Lõbusad lood

Et kadestajad lõbusate lugude kogumikku selle lihtsa stiili pärast ei arvustaks

Arvan, et on palju selliseid, kes neid meie vesteid kord laidavad kui midagi kergemeelset ja tõsisele mehele sobimatut, kord ootavad neilt viimistletumat väljenduslaadi ja suuremat sõnaosavust. Kui ma neile vastaksin, et olen lugenud, et meie esivanemad, väga arukad ja väga õpetatud mehed, tundsid rõõmu lõbusatest lugudest, vaimukustest ja pajatustest, teenimata mitte laitust, vaid kiitust, siis usun, et olen nende heakskiidu ärateenimiseks küllalt teinud. Sest miks ma peaksin pidama endale häbiväärseks, et ma selles asjas esivanemate eeskuju järgin, kui ma muus pole võimeline seda tegema, ja kulutan sellesama aja, mille ülejäänud veedavad seltskondades ja inimeste kogunemistel lobisedes, hoolsale kirjutamisele, eriti kui tegemist pole autu tööga ja see võib lugejatele mingit lõbu pakkuda? On ju sünnis ja peaaegu hädavajalik – vähemalt targad mehed on selle heaks kiitnud – meie mitmesugustest mõtetest ja raskustest rusutud meelt pidevatest muredest vahetevahel kosutada ja teda mingit sorti naljadega rõõmu ja lõõgastuse poole juhtida. Otsida aga sõnaosavust kõige madalamatest asjadest või sellistest, kus nali peab olema kindlas sõnastuses või tuleb teiste juttu korrata, näib olevat omane tähenärijale. On ju olemas asju, mida pole võimalik kaunistatumalt kirjeldada, sest neid tuleb jutustada niimoodi, nagu neid kandsid ette need, keda vestetes kujutatakse.

Mõned võib-olla arvavad, et see minu vabandus on tingitud puudulikest võimetest – olen nendega nõus. Kirjeldagu nad ainult ise neidsamu asju kaunimalt ja lihvitumalt, kutsun neid üles seda tegema, et ladina keel sellel meie ajastul ka tühisemate teemade käsitlemisel rikkalikumaks saaks. Selline kirjutamisharjutus tuleks ju sõnaosavuse õpetusele kasuks. Mina tahtsin küll järele proovida, kas paljusid asju, millest arvatakse, et neid on keeruline ladina keeles öelda, on võimalik kirjutada nii, et seal on mõte sees; kuna seejuures ei saa kasutada mingeid kõnekaunistusi, mingit toredust, on minu hingele küllalt sellest, kui ei jää muljet, et mu jutt on päris oskamatu.

Kuid hoidugu nende „Vestete“ lugemisest (nimelt tahan, et neid niimoodi kutsutaks) ülemäära ranged kohtunikud ja karmid kriitikud. Tahan, et neid loeksid lõbusad ja heatahtlikud inimesed (nagu Luciliust^[1] consentialased ja tarentumlased). Kui nad juhtuvad olema lihtsamapoolsed, ei ole mul midagi selle vastu, kui nad arvavad, mida tahavad, ärgu ainult süüdistagu kirjutajat, kes on need lood kirjutanud meelelahutuseks ja mõtteharjutuseks.

12. Talupoegade saadikutest, kellelt küsiti, kas nad tahavad meistrilt osta elava või surnud krutsifiksi

Sealtsamast paigast [Ellost] saadeti mõned Arezzosse ostma puust krutsifiksi, mida kohalikku kirikusse üles panna. Nad viidi vastava meistri juurde, kes kuulas nad ära; et mehed olid harimatud ja otsekui juhmakad, tahtis meister nende üle nalja heita ja päris, kas nad tahavad elavat või surnud krutsifiksi. Nood võtsid natuke aega nõupidamiseks, rääkisid omaette läbi ja andsid lõpuks vastuseks, et eelistavad elavat: sest kui see nende rahvale niisugusena ei meeldi, saavad nad ta kohe ära tappa.

