1.
Võib ju öelda, et see lugu algab eikusagilt ja lõpeb eikusagile. Nagu iga linn, välja arvatud Jõgeva.
Minu side Tallinnaga algab ilmselt ajast, mida ma ise ei mäletagi. Aga teised räägivad, et nii oli. Mu tädi elas oma mehe ja tütrega Lasnamäel ühetoalises korteris. Läksime emaga neile külla. Tädi ja ema siis tegid köögis süüa vms. Ja ma olevat kuidagi lahtise akna juures turninud, olevat võtnud tabureti, selle laua juurest akna juurde nihutanud ja siis aknale roninud.
Öine Lasnamäe. Tuled. Või hoopis pimedus. Ei teagi, milline balanss seal 1980. aasta lõpus vms olla võis.
Igal juhul tädimees rääkis hiljem korduvalt, kuidas ma pean talle pudeli välja tegema, sest ta olevat kööki astunud ja näinud, et mul aknast ainult jalad veel paistavad ja ma olevat olnud sellises alla-kukkuda-
tahtvas olekus, kui väljenduda heideggerlikult. Tema siis saanud mul jalgadest kinni.
Tädi jutu järgi olevat nemad emaga olnud šokis ja teinud kiired konjakid, mina aga naernud, nagu oleks juhtunud midagi lõbusat. Hiljem olen kuulnud sellest loost eri versioone (parallaksvaade). Vist ka päästjaid on pigem mitu.
Nii et see lugu oleks võinud alata ja lõppeda Lasnamäel. Oleks selline haikulik lugu. To live and die in Lasnamäe.
2.
Vahepeal oli aega möödunud, vett merre voolanud ja soola söödud mitu puuda jne. Nägu soolasöömisest juba kõver, sellist asja võib nimetada ka elukogemuse tekitatud jälgedeks.
Mulle oli ilmselt tekkinud midagi teadvuse sarnast, sealt siis ka need soolajäljed. Elu või näo geoloogia. Või siis teine variant, et pole elukogemus ühtegi jälge jätnud. Vaatad peeglisse, kas on soolane nägu? Ei ole. Vesi on asjata merre voolanud.
Läksin Lasnamäele, nüüd elas seal mu teine tädi. Korter polnud küll sama.
Bussiga läksin. Seda, kas seisin püsti või istusin, ei mäleta. Tüütu ikka on püsti seista. Kuskilt peab siis ju kinni hoidma, muidu kukud teistele selga vms. Ripud ja õõtsud seal nagu jobu. See tüütu. Hoiad sealt sangast kinni, kust hoitakse. Seal ju bakterid jne, kinnas peab käes olema. Alati mõtlen, et mis käed sealt küll hoidnud on. On need ikka ausad töömehekäed (mõne treiali, kes on just Leegi sigaretitehasest töölt tulnud) või ei ole. Äkki varga käed? Need küll puhtad ilmselt. Varga käsi on ikka puhas. Särab nagu kuld.
Aga… kui hoiad ja samal ajal jääb tasku vabaks (muidu oli seal käsi, kas mitte isegi rusikas), võib keegi sealt midagi ära varastada. Pista käe tasku ja uurida, mis seal huvitavat on. Nii, näts, nii, kamm, nii… nuga. Nupuga nuga!
Paneks hiirelõksu taskusse, saaks nalja. Eks ma oma näpud sinna hiirelõksu ilmselt kogemata siis lükkaks.
Tädi kutsus, ütles, et tahab muga midagi rääkida ja olevat pakiline. Ai, krt, ei viitsi, mõtlesin, ei viitsi. Täna ei viitsi, äkki homme, äkki järgmisel nädalal.
Midagi olulist ei olnud (kui tihti ikka on?). Jutt, nagu öeldakse, sõitis siia, sõitis sinna, sõitis maale, sõitis linna. Korteris tädil palju asju. Sorteerimata ka. Kastides jne. Laiali ka. Minevik, fotod jne, kuhjades, sugulaste fotod, võib-olla ka pseudosugulaste fotod. Tädile meeldib neist rääkida, meeldib rääkida neid proustilikke ja hoomamatuid jutte. Meeldib polsterdada endale sinna mittemidagiütlevasse urbanistlikku anonüümiasse pehmemat platsi või koda.
