Margus Otile ja Mart Kangurile
See juhtus ühel talvel. Peale mitmeid päevi kodus igavlemist läksin raamatupoodi Vahva Raamat, et osta hingelise tühjusetunde leevendamiseks midagi sisukat ja vaimu toitvat. Poes tükk aega ringi vaadanud ja raamatuid valinud, tundsin aga, et aina vähenes mu lootus midagi tõeliselt head leida. Kavatsesin juba lahkuda, kui korraga torkas mulle ühel kõrvalisel riiulil silma teos pealkirjaga „Erinevus ja kordus“, autoriks keegi Gilles Deleuze. Juba põgusal sirvimisel, saamata küll sisust suuremat aru, kütkestas mind see raamat. Õigemini selle toon. Seal leidus palju tavalisi, ent samavõrra ka kummalisi sõnu, mis olid omavahel ritta seatud pikkade ja nõiduslike lausetena. Minus süvenes veendumus, et tegu peab olema enneolematu raamatuga. Viimati olin samasugust imepärast tundmust tajunud kaunis ammu, oma kümmekond aastat tagasi, kui avastasin vanaraamatuärist Louis Joubini „Mereloomade moonded“. Maksin kassapidajale nõutud summa ja läksin rõõmsalt kõrvalasuvasse kohvikusse, et teosega lähemalt tutvuda, kuid valju taustamuusika pärast ei tulnud sellest suurt midagi välja. Nii seadsin sammud kiiresti kodu poole Karlovasse, oma väiksesse Salme tänava korterisse, kus kohe kannutäie kanget kohvi keetsin ja uuesti „Erinevust ja kordust“ lugema asusin.
Sukeldudes sellesse kummalisse raamatusse, pidin aga üsna pea enesele tunnistama tõsiasja, et vaatamata metsikule tõmbele ei suuda ma temasse vajalikul määral siseneda. Õigemini alguses küll suutsin, saades aru koguni kümnest imelikust lausest, siis aga jälle kolmekümnest lausest mitte, aru saadud lausete energia varal siiski ka järgmist kahtkümmet lauset taas mõistes, kuni jõudsin ridadeni, millest ei saanud enam üle ega ümber ja mis laotusid mu ees lahti järgmiste sõnadena: „Erinevus kahe asja „vahel“ on kõigest empiiriline ning vastavad mitmed määrangud välised. Kuid selmet kujutleda, kuidas üks asi erineb teisest, kujutlegem, et mingi asi eristub – ent see, millest ta eristub, ei eristu temast. Näiteks välk eristub mustast taevast, kuid peab teda endaga kaasa tarima, justkui eristudes sellest, mis ise ei eristu. Põhi otsekui tõuseks pinnale, olles siiski edasi põhi. Selles võitluses tabamatu vastasega on mõlemal poolel julmust ja isegi monstroossust, nii et eristatu vastandub millelegi, mis ei saa temast eristuda ning liitub jätkuvalt selle külge, mis temast lahku lööb.“
Need laused lummasid mind. Lummasid seda enam, mida vähem end mulle mõista andsid. Tundsin, kuidas see lummus täidab mu ühtviisi arusaamatuse ja vaimustuse, heitumuse ja nõutusega, hämmingu ja kahtlusega, ülestõusmise ja uppumise hirmuga. Tundsin neis lausetes peituvat nii sügavat mõtet, et mind tabas lausa peapööritus, kui kujutlesin vahemaad, mis lahutas mu arusaamist mõistmise põhjani jõudmisest. Seetõttu viskusin nonde lausete rüppe kogu oma ihu ja hingega, jäädes siis hiiglaslikku mõtte veekeerisesse hulpima – pöörlesin ja keerlesin seal, vajudes kord õhku ahmides pinna alla, kord kerkides jälle üles, jõudmata ometi kuhugi. Olin juba alla andmas ja raamatut kinni panemas, kui äkki juhtus minuga midagi, mida ma ei oska nimetada muuks kui ootamatuks alkeemiliseks reaktsiooniks, mille tekitas keerisjate lausete ning mu hinge ühtesulamine, sütitades mus sedavõrd metsiku energia, et pidin raamatu tagant otsekohe püsti kargama ja käed seljal mööda tuba ringi hakkama käima. Kõndinud toas umbes sadakond mõtlikku tiiru, taipasin äkki, et asi on toolis. Jah, nägin vaimusilmas koguni väga selget ja üksikasjalikku nägemust, milline peab olema tool, millel istudes nonde lausete mõttest kerge vaevaga aru võin saada… Otsisin ruttu üles tabaluku võtme ja kiirustasin puukuuri, naastes peagi haamri, sae ja sületäie laudadega.
