Dialektikast

Vanakreeka keelest tõlkinud Marju Lepajõe

1. Mis kunst või meetod või teguviis sinna üles viib, kuhu meil suunduda tuleb?^[1] See, kuhu minna tuleb – hüve ja esimese aluse poole –, jäägu paika, nagu on nõustutud ja paljude tõestustega näidatud.^[2] Juba tõestused ise, mille kaudu seda näidati, olid mingit viisi ülesminek. Aga kes peab see olema, keda üles juhitakse? Eks ikka see, kes „on näinud“ kõike või „kõige enam“,^[3] nagu ta [s.o Platon] ütleb, „kes esimesel sünnil asub mehe seemnesse, kellest saab tarkusesõber või ehk ka keegi, kes teenib muusasid või armastust“.^[4] Filosoof tuleb üles juhtida mõistagi loomusest, nii ka muusik ja erootik.^[5] Mis tee see nüüd on? On see neile kõigile üks ja sama või on igaühele mingi oma?

See rännak on kõigile kahes astmes: üks üles minnes, teine ülesse jõudnult. Esimene eemale sellest, mis on all; teine on aga neile, kes juba on jõudnud mõteldavasse ja seal n-ö jälje teinud ning peavad paratamatult edasi liikuma, kuni jõuavad paiga viimsesse lõppu, mis ongi ju „rännaku siht“^[6] – kui keegi jõuab mõteldava tippu. Kuid las see praegu oodata, kõigepealt püütagu kõnelda ülesminekust.

Esmalt tuleb meil teadagi need inimesed loomuse järgi eristada, alustades muusikust, kõneldes, kes ta on. Aluseks tuleb võtta, et teda on küll kerge iluga liikuma panna ja vapustada, ent liikumine temas ei saa tulla ilust enesest. Kuid ta on vastuvõtlik teda tabavatele n-ö muljetele,^[7] ja nii nagu kartlik võpatab kolinast, niisama erk on tema helidele ja ilule neis , põgeneb alati, kui milleski puudub harmoonia või pole tervikut laulus või rütmis, otsides seda, mis on hea rütmilt ja ilus vormilt. Nende meeleliste helide ja rütmide ja vormide kaudu tulebki teda juhtida: teda tuleb juhtida eristama, et <üks asi> on aine ja see, millest tulevad analoogiad^[8] ja logosed,^[9] ilu juurde, mis on nende taga, ning tuleb õpetada, et see, mis teda vapustas, on seal: mõistuslik harmoonia ja ilu selles ja ilu üldse, mitte mingi üks ilus, ja temasse tuleb panna filosoofia põhimõtted [λόγους]. Seeläbi tuleb ta juhtida veendumuse juurde, mis tal enese teadmata on. Mis põhimõtted need aga on, sellest hiljem.

2. Seevastu erootikul (kelleks ka muusik võib muutuda^[10] ja muutunult võib sellisena püsida või sealt edasi minna) on mingi mälestus ilust. Ent ta ei suuda seda tabada kui eraldiolevat, ja rabatuna iludest, mis on silmale näha, saab vapustatud nondest. Teda tuleb õpetada mitte kukkuma oma vapustuses ühte kehasse kinni ja ta tuleb juhtida arutlusega [τῷ λόγῳ] kõikide juurde, näidates, et on kõigis üks ja sama ja on midagi kehadest erinevat, ning tuleb öelda, et ilus tuleb mujalt, näidates, et muus on teda rohkem, nagu näiteks ilusates teguviisides ja heades seadustes – sest juba see harjutaks nägema kehatuis armastamisväärset – ja ka oskustes ja teadmistes ja voorustes.^[11] Seejärel tuleb need üheks kokku viia ja õpetada, kust nad pärinevad. Ent vooruste juurest peab juba tõusma mõistuse juurde, oleva juurde, ning seal peab ta asuma kõrgemale rännakule.

