Mirjam Parve. Varjukeha. Tallinn: Puänt, 2023. 93 lk. 14.50 €.
Mirjam Parve ilmus kirjandusse tõepoolest nagu välk selgest taevast: tema ilmumisega kaasnesid nii ootamatus kui ka sära. Luulet avaldab Parve 2016. aastast peale, ainult et kui „Varjukeha“ ilmumiseni oli ta laiemalt tuntud kitsamas ringkonnas (eeskätt Värske Rõhu omas), siis see raamat tegi temast päriselt silmapaistva kuju. Piisab, kui meenutada, et „Varjukeha“ mitte ainult ei saanud Betti Alveri debüüdiauhinda, vaid nomineeriti ka Kultuurkapitali 2023. aasta luuleauhinnale – mis esikraamatu kohta tähendas pretsedenditut edu.[1]
Juba põgusal tutvumisel koguga hakkab silma, et algupärased tekstid vahelduvad seal tõlgetega (üks neist, Miklós Radnóti „Otsisklev ood“, oli pärjatud August Sanga tõlkepreemiaga), mille keeltevaliku avarus on hämmastav – tõlgitud on eelkõige ungari, aga ka inglise, serbia ja saksa keelest. Omamoodi kokkuvõtteks sellisele autorite ja keelte segule on raamatu makarooniline lõpuluuletus „kuulasin muulil…“, kus algusosa eesti keelde sekkuvad saksa, vene, läti, ungari ja inglise keel:
kõik see oli nii arbitraarne
mingid suvalised helid häälitsused
juhtumisi moodustasid eesti keele
leksikasse kuuluvaid kooslusi
kukkusid kogemata välja tähenduslikud
on kõneorganitel lihtsalt selline harjumus
bitte sitsen sie sohva pääle puupingid on
pesus
ну ёж это ёж ich soll silbern erzittern
vēl putru mind the gap
gyöngyöt dobálni semminek örülni
siitsiitsiitmetsast mitteükspirrutikk
hõkaplõhv lenn pörlömm ütser
armastus oleks võinud võtta
ka mõne teise kuju
(lk 92).
Finaalis toimub naasmine standardse eesti keele juurde, milles on kirja pandud kaks luuletuse aforistlikku lõpuvärssi, millele eelneb teadlikult loodushäält – metsvindi laulu – onomatopoeetiliselt jäljendav rida ja seejärel näib olevat glossolaalne rida „hõkaplõhv lenn pörlömm ütser“, mis otsekui võtaks veidi üle igast luuletuses kasutatud keelest. Märgi ja tähenduse vastastikune suhe, sisu ja väljenduse vaheline tasakaal on üks kesksetest probleemidest, millele Parve raamat on rajatud. Ega niisama kohta me selle lõpuluuletuse avareas sõna „arbitraarne“, mis on kasutusel ka semiootikaterminina, tähistades märgi meelevaldset olemust. Luuletuse lõpus aga saavad – tasakaalu otsinguil – kokku onomatopöa ja glossolaalia. Esimene annab tunnistust, et keelemärgi meelevaldsus pole absoluutne, kuna helijäljendus tekib alati kuuldava foneetilise sarnasuse alusel. Teine, vastupidi, viib meelevaldsuse printsiibi absoluuti, kuna glossolaalias puudub seos häälikulise vormi ja mistahes fikseeritud tähenduse vahel. Kuidas leida tasakaalu ehk „kuldset keskteed“ nende kahe tendentsi vahel? Kuid kas ongi see glossolaalia Parve luuletuses nii tähendusetu ja mitte millegagi motiveeritud?