Vaatamata sellele, et mul pole puidu töötlemises erilisi oskusi ega eelteadmisi, hakkasin ometi kohe ja julgesti meisterdama tooli, mille tegemine nägi välja järgmine: jättes vanast toolist alles istmepõhja ja jalad, lammutasin selle ülemise osa täielikult laiali, nikerdades uued käetoed ellipsikujulisteks ning seljatoe keerubikujuliseks, istmepõhja aga vooderdasin vanade „Maailm ja mõnda“ sarja raamatutega, mille peale omakorda kinnitasin papinaeltega kopranaha. Ja saigi uus tool valmis!
Tundsin end sellel istudes nüüd mitte üksi mugavamalt, vaid ka palju süvenenumalt, mille tõestuseks oli see, et uuesti Deleuze’i müstilise kirjakoha kohale kummardudes suutsin sukelduda kuni põhjani välja, sattudes nõnda hoovuse rüppe, mis kandis mind läbi raamatu nii kergena-kergena edasi, et isegi keeruliste lausekaride vastu tulles ei põrganud ma teravatele servadele, vaid libisesin osavasti nende vahelt läbi.
Sel kombel mööda „Erinevuse ja korduse“ süvahoovust edasi triivides jõudsin viimaks leheküljeni, mis meenutas mulle hiiglasuurt veealust lossi, kuhu vool mu sisse kandis ja seal omapäi jättis. Losjas lehekülg, mis mind nüüd igast küljest suurejoonelisena ümbritses, nägi sõnaliselt välja järgmine: „Hoopis teistsugune on jaotus, mida tuleb nimetada nomaadlikuks, nomaadlik nomos, ilma omanduse, ringmüüri ja mõõduta. Siin pole enam jaotatu ärajagamist, vaid pigem nende laialijaotamine, kes ise jaotuvad avatud, piiritus, või vähemasti täpsete piirideta ruumis. Miski pole kellegi pädevuses ega omanduses, vaid kõik isikud on asetatud siia-sinna, et katta võimalikult suurt ruumi. Kuigi siin on tegemist tõsiste eluliste asjadega, tundub see mänguruumina, mängureeglina, vastandina paikse ruumi nomos’ele. Ruumi täitmine ja enese selles jagamine on hoopis midagi muud kui ruumi jagamine. See on hulkuv ja isegi joobuv jaotamine, kus asjad laotuvad üle kogu univookse ja jagamata Olemise ulatuse. Mitte olemist ei jagata esinduse nõudmiste järgi, vaid kõik asjad jaotuvad laiali temas lihtsa kohalolu univooksuses (Üks-Kõik). Selline jaotus on pigem deemonlik kui jumalik; sest deemonite eripära seisneb selles, et nad tegutsevad jumalate tegutsemisvaldade vahemikes, ning hüppavad üle tõkete ja tarade, hägustades omandusi.“
Püüdsin korduvalt läbi selle sajatoalise kirjakoha ülespoole tungida, korrates kõiki noid lauseid kümneid ja kümneid kordi nagu mantrat, kuid ikka libisesin nende tähenduse vetiklibedaid treppe pidi alla tagasi. Kaotasin nõnda igasuguse lootuse kuhugi välja jõuda, ekseldes mööda losja lehekülje esimese korruse koridoride ja saalide rägastikku, kuni jõudsin viimaks luksuslikku, aga tillukesse tuppa, mille uks mu selja taga lukku langes. Mõistsin kohe, et olen lõksus, ning edasi- või tagasipääsu leidmiseks tuleb mul selle teksti mõistatus sealsamas lahendada. Istusin tammelehemustrilisele kulunud kattega diivanile, püüdes midagi välja mõtelda, kuid ainus, millest ma aru sain, oli teadmine, et midagi arukat ma välja mõtelda ei suuda. Tõenäosus, et võin igavesti sinna sisetuppa kinni jääda, täitis mind viimaks säärase ärevuse ja hirmuga, et kargasin püsti ja hakkasin jällegi palavikuliselt välitoas ringi käima, kuni pea vastu uksepiita valusasti ära lõin ja… taipasin, et asi on lauas.
„Laud! Muidugi laud! Ei saa ju ometi säärast labürintlikku lehekülge lugeda neljakandilise laua taga!“ karjatasin käega vastu otsaesist lüües, kuhu oli juba niigi kerkimas pirakas muhk. Jooksin ruttu kuuri, tuues senisele inventarile lisaks veel ka meisli, haamri, peitli ja höövli, ning hakkasin kirjutuslauda laiali lammutama, et seda seejärel kohe asuda uutmoodi kokku panema.
Kolm päeva hiljem sai laud valmis.
See nägi külje pealt välja nagu tolmunud mesipuu soojal märtsihommikul, mil mesilased on tegemas oma esimest väljalendu, ülalt vaadates nagu ümmargune tiik, mille pinna all võib aimata üht mõtlikku kala, ja altpoolt vaadates nagu õhus hõljuv draakonimuna. Mis puutub lauajalgadesse, siis saagisin need kõik eripikkusteks, nõnda et kui toetusin küünarnukkidega lauale, hakkas see õõtsuma nagu purjekas tormis.
