Ahastus, mure, teadmatus – ma näen neid minu kõrval pingil istuva rumeenlase näol, püsti seisva itaallase näol, pukil istuva belglase näol, taamal pingil istuva hollandlase näol, tunnen omaenda näol. Tuhanded eurod, mida need mehed on kulutanud piletitele, tuhanded võlgu, teadmatus tuleviku ees, teadmatus, millal nende piletite eest saab tagasi maksta, teadmatus, kas kunagi saab üleüldse midagi muud olema kui see pandeemia, kas me jõuame ilusti kohale, kas me jääme kuskile transiitriiki kinni, aerobaasi isolatsiooni, mingisse koonduslaatsaretti karantiini, kas enam on üldse seda maailmajagu, kuhu me teel oleme, meie „kodu“; ahastus sellest, et me peame jätma maha Paradiisi, uue „kodu“, töö, „kodu on seal, kus on sinu stääš“.
Meid lihtsalt aetakse Paradiisist minema, Põrgu nõuab meid tagasi, Paradiis ei taha haigeid muzungusid enam siia. Isegi meie raha ei loe enam, meie nahk on lõpuks saanud meie needuseks, see on märk haigusest, me oleme haiged, kõigil Põrgust pärit valgetel kuraditel on haigus. Ma nutan ja naeran, sisemiselt, lõpuks on rollid vahetunud ja meie oleme soovimatud pagulased. See on nii irooniline, et kõigest paar kuud tagasi pommitas Põrgu pagulaste paate Egeuse merel ja nüüd oleme meie katastroofi epitsenter, kust põgeneda. Millegipärast pean ma minema sinna epitsentrisse, need mehed siin suitsuruumis Paradiisi pealinna aerobaasis peavad naasma nähtamatu vaenlasega sõjakoldesse, tuhanded hukkunud ja kümned tuhanded nakatunud, ja see on alles algus.
Hollandlane pahvib suitsu, enamik aega on vait, vahepeal räägib midagi piletitest. Belglane peab kõike farsiks, idiootsuseks, „Mida ma seal hakkan tegema?“ küsib ta ja kehitab õlgu. Itaallane on tore, andis Nam Lolwe järve äärses aerobaasis meie lastele maske, siin on näha seda emotsiooni silme taga, sedasama teadmatust, pimedat teadmatust tumedate elurõõmsate silmade taga. Töötab koos rumeenlasega Paradiisi pealinnas, pikemat aega. Suitsuruumi siseneb aerobaasi sanitaartehnik, vaatab kõigile otsa ja naeratab, „Hellou“, ja hakkab naerma ja küljelt küljele tantsima, „Soutsial distantsing eh, tuled koju, naine tuleb juurde, nou-nou, soutsial distantsing“, ja naerab ja ma naeran, ja tehnik tantsib küljelt küljele, „Lähed magamistuppa, kaks meetrit“, ja naerab ja ma naeran. Pärast näen teda vetsude juures, juhatab käterätikute poole ja naeratab. Ma nutan. Sisemiselt. Välimiselt naeratan, aga mask on ees.
Leviteerime Paradiisist Ühtsusriiki.
Ühtsusriigi pealinna aerobaasis lähen suitsuruumi ja näen jälle itaallast ja rumeenlast. Lahe. Neil on ka lahe mind näha. Rumeenlane räägib, et „kodus“ on keelutunnid ja liikumispiirangud. Nakatunuid ja surnuid on vähe, sama nagu Kartuli Põrgus. Ütleb, et kardab, mis majandusega saab, aga veel enam kardab piiranguid, ütleb, et tema jaoks on see kõige hirmutavam, et see… vaatab mulle otsa, „Oot, te olite ju ka totalitaarse võimu all kunagi, soviet, jah?“, noogutan ja ta ütleb: „Nii et sa saad aru, millest ma räägin?“ Noogutan, muidugi ma saan aru, mis toimub, millist pinnast see olukord kobestab, millised ideaalsed kasvutingimused on siin olemas koletislikele kordadele, mida meie mõlema „kodu“ on läbi elanud. Põrgus näeme.
Leviteerime Ühtsusriigist Paabelisse.
Paabeli aerobaas on tühi, ühe võimsaima aerobaasi neli displeid on täis tühistatud lende, ridade kaupa aerobaase, mis asuvad kinnises tsoonis, kuskil kolmanda displei alumisel äärel Kartuli Põrgu pealinna aerobaas ja värava number. Meil on aega, lähme statsionaarsesse kiirsöögijaama ning sööme tuimalt kapitalismi ihu ja joome selle verd. Ma jälgin noort Paabeli kutti jaamaleti taga, tal on pelmeeni nägu, täitsa muzungu. Kahju, et ta peab kapitalismi orjuses virelema ja haigusesse surema.
Aeroplaan on täis ootusärevaid muzungusid, imelik on neid korraga nii palju näha, nagu majoneesipurki vaataks. Leviteerime üle koopaid täis Lääne-Aasia. Vaatan illuminaatorist välja, Põrgu on hele, helekolletavpruun mass võigast elualge ootust. Kevad.
Rattad saavutavad kontakti aerobaasi maandumisrajaga ja siin me oleme, päevitunud nägudega, Paradiisi hõnguga magalahõim. Vastuvõtt on suursugune, terve ootesaal on põrsaid täis, täidame karantiini ankeedi, kirjutan Meka ja Mediina aadressi, kurat seda teab, kus olen. Last on kadunud, kogu last. Paradiisi jõudes oli vaid minu osa kadunud, nüüd terve hõimu oma. Astume hallidest põrsastest tuimalt mööda, „Mis on, ah, tahate seljakotte vaadata või, essugi ei ole, kogu last on kadunud.“
Aerobaasi automaatuksed liiguvad kõrvale ja õhk on külm, Põrgu on külm, aga huvitavalt „kodune“, kõik on sama mage nagu paar lunaartsüklit tagasi. Must privaatmatatu viib meid aerobaasist Mekasse, prospekt on hall ja tühi, hallim ja tühjem, kui ma mäletan. Meka on tühjem kui suvise pööripäeva õhtul, isolatsioonis. Ainsad võtmed mu kotis on sellesse majja – Mediina omad vist ema käes –, Sinisilma koju. Restart, reboot, tagasi nullpunkti, miinus last, miinus 13 aastat Lahkumisest, pluss järglased, pluss Autor.
