1931. aastal teatas üks Eesti populaarsemaid ajalehti esiküljel, et peagi saab riik tunnistajaks mustanahalise poisi sünnile ülikoolilinnas Tartus.[1] Tartu tudeng Eleonore oli rasestunud afroameerika maadlejast William Thomsonist. Thomson osales 1930. aastal Tallinnas toimunud maadlusvõistlusel Põhjamaade meistri tiitlile.[2] Kui Eleonore puistas südant eesti maadlejale Karl Tombergile, võttis viimane väidetavalt selle küsimuse pahaaimamatu Thomsoniga üles: „Kui ma kahekümne aasta pärast korraldan Tartus maadlusi, siis ma sind enam ei vaja, siis on mul neegermaadleja enda käest.“ Kui Thomson taipas, et on saamas isaks, lubas ta võtta vastutuse ja lapse omaks tunnistada. Leht kirjeldas heakskiitvalt Thomsonit kui oma liigi erandlikku esindajat, kes pole „mitte sugugi „metslane““, vaid hästi rõivastatud, tsiviliseeritud ja vastutustundeline „must mees valge hingega“.
Aga lehele valmistas suuremat muret lapse tulevik – tulevik, millele heidab varju tema nahavärv: „Mis teeb neiu? Kas annab ta oma lapse musta mehe kätte, kes käib ühest maailmakaarest teise? – See kõik oleneb vast ka sellest, milline on laps. Võib-olla, on väike tartlane süsimust, nagu ta isagi… Paremal juhtumil ta tuleb poolpruun, mulatt, kui musta ja valge raassi segu. Siis neiul on raskusi oma lapsega. Kas emaarmastus on tugevam kui piinlikkusetunne värvilise lapse pärast, kuigi see on o m a l a p s, oma liha ja veri?“
Kirjutatud uudishimulikul, ehkki kaastundlikul toonil, oli see lugu siiski eesti naistele hoiatuseks rassidevahelise iha eest. Noor neiu riskis ühiskondliku halvakspanuga, probleemse vanema-lapse suhtega ja isegi oma lapsest lahutamisega. Leht uskus, et lapsele oleks parem olla „poolpruun“ kui „süsimust“. See näib osutavat, et mida heledam nahavärv, seda suurem tõenäosus, et laps saab jääda emaga Eestisse. Vastasel korral ei pruugi tal olla muud tulevikku kui saada veel üheks mustanahaliseks maadlejaks, keda ta eesti kolleegid ringi kamandavad.
Sõdadevahelisel perioodil oldi Eestis teadlik rassilisest eelarvamusest, mis peegeldas tihti ebavõrdseid võimuvahekordi koloniaalimpeeriumide ning allutatud Aasia ja Aafrika rahvaste vahel. See sensatsiooniline lugu andis aga märku, et avalik kujutlus eestlaste rassilisest identiteedist oli nihkunud potentsiaalselt aasialiku juurest ühemõttelisele valgele rassile. Valgeks saamine joondas avalikku arvamust ka Lääne rassilise ärevuse järgi. Ei ole kokkusattumus, et 1930. aastate algusest alates hakati Eestis segaabielude ja rassilise segunemise peale üha enam kulmu kortsutama. Eestlaste niinimetatud valgendamine, rahvuslikud ja eugeenilised ideoloogiad ning teadlikkus globaalsest rassilisest korrast andsid kõik sellesse protsessi oma panuse.
