1.
1990ndate lõpus pidin kolima Riia mäelt Annelinna. Mu uus kodu oli tüüpmaja viiendal, ülemisel korrusel. Trepikojas liikudes võis mõnikord kuulda läbi ühe teise või kolmanda (ma ei mäleta seda enam nii täpselt) korruse välisukse valju klassikalist muusikat. Nagu aastate pärast selgus, tuli see muusika Ene Mihkelsoni korterist: vannis käies tavatsenud ta kuulata oopereid, eriti Wagneri omi. Ükskord ta helistas mulle, lauatelefonile. Aga miks ta helistas, seda ma ei mäleta, arvatavasti mõnes ühistu või püstaku kommunaalküsimuses, milleks siis veel. Me ei kohtunud kunagi ega trehvanud juhuslikult koridoris või tänaval, ei siis ega hiljem, igatahes ei mäleta ma seda. Ma arvan, et ma ei teadnudki siis, milline ta välja nägi, ei pidanud elu pisiasjade kõrval seda teadmist endale oluliseks. Olin valmistunud eluks ilma Ene Mihkelsonita, arvasin, et tulen omadega temata välja. Olin sinisilmne.
Umbes tosin aastat hiljem, kui olin pikalt elanud Pärnus ja töötasin Endla kunstilise juhina, helistasin juba mina talle, mobiilile. Olin selleks kaua hoogu võtnud ja vahemeeste kaudu teed sillutanud. Tahtsin küsida luba „Ahasveeruse une“ lavastamiseks, ja sain selle. Kuidas jutt kujunes, ei meenu, aukartus oli mul suur. Kui järele mõtlen, siis arvan praegu, et tal võis olla kähe, kume, rahulik hääl, aeglane, põhjalik kõnepruuk. Püüdsin teda veenda oma erakordses pühendumuses ja tõsistes kavatsustes, tegin seda siiralt ja südamest, nimetasin ka esietenduse päeva ja küllap lubasin talle sel puhul teatri partnersanatooriumis spaakülastust. Ene Mihkelson, selline mulje on meeles, jäi mind uskuma ja ootele, mina aga võisin asuda rahulikult dramatiseerima ja lavastama.
Edasisest mäletan väga vähe ja kindlasti valikuliselt, sest kõik failid olen kustutanud, märkmed hävitanud, hilisemad jutuajamised muudele teemadele juhtinud ja jäljed seganud. Sellest on ka juba rohkem kui tosin aastat möödas. Parasjagu, et nüüd püüda taastada asju nii, nagu nad võisid olla, võibolla olidki. Jah, ei, siiski, ei, just nii see oli.
2.
Lavastus pidi kandma romaaniga sama nime, „Ahasveeruse uni“, kujunduseks pidi olema mingi tinglik vaimne ruum, peeglite ja abstraktsete, stseenides ümberrühmituvate objektidega, mida seovad omavahel peenikesed terastrossid. Nendest trossidest pidi olema lavameestel võimalik objekte uutesse asenditesse sikutada. Stsenograafil on joonised ja maketi fotod siiani alles, ta on juba kord selline, et ei unusta eales midagi ja süstematiseerib kõike. Mul polnud tahtmist neid tema faile avada, vastupidi, aga mis mul üle jäi, selle kirjatöö tarvis oli see möödapääsmatu, ehkki kohutavalt ebamugav, sest rebis lahti need haavad. Sellesse ruumi oli plaanis paigutada kinotool, vann ühes vee pealejooksu ja äravooluga, töötav vinüülimängija ja kartoteegikapp, küllap üht-teist muudki.
Ka plakatifail on säilinud, selle võiks kasvõi kohe trükikotta saata. Sellel on digitöödeldud fotokompositsioon, millel on lõpmatutes peegeldustes Helle Kuningas, vaimustav, maagilise hääle ja sarmiga näitlejanna, kes on kehastanud teiste seas ka Lydia Koidulat ja kes pidanuks kehastama „Ahasveeruse une“ peategelast, kellega juhtub kõik see, mis temaga juhtub.
3.
