleruttajad avastasid, et perrooni ees seisva rongi katuse olid vallutanud viis inimest kahe plakatiga, millest üks kuulutas „Vanaviisi jätkamine = surm“ ja teine „Ärge vangistage kanaarilinde“. Rong kuhugi liikuda ei saanud ja osad reisijad olid maruvihased. Kui viisik kaks ja pool aastat hiljem kohtu ette astus, vabastati nad kõik vastutusest, kuna kohtu hinnangul oli tegemist proportsionaalse ja seadusliku vastusega vahetule kliimaohule. Hetkel, mil viis kliimaaktivisti, üks neist enam kui 80-aastane pisarais mees, püüdsid kaaslinlastele meenutada, et nende igapäevaelu taga varitseb esialgu veel nähtamatu kohutav katastroof, ei äratanud nad aga sümpaatiat ei enamikus perroonil seisjates, ajakirjanduses ega isegi mitte selle organisatsiooni liikmetes, kelle logo seisis nende loosungitel. Tegemist oli õigupoolest iseseisva kristlastest kliimaaktivistide grupiga, kes oma väljaastumise planeeris omapäi, ehkki teiste protestidega samaaegselt.
Samas osutas see iseseisvus, et organisatsioon on kõike muud kui keskselt juhitud – mida arvestades on silmatorkav saavutus, et kümnete tuhandete osalejatega protestiaktsioonid on olnud täiesti vägivallatud, et osalejad on alati likvideerinud igasuguse prügi või muud protestide, etenduste jms jäljed, et tekitatud kaost juhib justkui mingi nähtamatu korda hoidev käsi. See on osa moraalse võimu saavutamise või hoidmise strateegiast, ent peegeldab ka osalejate üldist maailmavaadet ja soovimatust jätta endast maha lagastatud ala.
Ent ometi on tõkestamine miski, mis on toonud kaasa tõsisemaid süüdistusi, sh kaudses vägivallas. Nii näiteks on rünnatud aktiviste selle eest, et nad tavapärast linnaelu sulgedes seavad ohtu inimelud, kui nende vahelt ei mahu läbi kiirabi või muud alarmsõidukid. Ometi on protestijatest mööda soovivate alarmsõidukite jaoks tegelikult alati eraldi korraldused ja tee vabastatakse kibekähku, et see siis taas ülejäänute ees sulgeda. Ent etteheide jääb, võivad ju ka muud mööduda soovijad olla suures hädas kuhugi kiirustades. Protestijate vastus sellele etteheitele on, et neil on väga kahju selliste protestide vajalikkuse pärast – oleks tunduvalt parem, kui valitsused ja parlamendid võtaksid lihtsalt kuulda teadlasi ja keegi ei peaks tänavatele tulema. Aga nad ei võta, ja nii on protestijad sunnitud tegelema ebamugavust ja mõnedele inimestele suurt stressi toovate aktsioonidega praegu, et hoida ära hädaolukordaderohket tulevikku, kus infrastruktuurid, sh haiglad, aga ka nendeni viivad teed on üle koormatud kliimamuutusest põhjustatud kuumalainete, tormide, üleujutuste või põlengute tõttu. Kui ühiskond tervikuna on olnud valmis kannatused tulevikku lükkama, et olevikus oleks hea ja mõnus, keeravad protestijad olukorra tagurpidi ja näitavad sellise tegevuse lõppresultaati, kannatusi, ebamugavust, tõkestust praegusel hetkel – ikka selleks, et seda oleks vähem tulevikus. Eriti nukker on kogu asja juures muidugi see, et kannatustevaba tuleviku nimel tulnuks tegutsema hakata juba aastakümnete eest, nii et kord-korralt muutub kahtlasemaks, kuivõrd eesmärk veel üldse saavutatav on. Ent profülaktilised ilmalõpukuulutajad pole veel väsinud end ja teisi veenmast, et iga kraadimurdosa, mille võrra temperatuuritõusu välditakse, päästab elusid.