*
Rass on enamat kui lihtsalt üks viis inimese diversiteedi seletamiseks. Nagu Stuart Hall selgitab, on rass „erinevusi tootva hierarhilise süsteemi keskpunkt“.[3] Seda kasutati füüsilise ilu, vaimse võimekuse, kultuuriliste erinevuste ja tsivilisatsioonisaavutuste järjestamiseks. Rassi tähendus on eri ajaloolistes, sotsiaalsetes ja kultuurilistes kontekstides erinev. 20. sajandi algusest alates hakati rassi tihti mõistma rea biooogiliste erinevustena, mis päritakse mõlemalt vanemalt. Selle muutuse taga mängis otsustavat rolli eugeenika.[4] Nagu on näidanud Marius Turda ja Maria Sophia Quine, Lääs mitte ainult ei leiutanud moodsat rassimõistet, vaid ka „konsolideeris ja eksportis rassistlikku maailmavaadet, mis seadis valged eurooplased kõigist teistest kõrgemale“.[5] See maailmavaade peegeldas transatlantilise orjanduse ja kolonialismi pärandit ning levis kiiresti üle kogu maakera.[6]
19. sajandi lõpus ja 20. alguses kujutlesid Eesti eliidid juba rahvust bioloogilise entiteedina ning arutlesid rahvuse ellujäämise üle rassi ja tõuparanduse terminites. Nende silmis võisid rassilised erisused katta keelelisi, kultuurilisi ja etnilisi erinevusi.[7] Eesti eugeenikud, rassiteadlased ja intellektuaalid juhtisid pingutusi eestlaste rahvusliku kvaliteedi kaitsmise nimel. Nad seadsid endale ka sihiks disainida eestlaste bränd ümber pikaks valgeks blondiks põhjamaiseks rassiks, seega valgeteks eurooplasteks.[8] Nagu näitab siinse artikli avalugu, sai selle protsessi osaks ka laiem publik. Nagu teised Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad, nii andsid ka eestlased oma panuse rassistatud mõtlemisse, tarbisid kolonialismi kultuuri ning järgisid globaalset rassilist korda.[9] Eestlaste rassilise kuuluvuse ja rassilise kvaliteedi seesuguse ümberkujutlemise juures mängisid otsustavat rolli eestlaste allutatus ja iseseisvus.
Pärast seda, kui ristisõdijad 13. sajandil Eesti alad vallutasid, tegi domineeriv saksa keelt kõnelev eliit eesti keelt kõneleva elanikkonna pärisorjadeks. Varauusajal hakati eestlasi kujutama rassiliselt ja kultuuriliselt alamatena.[10] 1850. aastate lõpust alates hakkas eestlaste rahvusteadvus võitma Vene impeeriumi Balti provintside eesti keelt kõneleva elanikkonna seas laialdast poolehoidu.[11] Pärisorjade vabastamine ja eestlaste püüd tõusta sotsiaalsel redelil ülespoole sillutasid teed rahvuslikule liikumisele. Pärast seda, kui Eesti end 1918. aastal iseseisvaks kuulutas, lõi sündiv riik tagasi nii Punaarmee kui ka Landeswehr’i, kindlustas oma riikluse ja võitis 1920. aastate hakul rahvusvahelise tunnustuse.
1920. ja 30. aastatel andsid nii majanduslik areng, eesti kultuuri ja hariduse edenemine kui ka etniliste eestlaste tööhõivevõimaluste avardumine kõik oma panuse rahvusliku eneseusalduse tõusu.[12] 1930. aastate algusest kuni Nõukogude anneksioonini 1940. aastal muutus Eesti üha rahvuslikumaks. Nagu populaarne paremäärmuslik vapside liikumine, nii rõhutas ka autoritaarne režiim (1934–1940) ametlikus retoorikas rahvusterviklust.[13] Kõigest mõne aastakümnega muundusid eestlased kiiresti allutatud maaelanikkonnast omaenda rahvusriigi domineerivaks rahvaks.
Eestlaste poliitilise ja sotsiaalse staatuse paranedes tegid ka nende enesekäsitus ja suhe maailmaga läbi olulisi teisenemisi. Visuaalne kultuur paljastab, kuidas eestlased globaalses koloniaalkorras ümber positsioneeriti – ja ise ümber positsioneerusid. Bart Pushaw näitab, et ajavahemikus 1850–1950 muutusid valgemaks nii eestlaste koloniaalsed kujutised kui ka nende eneseportreed.[14] See „eestlaste nähtav valgekssaamine“ langes kokku eestlaste solidaarsustunde kahanemisega rõhutute ja koloniaalalamatega kõikjal maailmas. Nagu Linda Kaljudi seletab, oli selle solidaarsuse algupäraks analoogia Baltikumi talupoegade ja koloniaalorjade vahel. Mõlema Ameerika ja Põhja-Aafrika orjade ülestõusude teema kaasaelavaid esitusi võib eesti kunstist ja kirjandusest leida veel isegi varajasel 20. sajandil. Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal aga hakkab antikoloniaalsest solidaarsusest üle käima kasvav huvi rassilise diferentseerimise vastu.[15]
