Leon Festingeri kognitiivse dissonantsi mõiste sündis 1950ndatel aastatel selle uurimisest, mis juhtub siis, kui on olemas viimsepäevakultus, aga viimnepäev jääb tulemata. Kultuseliikmete tillukese vähemuse väändunud maailmavaade läheb vastuollu reaalsusega. Kuidas nad selle olukorraga toime tulevad? Nad püüavad mõistuspäraseks seletada seda, mis tundub arutu. Nad valivad hoolikalt, millist informatsiooni uskuda. Nad eitavad andmete pakutavat tõendusmaterjali.
Trumpi teisel valitsusajal on kultuseliikmed need, kes vägesid juhatavad, ja inimeste enamik Euroopas, sealhulgas ka Ukrainas, need, kes olukorda eitavad. Ehk ei ole viimnepäev siiski tegelikult kätte jõudnud. Ehk ei valitse Ameerikat nüüd upsakad kättemaksuhimulised väiklased patriarhaalsed rassistlikud imperialistid. Aga kus on tõendusmaterjal?
Nagu ÜRO ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja Maailma Kaubandusorganisatsioon, nii eksisteerib ka NATO endiselt paberil, aga kui tal üldse enam mingit tähendust on, siis on selle tõestamise koorem lükatud usklike õlgadele. Võib-olla võtaksid Ameerika Ühendriigid midagi ette, et Venemaa rünnaku korral Eestit või Poolat kaitsta; aga nii, nagu asjad praegu seisavad, ei paista ühtegi põhjust oletada, et nad seda teeksid, samas kui on palju märke sellest, et ei teeks.
Võib olla, et üldiselt mis tahes antud päeval suhtub Ameerika Ühendriikide valitsus – kui seda kontsepti saab pidada reaalseks üheski mõttes, millele tema oma rahvas, rääkimata ülejäänud maailmast, võiks lootma jääda – Venemaasse kui ohtu, kui vaenlasesse. Aga ei ole ühtegi tõendit, mis lubaks arvata, et see nii on, ja leidub külluslikult tõendeid sellest, et Ameerika Ühendriikide juht suhtub oma Vene kolleegi kui sõpra, kangelasse ja mehesse, kes on pidanud ülekohut kannatama.
Võib-olla tunneb Donald Trump pisut kaasa Ukraina kannatustele Venemaa käes, aga pole mingeid tõendeid, et ta seda teeks. Kõik, mida Trump on ütelnud ja teinud isegi juba valituks osutumise eelsest ajast alates kuni ta kommentaarideni pärast Vene ja Ameerika ametnike vahelist esimest kõneluste vooru Saudi Araabias, lubab oletada, et tema uskumust mööda on Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, ühe vaese, tähtsusetu ja tundmatu maa juht see, kes alustas Venemaa – rikka, hiilgava, tähtsa riigi – vastu sõda, milles Venemaa on nüüd sunnitud kõiki jõude mängu pannes sõdima. Palju sõdureid on surma saanud ja palju kinnisvara on kurval kombel rikutud. Trump peab Vladimir Putini, vaesekese, nüüd sellest traagilisest olukorrast välja aitama, türann Zelenskõi kukutama ja andma enda ja Putini kahele vägevale riigile võimaluse koos rikastuda. Üksikasjad esitatakse hiljem.
Teisisõnu, Trumpi Ameerika võtab kõige täiega omaks Putini seletuse oma tegudele, lausa tema mõnitavate süüdistusteni välja mehe aadressil, kes on juhtinud oma kodumaa kaitset, hoolimata vaenlase määratust ülekaalust.
Sellega ei taha ma sugugi anda mõista, nagu oleks Ühendriikidel ja Venemaal kuidagi vale omavahel kõnelda. Alati oli ju selge, et kunagi peab kätte jõudma hetk, mil „Lääs“ mingil kujul peab Putinile lähenema, olgu Ukraina nõusolekul või ilma selleta, et sundida teda konkreetselt välja ütlema, millised on tema tingimused sõja lõpetamiseks. Putin alustas seda sõda ja Putin jätkab seda; kui üks tilluke meeleheitlik sissetung Venemaa Kurski oblastisse välja arvata, on Ukraina kaitsesse surutud ning kaotab jätkuvalt alasid Venemaale, kes kulutab oma sõdureid halastust tundmata. Mitte relvade, vaid pigem poegade puudus on purustanud Ukraina lootused sundida Venemaad anastatud alasid talle tagasi andma.
Targemas ja kompetentsemas maailmas – paremusest ma ei räägigi – oleksid esimesele kontaktile Putiniga järgnenud Ameerika Ühendriikide, Ukraina ja teiste Euroopa riikide vahelised konsultatsioonid omapoolsete ettepanekute ja selle üle, kuidas nad saaksid Putinile survet avaldada, kui too peaks keelduma neid kuulda võtmast. Ehk see siiski juhtub veel. Esialgu konsulteeritakse Ukraina ja ülejäänud Euroopaga sama palju, kui konsulteeritakse mingi küla elanikega, enne kui see maatasa lükatakse, et teha ruumi uuele lennujaamale.