Manuaaluks avaneb, kukub metalli raskuse all paraadna poole, ja kassid tulevad vastu, mjäuguvad. Me kõnnime tubades ja oleme transis, ekstaasis, šokis – kakskümmend neli tundi ja kümme tuhat klikki, viiskümmend üheksa koma neli kolm seitse kaks kaks kraadi, Paradiisist Põrgu, kuuendik planeedist, Mekast Mediinasse, Mediinast Paradiisi, Paradiisist Mekasse, nõiaring, Lahkumine ja Naasmine, aint et…
Seisan rõdul, teen viimaseid Sportsmani sigarette – need on tervislikud, sportlaste jaoks väljatöötatud ja kõrgatmosfääris testitud –, pehme pakk on peaaegu tühi, kedagi ei kõnni hoovis, kedagi ei ole akendel. Joon teed, tugevat teed suhkruga, ei maitse samamoodi nagu Paradiisis, suits ei maitse samamoodi. Külm on, kuidas siin nii külm on, nagu nii külm, et see ei ole ju võimalik, kuidas siin elatakse, kuidas siin ellu jäädakse?
Leian elutoast musta saja kahekümne mahuühikulise sünteeslehtmaterjalkoti riietega, Autori nimi on peal, leian talvejope. Leiame automaatse külmseadme toidu säilitamiseks – Paradiisis sellist ei olnud, aint koolnukarva kuradid ja muzungud söövad surnud toitu –, leiame sealt seest toitu, surnud. Sööme, okei on, ei tapa.
Sigarette ei ole, poodi ei tohi minna, karantiin. Vaidleme, otsustan väljuda karantiinist esimeste tundide jooksul, rikkuda reeglit. Telefoni jätan koju, põrsad teevad Püha Kolmainsust ja orbitaaljaamast tulistatakse laseritega surnuks. Mask on taskus, luban mõttes, et poes panen ette, kõnnin postapokalüptilises Mekas, rastad on püsti peas, nahk on melaniini täis. Postijaama ees on sajameetrine järjekord, inimesed seisavad maskid ees kolme-neljameetriste vahedega nagu Põdrad bussipeatuses. Alkoholipoes on lõunapaus, lähen suurde ketipoodi, pihustan desovahendit kätele, tõmban salli näo ette. Kõik tundub räpane, saastunud, haigus on iga pinna peal. Pood on peaaegu tühi, zombid kõnnivad lettide vahel, maskid on ees, suveks on kõdu. Küsin kassast sigarette, kaks pakki, virtuaalraha kandub kontaktivabalt, aitäh ja head aega. Kas peaks pakkide peale desovahendit laskma? Kõnnin tagasi, kodus desotan.
Trepikoda on sama, aga ei ole ka – paar tundi tagasi olin liiga šokis, et midagi märgata –, esimese korruse korteril on kaamera, mis jälgib sisenejaid ja trepist üles kõndijaid. Väljas on ka kaamerad, sellest ajast saati, kui mingitel naaberparaadna pättidel pandi autod põlema. Vajutan nukiga liftinupule, see süttib ja lift liigub alla. Nupp on uus, ringikujuline ja paneeliga tasapinnas, sees punane LED-tuluke hõõgumas; enne oli selline kandiline klots, mis lendas laksuga välja, kui lift kohal oli. Silmitsen lifti ukseraami ja piitu, see on vana, kihtide kaupa värvi. Paremal pool pea/õla kõrgusel on värvikihi all näha süvendeid, mis moodustavad tähekombinatsioone. THC. LSD. KOЯN. Lifti uksepaneelid on vanad, mingi puitimitatsioon, uksed avanevad ja ma astun sisse ja vajutan nukiga displeil nuppu, uksed sulguvad. Lifti seinal on reklaamstend, pleksiklaasi taga ja metallraami sees on kuulutused, paljud on venekeelsed, on ka peo reklaam, mingi baila, sulgedega naised ja kolm nööpi lahti tüübid. Kahekümne viiendal, täna on kahekümne kuues. See pidu jäi vist küll ära. Huvitav, kuidas Pelmeenia maffia nüüd raha peseb? Kasiinod on lahti või? Ees on peegel, vaatan ennast, mina olen sama, vist, vist mitte.
Teen ukse lahti, Kuuki vaatab otsa ja kõnnib elutuppa, poisid vaatavad magamistoas korraga kolme portatiivset kompuuterseadet ja viiekümnetollist televiisorit, päike paistab köögiakendest ja magamistoaakendest ja elutoaakendest, kogu korter särab, ja siin ma nüüd olengi pool lunaartsüklit. Ja ma kõnnin elutuppa ja kööki ja magamistuppa ja rõdule ja vetsu ja elutuppa ja kööki ja rõdule ja vetsu ja seisan esikus ja kõnnin rõdule ja kööki ja magamistuppa ja kööki ja rõdule ja enne, kui ma arugi saan, on möödas päev ja kaks ja kolm ja ma kõnnin kööki ja rõdule ja pere ja sõbrad toovad süüa ja me lihtsalt hullume karantiinis ja siseneme meie silme all renderduvasse tegelikkusse ja maatriks võngub ja simulatsioon hõõgab meie sisenemiskiiruse ja -nurga käes, pikslid jooksevad mööda valesid radu ja edastus on nihkes ja voog hangub ja hüpleb, ning meie, me näeme, et see ei ole päriselt, Paradiis oli päriselt.
Kõik on absoluutselt valesti, kõik jookseb valesti. Ainuke ja kõige tähtsam, mis läheb hästi, on meie sisenemine. Jaa, me kaotasime terve lasti, kõik viis konteinerit paradiisiviljade ja tulnuktehnoloogiaga, Sulfikar on kadunud, ja andmebaas ja logid ja paberid ja D-Light integreeritud solaarpaneeliga lamp ja kõik läks kaotsi. Meie miinus materiaalne kultuur. Paradiisikehad on alles, siin moonduvad need sisenemisel võõrkehadeks.