Eesti püüdlus valgeks saada ei olnud regioonis sugugi ainulaadne. Teisteski vastiseseisvunud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides hakkas varasem kaasaelamine mustanahaliste ameeriklaste ja Aafrika kannatavate koloniaalalamate emantsipatsioonile pärast Esimest maailmasõda hajuma. Selle asemel hakkasid, nagu väidab James Mark, Kesk- ja Ida-Euroopa maad end „tumedamatest rahvastest“ distantseerima. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvuslased ilmutasid ka pühendumust „Valge Euroopa“ koloniaalsele visioonile maailmast. Mõned koguni võimendasid Lääne hirmu valge rassi ellujäämise pärast.[16] Rõhutamaks oma valge-olemist, kuulutati end lausa valgemaks kui naaberrahvad. Seda hoolimata Lääne tundest, et kesk- ja idaeurooplased ei ole „täiesti valged“.[17]
Sel ajal jälitasid Ühendriike ja Loode-Euroopa riike rassilised hirmud. Paljudel juhtudel toimus õiguslikke sekkumisi rahvuse rassilise koostise säilitamiseks ja rasside segunemise takistamiseks. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses võtsid Ühendriikide immigratsioonipiirangud sihikule need, keda peeti rassiliselt ja kultuuriliselt alamaks. 1924. aasta immigratsiooniaktiga tõkestati sisseränd Aasiast, vähendati Lõuna- ja Ida-Euroopale antud kvoote ja soositi immigratsiooni Põhja- ja Lääne-Euroopast.[18] Paljudes osariikides kehtisid ka veresegamisvastased seadused, millega keelati abielud „valge“ ja „mittevalge“ elanikkonna, näiteks põlis-ameeriklaste, afroameeriklaste, hiinlaste ja filipiinlaste vahel. Suurbritannias küll seadused rassidevahelisi suhteid ei keelanud, ent nende suhtes valitses tugev vaenulikkus, eriti suhete vastu valgete naiste ning kolooniatest pärit mittevalgete meeste vahel.[19] Natsi-Saksamaal olid seksuaalsuhted sakslaste, juutide ja mittevalgete vahel seadusega keelatud, ja aafriklaste ja sakslaste segarassilised järeltulijad steriliseeriti sundkorras.[20] Eugeenika andis sellistele hirmudele ja sekkumistele teaduslikud õigustused.
Eugeenika, nagu seletab Frank Dikötter, „ei olnud niivõrd selge teaduslike põhimõtete kogum kui „moodne“ viis kõnelda ühiskondlikest probleemidest bioloogia termineis“.[21] Eestis lähenesid eugeenikut ja eugeeniliselt mõtlevad eliidid tervele reale probleemidele – nagu kriminaalsus, alkoholism, madal viljakus, vaimuhaigus ja sotsiaalsed klassid – kui omadustele, mis kanduvad vanematelt edasi nende järeltulijatele.[22] Euroopa kolooniates Aasias ning Aafrikas uurisid eugeenikud segaabielusid ja rasside segunemist keset valgete asunike ja põliselanikkondade vahelisi sotsiaalseid pingeid.[23] Paljudel juhtudel kujundas eugeenikute usku „kõlblikesse“ ja „mittekõlblikesse“ populatsioonidesse idee rassilisest hierarhiast.[24] Rassismi ja segregatsiooni seletuseks panid Ameerika eugeenikud ette palju mustanahaliste alaväärsuse õigustusi.[25] Kui segaabielud ja rasside segunemine Eestis viimaks probleemiks said, käsitleti neidki varnast võtta eugeenikaterminite abil.
*
Sajandivahetusest kuni 1920. aastateni oli eesti intellektuaalidel mitmesuguseid arvamusi segaabieludest ja rasside segunemisest. Aga paljud uskusid, et rasside segunemine võib eestlastele kasu tuua. Mõjukas ajakirjanik Ado Grenzstein pani Euroopa kõrged kultuurilised saavutused rasside segunemise arvele.[26] Aino Kallas oli uhke, et tema soontes voolab „kaheteistkümne eri rahva“ veri. Ta uskus, et vere segamisest sünnivad andekad järeltulijad.[27] Tema lühijutus „Võõras veri“ saab puhtavereline valgetverd eestlane, Saaremaa tüdruk Reet lapse võõramaa meremehelt, kelle keha on „ruske“ ja juus „must kui tõrv“. Nii saab ta „esiemaks tõmmule soole“, kes on vapper ja seiklushimuline.[28] Nii saab tugev ja terve eesti talurahvasugu tõusta suuruse juurde, tänu värske võõra vere sissetoomisele. Kallas kujutas armulugu valget verd kangelanna ja tõmmu meremehe vahel positiivselt. Siin ei ole „tõmmu“ verega segunemine mitte probleem, vaid tõuparanduse allikas.
