Lähinädalatel võib aset leida liialdamata öeldes ajalooline sündmus, mida Vladimir Putin on nii kaua ihanud – USA ja Venemaa presidendi kohtumine, seega Putini väljumine poliitilisest isolatsioonist. Ukraina võimuladvik on juba esinenud mitmete avaldustega, mida võib pidada järeleandmisteks Venemaale: Ukraina naasmine 1991. aasta piiridesse on võimatu, Ukraina ei saa NATO liikmeks ja Ühendriigid ei paiguta Ukrainasse julgeoleku tagamiseks oma väekontingenti. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi teatas, et Ukraina ei tunnusta tema osavõtuta sõlmitavaid kokkuleppeid. Ilma Euroopa Liidu osaluseta edendatavate USA-Venemaa läbirääkimiste foonil kujundavad Euroopa liidrid oma seisukohta. Samal ajal kutsub Zelenskõi looma Euroopa ühist armeed – Euroopa relvajõude, kuhu peaks kuuluma ka Ukraina armee –
suurim ja kogenuim Euroopa riikide seas. Zelenskõi teatel on Ukraina armee suuruseks 880 000 võitlejat. Samal ajal ületab kaitsejõudude kogu liikmeskond Ukraina luurejuht Kõrõlo Budanovi sõnul miljon inimest. Veel 2023. aastal ütles 65% ukrainlastest, et neil on lähedasi, kes on 2022. aastast peale sõdinud (nüüd võib see arv olla suurem). Ja kuigi täiemahulise sissetungi esimestel kuudel võtsid ukrainlased sõjakomissariaatide juurde järjekorda, et vabatahtlikuna rindele minna, on uute võitlejate värbamine jõhkra sõja kolmandal aastal muutunud tõeliseks väljakutseks. Sisuliselt reegliteta käivas sõjas, kus vaenlane kasutab peaaegu kõiki relvaliike, annab lakkamatult tuld suurtükkidest, korraldab raketi- ja droonirünnakuid, piinab ja hukkab avalikult sõjavange, on Ukraina juba kaotanud ligi 46 000 sõjaväelast, veel 380 000 on saanud haavata ja kümned tuhanded on jäänud teadmata kadunuks. Terav isikkoosseisu nappus sunnib Ukraina valitsust otsima uusi mobilisatsiooniviise. Avaliku huvi ajakirjanduse labor (PIJL) uuris koostöös Harkivi sotsiaaluuringute instituudiga (HISD) eelmisel aastal, mis nimelt ajendab inimesi väeteenistusse minema ja mis seda vältima. Sellest uurimusest võib kasu olla ka teistel, eeskätt Euroopa riikidel, kes seisavad ajal, kus transatlantiline liit on sügavas kriisis, silmitsi vajadusega oma kaitsedoktriine ümber mõtestada.
Kodumaa, üksus, kontroll: mis motiveerib teenistusse minema
45-aastane reklaamimees Saško[1] ei läinud täiemõõdulise sissetungi alguses kaitseväe ridadesse ühelainsal põhjusel: naise rasedus. Tema ja 37-aastane ajakirjanik Marõna olid abielus olnud üle kümne aasta ning see rasedus oli neile ootamatu kingitus. Tütar sündis 2022. aasta mais ja abikaasad otsustasid sõttaminekuga pisut oodata. „Mu mees tegi kogu aeg vabatahtliku-tööd, aitas tuttavaid sõjamehi, tegi väikesi droone. Kui laps suuremaks kasvas ja sõime läks, mõistsime, et peame oma elu muutma,“ meenutab Marõna. „Me pidime kogu töö perekonnas korraldama selliselt, et mees teenib, mina kasvatan last ja tema lööb kaasa siis, kui saab.“
Marõna sõnul on see nende jaoks hetkel ainuvõimalik Ukrainas elamise mudel: igaüks peab ära otsustama, mil moel ta riigikaitses osaleb, mitte ei jää kõrvaltvaatajaks. Marõna ja Saško on pärit Donbassist. 2014. aastal olid nad Venemaa relvastatud agressiooni tõttu sunnitud kodulinnast lahkuma ja kaotasid oma kodu. Praegu Kiievis elav perekond keeldub kodust teist korda ilma jäämast. „Kümme aastat tagasi käisin ma rindel ajakirjanikuna ja tahtsin, et mu õelapsed, kes olid tollal alles väiksed, ei peaks kümne aasta pärast omakorda nägema seda, mida nägin mina. Kahjuks ei läinud nii. Nüüd peame pingutama, et kõik ei lõpeks selles punktis, kus me täna oleme. Sest muidu milleks see kõik?“
ÜRO andmetel kaotas Ukraina aastatel 2014–2021 üle 13 000 inimese tapetutena, umbes 20% riigi territooriumist okupeeriti.