Tundub, et rida „hõkaplõhv lenn pörlömm ütser“ võib olla kirja pandud vihjena Jüri Üdi (s.o Juhan Viidingu) krestomaatilisele tekstile „Teade Christian Morgensternile“: „Ordakinarss eta Sipeldurii, / hökerba tikali sei. / Apetiparts letwa hõk andurii, / jokerdimente yhhei!…“ jne.[2] Mõlema luuletaja värsid rajanevad sarnase häälikulise struktuuriga sõnade jadal, kus rõhulised ja rõhutud silbid reastuvad nii, et loovad trohheilisele läheneva rütmi. Mõlemal autoril kohtame komplitseeritud häälikuühendeid (nagu hõk ja pörl Parvel või hök ja jok Viidingul), mis loob mulje ebareaalsest, kuid sealjuures otsekui mingist intuitiivselt tuttavast keelest. Mõlema teksti häälikulises struktuuris on tähtsal kohal helilised konsonandid (l, m, r) ja sulghäälikud (k, p). Niiviisi lakkab glossolaalia olemast pelgalt meelevaldne häälikute kogum ja sunnib mõtlema „mittemärgilistele kommunikatsiooniviisidele, mis eksisteeriksid justnagu semiootiliste keelte sees“.[3]
Veel üheks tuntud katseks jõuda otse tähenduseni, nivelleerides üldomaksvõetud keelekonventsioone, sai vene futuristide заумь: Aleksei Krutšonõhh püstitas praktikas küsimuse kõnehäälikute iseväärtuslikust väljendusjõust, nende autonoomsest võimest anda edasi tähendust. Laialt on tuntud Krutšonõhhi luuletus: „Дыр бул щыл / убешщур / скум / вы со бу / р л эз“ (1912), kus autori väitel on „rohkem venelikkust kui kogu Puškini luules ühtekokku“. See luuletus (nagu teisedki vene futuristide „mõistusetagused“ katsetused) on andnud ja annab alust paljudeks interpretatsioonideks. Kuid Parve teeb glossolaalia poole pöördudes midagi muud: oma luuletuse lõpus ütleb ta otse välja, et see on armastusest. Nii näeme, et luuletaja annab endale aru, et kui liiga innukalt kirjanduse piire nihutada, on oht tema raamidest välja langeda. Keelemärk on arbitraarne, meenutab meile Tartu Ülikooli semiootikaosakonna kasvandik – siili nimetatakse siiliks ilma igasuguse sisemise hädavajaduseta või loomuliku põhjuseta –, kuid armastus on mõiste, mille tarvis on head mistahes, ka tavakeelse tähenduseta sõnad.
Alustasin arvustust raamatu viimasest luuletusest, sest just kogu lõpuossa on koondatud tekstid, mis kannavad endas olulist eksperimentaalset ja samas enesetunnetuslikku laengut. „Varjukeha“ lugemist võibki julgesti alustada lõpust – sel juhul liigub lugeja refleksiivsest kirjutusest intuitiivsete poeetiliste adumuste poole. Näiteks kogu eelviimases luuletuses juba lähenetakse glossolaaliale, seal on omamoodi suleproov selles kirjutuslaadis:
ja kui tõuseb esimene sügisene tuul
ja ilm hakkab pöörama
kui ilm niisiis pöörab
kui tuul juba tervet ilma pöörab
siis las ta puhub mu sõnade okstest läbi
kuni jäävad ainul elili e ääli u
ii la a u u
uni ää a ai u
äi ää i u
Oo, uu !
(lk 90)
See on teine osa luuletusest „Vokatiiv“, mis algab pöördumisega tuule poole: „Oo, tuul! / (oeh, tuul,)…“, ja lõpeb samasuguse pöördumisega, millest siiski on kustutatud kõik konsonanthäälikud. Teksti finaali muutumine tinglikuks glossolaaliaks ei toimu Parvel jällegi spontaanselt, vaid teadlikult: algul, nagu tekstis ka öeldakse, jäävad vaid „helilised häälikud“, päris lõpus aga üksnes „täishäälikud“. Tähenduslik on ka luuletuse pealkiri: vokatiiv, s.o omaette kääne, üttekaane, mida kasutatakse pöördumisel ja mis eesti keeles iseseisva grammatilise kategooriana puudub, kuid omaette sõnakonstruktsioonina eksisteerib. Ent vaat et kõige huvitavam on, et kui raamatu lõpus mõtestab autor selle konstruktsiooni kasutamist pealkirjaks oleva lingvistikatermini abil, siis kogu algupooles ilmub seesama konstruktsioon ilma igasuguse täiendava refleksioonita:
mida pikemalt mõnda puud vaatad
seda selgem on et puud
ongi jumalikkus et puud
ongi õndsad on pühakud puud
kummarduvad halastavalt üle inimese
puud
oo puud
oo nende pühimad südamed
(lk 19).