Rasside headtegeva segunemise eestkõnelejad kujutlesid seda vere uuenemisena. Arvati, et värske veri toob väiksele eesti rahvale uusi ihaldusväärseid omadusi. Arvamus, et eesti rassiline kvaliteet on küsitav, asiaatlik või isegi allakäinud, lasi vere uuenemisel paista seda vajalikumana.[29] Ajal, mil rassiline hierarhia oli metafoor seletamaks ebavõrdseid võimusuhteid ja tsivilisatsioonilist ülimust, pakkus rasside segunemine nõrgematele rahvastele võimalust seda redelit mööda ülespoole tõusta. Samasugused eugeenilised püüdlused eksisteerisid ka Meiji ajastu Jaapanis, mis taotles läänestumist, et Läänega samale pulgale jõuda. „Tsiviliseeritud“ staatuse saavutamiseks kaitsesid mõned jaapani mõtlejad segaabielusid põhjaeurooplastega, et luua kõrgem jaapani rass.[30] Selektiivse rassilise segunemise pooldajad nii Eestis kui ka Jaapanis kaitsesid nägemust, mille järgi see pidi võimendama nende rahvuslikku potentsiaali ja rahvusvahelist mainet.
Aga positiivne suhtumine rassilisse segunemisse sõltus sellest, kuidas rahvus pidi sellest kasu saama. Kui rahvuse kuvand ja staatus juba paranesid, muutus rassilise segunemise idee vähem tervitatavaks. See muutus sai Eestis märgatavaks 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul. Selle aja peale oli Eesti juba enam kui kümme aastat olnud rahvusvahelise kogukonna lugupeetud liige. Iseseisvas Eestis oli küpsenud noorem, enesekindlam põlvkond. Nemad seadsid eestlaste asiaatliku rassipärandi idee küsimärgi alla.[31] Samalaadne areng leidis aset ka Eesti põhjanaabri ja hõimurahva soomlaste seas. Sõdadevahelistel aastatel arendasid soome teadlased ja teoreetikud uut arusaama, et soomlased pole mitte asiaadid, vaid osa valgest rassist.[32] 1930ndate aastate lõpupoole ei olnud eestlaste ja soomlaste rassilise kuuluvuse küsimused küll kadunud, aga neid rahvaid oli hakatud käsitama märksa valgematena kui kõigest kaks aastakümmet varem.
Koloniaalimpeeriumidel oli hirm, et valge rassi arvukus jääb alla suurematele ja kiiremini kasvavatele Aasia ja Aafrika elanikkondadele.[33] 1930. aastate alguseks oli tunne, et valge rass seisab silmitsi eksistentsiaalse kriisiga, imbunud ka Eesti ühiskonda. Seda hirmu aitasid levitada nii kvaliteet- kui ka kõmulehed ning välismaised publikatsioonid. Avaldatud kirjas ühe nädalalehe toimetajatele arutleb selle konservatiivne autor, et abielu ja soojätkamine on fundamentaalse tähtsusega mitte üksnes eesti rahva, vaid ka kogu Euroopa ja terve valge rassi ellujäämisele: „Kas ei pea mitte siit algama võitlust Eesti rahva vähese sigivuse, „Õhtumaa languse“ või kollaste hädaohu vastu?“[34] Autor paistis arvavat, et rassisõda on otsemaid algamas ja et eestlased peavad andma oma panuse ja sünnitama rohkem valgenahalisi euroopa beebisid. Selle kirgliku kaitsekõne põhjal valge rassile ei oskaks õieti arvatagi, et vaid veidi enne seda ei olnud eestlasi üldse valgeks peetudki.
Pärast seda, kui William Thomsoni ja Eleanore rassidevaheline armulugu pealkirjadesse jõudis, lähenes sama ajaleht mõnedele Eesti avaliku elu tegelastele ja küsis, kas nemad oleksid valmis abielluma mustanahalisega. Intervjueerija tuli lagedale huvitavate vabandustega, miks ei võtnud leht ühendust mustanahaliste inimestega, et küsida nende arvamusi segaabielude kohta: „Kuidas „coloured man“, värviline mees tunneb end abielus valge naisega, seda pole võimalik küsida. Küllap temale see „värviprobleem“ ei tekita niisuguseid raskusi, kui valgele mustaga abiellumine.“ [35] Intervjueerija sai selgesti aru, et küsimus on põhimõtteliselt sotsiaalses respektaabluses ja ebavõrdsetes positsioonides globaalse rassilise korra sees.
