P. I. Filimonov. Alicante. Tallinn: Tuum, 2024. 273 lk. 29.50 €.
Lääne stand-up-etteaste klišeelik sissejuhatus kõlab umbes nõnda: „Teel siia juhtus minuga üks naljakas lugu.“ Vahet pole, kas lugu ka tegelikult juhtus ja kas see ka naljakas oli, aga sel viisil annab teksti autor ning esitaja, püstijalakoomik, märku, et tema järgnev tekst pärineb päris elust, puudutab päris inimesi ja nendega päriselt juhtunut, ühesõnaga kuulajatel peaks olema, millega suhestuda, mille peale äratundmisrõõmust naerda või muheleda, vahel ka vihastuda.
Eestis tundub stand-up olevat järjest enam jõudu ja populaarsust koguv žanr. Tegijad harjutavad ja esinevad tublisti. Välismaa püstijalakoomikute tuurid käivad Eestist läbi ja nende etendused lähevad kohalikele hästi peale, ega nad muidu siia ju ei tulekski. 2024. aasta suvi tõi ka suure – vähemalt kajastuse ja sotsiaalmeedia reageeringute järgi suurena tunduva – uudise, et Eesti püstijalakoomik Ari Matti Mustonen oli külaline koomiku ja meediahääle Joe Rogani taskuhäälingus „The Joe Rogan Experience“. Niisiis murravad Lääne koomikud siia ja siinsed koomikud murravad välja, elu nagu naljanumber.
Eesti praegune stand-up on anglo-ameerika analoogiga võrreldes muidugi alles lapsekingades, aga etendusstiil „üks inimene viskab laval omakirjutatud nalja“ nautis suurt populaarsust ENSV-s aastakümneid, sama käib kogu muu Nõukogude Liidu kohta. Toona nimetati seda pigem estraadiks, aga toekas osas oli see ikka seesama stand-up. Eesti „Meelejahutaja“ oli küll rohkem lavastatud raadioteater, kuid eks sealgi lugesid Priit Aimla, Vladislav Koržets, Toomas Kall, Kalju Kass ja teised ise oma humoreske ette. Järeltulevad põlved saavad nende klassikute nalju kuulata heliplaadilt „Lohk on tagurpidi muhk“ (1987).
Suur osa Eesti estraadihuumorist tugines vene humoristide loomingule. See, mis Venemaal kõlas autori, säravaim ja populaarseim neist Mihhail Žvanetski, suu läbi, jõudis tõlkes Eesti publikuni enamasti Eino Baskini esituses (muidugi esitasid Venemaalgi Žvanetski ja teiste kirjutajate loomingut edukalt ka professionaalsed artistid nagu Arkadi Raikin jne). Baskini esituses sketšid on samuti heliplaadil ilmunud („Eino Baskin“, 1984). Ma polnud ilmselt ainus inimene Eestis, kes nimetatud plaate ja lisaks ka vinüüli „Kohviveski“ (1986) Priit Aimla naljalugudega muudkui kuulas ja kuulas ja kuulas.
Venemaal läksid (võib-olla lähevad praeguseni, kui naljamees teeb õiget sorti nalja, ei oska öelda) sadu inimesi täis saalidele etendused, mis koosnesid sellest, et humorist-satiirik, näiteks Mihhail Zadornov või Jevgeni Petrosjan, luges paberilt lausa tundide viisi oma tekste maha. Rahvas naeris (võib-olla naerab siiani) end oimetuks. Nõukogude humoristist Venemaa mõistes kapitalistlikuks humoristiks muutumisest (õigemini muutumatusest) annab ammendava ja tragikoomilise ülevaate Mihhail Idovi suurepärane mängufilm „Humorist“ (2019).
Lääne ja seega ka kaasaegse Eesti kultuuris on saalid väiksemad, rahvast vähem ja esinemised lühemad, kui on tegu ühisetendustega, aga esinejad, kes on populaarsed, on ka maailmastaarid, kelle tuurid müüakse välja ja kelle etenduste salvestusi vaatavad voogedastuskanalite vahendusel miljonid inimesed. Ja nad on kõike seda populaarsust ja raha tõesti väärt, näiteks Dave Chappelle, Bill Burr, Louis C.K. ja muidugi Ricky Gervais küll.