Ma ei tea miks, aga tunnen vajadust öelda südame pealt ära, et ega Helle Kuningas nagu teisedki ei olnud milleski süüdi. Helle Kuningas luges täiesti vabatahtlikult romaani läbi ja oli seejärel kõigeks valmis, ta ise ütles mulle seda.
Näitlejad on sellised loomult süütud olevused, peaaegu nagu inglid, kõigile nende iseloomuvigadele, diktsioonihäiretele ja üldhariduslikele lünkadele vaatamata. Mida sellistelt tahta? Kõike! Iga päev annavad nad end üleni lavastaja ja teatri meelevalda, selline on nende kutsumus, ja nad kohe nagu tahavadki kannatada kogu selle juhuslikkuse ja närvesöövuse all, mida toob kaasa reaetenduste mängimine. Ja enne esietendust on nad hea meelega valmis proovilaua taga rääkima nädalate kaupa maast ja ilmast, nagu need oleksid tähtsaimad asjad ja nagu neil enda eraelu sootuks puuduks.
Teater, ma pean selle välja ütlema, on kõige ebaõiglasem paik maailmas, eriti näitlejate suhtes, sest kriitikud on rumalad, lavastaja, see mõtleb ainult iseendale, ja ka rahaline kompensatsioon igaõhtuste enesepaljastuste eest on naeruväärne. (Olen hakanud aru saama, et ega näitlejad ei teegi seda raha pärast, vaid mingitel muudel kaalutlustel. Mõnikord tunnen nendega suurimat lähedust, aga teinekord käituvad nad niivõrd irratsionaalselt, et isegi minul on raske seda taluda.)
Vastupidi – Helle Kuninga valik peategelaseks oli möödapääsmatu ja ainuvõimalik, ehkki olin mõnel hetkel kindlasti kaalunud ka protagonisti lahustamist kõigis tegelaskujudes ja kõigi näitlejate vahel. Sel juhul seisnenuks lavastuse kandev idee selles, et igaüks meist võib olla Ene Mihkelson ja Ahasveerus. Hakkasin vist ikkagi kartma viimati mainitud võtet, võibolla pidasin seda liiga äraleierdatuks (sest eks ole: igaüks meist on teatud mõttes Indrek Paas, igaühes meist on peidus väike Illimar, etc.) ning tahtsin luua distantsi ja anda mõista, et on siiski olemas lavastajapositsioon (minul küll on!), mis on midagi hoopis muud kui romaani autori positsioon, võibolla isegi kõrgub viimase kohal. Oh, kuidas ma eksisin!
4.
Kui nüüd keegi tahaks hakata jälle pihta ja kutsuks üles veel kord mõtisklema, et miks Ene Mihkelson on nii eriline autor, siis minu vastus oleks selline: Ene Mihkelsoni tekst on ühekorraga juurdlustoimik ja haiguslugu, intiimpäevik ja anekdoot, trauma ja orgasm; ja ta ise on korraga preestrinna, altar ja ohvriand ning selle iseenda ohvriks toomise otseülekande reporter lihast ja verest ning kaanest kaaneni, aamen.
„Ahasveeruse unes“ otsib üks naine vastust teda piinavale küsimusele. Küsimus on määratu, piin aina kasvab, aga küsimus muundub, läheb meelest ära, tuletab end jälle meelde, elab oma elu, nii et ammendav vastus sellele on võimatu missioon. Autor on aga sellele vaatamata või just selle pärast otsustanud avaldada oma uuringu nimelt romaanina (ja isegi kahes variandis, sest mis see „Katkuhaud“ muud on kui teine katse kirjeldada sama luupainajat!), ehkki kõik küsimused ja vastused libisevad tal endalgi silmanähtavalt peost. Tulemuseks on mitusada lehekülge eestlibisevat ja ebaõnnestuvat aruannet, mis ainult rõhutab seda, et kõige alguses olnud küsimus on ikka elujõulisena õhus nagu mingi etteheide, parastus või mõnitus.
Nendes luhtumistes ja selleks kuluvas absoluutses pingutuses on ühtlasi midagi pidulikku ja traagilist, isegi ülevat. See kisub su tükkideks kõikidest murdumispunktidest, vägistab eest ja tagant. Ah! Sellest ma tegelikult ei peakski enam rääkima, selle kohta on minust viis korda targemad inimesed juba kõike öelnud. Ometi tahtsin ma sellest teha teatritükki!
