30 aastat sama rada
Kui maailmas on linnade areng tavaliselt evolutsiooniline, siis Tallinnas nagu ka paljudes teistes riigisotsialismist väljunud maades, Balti riikide linnades eriti,[1] võib rääkida 1990ndate algul toimunud järsust murrangust ja sellele vahetult järgnenud aastatel langetatud otsuste või ka otsustamatuse põhjal välja kujunenud arenguloogikast, mis kestab pea muutumatult tänapäevani välja. Varasemad arengutrendid ja poliitikad katkesid: lõpetati paljukorruseliste elamute ehitus nn magamislinnaosades („mägedel“). Trammi jäi ootama – tundub, et igaveseks – Lasnamäel selleks juba paesse lõhatud kanal. Kohal, mis oli mõeldud saama Mustamäe keskuseks, rõõmustab praegu silma Männi park. Napi paari turumajanduse aastaga lõpetasid tegevuse mitmed linnasüdames asunud tööstusettevõtted (Eesti Kaabel, RET jt) ning ümberehitatud pinnad hõivasid bürood, teenindus- ja meelelahutusasutused jmt. Neile järgnesid südalinnast kaugemal asunud tehased – kus olid põhjuseks raskused tootmise jätkamisega, kus leiti kinnisvaraturu arenedes tööstusest tulusamaid äriideid. Tööstuslik tegevus jätkus kas linna äärealadel (näiteks omaaegne edulugu Elcoteq Lasnamäel) või siis linnapiiride taga. Vene turule orienteeritud tootmine langes oluliselt (eriti peale sealset majanduskrahhi 1998. aastal). Tööstussektori päästjaks sai, kus sai, allhanketootmine Soome ja Rootsi turule. Tervikuna võttis pealinna ettevõtlus aga selge kursi teenusemajandusele. Tuule sai tiibadesse uus eesti ettevõtjate klass. Hüppeliselt kiirenes autostumine.
1990ndate teises pooles algas hajalinnastumine, üha enam inimesi, kel see võimalik, eriti nooremad ja edukamad, kel pere laienemine päevakorral, asusid elama linnapiiri taha. Mitmed protsessid võimendasid üksteist. 2001. aastal kehtestatud Tallinna üldplaneering aktsepteeris nii mõneski aspektis juba käivitunud valglinnastumist, nt soosis suurte kaubanduskeskuste rajamist linna nn väliskaarele, mis sisuliselt tähendas suuna võtmist ameerikalikule linnamustrile, kus jõukam rahvas elab valdavalt eeslinnades ning ajab oma asju peamiselt autoga. Seni domineerinud linnakeskuse kaubandusele mõjus see pärssivalt, nagu ka pealinnastu ühistranspordile, mida ei suudetud (või ei soovitud) arendada samas tempos ja ulatuses valglinnastumisega sidumaks Tallinna selle hüppeliselt laienenud toimepiirkonnaga. Autokasutusest sai domineeriv mudel, peredesse ilmus lisaks teisele varsti ka kolmas.
Tekkis rajasõltuvus. Mõneti võis ju erineda Tallinnas võimul olnud koalitsioonide ja linnapeade retoorika, aga mitte eriti nende reaalne majandus- ja arenduspoliitika. Kui jätta kõrvale mõned Edgar Savisaare käigud, mis ei mahtunud hästi keskvõimu parempoolsesse dogmaatikasse (nt tasuta linnatransport tallinlastele), toimus see valdavalt siiski ühe ja sama üldloogika alusel. Reeglid, mille järgi linnavalitsuse aparaat toimetas, ja põhimõtted, mida järgis, olid enam-vähem samad. Tallinna linnaruumil lasti areneda turumajanduse lainetes kaunis stiihiliselt koos kõigi selle juurde käivate plusside ja miinustega. „30 aastat jooksu ühes ja samas suunas“, nagu resümeeris üks endine linnaametnik.