3. Kes aga on loomult filosoof, on valmis ja n-ö „tiibne“^[12] ega vaja eristamist nagu need teised, ta on liikvel ülespoole, aga kõhkleb, mistõttu vajab üksnes kedagi, kes näitaks teed. Niisiis tuleb talle näidata ja ta vabaks teha: oma loomult ta soovib seda ja on vabastatud juba ammu. Talle tuleb anda matemaatikat, et harjutada mõistma ja uskuma kehatut – ja ta haarab seda kiiresti, sest on teadmishimuline –,  ning et ta on loomult vooruslik,^[13] tuleb teda juhtida voorusi täiuseni viima ja pärast matemaatikat tuleb anda dialektika põhimõtted [λόγους] ja ta tuleb teha tervenisti dialektikuks.

4. Ent mis on dialektika (mida tuleb edasi anda ka eelnevatele)?^[14] See on niisiis seadumus,^[15] mis suudab igast [asjast] kõneleda arupäraselt [λόγῳ]: mis iga [asi] on ja milles ta teistest erineb ja mis on ühine. Siia kuulub seegi, kus on igaühe koht, ja kas ta on see, mis ta on, ja kui palju olevaid on, ja teiselt poolt, kui palju on olematuid, olevaist erinevaid. Dialektika arutleb ka hüve üle ja samuti mittehüve üle ning mis hüve alla ja mis vastupidise alla ja mis on ilmselgesti igavene^[16] ja mis selline ei ole, kõike seda teadmise, mitte arvamuse põhjal. Lõpetades ekslemise meelelise ümber, asub ta mõteldavasse ja jätkab oma tööd seal; lükanud kõrvale vale, toidab ta hinge nn „tõe väljal“,^[17] kasutades Platoni jaotamist,^[18] et eristada ideid, et eristada ka seda, mis on, ja eristada samuti esimesed liigid, ning põimib neist tuleneva mõistuslikult kokku, kuni on liikunud läbi kogu mõteldava; ja seejärel sõlmib uuesti lahti, kuni jõuab aluseni tagasi; siis aga, hoides vaikset rahu [ἡσυχίαν] (sest kuni ta on seal,^[19] on vaikne rahu), ei sekelda ta enam, vaid saanud üheks, vaatab. Ta jätab nn loogikatoimingud – eeldused ja süllogismid – teise kunsti jaoks, nagu võiks jätta kirjutamisoskuse. Ta peab neid küll hädavajalikeks eelteadmisteks,^[20] ent otsustab siiski ise – nii nagu ka muude [asjade] puhul –, mida pidada neis vajalikuks või mida liigseks, või mida soovib <üksnes> mõni meetod.^[21]

5. Ent kust selle teaduse alused on saadud? Mõistus annab selgepiirilised alused igale hingele, mis vastu võtta suudab. See paneb seejärel alustest tuleneva kokku ja põimib ühte ning eristab, kuni jõuab täiusliku mõistuseni. Sest see on, ütleb ta [s.o Platon], „mõistuses ja arukuses puhtaim “.^[22] Et ta niisiis on seadumustest, mis meis on, paratamatult väärtuslikem, peab ta olevat ja väärtuslikemat: arukusena olevat, mõistusena seda, mis on sealpool olevat. Aga kuidas nii? Kas mitte filosoofia pole väärtuslikem? Kas filosoofia ja dialektika on üks ja sama? Või on pigem filosoofia väärtuslik osa. Ei tohi ju arvata, et ta on <üksnes> töövahend filosoofile.^[23] Ta ei ole ju paljad õpetuslaused^[24] või reeglid, vaid ta vaatleb asju ja n-ö aineks on talle olev. Ta läheneb olevale metoodiliselt, omades õpetuslauseid ja asju koos.^[25] Vale ja sofismi tabab ta ära juhtudel, kui keegi teine seda teeb,^[26] otsustades, et vale on see, mis on võõras tõdedele temas endas: kui keegi ligineb, tunneb ta ära, et see on midagi vastupidist tõe reeglile. Ta ei tunne eeldamisi – need on ju <üksnes> kirjatähed –, aga teades tõde, teab ta ka seda, mida „eelduseks“ nimetatakse, ning teab üldse hinge liikumisi:^[27] mida hing kinnitab ja mida eitab, ja kas ta eitab seda, mida kinnitab, või eitab midagi muud, ja kas need on erinevad või samad asjad; mis iganes ta juurde satub, seda haarab ta vahetult nagu meeletajugi, kuid täpseks uurimiseks annab selle üle teisele , millele see meeldib.^[28]