Mingi hetk läksin rõdule. Vaade oli hea. Näha oli maju (üheksa- ja viiekorruselisi) ja kõnniteid. Kajakad ruigasid taevas nagu sead. Tiibadega sead. Tundsin ennast ilmselt nagu Rain Tolk filmis „Sügisball“. Võib-olla ohkasin, võib-olla ei ohanud.
Äkki kargas teisest toast välja tädi – ilmselt kuulis ta kajaka kisa – ja arvas, et ma olin rõdult alla kukkunud.
Kusjuures ma natuke kardan rõdusid, millegipärast arvan, et võib juhtuda, et rõdu rebeneb mingisugustest ühendustest lahti ja siis on muidugi läbi (meeldivad naiivsed mõtted, neis on vunki). Siis on lips läbi.
Lasnamäel elas ka mu tädipoja onu Vitalik (sümpaatne nimi, puhka rahus, onu Vitalik), kellele meeldis väga süüa. Oli ka väga paks. Istus köögilaua taga, ruuduline pluus oli seljas, ja sõi. Naine tal vaaritas ikka seitsme-kaheksakäigulisi eineid. Ja kõige lõpuks, kui vats oli verisulil (ei tea, kas saab nii öelda), käis tõi Vitalik veel kapsatünnist hapukapsast. Tünn asus rõdul. Hea, et rõdu raske tünni ja ka onu Vitaliku ühissurvele järele ei andnud.
3.
Kuid nüüd pehmematesse kohtadesse ja ka meeleoludesse (kuigi kapsatünn suht soft asi). Voogama hakkavad männid, vanainimesed (männid need vooaku ja vanainimesed ka). Tulevad hommikul oma majadest välja. Aeglane elutempo, leivakotid käes. „Oma aeglastest mõtetest kantult nad pöörasid paremale.“ Turg. Sealt saab asju osta. Lilli, sealiha jne. Väikelinnalik. Natuke nagu Jõgeva.
Nõmme on lemmikkohti Tallinnas.
Nõmmel asub ka polikliinik, kus tegutseb mu perearst. Hüpohondrikuna käin vahel polikliinikus asja pärast, aga vahel ka niisama. Meeldib vaadata polikliiniku koridore ja tõbiseid nendes koridorides. Istuvad nukrate ja alandlike nägudega. Vahel mõni on ka kuraasikas. Tahab kabinetti sisse tungida. „Oodake nüüd, ma siin tegelen patsiendiga.“
Kui niisama lähed, siis vaatad tõbiseid ja mõtled – jah, teie peate praegu arsti ootama, aga ma ei pea. Või nagu Vaino Vahing luges hommikuti surmakuulutusi ja mõtles – näete, teie olete surnud, aga mina elan.
Vahel on ka koridorid tühjad – ütleme, et on juba õhtu või miks mitte ka hommik – ja koridori lõpus seisab üksik potilill. Kuidagi ihmjas (mis sõna see veel on?) valguses. Joonistub välja. Või pooljoonistub välja. Väljub nagu varjust ja ei välju ka. See potilill. Potilill kui potilill.
4.
Nüüd mul elab sõber Nõmmel. Sõber rääkis just, kuidas nägi kedagi vanameest, kes kuulas kõndides akordionimuusikat. Telefon oli selja taga ja kuulas. Sõber leidis, et päris cool.
5.
Nõmmel (õigemini küll Mustamäel) on ka trampliin. Ausalt öeldes polegi varem väga selle trampliini peale mõelnud. Tasub ikka kirjutada, tulevad mõtted, meelitad nad välja sealt oma veealustest urgudest. Ja trampliin kerkibki mälusügavustest nagu üks falliline, kuid siiski obskuurne objekt.
Tulime isaga tädile külla. 90ndate algus. Helesinise Ford Transit bussiga tulime, see meil oli ja see meid teenis. Tallinnasse ka tõi päris tihti. Või noh, ega me otseselt külla ei tulnud, vaevalt et me niisama külas käisime, ilmselt ikka asja pärast, me asjalikud inimesed, pole tühikargajad. (Siga oli vaja linna tuua vms.)