Linna ruumilist arengut mõjutavatest toimijatest jäi keskseks kujuks kinnisvaraarendaja; raamid, mis linn nende tegevusele pani (või sai panna), olid suhteliselt lõdvad. Skandinaavia maade linnadele on olnud aastakümneid iseloomulik praktika, kus linnavõim saab arendajatele selgelt ette öelda, kuhu mida võib rajada – kui soovite ehitada nt büroopindadega kõrghoonet, siis selleks on linna keskne ärikvartal (CBD ehk Central Business District), kui aga ööklubi, on selleks määratud kindlad kvartalid. See ei olnud „Eesti tee“. „Turg teab kõige paremini, mis kuhu sobib“, oli tavaline vastus. Linnavõimu käsi sidus muidugi ka asjaolu, et Eesti omandireformi eripära tõttu oli Tallinn saanud munitsipaalomandisse võrreldes Teise maailmasõja eel omatuga äärmiselt vähe maid, üldiselt vaid need, mille kohta riik otsustas, et neid on omavalitsuslike funktsioonide täitmiseks kohe kindlasti vaja. Ülejäänud sai keskvalitsus panna müüki vastavalt riigieelarve vajadustele enampakkumisel ning ilma kasutusotstarvet määratlemata. Näiteks elamuehituse arendamist omavalitsuste ülesannete hulka ei loetud. Kui linnavalitsus hakkas tajuma, et kaotab linlaste massilise lahkumise tõttu naabervaldadele maksumaksjaid, pöördus ta palvega keskvõimu poole, et talle eraldataks maid linna territooriumil elamuehituseks ja seega hajalinnastumise pidurdamiseks. Linnale vastu ei tuldud – linna ei saavat ju usaldada, äkki müüb maa maha lihtsalt oma eelarve täitmiseks (mida oli varem ka korduvalt juhtunud, sest avalik sektor ei ole hea omanik).
Kuna südalinna piirkonnas oli kinnisvaraarenduseks vabade maade soetamine keerukas (maade kokkuostmine ja seal elanud inimestele uute eluasemete hankimine võttis aega) ja planeeringute koostamine tiheasustuse aladel, kus ristus palju huvisid, oli keeruline, siis suundus arendajate huvi nii elamute kui büroohoonete rajamisel linnasüdamest eemale. Seal sai kiiremini. Linna keskosa ruumi arendamine aga venis.
Trammiliine autostuvas Tallinnas küll ei likvideeritud, nagu üks linnapea jõudis uljalt välja lubada, aga uute rajamisega tuli veel paar kümnendit oodata, kuni 2017. aastal tramm Lennujaama jõudis ning 62 aastat muutumatuna püsinud liinivõrk pisut laienes.
Kiire ja ulatuslik autostumine pani linnavõimud teatud mõttes sundseisu, kuna linnaliikluse toimivuse tagamiseks kujunenud reaalsusi arvestades tuli asuda rajama kulukaid ümbersõite (Järvevana, Reidi), läbimurdeid (Tammsaare, Akadeemia), tunneleid ja eritasandilisi ristmikke (Ülemiste, Haabersti) jne jne.
Parkimishinnad vana- ja südalinna tänavatel tegid mitu järsku hüpet ning jõudsid Euroopa kõrgliigasse, aga tõid linnale ka kasvavat lisatulu, kuni muutusid üheks oluliseks põhjuseks kontorite ärakolimisele linnasüdamest.
Tallinna rahvastik: mis on toimunud, toimumas ja mis võib seista ees
Tallinna elanike arv on alates 2000. aastast järjepidevalt kasvanud. Praegu elab Tallinnas ligikaudu 440 000 elanikku. Neile võib lisada veel umbes 128 000 inimest linna tagamaadel, kellest väga paljud töötavad Tallinnas.
Tallinn on küll kaotanud pidevalt elanikke oma tagamaale, säilitanud aga positiivse kasvutempo tänu uutele elanikele mujalt Eestist ja eriti välismaalt. Andmed aastatest 2015–2021 näitavad, et elanike arv on suurenenud Kesklinna linnaosas (just välisrände arvel),[2] Pirital, Haaberstis, vähemal määral ka Kristiine linnaosas. Vähenenud oli see vaid Nõmmel ja Lasnamäel.
Ettevaatlikuks teevad aga Tallinna Strateegiakeskuse hiljutise küsitluse tulemused, mis näitasid, et neist Tallinna elanikest, kes teatasid, et kaaluvad järgmise viie aasta jooksul oma elukohta vahetada, oli valdav osa paremal järjel nooremad eestlased. Elukohavahetuse kavatsusega tallinlastest plaanis selge enamik siirduda elama väljapoole Tallinna,[3] valdavalt Tallinna lähialadele, aga ka kaugemale.
Mida võiks tulevikult oodata? Tartu ülikooli teadlased on koostanud kaks prognoosi Tallinna elanike arvu muutumise kohta aastani 2050,[4] kus ühe puhul võeti aluseks aastatel 2015–2021 toimunud rändetrendide jätkumine kogu prognoosiperioodi kohta, teises aga lähtuti elamispinna eeldatavast pakkumisest Tallinnas ja selle linnaosades tuletatuna sellest, kui palju elamualaseid detailplaneeringuid on Tallinnas praegu kinnitatud või menetlemisel. Mõlemad prognoosid ennustasid Tallinna elanikkonna küllaltki olulist kasvu, seda just välisrände arvel. Vahe kahe prognoosi tulemuste vahel oli aga märgatav. Esimesest lähtudes jõuab Tallinna rahvaarv peaaegu 500 000 elaniku piirini, teisest lähtudes pakuvad Tartu teadlased välja, et aastaks 2050 võiks see arv ulatuda 530 000 elanikuni. See tähendaks ligikaudu 20 protsendilist elanikkonna kasvu. Kasv saaks toimuda eelkõige välisrände arvel. Teisel alusel koostatud prognoosi loevad autorid tõenäolisemaks.