Oluline märklaud on ka naftatorude ja -platvormide, söetööstuse või kildagaasi puuraukude või nendeni viiva taristu tõkestamine. Osad grupid keskenduvadki sellistele sihtmärkidele, ent nende vastas on suur raha. See tähendab, et omanike lobi suudab väga kiiresti välja võluda kohtulikud ettekirjutused, mis ei võimalda aktivistidel niisugustele kohtadele isegi läheneda. Ka on neid sihtivate radikaalsemate gruppide liikmeid juba vangistatud ja head kohtupidamistava ignoreerides – nt vandekohtunikel süüdistatavate põhjendusi mitte kuulata lastes – neile pikaajalisi karistusi määratud. Kuna nõnda tegeletakse, nagu aktivistid ise väljenduvad, kanaarilindude vangistamise, mitte tegeliku probleemiga, viib säärane lähenemine tuleviku pärast sügavat ja põhjendatud hirmu tundvate inimeste radikaliseerumiseni. Mis vahet sel lõpuks on, kas vangla praegu või elamiskõlbmatu, konfliktides ja toiduturvalisuseta maailm tulevikus? Vangla tundub sel taustal tegelikult päris aktsepteeritav variant.
Tõkestamisest sammu kaugemale lähevad otseaktsioonid, millega soovitakse sümboolselt kahju tekitada. Nii näiteks purustasid aktivistid mitmete fossiilkütusefirmadega seotud hoonete klaase. Teo eesmärk oli jõuda kõrgema astme kohtu ette, kus süüdistatul on võimalik selgitada oma teo tagamaid. See taktika toimis XR-i puhul päris mitu aastat, kuid tänaseks, mil esile on astunud XR-ist halvavama mõjuga rühmitused, nagu Insulate Britain ja Just Stop Oil, on kliimaprotestijate kaasused jõudnud kohtunike ette, kes seadusest mööda minnes keelavad protestijatel selgitada oma rikkumise sisulist konteksti. Ent klaas on ka metafoor – „Ohu korral purusta klaas!“ –, mis meenutab tegevusetuse tõttu ees terendavat ohuolukorda.
Just Stop Oili esindavad noored kasutasid samasugust sümboolset rikkumisakti kuulsate maalide vastu (täpsemalt – nende maalide raamide vastu, kuna maalid ise olid kaitstud turvaklaasiga), eesmärgiga teo šokiväärtuse kaudu tähelepanu tõmmata ja kliimateema olulisust endiselt ükskõikse avalikkuse ette tuua. Selle edu sõltub muidugi viisist, kuidas meedia asjale läheneb. Supiviskamine Euroopa eri galeriides pälvis tohutu tähelepanulaine, ent väga vähesed väljaanded ja kanalid suutsid olukorra kõrgusele tõusta ja esile tuua noorte inimeste kogemuse, et nende tulevikust ei hoolita ja et neile pole jäänud mitte mingeid mõistlikke demokraatlikke vahendeid, kuidas olukorda vajaliku kiirusega parandama hakata. Suur osa meediast esitas aktsioone kliimavõitlejate äärmuslikkuse näitena.