Kui klassikalise nõukogude estraadihuumori olemuse võtab hästi kokku film „Humorist“, siis selle vaste ehk klassikalise Lääne stand-up’i olemuse teeb üpris üksipulgi selgeks hästi ajaproovile vastu pidanud seriaal „Seinfeld“ (1989–1998) ja õigupoolest, kuigi äraspidisel moel, ka Todd Philipsi 2019. aasta film „Joker“, milles Joaquin Phoenix teeb ühe oma elu parematest rollidest, kui mitte parima.
Nõukogude Vene estraad ja kaasaegne läänelik stand-up ongi pinnas, millest võrsus P. I. Filimonovi romaani „Alicante“ Eesti venelasest minategelase, ebaõnne tähe all huumorit viljeleva püstijalakoomiku Klimi maailmanägemine. Ja autor kutsub meid tunnistajaks Klimi kümnetele tähtsatele elusündmustele, mis kõrvaltvaatajale ehk lugejale kurioosselt hoopis vähetähtsad tunduvad.
Vormilt ongi „Alicante“ üks lõputuna tunduv stand-up, koosnedes episoodidest, mida Klim oma elust jutustab ja mille kõigi sissejuhatuseks võib ütelda, et „teel siia juhtus minuga üks naljakas lugu“. Lood, enamasti lihtsad, lausa lihtlabased, kõnelevad sellest, kuidas sai ühte või teist naisterahvast kord õnnestunult, kord ebaõnnestunult sebitud, kuidas sai joodud seda, teist ja kolmandat alkohoolset jooki. Naised, napsud ja naljad aitavad lugeja ette maalida puhtakujulise luuseri portree. Raha on vähe, sõbrad on sõbrad teatud piirini, stand-up’i karjäär kiratseb, naised, keda tahaks, kaovad kiirelt, ja naised, keda ei talu, jäävad liiga kauaks. „I’m a loser, baby, so why don’t you kill me?“ nagu laulis Beck.
Filimonov on „Alicante“ peategelasse pannud kokku kõik võimalikud halvad asjaolud, mõnes ta süüdi pole, nagu sündimine Eestisse venelasena, teistes jällegi on kedagi teist süüdistada keeruline, nagu, ma mõtlen – et kui sa ei suuda stand-up’iga normaalset pappi teenida, mine normaalsele tööle, teeni raha, võta naine, muretse lapsed, nagu üldse unista vähem, tegutse rohkem.
Oma elusündmuste pajatamisel jooksevad Klimi jutud vahel küll risti ja põiki teineteisest läbi, aga üldiselt on kõneldavad episoodid siiski selgelt eristatavad, alguse ja lõpuga ning põhimõtteliselt ilma puändita. Lugejana, kui tabad esimese paari peatüki läbimisel ära, et autor ongi valinud loomulikku suulist jutustamist järgiva stiili, milles mõte ikka kipub vahelepõikeid tegema, hakkad otsima põhjust, miks ühest või teisest elusündmusest, vahekorrast või joomingust või vahel harva millestki muust kõneldakse, aga üsna kohe tuleb arusaamine, et mõtte, olgem ausad, ka nalja otsimine on mõttetu, sest see pole eesmärk. Nüüd peaks ütlema või vähemalt oletama, et mis on eesmärk, aga seda ei saa raamatu põhikonflikti ja lõppu avaldamata teha, mistap jäägu see tegemata.
Kui püstijalakoomik, olgu ta omal alal andekas või mitte, midagi räägib, siis peaks definitsiooni kohaselt olema naljakas. Meenub juba enne filmi „Joker“ tuntud nali, mis sealgi prominentsel kohal: „Püstijalakoomik räägib: „Kui ma lapsena ütlesin, et tahan saada püstijalakoomikuks, siis kõik naersid, aga näete, nüüd enam küll keegi ei naera.““ „Alicante“ ei ole naljakas romaan ega peagi olema, sest mis selles elus üldse naljakat on. Sisuliselt on „Alicante“ kordades ja kordades pikem versioon Jan Kausi „Maailma lühimast anekdoodist“, mis kõlab täismahus nõnda: „Mees“.
Klim on mees kõigi mehelike nõrkuste, kohatise idealismi, kuid ka küünilisuse, eksisteerimis- ja õnnestumisvajaduse, aga samaaegselt kängu jäänud elujanuga, kes laseb end liigagi sageli lükata ja tõmmata, ilma et jõuaks hoolimata pingutustest ja taustateadmistest sammugi lähemale oma eesmärgile saada väljapaistvaks püstijalakoomikuks. Üks mu vanem kolleeg ütles kord tööpäevajärgses õllelauas, kus ajakirjanikud maailmaasju paika panid, et juua võib ikka, aga ükskord peab kaineks saama. Klimi teekonda võibki vaadata kui kaineks saamise lugu, mitte küll otseses mõttes, küll aga selles mõttes, et kas mees suudab viimaks kainelt oma elu vaadata ja mida on vaja, et ta seda viimaks teeks.