Pitseeritud prohvet saabus Mekasse võidukalt, terve poolsaar oli temaga, tema eest ja tema taga, ja vaid ebajumalakummardajad, iidoliteaustajad olid jäänud võitlema. Ja ta sammus koos armeega Jumala koja ette, võttis Sulfikari ja purustas kõik kolmsada kuuskümmend puuslikku, surevat animatsiooni, savi purunes kildudeks ja džinn lipsas õhku, puu lagunes pilbasteks ja kuldne käsi kukkus maha ja ifriit põgenes kõrbesse. Uus aeg, hetkeline kuldajastu algas ja suri mõned aastad hiljem. Ma seisan rõdul ja vaatan tervet hoovi – mitte ühtegi pöördunut, mitte ühtegi nähtavat mõistuslikku olevust, vaid sajad kodutud džinnid, mahajäetud keset sovetlikku altarit. Vanad asukad, keda uued ei mõista. Näitan hoovitäiele tühjusele Pikka Peetrit, kogudus vastab samaga, olukord on kõigile selge, „Daamid ja härrad, tänast jutlust peab tundmatu võltsprohvet! Tal ei ole ei arvestatavat evangeeliumi, ei ühtegi imevõimet, ei ärata ta surnuid ega ole tema poeesia ebamaine, tal ei ole järgijaid ega ka kaaslasi, üksik võltsprohvet, magalaprohvet ilma jüngriteta, sõdalane ilma kaheteralise mõõga Sulfikarita, ükski iidol ei purune ja ükski džinn ei põgene! Tulge lähemale, minge ära, täiesti ükskõik, sest kedagi ei kepi tema lament!“ Näitan igaks juhuks mõlema käega Pikka Peetrit, kogudus vastab samaga. Võltsprohvet Mekas, vist, vist mitte.
Kuu tõuseb ja loojub, ja ma kõnnin elutuppa ja kööki ja vetsu ja esikusse ja elutuppa ja kuu kasvab ja me seisame Kuukiga rõdul ja esineme kogudusele efemeerse näitemänguga ühes faasis.
„Tead, ma lugesin täna, et Ibn Sina, Avicenna, tead?“
Kuuki noogutab.
„Ta oli arst, teadlane.“
Kuuki noogutab.
„Et tema rääkis, mõtle, tema juba oma ajal, millal ta elaski, igatahes, et on olemas pisikud ja nähtamatud haigusetekitajad, ja et inimesi peab siis isoleerima.“
„Loomulikult.“
„Tead, mis ta ütles, ta ütles, et peab isoleerima neljakümneks päevaks. Ehk arbaiiniks.“
Kuuki puhub suitsu välja ja kuulab.
„Ta kutsus seda arbaiiniks, aga ladina keelde tõlgiti see quarantaks ehk siis neljakümneks ja sellest tulebki karantiin.“
Kuuki on meeldivalt üllatunud näoga ja puhub suitsu välja: „Huvitav.“
„Tead, mis on veel huvitavam? Aasta on 2020, ehk siis kakskümmend pluss kakskümmend on palju?“
Kuuki naerab: „Ei ole nii!“
Me vaatame üle pimendava hoovi helendavaid vastasmaja aknaid. Esimese paraadna seitsmendal korrusel teeb mingi noor tüüp endale süüa, eile tegi samal ajal süüa. Rutiin, järelikult ei ole vist töötu. Teise paraadna üheksandal tuleb noor naine suitsule, ta käib suitsul suht sama intervalliga nagu mina. Neljanda paraadna esimesel korrusel elab ratastoolis tüüp koos naisega, neil on rõdule kaldtee, tuli põleb ja telekas käib mingi film. Kolmanda paraadna seitsmendal korrusel tuleb vanem mees akna peale suitsule, teise paraadna oma lõpetab kiiresti ja läheb juba tagasi sisse. Mulle meenub, kuidas ükskord pubekana ärkasin keset ööd hullu paugu peale üles, kuulatasin veidike ja jäin edasi magama. Hommikul läksin akna peale ja nägin, et kolmanda paraadna all oli külmkapp, täiesti puruks ja mant igal pool laiali. Paraadna üheksanda korruse kahetoalise korteri köögiaken oli ka katki. Külmkapi juures kükitas hommikumantlis tüüp ja korjas asju. See võis päris rets pidu olla.
„See saab imelik olema.“
„Mis asi?“
„Kõik, mis edasi hakkab toimuma.“
„Mhm. Kuidas me kohaneme toimuvaga. Kujuta ette, varsti hakkavad inimesed maskidega pidudel käima, nikaabi reivid!“
Ma naeran, me naerame.
„Mõtle selle peale, arbaiin, sotsiaalne distantseerumine, näokatted, puhtusstandardid, koroona pöörab terve Kartuli Põrgu šariaadiks ära.“
Naerame.
Teises faasis olen kaks akent põhja pool ja istun köögilaua taga ja läpakast jookseb seriaal Tiigrikuningast. Ma võtan riiulist isetehtud piibu – kohe esimesel päeval jõin kapitalismi verd ja tegin polüetüleenpudeli põhja augu ja katsin pudelisuu fooliumiga, rajoonis rajooni kombed –, täidan ja läidan ja jooksen akna juurde ja puhun välja. Välja puhudes märkan vastasmaja teise paraadna üheksandal noort naist, tundub, justkui vaataks ka tema mind, paratsen ja kükitan põrandale. Läidan veel ühe korra ja tõusen püsti, puhun aknast välja, sulen akna ja tõmban kardinad ette. Eesriie langeb. Garderoobis aitavad härrad prouadele kasukaid selga, kakskümmend kolm inimest nakatusid, said haiguse külge, võidupühaks saab sõda läbi, üks mudžahediin, ülejäänu läheb statistikasse.
Hommik ei koida, lõuna sajab lund, võimalik maailmalõpp, aga võimalik, et mitte. Märgid on olemas, aga usk puudub, pigem imelik kokkusattumus. Päike pidi ka karantiinis olema, et madalaim tegevus viimase kahesaja aasta jooksul. Viimati oli selline olukord Suveta Aastal, siis, kui mäed läksid katki. Värisen rõdul, kohvi ei anna sooja, teeb aint pilku selgemaks. HD. Õudne. Lähen tuppa, lähen vannituppa.