Ehkki ei ole teada, milliseid esialgse relvarahu sõlmimise tingimusi Putin eraviisiliselt ameeriklastele pakub, on meil päris hea ettekujutus sellest, mida ta tahab: mitte niivõrd rahu, kui selle kurja kaksikut võitu. See, mil määral Ühendriigid Putini nõudmisi tagasi lükkavad või heaks kiidavad, võib olla esimeseks lakmustestiks, mis näitab, mil määral Trump kõneleb kogu Ameerika nimel. Ühendriikides on veel võimupositsioonidel Atlandi-ülese koostöö toetajaid, aga Trumpi klikis jagavad väga paljud tema aukartlikku imetlust Putini vastu ja põlgust Zelenskõi ja Ukraina suhtes.
Kõneluste alguse kaks arvatavat šokki – Ühendriikide kuulutus, et Ukrainal ei lubata kunagi liituda NATO-ga ja et ta peab loovutama territooriume – ei olnud väga märkimisväärsed. Muidugi olnuks nutikam mitte neile Putini nõudmistele järele anda, enne kui läbirääkimised alatagi jõudsid, aga see, et Ukrainal ei jätku inimjõudu ja esialgu ka administratiivset võimekust maade jõuga tagasivõtmiseks Venemaalt, mis olgugi nõrgestatud, on kaitses vastupidav, on kõigile, sealhulgas enamikule ukrainlastele, olnud selge alates Ukraina veristest nurjumistest 2023. aasta vastupealetungil ja Bahmuti kaitsel.
Mis NATO-t puudutab, siis see on ühtaegu nii organiseeriv printsiip kui ka müüt; tema palju meelehärmi esile kutsunud „laienemine“ ei olnud kunagi väga tõsiselt võetav väide, kuivõrd ta isegi väga arvukate uute liikmete vastuvõtmise järel lõpetas ometigi palju väiksemate kollektiivsete relvajõududega, kui tal olid enne seda. NATO oli Ameerika-poolne kindlustus asja vastu, mida Euroopa ei uskunud iialgi juhtuvat, mis oli ka põhjuseks, miks Euroopa oma sissemaksetega nii kangesti koonerdas. See, mida Ukraina tahab ja vajab, pole mitte NATO liikmelisus, vaid see füüsiline kindlus, mida NATO tõotab ja ei paku: kõvad julgeolekugarantiid Lääne relvade, Lääne vägede ja Lääne õhukaitse kujul.
Putin ja tema lähikond on tihti kõnelnud Venemaa eesmärkidest selles sõjas. Tema versioonis sündmustest on kesksel kohal müüt, nagu oleks Ukraina olnud valmis 2022. aastal Istanbulis venelaste visandatud rahuleppele alla kirjutama, aga teda veensid seda mitte tegema Lääne sõjapistrikud, kellest tähtsaim oli Boris Johnson. Tegelikult ei jõudnud Ukraina kordagi selle lepinguvisandi allkirjastamisele ligilähedalegi, sest see oli tegelikult allaandmisakt. Ent Putin tuletab seda ikka veel alatasa meelde ja välja on ilmunud ka selle dokumendi tekst, mis üheskoos muude sündmustega pakub meile viisi aimu saada, kui varmas on Ameerika andma Putinile seda, mida too tahab.
Venemaa on juba öelnud, et mitte mingite Lääne rahukaitsevägede kohalolek Ukrainas pärast relvarahu ei tule kõne allagi, kuid Istanbuli lepinguvisand läheb palju kaugemale. See nõuab, et Ukraina lükkaks tagasi igasugused kaitselepingud või kaitsekoostöö teiste riikidega, ei lubaks oma pinnale mingeid võõrvägesid, loovutaks kõik raketid ja droonid, mille laskeulatus ületab 155 miili, ning kärbiks oma sõjaväe suurust vähem kui poolele sellest, mis see oli enne Venemaa sissetungi. Lepinguvisand nägi ka ette, et Ukraina demobilisatsiooni ja desarmeerimise üle valvaks Venemaa. Ukraina lääneliitlased oleksid pidanud kirjutama rahulepingule Venemaaga alla Ukraina julgeoleku garanteerijatena, kuid leping on koostatud nii, et juhul kui Venemaa peaks uuesti Ukrainat ründama, oleks Venemaal vetoõigus Lääne sekkumise üle Ukraina kaitseks. Kas Ameerika tahab sellele kõigele vastu seista? Ja kas ta on valmis pakkuma edaspidigi laskemoona ja tarnima varuosi nende relvade tarbeks, mille ta juba on Ukrainale andnud?
