Gregor Kulla. Peenar. Tartu: Kultuurileht, 2024. (Värske Raamat; 35). 172 lk. 13.00 €.
Kallis Gregor!
Mõtlesin sulle kirjutada, et kurta su debüütraamatu üle. Ega me üksteist ju tegelikult isiklikult ei tunne. Mistõttu tundus kirjalik pöördumine olevat võimalikest viisakaim. Ja Eesti kultuuriajakirjanduse määratut areeni oleme suhtluseks kasutanud varemgi.
Sest kas me mingis mõttes siiski ei tunne üksteist „isiklikult“? Kustmaalt algab isiklik? Kas sellest, et olen sinu kui tõusva tähe kohta Tartus kuulnud intrigeerivaid jutte või sind vilksamisi näinud sotsiaalmeedias (me vist ei ole isegi ühes seltskonnas viibinud, paranda mind, kui eksin) või lugenud su arvustusi ja vägevaid artikleid, kuulanud muusikat, olgugi et mitte kunagi kontserdil ega perfokal käinud, mis on piinlik, eriti „peenra“ valguses, palun andesta. Või sellest, et olen sinuga korra või paar telefonis vestelnud, tellinud „Gogolisse“ luulet, millele vastuseks saatsid ühe märkimisväärseima luulesalvestise, mis meil kolme aasta jooksul õnnestus Klassikaraadio eetrisse toimetada – „peenraski“ leiduvaid kujundeid ja teemasid riffiva teksti „uus tinder“. Ise sa selles muidugi süüdi oled, et alustasid meie korrespondentsi, kui 2021. aastal kiitvalt ja pööraselt Müürilehes mu ansambli albumit arvustasid ning heitsid siis kohe teisest käest kinda Värskes Rõhus, oma päevikus „Sa peaksid rohkem lugema“: „Tra taipohh, kui ma ei saa seekord Müürilehe enim loetute esikohta. Taipohhh, Kaisa Ling, ma tean küll su nõrku kohti…“
On väga ebamugav, et – ütleme siis – võhivõõras inimene mu nõrku kohti teab ja nendest terve raamatu on kirjutanud. Sest kuidagiviisi on sul tõesti õnnestunud „peenras“ välja tuua kõik need minu nõrgad kohad. Kõhedusttekitav. Tahtsin, et raamat mulle palju rohkem meeldiks ja professionaalselt tunnistan, et autor on ju n-ö surnud ja see kõik on minu enese tõlgendus, blaa-blaa, ning objektiivselt on tegu suurepärase teosega, eesti kirjanduse jaoks märkimisväärse sammuga edasi tarvilises suunas, millega nõustuvad juba nii paljud, et mis seal enam. Aga „isiklikust“ aspektist on raske üle saada ja ma ei suutnudki teost lõpuni kalkide erapooletute kirjandusteadlasesilmadega lugeda, eritleda, liigitada, sildistada (ja ega seda ei julgegi, iial ei tea, mis sa ette võtad, võttes arvesse lk 19 toodud ähvardust!). Mind tabas järjepanu mitu emotsiooni, mis olid üksteisest tingitud ja mille üle ma tõtt-öelda uhke ei ole, aga püüan need võimalikult ausalt lahti seletada, kuigi, nagu sa tabavalt kirjutasid: „hästi nõme kui öeldakse ole aus mis maailmas see võimalik / on lihtsalt nii loll muidugi tuleb oma tunnetega aus olla / amen sister aga sageli juhtub et ei tee vahet kas tuju või / tunne“ (lk 8).
Lobe ja kõnekeelne, lahe ja noortepärane (mis mina ka muidugi olen, olgugi et märkamatult sinust kümme aastat vanemaks saanud) keel uinutas sinisilmse lugeja ja pani vahel isegi unustama, et loetakse hoopis kellegi teise raamatut, mis on väidetavalt vähemalt mingil määral ilukirjanduslik, ega uneletagi hoopis iseenese sisemonoloogi saatel. Näiteks magasin ka mina kuni algklassideni ema kõrval, kes joonistas mulle selja peale pilte ja kirjutas sinna sõnu ja mängu mõte oli ära arvata, mida. Siiamaani naudin seetõttu selja silitamist ja seda mängu hullupööra. See on väga lohutav. Igatsen Tartut ja mul on Tallinnast villand. Ka mulle meeldib öösel üksi koju jalutada, nendel hetkedel tunnen, et olen kõige rohkem mina ise. Ka mina vaevan ennast lõputult vormiküsimustega, sisu tundub alati teisejärgulisena kaasa lohisevat. Minagi teenin sama palju (see tähendab vähe) raha. Ka mina olen kväär ja kahtlustasin teismelisena, et olen selle kuidagi endale ise külge leiutanud, et ägedam olla (mis maailmas ma elasin, ei oska täpselt selgitada). Ka mina olen depressiooniga hädas nagu paljud teisedki, kes loevad „peenart“ ja noogutavad, noogutavad nõusolekus päid.
