Ave Taavet. Kasukas. Tallinn: Puänt, 2024. 192 lk. 17.99 €.
Pole palju kohalikke jutumeistreid, kelle kirjutatu jääb aastateks kummitama. Ave Taaveti 2020. aastal ilmunud debüütkogus oli mitmeid tekste, mis siiani meeles püsivad. Eriti kogumiku lõpulugu „Täispilet“, mille kohta Valner Valme tollal kirjutas, et see „annab tõesti pääsme täiusliku novelli autasustamistseremoonia esiritta“.[1] Peategelase järkjärguline muusemitädistumine oli sõnadesse valatud meistriteos.
Taaveti teine raamat „Karikaturisti eine“ keskendus peamiselt karikatuuridele, mida vast Vikerkaare lugejad kõik austavad, sest tegu on oma žanri tippudega, mis ei kaota ka hiljem oma võlu ega jää pelgalt oma aja argipäeva peegelduseks. Nagu kirjutas eessõnas Aro Velmet: „Ave karikatuurid on teosed ka iseenesest, inspiratsiooniallika tundmine pole kohustuslik.“[2] Tolle raamatu tekstid peegeldasidki karikatuure – olid napid ja täiendasid pilte, nõnda tuli oodata tänavuse „Kasukani“, et taas kord tervikliku jutukogu kogemust saada.
Paljud selle tekstid on varem siin ja seal kultuuriajakirjades trükivalgust näinud, aga kokku koondatuna hakkavad läbivad motiivid ja kirjutamisvõtted paremini koos kõnelema. „Kasuka“ tekstide peamine läbiv joon on meie müütilis-arhailise kultuuripärimuse põimumine tänapäevaga. Paratamatult kerkivad võrdluseks silme ette Andrus Kivirähk ja Mehis Heinsaar ja too juba ülepruugitud sõnapaar – maagiline realism.[3] See on rada, mida mööda on liigagi turvaline seiklema minna.
„Kasukas“ koosneb neljateistkümnest loost, mis on kaunistatud Rein Muuluka fotodega, kusjuures pildistamiseks on kasutatud 1920. aastatest pärit fotoläätse. Nõnda seguneb lehekülgi pöörates ka visuaalselt endisaeg tänapäevaga.
Avalugude „Tormidesööja“ ja „Kasukas“ tonaalsus on muudest veidi erinev, neis on tõesti miskit omast eestiaegsetele novellimeistritele, nagu on oma arvustuses tõdenud Sauter. Tekstid kasvavad meisterlikult oma lõpplahenduseni, inimese ja looduse vaheline sümbioos haarab lugeja endasse – ühel puhul kunksmooriliku peategelase ja tormituule, teisel jällegi inimese ja hundi vastandumise ja sulandumise kaudu. Kes nendes heitlustes peale jäävad, ma siinkohal ei paljasta.
Kahe eelmise jutu kõrvale võiks tonaalsuselt tuua veel ka loo „Kõss“, mis sai inspiratsiooni Taaveti detailsest unenäost, mille peategelaseks oli ta tuttav folklorist. Taavetil on ka endal folkloristikataust, mida ta igati hästi ära kasutab.[4] Et eelmise aasta üks eredamaid lugemiselamusi oli Mehis Heinsaare „Kadunud hõim“, mille tegevustik tõukub samuti kirjandusmuuseumi koridoridest ning päädib müütiliste nuhka-nähkadega, tekib nüüd „Kõssi“ lugedes paratamatult mõte, et esile kerkimas on miski uute olendite omailm. Veidi sarnaselt 1920ndatel Lovecrafti ümber tekkinud eri omailmadega: nt Cthulhu-mütoloogia või barbar Conani ulmamaastikud. On ju ka need kultusautorid väitnud, et paljut ilmus neile unenägudes või ei tea kustkohast, justkui oleks keegi kusagilt tahtnud siin ilmas sõnaks saada.[5] Ma ei imestaks, kui mingi hetk hakataks meil mõnes kõmulehes kirjeldama kohtumisi inimsööjahõimu viimaste järeltulijate või suurte kõnelevate kassidega, kes kannavad muinaseesti nimesid ja alustavad vestlust sõnadega: „Kuula mind, inimeseloom…“ (lk 95).