Paradoksaalselt suurendavad meediaväljaanded nõnda tõenäosust, et mingi osa kliimaaktivismist hakkab pidama vägivallatut vastupanu kasutuks ja arvama, et vägivald, mida pannakse toime juba täna heaoluühiskondadest kaugel, aga ka heaoluühiskondade tuleviku kallal, nõuab omakorda vägivalda ka täna ja siin. Muidugi, osale kõrvaltvaatajatele näib ilmselt aknaklaaside lõhkumine ja maaliraamide kahjustaminegi vägivallana. Kliimaaktivistid suhtuvad sellesse siiski kui legitiimsesse viisi rängas olukorras muutuse saavutamiseks. Supiviskamise aktsiooni käigus küsisid noored, mis mõte on kunstil surnud planeedil ja miks ajab inimesi raevu sümboolne liigutus mingi maali vastu, ent mitte planeedi elatavuse süstemaatiline hävitamine. Ja ega neile küsimustele mõistlikku vastust kusagilt tulnud ei ole. Küsida võib veel ka, kas kunst vajab kaitset ja kas kunst kuulub surnud kunstnikule või elusatele inimestele, kes kõnelevad läbi kunsti oma ahastusest – nagu seda tegi ehk ka kunstnik, kes rünnatud teose lõi. Ja võib-olla pole ka päris asjatu küsida, kes teab, millistes aktsioonides kunstnik täna osaleks ja kuivõrd talle meeldiks kunsti muuseuminurka vangistamine ning päriselus osalemisest välja lõikamine. Kui kunsti roll on olla relevantne, siis tekib küsimus, kas ei võiks omas ajas tegutsenud kunstnikud tänapäeval kaasa lüüa just aktivismis, eriti „artivismis“, ja kas ja kuivõrd nad oleksid nõus selle kirgliku kaitsemüüriga, mida aktiviste põlastavad kriitikud püüavad aktivistide teele püstitada.[6]
Kuigi veidra või arusaamatu seose puhul nagu supp–Van Gogh–fossiilkütusesõltuvus võib väita, et neid kummalisi akte jälgiv publik vangutab pead ja tõmbub kliimateemast kaugemale, osutavad uuringud, et nii see siiski pole ja äärmuslikum taktika hoopis lisab toetust ohjeldatumatele tegevustele.[7]
Üldiselt pole aga toetus sama, mis muutus. Kui sümboolsed aktid samuti edu ei saavuta, teeb osa – need, keda ajab raevu planeedi jätkuv hävitamine ja kes ei näe enam mingit väljapääsu – veel ühe sammu ning asuvad fossiilkütuste infrastruktuuri otseselt hävitama. Sabotaažiga on tegelenud ökoanarhistide rakukesed ja nt rühmitus Süvaroheline Vastupanu, ent ka pealtnäha vähem radikaalsed tegelased. Paari aasta eest jõudis ekraanile Rootsi poliitökoloogi Andreas Malmi samanimelise raamatu[8] järgi vändatud film „Kuidas lasta õhku naftajuhet“, mis kõneleb hävingut külvavate struktuuride kahjustamise õigusest ja äärmuslike vahendite kasutamisest kliimakriisi tingimustes. Filmi veebilehe sektsioon „Tegutse“ tutvustas lugejale mh Põhja-Ameerika naftajuhtmete kaarti, mida võib muidugi pidada efektseks, teemast lähtuvaks kunstiliseks hüperbooliks – või siis hoopis konkreetsete järgmiste sammude kavandamise aluseks.
Protestid ajas ja ruumis
Kuhu sellel skaalal lõpuks välja jõutakse ja milline tee on tõhusaim, pole endiselt selge. Oluline on protestide jätkumine: on ju protestid praegusest erinevaks kujunemise ruumid, mis väljendavad inimese agentsust – võimet otsustada, kuidas miski peaks olema ja kuidas selleni jõuda. Nii peegeldavad protestid päris hästi ühiskonna seisundit ja inimsuhteid. Eestis endiselt kestev suhteline protestiikaldus on nukker tõend sellest, kui lootustandvaks siin paljud oma seisukohtade nimel tegutseda püüdmist peavad. Protestidel rakendatakse lisaks sümbolitele ka identiteete, praktikaid ja omaenda keha, et eri taktikaliste repertuaaride kaudu suruda läbi või vältida mingeid muutusi institutsionaliseeritud võimusuhetes. Sellisena nõuavad need julgust esile tõusta ning oma keha ja olemusega osaleda enda jaoks oluliste muutuste poole liikumises. Julgus selleks oli meis olemas 1980. aastate vältel ja veel 90ndate alguses, murenes siis aga laiali – seda ühendava eesmärgi kadumise tõttu, aga ka laguneva sotsiaalse kanga ja kasvava hinnangulisuse ning hirmu tõttu kaotada teiste heakskiit.