Luuletus räägib seosest keelelise väljenduse ja füüsilise kogemuse vahel. See seos leidub ka „Varjukeha“ pealkirjas endas, kätkedes nähtava ja nähtamatu, reaalse ja metafoorse põimumist.
Luulekogu lõpust alguse poole liikudes jõuab lugeja esimese programmilise tekstini, kus autor esitab endale ta raamatus põhiliseks tõusvaid küsimusi:
mu nimi ongi mu varjunimi
aga ma ei tea mis mu päris nimi on
olen ma troop või inimene
mu keha ongi mu varjukeha
aga ma ei tea
mis jääb ta taha
(lk 4).
Mida see kõik tähendab? Vastata on proovinud juba mitmed kirjanduskriitikud, „Varjukeha“ on pälvinud arvustusi samahästi kui kõigis tähtsamates Eesti kultuuriväljaannetes. Kõik Parve raamatust kõnelnud täheldavad eelkõige teemade mitmekesisust – enesetunnetusest ja identiteediküsimustest kuni mõteteni inimese suhete üle elu, surma ja loodusega. Sealjuures enamikus arvustustest keskendutakse peamiselt sellele, kuidas Parve tajub ja mõtestab inimkeha füüsilist olemasolu. Tihti märgitakse, et looduskujundeid kasutab Parve eksistentsiaalsete mõtiskluste väljendamiseks ja õppimaks tundma isiksuse piire selle vastastikmõjus ümbritseva maailmaga. Samuti räägitakse palju Parve tähelepanust detailide ja argiste pisiasjade vastu, mille kaudu ilmutavad end sügavamad tähendused. „Varjukehast“ kirjutatu hulgas leidub ka omamoodi ainukordseid tähelepanekuid: näiteks Sirbi retsensent räägib rohkem kui teised antropotsentrismi ja tarbijaliku loodusesse suhtumise kriitikast. Emma Lotta Lõhmus Värskes Rõhus pöörab tähelepanu hääle motiivile, mis osutub siduvaks lüliks „sõnakujude, tekstide, keha ja väljendatava vahel“. Brita Melts Loomingus rõhutab filosoofilisi aspekte Parvel, kes esitab küsimuse, kuidas elada, „kui maailmas on nii palju jõhkrust / ja maailmas on nii palju õrnust“.[4]
Kuid leida „ühine nimetaja“ kõigile neile kahtlemata hinnalistele ja kasulikele tähelepanekutele on õnnestunud Henri Otsingul, kes esimesena tegi juttu mitte ainult motiividest ja teemadest, vaid ka vormi ja sisu vahelisest seosest Parve luules. Keha selles raamatus on paisatud maailma vastu oma tahtmist, sageli viibib ta eksistentsiaalse kriisi seisundis, seejuures pole ta ilma jäetud lootusest jätta endast järele kasvõi mingisugune jälg. Arvustaja leiab selle kompleksse fenomeni tarvis tabava paradoksaalse formuleeringu: „kohalolek puuduoleku kaudu“. Edasi kirjutab Otsing, et „Varjukeha“ on „komponeeritud, aga mitte konstrueeritud; sihilik, aga mitte planeeritud; kasvatatud ja mitte ehitatud“, nimetades niisugust kirjutus- ja kompositsiooniviisi aednikulähenemiseks.[5] Kõik see viib ühe asjakohase paralleelini – Ossip Mandelštami luuletuseni „Hingus“ (1909), mis oli ta esikkogu „Kivi“ avaluuletuseks:
On antud mulle keha – milleks see,
nii üks ja ainus, minuomane?