Kõrvaltegelaste paraad on „Alicantes“ suur ja kirev. Lisaväärtuse annab neile see, et kuigi tegevus toimub peamiselt Eestis, mõne väljasõiduga Venemaale ja Lätti, esineb eestlasi seal minimaalselt, küll aga venelasi, armeenlasi, grusiine, juute. Eestlasele, kes ei puutu meie vähemusrahvustega just sageli kokku, ei tee kunagi paha mõnedki lisateadmised (sub)kultuuridest, mis elavad siinsamas meie kõrval, kuigi Filimonov ei jäta kasutamata võimalust kõiki rahvusi omajagu karikatuurselt ja isegi klišeelikult kujutada.
„Alicante“ ei ole, nagu mainisin, humoorikas romaan, aga vähemalt üks kirjeldatud seik on romaanis tõesti ja siiralt naljakas ning sellest ei kuma kordki läbi, et purjus inimesed on lihtsalt tüütud lämisejad, kes mingitesse tobedatesse sekeldustesse satuvad. Muidugi on selleski sündmuses oma osa ohtral alkoholil, kuid kirjeldades seda, kuidas Klim ja tema kambajõmmid Bobrovnikov ning Tšeremissin videoblogi hakkavad tegema, laseb autor rihma vahelduseks lõdvaks ning tekstil lennata parimas Jaroslav Hašeki, Mihhail Bulgakovi või Ilfi ja Petrovi vaimus. Selles stseenis on kõik see, mida ma vene kirjanduses armastan – realistlik huumor, fantaasialend, kiire ja vaimukas dialoog, absurd, mille tekitavad maailmas läbilöömist ihkavate entusiastlike luuserite meeleheitlikud pingutused millegi suure ja olulisega päriselt hakkama saada.
„„Vaadake,“ kuulutas Bobrovnikov lõpuks, pärast järjekordset portsu. „Me hakkame inimesi õpetama.“
„Aga mida? Mina midagi erilist ei oska,“ ütlesin mina.
„Mina ka mitte,“ tunnistas Tšeremissin.„Kärakat panna oskan. Aga kes selle peale imestaks.“
„Selles ongi asi!“ karjus tšatšast inspiratsiooni saanud Bobrovnikov. „Ma ju räägin, mida mõttetum, seda parem, just sellega me võidamegi südameid. Me hakkame õpetama seda, mida me ise ei oska!“
„Siis langeb kärakas ära,“ ohkas Tšeremissin kibedalt.
„Kus kurat ta sul langeb! Kärakaga võime alustada. Tuleb ideed taguda, kuni see veel elus on. Kuni on inspiratsiooni.“
„Ma ju kärakat panna oskan.“
„Lihtsalt kärakat panna on nõrkadele. Aga näiteks kärakat panna ja autot juhtida pigem ei oska““ (lk 166).
Ja nii edasi, hoogsalt, ja nii edasi kuni romaanis läbivalt, kuigi mitte sõna-sõnalt esineva järelduseni, et „tuli veel tarbida“.
Sisuliselt selle episoodiga ongi otsese naljaga kõik – ja võimalik, et tsiteeritud stseenistki huumori leidmine on lugeja soovmõtlemine, sest raamatus nalja küll tehakse, kuid lugejani nali ei jõua, seda talle ei räägita, lugejani jõuab reaktsioon naljale – aga eks sellele tuginedes siiski saab nentida, et huumorist kui sellisest on romaanis juttu päris palju ning läbivalt. Huumori kui sellise ja stand-up-esinemiste tehnika kohta kitsamalt leiab läbi teose palju täpseid ja selgeid tähelepanekuid ning kirjeldusi-seletusi.
Mõni näide.
„Stand-up’i põhiprintsiip. Peab olema äratuntav, see tähendab, eluline, publik peab saama ennast hõlpsalt etteantud oludesse kujutleda, aga samal ajal pead sa tunduma neile tobedam kui nemad, kuna olukord on pisut liiga absurdne, naljakas või hale“ (lk 62).