Teise kasvuvariandi aluseks on eeldus, et majanduslik konvergents EL-i vanade ja uute liikmesriikide vahel jätkub kaunis hoogsalt, mis tooks kaasa Eesti majanduse korraliku kasvu, ja see omakorda vajaduse täiendava tööjõu järele. Kui kinnisvaraarendajad on sellise olukorra tekkides võimelised tooma Tallinnas turule küllalt suurtes mahtudes uut elamispinda ja tööjõu liikumine vähemalt EL-i maadest Eestisse pole takistatud, siis saabki meie pealinna elanike arv jõudsalt kasvada.
Tallinna Ülikooli uurimisgrupp,[5] kuhu kuulusid ka siinse artikli autorid, opereeris Tallinna ettevõtlusalase ja ruumilise arengu alaste stsenaariumide tegemise juures, mida me järgnevalt kirjeldame, paljuski Tartu Ülikooli demograafide tehtud projektsioonidega, kuid võttis stsenaariumide koostamisel aluseks tagasihoidlikuma Tallinna elanike arvu projektsiooni. Me ei välistanud, et tartlaste pakutud prognoos 530 000 inimest võib põhimõtteliselt tõesti realiseeruda, aga on tõenäolisem siiski juhul, kui Eestisse suunduva valdavalt tööalase sisserände kõrvale tõuseb väga suuremahuline sundmigratsioon. Viimane võib tekkida näiteks seoses ägeda kliimakriisiga, sõdadega või etniliste konfliktidega. Taolised olukorrad aga muudaksid kogu konteksti sedavõrd, et vähem dramaatilisi aegu eeldavate prognooside või stsenaariumide eeldused kaotaksid suuresti oma mõtte. Võrreldes nn töömigrantidega oleks saabujatel hoopis teistsugune võime tööturuga haakumiseks ja tarbimisvõimalused ning teistsuguseks kujuneks tõenäoliselt ka nende elukohtade jaotus linnaosade ja asumite vahel võrreldes tartlaste prognoosiga. Usume, et täiendava elamiskinnisvara turuletulek võib välistööjõu lisandumist küll soodustada, aga vaevalt olla selle põhiteguriks.
Mis hakkab toimuma elanikkonna jaotusega linnaositi ja liikumisega linnaosade vahel (või siis siirdumisega linnapiiri taha)? TÜ uurijad eeldavad, et linnast linnapiiri taha liikumine jätkub. Senise rändedünaamika jätkumise puhul suureneks kõige rohkem Kesklinna elanike arv, mis kasvaks aastaks 2050 võrreldes 2022. aastaga üle 1,5 korra; seejärel – peaaegu võrdselt – Haabersti ja Pirita oma. Kinnisvaraarenduse andmestikule tuginevad prognoosid oleksid nii kasvudelt kui ka langustelt palju äkilisemad. Kesklinna elanikkond suureneks 1,7 korda, Haabersti 1,6 korda, Kristiine 1,4 korda ja Põhja-Tallinn 1,3 korda. Suured langejad oleksid Lasnamäe, Nõmme ja Mustamäe, kuna Haabersti tõmbaks jätkuvalt elanikkonda ära just „mägedelt“ (Lasnamäelt ja Mustamäelt). Viimastes kasvaks vanemate ja vähem jõukate perede osakaal ehk kokkuvõttes viiks see elukohaerinevuste suurenemisele Tallinnas. Segregatsiooni ilmingud võivad põhjustada sotsiaalseid konflikte. Välja võib kujuneda segregatsiooni „nõiaring“ – elukohapõhine segregatsioon võib kanduda üle koolidesse, haridustee valikutesse ning mõjutada tööturuvõimalusi ja elukohavalikuid laste täiskasvanuks saades).[6]
Ühele segregatsiooni süvenemise ohule juhib oma artiklis tähelepanu Tiit Tammaru, kes toob välja, et viimasel ajal väga populaarseks saanud 15 minuti linna liikumisel on lisaks plussidele ka oma miinused.[7] Kellel saab olla midagi selle vastu, et kõik igapäevaeluks vajalikud tegevused oleksid kodust 15 minuti rattasõidu või jalakäigu kaugusel. Seda põhimõtet ülerõhutav linnaplaneerimine on aga – ja Tammaru viitab siin Harvardi professorile Edward Gleserile – ka mingis mõttes tupiktee, sest vähendab linnade rolli arenguvedurite ja võimaluste loojatena ning võib viia ruumiliselt kapseldunud asumite tekkeni ja elukohasegretsiooni süvenemiseni. Pealegi jaotub inimeste tööalane liikumine tavaliselt üle laiema linnaruumi, tihti ka kesklinnadesse, mis piirab niikuinii selle kontseptsiooni toimimist.
