Kes koristab mu peas?
Mu süda töötab. „Ma igatsen sind.
Ma igatsen sind,“ ta kordab.
Hädaabirütmis ründab. Ma olen väsinud, hingetu ja haige.
Ta minevikku hooldab.
Maailm laguneb, ta on üleni sinuga koos
A) 14
ma leban voodi peal / mu voodi vales kohas
B) 15
„kõik on tema värvi“
mida ma teen? ma mäletan.
mu mälu valetab, ta petab,
mina oletan ja püüan
ennast olevikku seada – diivan
kadunud ja asemel
on tema luudest tehtud padjad
C) 16
„kõik on tema värvi“
mida ma teen? ma mäletan.
mu mälu valetab, ta petab
rohkem kui mu tuba.
ta tuleb sisse. istub diivanil.
ma vaatan teda, tema vaatab üles.
mu tuba tardunud, mu voodi vales kohas.
ma leban teki all, mu kõrvalt jälgib mälestust
ei keegi muu kui kõige julmem jumal.
D) 17
„kõik on tema värvi“
mida ma teen? ma valetan.
mu mälu valutab, ta petab
rohkem kui mu süda.
ta tuleb sisse. istub diivanil.
ma armastan, ja tema vaatab minust üle.
mu tuba tardunud, mu voodi vales kohas.
ma leban teki all, mu kõrvalt jälgib mälestust
ei keegi muu kui kõige nukram-nõrgem mina.
Korter punaste tuledega supermarketi taga
sa vajud minu vete sügavpõhja kuudeks
mul puudub aeg et luhtumiste peale mõelda
ma anun maailma, palun, murdu millessegi uude
ent maailmal ammu enam miskit muud ei ole öelda
okei, siis olen julm ja külmavereline mõrvar
vaid tükeldan ja hakin iseenda peas
ja vahel, harva, et ei läheks mulle enam korda
sindki lõhun teiste surmamõistetute seas
millest ma kokku olen pandud
ma ei tea, ja milleks üldse?
ka ei tea
kas see kellelegi toob selgust või head
või olengi mina vaid üks kest kus
korduvad meelevead
epiloog
ma pole mina, olen sahin mõistuses
sa hoiad minu nägu enda käte vahel peos
mul sõnadega siin midagi ei ole teha
mu akna taga / marss ja veenus / minu külmikuga
vaatavad tõtt
nende kurjad puna-rohelised silmad
Keegi ülal juba ammu kõnnib õhtu otsa ringi
vist otsib mingit korda minu mõistusest
ma vaatan üle ja üle ühte tänavat kus
läbi lume tuleb pimedusest välja sinu lumivalge silm
ma lappan nagu lappab fanaatik ühtelukku
sinu nägu – ilme nagu mängufilm
nüüd mu nägu kaetud sinu käte sisse
nagu värvi valgesse või külma ilma
valged lained
mõistus, palun ole selgem, targem annab ikka järgi
sega minu eest neid jälgi mis mul lakkamatult kannul vargsi
tal on minu käed, minu miniatuursed sõrmed
ta keerab lukku koduust must tänav kaugemal
ja mul on tema miimika,
tema lukku pandud keha
ma tean, ma olen enda armastatu