Mida oligi vaja. Sest kui ma „Erinevuse ja korduse“ sellele puha uuele lauale tõstsin ja taas sajatoalist kirjakohta lugema asusin, taipasin öeldu mõtet kohe, misjärel nii lõksjas tuba kui ka kogu losjas lehekülg mu ümber kokku varisesid, tekitades hiidlaine, mis mind mööda tormise raamatu lehekülgi jälle kergena-kergena edasi kandis. Ja polnud ükski lause või lehekülg mulle enam mureks ega takistuseks! Kõiki mõtteid taipasin nüüd lennu pealt suudeldes ja noil harvadel asustamata saartel, mida merelistel lehekülgedel kohtasin, võisin muretuna puhata terve päeva, juues palmilehtede varjus kookospähklipiima või püüdes puuodaga toiduks kuukalu. Säärane õnnis lugemise aeg ühes pärituulega kestis kaua-kaua, kuni ma raamatu saja kuuekümne neljandal leheküljel ühtäkki ülimalt niiske ning uduja mõttekäiguni jõudsin, mis nägi välja järgmine:
„Probleem või küsimus pole subjektiivsetes, privaatsetes määrangutes, mis märgivad teadmise ebapiisavust. Problemaatiline struktuur on osa objektidest ja võimaldab neid vastu võtta märkidena, nõnda nagu küsiv ja problematiseeriv instants on tunnetuse osa ning võimaldab õppimise aktis vastu võtta tema positiivsust ja spetsiifilisust. Veelgi sügavamalt on Olemine (Platoni sõnutsi Idee) see, mis „vastab“ probleemi või küsimuse kui sellise olemusele. Seega on olemas ontoloogiline „avaus“, „pärani-sus“, „kurd“, mis suhestab olemise ja küsimise teineteisega. Ja olemine on selles suhtes Erinevus ise. Olemine on ka mitteolemine, aga mitteolemine ei ole negatiivse olemine, vaid problemaatilise olemine, probleemi ja küsimuse olemine. Ja Erinevus pole negatiivne, vaid hoopis mitteolemine on Erinevus: έτερον, mitte ἐναντίον. Sellepärast peakski mitteolemist kirjutama pigem (mitte)-olemine või, parem veel, ?-olemine.“
Mida kauem seda kirjakohta üle lugesin, seda enam täitusid mu meeled hämminguga.
„Kuis saab küll ühtaegu midagi nii suurejoonelist, õrna ja kiuslikult keerulist olemas olla!“ mõtlesin.
Lugesin taas ja taas seda lehekülge üle, vahepeal vaimustusest õhku ahmides, siis troopilise õhuniiskuse käes jälle hingeldama hakates, ja mida rohkem ma lugesin, seda udujamaks kõik ümberringi muutus, kuni ma ei näinud enam ei akent ega seina, ei käsi ega lauda, isegi mitte raamatut enda ees laual – ei näinud midagi peale võimsa ja voogleva subtroopilise auru.
See oli isemoodi elamus.
Istusin vaikimisi terve öö kesk seda piimjat ja sooja udu, siis veel ka terve hommiku ja järgneva päeva. Ajast sain aimu vaid seinakella pool- ja täistundide löömise kaudu. Viimaks, olles säärasest istumisest juba kangestumas, tõusin, liikudes käed ees läbi tiheda auru kobades keedupotini. Valasin selle vett täis ja panin elektripliidile. Keetsin kannutäie kohvi ja jõin sellest poole ära. Siis liikusin käsikaudu kobades riidekapi juurde ja vahetasin märja särgi uue vastu. Riidekapi juurest liikusin edasi seinakella juurde, tõmbasin käbipommid alla, ja siis edasi külmkapi juurde. Külmkapist võtsin pool pätsi leiba ja sinki, minnes nendega kobamisi tagasi laua juurde. Toiduained libisesid lainetaval laual ühest servast teise, kuid et olin servad kõrgete liistudega ääristanud ja lainetusega juba harjunud, ei takistanud see mind söömast. Küll takistas mind jätkuvasti troopiline udu, mis vastu salajasi ootusi ja lootusi sugugi ei hõrenenud. Mõistsin, et selle hajumiseks peab juhtuma midagi muud. Mis see aga olema peaks, seda ma ei teadnud. Otsustasin veel natuke oodata.
Natukesest sai parasjagu, parasjaost palju, aga ei mingeid muutusi. Veel terve õhtu ja tüki ööstki istusin heledalt voogava udu sees, kuni kell lõi kolmandat öötundi. Siis kostis pilvja auru seest korraga kauge hüüd: „Kui sa tahad selle lehekülje mõttest aru saada, pead ehitama maja!“
„Maja?! Aga kuidas? Ma ei oska ju ehitada!“ vastasin seepeale jahmunult.
Vastu ei hüütud enam sõnagi.