Tädipoeg ütles: lähme vaatame trampliini. Ju ta tahtis seda presenteerida kui imeasja, et mis tema kandis kõik on. Istusime bussi nr 33 – siis oli veel see kollane Ikarus, lõõtsaga (lõõtsaga mulle alati meeldis rohkem kui lõõtsata, lõõtsata kuidagi näru, nagu tuppasittund kass), mis oli seest külmem kui väljast –, ja läksime kohale (siis tegelikult ei istunud, sest külmas pigem seisad).
Trampliin seisis. Mingisugustest laastudest põhjaga vms.
Mul, mäletan, oli veel seljas valge jope, Rootsi abist saadud vist. Panin juba enne minekut bussipeatuses seistes küll tähele, et jope oli natuke võidunud. Ega ta hea tunne polnud.
Kuidas nii, tuled sellise võidunud jopega suurde linna? Häbi oli, tundsin ennast kuidagi närult. Nagu lõõtsata buss. ilmselt püüdsin jopet kuidagi varjata. Aga kuidas sa varjad jopet, tõmbad sinna midagi peale? Teetöölise vesti?
Tallinn nagu andis jopele kuidagi äkilisema fooni. Tallinn oli flashy. Tundus flashy. Nüüd vahel olen YouTube’ist vaadanud vanu klippe 90ndate alguse Tallinnast. Need trammid ja eluolu olid ikka kordades võidunumad kui mu jope.
6.
Kui tädi lastega Tallinnast maale saabus, siis need jutud olid nagu suurema ilma jutud. Neis oli nagu avarust rohkem kui maajuttudes (maal võib-olla polnudki jutte). Sellest, kuidas elati. Või kus käidi. Mis kohad olid. Kännu Kukk jne. Szolnok. Homode peod Szolnokis. Väga huvitavad olid tädi jutud homode pidudest Szolnokis.
Erinevalt maast, kus ei elatud ega käidud. Või noh, käidi, käisin isegi, siin ja seal – mingis keldris, varastasime moose jne –, aga kui Tallinna peale mõelda, siis nagu justkui ei käidud.
Maal ruigas siga aias. Tahtis, et talle rokka ette visataks. Oli selles osas väga nõudlik. Ei meeldinud seale tühi kõht. Peatükk nr 6 – sea nõudlikkus. (Onu: kui siga aias ruigab, siis võid rõõmustada.)
Ükskord viis isa sea ka Tallinna kaubamajja. Kuna tagauksest ei saanud, läks paraaduksest. Läks, valge lina sisse mässitud pool siga õlal. Didn’t give a fuck.
7.
Käisin Nõmmel elava tädipojaga Balti jaama juures kontserdil. Kontsert lõppes hilisemal ajal ja tädipojal tekkis õigustatud küsimus, kuidas Nõmmele koju minna. Pakkus, et äkki jalgsi. Kell oli umbes üks, arvas, et poole kolmeks ehk jõuaks koju. Millegipärast otsustas siiski takso kasuks. Hea ikka, kui raha on.
Sellega seoses meenus muidugi ka aeg, kus raha ei olnud. Läksime Mutant Discole, siis oli see klubis Spirit (nüüd vist siseneme nullindate alguse Tallinnasse). Häbi mõelda, et sai sellises klubis käidud, aga niikuinii on palju asju, millest on häbi mõelda.
Tädipoeg polnud veel 18 ja klubisse polnud voli minna. Aga tahtis. Oli targasti teinud endale vale ID-kaardi, naabripoiss kuidagi organiseeris selle (naabripoisist sai hiljem putinist).
Aga kui jõudsime Spiriti ukseni, tuli välja, et kaart koju jäänud. Sisse muidugi ei lastud. Öeldi – see mees sisse ei saa!!! Me polnud solidaarsed ja läksime kahjuks sisse, tema aga nukralt Männikule tagasi. Kuna taksoraha polnud (eelarve oli ilmselt ühe õlle raha), siis jalgsi. 12 paiku hakkas minema. Ega keegi meist ei arvanud, et ta tagasi jõuab, vist isegi ei arutanud seda. Aga kolme paiku oli tagasi. Peagi lõppes ka pidu.