31. Imeelukast

Sel aastal on loodus sünnitanud eri kohtades hulgaliselt koletisi. Senigallia alal Piceno maakonnas tõi lehm ilmale tohutu suure mao. Selle pea oli suurem kui vasikal, kael küünra jagu pikk, keha sarnane koera omale, kuid sile ja pikem. Kui lehm ümber pöörates seda sünnitist nägi ja valjusti ammudes hirmunult põgeneda tahtis, ajas madu end järsku püsti, haaras sabaga ümber lehma tagajalgade, küünitas suu udara juurde ja imes nii kaua, kuni udaras piima oli; jättis siis lehma sinnapaika ja põgenes lähedal asuvasse metsa. Hiljem jäid udar ja see osa jalgadest, mida madu sabaga oli puudutanud, pikemaks ajaks mustaks, just nagu oleks nad põletada saanud. Karjused (lehm oli nimelt karjas) kinnitasid, et nad olid seda pealt näinud ja et lehm oli hiljem ka vasika sünnitanud. Ja sellest teatati Ferrarasse kirja teel.

58. Sellesama luuletaja [Dante] teravmeelne vastus

Kui Dante ükskord vanema ja noorema Koera^[2] vahel istudes einestas, viskasid nende teenrid tema õrritamiseks meelega kõik kondid salaja ta jalgade ette maha. Kui laud ära viidi, pöörasid kõik oma pilgud üksnes Dante poole, imestades, miks ainult tema ees kondid on. Siis lausus luuletaja löögivalmilt: „Siin ei ole midagi imestada, et koerad oma kondid ära sõid, aga mina ei ole koer.“

59. Kangekaelsest naisest, kes nimetas oma meest täikongiks

Ükskord tuli jutuks naiste kangekaelsus: nad jäävad mõnikord nii kindlameelseks, et on valmis pigem surema kui järele andma. Siis kõneles keegi: „Üks meie kandi naine oli oma mehe suhtes väga vastaline, alati tänitas talle vastu, kui mees midagi ütles; püsis selle juures, mida oli alustanud, ja tahtis ikka peale jääda. Kord mehega ägedat sõnasõda pidades nimetas ta abikaasat täikongiks. Too andis naisele kere peale, et ta oma sõnad tagasi võtaks, tagus rusikate ja kandadega. Mida rohkem ta tagus, seda rohkem naine teda täikongiks kutsus. Viimaks peksmisest väsinud, lasi mees naise tema põikpäisusest jagusaamiseks köiega kaevu, öeldes, et uputab ta ära, kui naine selliseid sõnu ei jäta. Naine jätkas veel kirglikumalt, korrates seda sõna isegi lõuani vette kastetuna. Siis lasi mees ta üleni vee alla, et ta enam rääkida ei saaks, katsetamaks, kas ehk surmaoht võõrutab naise tema visadest sõnadest. Ent kõnelemise võimalusest ilma jäänuna väljendas naine isegi uppudes seda, mida ta ei saanud välja öelda, sõrmedega: nimelt tõstis ta käed pea kohale ja pani mõlema pöidla küüned kokku, heites vähemalt selle liigutusega, niipalju kui sai, mehele täisid ette. Nende sõrmede küüntega tapavad ju naised tavaliselt täisid.“