Vaatan peeglisse, sama peegel, kuhu vaatab Leon 66 aastat hiljem ja näeb ingleid ja džinne enda õlul; sama, kuhu vaatab Sinisilm 17 aastat tagasi enne Omari ja Sulislõviga hängima minemist; samasse peeglisse vaatab Uku peale vanaisaga teejoomist; peegel, kuhu vaatab Sini 16 aastat tagasi enne hotelli tööle minekut, aga ta ei mäleta seda, sest on ärgates ikka purjus; sama peegel, mille kõrval tapetakse Nakong ja palju tema kaaslasi, enne Külastuspäeva ja peale gaasitamisi. Autor vaatab peeglisse, Autor läheb endast välja.
Autor seisab keset vannituba. See vannituba on hetkel oma parimas seisukorras, läbi kümnendite parimas, kindlasti paremas kui enne meie sissekolimist. Eelmine omanik oli kunstnik või näitleja või midagi sellist… mäletan, et sisse kolides paistis isegi minu kui eelteismelise poisi jaoks olevat korteri remondis midagi boheemlaslikku, kergekäeliselt ja loominguliselt lahendatut. Tal oli telekas põrandal, ilma telekalauata. Köögiukse klaasile oli kleebitud vitraažiimitatsioon, see on ikka seal. Kõige imelikum asi oli siin, vannitoas – siia oli tapeet seina pandud. Kes paneb vannituppa, kuradima vannipoolsesse seina tapeedi? Sinna, kuhu pidevalt vesi peale lendab, sinna liimib tapeedi, kes teeb nii? Kunstiinimesed teevad nii. Ja naljakas on see, et kakskümmend aastat hiljem seisan selles vannitoas, ja ma tean, et ma võiks täiesti vabalt ise ka selle ära tapeetida, et nüüd olen ise samasugune, kunstiinimene, kirjanik, autor, Autor.
Lähen endasse tagasi ja pööran pilgu peegelduselt. WC-potti on liigutatud ja see ei ole enam paralleelselt seinaga pesumasina poole, vaid diagonaalis vastasnurga suunas. Naasen peegeldusele, ma uurin Autorit, puurin tema poore, sätin habet, eemaldan prillid ja vaatan silma, otse sisse, uurin iirise lainelisi värviribasid, otsin, otsin ja ei leia, on vaid hall… isegi raasukest sinist ei ole enam alles. Uurin oma palet, keeran enda pead lambikumas, pale on hele, mõned päevad, mõned päevad siin – on mõned või? mis päev on täna, kaua ma olen siin olnud? –, kaheksakümmend päeva päevitust on pühitud, kahvatu, kahvanägu, hallide silmadega kahvanägu, muzungu.
Panen vannivee jooksma ja astun vanni. Vann on sama, siin olnd vist algusest, kraanaga enne seinu paika tõstetud, äkki oligi üks betoonelement selline, vanniga paneel? Esimese generatsiooni vann. Põhi on kare, email on justkui oksüdeerunud ning järele on jäänud terav ja krobeline emailikorall. Võtan torult rippuva kummimati ja asetan vanni põhja, asetan end põhja ja passin lakke, vesi kohiseb ja langeb kraanist pika joana mu varvastele ja pritsib mu säärtele, kuni põlvedeni pritsib, ja ma mõtlen, et kurat, need nõukaaegsed vannid on ikka suured, ah? See vann, mis mul Mediina uusarenduskorteris on, see on nagu beebipesukauss võrreldes selle lahmakaga siin. Siia võib ennast ära uputada ju, siin võib veel lasta kohiseda ja tõusta ja tõusta…
Vesi kohiseb, vesi kohiseb kõrvakanalites ja ma passin lakke ja sorgin varbaga vannikorki ja selle all on äravoolutoru…
On üks luuletus – ainsalt Luuletajalt, kelle loomingut ja stiili ja flow’d Autor kadestusväärseks peab –, mis on üles ehitatud Pavlovi refleksi peale, parafraseerides, et „Ma olen duši all nii palju onaneerind, et kui ma tänaval vihma käes kõnnin, siis läheb kõvaks.“ See äravoolutoru on Autori isiklik gulaag, gaasikamber.
Lapsepõlv, nostalgia, imelik, vahetame kanalit, vesi kohiseb, tõusen püsti, võtab pesumasina pealt raamatu, raamatu nimi on „Hammasrattad“, loen, loeb kunstnikest ja maalist, vesi kohiseb, vesi on kõrini, sulgen varbaga kraani, loeb raamatut, vahetab kanalit, paneb raamatu tagasi, lamab, vaatab lakke, vesi on ninani, vesi on kõrvuni, kummimatt liigub paigast, vanni põhi kriibib, paneb mati tagasi, äravoolutoru hingab kuklasse, sosistab, vahetab kanalit, leiab rohelise seebi, peseb patse, peseb habet, kõik vahutab, võtab korgi eest, vaatab otse massihauda, vesi kohiseb pähe, seep ja sitt voolavad kloaaki, Autor laseb peene valge köie äravoolutorru, ronib sellesse Hiina müüri lõunaotsas olevasse majja, äravoolutoru hingas terve aja kuklasse ja sosistas, ja mina voolab tagasi tuppa, võtab mustast kilekotist Jeemeni futa ja seob selle endale ümber, sest ainsad aluspüksid on päevi näind ja ülejäänud on kadunud lastis. Ja nii, aluspüksteta futas, kõnnib mina elutoast kööki ja esikusse ja rõdule, päike tõuseb ja loojub ja tõuseb ja päevi möödub, ning mina kõnnib toast tuppa, ja mina tahaks ka peent valget köit mööda ronida.
Õhtul on paanika, mähkmed on otsas. Imelik hädaolukord. Isegi Paradiisis olid mähkmed olemas, ma sain minna neid tooma, kutsusin keerubi, hüppasin buraakboda peale ja lendasime. Siin on midagi valesti, ma olen luku taga, mul on küljes jälitusaparaat, portatiivne telekommunikatsioonivahend, mida ma ise ei taha maha jätta, sest ma tahaks muusikat kuulata, Mekast pilte teha… Fakk, mis mul viga on, ma tahan jälitusseadet kaasas kanda, ah?
Panen jope selga, vaatan naist ja lapsi, justkui läheksin ma sõtta, igaks juhuks heldinult, võibolla on see viimane kord, väljas on ju tuumasõda, tuumatalv, pandeemia, roiskunud, saastunud väliskeskkond, kus mu skafander on? Vaatan maski, Kuuki käskis esimene päev välja minnes kanda, praegu läheb kohvitass käes minust ükskõikselt mööda, teises käes on läpakas, kust jooksevad mingid saated. Teda üldse ei huvita, et ma riskin enda eluga, lähen välja, poisile on mähkmeid vaja ja kõik.