5.
Olen juba mitu korda maininud: ma ei mäleta paljutki. Kõik on nagu kokku sulanud, tee või tina, puudub sündmuste õige järg, pole pidepunkte nädalapäevades, tühik ajab lünka taga. Isegi aastaaega ma ei mäleta, see võis olla sama hästi sügisel, talvel või kevadel; jah, suvel siiski mitte. Ma parem ei hakka kuskil tolmuvatest dokumentidest või vikipeediast otsima, sest seal võib tõestada mida tahes.
Kui olin saanud Ene Mihkelsonilt loa, asusin tööle tekstiga. Dramatiseeringu kirjutamine enda tarbeks on juba nagu pooleldi lavastamine, sest iga koht tekstis peab saama kirjutaja peas lavalise katte: siin see teeb seda ja see teine toda, ja see, mida nad ütlevad, on see, aga teine plaan ehk too, mida nad tegelikult mõtlevad, on too, kuid puänt on hoopis siuke, ja vaat siin ootab meid pisike ootamatus, ent siin selle järsk ümberpööramine, siia aga anname rahvale hingamisruumi, siin tõmbame nad pingule, šokeerime, lisaks monoloogid ja sketšilaadsed argidialoogid õiges vahekorras, stroboskoop siin ja punane valgus teisal, tango, vahele ooperit siin ja videot sääl, etc.
Nii see asi teatris üldiselt käib, see on isegi lihtne ja teisiti poleks dramatiseerimine üldse võimalik, kui nii pilt kui pildi alltekst korraga silme ees ei jookseks, kusjuures lavale seadmine peaks siis olema juba see kergem pool rehkendusest.
Dramatiseeringut alles ei ole, sellest õnnestus mul puhtalt vabaneda. Hea, et ma seda kellelegi tutvumiseks ei saatnud, ainult näitasin kaugelt. Ei mäleta, kui pikk see võis olla – ilmselt mitte kuigi pikk, võibolla kuus-seitse tuhat sõna, mis on otsekõnes ettekantuna umbes tund lavaaega, aga koos võimalike vaikelude, üleminekute, vanniskäikude, muusikakohtadega kuni kaks korda kestvam. Ma ei suuda praegu ette kujutada, et see tekst võinuks olla pikem mõneteistkümnest leheküljest. Võiksin muidugi näitlejate käest küsida, võibolla nemad teaksid, aga ma ei taha seda teha.
Ma ei mäletagi, kes seal trupis peale Helle Kuninga veel olid, ma ei oskaks kellegi poole pöörduda, ja Helle Kuningat pole enam meie seas; küllap oli neid kümmekond, need võisid olla kes tahes kõigist näitlejatest, ükskõik kes, aga eksimist ses suhtes ei antaks mulle andeks. Parem mitte torkida, pealegi on näitlejatel tekstidega oma suhe, nad õpivad ju kohe kõik pähe, mis paberil kätte antakse, ja vahetavad seejärel esitusstrateegiaid nipsust nagu riideid, lavastaja palja ütlemise peale; see on mõnikord täiesti õudne, milleks nad on suutelised. Näitlejad, eriti need kõige andekamad, on ju alati kõigeks valmis, sest armastavad millest tahes teha kui mitte tragöödia, siis paraja draama ikka. Neid usaldada oleks äärmuslik enesepett, meie siin vajame aga kindlaid vastuseid.
6.
Aga ühes olen veendunud: seal pidi kindlasti korduma üks unenägu, mis romaanis võis võtta enda alla kõige enam kaks lehekülge. Selles unenäos läheb minategelane kinno Illusioon, ostab kassast pileti ja vaatab filmi, mis on tehtud tema enda mälukildudest, see on mulle meelde jäänud. Kinosaalis pole kedagi teist, seda filmi näidatakse üksnes temale. Sealjuures on ostetud pilet ka õnneloos ja istekoha number on üksiti ka õnneloosi võidunumber.
