Järgnev sissejuhatus islamlikku mässu USA-s keskendub sellistele persoonidele nagu Noble Drew Ali, Master Fard, Allah the Father ning nende rajatud uususunditele. Noble Drew Ali (edaspidi Õilis Drew Ali) tegutses I maailmasõja järgses USA-s tänavajutlustaja ja müstikuna ning rajas Moorish Science Temple of America nimelise uususundi. Master Fard (edaspidi Isand Fard) alustas Õilsa Drew Ali eluajal ja rajas peale tema surma 1929. aastal Nation of Islami nimelise religioosse liikumise. Allah the Father (edaspidi Allah Isa) tegi 1960. aastate algul endale selgeks Nation of Islami pühatekstid, võttis kõik salajased teadmised kokku ning jagas neid tänavatel noortele, et tekiks Five Percenter Nationi nimeline uususund, mis ei nimeta enda väärtussüsteemi üldsegi mitte religiooniks, vaid kultuuriks.
Nagu enamasti, on iga teema süvitsi uurimisel kõige keerulisem oma teadmisi sellest võimalikult lühidalt ja täpselt edasi anda – kõik lood hargnevad risoomselt laiali, ajas tagasi ja edasi, rööpselt teistesse lugudesse, ning uurija ei näe selles ei lõppu ega algust. Nõnda on ka islamiga USA-s. Näiteks kõigest kuu aega tagasi ilmus ühe kaasaja olulisema USA islami uurija Michael Muhammad Knighti sulest raamat, mis avab Isand Fardi noorpõlve pedagoogilist poolt.[1] Käesolev tekst keskendub sestap kultuurilisele vastupanule ja selle arenemisele ajas, vaatleb religiooni kui kontrakultuurilist nähtust ning avab inimesi, kes dominantkultuuris suurepäraselt orienteerudes suutsid pakkuda mentaalseks vabastuseks võõrast ja ebatavalist alternatiivi.
Õilis Drew Ali
1928. aasta mustvalge pildi keskosas on nooremapoolne mustanahaline meesterahvas, tal on seljas imeilus idamaine paraadrüü ja peas sulgedega ehitud turban, pildi tegemiseks on ta võtnud napoleonliku poosi. Meest pildil tuntakse nimega Õilis Drew Ali ja tema õpetusi seostatakse mitmesuguste islamlike usuvoolude ning salateadmistega – või siis peetakse teda lihtsalt rändtsirkuse šarlataniks. Samas võib Õilsat Drew Alid lugeda ka ühe esimese afroameeriklaste islamivoolu rajajaks ning, nagu kirjutab Peter Lamborn Wilson,[2] päris esimeseks ameerikalikuks prohvetiks.
Prohvet Õilis Drew Ali on teada tänu Moorish Science Temple’i (Mauri Teaduse Tempel; edaspidi lühendatult MST) nimelisele uususundile – tegemist on n-ö katusterminiga, mille alla kuulub eri protoliikumisi, nagu Canaanite Temple, ja hilisemaid järglasi, nagu Moorish Orthodox Church. MST tegevus saab alguse I maailmasõja järgses Newarkis, New Jerseys, kust ühel hetkel liigutakse prohveti jälgedes Chicagosse. Õilsa Drew Ali päritolu ja noorpõlv on mähitud saladuseloori, mida on tihendanud nii tema enda müstilised autobiograafilised lood kui ka MST organisatsiooni üldine krüptilisus. Näiteks MST pühakiri „Circle Seven Koran“ oli väga pikalt vaid uususundi siseselt levitatav ning välismaailmale tundmatu tekst. Pühakirja tegelik nimi on „The Holy Koran of The Moorish Science Temple of America“, aga kaanel olev kujutis ringi sees paikneva number seitsmega on andnud laialdaselt kasutatava hüüdnime.