„Stand-up’i põhireegel, muideks. Tuleb rääkida igasugustest idiootlikest olukordadest täiesti normaalse, sajaprotsendiliselt, maksimaalselt normaalse, see tähendab statistiliselt keskmise inimese vaatepunktist, sellise, kellele tundub pöörane paljugi sellest, millega meie oma igapäevaelus harjunud oleme“ (lk 239).
Järgnevas lõigus on lisaks sellele, et jutt on stand-up’i tehnikast, tegelikult ka võti, kuidas „Alicante“ enda hakitud stiili paremini mõista:
„Sa justkui jutustad midagi (mis pole ka muuseas fakt), siis kaldud kuhugi, mis oleks nagu selle looga seotud (nagu isegi aru saate, pole ka see kohustuslik tingimus), sulle tundub, et vaatajad ilma selle teiseta, mis kirjeldab atmosfääri, annab selle, mida nimetatakse väljamaise sõnaga background, ei saa esialgsest esimesest loost aru, kuna see pealekauba on naljakam. Selle teise, naljakama loo jutustamise protsessis komistad kolmanda, sinu vaatenurgast veel naljakama loo otsa, haarad sellest kinni ja nii edasi. Lõpptulemusena võib esialgne, esimene lugu jäädagi jutustamata. Aga võib-olla seda lugu ei olnudki, seda esimest lugu“ (lk 34).
Kui kõik Filimonovi mõtteterad huumori ja stand-up’i kohta romaanist välja võtta ja omaette kokku panna, oleks tulemuseks täiesti arvestatav praktiline abivahend igale alustavale ja isegi juba tegutsevale Eesti püstijalakoomikule. Loodetavasti loevad meie stand-up’i artistid ka raamatuid, mitte ainult ümbritsevaid inimesi ja omaenda sisemonolooge, millisel juhul sobiks „Alicante“ isegi tervikuna nende lugemispuldile (oletan, et püstijalakoomikud loevad püstises asendis ja kõva häälega – nagu tegid Otto Wilhelm Masing ja Johann Voldemar Jannsen – ka raamatuid. Mida ei tea, seda ei tea, sest isiklikult ma ei tunne ühtegi stand-up’pijat).
„Alicante“ realism, isegi naturalism on sirgjoonelisem kui stand-up’i laadis, kuulaja/lugeja tähelepanu pidevalt ja kramplikult püüdev stiil pealiskaudsel pilgul aimata laseb. Filimonov jutustab loo Eesti vähemusrahvuste elust, kohati lõbusast, kohati lootusetust ja teeb seda kohati irooniliselt – näiteks Eesti venekeelne ajakirjandus saab nii selge litaka kubemesse, et endalgi hakkas valus –, kohati mõistvalt ja empaatiliselt, nagu seda ilmselt ainult inimene seestpoolt vaadates teha suudab.
„Alicante“ eestikeelne tõlge (tõlkis Ingrid Velbaum-Staub, toimetas Katrin Väli) on voolav, nagu suuline kõne peab olema, mõttekordused ja parasiitsõnadki põhjendatud, ning ilmselt on tõlge ka täpne, sest lugedes valdas tunne, et loed eesti keeles venekeelset teksti.
Kas elu on naljakas? Kas elu peab üldse naljakas olema? Neile küsimustele on „Alicante“ Klim vastuseid otsimas ja paneb ka lugeja seda tegema. Võimalik, et Klimi valitud tee olla koomik on ainuõige, isegi ainuvõimalik, sest, nagu Alan Moore’i koomiksis „Watchmen“ („Vahimehed“) nenditakse: „Once you realize what a joke everything is, being the Comedian is the only thing that makes sense“ (Kui sa ükskord mõistad, et kõik on mingi nali, siis on Koomikuks olemine ainuke mõistlik asi). Aga lõpuks ära iialgi päri, kelle üle tehakse nalja: seda tehakse sinu üle. Eesriie langeb, kas korraks või igaveseks, ei me tea, ja eluteatri saali jääb kajama Károly Szakonyi näidendi „Saateviga“ lõpulause (Eino Baskini häälega): „Mis siin naljakat on?“ (Eesti Draamateater, 1981).
„„No milles, pagan, seisneb minu teo rumalus?“ – „Aga selles, kulla mees, et tuleb aru saada, kellega võib nalja teha ja kellega mitte. Sinu karjäär, mis sa arvad, miks see ei liigu? Mulle tundub, et just seetõttu““ (lk 107).