Istusin veel mõnda aega hämmeldunu ja nõutuna kesk udu, kuni saabus lihtne, ent päästev mõte. Hüppasin püsti ja tegin käsikaudu kobades kõigepealt toaakna ja siis köögiakna lahti, et tekiks tuuletõmbus. Troopiline udu hakkaski seepeale korterist välja imbuma, kuni keset tuba jäi hõljuma üksainus veidra kujuga konstruktsioon. Seda imeasja lähemalt uurides nägin, et pilvjas moodustis kujutab endast haruldaselt peene geomeetriaga maja kolmemõõtmelist detailplaneeringut. Visandasin projekti ruttu paberile, jõudes sellega peaaegu valmis, kui miraaž hajus. Pärast seda võtsin niisked riided seljast ja otsustasin teha kerge uinaku, mis tegelikkuses venis küll kaunis pikaks.
Kui ärkasin, oli juba hilisõhtu. Uuesti silmitsedes ülesvisandatud detailplaneeringut, tajusin, kuis mul üle kere justkui sipelgad ringi jooksma hakkasid… Tõesti, selle maja projektis oli midagi! Enamgi veel. See projekt täitis mind lausa kuuma ja suriseva elektrivooga! Tundsin endas uut ja teotahtelist rõõmu tärkamas ja aimasin, et kuni see surisev tunne kestab, ei saa säärase maja ehitamine olla midagi ilmvõimatut.
Peale kerget ja kiiret söömaaega, mis koosnes kannutäiest kohvist, nuudlitest, puljongist ning munast, hakkas mind aga kummitama praktiline mure, kust hankida vajalikku ehitusmaterjali ja – kuhu küll ehitada säärane maja, pealegi keset talve?
Ainsa variandina meenus mulle isapoolse vanavanatädi Endva talu Hellenurmes. Õigemini küll kunagi ammu talle kuulunud ja nüüdseks lagunenud Harakpaju nimeline talukoht. Hiljem pärandus see ta vennatütrele, kuid tedagi polnud enam elavate kirjas. Mets ja suguvõsale kuuluv maa talukoha ümber olid aga alles, seda teadsin kindlasti. Seda teadsid meie suguvõsas tegelikult kõik. Paljud neist olid sealset metsa ja maad endale saada himustanud, kuid ometi polnud see neil õnnestunud. Kusjuures kummalisel põhjusel, et niipea kui keegi neist oli mingi tüki maast endale nihverdanud või püüdnud maha müüa, juhtus temaga mingisugune õnnetus. See polnud legend. Neid juhtumeidki teadsid meie suguvõsas kõik. Vanaonu naisevend oli talu metsa saagides omal ajal õnnetult kuuse alla jäänud ning hukka saanud. Tädimeest, kes oli Harakpaju metsi ja maid metsade ülesostjale salaja maha parseldamas, tabas taluaseme kõrval südameatakk ja ta suri sealsamas. Kui aga mu keskmine tädi üritas talu kuulutuse kaudu maha müüa, libises ta õhtul enne notari juurde minekut kodutrepil, kukkus kuklaga vastu trepiastme serva, langes koomasse ja suri kuu aega hiljem haiglas…
Pärast noid juhtumeid oli talu puutumatuna edasi seisnud, kuna järeldati, et see on tumedate jõududega mestis. Ainult kartmatu vanapoisist vanaonu Timm pidas seal vahepealsetel aastatel lambaid, ilma et temaga midagi juhtunud oleks. Ehitas isegi vana taluaseme kõrvale tohutu suure heinaküüni, siis sai aga ühel pakaselisel talvel külma, jäi reuma tõttu põduraks ning oli sunnitud lammastest loobuma.
Kõigi nonde salapäraste juhtumite tõttu kartsin minagi sinna minna, aga elektriline energia ja lapselik õhin surisesid minus sedavõrd rõõmsalt, et juba järgmisel hommikul panin end soojalt riidesse, pakkisin kaasa ohtralt toidumoona ja tassisin autokasti tööriistu täis. Ning sõit Hellenurme võis alata.
Et see aasta oli ilma lumeta talv, jõudsin mööda külmunud, kitsast ja auklikku metsateed loksudes kenasti vana taluaseme juurde, mis asus iidsetest põlispuudest ümbritsetuna väikesel valendikul. See oli tõesti ürgne koht. Maailm oli seal nagu omaette. Vaid jäine tuul kohises puulatvades ja üksik ronk tegi korra häält. Tegin tiiru ümber Harakpaju varemete ja suure heinaküüni, mõeldes, et kuhu seda iseäralikku maja küll ehitama hakata. Pikema arupidamise peale otsustasin, et ehitan selle otse vana vundamendi peale.