Usundi n-ö „ortodokssed“ allikad väidavad, et Õilis Drew Ali sündis 8. jaanuaril 1886. aastal Põhja-Carolinas ja kandis algselt nime Timothy Drew. Nime Õilis Drew Ali sai ta pärast seda, kui reisis noorukina Lähis-Idas, kus ta initsieeriti iidsetesse Egiptuse riitustesse ning sai pärast Hufu püramiidi alusest labürindist väljumist Ülemmaagilt nime Šariif (ar ‘õilis’) Abdul Ali. Uuemad allikad on seadnud kahtluse alla nii Õilsa Drew Ali reisimise Oriendis, eesnime Timothy kui ka Põhja-Carolina osariigi ja pakkunud nimeks hoopiski Thomas ning sünnikohaks Virginia osariiki.[3] Samasugused ebakõlad on ka tema vanematega: ühtede sõnutsi olid ta vanemad noorelt surnud tšerokii hõimu mitmerassilised esindajad ning noorena orvuks jäänud Drew Ali kasvatas üles kuri ja vägivaldne tädi, kelle tõttu ta juba teismelisena kodunt põgenes; teiste sõnutsi ei surnud ta vanemad sugugi noorelt ja puutusid enne Õilsa Drew Ali sündi kokku Jamal al-Din al-Afghaniga ehk modernistliku islami ühe peamise ideoloogi ja panislami propageerijaga.[4]
MST pühakirja „Circle Seven Koran“[5] on palju kergem uurida kui selle loojat ning teose kohta võib üheselt öelda, et see koosneb kolmest osast, millest kaks on kopeeritud teistest tekstidest, sissejuhatuse ja lõpupeatükid on aga kirjutanud Õilis Drew Ali. Niisiis on uususund osalt banaalne plagiaat, samas tuleb esile selle erilisus teiste seas ehk tõuseb küsimus, miks osad saavad prohveteiks ja teised mitte. USA esimeseks prohvetiks olemine nõudis Õilsalt Drew Alilt nii oma publiku ja kultuurikonteksti tundmist kui ka innovaatilist orienteerumist kaasaja trendides.
Plagiaadisüüdistused põhinevad tõigal, et väga suur osa „Circle Seven Korani“ tekstist on sõnasõnaline koopia kahest teisest teosest: peaaegu pooled peatükid (II–XIX) on võetud Levy H. Dowlingi raamatust „The Aquarian Gospel of Jesus the Christ“ ja ülejäänud peatükid (XX–XLIV) pärinevad Sri Ramatherio raamatust „Unto Thee I Grant“. „The Aquarian Gospel of Jesus the Christ“ on tuntud teos, mis räägib Jeesuse „kadunud aastatest“ ehk aktiivsele misjonitegevusele Lähis-Idas eelnenud rändamisest India subkontinendil. See tekst sai omakorda inspiratsiooni Nicolas Notovitchi raamatust „La vie inconnue de Jésus-Christ“, mis omakorda põhineb väidetavalt Tiibeti kloostrist leitud käsikirjal prohvet Issa (Jeesuse nimi araabia keeles) elust. „Unto Thee I Grant“ on roosiristlik tekst, mis on selle toimetaja Sri Ramatherio sõnutsi nende kollektsiooni kuulunud juba 1760. aastast, aga ingliskeelne tõlge saadi hoopiski hiinlastelt, kes said selle Tiibetist (tõlkijaks oli kas Konfutsius või Laotse), kes said selle Egiptusest maailma esimeselt monoteistilt Ehnatonilt.
„Circle Seven Koran“ põhineb uusaegsetel apokriivadel (ja/või pseudepigraafidel), milles on tehtud kosmeetilisi muudatusi, näiteks sõna „Jumal“ asemel on kasutatud sõna „Allah“. Pühakirja võiks nimetada modernseks apokriivaks, mille olulisus peitub just Õilsa Drew Ali kirjutatud tekstiosal ehk esimesel ja kõige viimastel peatükkidel XLV–XLVIII, kust kooruvad välja MST peamised doktriinid ning prohvetlik erilisus. Prohvet teatab mustanahalisele kuulajale, keda seni on koheldud rahvuseta USA elanikuna, et tal on rahvus ja et ameeriklase asemel on ta maur.
„Mauri rahvuse“ mõiste esiletoomine on oluline näide vastupanust eurotsentrilisele kultuurile, samas võib selles näha eraldumist teistest afroameeriklaste vastupanuliikumistest. Näiteks Marcus Garveyt, kes asutas 1914. aastal pan-aafriklust ja „musta natsionalismi“ ideoloogiat propageeriva organisatsiooni UNIA (Universal Negro Improvement Association), peab Õilis Drew küll tähtsaks isikuks ja nimetab teda isegi Ristija Johanneseks, kes eelneb messiale ehk temale endale, aga samas ei nõustu ta Garvey arusaamadega religioonist ja rahvusest. Marcus Garvey ideoloogia sekulaarsel poolel asetseb üleaafrikaline iseseisvus ja ühtsus ning afroameeriklaste tagasipöördumine kodumandrile, aga religioossel ja rahvuslikul teljel omab enam tähtsust kristlus ja Etioopia. Osalt on Etioopia vastupanuliikumiste jaoks oluline kui näide Aafrika riigist, mis on olnud vaba ja okupeerimata kristlik kuningriik, aga samas annab seda seostada ka tollaste pseudoteaduslike rassiteooriatega, mille kohaselt etiooplased olid hamiidid ehk prohvet Noa poja Haami järeltulijad. Selle rassiteooria järgi kannavad semiidid-hamiidid „Haami needust“ ega ole aaria rassiga võrdsed, asudes siiski kõrgemal Sahara-taguse Aafrika negriidsest rassist.