Tema pidu oli öine Tallinn. Ei mäletagi enam, mis aastaaeg võis olla. Loodetavasti lörtsine. Kõndis üle viadukti jne. Nägi rööpaid ja virilat neooni. Jalad ehk märjadki. Ei tea muidugi, kas sellisele väikese asjale ka tähelepanu pööras, sest kiire oli. Kui kandis jalarätte… (Ah, mis ma pläran, noor inimene ei kanna tänapäeval ju jalarätte…)
Õige linn on ikka see, mida sa öösel näed. Ja kui midagi ei näe, siis pole vist linn. Siis võib linn muidugi olla ka paksult udusse mähkunud… neoon vilgub, aga läbi ei paista, vilgub endale… all dressed up but nowhere to go…
Ühel teisel korral, kui linn oligi udusse mähkunud ja kondasime peolt tulles hommikuses männimetsas, võttis seal kuju keegi mees. Eks ka tema oli peolt tulnud, või kes teab. Mees küsis meilt: ega teil välekit ei ole? Me: mis välekit?! Mees (pahaselt, nagu oleks esitanud kõige loomulikuma küsimuse): tuld, noh?… Millestki te aru ka ei saa!!! Lõi käega.
Meil vist oli tuld, aga ei saanudki mehele anda, sest mees oli juba kadunud uttu. Mõtlesime järgmisel hommikul, et oli see üldse ilmsi?
Linnaudu. Neoon.
Suurepärane Londoni psühhogeograafiakirjanik Ian Sinclair kõndis kord ööga jalgsi läbi Londoni ja siis kirjutas sellest.
8.
Oleme jälle Nõmmel. Miski sinna meid veab. Aga kuidas tagasi? Ei taha ju peaaegu kogu teksti vältel Nõmmele jääda. Mis sest, et aedlinn ja sümpaatne nagu Jõgeva.
Linna tagasi kas rongiga (saab otse, ei pea midagi mõtlema, näeb peamiselt majakatuseid ja grafitit, rong lõikab läbi või üle linna ) või bussiga nr 33 (see küll otseselt linna tagasi ei lähe, läheb Koplisse, kuigi vahepeal võib ju maha hüpata ja niisama on ka hea sõita, kuna läheb läbi igasuguste suvaliste kohtade – mitte-kohtade, nagu öeldakse – laod, angaarid, tühjad kohad, tuul puhub, mitte-linna mitte-ilu).
Tegelikult saab muudmoodi ka, aga ma kunagi põhimõtteliselt teisiti tagasi ei lähe. Või mis ma räägin, ikka lähen. Näiteks bussiga nr 36. See tuleb Väike-Õismäelt ja läheb kesklinna. Väike-Õismäe on rõngaslinn, seda on hea teada. Alati, kui käin Väike-Õismäel, mõtlen, et see on rõngaslinn. Väike-Õismäe – rõngaslinn.
Keskel basseiniga, kuhu filmis „Õnnelind flamingo“ lükati jalgrattaga vanamees ja peategelane Vahur pandi selle eest istuma. Hea film, linnafilm, Tallinna film, Lepo Sumera muusikaga. Lepo Sumera elas üksvahe Männikul tornmajas, vist kõige ülemisel korrusel, suht seal lähedal, kus mu tädi. Tädimees ja tema gäng kutsusid Lepo Sumerat „kampasiitoriks“ (tädimees venelane). Nad vist ei tundnud küll Lepo Sumerat, aga niimoodi kutsuti omavahel. (Kampasiitor läheb või kampasiitor tuleb.)
Kui esimest korda Väike-Õismäele sattusin, läksime jalutama. Oli öö. Ega midagi aru ei saanud. Millalgi olime seal tagasi, kust alustasime. Olin hämmingus. Umbes nagu üks isik, kes ei saanud aru, kuidas „Pulp Fictionis“ mees, kes ära tapeti, jälle ellu oli ärganud (tädipoeg seda mulle rääkis, vist tõi selle esile kui rumalamat sorti inimese näite, kes muu hulgas ei saanud aru kunsti mittelineaarsetest võimalustest). Väike-Õismäe on ka ju kunst.