87. Kergemeelsest mehest, kes ravis eesleid

Hiljuti oli Firenzes enesekindel ja kergemeelne mees, kes polnud pühendunud ühelegi tegevusalale. Kui ta oli ühe arsti raamatust lugenud teatud pillidest, mis väidetavalt pidid olema kasulikud eri tõbede korral, ja nende headusest, siis arvas see naeruväärne tegelane, et ta võib üksnes nende pillide abiga hõlpsasti arstiks saada. Valmistanud neid suure hulga, läks ta linnast välja ja hakkas mööda linnakesi ja külasid ringi rändama, kuulutades end arstikunsti asjatundjaks. Iga haiguse puhul aga andis ta neidsamu pille ja tänu neile sai nii mõnigi juhtumisi terveks. Kui selle lollpea kuulsus oli lollpeade seas kõvasti kasvanud, küsis keegi, kellel oli eesel kaduma läinud, sellelt mehelt, ega tal ei ole rohtu eesli tagasisaamiseks. Mees kinnitas, et on, ja andis küsijale kuus pilli, mille too pidi alla neelama. Pillid sisse võtnud, läks küsija minema. Kui ta järgmisel päeval eeslit otsis ja pillide sunnil tee pealt kõrvale astus, et kõhtu kergendada, juhtus ta pöörama roostikku, ning leidnud eesli sealt söömast, kiitis ta arsti teadmisi ja pille taevani. Pärast hakkasid talupojad selle arsti just nagu teise Aesculapiuse^[3] juurde hulgakaupa kokku jooksma, sest nad olid kuulnud, et tema ravimid sobivad isegi eeslite tagasisaamiseks.

100. Väga lõbus lugu vanamehest, kes eeslit õlgadel kandis

Paavsti sekretäride seltskonnas mainiti, et neid, kes elavad teiste inimeste ootuste järgi, rõhub kõige viletsam orjus, sest kuna igaühel on oma arvamus, pole mitte kuidagi võimalik kõikidele meele järele olla, eri inimesed kiidavad heaks erinevaid asju. Siis jutustas keegi selle mõtte näitlikustamiseks loo, mida ta oli kunagi Saksamaal lugenud ja näinud ka seda kujutavat maali.

Ta rääkis, et oli üks vanamees, kes läks koos noorukese pojaga turule. Nende ees astus ilma koormata eesel, kelle vanamees tahtis maha müüa. Kui nad möödusid oma teel inimestest, kes põllu peal tööd tegid, heitsid nood vanamehele ette, et kumbki, ei isa ega poeg, ei istu eesli selga, kes midagi ei kanna, vaid et ta laseb tal olla ilma koormata, kuigi nad mõlemad vajaksid sõiduvahendit, üks vanaduse, teine noore ea tõttu. Vanamees pani siis poisi eesli selga, ise kõndis jala. Teised sarjasid seda märgates vanamehe rumalust, et ta oli eesli selga pannud poisi, kes on tugevam, ja ise käib vanadusest kurnatuna jalgsi eesli järel. Vanamees muutis plaani, võttis poisi eesli seljast maha ja ronis ise asemele. Kuid pisut edasi liikunud, kuulis ta teisi talle ette heitmas, et ta veab oma väikest pojakest enda järel nagu teenrit, poisi noorust sugugi arvesse võtmata, istudes isana ise eesli seljas. Neist sõnadest häirituna võttis ta poja enda juurde eesli selga. Kui ta sel moel teed jätkas, küsisid inimesed, kas see on tema eesel, ja kui ta seda kinnitas, sõideldi teda sõnadega, et ta ei hoolitse tema eest üldse, justkui oleks tegemist võõra loomaga; eesel polevat sellise koorma jaoks sugugi sobilik, sest peaks olema piisav, kui ta kannaks ainult ühte. Nii paljudest eri arvamustest segadusse aetud, sest ta ei saanud ei koormamata eesliga ega siis, kui nad kas mõlemad koos või ühekaupa eesli seljas olid, ilma süüdistusteta edasi minna, sidus mees viimaks eeslil jalad kokku, riputas ta kepi külge, võttis ta pojaga kahe vahele õlgadele ning hakkas teda turule kandma. Kui kõik vaatepildi uudsuse tõttu naerma purskasid ja mõlema, eriti aga isa rumalust sarjasid, siis too vihastas, jäi jõe kaldal seisma, viskas kinniseotud eesli jõkke, ja niimoodi eeslist ilma jäänud, läks koju tagasi. Nõnda kaotas hea mees, kes tahtis kõigi sõna kuulata, eesli, sest ei suutnud kellelegi meele järele olla.