Paljud vastajad väljendasid oma tugevat halvakspanu segaabielu ja rasside segunemise vastu. Üks ajakirjanik kritiseeris ideed rassilisest segunemisest kui vere uuenemisest. Selle asemel väitis ta, et „iga tõug peab püüdma säilitada oma puhtust“. Skulptor Ferdi Sannamees alustas diskleimeriga, et tal pole musta naise vastu isiklikult midagi. Aga mittevalge rahvastiku kiire kasv on tema meelest probleem: „Kuid ma ei tahaks võtta oma hingele seda, et rikastada maailma värvilise või poolvärvilise järeltulijaga.“ Mõlema toodud näite puhul ilmutasid vastajad oma vastutustunnet valge rassi tuleviku eest.
Mõne vastaja arvamust kujundas teadlikkus angloameerika rassilisest eelarvamusest. Sulev Kallas, Eesti Londoni saadiku poeg kinnitas, et ei taha segaverelisi lapsi. Aga ta tõi ette ka isikliku kogemuse õigustamaks, miks mustanahalise naisega abiellumine ei tule tema jaoks kõne alla: „Ja veel põhjus … on see, et olen kord Londonis elanud. Seal koheldakse neegreid peaaegu niisama kui Ameerikas.“ See ei äratanud Kallases kaastunnet, vaid üksnes tugevdas tema otsust hoida end diskrimineeritud kogukonnast lahus.
Need kriitilised hääled ei andnud mõista, et rassidevahelist kirge ei võiks olla. Mõned vastajad fantaseerisid intiimsuhetest, mis värvipiiri ületavad. Kuid ainult Marie Underi tütar Dagmar Under-Hacker vaidlustas avalikult mustanahaliste-vastase eelarvamuse ning väitis, et armastus on armastus: „Mu meelest ei ole raass tähtis abiellumisel. Ma oleksin valmis abielluma neegriga, kui ma teda tema omaduste pärast võin hinnata kui inimest. Värv ei ole mõõduandev!“
*
Sõdadevahelises Eestis sai eugeenikast kiiresti organiseeritud liikumine, mis toetas uurimistööd, nõudis eugeenikaseadusi ning haris avalikkust rassilise paranemise asjus. See mängis ka otsustavat rolli negatiivsete hoiakute kujunemisel segaabielude ja rasside segunemise suhtes. Eesti Eugeenikaühingu „Tõutervishoiu käsiraamatus“ mainitakse „musti ja käharaid juukseid“ koos niisuguste haigustega nagu glaukoom ja diabeet, seletamaks dominantseid jooni inimestes. Seda illustreeris üks foto inglise-aafrika segaperekonnast lühikese kirjeldusega, mis kõlab peaaegu nagu hoiatusmärk: „Lapsed on k õ i k käharpeased: kähar juus domineerub“.[36]
See eugeeniline idee mustanahalisusest kui peaaegu et pärilikust ähvardusest kujundas mõningaid vaenulikke analüüse Ameerika rassisuhetest. Konservatiivne naisõiguslane Helmi Mäelo väitis, et nii valge- kui mustanahalised ameeriklased väldivad vaistlikult segaabielusid nende ettenähtamatute pikaajaliste tagajärgede pärast: „Segaabielust võrsunud valge laps võib abielluda teise valgega ja nii võib mööduda mitu põlve, kuni järsku sünnib – kõikide üllatuseks ja teadmata – perekonda must laps, sest kord, mitu põlve tagasi, on keegi esivanemaist olnud neeger.“[37] Pisendades diskrimineerimise ja segarassilisuse vastaste seaduste mõju, kaitses ta rassipuhtuse kinnismõtet kaasaja Ameerika ühiskonnas.