Linnasüdame stsenaariumidest
Tallinna ülikooli projektimeeskond koostas Tallinna linnaplaneerijatele kolm stsenaariumivarianti linnasüdame edasiseks väljaarendamiseks, mis eelmisel kevadel koos ekspertidega läbi mängiti. Stsenaristiline analüüs tõi küllaltki hästi välja linnasüdame arendamise kriitilised või tundlikud momendid ning sõltuvused nii välistingimustest kui ka rakendavatest poliitikatest.
Analüüs näitas, et eelpüstitatud eesmärkidele vastava linnasüdame loomine lähemate aastakümnete ajaraamis on põhimõtteliselt võimalik, kuid kindlasti mitte lihtne, ning nõuab mitmete eeltingimuste täitmist. Põhiprobleemiks on siin kriitilise massi teke. Tallinn on elanike arvult tiheda ja elava linnasüdame tekitamiseks n-ö piiri peal. Tallinna Kesklinna elanike tihedus jääb tublisti alla 5000 elaniku ruutkilomeetri kohta, üle kahe korra suuremas Helsingi Kantakaupunkis on see ligi 10 000. Kopenhaageni linnasüdamest 20 kilomeetri raadiuses elab pea sama palju inimesi kui kogu Eestis. Pulseeriva linnasüdame käigushoidmiseks praegu Tallinna kesklinnas elavate, töötavate ja sealt läbi rändavate inimeste arvust ilmselgelt ei piisa, eriti kui arvestada, et neist paljude väljakujunenud elustiil tähendab vaid linnaruumi läbimist. Kui lisada elanikele ja töötajatele ka viimastel aastatel märgatavalt langenud külastused nii lähemalt kui kaugemalt, jääb rahvast ikka väheks. Ning oluline pole mitte ainult linnasüdames viibivate inimeste arv, vaid ka see, mida nad seal teevad. Olgu selleks siis promeneerimine, kohvikukülastus, ostlemine, kultuuri nautimine või midagi muud. Linnasüdame elu juurde peaks käima tänavatasandi kaubandus ja teenindus. Kui pole ostuvõimelist nõudlust, siis seda ei tekigi, või kui arendaja pannakse neid ärisid vägisi looma, siis nad kaua vastu ei pea. Tasub lugeda teemat pikalt uurinud Andres Sevtšuki (MIT) raamatuid ja kirjutisi, kus ta kirjeldab põhjalikult, kuivõrd mitmekülgne lähenemine on vajalik tagamaks edukat tänavaäärset äritegevust. Eestis puudub selleks nii vastav mõtteviis kui ka õigusruum.
Et tekiks linnasüdame jaoks vajalik inimeste kriitiline mass, peavad olema loodud tingimused, et küllalt paljudel inimestel oleks mugav siia tulla ja mitte ainult korraks kõrvale astudes oma tavapärastelt marsruutidelt, vaid eraldi ettevõtmisena, näiteks õhtul perega teatrisse või restorani minnes. Nii linnasüdamele lähemal kui kaugemal asuvatest piirkondadest. Tallinna eripära on ju see, et väga palju linnasüdame teenuste potentsiaalseid kasutajaid elab hajali linnapiiri taga. Linnasüdame korralik käimasaamine eeldab linnaruumi ja linnasturuumi head ühendatust. Kaugematest piirkondadest tulles ei ole jalgratas (isegi elektriline) nii pikkade vahemaade puhul enamiku jaoks lahendus ning hea oleks, kui inimesed pääseksid linnasüdamesse mitte ainult autoga, vaid ka ühissõidukiga.
Stsenaariumide läbiarutamine näitas, et selle teema puhul väga häid ja kiireid lahendusi ei ole. Radikaalsemaid võimalusi pakuksid siin rööbastranspordivõrgu oluline pikendamine, kaugema tulevikuna on arutatud trammiliinide väljaehitamist Peetrisse ja Viimsisse, samuti ka „Pargi ja reisi“ alade tekitamist linna taga elavate inimeste jaoks linna piirile. Mõlemad variandid on iseenesest mõistlikud, aga kaunis kallid.
