Kas „helge tulevik“ on tõesti alati kusagil kaugel? Mis siis, kui see on, vastupidi, olnud siin juba pikka aega ning üksnes meie pimedus ja nõrkus pole lasknud meil seda enda ümber näha ja eneses arendada?
Václav Havel „Võimutute võim“ (1978)
Kümnendas klassis karistati meid uue klassijuhatajaga. Meie klass oli tõesti raske, juhitamatu juhtum ja kooli direktsioon otsustas – mitte ilma põhjuseta –, et ainult „kõva käsi“ võimlemisõpetaja Gennadi Jefremovitš Pavlovi isikus suudab seda taltsutada.
Kohe esimesel päeval teatas see väike musklis dressides mehike, keda me hüüdsime suupäraselt Genkaks, et ta teeb meist pooled „eesrindlasteks“ ja ülejäänud pooled „küürakateks“. Osana sellest ambitsioonikast plaanist hakkas ta peaaegu igal vahetunnil käima klassis, et meie „ajusid treenida“.
Kuni selline treening jäi puhtverbaalseks, sujus kõik ladusalt. Aga ükskord andis ta oma pedagoogilises innus ühele poisile hoobi, mille peale sai vastuseks mitte just hoobi, vaid tõuke. Ja selle peale asus meie „õpetaja“ tõsiselt kaklema. Tüdrukud pistsid karjuma ja poisid, keda sel hetkel oli klassis vähemalt pool tosinat, jagasid talle igalt poolt hoope, kiskusid ja tirisid teda nagu hurdad metskulti.
Viimaks rabeles Genka ennast lahti ja lasi jalga, jättes meid oma võidus täiesti üksi ja segadusse. Õnneks leidus keegi tarkpea, kes soovitas meil oma võit kindlustada kirjaga direktsioonile – kirjeldada intsidenti ja paluda klassijuhataja väljavahetamist. See lask oli täpselt sihitud. Direktsioon ei soovinud skandaali, eriti sellist, mis jõuaks koolist välja. Seega nad rahuldasid kiiresti meie palve ning ühtlasi G. J. Pavlovi vastupalve, et kogu asi jääks meie kitsasse ringi. Ja sinna see ka jäi.
Rõõmustasime nagu lapsed, sest lapsed me ju olimegi; see oli meie esimene võit süsteemi üle, esimene tõsisem kogemus kollektiivsest teost – kogemus vastastikusest usaldusest ja solidaarsusest, kui kasutada täiskasvanute keelt. Praegu ma mõistan, et meie demarš ei tekitanud süsteemile kriimustustki: Genka jätkas, rind kummis, mööda koolimaja paradeerimist ja õpilastele hoopide jagamist, püüdis endiselt teha mõningatest õpilastest „eesrindlasi“ ja teistest „küürakaid“, ning nagu hiljem selgus, kirjutas vabal ajal pealekaebusi õpetajate peale, kes paistsid talle „kodanlike natsionalistidena“. Meil ei õnnestunud saavutada tema lahtilaskmist, ammugi mitte kõikide koolide puhastamist temasugustest; me ei asutanud ametiühingut ega alustanud revolutsiooni; meie võidul oli päriselt tähendust ainult meie enda jaoks. Aga ometi ma arvan, et paljudele meist oli see midagi tõeliselt tähtsat. Võib-olla isegi otsustavat.
*
Mõni aeg hiljem avanes mul juhus seda episoodi meenutada, vaadates Boris Ozerovi näidendit „Metroo“, mis põhines Larry Peerce’i 1960ndate aastate filmil „Intsident“. Teose peaaegu kogu tegevus leiab aset metroorongi vagunis, kus kaks noort kaabakat blokeerivad ukse ja terroriseerivad rohkem kui tunni aja vältel ükshaaval tosinat hirmunud reisijat. Esmalt võtavad nad ette ühe gay-mehe, siis paar juuti, siis paar mustanahalist ja siis kõik ülejäänud. Nad mõnitavad igaühte rõõmuga ja põhjalikult, sadistliku mõnuga. Kõige jubedam on filmis see, kuidas tosin täiskasvanut rongis vaatavad vaikides pealt, kuidas märatsevad bandiidid piinavad oma järgmist ohvrit, ning igaüks loodab, et teda isiklikult see ei taba – piisab, kui istuda vaikselt ja teeselda, et see ei puuduta sind ja et sina midagi ei näe.
Sotsioloogid nimetavad seda kollektiivse tegevuse dilemmaks. Kümmekond reisijat oleks võinud kergesti kahest bandiidist jagu saada ja nad politseile üle anda, kuid selleks oleks keegi pidanud esimesena vastu hakkama ning keegi teine seda kangelast toetama, teades, et ka teised teevad sama. See aga nõuab vastastikust usaldust – kindlustunnet, et sa ei jää kaabakate vastu üksi, samal ajal kui teised vaikselt rõõmustavad, et leidus keegi lollike, kes võttis asja enda peale ja tõmbas ründajate tähelepanu nendelt eemale. Sotsioloogiaõpikutes illustreeritakse seda vangide dilemma abil.