Saško teenib 2024. aasta maist merejalaväelasena. Tema üksus asub praegu Ukraina-Vene piiri põhjaosas. Saško tegeleb sellega, mida oskab kõige paremini – droonidega. Marõna sõnul oli perekonna suurim hirm see, et Saško satub täiesti võõrasse väeüksusse, kus ta kedagi ei tunne ega saa tuua seda kasu, mida oma teadmiste ja kogemustega tuua võiks. „Kui abikaasa kaalus, millisesse üksusse minna, uuris ta ülemate kohta, milline on nende suhtumine alluvatesse. Otsustavaks sai see, et seal olid ees sõbrad, kellelt sai vahetut hinnangut. See on lahinguüksus, seal on oluline, et kõik üksteist kuulaksid.“ Kogu vormistamise ja väljaõppe kestel oli Saškol toeks üksuse personaliteenistuse töötaja. Ta aitas vormistada dokumente, selgitas järgnevaid samme, nõustas väljaõppe ajal, leevendades sel moel pere põhilist muret – sõjamasina kaosesse kadumist, täiesti võõrasse kohta sattumist ja oma elu üle igasuguse kontrolli minetamist.
Saško relvavend, 38-aastane pangatöötaja Vitali Dniprost ei läinud samuti oma pere tõttu väeteenistusse kohe pärast täiemõõdulise sissetungi algust. „Abikaasa keeldus lastega välismaale lahkumast. Ütles, et jääb minu kõrvale. Otsustasin, et lähen teenima hiljem, seniks aga aitan perekonda.“ 2024. aastal sai Vitali kaks korda tänaval kutse ja otsustas minna teenima. „Tundsin kogu aeg ennast ebamugavalt – teised sõdivad, mina aga mitte. Tundsin, et nüüd on aeg. Aitab lullitamisest. Viisin lapsed kooli ja kirjutasin teenistuses olevale sõbrale, et too aitaks oma väeosas selle dokumendiga, mis kinnitab väeosa valmisolekut sõjaväelast vastu võtta.“ Varsti sõlmis Vitali lepingu ja asus teenima merejalaväeüksuses. Tema jaoks sai määravaks asjaolu, et te läheb teenima tuttavate sekka, kes on talle ausalt rääkinud nii üksusest endast kui ka ülemate suhtumisest alluvatesse. „Naine ja ema olid šokis. Aga naine ütles: ma nägin, et sa ei ole omal kohal. Mõlemad tunnevad mu üle uhkust ja see motiveerib mind väga.“
Saško ja Vitali näide illustreerivad korraga mitut meie uuringust välja tulnud järeldust. Uuring põhineb 2024. aasta märtsis ja aprillis tehtud seitsmeteistkümne põhjaliku veebiintervjuu ja kolme fookusgrupi materjalidel. Me vestlesime Ukraina relvajõududes teenivate inimestega, tsivilistidega, sõjaväelaste ja kutseealiste meeste abikaasade ja emadega, veteranidega ja kutseikka veel mitte jõudnud noormeestega. Üks uuringu peamisi järeldusi seisneb selles, etkontrollitunde tekitamine ebakindluse ajal, samuti värbamisprotsessis kasvõi mingisuguse kontrolli omamise võimaldamine võivad vähendada ärevuse taset ja motiveerida sõjast traumeeritud inimesi sõjaväkke astuma. Ukrainas ei ole väeteenistuse kestus seniajani seadusega kindlaks määratud – seda normi ootasid sõjaväelased ja nende omaksed kõige rohkem, kuid alles 2024. aastal vastu võetud mobilisatsiooniseaduses jäi see ikkagi määratlemata.