Olen üsna kindel, et see juhtus päriselt, mitte unes: sõitsin spetsiaalselt Pärnust Tartusse, et käia omaaegset Illusiooni-kino vaatamas ja uurimas. Kõndisin selle ümber mitu tiiru ja püüdsin kõike selgelt ette kujutada või leida mingeid pidepunkte. See kino pole kaugel Annelinna majast, milles Ene Mihkelson ja mina kunagi eluaset jagasime. Käisin läbi ka teekonna püstaku juurest kinoni ja tagasi, aeglaselt, lühikeste sammudega, kandes käe otsas kujuteldavat kotti. Kuna olen ka ise näitlemist õppinud ja käin vahel laval tänini, siis püüdsin leida mingit kõhutunde moodi asja või võtit rolli ja sündmuste juurde. Kahtlustan siiani, et seos kino nimega pole romaanis juhuslik, igatahes midagi seal taga on, ehkki ma ei ole kindel, mis just. Kõndisin seal enda arust nagu Ahasveerus või Ene Mihkelson, aga ei saanud sellest palju targemaks, või siiski?
See filmivaatamine vist pidigi olema mu lavastuse peamine motiiv: korduv kinnominek, erinevate filmide või sama filmi erinev vaatamine, privaatselt, võidunumbri kohalt, selle eest alati ka tasudes. Ja need filmid oleksid siis olnud nagu väikesed stseenid: maal, linnas, punkris, arhiivis, vannis… Ja iga kord läheks Helle Kuningas selles rollis, mida tal tuleks mängida, sinna kinno ja vaataks seda filmi, milles mängivad teised näitlejad ja ta ise ka. Ja siis teatrikülastajad omakorda vaataksid seda ja suured mõtted tulvaksid neisse nagu oavarrest, selline võis olla mu plaan.
Võimalik, et mu dramatiseeringus korduski see unenägu nii mitmel korral, et muutunuks just nagu lõppematuks unenäoks. Jah, ega seal muud polnudki kui see unenägu. Seda unenägu, õieti sellega seonduvat tunnet, seda tean hästi, sest olen seda painavat und hiljem ka ise kogenud, ja rohkem kui korra, olgu see öeldud.
7.
Konrad Mägi „seninägematute maalide“ näitusel ERM-is oli ühe maali tutvustavas tekstis sedastatud, et Mägi maalis korduvalt päikest otsevaates. Sain sellest aru ainsal mõeldaval viisil, heureka: võimalikud peavad olema ka teised vaated päikesele. Ja edasi siit: kas just Ene Mihkelsoni puhul ei tulekski rakendada mõnda neist? Eelistada tuleks, minu arvates, selle võimaluse avanedes tagantvaadet. Ainult sel juhul oleks võimalik jääda ise jahedasse varju ning vältida seega kohest pimestumist ja läbipõlemist, võita pisut aega, et teha selgeks, millest see energia tekib ja kuhupoole kaob. Puhas füüsika, kaine loogika, vaga vesi, alasti tõde, välk ja pauk, must auk, neetud rist.
8.
Teatris tuleb tegutseda korraga mitmes suunas: peab mõtlema publiku soovidele, näitlejate arengule, omadramaturgia osakaalule, kriitikutele meeldimisele ning muidugi teatri mainele. „Ahasveeruse uni“ võis teenida kõiki suundi peale esimese; kuid masside kohalemeelitamiseks ongi repertuaaris olemas tempokad uksekomöödiad, ajaloolised kostüümiparaadid ja vürtsikad suhtedraamad. Kerge repertuaari esitamine saabki õigustuse, kui plaanis on ka midagi tõeliselt kaalukat. Kui ees terendab suur kunst, küll siis vulgaarsused ja pateetilised avaldused õigustuse saavad, antagu ainult tuld!
Väikesesse saali, kus lavastus pidi esietenduma, oleks mahtunud sada kaheksakümmend inimest, etendusi võinuks olla kahe hooaja peale ehk kakskümmend, seega oleks lavastusest võinud osa saada umbes kolm ja pool tuhat inimest.