Ja kuna see kõik on nii paganama suhestutav, suisa identne sellega, mida me ise tunneme ja mõtleme, ajab stereo-skoopiline peegelpilt meist endast minategelase isikus vihaseks ja käes olevat raamatut on hea lihtne süüdistada. Miks? Mis seda ebamugavust tekitab? Millegipärast meenub, et päris väikese lapsena ei suutnud ma vaadata televiisorist Rowan Atkinsoni kehastatud mister Beani. Olin juttude järgi suisa nutma puhkenud, toast väljunud või vähemasti näo pänni väänanud. Tagasi mõeldes arvan, et 90ndatel tabas Bean mingit lahtist närvi: tema kohtlus ja sotsiaalne saamatus kõnetasid värskelt vabanenud rahvust, kellel seisis ees suur ülesanne end maailma areenile täieõigusliku, vaba ja säravana välja võidelda. Ja ta oli Eestis väga populaarne! Minul isiklikult oli Beanist kahju; olin instinktiivselt tajunud, et tegu pole ei kellegi teise kui Mõškiniga, selle isikuga ammugi veel tutvumata. Jurodivõje, jumalahullud, tõerääkijad on ohtlikud, sest on läbinägelikud.
Kallis kolleeg Tammjärv on Müürilehes oma arvustuses täpselt sõnastanud selle, mida pean silmas: „Midagi (s.t mõndagi) on selle Kulla mina taga siin nimelt veel, võib-olla enimgi kogemuse ülekantavus. … kuid ehk on siin kõlavam – suurema üldistusjõuga küllap niikuinii – isegi mingi põlvkondlik tasand (või lausa midagi veel üldisemat, kui arvestada näiteks siinse arvustaja ja autori kaheldamatult erinevat põlvkondlikku kuuluvust).“ Miski, millele oled „peenras“ pihta saanud, kõnetab 21. sajandi alguse arenenud kapitalistliku ühiskonna elanike tuumtraagikat ja eelkõige mind ennast afektiivselt, saab pihta lahtisele närvile, milleks olen alati pidanud alaväärsust. Usun, et nõustud: konkurents on kõigil elualadel väga terav, majandus- ja muude kriiside olukorras üha teravnev, samas süvenevad lõhed rikaste ja vaeste vahel aina. Kas küsimus on üksnes varanduslikes erinevustes või tulevad mängu ka tajutavad või kujuteldavad kuuluvused? Klassisüsteem ei pruugi enam ühiskonnakudet adekvaatselt kirjeldada. Uus olelusvõitlus on lausa nukker, sest olgugi et elame tänu kõrgelt arenenud tervishoiule ja mehhaniseeritusele ajaloos pretsedenditult edukal perioodil, näivad rahulolu ja elurõõm üha vähenevat. Kas me pole rahul, sest ihad on suurenenud, alaväärsus lokkab?
„peenras“ näime me nii neurootilised, nii kuradi andekad, aga nii vaevatud, nii üksildased, võimetud jätkusuutlikke suhteid looma ja kas meil seda üldse vajagi on… Loomevaevades vähkrevad alamakstud ja väga tootlikud kulturnikud, kes on loendamatu arvu kordi juba läbi põlenud, aga ikka jätkame selsamal kursil, kuigi oleme sellest loomulikult teadlikud, aga mida teha? Pöörduda narkootikumide poole? „kuus või seitse peamist tüüpi narko- / tarvitajat ja üks neist on saavutaja kes teeb siis stimulante / selleks et tööturul kellestki ette jõuda pilt on naisest smart / suitis arvuti taga tõstmas hantlit laual on kaks triipu ainult / kaks / võimekas naine what can I say / we think alike“ (lk 129). Ahah, no muidugi. On imetlusväärne, kui paljudel erialadel oled sina suutnud edukalt läbi lüüa ja kui produktiivne sa oled, mis tekitab minus isiklikult veel rohkem kadedust, sest selle kuulsa arvustuse kirjutamist olen lükanud edasi kuid ja jääb üle vaid tänada lahket toimetajat, kes ikka veel vaevub ja kummil venida lubab. Nüüd selgub aga, et sa oled kõige läbinägelikum ja ausam kah veel! See, olgem ausad, ajabki närvi. Pettumine iseeneses, mitte miski, mida keegi teine, kasvõi sina, Gregor, on teinud. Kõige tõenäolisemalt tunneme ise, et ei suuda enese ega teiste vastu ausad olla. Ausad, ausamad, kõige ausamad? Isegi selle oleme suutnud mõelda võistluseks.