Veel samal õhtul asusin metsas kirvega puid langetama, ning vaatamata kõvale pakasele töö lausa lendas. Mu meeled olid tänu silme ees hõljuvale majaprojektile sedavõrd kirka ja täpse selgusega laetud, et puid palkideks saagides ei pidanud ma isegi mitte mõõdulinti kasutama. Ning kuigi paar kuuske langesid nagu mingi paha käe tõugatuna otse minu suunas, suutsin ka nende eest viimasel hetkel osavasti kõrvale hüpata. Öögi saabudes ei katkestanud ma tööd. Tõmbasin pähe villase hiina suusamütsi, mille külge oli õmmeldud lamp, ja raiusin selle valgel metsa edasi. Öö kõige pimedama tunni saabudes tundsin korraga selgesti, kuis keegi seisab mu vasaku õla taga, jälgides süngel ilmel mu tööd… Isegi ta vaikset hingamist kuulsin. Kui ehmunult üle õla vaatasin, polnud seal aga kedagi näha. Hetkeks mõtlesin, et jätan kõik kus seda ja teist, kuid elektriline energia surises minus sedavõrd võimsalt, et jätkasin siiski oma langetustööd, püüdes selja taga passijast mitte välja teha.
Olles kolme päeva jooksul piisavalt puid langetanud ja palkideks saaginud, vedasin need vana autologu kastis järjepanu taluaseme kõrvale. Seejärel raiusin palgid otstest neljakandiliseks ning sobitasin omavahel kokku, kusjuures iga tapi saagisin eri mõõdus. Vanaonu kunagi ammu toodud lauad, mida leidus küünis suurel hulgal ja mis kenasti kuivadena olid säilinud, saagisin järjepanu prussideks, taladeks ja liistudeks. Töötasin nagu palavikus, aina toksides ja mõõtes, hööveldades ja loodides, saagides ja lihvides.
Kui õhtu saabudes küüni põhu sisse puhkama heitsin, nägin mingit segast ja painajalikku unenägu. Päike oli seal vines ning päev hämar ja sünge. Kõndisin mööda laaneteid, tajudes, kuis keegi mulle järgneb. Selja taha vaadates nägin pikka ja kõhna, ämblikuhallis maani kleidis vanamoori, kes oma küünisjat sõrme ähvardavalt vibutas. Kui püüdsin ta eest ära joosta, hõljus ta kerge vaevaga mulle järele, kiskus juukseidpidi õhku ja murdis selgroo raginal kahte lehte laiali, surudes kondise käe mu sisikonda. Ta pitsitas valusasti mu südant ja ma ärkasin karjatades… See luupainaja kordus ööst öösse, kuni vanamoor mu selgroo jälle pooleks kiskus ja üleni minu sisse puges. Ärgates tundsin, et mu seesmuses on midagi muutunud. Pärast seda jälgisid mu silmade tagant nagu veel ühed silmad maailma, nähes varje selgemini kui ma ise, muutes tajud ergaks ja hämaruse heledaks. Nõnda et kui saabus õhtu, mõjus see mu nägemisele kui päev, ja kui saabus öö, mõjus see mu silmadele kui õhtu. Päeval aga, vastupidi, muutus mu nägemine hoopis kuidagi tuhmiks ja hajusaks.
Töötuhin selle juhtumi tõttu õnneks ei vähenenud. Pigem vastupidi. Öösiti andsid mõõtmatuis kaugustes süttivad tähed pigem indu juurde. Tundsin, kuis nood miljonid tillukesed päikesed valgustavad mu tegemisi nüüd just õigelt kauguselt, tekitades säärase õrna, vaevuaimatava ja kauge kuma, mida oligi vaja kõigi nonde eri mõõdus prusside, laudade, liistude, plaatide ja muu kraami intiimseks kokkusobitamiseks. Saagisin silmamõõdu järgi parajaks laudu, poste, rõhkpalke ja laetalasid, nikerdasin juurde ka sadu saarepuust naelu ja kruvisid, kuna raudnaelu hõljuv detailplaneering ette ei näinud.
Kui maja seinad püsti said, raiusin sellesse merihobukujulised aknad ja ehitasin kahe korruse vahele Möbiuse lehe kujulise trepi, mille käsipuu otstesse voolisin omakorda inglitiibadega kuradikesed. Kuradikeste ammuli suudesse aga nikerdasin laia ilma uudistavad mustpea-põõsalinnud. Elutuppa meisterdasin hubasuse huvides tammepuust külmkapi ja vahtrapuust televiisori ja arvuti ning veel mõned tarvilikud esemed, mille nime ja loomust ma küll veel ei teadnud, kuna nende otstarve pidi selguma alles kaugemas tulevikus. Ja muidugimõista raamaturiiuli. Elutoa südamesse tõstsin Tartus valmis meisterdatud tooli ja lainetava laua, lainetava laua peale asetasin aga saja kuuekümne neljandalt leheküljelt avatud Deleuze’i „Erinevuse ja korduse“.
Ehitasin esimesele korrusele ka väikese, ümara aknakesega toa, kus valgus sai nõnda hämar, et seal teatavas kohas keset tuba tardunult seistes võisin tunda, kuis kõik Hellenurme, Palupera ja Otepää ümbruse maa-alused rajad loogeldes tee tuppa leidsid, põimudes mu hingega ühte. Mu hing sai salaradadest nõnda täidetud, et võisin ilma koha pealt liikumata nii suure kiirusega kõikjale edasi kanduda, et väikseimgi liigutus oleks võrdunud juba kiiruse ületamisega!