Vajutan nukiga lifti nuppu, maski ei ole, kindaid ei ole, minidesinfitseerija on taskus. Mida sa põed, ah? Mida sa kardad, ah? Kedagi ei koti, löön jalaga välisukse lahti, panen suitsu põlema, keeran vasakule, lähen poodi, ostan mähkmeid ja nänni… Viienda trepikoja ees on põrsabuss, persse, raudselt kontrollivad dokke, kohe jään karantiini rikkumisega vahele, viivad koonduslaatsaretti, surema. Lähen diagonaalis eemale, eemale paraadnatest, välisringtee poole, kui hakkavad midagi ruigama, panen otse üle tee, majade vahele, otse üle tee ja metsa, seal mingi pool klikki jooksu, sealt… Ma ei tea ise ka, kuhu sealt, Meka viaduktile veoki rataste vahele? Vodka Arena parklasse? Põrgu lahte ja siis kuuskümmend klikki üle mere Porolandiasse? Kuhu ma jooksen, kuhugi ei jookse, kõnnin sirge seljaga, üks käsi taskus, teisega ülbelt suitsu kimudes. Ma olen vaba mees.
Jõuan poe ette. Kinni. Kõnnin tanklasse, tanklas kolm noort, lihtsalt tšillivad, jummala pohhui mingist kaks pluss kaks reeglist. Otsin riiulitelt mähkmeid, leian, vaatan hinda, kolm mähkut kolm rutsi. Minge puci, kolm rutsi? Kõnnin tagasi koju, naine saadab ka puci ja tagasi tanklasse, lasen kontaktivabalt kolm rutsi vastu puci, kõnnin koju, aga ei kõnni ka, lähen veesilma peale, kraterotoopilise vulkaanikraatri äärele.
Kraater on utoopia, kõik kohad on pelmeene täis, nagu poissmehe külmikusse vaataks, iga pingi peal on keegi, inimesed jalutavad koertega, kell on peale kümmet, kõigil on pohhui, eriolukord ja tööd ei ole, tööd ei olnd enne ka, aga nüüd ei ole eriti, eriti umbkeelsetel pelmeenidel. Istun vabale pingile, joon Valget Klaari ja teen tobi. Kraatri serval oleva kõnnitee valgustid helgivad tiigivee peegelduses, üheksakordsete majade ülemiste korruste valgustatud korterid helgivad ka. Kõnnin pettunult tagasi koju, pidi ju olema maailmalõpp ja postapokalüptiline tühi linn? Aga ei ole ju, kõik kohad on inimesi täis, kõigil on ju tegelt pohhui.
Tagasi kõndides möödume ühe tüübiga teineteisest, mina hoian kõnnitee ühte äärde ja tema teise, vaatame teineteisele otsa, piidleme, meie pilgus on kahtlus, umbusaldus, otsime sümptomeid, „Oled sa ikka terve?“. Jõudsime lõpuks selleni, lõpuks oleme maailmas, kus enam ei loe rahvus ega nahavärv ega religioon – tegelt loeb, aga jätame selle edaspidiseks –, iga jumala tont tänava peal võib sulle ohtlik olla, see vana tädike, kes elab korrus sinust allpool, tema võib sind ühe köhatusega ära tappa. Nähtamatu vaenlane, tuleb meelde, juba Paradiisis nägin uudistes pealkirja „WAR ON VIRUS“, klassik Kurjuse Telg, sõda, sõda sõja vastu, sõda narko vastu, sõda terrori vastu, sõda haiguse vastu. Kolmas B klass, oksapüstol ja käbigranaadid. Aga keeraks vinti juurde? Kujuta ette Kurjuse Telje elanikku, kes on harjunud nägema vaenlast, vaenlane on teisest fenotüübist, riisipulkadega, liivamees, must mees, vaenlasel on naariku nägu, kristallist lagunenud hambad, vaenlane ähvardab, aga elanik teab, miuke ta välja näeb, eristab omadest. Ja nüüd kujuta ette, et tema ees on nähtamatu vaenlane, eristamatu omadest, et vaenlane võib tema teadmata tungida temasse ja muuta teda terroristiks, biorelvaks, Telje elanikust saab biorelvaga terrorist, nukkuv agent, peiteajaga, peitesütikuga, taimer tiksub, haigus vallutab, sõrmedelt suhu ja suust kõrri ja kõrist kopsu ja siis „Köhh-köhh!“ tapad terve oma suguvõsa ära. Mis tunne on mõrtsukas olla, ah? Lasen desot liftinupu peale ja vaatan THC süvendit, Autor ronib köit mööda üles.
Kõnnin toast tuppa, kõnnin suitsule ja teele ja audiovisuaalsele meelelahutusele, ja kõnnin magama. Päike kõnnib tuppa, ma kõnnin kööki, istun ja loen sõnumit, et Mediina korteri ostja loobub, ja me ei saa siis uude korterisse kolida, ja lisaks liitub kõigega teadmine – mitte kartus –, et asjad võivad veelgi rohkem persse minna. Ma kirjutan vihakirju siia ja tänna ja nean kõiki, kelle tõttu see asi ei toiminud enne pandeemiat. Ja siis heliseb telefon, tundmatu number, vastan. Põrsas.
„Tere, helistan, et uurida, kas olete karantiinis?“
„Jah, olen küll, mis siis?!“
„Te tundute ärritunud olevat, kas kõik on korras?“
„Midagi ei ole korras, kõik on valesti. Mul ei ole tööd, mul ei ole kodu, mul ei ole midagi…“
„Äkki me saame kuidagi aidata, toidupakid või midagi…“
„Jah, tooge mulle süüa!“
„Te olete Mekas, jah, ma saan teile anda sotsiaa…“
„Teate, ma ei soovi hetkel vestelda, helistage hiljem.“
Kuuki naerab kõrval: „Sa oled ikka eriline draama-queen, „Mul ei ole tööd, mul ei ole kodu, tooge mulle jah süüa!“ Hahaahaha.“
Ma naeran ka.