„Mauri rahvus“ viib raskuskeskme minema „kristlikult Etioopialt“ ja asetab selle osalt islamlikku Põhja- ja Lääne-Aafrikasse, jättes samas konkreetse geograafilise asupaiga ambivalentseks. „Mauri rahvuse“ hulka kuuluvad kõik mitte-eurooplased – kõik Ameerika põlisrahvad, kõik asiaadid ja aafriklased, isegi pärslased ja keldid on mauri prohveti silmis osa ühtsest asiaatlikust-aafrikalikust rahvusest. Sama tendentsi sulandada kokku kontseptsioonid „Aasia“ ja „Aafrika“ (ning nendes „kontseptsioonides“ elavad inimesed) võib näha ka MST järglase Nation of Islami tekstides ja mõtlemises.
„Circle Seven Korani“ viimases peatükis (XLVIII:6–7) annab Õilis Drew Ali teada, et mauride „puhas ja rikkumata“ rahvus ei soovi enam tegemist teha (ei ühineda ega abielluda) eurooplastega ega nende usundiga, sest mauridel on olemas esiisade rajatud algupärane usk ehk islam. Tegemist on konkreetse eraldumisega kristlikust maailmast: „Seetõttu tagastame kiriku ja kristluse Euroopa rahvastele, kuna selle valmistasid nende esiisad nende maiseks päästmiseks.“
Õilis Drew Ali liigub maailmas, kultuuriruumis, mis on kristlik, ja kasutab oma järgijatega kõnelemiseks selle tekste ning kontseptsioone. Samas on olemas teadmine idamaadest ja nende kultuurist – MST-d annab väga mitmes suhtes seostada näiteks vabamüürlastest shriner’itega, kes kasutasid igasugust orientaalset (Lähis-Ida, Egiptuse, Pärsia jne) atribuutikat, et oma tegevust eksootiliseks muuta. Tema tollasel publikul oli kokkupuuteid misjonitööd tegevate moslemitega eri islami usuvooludest, alates ortodokssetest sunniitidest kuni uususundit järgivate ahmadidžadeni. Lisaks leidus kõikvõimalikke muid „idamaiseid tarku“, kes müütasid tänavatel, laatadel ja rändtsirkustel tervendavaid eliksiire, turbanid peas.
Prohvet suutis tabada hetkemeeleolu, mis otsis väljapääsu euroopalikust kultuurist, ligipääsu jumalikkusele, mida ei valvaks orjapidajate järeltulijad. Flirtimine islami ja idamaise kultuuriga oli ühtaegu orientalism ja eksotism, idamaise müstika fetišeerimine, ning teisalt kontra-alternatiiv-sub-kultuuriline käitumine; see toimub pärast Euroopa valgustajaid-klassikuid-romantikuid, kes õhkasid 1001 öö muinaslugude ja Zarathustra saladuste järele, see toimub enne biitnikke, hipisid ja postmoderniste, kes, joogamatid käes, surevad Vietnami sõja vastastel meeleavaldustel.
Isand Fard
Kohe pärast prohvet Õilis Drew Ali surma ilmub Detroiti linna mees, kes liigub nii euro- kui ka afroameeriklastest elanike seas. Ta on imelik, mingist liminaalsest ruumist pärit võõras, kes ühtede sõnutsi on mulatt, mustanahalise isa ja valgenahalise ema järeltulija, teiste sõnutsi aga türklane, süürlane või uusmeremaalane. Sajandialguse eksotism on korraks suremas ja modernne maailm lõhub müstikat, trendikas on rääkida rassiteooriatest ja muudest pseudoteadustest, suunamudijaks saab eugeenika. Too liminaalne isik kannab mitmeid nimesid, müütab ukselt uksele siidisalle ning ühtäkki saab temast Isand Fard, Nation of Islami (edaspidi NOI) rajaja. Mäss liigub prohvetluselt edasi jumalustumisele, sest just seda Isand Fard oma järgijatele teada annab – müstilist jumalat ei ole olemas, tegemist on tondiga, kellega orjapidajad on mustanahalisi hanitanud; Jumal on olemas ja ta on elav ning hingav jumal ehk mustanahaline inimene ise.