Mõned juhtivad eugeenikud kujutasid füüsilist tumedust ja segarassilist tausta probleemina. Hans Madissoon, eugeenikaaktivist, kes õpetas eugeenikat Tartu ülikoolis, tundis huvi selle vastu, kas kriminaalsed kalduvused päritakse vanematelt. Madissoon nõustus positivistliku kriminoloogia rajaja Cesare Lombroso vaadetega, kes nägi tumedates silmades, tumedates juustes ja tumedas nahas kurjategijate tavalisi füüsilisi tunnuseid.[38] Veel 1920. aastate keskel tõstis Madissoon esile, et alaealised kurjategijad tulevad tihti segaperekondadest.[39] Oma uurimistöös pärilikkusest ja kriminaalsusest märkis ta, et üks Kesk-Eesti kurikuulus roimariperekond oli segarassiline ja „tõmmu verega“.[40]
Rassiteadlane ja eugeenik Juhan Aul uskus, et tõmmu veri ei ole eestlastele sünnipäraselt omane. Ta edendas ideed, et etnilised eestlased on loomuldasa pikad, blondid ja valget verd. Aga kuidas siis on lugu nendega, keda ta sildistas „tumedateks tüüpideks“ või inimesteks, kellel on „tumepruunid kuni mustjaspruunid juuksed ja tumedad silmad“? Aul väitis, et nemad moodustavad eesti rahva sees „võõrkeha“ ja et nad põlvnevad võõramaistest meremeestest, sõduritest ja sisserändajatest.[41] Samuti kirjutas ta need „tumedavärvilised tüübid“ saksa, läti ja vene rassilise mõju arvele.[42] Teisisõnu, kui eestlased olid pikad ja blondid nagu kõrgem põhjarass, siis segunemine tumedamate rahvastega võiks eestlaste valgesust ainult ohustada.
Ei ole kokkusattumus, et Auli teoorias eestlaste rassilisest kuuluvusest kõlab vastu rahvuslik toon. Nagu paljud eugeenikameelsed intellektuaalid, nii oli ka Aul ise paremradikaalse Eesti Rahvuslaste Klubi (ERK) liige. Alates 1930ndate aastate algusest kasutas eugeenikaliikumine seda rahvusradikaalsete intellektuaalide mõjukat platvormi oma agenda edendamiseks. Rahvustundeid ja eugeenilist mõtlemist ühendades viis see koostöö segaabielude ja rasside segamise kindla tagasilükkamiseni.
1936. aastal avaldas ERK liige ja juhtiv eugeenikaaktivist Juhan Vilms kirjutise, milles mõistis segaabielu hukka kui „mürki meie rahvuskehas“. Selle järgi ei olnud eestlaste rahvuslikul kvaliteedil häda midagi. Niisiis ei pakkunud segaabielud eestlastele mingit eugeenilist „vereuuendamise“ hüvet ega viljakuse võimendust.[43] Sellega ütles Vilms lahti oma varem avatud suhtumisest segaabieludesse. Kümme aastat varem oli Vilms „Tõutervishoiu käsiraamatus“ väitnud, et eestlased vajavad värsket verd ja et abielud lähedaste hõimurahvastega – nagu soomlased, liivlased või isegi lätlased – avaldaksid eesti rahvale bioloogiliselt „ergutavat mõju“.[44] Aga sedamööda kuidas eestlased said valgeteks ja rahvuslik enesekindlus kasvas, jäid ka segaabielude väidetavad hüved alla rahvuslikule nägemusele puhastest eesti peredest.
Rahvuslasest ajaloolane Otto Liiv uskus, et eestlased peaksid oma puhta sugupuu üle uhked olema. Ta pani süü eestlaste „alaväärtuse-kompleksi“ eest levinud müüdi arvele, nagu oleks perekonnas võõrast verd. Tegelikult olevat segapäritolu eestlaste osakaal Liivi sõnul palju väiksem, kui tavaliselt usutakse. Selle asemel tõstis ta esile pikka aega samas kohas elanud eestlasi: „On vabatalupoegi – eestlasi, kes vähemalt ordu ajast peale on asunud ühel ja samal kohal, tundnud end eestlasena ja hoidnud puhtamana oma tõu, kui paljud aadlikud.“[45] Võrreldes baltisakslaste „rahvusvahelise“ vereseguga, kasutati eestlaste suhtelist rassilist puhtust seletamaks nende ellujäämist rahvana ning lõpuks isegi võimu ja riikluse nõudlemist.
*
Isegi 1930. aastate lõpul nägid mõned siiski veel segaabielusid ja rasside segunemist positiivses valguses. Aga üldiselt olid need muutunud vähem tervitatavaks ja vähem soovitavaks terve rea tegurite ühendatud mõjul. Eestlaste positsiooni paranemine globaalses korras viis tugeva usuni oma ühisesse saatusse valgete eurooplaste ja ameeriklastega. Järjest natsionalistlikumas kliimas julgustas rassiline ja eugeeniline mõtlemine usku rahvuse puhtusse ja üleolekusse tumedamatest rahvastest. Vähem kui kahe aastakümne jooksul olid segaabielud ja rasside segunemine saanud headtegevast lahendusest sotsiaalseks probleemiks. See annab tunnistust suurtest muutustest, mille Eesti sõdadevahelisel perioodil läbi tegi.