Õnn hingata ja olla – keda peaks
seepärast tänama, kes öelda teaks?
Ma olen aednik, lill ma olen ka,
maailma vanglas pole üksi ma.
On igaviku klaasil uduring –
kus seda puutunud mu elav hing.
Jääb sinna kirjatrükk, mis praegu soe,
ei sõnumit veel keegi välja loe.
Las hetked maha raputavad sao,
see kallis kiri klaasi pealt ei kao.[6]
Mida saab öelda selle luuletuse kohta? Kujutletakse, et maailm, kuhu ilmus inimene ühes oma kehaga (või omaenese kehana), asub teatavas igaviku kestas. Ometi me ei tea, mis see igavik on ja kas ta üldse eksisteeribki, sellepärast on ka kontakt temaga raskendatud. Niisiis igavik, täpsemini meie ettekujutus temast korreleerub sellise mõistega nagu keelemärgi „tähendus“ – mis nagu „igavikki“ on nähtamatu, kuuldamatu, võib omada hulgaliselt märgilisi kehastusi ja olla mitmeid kordi ümber mõtestatud.
Vaatame veel üht luuletust Parve kogust:
vahel näen kuidas kellegi näos
kerkib pinnale tema nägu
nagu vahel on sõnades mõte
korraks nii pinna ligi
et peaaegu lõikab vett
ta tume selg
(lk 6).
Inimene saab vaid jäädvustada oma hinguse „igaviku klaasile“ (nagu Mandelštamil), nii nagu kuuldavale toodud sõnad saavad vaid ligineda nende poolt edastatavale tähendusele (nagu Parvel). Et seda saavutada, tuleb luua, sest looming ongi ju see „kallis kiri“, mida loodab endast maha jätta poeet. Mõlemas tsiteeritud luuletuses väärib tähelepanu veel üks paradoks. Parvel, nagu nägime, kerkib nägu pinnale läbi näo. Mandelštamil on aednik see, kes hoolitseb lillede eest, lill aga on aedniku hoolitsuse objekt. Argiloogika vaatepunktist ei saa nad oma vastandlike funktsioonide tõttu olla lüürilise kangelase kaks võrdväärset esinemiskuju. Kuid Mandelštamil see nii on, analoogilised paradoksid ilmnevad ka Parvel: „olen ma troop või inimene“ (lk 4), „peaaegu / nagu päris inimene! peaaegu nagu / päris luuletus“ (lk 71).
Luule ei tähenda Parvele mitte üksnes sõnade otsimist, mis ligineksid luuletusse kätketud tähenduse edastamisele, vaid ka teistsugust viisi näha maailma, mis on vastandatud käegakatsutavale ja aistitavale ning võimaldab olla ühtaegu sees ja väljas:[7]
tahan libiseda une rohelisse tiiki
ja jätta endast vee peale ainult
märkamatu hingamise
aur jääaugu kohal
tahan olla tiik või põõsa vari aga
tahan midagi ilusat teha
tahan millestki aru saada
kui ma ka rohkemat ei jaksa
aga ilu on suveräänne
(lk 10).
Tundub, et see ongi võti Parve luuletuste mõistmiseks: ei piisa sellest, et ilu tunnetada, temas peab elama. Selline lähenemine selgitab mitmeid pateetilisi avaldusi puude, lindude, hüatsintide kohta – kuni kaitsetute krevettideni Maxima poes. Ja isegi kartuliidu sattus raamatu kaanele sellepärast, et ta on Parve arvates iseenesest ilus,[8] ehkki kellelegi võib paista peletavalt grotesksena.