Kes nad oleksid pidanud olema, see lavastuse sihtgrupp? Kas kõik elusolevad Ene Mihkelsoni lugejad? Kuid miks peaks inimene, kes on lugenud „Ahasveeruse und“, tahtma seda veel teatris näha, kui paljas lugeminegi on nagu pool enesetappu? Ta pigem põgeneks. Teisalt: kas teatrisõber, kes otsustab Ene Mihkelsoni teosega teha esmatutvust läbi teatriversiooni, ei jää siiski teatud mõttes kobama pimedusse; kuidas garanteerida talle see puuga pähe saamine, lootusetusega läbistamine, ängistus, tühja kilekoti tunne, valguse illusioon tunneli lõpmatuses?
Nagu alati, otsustasin selle dilemma lahendada geniaalse lihtsusega: see lavastus on nii lugenutele kui mittelugenutele ehk kõigile! Totaalne teater, pasunasse kõigile totaalselt, kuidas siis veel!
Teatriformaadis peab lugu mahtuma paari tunni sisse ja lavastuse lõpus peab olema tõus, katarsis. Levinud on arvamus, et õnnestunud teatriõhtu lõpetuseks võiks anda koduteele kaasa mingi sõnumi või lubaduse, näiteks: oleme ikka omavahel sõbralikud; või: armastus võidab kõik takistused, või isegi: tema küll suri, ent ennäe! see polnud asjata, tänu temale võid nüüd sina oma elu kindlalt edasi elada, armas vaataja…
Isegi kui see tehniliselt vajalik lõputõus on sisuliselt lõplik langus või lausa wagnerlik jumalate hukk, peab see olema teostatud öeldud lause või žesti kujul, mis eelnenu kokku võtab ja uude, viimsesse valgusse asetab. Milleni tahtsin mina jõuda? Kas tahtsin öelda, et küsida on mõtet ka siis, kui tead, et vastust ei olegi? Või tahtsin pöörata titel teise otsa ja osutada väljapääsule põrgust? Ma ei mäleta. Võibolla seda kõike? Jah, muidugi kõike.
Praegu, kui neid ridu kirjutan ja oma mälus urgitsen, nii et kohati on ikka väga paha olla, tundub mulle, et see lõpp võinuks olla midagi sellist: näitlejanna, kes kehastab seda tegelast, kellega juhtus kõik see, mis temaga juhtus, vaataks just lõpus oma vaatajale esimest korda otsa: ta nagu tõstaks pilgu ajaloolt ja läbistaks niinimetatud neljanda seina; ja selles pilgus oleks nii tohutu etteheide kui allaandmatus ja uhkus. Jah, ma oleks tahtnud seal näha uhkust. Sest oma mineviku varjude vahel tee otsimine on valus ja uhke. Või ma ei tea… Peaks kellegi käest küsima, aga kelle?
9.
Teatrites töötatakse sarnase skeemi alusel: lavastaja ettepanekul võetakse lavastus plaani, kinnitatakse trupi nimekiri, hangitakse õigused, luuakse kujundus, see suunatakse teostamisele töökodades, varustajad otsivad rekvisiidid, õmblejad teevad kostüümid, turundus levitab tutvustavaid tekste. Siis, umbes poole aasta pärast, algavad proovid; ja sealt kahe kuu pärast ongi esietendus. Nii oli see ette nähtud ka meil.
Proovid olid, näitlejad olid, valik ooperite eelmängudest oli, kuulasime neid, seinale pidi lastama mingit videot, selles osas oli põnevaid mõtteid. Kujundus võeti vastu, toimusid produktsiooni-koosolekud, vist andsin intervjuusidki peatsest kõikemuutvast lavastusest, kindlasti oli mingi ilujutt hooaja tutvustuses või teatri kodulehel. Aga ma ei mäleta, mis ja kuidas just.
Esimeses proovis lavastaja tutvustab materjali ja oma kavatsusi, selleta ei saa; aga mida ma näitlejatele rääkisin, sellest ei mäleta ma mitte kui midagi. Praegu pean tõenäoliseks, et rääkisin midagi sellest, kuidas me eelolevatel nädalatel hakkame mängima peitust aja ja ruumiga, kuni nad mõlemad ühe välkvõttega seljatame, ja hiljem jagame selle heite kordusi kõigis etendustes publikuga. Kindlasti õnnestus mul näitlejatele jätta hea mulje, seda ma oskan.