Meie avalõik William Thomsoni ja Eleonore rassipiire ületavast armuloost märgib seda veelahet, kus Eesti ühiskond pöördus segaabielude ja rasside segunemise vastu. Vahest kõige šokeerivam osa sellest loost pole mitte küsimused beebi nahavärvist. Üleolevalt patroneeriv viis, kuidas Thomsoni eesti kolleeg ajalehe sõnul maadlejat kõnetab – just nagu omaks ta teda –, on peaaegu karikatuur ebavõrdsest suhtest baltisaksa maaomaniku ja tema eesti pärisorja vahel. Ükskõik kas Tomberg seda tegelikult ütles, igal juhul näitlikustab see igasuguse solidaarsustunde lõppu ja uute võimusuhete algust eestlaste ja globaalse enamuse vahel.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
[1] Tartu saab neegripoisi. Naisüliõpilase roman musta maadleja W. Thomsoniga. Rahvaleht, 07.07.1931.
[2] Foto maadlusvõistlustest Põhjamaade meistri tiitlile Tallinnas, EFA.712.A.541.22.
[3] S. Hall, The Fateful Triangle: Race, Ethnicity, Nation. Cambridge (MA), 2017, lk 33.
[4] M. Yudell, Race Unmasked: Biology and Race in the 20th Century. New York, 2014, lk 2–3.
[5] M. Turda, M. Sophia Quine, Historicizing Race. London, 2018, lk 6.
[6] J. Mark jt, Introduction: Racial Disavowals – Historicising Whiteness in Central and Eastern Europe. Rmt-s: Off White: Central and Eastern Europe and the Global History of Race. Toim. C. Baker jt. Manchester, ilmumas, lk 7.
[7] Vt T. Karjahärm, Tõuküsimus Eestis iseseisvuse eel: Historiograafiline referaat. Akadeemia, 1993, nr 7, lk 1347–1364.
[8] Vt K. Kalling, L. Heapost, Racial Identity and Physical Anthropology in Estonia, 1800-1945. Rmt-s: Baltic Eugenics: Bio-Politics, Race and Nation in Interwar Estonia, Latvia and Lithuania, 1918-1940. Toim. B. M. Felder, P. J. Weindling. Amsterdam, 2013, lk 83–102.
[9] Vt J. Mark jt, Introduction: Racial Disavowals, lk 8–9, 16–17.
[10] L. Kaljundi, Decolonise That – Estonian Identity as Indigenous and/or White. A Shade Colder, 2022, nr 1. https://www.ashadecolder.com/decolonise-that-estonian-identity-as-indigenous-and-or-white.
[11] T. U. Raun, Nineteenth- and Early Twentieth-Century Estonian Nationalism Revisited. Nations and Nationalism, 2003, kd 9, nr 1, lk 132.
[12] T. U. Raun, Estonia and the Estonians, 2. tr. Stanford, 2001, lk 124–137.
[13] L. Veski, Towards Stronger National Unity: Statist Ideas in Estonian Nationalism During the ‘Era of Silence’ (1934–1940). Journal of Baltic Studies, 2024, kd 55, nr 1, lk 178.
[14] B. Pushaw, The Visual Whitening of Estonians. Eurozine, 30.11.2020, https://www.eurozine.com/the-visual-whitening-of-estonians/; e.k: Eestlaste nähtav valgekssaamine. Tlk T. Pakk. Vikerkaar, 2020, nr 9.
[15] L. Kaljundi, Decolonise That.
[16] J. Mark, Wilson’s White World: The Foundation of Central-Eastern European Nation-States after World War I. Rmt-s: Off White, lk 36, 44.
[17] J. Mark jt, Introduction: Racial Disavowals, lk 9–10.
[18] M. Marinari, The 1921 and 1924 Immigration Acts a Century Later: Roots and Long Shadows. The Journal of American History, 2022, kd 109, nr 2, lk 271–278.
[19] L. Bland, White Women and Men of Colour: Miscegenation Fears in Britain after the Great War. Gender & History, 2005, kd 17, nr 1, lk 29–34.
[20] P. Weindling, German Eugenics and the Wider World: Beyond the Racial State. Rmt-s: The Oxford Handbook of the History of Eugenics. Toim. A. Bashford, P. Levine. Oxford, 2010, lk 322.