Stsenaariumide läbiarutamisel lähtusime transpordialaste investeeringute kahest võimalikust mahust (aastani 2050). Mõlemad variandid sisaldasid küllaltki suuremastaabilisi investeeringuid kergliiklusteede rajamisse kogu Tallinna linnas, kuid variantide erinevus seisnes selles, et esimese puhul oli arvestatud vajadusega saavutada kvalitatiivne hüpe transpordialase ühendatuse parandamiseks ning see sisaldas mitmete uute trammiliinide ja „Pargi ja reisi“ alade rajamist, ka mõnede maanteeringlõikude rajamist, teise puhul oli valitud odavam variant. Ühistranspordi areng oli seal kavandatud bussiliikluse baasil. Esimese variandi „hinnalipikuks“ kujunes ligikaudu 1,2 miljardit eurot, teise puhul ligikaudu 0,5 miljardit (aastani 2050).
Stsenaariumide läbimängimisel leidsid osalejad, et linnasüdame väljaarendamine on mäng, mis väärib küünlaid. Ka transpordisüsteemi investeeringute jaoks vajalik raha pole pikka ajaperioodi arvestades täiesti ülesaamatu. Võiks eeldada, et mingi osa nendest kuludest saaksid katta ka riik ja naaberomavalitsused. Positiivne stsenaarium saab aga realiseeruda ainult tugeva poliitilise tahte, pikaajalise kokkuleppe ja järjekindla tegutsemise puhul.
Kui idee realiseerub täies ulatuses, siis võiks see tähendada atraktiivse linnasüdame loomist (ruumikatkestuste likvideerimist jms) mitte ainult eelkirjeldatud rombikujulisel alal, vaid ka linnasüdame geograafilist laienemist selliselt, et see ulatuks osades suundades Kesklinna linnaosa piiril asuvate mõnede (mitte kõikide) „väravateni“: Reidi teel Russalkani, Hipodroomini, Krulli-Volta piirkonnani, integreerudes nendega ühtseks linnaruumiks. Ja oleks heaks naabriks siiski mõnevõrra teistsugust laadi Kalamajale. See oleks võimalik siiski korraliku majanduskasvu ja linnaelanike arvu küllalt jõudsa suurenemise puhul. Korraliku võimenduse annaks see ehk ka kesksete äri- ja kaubanduskvartalite laienemisele.
Kui eeltingimuste realiseerumine on lünklik, ei tähendaks see siiski linnasüdame loomisel püssi põõsasse viskamist. Sel juhul aga ei ole ilmselt realistlik püüda linnasüdant iga hinna eest laiendada, tuleks kontsentreeruda väiksemale alale (rombile või osale rombist). Ka linnasüdame kasutamise intensiivsus oleks sel juhul väiksem. Peatänava ja sellega ristuva äritänava ideed tõenäoliselt ei realiseeruks oodatud kujul. Äriringkondade tugeva huvi korral saaks võib-olla mingil moel realiseeruda äritänava projekt.
Just peatänava projekt on olnud Tallinna linnasüdame arendamisplaanides kesksel kohal. Kesklinna üldplaneeringu ettevalmistamise käigus on lauale toodud ka võimalik äri- või ostutänav, mis ristuks peatänavaga. Klassikaliseks ostutänavaks (UK linnade high-street’i või Stockholmi Drottninggatani analoogiks) kavandatav peatänav ei sobi – tänavafronti Vabaduse väljakult Viru ringini on selleks äärmiselt raske kui mitte võimatu ümber kohandada. Küll aga oleks mõtet peatänavast kujundada sobilik keskkond kõige erinevamat laadi sündmustele – kontsertidele, laatadele, spordivõistlustele, pop-up kohvikutele jne jne. Oluline on, et peatänav võimaldaks lihtsat ja ohutut põhja-lõuna suunalist jalakäijate liikumist, isegi kui seal sõidavad trammid nagu Aleksanterinkatul. Samavõrd oluline on vabaneda Tallinna kõige kesksemas piirkonnas pikkadest kinnistest seintest ja asendada need tänavale avanevate ruumidega, kuhu on mõnus ja lihtne sisse ning välja astuda. Head eeldused on selleks, et näiteks Roseni tänav pikeneks nii mere kui maa suunas ja moodustaks Tallinna peamise äri- või ostutänava. Mõistagi eeldab see nii eraomanikevahelisi kokkuleppeid kui ka linnavõimu aktiivset rolli neis protsessides.