104. Carlo da Bologna lugu ühest notarist

Kui me seltskonnaga, kus olid ka mõned sekretärid, paavsti palees lõunat sõime, tuli jutuks nende võhiklus, kelle kogu õpetatus ja teadmised sõltuvad kirja pandud vormelitest, ja nad ei põhjenda neid, vaid ütlevad ainult, et paremad kirjutajad on need niimoodi kirja panduna endast maha jätnud. Carlo da Bologna, väga mõnusa jutuga mees, ütles: „Sellised on väga sarnased ühe notariga,“ (ta ütles ka nime), „minu kaaslinlasega. Tema juurde tulid kaks meest omavahel müügilepingut sõlmima, ta haaras sule ja küsis kirjutama hakates nende nimesid. Kui siis üks ütles oma nimeks Giovanni, teine Filippo, vastas notar kohe, et seda instrumenti (sest nii seda nimetatakse) pole võimalik nende vahel sõlmida. Kui nood küsisid põhjuse järele, vastas ta: „Kui müüjat ei kutsuta Corradoks, ostjat aga Tizioks,“ (sest need olid ainsad nimed, mis ta oli oma näidislepingutest ära õppinud), „ei saa selle lepingu sõlmimist taotleda ja see ei kehti.“ Kuigi mehed ütlesid, et nad ei saa oma nimesid muuta, jäi notar endale kindlaks, sest niimoodi oli tema näidislepingutes kirjas. Ta saatis mehed minema, sest nood ei soovinud oma nimesid vahetada. Lahkunud tobeda mehe juurest, kes arvas, et ta paneb toime võltsimise, kui oma näidistes kirjas olevad nimed välja vahetab, pöördusid nad teise notari poole.“

121. Kuulsa Dante nali

Kui meie luuletaja Dante oli pagulasena Sienas ja ükskord minoriitide kirikus, küünarnukk altarile toetatud, mõtteisse süvenenult oma hinge salasoppe uuris, tuli keegi tema juurde ja palus midagi väga tüütut. Seepeale küsis Dante: „Ütle mulle, kes on kõigist loomadest kõige suurem?“ Too vastas: „Elevant.“ Dante omakorda ütles talle: „Elevant, las ma mõtlen oma mõtteid, mis on tähtsamad kui sinu sõnad, ära tüüta!“

132. Surnud juudist, kelle üks firenzelane enese teadmata ära sõi

Kui kaks juuti olid sõitnud Veneetsiast, kus nad elasid, Bolognasse, juhtus, et üks neist jäi haigeks ja suri. Ellujäänu tahtis lahkunu surnukeha Veneetsiasse viia, kuid et seda oli keelatud avalikult teha, pani ta selle pisikesteks tükkideks lõigatuna väiksesse vaati, lisades sinna mitmesuguseid vürtse ja mett, nii et vaadist hoovas imepäraselt meeldivat lõhna. Ta usaldas vaadi ühe teise juudi hoolde, kes pidi parajasti Veneetsiasse minema. Kui too vaati laevukesel endaga koos kanalit pidi Ferrarasse toimetas, juhtus (nimelt oli ühele laevukesele läinud hulk inimesi), et üks firenzelane istus vaadi lähedale, ja kui oli saabunud öö, tegi ta vaadist tulevast lõhnast ahvatletuna ja oletades, et sinna on midagi söödavat sisse tehtud, vaadi suu vargsi lahti ja hakkas selle sisu mekkima. Et toit tundus talle väga maitsev, sõi ta sel ööl vähehaaval peaaegu terve vaadi tühjaks, arvates, et sööb kõige paremat kraami. Kui juut hakkas Ferraras laevalt maha minema, sai ta vaati tõstes selle kergusest aru, et see on tühi. Kui ta siis valjult kuulutas, et juudi surnukeha on temalt üle löödud, sai firenzelane lõpuks aru, et temast on saanud juudi haud.