Kaks vangi on vahistatud kahtlusalustena ühises kuriteos. Kuna nende vastu puuduvad otsesed tõendid, mängib uurija kavalat mängu, hoides vange eraldi kongides ja meelitades neid eraldi üles tunnistama. Tema argumendid on lihtsad ja veenvad: kummalegi vangile öeldakse, et mida kiiremini ta üles tunnistab, seda leebema karistuse ta saab. Kui ta aga viivitab, võib teine temast ette jõuda ja saada sümboolse karistuse, samas kui temale määratakse maksimaalne. Uurija teab, et igas elusolendis on enesesäilitamise instinkt, mis sunnib mõtlema eelkõige enese päästmisele.
Vangidel on kaks võimalust: kas reeta kaaslane ja päästa iseennast või oodata, kuni teine ta esimesena reedab. Siiski on ka kolmas võimalus, mida uurija aga ei maini – kui mõlemad kangekaelselt keelduksid tunnistamast, tuleks nad tõendite puudumise tõttu vabastada. See kolmas võimalus on lihtne ja tõhus, kuid selle realiseerumiseks peavad vangid teineteist täielikult usaldama, olema kindlad, et partner ei reeda. Ainult siis saab nende tegu olla tõeliselt ühine (solidaarne) ja tõeliselt edukas. Selleks aga peavad nad teineteist hästi tundma ja omama ühist kogemust, mis seda vastastikust usaldust tugevdab. Võib (väga tinglikult) öelda, et meil klassikaaslastega oli selline ühine kogemus olemas ja seetõttu me astusime välja, et kaitsta sõpra kulturistist kehalise kasvatuse õpetaja eest; samas metrooreisijatel sellist kogemust polnud (või oli neil hoopis negatiivne kogemus), mistõttu nad eelistasid mitte sekkuda, et vältida suurima ohvri rolli.
*
1990ndate alguses avaldas Robert Putnam suurepärase raamatu „Making Democracy Work“, mis ilmus ka ukraina keeles pealkirjaga „Становлення демократії“ (Demokraatia kehtestamine). Tegelikult ei räägi raamat demokraatiast, vaid kodanikuühiskonnast – formaalsete ja mitteformaalsete kodanikuühenduste võrgustikust, mis kindlustab demokraatlike institutsioonide tõhusa toimimise (kuigi ei pruugi seda alati garanteerida).
Robert Putnam uuris koos kolleegidega kodanikuoskuste ja -hoiakute kujunemist ning inimeste osalemist mitmesugustes kodanikualgatustes Põhja- ja Lõuna-Itaalias. „Kahe Itaalia“ võrdlus ei olnud juhuslik: autori oletust mööda oli Põhja-Itaalial oluliselt rikkalikum ajalooline kogemus linnriikide kodanike osalemisest avalikus elus, mida Lõuna-Itaalia provintsid polnud kogenud, kuna need olid ajalooliselt kuulunud mitmesuguste autoritaarsete režiimide alla. Seetõttu peaks kodanikuaktiivsus, vabatahtlik osalemine ühiskondlikes protsessides ja institutsioonide üldine toimivus olema põhjas märgatavalt kõrgem kui lõunas.
Putnami raamatu keskne mõiste on sotsiaalne kapital – kodanike vastastikune usaldus, empaatia ja valmisolek aidata üksteist omakasupüüdmatult, mitte vahetu kasu ootuses (põhimõttel „mina sulle – sina mulle“), vaid teadlikuna vastastikusest abistamisest kui sotsiaalsest normist („ma aitan teisi, kui saan, teades, et ka teised aitavad mind, kui vaja“).
Putnami sõnul on sotsiaalset kapitali väga raske koguda, kuid väga kerge raisata. See koguneb peamiselt igapäevase vastastikuse usalduse ja koostöö kaudu – kokkulepete järgimises, antud lubaduste pidamises, valmisolekus kohelda teisi nii, nagu sa tahaksid, et sind koheldaks. Väikestes kogukondades, kus kõik üksteist tunnevad – kooliklassis, külas, Kreeka polises – koguneb selline kapital kergemini, sest reeglite rikkujad on nähtavad ja neid on lihtne sanktsioneerida: nendega ei suhelda, neid ei kaasata ühistegevustesse, nad tõrjutakse kogukonnast välja.
Probleemid tekivad suurtes kogukondades, kus enamik liikmeid on üksteisele tundmatud, kuid nad peavad siiski igapäevaselt koos toimima: panema raha panka lootuses, et see neile tagastatakse; ostma ravimeid usus, et need on tõepoolest etiketil märgitud tooted; valima poliitikuid lootuses, et nood tegutsevad oma lubaduste järgi. Mõnes ühiskonnas need lootused täituvad peaaegu täielikult ja me nimetame selliseid riike arenenud riikideks; teistes ei täitu need üldse ja me nimetame neid nurjunud riikideks (failed states). Veel mõnedes – nagu meil – täituvad need osaliselt, näiteks 30, 40 või 50 protsendi ulatuses, ja see määrab meie töö, valuuta, kinnisvara ning riigi tegeliku väärtuse. Ülejäänu on korruptsioonikadu – omamoodi kindlustuslõiv, lõiv riskide, usaldamatuse ja ebakindluse eest.