Kas multifunktsionaalse atraktiivse linnasüdame loomine aitaks seista vastu ka segregatsiooniohule? See võiks ju aidata inimesi välja kapseldunud asumitest. Ideaal on see, et kõigil peaks olema võimalus saada osa mitte ainult oma kodu lähedal toimuvast, vaid ka kõigist kantidest ühtmoodi hästi ligipääsetava linnakeskuse pakutavatest võimalustest. Me peaksime kõik pidama südalinna enda omaks, olema selle üle uhked ja see saaks meid ühendada. Siinkohal ei saa aga olla ka sinisilmne. Arenevates linnades, erinevalt allakäivate keskustega linnadest, on linnasüda alati kallim. Kallim elukeskkond, kallim ärikeskkond jne. Seda saab teatud avaliku sektori poliitikatega kompenseerida, mitte aga kõrvaldada. Seetõttu peame arvestama ka võimalusega, et näiteks lasnamäelane võib hakata tundma Tallinna linnasüdame üle mitte ainult uhkust, vaid ka trotsi selle vastu, kui võrdleb oma linnaosa keskkonda südalinna omaga.
Tööhõive vaatevinkel
Tallinnas töötas viimase rahvaloenduse andmeil ligi 270 000 inimest, neist elukoha järgi tallinlasi oli veidi üle 180 000, mis tähendab, et kolmandik pealinnas tööl käijatest elab väljaspool Tallinna. 108 000 Kesklinnas töötajast pea 40 000 elas linnapiiri taga.
Lääne-Euroopa linnadele on omane, et kesksesse äripiirkonda (CBD) on koondunud arvestatav osa kõrgema lisandväärtusega kontoritöökohtadest. Umbes pool Suur-Helsingi kontoritöökohtadest paikneb pisut üle kahe ruutkilomeetri suurusel alal Helsingi südalinna ärikvartalites. Tallinnas vastab sellele pisut väiksem (u 1,6 km2) kesklinna äripiirkond ehk A-tsoon, kus paikneb hinnanguliselt vaid umbes kuuendik Tallinna kontoritöökohtadest. Helsingi CBD-s on kokku umbes 110 000 töökohta, mida on enam-vähem sama palju kui kogu Tallinna Kesklinnas, s.o ligi kaheksa korda suuremal maa-alal.
Kui Tallinna mastaabis on töökohtade kontsentratsioon Kesklinna linnaossa väga suur, siis kontoritöökohad on linnaosa siseselt hajutatud üsna ühtlaselt linnasüdame ja sellest mõne kilomeetri kaugusel asuvate ärikvartalite vahel (vt tabel). Erisustest saab näiteks tuua Kesklinna juriidika valdkonna tippspetsialistid, kellest töötab südalinnas 58%; samas paikneb seal vaid 40% linnaosa IKT tippspetsialistide töökohti. Kusjuures Kesklinnaga külgnevates Kalamaja, Ülemiste ja Lilleküla asumites on kokku pea sama palju IKT tippspetsialistide töökohti kui mujal Kesklinnas väljaspool linnasüdant (u 4300).
Tabelist nähtub, et tippjuhid, tippspetsialistid, keskastme juhid on jaotunud linnasüdame ja muu Kesklinna vahel suhteliselt võrdselt, kontoriametnike ja müügitöötajate osakaal on muu Kesklinnaga võrreldes veidi kõrgem, mis on seletatav nii teenindussaalide rohkusega linnakeskuses kui ka majutuse, toitlustuse ja meelelahutuse, aga ka kaubanduse kõrge osakaaluga.
Peame arvestama sellega, et erinevatel ametikohtadel töötavatel inimestel on erinevad võimalused ja vajadused, millest tulenevad erinevad elukoha- ja liikumiseelistused. On oluline, millist tööhõivestruktuuri suudab linn pakkuda, millistes linnaruumi osades ühte või teist liiki tööd pakkuvad ettevõtted-asutused eelistavad paikneda ja kus erineva kvalifikatsiooniga ametirühmade esindajad eelistavad elada. Kui tahame, et Tallinn areneks, peab tööhõivestruktuuris kasvama võimalikult kõrgemat lisandväärtust loovate ametikohtade osa.
Võib eeldada, et Tallinna linnaruumi hakkab tulevikus üha enam mõjutama see, kus asuvad innovaatilised ja/või kõrgtehnoloogilised ettevõtted ning kus elavad ja liiguvad neis töötavad inimesed.
Viisime läbi spetsiaalse küsitluse Tallinna Kesklinna linnaosas asuvate teadmusmahukate ettevõtete seas selgitamaks nende asukohaeelistusi. Küsimustiku täitsid 52 teadmusmahuka ettevõtte esindajad. Küsimusele, milliseid asukohti võimaliku kolimise korral kaalutaks, pakutud vastusevariantide hulgas oli nii Kesklinna linnaosa siseseid kui ka sellest väljaspool asuvaid piirkondi. Üldiselt eelistati paiknemist südalinnas või siis mujal kesklinna piires, aga küllalt paljud pidasid kaalumisväärseteks ka Telliskivi-Krulli piirkonda Põhja-Tallinnas ning Ülemiste City ärilinnakut.