153. Vaese mehe vaimukad sõnad külmetavale rikkale

Keegi rikas mees oli talvel teel Bolognasse, paksud riided seljas, ja kohtas mägedes elutsevat talupoega, kes kandis ühtainust särki, seegi kulunud. Rikast meest hämmastas talupoja vastupidavus niisuguse külma käes (nimelt oli lumi maas ja ilm tuuline) ja ta küsis, kas tollel tõesti külm ei ole. „Mitte üks raas,“ vastas too rõõmsa näoga. Rikas mees oli vastusest rabatud ja lausus: „Mina külmetan karusnahkade sees, sina ei tunne poolpaljana külma.“ – „Kui sina,“ sõnas talupoeg, „kannaksid kõiki oma riideid, nagu mina enda omi, ei oleks sinulgi sugugi külm.“

211. Ühe poisi imestusväärne vastus kardinal Angelottole

Rooma kardinalil Angelottol, sapisel ja riiakal mehel, oli sõnu piisavalt, arukust vähevõitu. Kui paavst Eugenius^[4] Firenzes oli, tuli Angelottot külastama väga taibukas kümneaastane poiss, kes kasutas väheseid sõnu, ent väljendus päris korralikult. Angelotto imestas poisi väärika oleku ja meeldiva kõne üle ning küsis temalt mõned küsimused, millele poiss taibukalt vastas. Siis ütles kardinal lähedal seisjatele: „Neil, kes on lapsepõlvest peale sellised andekad ja nii õpetatud, jääb aastate lisandudes taipu üha vähemaks ja nad muutuvad vanuse kasvades rumalamaks.“ Poiss seepeale kohe: „Järelikult pidite teie kahtlemata olema lapsepõlves teistega võrreldes kõige õpetatum ja targem.“ Kardinal kohmetus ootamatu ja nutika vastuse peale, sest talle oli rumalust ette heitnud keegi, keda ta pidas alles väikseks lapseks.

216. Hispaanlasest piiskopist, kes sõi kalade asemel põldpüüsid

Hispaanlasest piiskop jäi teel olles reedesel päeval öömajale. Ta saatis teenri kalu ostma, kuid too ei leidnud neid müügil olevat ja tõi peremehele kaks põldpüüd. Piiskop käskis need ära osta ning keeta ja kohe lauale panna. Teener, kes arvas, et põldpüüd osteti pühapäevaks, küsis piiskopilt imestusega, kas ta tõesti kavatseb neid süüa, sest sel päeval oli liha söömine keelatud. „Siis tarvitan neid kaladena,“ vastas too. Seda vastust pani teener veel rohkem imeks. Piiskop küsis: „Kas sa siis ei tea, et ma olen preester? Mis on raskem: kas teha leivast Kristuse ihu või põldpüüdest kalad?“ Ja teinud ristimärgi, käskides põldpüüdel kaladeks muutuda, tarvitas ta neid kaladena.