Milliseks kujuneb Ameerika reaktsioon Venemaa nõudmistele saada veelgi rohkem territooriumi kui see, mille ta juba on okupeerinud? Pärast 2022. aasta Istanbuli kõnelusi on Venemaa kuulutanud enda osaks viis Ukraina oblastit: Donetski ja Luhanski idas ning Krimmi, Hersoni ja Zaporižžja lõunas. Neist viiest kontrollib ta tervikuna ainult Krimmi. Kas Ameerika asub Venemaad toetama tema püüetes sundida Ukrainat andma neid vaba Ukraina hiiglasuuri, tihedalt rahvastatud piirkondi, mille hulka kuuluvad kaks suurlinna, Herson ja Zaporižžja, üle Putinile?
Kas Ameerika tahab aidata Putinit tema püüdes Zelenskõid kukutada? Zelenskõi oleks pidanud eelmisel aastal uutele valimistele minema, ent ta püsib seadusjärgselt ametis, senikaua kui riigis valitseb sõjaseisukord; ja raske on kujutleda, et mis tahes valimistel, mis ligilähedaltki meenutaksid õiglaseid valimisi vabas Ukrainas, mõni venesõbralikum kandidaat teda võita võiks. Ja ometigi on Zelenskõi kukutamine ja Kiievisse mingi käpiknuku ametissepanemine alati olnud ja on jätkuvalt üks Putini eesmärke selles sõjas. Isegi praegustel asjaoludel on mõte, et Putin ja Trump võiksid pidada üheskoos salaplaani sokutada Zelenskõi asemel võimule mõni Putini kandidaat, kujutledes ekslikult, et ukrainlased niisuguse vahetuse alla neelavad, väga raskesti usutav, aga asjatult otsime võimalikkuse kindlat pinda, millele jalga toetada.
Paljusid neist küsimustest ei saa Ameerika ja Venemaa muidugi lahendada omavahel. Trumpi ja Putini tõevaba, moraalivaba kostüümidraama, kus nad Reaganit ja Gorbatšovi mängivad, ilmseks puuduseks on see, et kui just Ameerika Ühendriikide president ei kavatse Venemaa poolel sõjaliselt sekkuda – ja võib-olla isegi siis mitte –, on mis tahes kokkuleppe sõlmimiseks vaja Ukraina nõusolekut. Ukrainalt on väga palju paluda, et ta mitte ainult ei loobuks lootustest oma kaotatud territooriume tagasi saada, vaid annaks pealekauba ära maid, mis on veel tema käes. Ja mis peaks innustama Ukrainat demilitariseeruma ja jätma end kaitsetuna riigi järelevalve alla, mis nüüdsama tappis kümneid tuhandeid tema inimesi ja lõi põrmu tema linnad?
Seesama põmmpäine lähenemine rahu tegemisele võib tulla kahjuks nendelegi Venemaa nõudmistele, mis võivad pealtnäha paista vastuvõetavatena: nimelt nõudmisele, et vene keelele antaks Ukrainas konstitutsiooniliselt pühitsetud eristaatus ning et keelataks ära väikesed paremäärmuslikud ukraina organisatsioonid, mis panid 20. sajandi keskpaiku toime vägivallategusid juutide ja Nõukogude võimu vastu. Jällegi – mis peaks innustama Ukrainat neile nõudmistele järele andma, kui ainus, mida Trump talle vastu pakub, oleks ta maavarade rüüstamine, samas kui just Putin oli see, kes vene keele Ukrainas ebapopulaarseks ja radikaalsed rahvuslased populaarseks tegi?
Euroopalgi, mis Saudi Araabia kõnelustel külmalt ukse taha jäeti ja mis Münchenis Trumpi asepresidendilt kõvasti rappida sai, sest julgeb seista vastu populismi pealetungile, on rohkem võimu halva tehingu tõkestamiseks, kui ta paistab taipavat, ja lõpuks tuleb arvesse võtta tedagi. Mitte keegi muu kui Euroopa ei hakka juhtima Ukraina ülesehitamistööd; ka on Euroopal sõna sekka öelda Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamise ja Venemaale ta varade tagastamise küsimuses. Euroopa ei suuda asendada Ameerika kaitsetööstust, aga ta suudab vähemalt esialgu Ukraina sõjapingutusi oma relvaabiga kestmas hoida. Palju on räägitud Euroopa alatasa omavahel nägelevate juhtide otsustusvõimetusest ja eurooplaste kahetisest suhtumisest Ukrainasse, aga vahest kõige raskem kõigest on saada üle kognitiivsest dissonantsist, mida tekitab tõdemus, kui suureks vaenlaseks on Ameerika ühtäkki muutunud oma sõpradele.
21. veebruar 2025
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
James Meek, An Enemy to Its Friends. London Review of Books, kd 47, nr 4, 06.03.2025.