Väärib märkimist, et otseselt firma tegevusega seonduvate tegurite kõrval tähtsustati kõrgelt töötajatele olulisi aspekte nagu teenindus- ja kaubandusasutuste lähedus töökohale, asukoha kättesaadavus ühistranspordiga, aga ka seda, et asukoht oleks kompromiss töötajaskonna jaoks, kes elavad Tallinna või linnastu eri kantides.
Paljudes Tallinna teadmusmahukates ettevõtetes töötab arvukalt välismaalt pärit spetsialiste. Intervjueerides selliste firmade juhte, ilmnes, et nende puhul ei kehti laialt levinud mudel, et elatakse väljaspool linna ja käiakse linnas tööl autoga. Välistalendid soovivad nii elada kui ka töötada atraktiivses linnalises keskkonnas. Nad peavad oluliseks, et elu- ja töökoha vahel oleks võimalik liikuda mugavalt ning väikese ajakuluga (näiteks jalgrattaga, tõuksiga või trammiga) ja neile meeldib, kui võimalused nautida südalinna melu on käe-jala juures. Kui need nõuded ei ole täidetud, võidakse töökoht sobivama vastu vahetada. Taolised kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid kujutavad endast hinnatud tarbijaid eri teenuste pakkujatele. Mida rohkem on selliseid tarbijaid, seda enam lisandub linna teenindussektorisse väikeettevõtlust: häid kokki, spordisaalide treenereid jne.
Tallinna linnakeskus: mis, miks ja milline?
Linnu tuntakse tavaliselt linnakeskuste või linnasüdamete järgi, sinna koonduvad olulised tegevused ja seal toimuv mõjutab otsesemal või kaudsemal moel kogu linna funktsioneerimist. Neil teemadel diskuteerida pole aga eriti kerge juba terminoloogiliste segaduste tõttu: kes räägib city’st, kes linnakeskusest (city centre), kes kesksest kaubandus-ärilisest piirkonnast, kes linnasüdamest…
Liigume siin artiklis suunaga kitsamalt laiemale ja kasutame kolme põhimõistet. Esiteks linna keskne äripiirkond või ärikvartal (central business district ehk CBD), mille all peame silmas kõrghoonestatud äripiirkonda. See määratlus põhineb funktsionaalsusel (valdavalt büroohooned, hotellid, toidukohad) ja hoonestustiheduse koefitsiendil (FAR). Ainsana klassifitseerub Tallinnas CBD-ks umbes 20 hektari suurune Maakri kõrghoonete piirkond, mis lisaks Maakri asumile hõlmab ka osa Kompassi asumist. Teiseks laiendatud keskne äripiirkond, mis langeb suures osas kokku Kinnisvarafirmade Liidu klassifikaatori A-klassi ärihoonete piirkonnaga. Koos vanalinnaga moodustab see Tallinna linnasüdame ja seondub enamikule inimestest mõistega südalinn. Kolmandaks Tallinna linnakeskus (ingl keeles tavaliselt city center), mis eri suundades ulatub Estonia teatri juurest 1–2,5 km kaugusele.
Linnasüdameid iseloomustab funktsioonide ja inimeste kõrge kontsentratsioon ning mitmekesisus. Euroopa linnasüdamed on enamasti suure töökoha- ja eluasemetihedusega piirkonnad, kuhu on koondunud lisaks erinevatele büroodele ka arvestatav osa linna kaubandusest, teenindusest, toitlustusest, kultuurist ja meelelahutusest. Trendiks on, et linnasüdamete puhul hinnatakse üha rohkem ruumi ärilise kasutamise kõrval selle sotsiaalset kasutust inimeste suhtlemiseks. Monofunktsionaalsed ärikvartalid on n-ö moest väljas.
Tallinna ajaloolise eripära tõttu võime rääkida linnasüdame vanast ja uuest osast. Linnasüdame vana osa (vanalinn ja Toompea) piirid on selged, uue omad mitte päris. Nii praegu kui ka tulevikus. Mõningase tinglikkusega võime rääkida linnaruumi kasutamise intensiivsuse, hoonete tiheduse ja linnaruumi kõrguse järgi hinnates linnasüdame moodi välja nägevast alast kui rombikujulisest piirkonnast, mis jääb põhja-lõuna teljel Linnahalli ja Kalevi spordihalli vahele ning ida-lääne teljel Telemaja ja vanalinna vahele. Mõnedes linnasüdame kvartalites on toimunud hoogne areng ruumi ümberkujundamiseks „südalinlikumaks“ (näiteks Rotermanni); samas on linnasüdames veel ohtralt ruumilisi katkestusi ja suisa „musti auke“. Mitmetel kesksetel tänavatel (Gonsiori tn, Tartu mnt, Narva mnt, Pärnu mnt) on pikad lõigud ärilis-funktsionaalses mõttes (pool)surnud. Maakri/Kompassi kvartali ja Admiraliteedi piirkonna väljaehitamine on ikka veel pooleli.