Kõikides ühiskondades leidub reeglite rikkujaid, sest alati eksisteerib kiusatus „priisõiduks“ (free riding), nagu sotsioloogid seda nimetavad – kiusatus võtta ühiskassast rohkem, kui ise sinna panustatakse, hoolimata sellest, et kui see muutub massiliseks, saab ühiskassa lõpuks tühjaks, trammid jäävad seisma, kibutsitest saavad kolhoosid ja basseinidesse koguneb rohkem uriini kui vett. Kõikides kogukondades on mehhanisme kuritarvituste ohjeldamiseks ja üleastujate korralekutsumiseks. Kuid tsiviilsetes ühiskondades täidavad need vaid abistavat, sekundaarset rolli, samas kui esiplaanil on seal enesekontrolli ja sisemise vastutuse mehhanismid, mis põhinevad teadmisel, et iga „priisõit“ pole mitte ainult auk ühises laevas, vaid ka rooste selle augu ümber, mis söövitab ära kogu laevapõhja.
Selline kodanikuhoiak kujuneb eelkõige altpoolt, igapäevaste kogemuste kaudu, samal ajal kui ülalt seda vaid toetatakse või – korruptsiooni kaudu – hävitatakse. Robert Putnam näitab arvude abil, et Põhja-Itaalia elanikud osalevad märksa aktiivsemalt kohalikel valimistel ja mitmesugustes protestides, tellivad rohkem kohalikke ajalehti, arutavad kohalike uudiste üle ja osalevad mitmesugustes kodanikualgatustes – mitte ainult suurtes, vaid ka väikestes, mitteametlikes organisatsioonides nagu kirjandusringid, harrastuskoorid, turismiklubid, jahiseltsid ja linnuvaatlejate ühendused. Osalemine säärastes organisatsioonides pakub Putnami sõnul kogemust kodanikevahelisest läbikäimisest: planeerimisest ja arutelust, kohustuste jagamisest ja täitmisest, kolleegide abistamisest, liikmemaksude kogumisest ja kasutamisest, isiklikust ja kollektiivsest vastutusest.
Totalitaarsed režiimid ei salli ühtegi iseseisvat kodanikuühendust ega riigist sõltumatut avalikku tegevust. Sisuliselt ainus autonoomne sotsiaalne üksus sellises süsteemis on perekond. Siin säilivad vastastikune usaldus ja alternatiivne mälu, mida ametlik ajalookirjutus ei ole veel moonutanud, ning siin arutatakse reaalseid, partei ametliku propagandaga manipuleerimata probleeme. Kuid võim püüdis vallutada ka seda rakku, sisestades sellesse nagu viiruse müüdi hüperlojaalsest riigialamast, kangelaspioneerist Pavlik Morozovist, kes oli valmis omaenda sugulasi võimudele üles andma.
Seal, kus puuduvad kodanikuühiskonna traditsioonid, kus puudub positiivne sotsiaalne kapital, organiseerub ühiskond mitte tsiviilse, vaid maffialiku printsiibi järgi – mitte horisontaalselt nagu inklusiivne seeneniidistik, vaid vertikaalselt nagu eksklusiivne hierarhia. Nõukogude Liidu lagunemise järel läks Ukraina ühiskond mööda mõlemat teed: maffialike struktuuride ülesehitamine postkommunistliku võimu ja sellega seotud „äride“ ümber ning altpoolt lähtuvate tsiviilstruktuuride loomine kui omamoodi alternatiiv päranduseks saadud poolfeodaalsetele-poolmaffialikele hierarhiatele. Iga meie revolutsioon on olnud teatavas mõttes kahe projekti, kahe tulevikuvisiooni, kahe eneseorganiseerimisviisi kokkupõrge. Seni me oleme võitnud ühiskonnana lühikeses perspektiivis, kuid kaotanud pikas.
Meil ei ole puudu jõust, meil puudub oskus seda rakendada – süstemaatiliselt ja järjekindlalt. Putnami raamatu ingliskeelne pealkiri tähendab sõna-sõnalt „demokraatia töölepanekut“. See tähendab selle käivitamist selle toimivaks muutmise teel. Midagi sarnast võib öelda ka meie jõu kohta: see ei tule väljastpoolt, vaid meist endist. Ja tarvis on ainult sellesse uskuda, õppida seda kasutama. Vangide dilemmast, kollektiivse tegevuse dilemmast tuleb võtta väga lihtne õppetund: kogukondades, kus valitseb vastastikune usaldus, ei liitu jõupingutused üksteisele, vaid korrutuvad üksteisega.
Tõlkinud M. V.
Микола Рябчук, Інцидент, або Як досягати неможливого щодня. Pen Ukraine, 23.03.2020.