Isand Fardi päritolu on sama müstiline kui Õilsa Drew Ali oma – mitmed autorid ajavad taga tema 58 aliasega (näiteks Wallace Fard Muhammad, W. D. Fard, Wallie Dodd Ford jne) seotud dokumente alates migratsioonipaberitest kuni väeteenistuse kutseni, ent saladus püsib.
Teda arreteeritakse korduvalt ja ta on vanglas nii enne uususundi rajamist kui ka selle ajal, ta on abielus mitme naisega ja peab mitut ametit, et liminaalse isikuna selles veidras riigis ellu jääda. Oluline on siinkohal siiski see, et sarnaselt Õilsale Drew Alile suudab ta rääkida inimestele just seda, mida neil tol hetkel tarvis on.
Detroit on täis vaeseid mustanahalisi, kes on paremat elu otsides tervest USA-st sinna kokku tulnud. Orjusest on möödas vähem kui sajand ja modernistlik maailm oma pseudoteadustega peab neid endiselt vähemateks kui inimesed. Majandus on nii, nagu ta on, ja töökohti mustanahalistele on vähe. Sellesse hetke saabub Isand Fard, osalt tõmmu ja oma, osalt hele ja võõras, ning teatab, et jah, eugeenika on tõsiselt võetav asi, aga „valgenahalised kuradid“ on asjast valesti aru saanud ja „universumi tõeline valitseja on mustanahaline asiaatlik mees“. Valgenahalised kuradid meisterdas aga tuhandeid aastaid tagasi suurepealine teadlane Yakub mustanahalisest inimesest – seetõttu on eurooplased nõrgemad ja väiksema ajuga ehk vähem inimesed kui aafriklased-asiaadid.
Nation of Islami kritiseeritakse rassilise essentsialismi pärast – olen isiklikult märganud, et see „valge mees on kurat ja must mees on jumal“ retoorika on vastukarva kõige antirassistlikumatelegi kahvanägudele –, ent keegi ei suvatse tõsta sõnumit ja sõnumitoojat 1929. aastasse, kus täpselt samasugust õudust tohivad enda kohta rääkida kõik Euroopa teadlased. Ja siinkohal ei pea rääkima mingitest äärmusideoloogiatest, vaid võib vaadata kasvõi seda, kui kaua eksisteerisid Euroopa loomaaedades eraldi näitused maailma rahvastest – kui kaua hoiti loomade kõrvalpuurides pärismaalasi muudelt mandritelt. Isand Fardi kuulaja, jünger, vajas sõnumit, mis mitte ei võrdsustaks teda teistega ega tooks teda tagasi inimeste hulka, vaid teeks temast midagi enamat, sest aastasadu oli teda koheldud eikellenagi.
Paradoksaalsel kombel muutub Isand Fard just samasuguseks „tondiks“ kui kristlik jumal, kelle vastu tema sõnum on suunatud – ta kaob 1934. aastal nagu vits vette ja tema asemel asub NOI-d juhtima Elijah Muhammad, kes nimetab ennast maapealse jumala ehk Allahi ehk Isand Fardi prohvetiks. Elijah Muhammad saab edaspidi tuntuks isikuna, kes arvatavasti on seotud Malcolm X-i tapmisega, ta peab mitmeid armukesi ning tema poeg Warith Deen Mohammed saab pärast isa surma 1975. aastal NOI juhiks, et seejärel koheselt ühendada organisatsioon ortodoksse islamiga ja asendada Isand Fardi loodud mütoloogia sunniitliku õpetusega. NOI oma algses vormis taaselustub järgnevatel aastatel endise jutlustaja Louis Farrakhani juhtimisel – liidriroll on tänaseni tema käes ja nüüdseks on uususund lisaks islamlikele eripäradele saanud ka UFO-religiooniks, mis teeb koostööd saientoloogidega. UFO-usundi alged olid olemas juba Isand Fardi ajal, ent see on omaette lugu.
Isand Fardist jäävad maha tekstid, mille kogumikku tuntakse nime all „Sup-reme Wisdom Lessons“ (Ülima tarkuse õppetunnid). Neist rääkides peab esile tooma, et Isand Fard kirjeldab vastupanu ja mässu hegemoonse euroopalik-kristliku kultuuri vastu selgesõnalisemalt ja loovamalt kui MST rajaja Õilis Drew Ali. Õppetunnid on kirja pandud küsimuste ja vastustena Isand Fardi ja tema õpilase vahel või konkreetsete faktide-teesidena maailma ja Isand Fardi kohta. Neist koorub välja väga kirev mütoloogia, mis käsitleb nii maailmaloomist kui ka lähiajalugu, milles tegutseb kuri suure peaga teadlane Yakub, ning viimaseid aastatuhandeid, mil eurooplased järk-järgult alistavad algupäraseid inimesi. Mütoloogias nimetatakse islamit teaduseks, ülimaks matemaatikaks, mille Isand Fard rajab oma onule, kes toodi Aafrikast Ameerika tühermaale orjusesse.