9.
Buss, tramm, troll.
Meeldib sõita ühistranspordiga. Jõukad inimesed vist ühistranspordiga ei sõida. Alati mõtlen küll teiste sõitjate peale, et ega te vist küll jõukad pole. See meid kokku on toonud ja viib ka edasi.
Bussis nr 5. Bussi tuleb üks vene vanamees, kepp käes. Peale tulles oleks ta äärepealt bussiuste vahele jäänud. Karjus bljäät. Uksed leebusid.
Maha minnes oleks jälle uste vahele jäänud. Jälle karjus kõvasti bljäät. Uksed leebusid.
Tramm aga möödub Balti jaama turust. Läheks maha, ostaks arbuusi. Aga on kallis.
Trolliga meenub lugu Margus Lepa raamatust „Sada sigadust sõbrale“ (super raamat). Troll seisab peatuses. Lähete tõstate sarved maha trollilt (nii mulle meenub, et oli, ehkki ma küll ei tea, kas neid sarvi on nii lihtne maha tõsta). Teesklete nagu trollijuhti (ma ei kujuta küll ette, et mul see õnnestuks, et keegi võtaks mind trollijuhina tõsiselt). Ja siis annate need sarved möödakäijale pihku, et ta hoidku korraks, et mina kui trollijuht siis käin korraks ära. (Ei tea, kas nii lihtne neid hoidjaid leida on, kuigi ehk on, inimesed on ju vastutulelikud.) Et saavat nalja, kui reaalne trollijuht siis trollist välja tuleb. Ise ilmselt passite puu taga. Ei tundu realistlik stsenaarium, aga ilus mõelda.
10.
Kaur Kender rääkis millalgi, et sõidab trammiga. Natuke varem sõitis sinise Ferrariga. Ütles, et loeb trammis Raymond Chandlerit. Chandler muidugi cool, liiga cool, et seda trammis lugeda.
Ükskord nägin trammis ka Märt Väljataga. Ei tea, kuhu sõitis.
90ndatel nägin Märt Väljataga ka bussis nr 5. Luges Loomingut. Asjad, mis jäävad meelde, sest tundus taas kord cool.
Mulle vist ei meeldi ühistranspordis lugeda, kui järele mõelda. Selline tunne, et nagu millestki jääd ilma. Kõikidest nendest täiesti ebaolulistest mikrohetkedest.
Kirjutasin kunagi, et ühistranspordis lugev inimene äratab kahesuguseid tundeid, kas tal ei lähe elus hästi või… ei mäletagi, mis see või järel tuli. Otsisin kodust raamatut, kus olin kirjutanud, aga ei leidnudki.
Hegemoonilist maskuliinsust ka väga bussis ei kohta. Sõitsin ükspäev nimelt selle pilguga ringi vaadates, et kas. Mitte eriti, jah. Vanainimesed, lapsed. Üks luges Postimeest, vaatasin, kas minu lugu, ei olnud.
11.
Läksin Lasnamäele näitusele. Bussis (buss sõitis ka mingit imelikku, kõverikku ja ebatraditsioonilist teed mööda, nagu mõni psühhogeograafiline buss – triiv, ütleks Guy Debord) nägin meest, kes jõi õlut ja vaatas nukralt aknast välja. Oli ostnud ühe õlle. Vahepeal mekutas suud, proovis äkki mingit maitsenüanssi kätte saada, aga mis nüanssi sa ikka sealt Karl Friedrichist (meeldib mehe pilt sellelt õllepurgilt, üsna hegemooniliselt maskuliinse olemisega, viljavihud käes) välja pigistad.
Üks õlu on ka kuidagi nukker alati, kaks vähem. Mees mõtles mingeid mõtteid ja tundus, et pingelisi. Võib-olla selle peale, et ostis õlle, millest nüanssi kätte ei saa, et oleks võinud mingi teise osta.
Varsti jäi magama. Minust jäi ta sõitma. Võib-olla ei plaaninud nii (varsti meil tuleb sellest looke), aga läks. Läks süva-Lasnamäele.