Taaveti lugude maailm on animistlik, kandku see sõna pealegi palju eripalgelist akadeemilist taaka.[6] See on maailm, kus inimese, looma, kivi ja puu vaheline üleminek on õhkõrn. Kus toidukuller võib osutuda kratiks, koolipoiss ahjualuseks või elumaja armuda oma omanikku. Ja see on ohtlik kraam, sest pärast lugemist tekib tunne, mille saavutamine paljudel meie maailma dualistlikust, materialistlikust jne hävingust päästa püüdvatel akadeemiliselt kirjutavatel autoritel on küll eesmärgiks, aga ei õnnestu – pärast lugemist ringi liikudes tundub kogu maailm taas kord hingestatud ja elus: „Ohkasin sügavalt ja jõllitasin mõttelageda pilguga seina. „Äkki peaksid krüptorahasse investeerima?“ kostis rahulik hääl mu selja taga. Võpatasin ja heitsin pilgu üle õla. Ei, seal ei olnud muud kui vaid kidur avokaadopuu“ (lk 124).
Ma ei saa siinkohal nõustuda Sauteri kriitikaga, kes peab „Kasuka“ teisi tekste peale kahe avaloo vähem headeks konstruktsioonideks.[7] Nad on muidugi kohati etteaimatavad, näiteks toidukullerist kratist lahtisaamine leivast redeli abil või ahjualuse peletamine tema täisnimega. Ent on ju kõik meie vanad lood suhteliselt sarnaste ülesehituste, hoiatuste ja lõpplahendustega. Aga paljud meist ikka tegelikult noid vanu Eiseni või Looritsa tekste loevad, paljudel on kodus Eesti Kirjandusmuuseumi suurepäraseid väljaandeid (muistendid, loitsud, haaravad artiklikogumikud) või kes teavad veel inimesi, kes on kohanud ussikuningat või oskavad lahti saada luupainajaist? See on nišimaailm, mis jääb üha vähesemate õnnelike pärusmaaks. Vaja on lugusid, mis toovad need n-ö arhailised elemendid nutimaailma tagasi.
Seda kõike toetab veel Taaveti firmamärgina tugev huumoriprisma ja õnnestunud sõnamängud. Need kaks elementi on olemas pea igas tekstis, näidete saamiseks pruugib lihtsalt üks Taaveti lugu läbi lugeda. Muidugi on neis ka parasjagu nostalgilist pilguheitu vahepealsele vanaemade ajastule, mis küll oli tugevamalt olemas „Valerahategijas“, nüüdses kogus vaid vihjamisi.[8]
Ja veel paar sõna maagilisest realismist. Too sõnapaar tuleks tühistada, sest see maagia pole midagi meie igapäevaelust kusagil kaugemal seisvat. Raamatupidajad käivadki kurgedena lõunamaal (siinkohal meenub üks ammune Lauri Sommeri lugu linnuna ringirändavast inimesest). Ja kes meist ei teaks mõnda inimest, kellel oleks kohtumisi surnute ja teispoolsusega. Eestiaegse esoteerikaajakirja Fakiir lugemisest tõuget saanud „Parapuškin“ on meie igapäev: „„Puškin on siin, meie juures,“ sosistas Kuressaare endine linnapea ja õigusemõistja Ernst Heinrichsen oma sõbrannale. Daam tõi kuuldavale jahmunud ohke“ (lk 161).
Minu jaoks jäi kogumiku lugudest kõige eredamalt kummitama lühike „Graniitkillustik“.[9] Tolle peategelasteks on kaks vanameest, kes koguvad linnatänavalt saapatallamustrite vahel graniitkillustikku, et ehitada rändrahn. Samal ajal oodatakse selle rändrahnu liikumahakkamist kui valget laeva: „„Mind ei seo siin enam miski,“ jätkas Arno. „Reisinud nagu õieti polegi. Nojah, sügaval nõukaajal sai ju korra Armeenias konjakit kulistamas käidud, aga Euroopasse… See on täitsa võõras kant.“ „Ega see rändrahn liinibuss ole, et saad, kuhu tahad,“ nähvas Aivo. „Võibolla kandume just nimelt Armeeniasse. Säh sulle siis““ (lk 177). Miskipärast on selle napi ja täpse loo mõju samaväärne tolle esikkogu „Täispiletiga“, ta meenub ootamatutes kohtades ja kevadine tänavaid kattev killustikulagagi tundus see aasta kuidagi talutav.