6. Niisiis on ta väärtuslik osa. Sest filosoofial on ka teised osad:^[29] ta vaatleb ju ka loodust, kasutades dialektika abi, nii nagu teised kunstid tarvitavad aritmeetikat^[30] – ehkki dialektika toetab loodusfilosoofiat ligemalt. Ja samamoodi on eetikaga: vaatlev on dialektikast, sellele lisab ta seadumused ja harjutused, millest seadumused tekivad. Samas arulistel seadumustel on see, mis nad dialektikalt saavad, juba justkui endaomaselt olemas, sest suurem osa on ainega kaasa saadud. Kui teised voorused^[31] kasutavad arutlusi endale vastavate kogemuste ja toimingute jaoks, siis arukus [φρόνησις] on teatav hõlmavam arutlus [ἐπιλογισμός] ja pigem üldisem: kas on vastastikku seotud ja kas tuleb hoiduda praegu või kunagi hiljem või oleks parem üldse teisiti. Dialektika ja tarkus annavad kõik – üldisemalt ja ainetult – arukusele kasutamiseks. Aga kas madalamad ^[32] saavad olla ilma dialektika ja tarkuseta? Üksnes ebatäielikult ja puudulikult. Kas ilma nende madalamate voorusteta saab olla tark ja dialektik? Seda juhtub vaevalt; nad kas eelnevad või kasvavad koos. Küllap on pigem nii, et omatakse mingeid loomupäraseid voorusi, mis saavad täiuslikuks kokkupuutes tarkusega. Nii et tarkus tuleb pärast loomupäraseid voorusi ja siis ta viib loomutavad täiuseni. Või pigem, kui loomupärased voorused on olemas, suurenevad ja jõuavad täiuseni mõlemad koos:^[33] kui üks saab edumaa, viib ta teise täiuseni. Sest üldiselt on loomupärasel voorusel ebatäiuslik nii silm^[34] kui ka loomutavad ning alused, millelt nad meil on, on määravad mõlemal juhul.^[35]

Περὶ διαλεκτικῆς. (Enneades I. 3 [20].) Tõlgitud vlj-st: Plotinus, Opera. Toim. P. Henry ja H.-R. Schwyzer. Kd 1: Porphyrii Vita Plotini. Enneades I–III. (Scriptorum classicorum bibliotheca Oxoniensis.) Oxford: Clarendon Press, 2005 (1964), lk 64–68.
Kõik sulud on pandud tõlkija poolt: ümarsulgudes () on kiillaused ja kõrvalepõiked, noolsulgudes <> sõnad, mida kreeka tekstis otseselt ei ole, aga mis lause paremaks mõistmiseks on tuletatud lauseehitusest või sisust, nurksulgudes [] tõlkijapoolsed seletavad lisandused. Paksendused on samuti tõlkijapoolsed ja mõeldud üksnes terminite esiletõstmiseks.

^[1] Plotinosel algab tunnetus inimese enesessepöördumisest, mis ei ole aga liikumine sisse või alla, vaid alati üles, alati ἀναγωγή ehk teatav ἀνάβασις, ‘tõus ja tagasipöördumine’ mõistusliku aluse, resp. üluse juurde. Elav tegelikkus oma kõikides vormides, sh inimese mõistus ja hing, on pärit ülalt, transtsendentsest ühest või hüvest ning filosoofia näitab teed, mida mööda inimene saaks sinna tagasi tõusta. Kunst lause alguses kr τέχνη vastena tähendab kreeka mõisteruumis pigem ‘süsteemset oskust, mis on äraõpitav’. Plotinosel võiks aga technē mõistet määratleda teatava mõistusliku korrastava printsiibina, mis peegeldab kõiksuse jumalikku korda ja milles inimesel on võimalik mõistuslikult osaleda, korrastavalt, nii nagu ta saab osaleda tarkuses või õigluses. Tänapäevases mõttes konkreetsed „kunstilised“ toimingud on sellele allutatud. Vt mõisteväljade suhete kohta põhjalikumalt: Techne. Koost. ja toim. M. Jaanson, M. Kaldalu, J. Päll. Tallinn, 2002. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