Nüüd, kas oled tähele pannud, et seni on teost arvustada ja kajastada võtnud kuigivõrd homogeenne hulk juhtivaid feministlike ja liberaalsete vaadetega afab-kulturnikke (kelle hulka pean ka ju ennast lugema): Grigorjeva, Larm, Lajal, Ling, Liiv, Tammjärv, Vetik, Notton… Võib-olla on vägivallaga ähvardamine peletanud end meestena identifitseerivate ja/või konservatiivsemate vaadetega arvustajaskonna ja toimetajad? Küll on pärast Alveri-auhinna väljakuulutamist ilmunud valveroppsuu Sildniku pröögatus Uutes Uudistes, kuidas mandunud preemia näol on tegu kommunistide ja globalistide vandenõuga, et Kirjanike Liit on oma maine homoaktivistidele maha müünud ja kõik laureaadid pärast sajandivahetust on olnud „jälkrõve perverssus“. Mõnevõrra see küll tasakaalustab kajastust, kuid muidugi mitte sisuliselt. Usutavasti on Sildnik samas lõksus nagu mina. Kadedus närib teda eriti valusalt. Tähelepanuväärne on aga see, et ta pole ju alati nii vihane olnud. Näiteks peaaegu kolmkümmend aastat tagasi pidas ta koos Indrek Särjega superprogressiivse Nüpli ettekande, milles nad tõid üksikasjalikult välja homoteemat kandvad kirjakohad Hando Runneli loomingus ning lõpetasid fraasiga, mida praegu ei oskaks mitte kuidagi Sildniku sulest oodata, aga mis sobib siia kirja lõppu väga hästi ka minu järeldusena: „Tuleb ainult üle olla oma eelarvamustest ja analüüsida tekste sellistena nagu nad tegelikult on. Eesti kirjandus on rikas ja tal on suur tulevik, selle käsitluse tagajärjel muutub vaieldavaks Emil Tode juhtpositsioon eesti homokirjanduses, kuid konkurents on pluralistlikus ühiskonnas niikuinii vajalik nähtus.“
„peenar“ on solidaarsuse manifest. Selles saavad sõna need, kellele tihtipeale sõna ei anta (või kes seda võtta ei tihka). Marginaliseeritud, kiusatud, homod ja nohikud. Sellesse on koondatud meie ühised huvid, eesmärgid, normid ja sümpaatiad, mis kõlavad nagu meie enese omad ja mis iga hea manifesti puhul, näiteks Virginie Despentes’i (kes, nagu selgub, on su ema, mis muidugi selgitab asja) „King Kongi teooriat“ lugedes, panebki entusiastlikult nõustuvana pead noogutama ja vahetevahel isegi endamisi hüüatama: „täpselt!“ ja „just nii!“ ja „no seda minagi!“. Midagi näib olevat viimase kolmekümne aastaga juhtunud meie kõigiga, solidaarsuse oskus inimkonnas on kängu jäänud. Kivisildnik on muidugi äärmuslik näide, aga iseeneses seda kadedust tajuda on lihtsalt kurb. Samas kindlasti vajalik.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et ma olen tegelikult väga tänulik, et meil nüüd selline solidaarsuse õppevahend kasutada on. Ja väga õnnelik. Ja uhke. Sest seda auhinda oled sa oma töö eest igati, tuhat korda väärt. Ja nüüd, kui ma ausalt kõik välja olen öelnud, tunnen, et solidaarselt olen minagi sinu kaudu midagi natuke saavutanud ja ei peagi niiväga kadedust enam tundma. Lisaks ei pea ma ka õnneks ise midagi kirjutama, isegi kui oskaksin, sest see on hirmraske töö, küll on hea, et on võimekaid naisi, kes selle töö minu eest ära teinud on.
Palavate tervituste ja tänuga
Kaisa