Mitu nädalat tegime proove, proovi-saalist läksime juba lavale, seejuures oli kogu aeg teadmine, et täna on veel vara, aga homme, siis alles, siis küll! Nii õnnestus rohkem kui kuu aega koguneda ja homse ootuses taas laiali minna. Kas näitlejaid haaras rahutus või olid nad rahul sellega, et harjutamist, analüüsi, dia- ja monoloogide õppimist ei toimunud, seda ma ei tea ega mäleta. Võimalik, et neidki halvas eelrõõm peatsest hüppest tühjusse, et see endaga täita.
Pidev hoovõtmine on pikapeale väga väsitav, kuid Ene Mihkesoni puhul ei tohi umbes rapsida, see võiks kõik ilusa tagasivõtmatult rikkuda, see oli nii selge, sest niisuguse erakordse materjali juures peab kõik olema kohe puhas, kõik peab välja tulema esimese korraga, seejuures ilma mingite tundlemisteta, vaid vahedalt, stiilselt ja täpselt, ja ka kargelt, see on juba kord minu stiil. Sellistest asjadest ei saa rääkida kobades, sõnu täpselt valimata, ebakindlalt; saati siis veel teatrikunsti vahendeid kasutades, mis peavad andma mõttele vaheda kuju! Lavastus, mida ette valmistasime, kasvas meie sees ilma lavalise vasteta, pingena peas, ainult kavatsustes, pidevas, painavalt lähenevas homses.
10.
Kuni ühel päeval sai kõik nii valmis, et proove polnud enam mõtet teha. Lavalised vasted ei sündinudki, lavastus jäi ära, keegi ei näinud seda. Helistasin teist ja viimast korda Ene Mihkelsonile ja teatasin ärajäämisest. Kas jutt oli pikk või lühike, pingeline või kerge, seda ma ei mäleta. Aga kuidagi on jäänud tunne, et Ene Mihkelson oli rahul, ehkki see tõmbas kriipsu peale ka tasuta spaakülastusele suvepealinnas, ometigi oleks see olnud hoopis midagi muud kui tavaline vanniskäik.
Ometigi oli korraks olnud võimalus, et teatri vahenditega laheneb kõik see, mis kirjutatuna on nii painav. See on ju väga tähtis, et proovitakse. Keegi ei saa väita vastupidist. Ka praegu, kui püüan kunagist taastada, näib mulle, et olime tõe tabamisele haruldaselt lähedal, puudu jäi ainult üks, see viimane homne päev. Olime olnud õigel teel, aga jaks vedas alt. Lahkusin teatri kunstilise juhi kohalt ja sõitsin õpetajaks Ukrainasse. Seal ei olnud keegi Ene Mihkelsonist kuulnudki.
Teater oli minu jaoks lõppenud, ka kirjandus oli lõppenud. Varem olin lugenud kõike, mis kätte juhtus, nüüd oli sellega lõpp. Raskuse, mida ma polnud seda kandes tundnudki, asendas hoopis eriline kergus. Sest tõesti: pärast Ene Mihkelsoni lugemist pole vaja enam mitte midagi lugeda, sa oled sellest vabastatud, tubli, viis.
Ja kui oled teatris löönud pea ära vastu sündmuste horisonti ning vaadanud pärani silmi võimsasse prožektorisse nagu otse päikesesse, nii et oled seal näinud tõtt iseendaga, siis on ka teater selleks korraks ammendunud. Sest mida peale sellist ebaõnnestumist veel teha: kas võtta riiulist mõni komöödia või kinkida rahvale vahva muusikal? Pigem ei!
11.
Läks aega, et sellest kõigest toibuda, võibolla polegi see õnnestunud. Ma pole kindel, kas tegemist oli ebaõnnestumisega või vastupidi, ikkagi suurima õnnestumisega? Niisamuti ei julge ma mõeldagi, kas Ene Mihkeson, jäädes oma elu põhiküsimuse nõiaringi kinni, oli ebaõnnestuja või vastupidi, ikkagi suurim õnnestuja? Sest kas on vaja enam rääkida elust, nagu see päriselt olla võiks, kui sellest on saanud kirjanduslik probleem?