Helistavad tagasi, Kuuki võtab vastu, selgitab olukorda, räägivad põrssaga pikalt. Üks moment hakkab lihtsalt heast peast nutma. Põrsas annab lastekaitse numbri. Kuuki hakkab läbi pisarate naerma, „Ei, saage aru, meil on lihtsalt kogu elu sassis tänu olukorrale“. Persses, varsti on lastekaitse ukse taga, mõtlen pooleldi naljatledes, pooleldi murelikuna. Siin on ju mingi imelik maa, ma ei tunne enam kohalikke tavasid, Paradiisis näiteks peksti lapsi koolis kepiga, siin tehakse seda vist ainult mentaalselt? Kõnnin paar päeva toast tuppa, Autor ronib torust vanni ja lõikab köie lahti, kaks tuhat kakskümmend kurivaimu jõudis enne välja saada.
Võimatu on olla, mida ma tegema pean? Kuhu, mida, miks, kuidas, fakk, mai suuda… Kõik tundub hetkel täiesti mõttetu, ja samas peaks ju edasi liikuma, katatooniast pääsema, sellest esmasest šokist välja tulema, aga kuidas? Ma tõmblen mööda korterit ringi, köögist magamistuppa, elutuppa, rõdule ja tagasi, ja nii kordi tunnis, kümneid päevas, sadu nädalas, edasi ja tagasi ja midagi ei lähe paremaks, kukesammul halvemaks, gigantne ja fataalne miinusstagnatsioon. Haigus ei taandu, nakkumine ei vähene, surmad kasvavad, piiranguid ei lõdvendata, karantiin ei lõpe, lasti ei leita, korterit ei osteta, kuradima ostja huiab, nahk kuivab ja jume kaob, pea valutab, tööd ei ole, poisid ei taha distantsõppega tegeleda, midagi kurat võtaks ei toimi ja kõik see sööb mind. Ma rikun karantiini ja lähen välja, käin poes kassiliiva ostmas ja kõik on nõme, kõik inimesed on nõmedad, kõik hoiavad eemale ja teesklevad, et see on uute reeglite pärast, valetajad, teile on alati see meeldinud, nüüd on vähemalt seaduslik põhjus.
Rikun veel reegleid ja sõidan bussiga meie korterisse Mediinas, masinad lammutavad Metatroni hotelli tükkideks ja mets on tuterdavaid inimesi täis ja päike paistab ja õhk on tolmune. Iga sammuga, mis ma oma kodu poole kõnnin, tõuseb mulle aina enam klompe kurku ja iga avatud uks esitab mulle küsimusi. Kas see on kodu? Või korter, mida asustan? Sahtel seinas, kas see ongi mu kodu? Kas siin ongi need poisid üles kasvanud ja see ongi kõik, mida ma suudan neile pakkuda? Kas see on mu kodu? Koridoris hõljuvad tuttavad lõhnad, sama kopitand hais siin, sama läpnud suitsulõhn naabrite korterist, sama värvi seinad, sama uks… uks tundub puhtam kui enne, aga ukse kõrval on vähemalt samad naabrilaste tõukekad. Ma avan võtmega ukse ja see korter on tühi, kõletühi karp, ainult diivan ja riiulid ja lambid ja see on ka lamp, sest siin ei ole enam pärismeieasju nagu pildid ja maalid ja suveniirid ja raamatud ega meid. Ja siin kajab, siin kajab nii, et siin ei saa peerugi lasta… kõik need aastad… ma istun diivani peale ja nutan, sest mul on kahju, sest mul on häbi, sest ma olen katki, sest ma ei jaksa enam… mul on raske olla, kõik peaks olema kerge, lihtsalt istud ja ootad ja teed banaanileiba ja lollakaid challenge’eid ja loed raamatuid ja oled iseendaga, aga mul on nii raske olla, iseendaga, ja pisarad voolavad… mida ma edasi teen, mida ma teen, kui ma ei saa tööle, mida ma teen, kui me ei müü korterit maha, kuidas ma maksan viieteistprotsendilist lepingurikkumist uue korteri mitteostmisel, kuidas ma edasi liigun, kui minus ei ole enam mingit jaksu ega tahtmist edasi liikuda, edasi ega tagasi ega kuhugi. Vaatan lakke, küproklagi, kuradima küprok, siia ei pane ju köit ka külge, keerad lihtsalt lae persse.
Kõik on mõttetu, isegi kirjutada on mõttetu, faking tõsieluseriaali-memuaari ostsid ainult sõbrad ja tuttavad, mõlemas suures poes on ligemale kakssada viiskümmend eksemplari viiesajast järgi, ühes väiksemas terve pakk, endises töökohas on veel kolm pakki, heal juhul sain nulli, tegelikult maksin peale. Vaatan tahvelseina köögis, seal on viie uue raamatu nimed, kõik ülihead ideed, aga kellele ma neid kirjutan? Jälle iseendale või? Käputäiele fännidele, kellele ma olen surmani võlgu? Et kirjutan ja lasen kellelgi kirjastada ja saan jälle mediaankuupalgatäie honorari ja siis kirjutan jälle uue ja nii edasi? Loodan, et keegi tõlgib inglise keelde ja saan suurema publiku? Kõik on rajatud nii suurtele ehkudele, et ma tõesti enam ei viitsi, kaua ma riskin, kaua ma teen seda debiilsust, kaua ma mängin seda mängu, seda tüütut-tüütut mängu, kus ma ei võida. Luuser prohvet, igavene juust, palgapäevast palgapäevani, peost suhu, persest potti. Luuser prohvet, midagi ei võida, ainult kaotus, luuser.
Päev hiljem saab karantiin läbi ja me voolame terve hõimuga Mekast Mediinasse. Ja me alustame uuesti, täidame sahtli iseendaga, kaja kordistub, kuni seda ei ole võimalik iseendast eristada, ja ruum renderdub ja mäng glitch’ib ja pilt hangub, pool keha on põrandas, telekas liigub seinast läbi, maha ilmuvad madratsid, maatriks tõstab meid põrandast tagasi õigele tasapinnale, me istume maas, sööme maas, ilma aluspüksteta, ilma külmseadmeta. Vahetan mänguseadistustes seinade värvi, install kestab nädala. Õhtuti jalutan Metatroni metsas, räägin kohalike džinnidega. Kogu süsteem on tagasi renderdunud, endine sõnavara installitakse ka tagasi, näiteks „mobiil“ ja „tsau“. Helistan Pojale, räägin seiklustest, ja tema küsib, ja ma saan aru, et nüüd on vabalangemine, hirmus ja ilus samaaegselt, unustan seda pidevalt, peksan asju puruks ja röögin ja kuusirp väheneb ja kuusirp kaob ja kuusirp ilmub uuesti, algab ramadaan.