Meeldib vahel Lasnamäel käia. Alati nagu lähen sinna mingi ähmase sooviga.
Lasnamäe kui objekt väike a, ütleks Lacan. See pole muidugi ainus Tallinna koht, kuhu ma ähmase sooviga lähen. Neid on ju palju. Peaaegu kõik. Vahel lähen ähmase sooviga Rocca al Mare keskusesse. Sealt edasi Õismäele. Või hoopis sinna, kus see rikkam rahvas elab, Kakumäele. Seal alati nii vaikne. Tundub, et rikkam inimene peab elama vaikselt, olema nagu hiir, muidu tullakse viiakse varandus ära. Vaesed lärmavad, praevad odavat vorsti (Maximas müüakse 80 senti kilo) ja kuulavad Sky Plusi.
– Kuule käi persse!!
– Mida sa matsutad!
– Mida sa ise matsutad!
12.
Bussidest kaugelt enim olen sõitnud number 5-ga. Seda sai kunagi nimetatud eluliiniks. Peaks olema ka Tallinna kõige pikem liin. Nii et isegi kuninglik selline. Männikult Pirita-Kosele ja tagasi.
Mul kunagi üks sõber sõitis peolt koju (või oleks õigem öelda, proovis sõita. See oli katse. Nagu Kanuti saalis). Elas siis Pirita-Kosel, kuhu plaanis ka jõuda. Iga kord, kui buss jõudis Pirita-Kosele, oli ta magama jäänud (sel ajal kui buss mööda Pirita teed ilusasti hommikupäikeses sillerdavast Tallinna lahest mööda sõitis – jahid jne paistsid, Tallinki laev randus, Tauno Kangro Kalevipoeg teda tervitamas – seda, jah, küll ühes võimalikus maailmas).
Kui üles ärkas, oli juba hilja. (Mis on?! Mis juhtus!?) Järjekordne ring, järjekordsed lootused, järjekordne läbikukkumine. Nagu Jerofejevi Moskva-Petuški. Õnneks oli laupäevane päev.
Nr 5 lõpp-peatus asub Männikul. Kuna samast peatusest algab või lõpeb ka 33, siis minu jaoks on see mingis mõttes Tallinna süda, mis pumpab ühistranspordi keevat verd üle linna.
Sealt viib tee edasi Männiku karjääridesse. See ka üks lemmikkohti, võib-olla isegi lemmikkoht Tallinnas. Ma pole vist ainus (Mart Kangur ka hindab). Seal kohtuvad inimene ja loodus. Metonüüm ja metafoor (hea küll, ärme liiale mine, liialdamine pole jumalale meelepärane).
Seal Tallinn ka lõpeb (nagu briti trance-rock bänd Loop laulis 80ndatel – this is where you end; bänd, kelle peatüki kriitik Simon Reynolds oma debüütraamatus „Blissed Out“ sõnastas nii ilusasti kui black mysticism of transcendental collapse).
Võiks öelda, et üks väga poorne koht, nagu oleks piir, aga ei oleks nagu ka. Sinna saab muidugi kaduda ja on palju ka kaotud (Eesti salasuitsuäri kuningas Vartan Sarkisjan ja teised 90ndate alguse pätid). Väga sügav on see vesi, ütles alati tädipoeg, kui seal ujumas käisime. Ei tihanudki kaugele ujuda, äkki tõmbab sisse.
Natuke enne lõpp-peatust on laod, nagu sageli linna äärtes (sellepärast mulle linna ääred ka meeldivad, meeldivad laod). Kunagi asus seal firma nimega Ratox, kus mu tädimees töötas. Hea nimi firmal, nagu firmade nimed ikka head olnud. Oli tõstuki peal. Varastas ka sealt muidugi palju. Aga lahti sellepärast ei lastud. Sellepärast lasti, et lõi telefoni ülemusele pähe katki. Tekkis neil, nagu öeldakse, ütlemine. Punase telefoni. Suht filmilik. Kõigepealt päästab minu ja siis lööb punase telefoni pähe.
Nagu Itaalia film. Nagu Bertolucci (valge telefoni filmid öeldi vist tema filmide kohta).
Kaamera suumib sisse ja välja. Tulevad lõputiitrid.