Aga millest pidanuks olema see lavastus? Kas viimati mitte mälust? Ei mäleta. Mõtlesin seda teksti kirjutades, et võibolla tõesti peaksin „Ahasveeruse une“ uuesti kätte võtma, selle hirmuäratava teose, mille olen kord endasse sisse võtnud ja mille endast väljalõikamisega siiani vaeva pean nägema. Kas oleksin selleks suuteline? Kas see poleks ikkagi liiga ohtlik, võimalik, et isegi enesetapjalik? Kas juua lõpuni see karikas või hoida ennast?
12.
Mul polnud enam seda raamatut. Olin suutnud sellest vabaneda nagu dramatiseeringustki. Arvan, et poetasin selle omal ajal vaikselt kuhugi, kust keegi võinuks selle leida. Küllap mõtlesin anda saatusele võimaluse ja viia see lugu kokku tundmatuga, kelle jaoks kõik selle peale muidugi oleks igaveseks muutunud. Sel ajal veel ei jäetud raamatuid igale poole vedelema, keegi kindlasti leidis selle ja viis endale koju. Mis ootas teda ees, milline on tema saatus? Me ei saa seda võibolla kunagi teada, ehkki, mine tea.
Võimalik, et tundsin koguni mingit magusat neimatunnet, kui sain pärdiku oma õlalt kellegi teise omale lükata, vabanemistundest rääkimata. See õõvastav, peaaegu üleni musta värvi, paks, turunduslikult absoluutselt ebaõnnestunud, juba paljast silmamisest ärevaks ajav köide! – sain sellest edukalt lahti; ja uut isiklikku ei hakka ma mitte mingil tingimusel endale muretsema. Olen selle etapi oma elus läbinud ja sellest enam-vähem eluga väljunud.
13.
Mõni kuu tagasi seadsin sammud ülikooli raamatukokku, kõndisin tohutus avafondis, tuled süttisid mu ees ja kustusid taga, ootasin, et sellesse labürinti siseneks teinegi inimhing, kuid see lootus oli asjata. Ma ei ole kindel, millega inimesed tänapäeval oma päevi sisustavad, kuid raamatukogudes nad küll ei käi.
Väike mina, riiulikilomeetrid, allajoonitud mahajäetuse tunde kurb kogemus. Kümme miljonit raamatut, nende seas kõrvuti kolm eksemplari 2001. aastal välja antud „Ahasveeruse und“, mida minu hinnangul polnud kordagi laenutatud, sest nad olid kõik nagu tuliuued. Nad ootasid mu labürindi lõpus ära.
See Ene Mihkelsoni unenägu kino külastamisest tõusis raamatukogus taas pinnale, sest kõndida nende otsatute riiulite vahel, millest igaüks sulle esimesel võimalusel kohe peale variseks, kui saaks, ja su oma köidete all lömastaks, see on lihtsalt üks teine kujund samast sügavast ihast: otsida seda ainsat tõde lõpmatult teisenevate tõdede massiivist. Võtsin ühest köitest kinni, või haaras tema minust?
Olin liiga kauaks seisma jäänud ja liikumisandurid kustutasid tuled. Tabasin, et üheks hetkeks sai siin kõik kokku: kino Illusioon, Ahasveerus, Ene Mihkelson ja mina ja teater ja kõik. Ja just minuga juhtus kõik see, mis minuga juhtus. Siis läksid tuled põlema, katkestus lõppes, ja ma pääsesin raamatukogust välja.
Hoian seda raamatut nüüd oma kabinetis Vanemuise teatris, kus olen sõnateatri loominguline juht, koju ei ole tihanud seda viia, sest mul on lapsed. Olen seda ka seljakotis kaasas kandnud, käinud koos temaga reisidel Georgias, Hispaanias, Londonis ja Pariisis, Kuressaarest ja Pärnust rääkimata, raamat hakkab kotis loksutamisest juba omandama paljuloetu välimust. Iga kolme nädala tagant olen pikendanud laenutustähtaega, sest viivist ei taha ma maksta.
Täna kavatsen raamatu siiski avada, tulgu mis tuleb. Ah, mis asja ma siin räägin! Nagu oleks minus kübetki ebausku. Olgem ikka realistid, eks: mis on kirjandus elu ja teatri kõrval ja milleks meile kellegi mingi minevik või mälu? Ja mis see raamat mehele ikka teeb! Või mida teie arvate?