Sõda on toonud ukrainlastele korvamatuid kaotusi. Jutt käib ka eksistentsiaalsest kaitsetusest: sõjatrauma viib selleni, et inimesed vajavad hädasti kontrollitunde taastumist. Kuna sõda on kestnud juba kolm aastat, peegeldavad uuringus osalenute vastused ühiskonna nõudlust kontrollitunde taastumise järele vähemalt mõnes aspektis. Nii Saško pere kui ka Vitali pere tundsid teatud kontrolli olukorra üle, sest teadsid, kuhu mehed teenima satuvad, mida nimelt hakkavad tegema ja kellega koos sõdima. Saško perekonna jaoks sai määravaks mitte ainult sõprade olemasolu üksuses, vaid ka personaliteenistuja toetus, sest osavat drooniinseneri olid valmis vastu võtma korraga mitu hea mainega väeosa.
Nii sõjaväelased kui ka tsiviilisikud osutasid meie uuringus sellele, kuivõrd demotiveeriv on eriteadmiste ja -oskustega inimeste saatmine lihtsalt sinna, kus on inimesi vaja, ilma üldse arvestamata nende kogemustega. Jutt käib ennekõike jalaväe ründeüksustest, kus suurte kaotuste tõttu vajatakse pidevalt inimressursi täiendamist. Niisamuti kannatab ka armee lahinguvõime, kui inimesi suunatakse väeosadesse ebaefektiivselt, nende professionaalseid oskusi arvesse võtmata.
Paralleelselt sellega kurtsid respondendid, et neil puudub võimalus valida oma erialale või oskustele vastavat teenistuskohta. Üks noor mees tunnistas, et valiku piiratus mõjub heidutavalt: „Mina näiteks olen kõrgharidusega insener. Kelleks mind seal pannakse, kui mitte ründerühmlaseks? Ja kes üldse hakkab seda vaatama, kui praegu on inimestest puudus? Seepärast on hirm.“
On selge, et ulatusliku kaevikusõja tingimustes, kus napib kaugmaavõimekust ja kõrgtehnoloogilist relvastust, on armeel jalaväge pidevalt juurde vaja. Jalaväeteenistust võib pidada üheks kõige rängemaks. Kuid kaitseväe juhid kinnitavad: olukorras, kus Vene armeel on praegu ja edaspidigi kvantitatiivne eelis, kus ta kaasab koguni Põhja-Korea vägesid, ei saa nad mitte suunata võitlejaid kaevikuid hoidma. Ukraina endine kaitseminister, nüüdne kaitsestrateegiate keskuse juht Andri Zahorodnjuk selgitab: lahendus pole mitte inimeste arvus, vaid sõjapidamise viisi muutmises. Kui Ukrainal oleks rohkem kaugmaarelvastust, lennukeid, siis saaks armee juhtimiskeskusi hävitada kontaktjoonest kaugemal, tõkestades vaenlase jalaväe pealetungi. Ent niisugust sõjalist võimekust piisavalt või üldse omamata on Ukraina armee otseselt sunnitud vastama venelastele sümmeetriliselt, oma jalaväelaste elude hinnaga. Need tegurid ongi olnud peamiseks põhjuseks, miks Ukraina võimud pole hoolimata mõnede partnerite kommentaaridest soovinud mobiliseerida sõjaväkke noori ja seega kaotada järgmine põlvkond, keda aitaks päästa võitlustaktika muutmine vastava relvastuse olemasolul. Kuni sellist õhutoetust ja relvastust pole antud, on ukrainlased sunnitud komplekteerima jalaväeüksusi. Sestap erinevalt Saškost ei saa kaugeltki mitte kõik endale sõjaväes eriala valida. Kuid meie uurimus näitas ka seda, et Ukraina võiks siiski laiendada nii rolli kui teenistuskoha valiku võimalusi, mis laseks inimestel oma professionaalseid oskusi tõhusamalt rakendada ning seeläbi tunda mingitki kontrolli oma elu üle. Sõjaväes on ju kõik ametid olulised ja vajalikud. „Kui kuulen: ma ei võta relva kätte, sest see ängistab mind, siis ütlen: sa võid padruneid ette anda, süüa teha,“ räägib Vitali. Üks tsivilist seletab värbamisüksuste populaarsust lakooniliselt nii: „Miks näiteks valitakse rohkem todasama 3. ründebrigaadi?[2] Sest inimesed näevad tegelikult, mis nendega seal juhtuma hakkab.“ Samuti kinnitas üks naisrespondent, et „motiveerib see, kui sa saad ise otsustada. Kui sinusse suhtutakse kui täisväärtuslikku isiksusse, mitte aga lihakehasse.“ Teine veteran soovitas: „Andke inimesele mõista, et kui ta midagi oskab, siis võib saada erialast tööd. Mitte igaüks ei suuda olla ründerühmlane.“