223. Minoriitide ordu mungast, kes tegi poisile nina

Üks väga teravmeelne roomlane jutustas mulle seltskonnas lobisedes ülinaljaka loo, mis oli juhtunud tema naabrinaisega. Ta rääkis, et Lorenzo-nimeline minoriitide ordu munk oli silma peale pannud kaunile noorele naisele, kes oli abielus tema naabriga (ja ütles ta nimegi). Ihates naisele lähemale pääseda, palus munk mehelt, et ta saaks olla tema esimese võsu ristiisa. Noore naise iga sammu jälgides aimas munk, et too on rase, tuli mehe juuresolekul tema juurde ja ütles justkui tulevaste sündmuste ennustajana, et naine on rase ja sünnitab midagi, mis toob kaasa palju kurbust. Naine arvas, et jutt on tüdrukust, ja ütles, et isegi kui sünnib tüdrukuke, on ta väga oodatud. „See on midagi tõsisemat,“ kinnitas munk kurva näoga, pannes naise muretsema, mis see küll võib olla. Mida tungivamalt naine tuleviku kohta küsis, seda kindlameelsemalt munk keeldus sellest rääkimast. Viimaks lasi naine, soovides teada saada, mis õnnetused teda ähvardavad, mehe eest salaja munga enda juurde kutsuda ja veenis teda paljude palvetega jutustama, mis koletu asi see on. Korduvalt rõhutades, et sellest on vaja vaikida, ütles munk viimaks, et naine sünnitab poisi, kuid ilma ninata, mis on kõige inetum häbimärk, mis inimese näos olla saab. Noor naine kohkus ja uuris, kas selle vastu on võimalik tarvitada mingit rohtu. Munk kinnitas, et on, kuid et ta peab selleks kindlal päeval naisega magama – siis täiendab ta seda, mis naise abikaasal tegemata jäi, ja lisab lapsele nina. Kuigi see tundus naisele raske, andus ta siiski kindlaksmääratud päeval mungale, et laps ei sünniks moonutatuna. Ja et munk väitis, nagu poleks nina ikka valmis, magas ta naisega veel mitu korda. Kui naine püsis häbelikkusest liikumatuna, käskis munk tal ennast liigutada, et hõõrumine nina paremini kinnitaks. Viimaks sündiski juhtumisi poiss, ja veel lausa esiletungiva ninaga. Kui naine seda imeks pani, ütles munk, et nina valmistamisel sai liiga palju vaeva nähtud. Naine jutustas sellest ise oma mehele, avaldades arvamust, et oleks olnud hirmus, kui poeg oleks sündinud moonutatuna, ilma ninata. Abikaasagi kiitis selle heaks ega põlastanud ristiisa vaeva.

232. Ühe minoriidi pükstest, millest sai reliikvia

Naljakas ja vestete sekka arvamist väärt lugu juhtus hiljuti Amelias. Abielunaine, keda ajendas, ma arvan, veendumus, et ta talitab õigesti, pihtis oma patte minoriitide ordu mungale, kelles süttis kõneluse ajal lihahimu. Naist pikalt keelitanud, sai munk ta lõpuks oma tahtmisega nõusse ja nad arutasid võimalust ja kohta, kus tegu teoks teha. Otsustati, et naine luiskab end haigeks ja kutsub selle munga enda juurde pihiisaks; nimelt on tavaks seesugused inimesed omaette jätta, et ilma tunnistajateta oleks võimalik hingeasjust vabalt kõnelda. Naine lähebki ihuhäda luisates voodisse, teeskleb tohutut valu, laseb kutsuda pihiisa, kes tuleb tema juurde, ja kui teised on lahkunud, teeb naisega üksi jäädes temaga mitu korda lähemalt tutvust. Kui nad kauem viivitavad ja teised hakkavad jälle sisse tulema, munk lahkub, tehes näo, nagu poleks ta pihiga veel ühele poole saanud, ja on järgmisel päeval tagasi. Tuleb taas, paneb püksid naise voodi kohale ja uurib patte samamoodi kui varemgi. Abikaasa, veidi kahtlustav, et piht nii kaua aega võtab, astub magamistuppa. Munk kohkub tema äkilisest sisenemisest ja lahkub pükse maha unustades. Mees hüüab pükse märgates, et see pole mingi munk, vaid abielurikkuja, ja terves majas tõuseb pükste nägemisest kisa, et tegemist on häbiväärse kuriteoga. Otsekohe läheb mees karjudes vendade konvendi ülema juurde, kurdab häbiväärse teo üle, ähvardab pahategijat surmaga. Kloostriülem, kes oli vana mees, vaigistab ta viha, viidates sellele, et tema kisendamine toob häbi ta perekonnale ja talle endale, tuleb olla tasa ja vaikida, et süütegu salajas hoida. Mees lausub, et pärast pükste leidmist on asi nii üldteada, et seda pole võimalik varjata. Vanake lubab selle vastu rohtu, nimelt, et ta kuulutab need püha Franciscuse püksteks, mille munk justkui olevat kaasa võtnud selleks, et naist päästa, ning lubab piduliku rongkäigu ja toredusega kohale minna ja püksid sealt avalikult ära tuua. Nõu heaks kiidetud, kutsub ülem mungad kokku ning sammub koos ristiga ja pühas rõivastuses tolle mehe majja, võtab aukartlikult püksid, ja kandes neid ülestõstetud kätel uhke siidiriide peal justkui püha reliikviat, ulatab neid küll mehele, küll naisele, küll teistele vastutulijaile suudlemiseks; ja viinud püksid pidulike talituste ja laulude saatel kloostrisse, pani ta need varakambrisse teiste reliikviate juurde. Kui kavalus hiljem paljastati, tulid linna saadikud selle ebaõigluse üle kurtma.