Elijah Muhammadi retoorikat jätkates tuleks Isand Fardi tõeliseks prohvetiks lugeda mitte Elijah Muhammadi, vaid kõige kuulsamat NOI liiget, kes sureb sunniitliku moslemi el-Hajj Malik el-Shabazzina, aga on laiemale ringkonnale tuntud kui Malcolm X. Tema kirjeldamiseks sobib ideaalselt sõna demagoog selle algses vanakreekalikus rahvajuhi tähenduses. Malcolm X ei ole religioosne prohvet, kuigi enamik tema sõnavõtte ja esinemisi on kantud usutemaatikast; ta on pigem ilmalik prohvet, kelle eesmärgiks ei ole mitte inimeste taevariiki viimine, vaid põrgu lõpetamine maa peal – kõik, mida ta on öelnud, põhineb tema enda kogemustel ühiskonnas, mis pole kohelnud teda inimesena.
Malcolm X-i tegevus langeb aega, mil ühiskond polariseerus peamiselt integratsiooni versus segregatsiooni küsimuses, ehk kas USA valitsus peaks midagi ette võtma olukorras, kus rahvastikku hoitakse lahus nahavärvi alusel. NOI seisukohta on püütud näidata poleemiliselt segregatsiooni ja musta- ning valgenahalise elanikkonna lahutamist pooldavana. NOI oma rangete reeglitega on MST seisukohast kindlasti radikaalsem, ent samas on seda ka omajagu valesti mõistetud. Kõige selgemini on selle positsiooni sõnastanud just Malcolm X: „Ei! Me keeldume segregatsioonist veelgi sõjakamalt, kui teie väidate! Me tahame separatsiooni, mis pole sama! Austatud Elijah Muhammad õpetab meile, et segregatsioon on see, kui teie elu ja vabadust kontrollib ja reguleerib keegi teine. Segregeerida tähendab kontrollida. Segregatsioon on see, mida ülemad sunnivad peale alamatele. Kuid separatsioon on see, mida tehakse vabatahtlikult, kahe võrdse poolt – mõlema hüvanguks!“
Kui võrrelda MST ja NOI doktriine, siis võib öelda, et NOI läheb MST „kosmeetilisest islamiseerumisest“ mõne kraadi kangemaks. Mõlemad jäävad kasutama dominantkultuuri märke ja keelt, näiteks kasutades antikristliku teoloogia selgitamiseks just kristlikku terminoloogiat. NOI puhul annavad sellest eriti selgelt märku Elijah Muhammadi sõnavõtud ja raamatud, sest isehakanud prohveti isa oli Georgia osariigis baptisti jutlustaja. Samas tungib alternatiivkultuuriühikutena sisse aina enam araabia-keelseid mõisteid, islami religioosseid traditsioone nagu palvetamine ja paastumine, araabia nimede kasutamist euroopalike asemel ning tohutult teravam soov eralduda dominantkultuurist.
Allah Isa
NOI Harlemi mošees – MST massoonliku „templi“ asemel kasutavad nemad juba islamlikku „mošeed“ – number 7 tegutses mitmeid uususundi olulisemaid isikuid, näiteks oli see n-ö „kodumošeeks“ Malcolm X-ile, kelle auks kannab see tänapäeval nime Masjid Malcolm Shabazz. Aastal 1963 tegutseb seal ka mees nimega Clarence 13X (tollal loobuti uususundiga liitumisel orjapidajalt saadud perekonnanimest ja asendati see X-iga, number X-i ees väljendas seda, mitmes sellise eesnimega isik liitub NOI-ga), kes juurdles NOI pühatekstide üle ja leidis neist midagi täiesti uskumatut, ent samas ilmselgelt silme ees ilutsevat. Ta teatab kaaslastele, et kui Isand Fardi, kes on ju maapealne Allah, sõnutsi on must asiaatlik mees universumi looja ja jumal, siis järelikult on ka tema Allah!
Tegemist on NOI doktriinide järgi ääretult hereetilise postulaadiga, sest kuigi sõnad God ja Allah tähendavad ühtviisi jumalat, on nende silmis jumalate hulgas olemas vaid üks Allah, kelle prohvetiks on koguduse juht Elijah Muhammad. Clarence 13X deserteerib väga jäigast, konservatiivsest ja rangete reeglitega Nation of Islami kogudusest ja hakkab jagama oma teadmisi tänavanurkadel noortele jüngritele, kes asuvad teda kutsuma Allah Isaks.