Protestid ületavad piiri avaliku ja erasfääri vahel – emotsioonid, mis pulbitsevad vaka all köögilaudade taga või väiksemates arutelurühmades, peaksid jõudma protestide kaudu avalikkuse ette ja nõudma endale eluõigust ka teiste inimeste teadmistes. Ent see pelutab. Valmisolek selgelt väljendada oma seisukohti väikeses, korporatiivses ja kergesti hukka mõistvas ühiskonnas pole paljudele, vahest isegi suuremale osale kättesaadav. Avalikus füüsilises ruumis endale koha tegemine on protestide erilisuse test, ent selles osalemise määr ka testib, kuivõrd vaba on ühiskonnas inimeste mõte ja julgus erineda.
Oluline pole ainult sotsiaalpoliitiline ruum, kus proteste mõjutab regionaalne reaalsus, mis kohalikku protestivõimekust kärbib või soodustab. Samuti on oluline mõista protestide paigutumist ajas. Profülaktilisi apokalüptikuid võib pidada efektiivseks, kui nad suudavad ennustada apokalüpsise saabumist piisava ajavaruga, et see saaks profülaktiliselt mõjuda. Maailmas, kus see tähendab süsteemi alustalade radikaalset muutmist, põrkub inimlik ajajoon – millal muutusid inimese tegevuste mõjud kõikevaldavalt ohtlikuks, ja kas need tegevused on samaaegselt loonud raskelt hüljatava, stagneerunud majandusliku ja sotsiotehnilise reaalsuse – füüsikalis-keemilise ajajoonega ehk sellega, kui kiiresti on need tegevused viinud riskide realiseerumiseni. See viib tagasi inimliku ajajooneni ehk selleni, kui kiiresti suudetakse muutust esile kutsuda. Siin on oluline roll ka protestigruppidel.
Protestid on üldse ajapaigad, mille keskmes on tulevik: tähelepanu juhitakse ohtudele, mis tulenevad millegi tegemata jätmisest, aga ka sellest, kui midagi valesti tehakse. Protestigruppide jaoks on tähelepanu keskmes ohu ajajooned, aga ka aeg kui selline. Kui veel 15 aastat tagasi olid ettekujutused ajajoontest üsna juhuslikud ja erinevad ning apokalüpsised ja kollapsid üle pika ajahorisondi külvatud, siis nüüd on toimunud teatav koondumine ja selginemine ning katastroofid on ajas üha lähemale nihkunud.
Kliimaprotestid nõuavad tegevust nüüd – kohe, praegu. Aeg on protestides erakordselt olulisel kohal, nagu ka tulevik. Ebamäärane tulevik horisondil, millega me end vaevalt seostada suutsime – 2100, mingi inimkonna hoomamatu homne –, on nüüdseks muutunud tajutavaks ja konkreetseks. Ajajoon on justkui lühenenud sedavõrd, et tulevik ongi nüüd – aktivismi esteetika, rõhud ja poeetika tõstavad seda esile taas ja taas. Kuus aastat tagasi oli see 12 aastat. Osadel plakatitel oli paari aasta eest juba „Meil on veel vaid 3 aastat“. Ja üha enam on pildil sõnum „Me oleme hiljaks jäänud“. Ajajoon on sedavõrd lühenenud, et tulevik ongi nüüd. Kas need ajahorisondiga toimunud muutused protestidel suudavad paremini näidata tulevikku täna, ületada piiri tänase ja tulevase vahel?
Terence McKenna sõnumi veidi üldistatuma versiooni on sõnastanud William Gibson, kelle sõnumit „Tulevik on juba kohal, see pole lihtsalt eriti ühtlaselt jaotunud“[9] võib näha nii positiivses kui negatiivses valguses – ka tulevikulised lahendused on juba kohal osale maailmast ja polsterdavad mulli, milles saab mugavalt elada ka apokalüpsise tingimustes. Kliimaaktivistide jaoks on selles olukorras oluline tuua siinsesse mulli juba märkamatult hävitatud piirkondade inimesed ja lood; kellele selleks, et näidata solidaarsust, kellele selleks, et näidata meie enda tulevikku. Me oleme iga oma otsustamatusega kujundanud tulevikku ja hävitanud kindla peale noorte oma, kelle ohustatud tulevik ei ole enam lihtsalt ohustatud, vaid ongi ohtlik. Väljasuremine on igavene. Ja väljasuremine on praegu.