Kui järg teisele korrusele jõudis, meisterdasin sinna suure aknaga ning ilma ukseta toa, mis ei võimaldanud mul tuppa küll siseneda, kuid lubas seda elavamana kujutleda sinna aknast välja vaatava melanhoolse tasmaanlanna ja toanurgas tukkuva kukkurkuradi.
Kõige viimastena valmisid mu lapselikult rõõmsate käte all teejoomise torn ja veranda. Teejoomise torni ehitasin muidugi katusele, kusjuures nõnda, et torni ovaalset lükandakent sai vastavalt tujule ja kuufaaside liikumisele nihutada edasi või tagasi. Väikeste klaasruutudega verandale meisterdasin aga nurgadiivani, mis välimuselt meenutas draakonit, kes on ärkamas tuhandeaastasest unest.
Märtsi lõpuks sai maja valmis.
Kui olin kõikidesse laenurkadesse ja ustele kaitseks pahade vaimude vastu riputanud veel ka rebasemaskid, läksin õue. Ringutasin mõnusasti ning kaua, kuna suur töö sai tehtud ja aeg suuremaks puhkuseks oli käes.
Ilm oli ilus ja soe. Linavästrik, see va tsibihärglane, siristas maja katusel, kaugemal metsas oli kuulda esimest hoburästast. Keetsin lõkke kohal suure pajatäie tatraputru ja heitsin kollase kuluheina sisse pikali. Ah kui hea nõnda oli! Käsipõsakil putru süües ning musta teed juues nautisin vaadet majale, aasale, metsale. Need esimesed soojad kevadpäevad, kus maa on veel mulluste kulukollaste kõrtega kaetud, aga juba lendavad ringi esimesed liblikad, on mulle ikka tohutult meeldinud. Aga nüüd, kus ka haruldane maja oli valmis saanud, mu hing lausa juubeldas! Tõesti, see oli kõige ebatavalisem maja, mida eales näinud olin, ja seda imelisem, et see oli valminud üheainsa raamatu mõjul mu enda kätetööna! Kõige olulisem oli aga see, et maja sobis ümbrusega. Pärast hiiglasuurt rõõmupuhangut vajusin magusasse unne.
Kui ärkasin, valitses ümberringi õhtune hämarus. Nautisin juba ette tunnet, kuidas ma peagi tõusen ja rahulikul sammul uude majja sisenen, kandelaabrites küünlad süütan ja uuesti „Erinevust ja kordust“ lugema asun. Aga sinnani oli veel aega, kuna soovisin lugema hakata südaööl.
Viskasin oksi lõkkesse juurde ja panin hakkama uue teevee, jäädes siis silmitsema maja kõrval asuvat küüni. See lahmakas heinaküün oli tegelikult ainus, mis kesk Harakpaju idülli silma riivas. Ja mida enam ma küüni vaatlesin, seda enam süvenes mõte, et see tuleks maha lammutada. Too hiiglasuur hoone varjas maja eest ju terve õhtupäikese ära.
„Täna ja homme loen raamatut, aga ülehomme alustan küüni lammutamist,“ otsustasin.
„Aga miks? Kas sul armsa õepoja Augusti kätetööst siis sugugi kahju pole?“ mõtlesin kohe sinna otsa.
„Oot, mis mõttes õepoja… Mul ei ole ju õepoega, iseäranis mitte Augusti-nimelist?!“ mõtlesin siis omakorda kohe sinna otsa.
„Kuis siis ei ole, kui on!“ vaidlesin samas kohe endale vastu.
„Kuis siis on, kui ei ole ju!“
„Aga on ju!“
„Aga ei ole ju!“
„Aga on ju!“
„Aga ei ole ju!“
„Aga on ju!“
„Aga ei ole ju!“
See ootamatu ning jabur vaidlus iseendaga ehmatas mu nõnda ära, et kargasin püsti ja näpistasin end peast ja persest, mispeale oma ülakõhus, otse kesk päikesepõimikut, vaikset hammaste kriginat kuulsin. Kartsin, et hakkan hulluks minema.
„Kas olen ma päikesepiste saanud või üle töötanud, või on mul tõesti kuskil Augusti-nimeline õepoeg, kelle olemasolu unustanud olen?“ mõtlesin valjusti.
Aga ei saanud ju olla! Ainus August, keda suguvõsas teadsin, oli toosama vanapoiss, kes heinaküüni ehitanud oli, aga tema polnud mitte minu, vaid vanavanatädi Endva õepoeg. Endva… Oh muidugi!
Siis taipasin korraga kõike.
Taipasin, mida tähendasid nood painajalikud ja piinarikkad unenäod, mida tähendasid mu uued ja hämarust armastavad silmad, mida tähendas see vaidlus iseendaga… Ma ei olnud üksi! Vanavanatädi vaim oli minu sisse tulnud.