NOI üheks dogmaks on inimkonna jagamine kolmeks: 85 protsenti on „lambad“, keda kontrollib 10 protsenti manipulatiivseid ja ekspluateerivaid juhte, ning kõigest 5 protsenti on „vaesed õiglased õpetlased“ ehk õiglased isikud, keda ei valitseta ja kes ei valitse teisi. Allah Isa ja tema järgijad hakkavad end nimetama Viie-Protsendi-Rahvaks (Five Percent Nation) või lihtsalt Viieks Protsendiks (Five Percenters), hiljem tekib ka täpsem konstruktsioon Jumalate ja Maade Rahvas – Nation of Gods and Earths, lühendina NGE.
Lihtsustatult öeldes võtavad nad põhimõtteliselt üle kogu NOI pühakirjalise ja mütoloogilise poole ning loobuvad rangetest religioossetest reeglitest, mida NOI liikmed järgivad. Keerulisemalt öeldes toimub täielik autodeifikatsioon, -apoteoos või autoantropolaatria, kus uusreligiooni liige peab teadvustama enese jumalikustumist. Seejuures toimub ka NOI pühatekstide demokratiseerimine, ligipääs neile viiakse templist tänavatele ja muudetakse jumalikustumine seeläbi kättesaadavamaks – usuline kogemus vabastatakse mošee, selle pidajate ja reeglite kütkeist ning ka tänavanurgal hasartmänge mängivad ja pudelist kangemat kraami libistavad noorukid saavad osa „ülima tarkuse õppetundidest“.
Autoapoteoosi avaldumise kirjeldamiseks tuleks lahti seletada NGE numeroloogia ja alfabeet, mida tuntakse Ülima Matemaatika (Supreme Mathematics) ja Ülima Tähestikuna (Supreme Alphabet). „Ülima tarkuse õppetundides“ on nende süsteemide tekkele aluseks olevaid kirjeid, ent üpriski kindlalt võib väita, et tegemist on NOI-st lahkumise järgse arenguga, millele aitasid kaasa erinevad Allah Isa kaaslased (näiteks Abu Shahid, kellega oldi hiljem ka vaenujalal[6]) – NGE jumalad hakkasid iseseisvalt looma n-ö „lisaõppetunde“, sest autoapoteoosis on sellised asjad võimalikud.
Ülim Matemaatika on numeroloogia, poeetiline numbrimäng, kus igale numbrile vastab mingi kontseptsioon, väärtus või tegevus; süvatasanditel on tegemist keerulise märgisüsteemiga, mis pakub võimalust tegeleda sisekaemusliku filosofeerimisega. Kümnendsüsteem on järgnev:
1 – teadmised (knowledge)
2 – tarkus (wisdom)
3 – mõistmine (understanding)
4 – kultuur (culture)
5 – jõud (power)
6 – võrdsus (equality)
7 – Allah
8 – ehitama / hävitama (to build / to destroy)
9 – sünd, sündima (birth, born)
0 – šiffer, ring (cypher)
Viie Protsendi jumal võib võtta tänase kuupäeva (kirjutamise hetkel näiteks 21. detsember 2024) ja asuda seda ühtaegu hävitama ehk dekonstrueerima ning ehitama ehk rekonstrueerima. 21 on tarkus ja teadmine, 12 teadmine ja tarkus – see päev möödub šifris keereldes, et liita 1 ja 2 ning saada neist 3 ehk mõistmine. 2024 on tarkuse šiffer ja tarkuse kultuur, mis kokku liites (2+0+2+4) annab ülima matemaatilise teadmise numbrist 8 ehk ehitamisest ja hävitamisest. Mis on need teadmised ja mis on tarkus, kes on selles šifris, selles ringis, mida tähendab ehitamine ja hävitamine? See on ääretult subjektiivne ja NGE jumal, autoapoteoosi saavutanu, suudab seda lahti seletada vaid enda vaatevinklist; luua mõtet näiteks sellest, mida on sel aastal või isegi sel kuupäeval jumala elus ehitatud ja mida on hävitatud.