„Armee ei looda enam ühiskonnast palju inimesi saada,“ tõdeb uuringu kaasautor, sotsioloog ja HISD-i direktor Denõss Kobzin, kes on hetkel samuti väeteenistuses. „Ukraina relvajõududel on tekkinud uued üleviimise instrumendid – ametlik rakendus „Armija+“, mis pakub vastavat teenust, väeosast omavoliliselt lahkunud sõjaväelasel on võimalus tagasi tulla, seepärast on viimase poole aastaga jõuliselt arenenud armeesisene peajaht –
tehakse rohkem reklaami, kutsudes liituma „kõige tõhusama“, „uue“, „parima“ väeüksusega. Tendents on selline, et värbamine koondub aegapidi armeesse.“
Uuringu teine järeldus oli perekonna rolli teadvustamine sõjaväekohuslase teenima mineku otsuses. Tavaliselt on riigi kogu kommunikatsioon sõjaväkke värbamisel suunatud värvatavatele enestele, samas kui otsustav sõna on siin enamasti öelda nende peredel, abikaasadel, vanematel. Saško ja Vitali puhul hoidis perekondlik olukord neid teenistusse minemast, hiljem aga kujunes just abikaasade ja vanemate toetusest üks olulisemaid motivatsioonitegureid. Seetõttu oligi üks meie võtmesoovitusi: kutseealiste meeste naistele ja emadele suunatud sõnumid, mis tooksid välja väeteenistuse plusse nii perekonnale kui ka tervele riigile.
Kommunikatsioon üksi ei suuda siiski olukorda muuta, kui sellega ei kaasne aktiivne kaastöö riigi või väeüksuse poolt. „Mul on olemas Saško relvavendade ja ülema kontaktid, kuid keegi ei ole personaalselt minuga suhelnud,“ räägib Marõna. Tema meelest on see „äge mõte“, kui väeosa suhtleks ka sõjaväelaste naiste ja emadega. Sisuliselt oleks tegemist patronaažteenistusega, mis võtab ühendust hädaolukorras, toetab ja abistab perekonda võitleja haavatasaamise või hukkumise korral. Mõnes üksuses, näiteks Azovis, on patronaažteenistus töötanud edukalt, moodustanud sõjaväelaste pereliikmetest ja lähedastest terveid ühendusi. See kogemus võiks ja peaks laienema.
Vastumeelsus väeteenistuse vastu ei tähenda Venemaa toetamist
Suurem osa meie uuringus osalenuist jagab arvamust, et esimestel kuudel valitsenud patriootlik ind on nüüdseks lahtunud. Üks armeevärbaja osutas veale, mida võimud tol ajal tegid: „Paljud inimesed ei saanud täiemahulise sissetungi esimestel päevadel armeega liituda, nende andmeid aga ei pandud kirja, nendega ei tehtud tööd. Ja sellel isamaalisel tuhinal lasti kaduda.“
Levinud tähelepanek on see, et hoolimata valmisolekust jätkata Venemaa tõrjumist seisavad ukrainlased silmitsi kainestava reaalsusega: kõige motiveeritumad inimesed on juba vabatahtlikena rindele läinud. Üks veteran osutas olulisele muutusele inimeste suhtumises, millega võib osaliselt seletada mobilisatsiooni käigus tekkivaid raskusi: alguses sööstis suur hulk inimesi vabatahtlikult kodumaa eest võitlema, hiljem kujunes arvamus, et „poisid saavad hakkama“. Ametlik kommunikatsioon tugevdas seda pettekujutelma, kuni lõpuks, mitmete tegurite koosmõjul, „hakkasid inimesed kartma“.