Kliimaaktivistid, kes selle kuristiku serval seisavad, on saavutanud selguse: nende eesmärk on avada kõrvaltvaatajatele mitte lihtsalt kriisi ohtu, vaid kriisi kohalolu, seda, et meie venitamiste käigus on tulevikust saanud olevik, homsest tänane; aeg on muutunud vertikaalseks.
Seda uut reaalsust võib Pederseni ja Nielseni[10] järgi nimetada transtemporaalseks ehk üleajaliseks liigendiks, hetkeks, kus minevik ja tulevik on samaaegsed olevikuga. Kui tulevik pole lihtsalt kohal, vaid on juba tahavaatepeeglis – 1,5 kraadi on ületatud ja sinna ei ole enam midagi parata –, on see osalt ka võimalus: me ei vahi enam kuhugi ähmasesse kaugusesse, vaid võime tõdeda, et lasime võimaluse mööda ja peame asuma katkiläinut kildhaaval kokku panema.[11]
Ja mis roll on apokalüptikutel, kui tulevik on möödas? Võib-olla saavad nad end rakendada varasemate ressursse hävitavate ja enesekesksete utoopiatega võitlemise asemel mõistliku tänapäeva loomisele. Tõtt-ütelda on tuleviku praktiseerimine olnud kogu aeg aktivistide üks paralleeltegevusi, mis on kõrvaltvaatajatele märkamatuks jäänud – defineerida aktiivses lootusetuses uusi väärtusi, ette luues maailma, mis suudab toimunust õppust võtta. Apokalüptikute senine ennastsalgavus on neid varustanud apokalüpsises elamise oskusega, mida ka teistele jagada.
[1] T. McKenna, Understanding and the Imagination in the Light of Nature. Presentation at the Philosophical Research Society. Los Angeles, 02.10.1992.
[2] G. Anders, Le temps de la fin [1960]. Pariis, 2007, lk 29–30.
[3] M. Thatcher, Speech to the Royal Society, 27.09.1988.
[4] N. Klein, This Changes Everything: Capitalism vs the Climate. New York, 2014.
[5] Position Paper. System Change, not Climate Change! 12 Steps against Climate Change and for Climate Justice. Koost. Finance & Trade Watch; Attac; ÖBV – Vía Campesina; FIAN; Dreikönigsaktion – Hilfswerk der Katholischen Jungschar; Alternatiba. 2015.
[6] Vt ka N. El-Mecky, In This Spectacular Food Fight, Don’t Mention the Glass. Hypotheses. doing | public | history, 30.11. 2022.
[7] B. Simpson, R. Willer, M. Feinberg, Radical Flanks of Social Movements Can Increase Support for Moderate Factions. PNAS Nexus, 2022, kd 1, nr 3, pgac110.
[8] A. Malm, How to Blow up a Pipeline. London; New York, 2021. E.k on Malmilt ilmunud: Kes süütas tulekahju? Fossiilmajanduse ajaloost. Tlk T. Pakk, Vikerkaar, 2019, nr 1–2; ja ühistöö: A. Malm ja Zetkini Kollektiiv, Fossiilfašismi poole?. Tlk M. V. Vikerkaar, 2021, nr 12.
[9] S. Rosenberg, Virtual Reality Check: Digital Daydreams, Cyberspace Nightmares. San Francisco Examiner, 19.04.1992.
[10] M. A. Pedersen, M. Nielsen, Trans-temporal Hinges: Reflections on an Ethnographic Study of Chinese Infrastructural Projects in Mozambique and Mongolia. Social Analysis: The International Journal of Anthropology, 2013, kd 57, nr 1, lk 122–142.
[11] R. Read, Do You Want to Know the Truth? The Surprising Rewards of Climate Honesty. Westerville (OH), 2022.