NOI jäigas süsteemis kinni hoitud „Ülima tarkuse õppetundide“ pühatekstist saab kõigi NGE jumalate katekismus ja seda õpitakse pähe sõna-sõnalt – siin on ääretult huvitav kattuvus ortodoksse islamiga, kus moslemid õpivad varajasest lapsepõlvest pähe Koraani. Kui moslem on moslem olenemata sellest, kui palju Koraanist tal peas on (tiitel „haafiz“ on neile, kes suudavad kõik pähe õppida), siis NGE jumala kohustus on teada kõiki õppetunde peast. Teades kõiki küsimusi ja kõiki vastuseid, fakte maailmast ja ajaloost, lisades neile Ülima Matemaatika ja Ülima Tähestiku, seisab noor jumal tänavanurgal koos oma kaaslastega ja räägib – nad seisavad ringis ehk šifris, lammutavad Põhja-Ameerika kõnnumaal neile pakutud kultuuri ja ehitavad selles oma sõnadega uut, sest „Mu sõna on Side/Tagatis ja Side/Tagatis on elu, ja ma annan ennem oma elu, kui et mu sõna ei pea.“ („My word is Bond and Bond is life, and I will give my life before my word shall fail.“ Supreme Wisdom Lesson IV:11)
Kui eelnev kõlas kuidagimoodi tuttavalt, siis arvatavasti on lugeja mingil hetkel kuulanud korralikult räppi – Viie Protsendi jumalad on olnud selle muusikastiili peamisi loojaid, ringis ehk cypher’is jagatu on räpikultuuri alustekst ja krüptilisest žargoonist, kus iga täht ja number tähistab miskit muud, kui algselt eeldada võib, saab selle kultuuri keel. Tuntumad nimed – Erykah Badu, Busta Rhymes, NAS ehk God’s Son, terve jumalama Wu-Tang Clan jne – on kõik kas alustanud Viie Protsendi jumalatena või tänini aktiivselt just selle uususundiga seotud. Siinkohal tasub mainida, et kui räpparid kasutavad tähestiku seitsmendat tähte „G“, siis ei viita see üldsegi sõnale gangster, vaid hoopiski selle vastele nii Ülimas Tähestikus kui ka Ülimas Matemaatikas ehk sõnale God/Allah. Teist jumalat tervitatakse tavaliselt sõnadega „Peace, God“, kus islamlik salaam aleikum ehk „rahu olgu sinul“ on asendunud kaaskondlase apoteoosi tunnistamisega.
Võrreldes eelmainitud MST ja NOI-ga on NGE tervitus märgiline – kui MST ja NOI omistasid islami/araabia kultuurile ja selle matkimisele suurt tähtsust, siis NGE heidab kõrvale vastandumise dominantkultuurile n-ö kosmeetiliste protseduuride läbi ning mäss võtab üle kõik olemasolevad vahendid ehk kultuuriühikud. Üheaegselt on kasutusel nii anglo-ameerika kui ka araabiakeelsed nimed ja sõnad, nimi Kareem on ühtlasi Cream, Allah on God jne. Üheks oluliseks erisuseks võib pidada ühtse ja seadusliku usuorganisatsiooni puudumist – usk ja pühatekst on vabalt kõigile kättesaadavad ilma ametliku registreerimiseta. Samas on see toonud kaasa arhailisema õpetaja-õpilase suhte, kus noviits peab leidma endale õppetunde teadva jumala, kellelt neid õppida. See omakorda on toonud kaasa sufistlikele vennaskondadele sarnase lineaarsuse, kus iga „vaene õiglane õpetaja“ võib rajada oma vennaskonna, mille liikmed rajavad enda omi jne. Jäikus on asendunud päris inimsuhtega, sest „sõna on side“.
Hereesiast ortodoksiasse ja tagasi
Ilmselgelt on mainitud uususunditest tänini kõige mõjukamaks Nation of Islam, ja seda tänu Malcolm X-ile – tema esinemised, sõnavõtud ja ka autobiograafia nii kirjas kui filmis on globaalselt leviv materjal, mis toob isikuid kontakti just NOI religioosse mütoloogia ja vastupanu narratiiviga. Eespool viidatud autor Michael Muhammad Knight tutvus islamiga ja hakkas sunniitlikuks moslemiks tänu räppmuusikale ja Malcolm X-i autobiograafia lugemisele – see motiiv kordub mitmete pöördunute puhul.
Ka NGE-d võib pidada tänini mõjukaks uususundiks tänu hiphopile ja USA linnakultuurile, ent selle mõju enamasti ei teadvustata – Viie Protsendi jumalad on tihtilugu ühiskonna äärealadel, vaesuses ja vangis, nende filosoofia levib krüptilises ja šifreeritud keelekasutuses. Kui paljud panevad tähele, et Erykah Badu ühes tuntumas loos „On & On“ on järgnevad sõnad: „If we were made in his image / Then call us by our names“? Lisaks on aja jooksul nii MST, NOI, NGE kui ka muude usundite-liikumiste temaatikad omavahel põimunud, juurde on lisatud näiteks afrotsentrismi ja Black Panther Party vasakpoolset ideoloogiat ning tekkinud on urbanistlik kontrakultuur, mis saab kasutada juba olemasolevaid ja käibivaid kultuuriühikuid ilma uususundite tüvitekstidele ja doktriinidele keskendumata.