Uuringu ootamatu järeldus seisneb ka selles, et nooremad respondendid, kes ei ole veel kutseikka jõudnud, tajuvad ebaproportsionaalselt suuremat finantsilist ja eksistentsiaalset kaitsetust kui teised respondentide grupid. Üks noor respondent rääkis „negatiivse motivatsiooni“ tekkimisest, kuna ukrainlased on hakanud sõja arengut erapooletumalt nägema: „Roosad prillid on kadunud, olukorra mõistmine ja hindamine on nüüd adekvaatsem.“
Nüüd, mil sõda on muutunud pikaajaliseks, näitavad sellised meeleolud kainemat vaadet asjade seisule. Lõppkokkuvõttes tugevdab see Ukraina vastupidavust sõja ajal, kuna aitab kaasa sisepoliitiliste ja rahvusvaheliste asjaolude sügavamale mõistmisele. Ent Venemaa jätkab edaspidigi mis tahes väsimustunde ja pessimismi agarat ärakasutamist, et nõrgestada Lääne toetust Ukrainale ja destabiliseerida Ukraina ühiskonda.
„Selge see, et sõda ei ole kõigi jaoks. Kuid see, et inimesed ei taha teenida, ei tähenda sugugi, et nad tahavad saada venelasteks,“ räägib Denõss Kobzin. „On kujunenud teatud konsensus, kus ühed sõdivad ja teised elavad oma elu edasi. Paljud väldivad armeesse minekut kui midagi ebameeldivat, kus sa mitte lihtsalt ei ole eemal mugavustest ja oma perest, vaid võid ka saada haavata või koguni surma. Nii on olnud kõikides sõdades, praegune ei ole erand.“
Suurem osa ukrainlastest (73%) leiab, et läbirääkimiste alustamiseks peab Venemaa täitma teatud tingimusi. Sellest annab tunnistust küsitlus, mille viis 2024. aasta lõpus läbi Ilko Kutšerivi nimeline demokraatlike algatuste fond koostöös Razumkovi sotsioloogiliste uuringute keskusega. Eelmise aasta septembris-oktoobris tehtud Kiievi rahvusvahelise sotsioloogiainstituudi küsitluse järgi on 81% ukrainlastest arvamusel, et Ukraina võiks olla edukas, kui Lääs pakuks korralikku tuge. See küsitlus toimus enne Donald Trumpi valimisvõitu ja tema hilisemaid avaldusi Ukraina toetamise teemal, ent oluline on rõhutada, et enamiku uuringute tulemused näitavad: ukrainlased keelduvad Venemaa tingimustel rahu sõlmimast ja on valmis sõdima, kui pole muid alternatiive õiglasele rahule.
„Kaotuste täpseid arve ei tea keegi, väejuhtide aadressil, relvastuse puuduse osas kostab palju kriitikat. Sageli peavad inimesed teenistuse kõige traagilisemaks stsenaariumiks surmasaamist. Ja ikkagi lähevad sõjaväkke, isegi vabatahtlikult,“ rõhutab Denõss Kobzin. „Jutud läbirääkimistest ja kiire rahu sõlmimise ootused mõjutavad seda statistikat negatiivselt. Kuid me peame töötama mitte niivõrd nendega, kes kategooriliselt ei taha teenima minna, kui nendega, kellel on kartusi, mida annab hajutada.“
Vitali tunnistab, et uudised Donald Trumpi väljaütlemistest üksnes innustavad teda sõdima: „Mõistan, et just siin ma olema peangi.“ – „Ma küsin endalt, missugust läbirääkimiste tulemust ma tahaksin praegu – igal hommikul,“ räägib Marõna. „Kindlasti tahan, et mees rutemini koju tuleks. Aga kindlasti ei taha ma riiki ära anda, venelastele andestada. Me ei tohi nõustuda sellega, et kõik jääks paika sellesse punkti, kus praegu on.“
Ergutamaks noori sõjaväkke astuma, pakkus Ukraina kaitseministeerium veebruari alguses 18–24-aastastele meestele üheaastaseid lepinguid väärtuses miljon grivnat (23 500 eurot). Vitali sõnul helistas ta sellisest algatusest kuuldes sõbrale, kellel on 20-aastane poeg, ja küsis, kas too on valmis sellistel tingimustel sõtta minema. Vastus oli: ei. „Mul oleks värske vere üle väga hea meel. See on päris suur summa, isegi inflatsiooni arvestades, aga ma tahaksin näha enda kõrval tõeliselt motiveeritud inimesi, mitte aga neid, kes läksid armeesse viimases hädas.“ Nõnda siis jäävad inimeste kaasatõmbamise kriitilisteks komponentideks töö motivatsiooniga, olukorra selgitamine, väljaõppe ja teenistuse tingimuste parandamine.