Millistena tahetakse näha linnasüdameid tulevikus? Nõudmisi jagub. Tahetakse tihedat urbanistlikku ruumi, mis täidaks väga erinevaid funktsioone elamisest, töötamisest ja ostlemisest kuni kultuuri, meelelahutuse ja ööeluni ning oleks aktiivses kasutuses nii hommikul, õhtul kui öötundidel, suvel ja talvel. Aina tähtsam märksõna on sotsiaalne aktiivsus – linnaruum peab soodustama inimkontakte, tekitama sünergiat, inspireerima… Linnasüda ei ole ainult kitsalt funktsionaalselt sobiv koht mingiteks tegevusteks, see on oluliseks peetav koht. Linnasüda kannab ka mitut laadi sümboolset väärtust: riigile, rahvale, institutsioonidele ja firmadele, mis seal paiknevad. Linnasüdametes toimetamine võib olla pingerikas, kuid seesama linnaruum peab võimaldama ka lõõgastuda, lasta ümbritseval elul endast läbi voolata. Siin eksisteerivadki kõrvuti tehis- ja looduskeskkond. Mitmekesisus, võimaluste paljus muudavad linnasüdamed ligitõmbavaks nii elanikele, töötajatele, külastajatele, olgu nendeks siis tehnoloogiafirmade talendid, kultuuriloojad või kruiisituristid. Nii kodumaalt kui välismaalt.
Lõpetuseks
Tallinna ruumiline areng viimastel aastakümnetel on kulgenud valdavalt stiihilisena, mitte eesmärgipäraselt kavandatuna. Turg tegi. Võib-olla on sellel plusse, igal juhul oleme praegu silmitsi laialipaisatud ja raskelt ühenduva linnastuga ning „lapilise“ ja mitte eriti kutsuva linnasüdamega. Võib-olla on nüüd, kolm aastakümmet pärast Eesti taasiseseisvumist aeg toimunule peale vaadata ja püüda järeldusi teha. Meie naabrid Põhjamaades on leidnud, et maakasutus on sotsiaalne, s.o kokkuleppeline, mitte kapitalistlik kategooria. Meie oleme Eestis seni mõelnud teistmoodi.
Linnade arengut ei saa käsitleda lühiperspektiivis ja tükikaupa. Muidu võib linnaruumi haldamine muutuda meile juba liiga kulukaks. Südalinn, sellega piirnevad arendusalad, sovetiaja pärandusena saadud nn magamislinnad ja linnatagune, see kõik on omavahel seotud tervik, mida tuleb käsitleda ühe suure pildi raames.
[1] P. Cooke, E. Terk, R. Karnite, G. Blagnys, Urban Transformation in the Capitals of the Baltic States. Rmt-s: A Companion to the City. Toim. G. Bridge, S. Watson. Malden (MA) etc, 2008.
[2] Välisrände puhul on tegelikult kõrged nii saabumise kui ka lahkumise arvud, saldo jääb aga kõikidel aastatel oluliselt plussi.
[3] Võimalik, et see peegeldab mingil määral ka hiljutise koroonalaine mõju.
[4] K. Kalm, A. Kährik, J. Zalite, R. Noorkõiv, T. Tammaru, Tallinna ja selle linnaosade rände analüüs ja prognoos aastateks 2023–2050. Tartu, 2023.
[5] Tallinna kesklinna ettevõtluskeskkonna uuringu aruanne. Toim. K.-L.Lepik. Tallinna Ülikool. Tallinn, 2023.
[6] T. Tammaru, D. Knapp, S. Silm, M. van Ham, F. Witlox, Spatial Underpinnings of Social Inequalities: A Vicious Circles of Segregation Approach. Social Inclusion, 2021, kd 9, nr 2, lk 65–76. Vaadates sissetuleku-erisusi linnaosades ja asumites 2019 Statistikaameti andmetel näeme, et palgatöötajate keskmine brutotulu on kõrgeim Kesklinnas ja Pirital, Haabersti üldiselt kõrge tulemuse viivad madalamale Väike-Õismäe numbrid. Madalate palkadega paistsid silma enamik Lasnamäe asumitest ja Põhja-Tallinna Kesklinnast kaugemale jäävad asumid. Lasnamäe elaniku keskmine brutopalk oli kesklinlase omast 1,5 korda madalam.
[7] T. Tammaru, Kas elu peaks keerlema kodu ümber? Postimees, 21.01.2023.