Peter Handke leidis kord, et talle meeldivad kõige rohkem kaks asja – linnaäärtes kondamine ja kodus passimine. Olen vist nõus.
13.
Kus ma praegu elan? Elan, kus elan. Võib-olla põlevas põõsas. Kant on pigem anonüümne, praktiliselt tunnusmärkideta. Hiding in plain sight. Mingisugused kraanad paistavad. Sadama infra. Maantee läheb mööda. Merikajakad. Kõik kohad täis sittunud. Löön maha. Võivad kallale ka tulla. Bensiinijaam on. Rimi. Maxima. Selver natuke kaugemal. Pitsat saab, kebabi saab. Kõik, mida vaja. Vahepeal viskab sisse ka merelebra. Siis paned akna kinni. Akna paned ka siis kinni, kui kodust ära lähed ja kardad, et äkki on vares kogemata tuppa lennanud või mõni muu lind ja siis kõik verine. Appi.
Tramm koliseb. Hommikul kell viis hakkab kolisema. Vahel, kui ei tule terve öö und, siis mõtled, et juba te kolisete. Et vist ei saagi nüüd und. Vahel on tore proovida kuulata neid linna helimaastike kihistusi.
Lugesin kunagi uudist, et Oasise Liam Gallagher ei ütle oma naabritele tere. Ma tundusin ka kunagi selline. Nüüd olen oma kortermajas ainus, kes tere ütleb. Või vähemalt proovib öelda. Vahel öeldakse vastu, enamasti mitte. Selline asi on väga sümpaatne ja ma ei ütle seda irooniaga.
Elu ostsilleerib. Pole otseselt vajalik lause, aga mõtlesin, et kõlab hästi ja võiks panna. Linnalik. Tallinnalik.
14.
Cool’e asju, mida olen Tallinnas näinud. Käisime kunagi öösel poes. Kui oli auto, siis võis sellist asja lubada, sõita kuhugi Mustamäele või ei tea kuhu. Ei tea kuhu.
Üldse autoga on mõnus öises linnas sõita (60ndate alguse närviline modaaljazz mängib). Hilisõhtune Selver – peaaegu tühi, õhku on, jahe, sünteetiline õhk. Muzak mängib. Selline asi tekitab vabaduse tunnet. Võib-olla isegi rohkem kui miski muu. Ok, see tekitab veel rohkem, kui kokkulepetest mitte kinni pidada.
Öösel luusis Selveris ka (luusis on vist vale öelda) sümpaatne usundiloo asjatundja. Ostis ka kraami. Vaatas ühte ja teise külmkappi. Habe oli ees (on siiani ees). Mõtlesin tookord, et päris hea, ja kui selle mälupildi peale mõtlen, siis on jätkuvalt väga hea. Loed päeval (loodetavasti tornmajas, 45. korrusel) näiteks Mircea Eliadet, et mis see Eliade, vana rumeenia fašist, siis kirjutabki. Võtame suvalisest kohast lahti – maailmapuu on axis mundi.
15.
Aga korter, kus meie lugu algas, siin peab ta ju ka lõppema (this is where you end). Seal elas pärast seda, kui ma polnud sealt alla kukkunud, mu tädipoja vanaema ehk mu tädimehe ema. Vanaema Milda, nagu teda tunti, kodanikunimega Armilde Taime.
Vanaema Milda tegutses elu viimastel aastatel ka kristlike raudteelaste ühingu ajalehe Tee ja Siht kirjasaatjana. (Lehe päismikus sõitis rong taevariiki.) Kuna pensionärina oli tal aega palju, meeldis talle ka mõtiskleda. Kui õigesti mäletan, siis mõtleski ta oma kortermajast kui mingisuguses maailmapuust (axis mundi). Tema küll vist ajas selle segi lapsepõlve Otepää kandi kaskedega.
Ja vaatas oma seitsmenda korruse aknast Laagna teed. Kord, kui seal toimus miski, mida vanaema nimetas võidusõiduks ja mille rada oli ilmselt mustade kiledega kuidagi markeeritud, leidis vanaema, et kiled lehvisid tuule käes nagu patuste hinged.