Ühel ramadaani esimestest õhtutest seisan koos Kuuki ja Ahmediga mahalammutatud Metatroni hotelli kõrval olevas metsatukas. Telliskivihunnikuid ja lammutusprahti valgustavad staadioniprožektorid, ekskavaatorid on unne suikunud, kopad maas nagu londid, nagu robotkaelkirjakud, nagu tehisbrontosaurused, puhkavad ja ootavad nad homset, et edasi mineraalihunnikuid mäluda. Miks seda kõike peab öösel prožektoritega valgustama, seda me ei tea ega peagi teadma, äkki on lihtsalt nii palju energiat ja raha, et lihtsalt peab seda tegema? Tondid mingisuguste naftamahutite otsas on ju ka nii ahnelt õli imend, et nüüd pakuvad raha peale, et minema veetaks. Igatahes särab see kuhi nõukaaegset progressi nüüd prahina ja mina, Kuuki ja Ahmed ei tee sellest tegelikult üldse väljagi, meie arutelu keskmes on toimuv ja tulevik. Mina kimun jointi, Ahmed, tuntud ka kui Kuldkopsuke, popsib piipu ja Kuuki teeb suitsu, kõik on halaal, pisikuid ei vaheta ja üksteist ei kallista, isolatsioon, eemaldumine, eemalolek, kaks pluss kaks on neli, kiire mata. Aga me ei ole eemal, me oleme kohal ja me näeme seda muret, seda melanhooliat üksteise silmis, ja samas on seal sadistlik helk, mõnutunne sellest, et lõpuks ometi on kõik täiesti putsis, kõigil ja korraga, kõik on putsis, kõik, ka Põrgu ja Kurjuse Telg ise on põlvili maas, anumas, ja võibolla võime me uuesti alustada, uuesti alustada maailmaga, ühiskonnaga, mis ei hävita iseennast, ei topi endasse plastmassi, ei poo väikseid kilpkonni sikspäki rõngaga üles, ei ekspluateeri…
„See on nii huvitav, kuidas me oleme muutunud nüüd, pool aastat tagasi olid kõik nagu „Ei, me ei saa midagi vähendada, ei ole võimalik“ ja nüüd järsku on kõik pausi peal, nüüd on võimalik või? Et enam ei lenda ega reisi. Aga kas nii jääb ka, et kui see isolatsioon ja eriolukord lõpeb, kas siis läheb kõik tagasi?“
„Kas inimesed on muutuseks valmis?“
„Kas sina oled muutuseks valmis?“
„Mina arvan, et enam päris nii need asjad ei lähe nagu ennist.“
„Mina olen skeptiline.“
„Nojaa, aga võiks ju eeldada, et saime nii hakkama ja võiks edasi teha.“
„Jah, et ei lenda kogu aeg.“
„Aga kuidas me tagame selle? Paneme kvoodid?“
„Ei, mõistlikult, et siis, kui on vajadus.“
„No aga siis läheb ju kõik tagasi samasse rappa, kliimamuutus ja muu värk.“
„Ei no kui me ikkagi seame mingid piirangud…“
„Et siis kvoodid, jah? Oled sa valmis kvoodi alusel reisima?“
„See, et…“
„Ja mis põhiline, igal inimesel on sama kvoot, ei ole vahet, oled sa idaeurooplane või mingi suvaline tüüp Zimbabwes, kõik saavad ühepalju sõita.“
„Just, see oleks aus.“
Ma vabandan vestluskaaslaste ees oma agressiivse tooni pärast, aga ma päriselt tahan teada, et mis juhtub, kui eriolukorrad lõppevad, inimesed tulevad kodust välja, tulevad isolatsioonist välja. Optimistid loodavad, et kõik tulevad koopast välja nagu mingid bodhisattvad, kirgastunud, sest nad muud ju ei teinud seal koopas kui küpsetasid banaanileiba, tegid joogat ja lugesid eneseabiraamatuid ja nüüd tulevad välja ja faking kosmiline valgustatus pritsib kolmandast silmast terve maailma puhtaks, sest kõik on nüüd oma negatiivse sita karantiinis olles endast välja higistanud. „Vaadake! Nädal aega reostusevaba maailma ja Himaalajat on näha, sudu on kadunud, maakera ravitseb iseennast!“ Oeh, kui selleks kulus üks nädal, palju kulub sudu uuesti tekitamiseks? Optimist minus loodab ka, et kõik läheb paremaks, et inimesed on veidikenegi alandlikumad; realist/pessimist minus teab, et karantiin saab läbi ja mingid idioodid viivad kogu oma kodu prügikasti ja ostavad uued asjad, sest kuskil võibolla on haigusetekitajad. Et mingid idioodid praegust nurisevad selle üle, et nende troopiline reis jäi ära, ja sõidavad esimesel võimalusel oma teenitud puhkusele, et rikastel on üldse pohhui sellest isolatsioonist, et nad istuvad oma suurtes kodudes ja elavad säästude peal ja tellivad kulleriga toitu koju ja see pruun kutt jalgratta peal on varsti lihtsalt statistika, langenu, kellest hoolivad vaid mingid tegelased kaugel troopilisel maal, et tema keha visatakse rõvedasse jäätunud musta mulda ja peale topitakse puust pulk numbriga… Oeh, mul läheb süda pahaks mõeldes selle peale, et viiskend prossa elanikkonnast on varsti töötu, et majandus langeb enneolematusse kriisi ja tegelikult on sitaks inimesi, kes ootavad lihtsalt, et see mööduks, et siis ajada ülikond selga, võtta portfell näpu otsa, tellida pruuni juhiga takso ja kimada lennujaama, sest kuskil Kesk-Euroopas on vaja mingitel kohtumistel viibida ja kohvi juua, kohvi, mis maksab siin vähem kui tootjamaal, kuidas on see võimalik, et suhkur maksab Paradiisis rohkem kui siin, ah?