^[2] Tõenäoliselt on silmas peetud Plotinose enda varasemaid traktaate, nagu nt IV. 8 [6] „Hinge laskumisest kehadesse“. Kronoloogiliselt eelnev traktaat „Voorustest“ (I 2 [19]) toetab siinse traktaadi põhiküsimust, esitades selle teisiti: „Siit tuleb põgeneda. Mis põgenemine see siis on? „Jumalasarnaseks saamine,“ ütleb Platon.“ Sarnastumise eeltingimus on ἀπάθεια, saavutada vabadus kannatustest, mida põhjustavad meeltekogemused.

^[3] Kõike või kõige enam – viitab ideedele, mida hing on kaenud taevases ringkäigus enne oma sündi siinsesse ellu. Mõttekäik lähtub Platoni müütilisest jutustusest dialoogis „Phaidros“, kuidas jumalad sõidavad kaarikuil taevalaele transtsendentsi vaatama, milleni jõudmisest sõltub ka inimesele võimalik kaemus ja eluviis siinses maailmas – vt Phaidros 246e–249d; Platon, Teosed, I. Tartu, 2003, lk 313–316. Tlk M. Lepajõe.

^[4] Phaidros 248d; eesti k-s sealsamas, lk 315.

^[5] Platonil on ‘tarkusesõber’ (φιλόσοφος), ‘muusade teenija’ (μουσικός) ja ‘armastuse teenija’ (ἐρωτικός) üht ja sama tüüpi inimese kolm erinevat karakteristikut. Plotinos asub siin Platonit süstemaatiliselt eksegeesima ja lahutab need kolmeks erinevaks inimtüübiks, andes mõistetele kindlad piirid. Seetõttu on mõisted järgnevalt ka kreeka laensõnadega tõlgitud: filosoof, muusik (kes armastab muusikakunsti kitsamalt, aga ei ole tingimata helilooja või esitaja; Platoni mõiste tähendaks pigem üldiselt ‘haritud inimest’) ja erootik (eesti „armastajas“ ei ole sellist tingimatut soovi üheks saada nagu kreeka „erootikus“, kuigi see võib toimuda üksnes vaimselt).

^[6] Plotinos toetub siin selgesti dialektika kirjeldusele Platoni „Politeias“ (alates VII 532d), mille alguses avaldatakse õrna lootust, et leides tee dialektika olemusliku väeni, võiks teekäijale lõpuks ometi osaks saada puhkus ja „rännaku sihile“ (τέλος τῆς πορείας) jõudmine, mida Plotinos antud juhul tsiteeribki ja mis tema süsteemis vastaks hüve kaemisele („mõteldava tipus“).

^[7] Tõlge muljetele käsikirja järgi (ἐκτύπων). Kuivõrd aga kr οἷον’iga ‘nii-öelda; näiteks’ ühendatakse enamasti veidi ebatavalisem sõna, võib õigustatuks lugeda ka A. J. Vitringa pakutud konjektuuri sõnaga κτύπος ‘löök ja/või sellest tekkiv lärm’. Vastavalt tõlgitakse saksa autoriteetsemas Plotinose tõlkes, Harder-Beutler-Theileri väljaandes: vastuvõtlik justkui löökidele – Plotins Schriften. Tlk R. Harder. Toim. R. Beutler, W. Theiler. Kd 1. Hamburg, 1956, lk 351. Ktypos’e varianti võib toetada ka partitsiip πληττόμενος ‘löödud, tabatud, võidetud, haavatud, rabatud, vapustatud’ järgmise peatüki algul erootiku kirjelduses (eesti tõlkesse on jäänud ‘rabatuna’). Mis puutub sõna ebatavalisusesse, siis mõlemad sõnad esinevad Plotinose „Enneaadides“ vaid ühe korra.