Püüdsin nii rahulikult kui võimalik tekkinud olukorra üle järele mõelda. Mitte mingil juhul ei tahtnud ma Endvaga tülli minna, eriti veel nüüd, kui ta oli miskipärast otsustanud minu sisse kolida. Istusin maha, tegin valmis uue ja kange tee, hingasin tasapisi sisse ning välja. Ja hakkasin küüni selle pilguga vaatlema, et kas ja mida selle lahmakaga teha annaks. Tükk aega tundus, et ega ikka ei anna midagi, siis aga välgatas mõte, et mis oleks, kui ehitaks sellest küünist hoopis esiku. Aga mitte niisama esiku, vaid käänulise ja mitmekordse! Esiku, kus iga korrus koosneks labürindist, mis teeks maja ja raamatu juurde pääsemise küll tohutult keeruliseks, kuid muudaks selle samavõrra ka imeliseks.
„Kuidas sulle see mõte meeldib?“ küsisin.
Hammaste kriginat ma igatahes ei kuulnud, mis tähendas, et selle mõtte vastu polnud vanavanatädil midagi, ja ma võisin tegutsema hakata.
Veel samal pärastlõunal sõitsin Otepää kaubamajja juurdeehituseks vajalikku inventari ostma: liiste, naelu, kruvisid, liimi, tsementi, pahtlit, tapeedirulle, nööri ja veel igasugu asju. Õhtuks tagasi jõudnud, asusin esiku interjööri paberile visandama: liigendasin hiiglasliku, neliteist meetrit kõrge küüni seestpoolt seitsmekorruseliseks hooneks ja mõtlesin öö jooksul juba ka esimese korruse keerdkäigustiku välja. Labürintide väljanuputamisele kulus üldse mitu päeva ja ööd ning see oli kõige põnevam mõttemäng, mida oma elus teinud olin.
Seitsmenda päeva õhtuks sai esiku projekt viimaks valmis ja välja nägi see nõnda, et kõigepealt pidin ma esimese korruse labürindist leidma tee teise korruse labürinti ning nõnda edasi kuni seitsmenda korruse labürindini välja, sealt aga omakorda uute käigustike kaudu tagasi esimesele. Mis tähendas seda, et mul tuli majja pääsemiseks läbida kokku kolmteist labürinti, kusjuures ükski neist ei sarnanenud eelnevale. Igale järgmisele korrusele pääses redeliga väikese avause kaudu, mis asus õige käigu lõpp-punktis.
Asusin palavikuliselt ehitama. „Erinevuse ja korduse“ lugemisest saadud elektriline energia polnud mind hüljanud, tänu millele sain labürinte ehitada pikki ööpäevi ilma väsimust tundmata.
Pärast kõigi korruste valmissaamist, mis võttis aega neliteist somnambuulset nädalat, krohvisin käigustike seinad üle, kattes need värviliste tapeetidega. Kusjuures igasse labürinti kleepisin isemoodi mustriga tapeedi. Enamjaolt olid need rahvariide- või lillemustrilised, kuid oli ka tapeedimustreid, mis kujutasid keskaegseid talupoegi vilja külvamas hertsogi põllul, vana aja teadlasi õhupallidega lendamas avastamata maade kohal ning laste peitusemänge pimeda mehe lossis. Iga labürindi ühte käiku meisterdasin tooli ja lauakese, juhuks kui peaks tekkima vajadus puhata. Neljandal ja seitsmendal korrusel paigutasin laua ja toolikese välisseina kõrvale, kuhu saagisin ka väikese vaateava, mille ära klaasisin. Alles kõige viimase asjana ehitasin valmis kahe uksega kitsa puithoone, mis sai ühendusteeks hiidesiku ja maja vahel.
Kogu see suur töö sai valmis juuni keskel. Olin väga väsinud ja magasin esimese korruse labürindi esimeses käigus kolm ööpäeva õiglast töömeheund. Kolmeteistkümne labürindi läbimiseks on äärmiselt oluline korralikult välja puhata.
Uuesti ärgates läksin välja, panin pudrupaja tulele, vaatasin hiiglasuurt hoonet ja hõõrusin rõõmust käsi. Väljastpoolt vaadatuna paistis see endistviisi igavalt rootsipunase hiidküünina, kuid seda ohtlikum ja ahvatlevam oli nüüd selle seesmus. Ma lausa värisesin ihast, mõeldes eelseisvale teekonnale läbi labürintide majja, mille südames lebas Deleuze’i „Erinevus ja kordus“. See raamat kääris seal lainetaval laual. See raamat kääris ja paisus ja muundus seal uues majas täis väesolevaid tube. Tundsin iga ihurakuga, kui pingsalt see raamat mind seal ootab, kuidas minu ja tema vahel on tekkinud intiimne, lummuslik, maa-alune side. Aimasin, et kui mul peaks õnnestuma labürindid läbida ja „Erinevuse ja korduseni“ jõuda, saaksin selle salapärase raamatu mõttekäikudest palju haistlik-vaistlikumalt aru.