265. Kahe Firenze noormehe vaimukad ütlemised

Keegi Firenze noormees viis Arno jõe äärde võrke, milles pestakse villa. Talle tuli vastu poiss, kes tahtis teda pilgata, ja küsis irvitades, mis lindu ta selle oma võrguga jahtima läheb. Tema seepeale: „Lähen tõmban võrgu lõbumaja ukse peale, et su ema kinni püüda.“ Küsija sedamaid vastu: „Kuule, sina, põruta seda kohta hoolsamini, siis leiad sealt enda oma ka üles!“ Kaks ühtemoodi vaimukat ütlemist.

Lõppsõna

Mulle tundub tarvilik mainida meie vestetele lisaks ka kohta, kus suurem osa neist otsekui laval ette kanti. See on meie Bugiale, see tähendab justkui mingi väljamõeldiste töökoda, mille sekretärid kunagi naljaviskamiseks asutasid. Nimelt oli meil kuni piiskop Martinuse^[5] ajani kombeks valida palee eraldatumas osas koht, kus uudiseid rääkida ja mitmesugustel teemadel vestelda, enamasti meelelahutuseks, vahel ka tõsiselt. Seal võeti kedagi säästmata läbi asjad, mida me heaks ei kiitnud, väga sageli alustati paavsti enda vigadest. Seetõttu tulid paljud sinna kokku, kartes, et muidu me hakkame nendest rääkima. Peamine jutuvestja oli seal Razello da Bologna, kellelt oleme nii mõnegi loo siia vestete sekka võtnud; samuti Antonio Lusco, keda tihti-peale mainitakse, väga vaimukas mees; ja roomlane Cencio, paras naljahammas. Meiegi oleme omalt poolt lisanud palju päris vaimurikast. Praeguseks on nad kõik surnud ja Bugiale on nii aegade kui ka inimeste süül lakanud olemast, ning igasugune naljategemise ja lobisemise harjumus on hääbunud.

Ladina keelest tõlkinud Kai Tafenau

Tõlgitud väljaandest: Poggii Florentini oratoris et philosophi opera, collatione emendatorvm exemplarivm recognita, qvorvm elenchvm versa haec pagina envmerabit. Basilieae apvd Henricvm Petrvm, 1538.