^[8] Kr ἀναλογία tähendab siin ‘mõõdusuhet, proportsiooni’.

^[9] Kr λόγος ‘põhimõte’, siin: ‘vormiseadus’.

^[10] Vrd Platon, Politeia III 403c: „Küllap peab muusikalisus lõppema ilu-armastusse.“

^[11] Plotinos järgib siin Diotima kõnet Platoni „Pidusöögis“, kus kirjeldatakse mõistuse tõusu absoluutse ilu kaemuseni (210a jj; Platon, Teosed, I, lk 223–224. Tlk A. Kurismaa). Seda võib pidada Plotinose põhiliseks lähtetekstiks, nagu näitab ka tema kronoloogiliselt esimene traktaat „Ilust“ (Enneaadid I. 6) – vt Akadeemia 1993, nr 5, lk 923–933, tlk M. Lepajõe (parand. taastr rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 435–448).

^[12] Tsitaat Platoni „Phaidrosest“ 246c; Platon, Teosed, I, lk 312.

^[13] Voorusliku kreeka vaste on siin silmatorkavalt ἐνάρετος, mis on stoa mõiste (lähtudes Chrysipposelt) ja esineb Plotinose „Enneaadides“ vaid korra. Stoa eetika, millest vooruste sisu sõltub, lähtub maailmaterviku mõistmisest ja hoidmisest ning vastavatest kohustustest. Põhjalikumalt vt Marcus Aurelius, Iseendale. Tlk J. Unt. Tallinn, 1983, lk 267 ja kommentaarides sealsamas.

^[14] Eelnevatele – st mitte ainult filosoofidele, vaid ka muusikutele ja erootikutele. Järgnev dialektika kirjeldus toetub üldjoontes Platonile, kuigi otseselt teda ei tsiteeri: vrd Platon, Sofist 253c–254d (koos järgneva pikema arutlusega); Politeia 531c–535a; Phaidros 265d–266c; Platon, Teosed, I, lk 338–339.

^[15] Seadumus (ἕξις) – raskesti tabatav ja tõlgitav mõiste, mis Platoni hingekäsituses võiks olla määratletud kui ‘omandatud, kujunenud või kujundatud seisund’, mis omakorda tähendab suhteliselt püsivat kalduvust, väljendudes valikutes. Põhjalikumalt on mõiste sisu ja tõlkimise üle arutlenud Anne Lill, vt: Aristoteles, Nikomachose eetika. Tlk A. Lill. Tartu, 1996, lk 251–252 (kommentaar 34).

^[16] Ilmselgesti igavene – tõlge käsikirja põhjal. Plotinose väljaandja H. F. Mülleri eeskujul on mitmed järgnevad väljaandjad ja tõlkijad (V. Cilento, Harder-Beutler-Theiler) paigutanud ilmselgesti järgmisesse lauseosasse: kõike seda ilmselgesti teadmise põhjal…

^[17] Tõe väli (ἀληθείας πεδίον) – olevalt olev, ideede paik „Phaidroses“ (248b), kus hing leiab oma tõelise toidu, vt Platon, Teosed, I, lk 314.

^[18] Platoni jaotamine (διαίρεσις) on kirjeldatud „Phaidroses“ (265d–266b; Platon, Teosed, I, lk 338–339).

^[19] S.o mõteldavas.

^[20] Hädavajalikud eelteadmised – vrd Platon, Phaidros 269b.

^[21] Plotinos kõneleb loogikast siin ja järgmises ptk-s väga üldistes mõistetes, mis hõlmavad nii Aristotelese kui stoa loogikat. Põhiline erinevus loogika ja dialektika vahel seisneb Plotinose jaoks selles, et loogika tegeleb sõnade ja lausete ning nendevaheliste suhetega, dialektika aga suhetega tõeliselt olevas, ideede, vormide vahel, millega dialektiku mõte on otseses kontaktis.