Kõige huvitavam tundub selles seoses viide Hans Holbein Noorema maalile „Kristuse surnukeha hauakambris“ luuletuses „jahtuvas saunas“, mis pälvis Juhan Liivi luuleauhinna ning põhjaliku analüüsi Joosep Susilt ja Hasso Krullilt.[9] Parve, kes võrdleb omaenese pimedas jahtuvas saunas väljasirutatud keha surnud Kristuse võib-olla kõige füsioloogilisema ja naturalistlikuma kujutisega, muidugi teab, et Holbeini pildil perspektiiv lõpeb kohe surnukeha taga: kunstnik põhimõtteliselt ei näita paratamatult järgnevat ülestõusmist (ega asjata Dostojevski „Idioodis“ vürst Mõškin ütle, et „Selle pildi pärast võib nii mõnigi usu kaotada“). Kuid meie jaoks on siin taas tähtis kahetine vaatepunkt: Parve lüüriline kangelanna ühtaegu just nagu tajub ennast seestpoolt ja näeb ennast väljast. Ja veelgi intrigeerivamaks osutub, et kogu raamatu kontekstis saab seda lõikumiste rida kirjanduse ja maalikunsti vahel veelgi laiendada.
Luuletuses „Ophélie“ (1870) lähtub Arthur Rimbaud Shakespeare’i kangelanna uppumise kujutamisel John Everett Millais’ maalist „Ophelia“ (1852): seal on Ophelia peaaegu samasuguses poosis nagu Holbeini Kristus ja samuti peaaegu ilma igasuguse perspektiivita surnukeha taga. Sellegipoolest kujutab Millais enesetappu õndsana ja lootusega kangelanna lunastamisele igavikus (mida see siis ka ei tähendaks!). Ja on veel üks väga tähtis detail: Rimbaud’ luuletuses korjab Ophelia liiliaid – ja saab ise selle lille võrdkujuks:
– Et le Poète dit qu’aux rayons des étoiles
Tu viens chercher, la nuit, les fleurs que tu cueillis;
Et qu’il a vu sur l’eau, couchée en ses longs voiles,
La blanche Ophélia flotter, comme un grand lys.[10]
Ja kuigi otsesed viited Shakespeare’ile või Rimbaud’le Parve raamatus puuduvad, on tema tõlgitud Anna T. Szabó luuletuses „Ilmutus“ eespool visandatud seos aimatav:
Aeglaselt koidavad näod
uputatud valgel paberil.
Rohekalt kumavast pimedusejärvest
tõusevad pinnale kehad.
Ulbivad selili ajavees
ja naeratavad. Kirikud, õlipuud
kumavad veepinnal nende taga.
Ikka veel kuulub neile see tore
päikesepaiste,
mis soojendab läikivat paberilehte.
Pane tuli põlema. Võta pilt välja ja
kuivata ära.
Sõrmede vahel hoides
on see soe nagu juulikuu vesi
(lk 9).
Kristus, kes üles ei tõuse, ja taassündiv Ophelia – need on süvatähenduse otsingule orienteeritud loomingu paradoksid.
Lõpetuseks tasub rääkida Parve luuletehnikast, paistab ta ju eelöeldu valguses otsekui peaaegu et eksperimentaatorist poeet, kes ei too kuuldavale ühtki sõna lihtsalt niisama. Muidugi ei ole see päris nii. Eksperimentaalse või semantiliselt küllastunud kirjutusviisi näited on „Varjukehas“ hõlpsasti leitavad just sellepärast, nad eksisteerivad seal selliste tekstide taustal, mis on kirja pandud ilma igasuguse pretensioonita komplitseeritusele. Parve ise on oma luulekogu kohta öelnud: „Ei taha müstifitseerimisse laskuda üldiselt igasugu kirjutamist puudutavate asjadega, aga vahel nagu tekst tuleb kuskilt inimese enda seest, mida sa ei teadnud, et seal on sellise terviktükina“, mispeale Kaisa Ling naljatas, et seda teksti ilmselt kirjutab siis varjukeha.