POGGIO BRACCIOLINI, täisnimega Gian Francesco Poggio Bracciolini, sündis 11. veebruaril 1380 Toscanas Terranuova külas, mis nimetati 1862. aastal tema auks Terranuova Braccioliniks. Hariduse omandas ta Firenzes ja juba kahekümnendate eluaastate algul siirdus Rooma, kus sai 1403. aastal paavst Bonifatius IX kantseleis kirjutajaks. Ta oli tuntud oma kauni ja hästi loetava käekirja poolest. Edaspidi oli Poggio veel mitme paavsti teenistuses ja tõusis apostellikuks sekretäriks. Poliitilisest ebakindlusest, eelkõige läänekiriku suurest skismast (1378–1417) tingitud segaduste tõttu veetis Poggio suure osa oma elust paavstide kaaskonnas ringi reisides. Kui tema leivaisa Johannes XXIII Konstanzi kirikukogul oma ametist ilma jäi, kasutas Poggio tekkinud vaba aega otsimaks Saksamaa, Šveitsi ja Prantsusmaa kloostritest ja raamatukogudest antiikautorite käsikirju, mille olemasolu oli varajastele humanistidele küll teada, kuid mida Itaaliast polnud enam võimalik leida. Poggio tõi sealt taas päevavalgele Lucretiuse teose „Asjade loomusest“ (De rerum natura), hulga Cicero kõnesid, Quintilianuse „Kõnekunstiõpetuse“ (Institutio oratoriae), Vitruviuse „Ehituskunstist“ (De architectura), Statiuse „Metsad“ (Silvae) jm. 1418. aastal siirdus Poggio viieks aastaks Inglismaale ning asus sealt naastes jälle Roomas paavstide teenistusse. Alates 1453. aastast juhatas Poggio Firenze vabariigi kantseleid. Ta suri 30. oktoobril 1459 Firenzes 79 aasta vanuses ja on maetud Firenzesse Santa Croce kirikusse.

Poggio Bracciolini kirjandusliku pärandi hulka kuulub hulk dialooge, näiteks „Ahnusest“ (De avaritia, 1429), tema enda isiklikust elust inspireeritud „Kas vanamees peaks naise võtma“ (An seni sit uxor ducenda, 1436), „Saatuse muutlikkusest“ (De varietate fortunae, 1447), „Inimolu viletsusest“ (De miseria humanae conditionis, 1455), invektiive, kiidu- ja matusekõnesid ning Firenze ajalugu. Ta tõlkis vanakreeka keelest ladina keelde Xenophoni, Diodorus Siculust ja Lukianost. Tähelepanuväärne on veel tema ulatuslik kirjavahetus.

Naljalugude kogumikku „Facetiae“, mille saamislugu on kirjeldatud selle lõppsõnas, asus Poggio koostama 1438. aastal. Praeguseni säilinud kuju sai teos ajavahemikus 1452–1453. See koosneb 273 loost, mida Poggio ise nimetas vesteteks (confabulationes), neile eelneb sissejuhatus ja järgneb lõppsõna. Lood on eri pikkusega: mõni hõlmab ainult paar rida, mõni umbes lehekülje. Suur osa neist pilab vaimulike kombelõtvust, ahnust ja rumalust. Esialgu levisid need lood käsikirjadena, millest tänapäevani on säilinud rohkem kui 50. Trükki jõudsid need esimest korda 1470. aasta paiku Roomas. Teos jõudis kiiresti ka teistesse keeltesse, itaalia ja prantsuse keelde juba 15. sajandi lõpul.

Kai Tafenau

^[1] Rooma satiiriku, satiirižanri alusepanija Gaius Luciliuse (u 180 – 102 eKr) teostest on säilinud ainult katkendeid. Cicero teatel (Suurim hüve ja pahe 1.3.7) olevat Lucilius väga õpetatud lugejaid kartes öelnud, et kirjutab Tarentumi, Consentia ja Sitsiilia elanike jaoks.

^[2] Koerteks nimetab Poggio Veronat valitsenud della Scala perekonna liikmeid Cangrandesid, kelle nimi tähendab tõlkes „suur koer“. Cangrande I della Scala (1291–1329), kes oli alates 1311. aastast Verona ainuvalitseja, oli Dante patroon.

^[3] Kreeka arstikunstijumala Asklepiose rooma vaste.

^[4] Eugenius IV (1383–1447) oli paavst aastatel 1431–1447.

^[5] Martinus V (1368–1431) oli paavst aastatel 1417–1431.