Realist minus teab, et eriolukord saab läbi ja kaubanduskeskused tehakse lahti ja kõik jooksevad nagu lambad odavrõivapoodi endale riideid ostma. Jooksevadki, ma lähen ka, sest mu kuradima last on ikka kadunud ja mul on üks paar aluspükse jalas ja teine pesus, ja mind ei koti, et mingite pilukate lapsed õmblevad kubemevoodri vahele ahastavaid palveid, et nende orjus lõpetataks, sest lisaks lasti puudumisele olen ma ka töötu ja mul ei ole raha tellida netist mingeid fairtrade trussikuid, mille tegemisel ei ole kasutatud palmiõli ja ei kannatanud ükski orangutan, et need on mahepuuvillast ja mingil Instagrami influencer’il on need jalas, sest see ongi tema töö ja need trussikud ongi tema palk, tere tulemast uude ilusasse maailma, kus igaüks on oma õnne sepp ja tegelt sa pead ju vegan olema, sest muidu kapitalism võidab. Söö edasi oma seitani ja muud sitta, mida transporditakse tuhandete kilomeetrite kauguselt, et sa tunneksid ennast moraalselt ja eetiliselt hästi, et ükski loom ei kannata sinu pärast. Oled sa kunagi näinud neid eesleid, kes sinu sojaube veavad, tead, kui palju neid pekstakse? Tule Paradiisi, ma võin näidata.
Süsteem on vigane, parandus, süsteem ei olegi vigane, oleneb perspektiivist, rikaste jaoks on süsteem väga okei, kõik on jonksus, ise olete nii rumalad, et surete ja vaesute, et ei leia endale tööd, mida saab suumides teha. Eriolukord saab läbi ja mitte kui sittagi ei muutu, panen joinku vahele raisk. Sittagi ei muutu ja varsti on kliimaaktivistid Kartuli Babüloni torni jalamil, plakatid loosungitega käes, „Me tahame tulevikku!!!“, ja kõik need munnid, kellest osadel ei ole isegi munni, käivad neist mööda ja sülitavad neile näkku ja pärast irvitavad Babüloni puhvetis kiluvõileiba süües, et türa, kui lollid need noored ikka on. Ja samal ajal monopoliseerivad, kokakolaniseerivad suured korporatsioonid veevarud ja noored kliimaaktivistid ei saa isegi oma taastäidetavaid pudeleid kraaniveega täita, sest see maksab rohkem kui aktivisti fairtrade trussikud, Fjallraveni seljakott ja virtuaaljoogakoolitus kokku.
Ma hingan ja rahunen. Ma hingan sisse, välja, panen põlema, sisse, hingan välja. Sisse, välja, sisse, välja, kiiremini, kiiremini, kustutan koni, läidan uue. Ma hingan ja rahunen. Mul on hea meel inimeste üle, kes leiavad hetkes lohutust, „Noh, et saab perega aega veeta ja nii“, „Noh, et saab looduses käia ja nii“, „Noh, et on selline vaikelu ja vaatab seriaale ja nii“. Oeh, mis siis enne oli, enne ei saand kõike seda teha või? Okei, las olla, te ei ole minu nimekirjas ja ma ei vaena teid, sest ma tahaks ise ka see inimene olla. Aga see hetk ei ole mõeldud selleks, et niisama yolotada okei, carpe diem ja mis muu – ütlen ma iseendale. See hetk on selleks, et me õpiks ja areneks, mu laps – ütlen ma iseendale, sest meile kõigile meeldib oma daddy issue’dega tegeleda –, sa pead valmistuma halvimaks ja meie kogudus vajab sinu teeneid.
Reeglid on lihtsad: kedagi ei tapa, aga natsile annad molli.
Reeglid on lihtsad: liberaalide manti võid tõmmata, aga proled on vennad ja buržuid maksavad peale, alati. Eriti tüübid, kes arvavad, et rastad peaksid mingit avalikku sotsiaalteenust pakkuma.
Reeglid on lihtsad: jah, võib niisama netfliksida ja tšillida ka, aga iga jummala päev loed, ja ei loe mingit esoteerilist jama, mingit liberaalset roosat iba, vaid loed revolutsioonilist sitta: Marx, Engels, anarhokommunism, anarhosündikalism, taktikaline võimuorganitega nussimine, ideoloogiline vandaalide hõim ja häktivism ja pidev väikene kaos, poeetiline terrorism, lühiajalised iseseisvad tsoonid, loed kõike, millele ligi pääsed, ja kõike, millele ligi ei pääse, seda otsid tumeveebist ja jagad kogudusega. Igasugust sitta ei ole ka vaja lugeda, näiteks „Mein Kampfi“ ja mingeid breivikutelaadsete jobide manifeste, seda võib lugeda ajaviiteks, et vaenlasega tutvuda. Unabomberi manifesti ja „Anarhisti kokaraamatu“ võtad ette, kui leiad võimaluse neid ilma tähelepanu tõmbamata alla tõmmata. Loed, mõtiskled ja valmistud, kogud varustust ja teed trenni. Taustal mängib Rage Against the Machine. Valjult.
Varsti on täiskuu, vaata seda ja ütle, keda sa näed seal? On see Jumala märk või minu lõust selle kraatritel võbelemas, või on see sinu peegeldus? Kallis laps, Külastuspäevani on (sisesta arv, kui ilmutus avaldatakse) aastat, meil on väga vähe aega ja see aeg saab olema nõme – enne Külastuspäeva saab olema totalitaarne põrgu, eriolukord on norm, natsid on norm, võltsmoraal ja võltsvagadus on norm, üüberkapitalism… Sa müüd oma ema neere varsti, selline saab päriskapitalism olema. Ja kõik kirejad lähevad kinni, kaasa arvatud Autor, ja see on okei, sest ta on niikuinii vanglas. Aga sina, mu laps, saad muuta, ennast eelkõige, sina saad valmistuda ja oodata, sind on terve kogudus ja sa tead, kes on koguduses, kui sa tänaval kõnnid, sa tead, kes on Paradiisi Proled, kel ühes käes matšeete ja teises luud, kes ühe käega raiuvad ja teisega pühivad. Sa oled olemas ja mina usun sinusse.