Lähenesin ettevaatlike sammudega eeskojale ja sisenesin esimese korruse labürinti. Meeled olid ärevil, kuid see ei valmistanud muret. Ekslesin käänulistes, kitsastes ning alatasa uusi ootamatusi pakkuvates koridorides tunde, enne kui leidsin käigu, kustkaudu redel teisele korrusele viis. Seal läks mul ringiekslemisega veelgi kauem aega. Labürindid olid tõesti sedavõrd meisterlikult ehitatud, et suutsin igal korrusel põhjalikult ära eksida. Vahepeal, kui väsisin, istusin maha või juhtumisi leitud toolikesele, turgutades seljakotti varutud toidu abil liha ja vaimu.
Ma tõesti ei tea, kui vähe või palju võis mööduda aega, enne kui seitsmendale korrusele jõudsin. Sinna jõudes olin igatahes nõnda väsinud, et jäin juba esimeses tupikkäigus kurnatusest magama. Ärgates olin küll täis uut erksust, ometi ei leidnud ma sealt edasipääsu, õigemini küll allapääsu kaheksandasse labürinti. Võib-olla oli asi selles, et erinevalt teistest korrustest, mis olid käänulise vaheseina abil kaheks käigustikuks jaotatud, täitis seitsmendat korrust üksainus hiigellabürint. Nii ma aina ekslesin ja tiirlesin seal, olles oma arust juba kümmekond korda kõige keerulisemadki koridorid läbi käinud, kuid ikka sattusin aina uutesse tupikutesse, saamata aru, kas olin antud kohas juba viibinud või mitte. Olin ma siis tõesti unustanud rajada edasipääsu, see tähendab allapääsu? Või olin ma osanud seitsmenda korruse sedavõrd täiusliku ehitada, et selle käigustik end igavesti kordama jäi? Mu paranoiad süvenesid. Moonakott sai tühjaks ning janu oli meeletu. Viimaks jõudsin välisseina äärsesse tupikkäiku, kus asetses vähemasti lauake karikakraid täis lillevaasiga, mille vee kohe ära jõin. Seejärel vajusin toolikesele, toetasin pea kätele ja jäin jõuetuna tillukesest aknast välja vaatama.
Oli valge öö. Sokk jalutas metsa varjust välule, vaatas tükk aega ringi ja hakkas rohtu sööma. Kaugel laanes huigatas öökull. Tumedate kuuskede kohal rändas kauguses üksik kumendav pilv. Ohkasin väsinult. Aga mu seesmuses keset päikesepõimikut itsitas keegi. Teadsin, et see on Endva. See kahjurõõmus naer tekitas minus imelikul kombel kuidagi sooja meeleolu. Ma ei tundnud end enam nii üksi. Vaatasin aknast välja, mõtlemata millelegi. Mingi salapärane olemise rahu kerkis ülakõhust ülespoole. Ühel hetkel kandus sõõrmeisse imelik lõhn. See oli raba ja sookailu, raamatu ja maarjaheina, haraka ja kuusevaigu lõhn. Tõmbasin silmi kinni pannes seda lõhna mitu korda sügavalt ninna ja korraga teadsin, mis suunas edasi minna. Ma ei pidanud selleks isegi silmi avama. Tõusin, ja sõrmedega õrnalt labürindi seinu puutudes astusin edasi, kuni jõudsin kohani, kus käigustik kolme eri suunda hargnes. Tegin kohapeal mõned õõtsuvad tantsusammud ning aimasin jälle, mis suunas edasi minna. Tunneli sein, mida mööda edasi suundusin, muutus sõrmede all tasapisi teokarbilikult kaarjaks ja mu näpuotsad puutusid vanaaegsete raamidega maale, mida ma sinna riputanud polnud. Ühe raami peal puhkas pehme karvaga loom. Kaarjad seinad lühenesid, mähkides mind aina enam endasse, kuni puutusin otse enda ees millegi vastu. See oli uks. Põdrasarvest lingiga tammepuust uks. Aga kuidas sai see eeskoja seitsmendal korrusel olla, kui teadsin täpselt, et olin selle paigaldanud majja, köögi ja elutoa vahele? Mind tabas hämming, mis asendus uudishimuga. Koputasin tasakesi uksele. Keegi ei vastanud. Koputasin veel korra. Ei midagi. Koputasin kõvemini. Viimaks hakkasid teiselt poolt ust, kusagilt väga kaugelt kostma kerged sammud. Need lähenesid aina. Kui sammud päris ukse ligi jõudsid, saabus vaikus. Nagu kuulataks seal keegi. Koputasin veel korra.
„La porte est ouverte, veuillez entrer, s’il vous plaît!“ kostis teiselt poolt lahke, öölindu meenutav hääl.
Ja me astusime edasi.