Lisaks on üpris palju liigutud religioosselt äärealalt peavoolu ja tsentrisse – paljud mainitud uususundite järgijad on hakanud ortodoksseteks sunniitlikeks moslemiteks. Osa neist minetab varasema usu kui hereesia, osa võtab „õppetunnid“ kaasa, et läbi nende uurida islamit, osa on üheaegselt nii NGE jumalad kui ka Allahile allunud ehk moslemid – metamodernses maailmas on võimalik narratiivide paralleelsus.
Prohvetlus ja vastupanu, islamlik mäss USA kontekstis, on üldiselt metamodernne ettevõtmine – modernsed suured narratiivid seatakse postmodernistliku kriitika alla, et pakkuda metamodernseid lahendusi. MST traditsioonide üheks omapärasemaks jätkuks on Moorish Orthodox Churchi liikme Peter Lamborn Wilsoni tegevus. 1980. aastail asus ta pseudonüümi Hakim Bey all kirjastama tekste, mida võib õigusega nimetada anarhosufistlikeks – tema „ajutiste autonoomsete tsoonide“ kontseptsioon on senini arvestatav lahendus riikliku fašismi ja jälgimisühiskonna vastu.
Islamlik mäss jätkub ka ilma USA islamlike hereesiateta – läänelikus ühiskonnas on ortodokssed moslemid asunud kritiseerima kultuurilis-ühiskondlikke nähtusi nagu patriarhaalsus ja homofoobia. Näiteks on anarhosufismist eraldiseisva nähtusena tekkinud punkmoslemid, kes võivad väga rangelt järgida traditsioonilisi islamlikke tavasid, ent samas pooldada tänapäevast n-ö woke-ideoloogiat koos pluralistliku ja sotsiaalselt liberaalse maailmavaatega. Ka feminism on esindatud, ja sellega seoses peab mainima Amina Wadudi, kelle väitekiri „Koraan ja naine: Lugedes pühakirja üle naise vaatenurgast“[7] on omaette meistriteos läänemaailma islamlikus kirjanduses.
Kui vaadata religioone üldiselt, siis enamik prohveteid on nii seaduste-reeglite toojad-loojad kui ka nende lõhkujad – prohvetid näevad oma ühiskonna vigu ja probleeme ning pakuvad neile lahendusi, mis tihtilugu reformivad seda ühiskonda täiesti uueks; vanadele reeglitele vastu
astudes on nad desertöörid ja mässajad, ketserid ja jumalasalgajad; reegleid luues aga omakorda uued mendid ja kohtunikud. Enamasti on kuldajastuks just prohveti aeg, sest prohvet on inimene nagu kõik teisedki ja empaatiat omava inimesena (miks muidu astuda ebaõigluse vastu?) võib ta reegleid muuta käigu pealt, et need vastaksid prohvetlikule reformile. Kuldajastule järgneb apostlite aeg, mil enam-vähem suudetakse hoida tasakaalu empaatia ja reeglite vahel. Seejärel tuleb haritlaste aeg, mil reeglid kristalliseeruvad, dogmad raiutakse kivisse, ja see on ka aeg, mil algselt sotsiaalset muutust, vabadust ja õiglust taotlenud liikumine muutub ennast hävitavaks. Kui end korrata: võib olla õnnelik, et metamodernses maailmas on võimalik narratiivide paljusus ja paralleelsus – jumalate ja prohvetite aeg ei ole veel möödas.
[1] M. M. Knight, The Supreme Wisdom Lessons: A Scripture of American Islam. Sheffield, 2024.
[2] P. L. Wilson, Sacred Drift: Essays on the Margins of Islam. San Francisco, 1993, lk 15.
[3] F. A. Abdat, Before the Fez: The Life and Times of Drew Ali, 1886–1924. Journal of Race, Ethnicity, and Religion, 2014, kd 5, nr 8.
[4] P. L. Wilson, Sacred Drift, lk 16.
[5] The Holy Koran of The Moorish Science Temple of America, https://melchizedekks.synthasite.com/resources/Circle%207%20Koran.pdf.
[6] M. M. Knight, The Five Percenters: Islam, Hip Hop and The Gods of New York. London, 2007, lk 49.
[7] A. Wadud, Qur’an and Woman: Rereading the Sacred Text from a Woman’s Perspective [1992]. Oxford, 1999.