Lõpetada võiks ühe Goodreadsi arvustuse lõpuga: „Mis ma öelda tahan, et kui sa ka muidu ei ole kõige suurem novellisõber, aga aastas ühe kogumiku tahaks mekutamiseks võtta, siis see võiks sobida küll.“[10]
[1] V. Valme, Gluteenivaba lugeja õudusunenägu. Looming, 2021, nr 5, lk 704.
[2] A. Velmet, Kiri toimetajalt. Rmt-s: A. Taavet, Karikaturisti eine. Tallinn, 2022, lk 7.
[3] Need paratamatud piiritlejad on olemas juba kõige esimestes Taavetiga tehtud intervjuudes, nt K. M. Ling, Maagiline naivist peidab tõrva meepotti. Intervjuu Ave Taavetiga. Värske Rõhk, 2020, nr 68, lk 16–27, ja arvustustes, nt: „Muinasjutuline, maagiline, absurdne, kuid samal ajal realistlik.“ – K. Ruder, Kuldrenetid ja lesepuu. Sirp, 12.03.2021. Ega ole nüüdki kadunud – nõnda kiidab Loomingu peatoimetaja Indrek Mesikepp praegust realistlikku psühholoogilist proosat ja nendib siis: „Maagilist realismi ja sürri on muidugi ka: Ave Taavet, Paavo Matsin ja endiselt Mehis Heinsaar.“ P.-R. Larm, Saja-aastane Looming seisab ristteel. Sirp, 28.04.2023. Värskes „Kasuka“ arvustuses võrdleb Peeter Sauter Taavetit korduvalt varajase Kivirähuga – P. Sauter, Tähendamissõnad ja följetonid, Sirp, 04.05.2024.
[4] P.-R. Larm, Tahtsin teha midagi, mis inimestele rõõmu valmistab. Intervjuu Ave Taavetiga. Sirp, 25.05.2024.
[5] Selle kohta on mh huvitav teos, mille autor just seda väidab, et paralleelselt Lovecraftiga ilmutasid sarnased müütilised olendid end ka tuntud okulistidele (nt Aleister Crowleyle) ja et see kõik polnud pelk juhus, vaid müütilis-imaginaarsete maailmade teadlik sissetung: P. Levenda, The Dark Lord: H. P. Lovecraft, Kenneth Grant and the Typhonian Tradition in Magic. Lake Worth (FL), 2013.
[6] Animismi-sõnas peegelduva valge kolonialisti taaga, ent ka selle sõna (pärast taakade tunnistamist ja sisu poleerimist) jätkuva olulisuse kohta on minu meelest parimaks teejuhiks: G. White, AniMystic: Encounters with a Living Cosmos. London, 2022.
[7] Või lausa: „„Kasuka“ ülejäänud lood ei ole mu meelest sama hästi õnnestunud. Need kipuvad valtonlikuks ühiskondlikuks groteskiks, aga ei tõuse üldistuseni. Ilmselt on viga lugejas. Taavet nagu väsinuks esimeste lugudega ära ja otsustanuks teha ajaviiteks midagi kergemat, mrożeklikku.“ P. Sauter, Tähendamissõnad ja följetonid.
[8] Valner Valme kirjutas: „Teisalt kaldub „Valerahategija“ nostalgia teelt peamises õnneks kõrvale, kuna puudub nostalchic, möödunud aja märkide jõuline šefiks ja apetiitseks pumpamine ning ka igasugused viited riigikorrale ja ühiskondlikele tingimustele. Olud on universaalsed, inimesed, jah, natuke ajale jalgu jäänud, aga kes meist poleks.“ V. Valme, Gluteenivaba lugeja õudusunenägu, lk 703. Sama võib öelda hüpete kohta 20. sajandi algusesse ja kaugemale – see, mis Taavet sealt üles korjab, on oma olemuselt ajatu.
[9] Taavet ise ütleb: „Samavõrd kui mütoloogia huvitavad mind ka lihtsad materjalid ja tehnika: näiteks graniitkillustik, soojuspumbad või elekter, samuti betoon või šarniirid. Asjad, mis on inimestele kõige lähemal ja mida igaüks teab, võimaldavad kõige tugevamaid kujundeid. Kui õpid nende lihtsate asjade keerulisust ja ajalugu tundma, saab selle peale väga palju üles ehitada.“ P.-R. Larm, Tahtsin teha midagi, mis inimestele rõõmu valmistab.
[10] https://www.goodreads.com/book/show/209478625-kasukas.