^[22] Platon, Philebos 58d: „… sest me uurime, mis on mõistuses ja arukuses puhas“. Plotinosel saab „puhtast“ „puhtaim“.

^[23] Sellisel arvamusel olid hilisemad peripateetikud, pidades aga silmas loogikat, mitte platoonilist dialektikat.

^[24] Õpetuslaused (θεωρήματα) – õpetuslausetena sõnastatud vaatlustulemused, seisukohad, matemaatikas resp. ‘teoreemid’.

^[25] Aristotelese mõtet, et teadmine ja vaadeldav ainetu ese on toimides üks ja sama, rõhutab Plotinos korduvalt. Vrd Aristoteles, Hingest, III 5, 430a; 7, 431a = Aristoteles, Hingest. Tlk A. Lill. Tartu, 2017, lk 70, 72; Metaphysica, XII, 9, 1075a; varasemates Plotinose traktaatides: V 9 [5]. 5; V 4 [7]. 2.

^[26] Stoa-päraselt on siin eeldatud, et tark ise ei eksi ega tee pettejäreldusi.

^[27] Hinge liikumisi (κινήματα τῆς ψυχῆς) – hilisematel peripateetikutel termin loogikaliste mõtteaktide kohta.

^[28] Teisele valdkonnale – s.o süllogistikale (vrd Alkinoos, Didascalicus, III („Filosoofia osad“): Dialektilise filosoofia osad on: jaotamine, defineerimine, [analüüs], induktsioon ja süllogistika). – Vt Alcinous, Enseignement des doctrines de Platon. Toim. J. Whittaker. Tlk P. Louis. Pariis, 1990, lk 3.

^[29] Stoa mõjul jagunes kreeka nn koolifilosoofia kolmeks: õpetus olevast ehk füüsika, õpetus kõlblusest ehk eetika ja õpetus mõtlemise reeglitest ehk loogika. Vrd Seneca: „Enamus autoreid, suurimad nende hulgas, eristab filosoofias kolme osa: kõlbluslik, looduslik, mõistuslik“. – L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele. Tlk I. Vene. Tartu, 1996, lk 327; kiri 89, 9.

^[30] Et teised kunstid ja oskused sõltuvad aritmeetikast, on Platoni seisukoht (Politeia VII 522c): Iga kunst ja teadus vajab arve ja arvutamist. Plotinos paneb dialektika siin natuurfilosoofia ja eetika suhtes positsiooni, milles stoikutel oli loogika (vrd Diogenes Laertios VII.83).

^[31] Teised kõrgemad voorused arukuse (φρόνησις) kõrval on mõõdukus (σωφροσύνη), õiglus (δικαιοσύνη) ja julgus (ἀνδρεία).

^[32] Madalamad voorused – madalamad voorused ei lähtu mõtlemisest, vaid tavadest ja harjutamisest (Plotinos, I 1 [53]. 10). Liigitus lähtub Platonist (Politeia VII 518e). Vrd ka Aristoteles, Nikomachose eetika, lk 29–31 (näiteks on toodud lahkemeelsus, leebus, tasakaalukus jt), 138–139 (VI 13) jm.

^[33] Tõlge käsikirja järgi. Lause esimese ja teise poole vahel on tuntav siiski ebakõla. Willy Theiler paigutab ainsa väljaandjana siia (praeguse kooloni asemele) küsimärgi, et tarkusele anda juhtpositsioon (vt Plotins Schriften. Tlk R. Harder. Toim. R. Beutler, W. Theiler). Vastavalt tõlge (koos järgmise lauseosaga): „Kui loomulikud voorused on olemas, kas tarkus ei saa nendega koos suureneda ja täiuseni jõuda? Ei, tarkusel on edumaa ja ta viib nood täiuseni.“

^[34] S.o mõistuslik nägemisvõime.

^[35] S.o nii loomupärase vooruse kui tarkuse puhul.