[11] Selles naljaga pooleks peetud vestluses ilmneb veel üks Parve luule tähtis omadus – selle tasakaalukus (mida ma oma arvustuse algusosas juba mainisin). Pole välistatud, et seda soodustab Parve kogemus toimetajana ja tõlkijana, kelledele on juba elukutse poolest ette nähtud teha mistahes tekst võimalust mööda tasakaalustatuks. Tõlkijana on ta ise tunnistanud, et „tekst ei ole ka passiivne objekt, tal on oma tahe. Vahel ei ole ta lihtsalt nõus minu targasti välja mõeldud süsteemi sobituma; vahel näitab selgelt ise kätte, milliseks saada tahab“.[12] Nii on ka Parve omaloominguga – makstes lõivu allusioonidele ja eksperimentidele, ta siiski ei kuritarvita neid, ei lange äärmustesse. Sellist lähenemist võib Horatiuse kombel nimetada kuldse kesktee poeetikaks – aurea mediocritas. Just nii jõuab luuletaja oma individuaalsuse tunnetamiseni, leiab kordumatu kirjutusmaneeri, omamoodi unikaalse teemade valiku ning isepärase suhte iseenda ja ümbritseva maailmaga. Kirjandusväljal on alati nõudlus end vabana tundva kirjaniku järele, kes valdab rikkalikku stilistilist repertuaari, kuid sealjuures teeb panuse – alistugem siinkohal sellele klišeele – kunstile kunsti pärast. Parve, kes ideaalselt vastab sellele nõudlusele, demonstreerib praktikas, et kui liikuda radikaalsetelt poeetikatelt kuldse kesktee suunas, siis nii eksperimentaalsed otsingud kui ka aktuaalsuse säilitanud klassika saavad võitlus- ja ületamisobjektidest parimateks liitlasteks. Selles peitubki „Varjukeha“ jõud.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud K. P.
[1] Teine debüütraamat, mis samal aastal sattus sellesse short list’i, oli Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Kivi alla kükakille“.
[2] Südamlik tänu Kajar Pruulile, kes mu tähelepanu selle paralleeli võimalikkusele juhtis.
[3] М. Шапир, Metrum et rhythmus sub spe-cie semioticae. Rmt-s: М. Шапир, Universum versus: Язык – стих – смысл в русской поэзии XVIII–XX веков. Moskva, 2000, kd 1, lk 93.
[4] Vt H. Läks, Ihk olla sitke eikeegi. Müürileht, 2023, nr 134; M.-L. Klemet, Jalad maas, pea männiladvus. Sirp, 03.11.2023; E. L. Lõhmus, Piiritus rohelises tiigis. Värske Rõhk, 2024, nr 88; B. Melts, Maailmasuse haardes. Looming, 2024, nr 1.
[5] H. Otsing, „olen kinni kasvanud nagu järv nagu haav liig sitket liha“. Värske Rõhk, 2024, nr 88, lk 116–117.
[6] Tlk Märt Väljataga. Vikerkaar, 2019, nr 4/5, lk 1.
[7] Selles kontekstis tundub originaalluuletuste (s.o omaenese tekstide) avaldamine samade kaante vahel tõlgetega (s.o võõraste tekstidega) täiesti loogiline, kuna lähtub samast ettekujutuste süsteemist.
[8] Nii vastas Parve Valner Valme küsimusele, lisades, et on üldiselt rõõmus, „kui keegi näeb selles midagi muud ja imelikku, ei jõua otse selle kartulini“, vt Loetud ja kirjutatud. Mirjam Parve „Varjukeha“. Vikerraadio.ee, 02.12.2023.
[9] Vt J. Susi, H. Krull, Suitsu nurk XV – Mirjam Parve „jahtuvas saunas“. Sirp, 06. 05.2022.
[10] – Ja Poeet ütleb, et tähtede kiirtes / Sa tuled öösel otsima lilli, mida sa korjasid; / Ja et ta nägi valget Opheliat hõljumas veepinnal / Oma pikkades loorides nagu suur liilia.
[11] Mirjam Parve: „Varjukeha“ puudutab minu jaoks olulist teemat – kehalisust. Intervjueeris K. Ling. Kultuur.err.ee, 23.09.2023.
[12] Vt M. Parve, Tõlkija ja tekst ehk Luuletõlke professionaalne ebaprofessionaalsus. Kõne August Sanga luuletõlkeauhinna pälvimise puhul 30. septembril 2024. Sirp, 04.10.2024.