[21] F. Dikötter, Race Culture: Recent Perspectives on the History of Eugenics. The American Historical Review, 1998, kd 103, nr 2, lk 467.
[22] Vt nt K. Kalling, The Application of Eugenics in Estonia 1918-1940. Rmt-s: Baltic Eugenics, lk 50–52, 59–61, 64–65.
[23] Vt nt P. Weindling, German Eugenics and the Wider World, lk 318; H. Pols, Eugenics in the Netherlands and the Dutch East Indies. Rmt-s: The Oxford Handbook of the History of Eugenics, lk 353–357.
[24] Vt S. Kühl, The Nazi Connection: Eugenics, American Racism, and German National Socialism. Oxford, 1994, lk 70–76.
[25] Vt M. Yudell, Race Unmasked, lk 13–15, 31–43.
[26] T. Karjahärm, Tõuküsimus Eestis iseseisvuse eel, lk 1347–1348.
[27] L. Kurvet-Käosaar, „The Vitality of Primeval Peasant Blood“: The Hereditary Potential of Estonians in the Work of Aino Kallas. Rmt-s: Aino Kallas: Negotiations with Modernity. Toim. L. Kurvet-Käosaar, L. Rojola. Helsinki, 2011, lk 103–107.
[28] Tsit. sealsamas, lk 104.
[29] Vt K. Kalling, Eestlase kvaliteet sõjaeelses vabariigis. Vikerkaar, 2020, nr 9.
[30] J. Robertson, Blood Talks: Eugenic Modernity and the Creation of New Japanese. History and Anthropology, 2002, kd 13, nr 3, lk 195, 197–198.
[31] K. Kalling, L. Heapost, Racial Identity and Physical Anthropology in Estonia, lk 84–88, 91–96, 99–101.
[32] S. Keskinen, Intra-Nordic Differences, Colonial/Racial Histories, and National Narratives: Rewriting Finnish History. Scandinavian Studies, 2019, kd 91, nr 1/2, lk 171–175.
[33] Vt M. Connelly, Fatal Misconception: The Struggle to Control World Population. London, 2008, lk 46–115.
[34] Mõtteid ‘End Kosjalehe’ puhul. Endine Kosjaleht, 29.11.1930.
[35] Kas abielluksin ma neegriga?. Rahvaleht, 09.07.1931.
[36] J. Klein, Pärivus inimese juures. Rmt-s: Pärivus ja valik: tõutervishoiu käsiraamat. Toim. A. Audova jt. Tartu, 1927, lk 94–96.
[37] H. Mäelo, Tänapäeva Ameerika. Tartu, 1938, lk 92.
[38] K. Sian, Born Radicals? Prevent, Positivism, and ‘Race-Thinking’. Palgrave Communications, 2017, nr 3, lk 2–5.
[39] H. Madisson, Sugemed allealiste ulakuse ja kuritegevuse üle Eestis: kriminaal-antropoloogiline ja sotsiaal-meditsiiniline uurimus Harku kurikalduvustega poeglaste kasvatusmaja 1923 a. koosseisu põhjal. PhD diss., Tartu, 1924, lk 423.
[40] H. Madisson, Pärivusest kurikalduvusega perekonnas. Tartu, 1929, lk 11.
[41] J. Aul, Anthropologische Forschungen in Eesti. Tartu, 1936, lk 13; Hõimutöö ja soome-ugri teaduste töömailt. Üliõpilasleht, 1936, nr 7, lk 215.
[42] Idabalti- ja põhjarassid eestlaste peamiseks tõuelemendiks, Päewaleht, 01.07.1936; J. Aul, Antropoloogiline ülevaade. Rmt-s: Viljandimaa: maadeteaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. I, Üldosa. Toim. A. Luha jt. Tartu, 1939, lk 83; J. Aul, Zur Frage der Rassenkreuzung im Bereiche des europiden Rassenkreises. Zeitschrift für Rassenkunde, 1935, kd 2, nr 3, lk 248–251.
[43] J. Vilms, Segaabielud rahvuspoliitiliselt. ERK, 1936, kd 4, nr 1, lk 18–20.
[44] J. Vilms, Abinõud ja teed tõutervise tõstmiseks. Rmt-s: Pärivus ja valik, lk 280–282.
[45] O. Liiv, Eesti sakslaste päritolu. Rmt-s: Tähiseid: Eestluse aastaraamat. Toim. E. Roos. Tartu, 1935, lk 67.