Milleks peaksid eurooplased valmistuma?
USA asepresidendi J. D. Vance’i kõne Müncheni julgeolekukonverentsil, milles ta tõdes, et suurim väljakutse Euroopa julgeolekule ei ole mitte Venemaa, vaid oht demokraatiale ja sõnavabadusele Euroopa Liidu sees, mõjus paljudele Euroopa liidritele külma dušina. Ja ehkki USA väekontingendi kohalolek Euroopas ja NATO-sisesed suhted on jätkuvalt lahtine küsimus, on üha rohkemad Euroopa Liidu riigid, eeskätt Balti- ja Põhjamaad, asunud oma kaitsestrateegiaid üle vaatama. NATO liikmete ja Venemaa vahelise sõjalise vastasseisu korral on lääneriikide käsutuses kõrgtehnoloogiline relvastus. Vastavaid programme tuleb laiendada juba praegu. Nagu rõhutatakse RUSI (Royal United Services Institute) raportis, „kõrgtehnoloogilised relvad nõuavad üksiti kõrgtehnoloogilisi vägesid. Nende ettevalmistamine nõuab märkimisväärselt aega – aega, mida ohvrirohkes sõjas ei ole.“
„Siit on õppida järgmist: täiemahulise sissetungi esimesed kuus kuud ei olnud me valmis suurt hulka inimesi sõjaväkke võtma. Meie kaitsesüsteem – ettevalmistus, väljaõpe, logistika – ei olnud selleks valmis,“ nendib Kobzin. „Seega on vaja, et agressiooni hetkel oleks võimalik mobiliseerida suurt hulka inimesi. Sest hiljem nad muudavad meelt.“ Kobzin lisab: ettevalmistuse süsteemi tuleb juba praegu arendada lapseeast peale. „Euroopa riikides tehtavad küsitlused näitavad, et nende osakaal, kes on täna valmis, relv käes, sõdima minema, pole suur. Kõik arvavad, et nende riigiga ei juhtu midagi. Eks meiegi arvasime nii.“
Ukrainast tasub eeskuju võtta ka selles, kuidas kaasata riigi kaitsmisse kogu ühiskonda. Jutt käib võimuinstitutsioonide, kodanikuühiskonna ja ettevõtluse koostööst tugevdamaks Lääne ühiskondade vastupidavust ja tegutsemisvalmidust.
„Euroopa ei ole Teisest maailmasõjast saadik pidanud oma püsimajäämises kahtlema. Ent nüüd on suur sõda kontinendil tagasi ning seni USA-le ehk NATO vihmavarjule lootnud Euroopal on aeg oma julgeolekustruktuuri tõsiselt ümber mõtestada,“ sedastab uuringu autor, Birminghami ülikooli doktorand Jaroslava Barberi. „Euroopa peab täna rääkima oma ühiskondadega ausalt ja järjekindlalt sellest, et sõda on juba kohal, heitma kõrvale illusiooni, et inimesed on väljaspool ohtu, niisamuti tuleb lõpuks loobuda vanadest poliitilistest strateegiatest, mis üritasid Venemaad Euroopa julgeolekuarhitektuuri kaasata. Jutud väärtustest, demokraatiast ja ühisest kultuuriruumist on tühipaljad sõnad, kui ei räägita järjekindlalt
Euroopa julgeolekuraamistiku ümberkujundamisest.“ Barberi juhib tähelepanu sellele, et üksnes kõrgtehnoloogilisele, professionaalsele armeele seatud fookus nõuab ümbervaatamist, võttes arvesse Ukraina kogemust, kui täiemõõdulise agressiooni ajal peab kaitsele asuma sisuliselt terve ühiskond. Ja selleks, et see võimalikuks saaks, tuleb ühiskonda ette valmistada. „Ukraina ühiskonnaga suhtlemise, motiveerimise, vigade parandamise kogemused on Euroopa jaoks hindamatud, seega peab Ukraina olema kaitseparadigma muutmist puudutavates aruteludes juhtpositsioonil.“
Ukraina keelest tõlkinud Veronika Einberg
[1] Nimed on tegelaste kaitsmiseks muudetud.
[2] Üks Ukraina edukamaid ründeüksusi, koosneb osalt endistest Azovi võitlejatest, korraldab mõjusaid värbamiskampaaniaid ja on nekrutite seas üks populaarsemaid. Orig. toim.
